Kasutajainfo

Brian Ball

Teosed

· Brian Aldiss ·

Non-Stop

(romaan aastast 1958)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
3
2
0
0
Keskmine hinne
4.3
Arvustused (10)

Seda romaani peetakse “Generation Starship” teema üheks parimaks. Antud ulme alamliigis kestab reis nii kaua, et teatud põlvkonnast alates kosmoselaev ei ole enam edasiliikumise vahend, vaid ainus maailm selle elanikele. Sama teema teisteks olulisteks arendusteks on Clute’i ja Nichollsi ulmeentsüklopeedia järgi Simaki “Spacebred Generations” (53), Leiberi “Ship of Shadows” (69) ja Harrisoni “Captive Universe” (69).

Aldissi romaanis ei tea ükski tegelane, et ta on kosmoselaeval. Peategelane jahimees Roy Complain kuulub leitnant Greeni rändsuguharru. Grupp liikmeid vaimuliku juhtimisel suundub keelatud ekspeditsioonile laevas. Pärast ohtraid seiklusi ja ohvreid jõuavad nad laeva juhtruumi .

Lugu on hästi loetav ja kindlasti väärt ülelugemist siis, mil ta hakkab ununema. Minu arust ta ei saa Aldissi lühiproosa ega “Malacia Tapestry” vastu. Selline loogiline ja korralik seiklusjutt, igati hea esikromaaniks.
Teksti loeti vene keeles

Arvi juba kirjutas romaani sisust, ei ole mõtet seda siin üle korrata. Üks üsna mitmest romaanist, mis kirjeldab elu tähtedevahelise ekspeditsiooni kosmoselaevas, kus on vahetunud mitu põlvkonda, lennu eesmärk on kadunud, enamgi veel, kogu maailmaks ongi kosmoselaev.

Igati korralik lugu (eriti arvestades kirjutamisaastat), olen mitu korde üle lugenud. Pärast mõningaid kõhklusi siiski "viis".

Teksti loeti vene keeles

Lisaks Arvi poolt loetletutele on käesolevale teosele äravahetamiseni sarnase syzeega veel ka Robert Heinleini "Orphans of the Sky". Kusjuures, Aldissi variatsioon ei oleoluliselt halvem. Igastahes on mul sellest raamatust hoolimata lugemnisest möödunud aastatest igati meeldivad mälestused.
Teksti loeti vene keeles

Romaani "Non-Stop" 1959. a. USAs ilmunud väljaandele anti nimeks "Starship", mis mõne arvustaja arvates oli räme viga kuna avab liialt sisu. Tegelikult ei ole asjaolu, et romaani tegelaste elupaik on kosmoselaev, teab mis puänt ega ka sellena mõeldud ja nagu selgub, on märkimisväärne osa laeva asukatest eluaseme tegelikust funktsioonist ka teadlikud.

Hinnangus tuleb eelkirjutajatega üldjoontes nõustuda."Non-Stop" on hoogne ja korralik tavaulmekas, kuid kirjaniku potentsiaalist annab ta vähe aimu. Samal ajal on ta märksa huvitavam ja mitmetahulisem kui Robert A. Heinleini samateemaline teos, mis olevat olnud ka autori eesmärgiks.

Hindeks on plussiga neli, sest kuidagi tuleb ju näidata, et raamat mulle tunduvalt rohkem meeldis kui Heinleini "Orphans of the Sky". Küll võib aga lisada, et Simaki versioon (BAASis pealkirjaga "TargetGeneration") on neist mõlemast nõrgem.

Teksti loeti inglise keeles

Raamatu sisu on avastusretk, kus peategelane on (alguses) tuhm, kuid väle ja osav kütt küttide-korilaste hõimukeses mingis veidras tehiskeskkonnas. Ta satub mitte oma süü läbi vastikusse olukorda ja suguharu põlu alla. Kui siis hõimu usumees kutsub ta kaasa salajasele retkele, ei jäägi tal muud üle kui vastu tahtmist kaasa minna. Seikluse jooksul selgub muidugi, et lihtsalt muskliks kaasa võetud mees on tegelikult..., aga seda ma ei ütle.

Mind häiris selle raamatu ebaühtlus ja ebaloogilisus. On üks korralik peatükk, mis paneb kaasa elama ja siis tuleb mingi ports tohutut soga, mida on väga raske uskuda, kuigi Aldiss proovib lõpuks suurematele müsteeriumidele ikka mingid seletused välja pakkuda. Tegelased muutuvad ja arenevad ka valguskiirusel. No kuidas saab olla, et kahesaja lehekülje jooksul saab peategelasest, kes ei suuda kahemõõtmelise kaardi kontseptsioonigi läbi hammustada, väga peente tehnoloogiliste vidinate peremees?

Teisest küljest tuletas see tähelaeva lugu heas mõttes meelde Clarke’i “Linna ja tähtesid”. Selline silmade avanemise lugu. Ja arvestades minu mõningast vastumeelsust kosmoselaeva-tsivilisatsioonide lugude vastu ei ole tugev kolm halb hinne.

Teksti loeti inglise keeles

Alustaksin ehk tõdemusest, et ka mulle meeldis käesolev romaan Heinleini "Taeva orbudest" kõvasti rohkem. Aldissi stiil on kuidagi oluliselt huvitavam kui Heinleinil ja kogu üldine sündmustik koos puändiga märksa keerukam ning põnevam.
Tarmo on oma arvustuses käesolevat romaani võrrelnud Clarke'i "Linna ja tähtedega". Mulle meenutas Aldissi romaani algus hoopis Gluhhovski "Metro 2033." Apokalüpsisejärgne ühiskond, mis varjab end kuskil siseruumides ja käikudes, sünge ning hämar, kohati lausa õudussegusesse müstikasse kalduv õhustik... Aldissi romaani stiil muutub aga kiirelt koos tegevusmaailma järk-järgulise avanemisega, üks üllatus järgneb teisele ning põnevaid sündmustikupöördeid tuleb kuhjaga. Ilmselt tuleks märkida veel üht ulmeteost, mida "Peatumata" mulle meenutas - Hargla "Gondvana lapsi".
Kokkuvõttes: meeldis ja isegi väga.
Teksti loeti eesti keeles

Alustan samuti võrdlusest teise samas sarjas ilmunud põlvkonnalaeva looga ehk siis muidugi Heinleini "Taeva orbudega". Vaatan, et olen tollele BAASis miskipärast arvustuse ja hinde panemata jätnud, aga mäletan, et kuigi raamat oli kihvt, vajus lõpp siiski väga ära.
 
Aldissi "Peatumata" puhul seda viga polnud - lugu kulges kuni lõpuni vägagi tõusvas joones. Kuigi kirjutatud võib-olla mitte just kõige kaasahaaravamas stiilis - suutsin lugemise ajal ikka mitu korda magama jääda - ei olnud raamat siiski sugugi igav. Pigem oli viga minus, sest lugesin seda väga töisel perioodil. Aga jah, kui algus oli selline võib-olla pisut veniv, uimane ja müstiline, siis keskel hakkasid tükid ükshaaval paika saama ning üllatusi jagus kuni lõpuni. Kuigi osa puändist hammustasin enne lõppu lahti, oli ka asju mida ei osanud kuni päris viimaste lehekülgedeni arvata.
 
Ja kuigi lõpp oli ju ikkagi õnnelik, polnud see lääge ja ebausutav nagu "Taeva orbudes". Mitte, et ebausutavusi teoses olnud poleks: ka mind häiris veidi nii peategelase kiire areng kui ka põlvkonnalaeva nii kiire allakäik (väike spoiler!) katastroofi perioodil. Aga muidu igati tipp-topp teos, mida tahaks ausalt öeldes kohe uuesti lugeda, sest lõpusündmuste valguses paistab loo algusele kindlasti hoopis teistsugune. Vast võtan kunagi uuesti ette.
 
Ja lõpuks taaskord aitäh kirjastusele, kes selle maakeelde pani!
Teksti loeti eesti keeles

Isegi 60 aastat pärast ilmumist lugedes ei tekkinud hinde üle mõtiskledes tunnet et sellele romaanile tuleks rakendada mingit "pensionäri allahindlust". Seda arvestades pidi ilmumise ajal tegu olema ikka ülikõva teosega. Mõned puudused tal muidugi on, millele eelnevates arvustustes on juba tähelepanu juhitud, aga sellest hoolimata arvan et siit saavad lugemisrõõmu veel ka meie lapsed.
Teksti loeti inglise keeles
x
Sven Pärn
01.07.1985
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Väga hästi kirjutatud ja kaasahaarav lugu, mis hoiab lõpuni oma kütkeis. Kahjuks kauapüsivat vaimustust või sügavat mõtteainet siiski ei pakkunud, mistõttu autori parimate hulka kindlasti ei liigitaks. Suurepärane ajaviide sellest hoolimata.
Minule tekitas paralleele Murray Leinsteri "Uurimismeeskonna" kogumiku lugudega (probleemipüstitus) ja haakus kummalisel kombel ka minu poolt värskelt loetud Philip Jose Farmeri jutuga "My Sister's Brother" ("The Strange Birth") kogumikust "Strange Relations", seda viimast nimelt kuule baasi rajanud tulnukate näol, kes pidid inimeste kuule jõudes kaugemale kolima ("Kuutolmu varingus" kajastatud küll ainult vandenõuteooriana, mitte otsese sisuliinina).
Eestikeelse versiooni kaanepildil on asjasse mittepuutuv ja raamatus mitteesinev kosmoselaev, mis annab teose mastaapidest täiesti vale ettekujutuse. Tegelikult toimub tegevus kuubussis, mis on bussisuurune ja kujult väikelennuki ja bussi vahepealne sõiduk, kus toimetab napilt üle 20 inimese.
Teksti loeti eesti keeles

See lühiromaan on avakolmandik samanimelisest tervikteosest, kuhu kuulub veel "The People That Time Forgot" ja "Out of Time's Abyss". Neid on avaldatud nii ühtsete kaante vahel kui eraldiseisvatena, kuigi autor eelistas koondteose vormi. Üsna laiahaardeline seiklusjutt, mis muidu oleks Doyle'i "Kadunud maailma" või Burroughsi enda "Pellucidari" jäljendus, kui poleks kõrgelennulisi spekulatsioone evolutsiooni teemadel.
Allveelaeva meeskond leiab eraldatud saarelt ürgse ühiskonna, kus dinosaurused ja erineval arengutasemel primaadid koos elavad, ning kogu ökosüsteem tundub alluvat kummalistele välismaailmas senitundmatutele loodusseadustele.
Teksti loeti inglise keeles

Seda romaani ei ole eesti keelde tõlgitud. Eesti keeles ilmus peakirja "Tagasi kiviaega" nime all hoopis Burroughs'i "The Eternal Lover". Eks see ole vene keele vahendusel tõlkimise tulemus. "Back to the Stone Age" on hoopis "Pellucidari" sarja viies raamat, sellest sarjast on eesti keeles ilmunud ainult "Tarzan at the Earth's Core" pealkirja "Tarzan Pellucidaris" all (mis on samaaegselt nii Pellucidari sarja 4. kui Tarzani sarja 13. raamat).
Teksti loeti inglise keeles

Omal moel üsna nauditav ajaviide, aga lõputud mugavad "juhuslikud" kokkusattumused võtavad loolt viimasegi tõsiseltvõetavuse.
Teksti loeti eesti keeles

"John Carter and the Giant of Mars" on Edgari poja John Coleman Burroughs'i poolt kirjutatud absurdne pastišš, "Skeleton Men of Jupiter" aga Edgari lõpetamata tsükli avaveerand, mis jätab kõik lahtiseks. Ei soovita.
Teksti loeti inglise keeles

Algus veidi venis, aga kui lugu käima läks, oli päris nauditav lugemine. Aga miks jälle "Mike", kas tõesti rohkem nimesid ei olnud?
Teksti loeti eesti keeles

Eestikeelse versiooni kaanepildist: olen üsna kindel, et kalakujulise lennumasina all mõeldi tavalist helikopterit, mitte mõnd ulmelist õhulaeva.
Teksti loeti eesti keeles