Kasutajainfo

Robert Jordan

17.10.1948-16.09.2007

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert Jordan ·

The Great Hunt

(romaan aastast 1990)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
9
3
1
1
0
Keskmine hinne
4.429
Arvustused (14)

Seeria teine raamat. Esimene raamat oli nii kehv, et ma poleks seda lugenud kui yks sober poleks raamatut kinkinud. Syndmustik venib endiselt aga on natuke originaalsem. Jordani maailm on vaga detailne aga lugeja kaob detailidesse ara. Moned stseenid paris kenad.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja teine raamat, kus asi hoo sisse saab. Illianis kuulutatakse välja jaht sarvele, mida puhudes avaneb maa ja ajastute sõdalased asuvad puhuja selja taha. Sarv varastatakse pahalaste poolt, kes koos sellega plehku panevad. Raamatu lõpus jõuab Rand koos sõpradega lelule järele ja kriitilisel hetkel Mat puhubki sarve.
Teksti loeti eesti keeles

Legend Valere sarvest on saginat tekitanud juba aastasadade eest ning enamus peavad seda lihtsalt legendiks. Samas korraldatakse pidevalt otsinguid - mis tavaliselt piirduvad ainult au ja kuulsusega mingis muus aspektis. Nüüd aga on sarv leitud ning samas kaotatud. Kui uskuda saagasi, siis sarv kutsub välja juba elavate hulgast lahkunud sangarid ning võitlema sarvepuhuja poolt. Kuid asi on tegelikult pisut teistsugune ning sarve saatus on lõpuni lahtine. See raamat nagu ka kogu sari pole mõeldud noorematele lugejatele - kogu see kompleksus ning raamatus edasi tagasi põikamine (aeg ajalt on soovitav koguni kiigata sarja esimesse raamatusse) nõuab aeglasemat lugemistempot ja rohkem analüüsivõimet. "The Great Hunt", nagu ka ülejäänud selle sarja raamatud eeldavad lugejalt eelnevate raamatutega tutvumist.
Teksti loeti inglise keeles

Et asi siin nyyd oluliselt rohkem hoogu sisse oleks saanud kui esimeses raamatus.. ei ytleks. Samas ei taha kuidagi nõustuda Milady karmide hinnangutega. Raamat on igati hea. Eriti lõbus on see mees- ja naissoost peategelaste omavaheline pidev nägelemine. Nagu päris ;) Tolkieni puhul natuke häiris see tema kaks ja pool naistegelast (poolena läheb arvesse too Rohanite kuningatytar kes rohkem patsidega meessõdalase mõõdu vlja andis). Hea et vähemasti Kääbiku alguses natuke Bilbo suguvõsast ja Belladonna Took''ist juttu oli, muidu oleks võinud arvata, et nad paljunevad pooldumise teel või toob neid sinna kynka alla kurg. Anyway, raamat on piisavalt hea, et talle viit panna.
Teksti loeti inglise keeles

Alo nagu ytles natuke valesti kirjutades "igati hea" minu arust tuleks kirja panna hoopis liigagi hea. Paljud virisevad sellepärast, et nad lihtsalt on selle teise zhanri lugejad, need kellele meeldib rohkem nagu too hack&slash pool. Ja neile meeldivad ka kindlasti kohe draakonid ja seepärast neid see häiribki, et siin on draakon hoopis teises tähenduses. See raamat on nagu too algus punkt, kus saavad hoo sisse igast II dimensioonid ja unenäud, kuid kusakiltki ei leita veel minu arust sarja esimeseosa parima ja yldse sarja parima peatyki (see kus Rand saab kokku Elayne`i ja Kuningannaga) headust. Aga igal juhul veega hee.
Teksti loeti inglise keeles

Peale sarja esimese osa läbilugemist asusin suure hoolega teist osa lugema ja pettusin kohutavalt. Ma ei suutnud seda teost kahe aasta jooksul läbi lugeda, alati leidsin ma midagi muud ja huvitavamat. Kas põhjuseks on sündmuste areng, pikad kirjeldused või midagi muud, ma öelda ei oska. Lihtsalt mingist hetkest alates ma ei olnud enam suuteline seda teost lugema. Lõpuks sai end käsile võetud ja raamat ära lõpetatud.

Nagu selgus asi ei olnudki nii hull, lõpus toimus vägagi põnevad sündmused, aga nendeni jõudmiseks tuli ennast vahepealsest tekstist läbi närida. Mitmel korral tekkis ka küsimus, kas sellised sündmused läbi elanud inimesed ei peaks kasvõi natukegi targemaks ja küünilisemaks muutuma ning maailma realistlikumalt vaatama? Eriti käib see Randi kohta.

Teksti loeti vene keeles

Täpsemalt paneks 5-.Peale viie ei tahaks Jordanile midagi panna, aga see raamat on üks paarist selle sarja osast, mis ei jäänud millegi ülierilisega meelde.
Teksti loeti inglise keeles

Hiigelpika sarja teine osa. Eelmise osa lõpus üles leitud Valere Sarv varastatakse pahade poolt ära ja Rand oma jõuguga asub neid taga ajama. Segadust külvavad ka mere tagant saabuvad omal ajal sinna saadetud Artur Hawkwingi armeede järeltulijad, kes peavad kõiki vandemurdjateks.No ja lõpus toimub vältimatu Randi ja Ba´alzamoni vaheline madin, mille võidab teadagi kes. Mitu korda võib ühte Kurja Juurt maha lüüa? Sellest hoolimata on tegu laheda fäntasiga. Ei muutu igavaks ega tüütuks, lõpp oli isegi selline heroilis-romantiline, et toob lausa kananaha ihule.
Teksti loeti inglise keeles

Sai siis teine osa läbi. Mis siis öelda? Rand on ikka sama kindel, et ta ei ole Dragon, Perrin vähemalt ei eita, oma olemust, kuid siiski varjab ja paistab, et tõeliselt Randi poolel pole seal eriti kedagi. Lõppvõitlus oli häiriv. (Spoiler)Tegelikult esimese osa kordus - Rand lööb suure kurja maha, kuid siiski mitte päriselt ja tuleb välja, et Ba`alzamon on siiski elus ja Rand peab tema võitmiseks oma tõelist olemust jaatama jne. Muidugi - huvitav sees oli. Pidevalt hüppasid mingid uued kohad välja ja kiirustas edasi lugema, kuid lõpp ... 5te panema käsi ei tõuse - oleks võinud paremini. Vana kordus eriti edasi lugema kah ei kutsu, kuid loodan, et 3. siiski huvitavam on.
Teksti loeti inglise keeles

Teine osa ajarattast jäi esimesele pisut alla. Võib-olla oli probleem selles, et ma lugesin seda inglise keeles ning aeglasema tempo tõttu häiris vahepealne sõnavaht rohkem.Eelmise teose juures lugesin üles autori poolt taaskasutusse võetud ideed. Selle teose juures tuleks nendele lisada paraleellmaailmad, mis kahtlaselt sarnanevad Amberi varjudega. Siin tundsin ma esimest korda, et see idee ei taha hästi üldpilti sobida.Kahtlemata on portaalikivid iga fantasyromaani peaaegu, et kohustuslik osa. Ei ole ju võimalik (lugejale mitte halastades) lasta peategelastel kuude kaupa rännata, kui quest nõuab ühtepuhku maailma erinevate nurkade külastamist. Selle koha pealt olid Teed palju parem lahendus. Milleks oli vaja veel portaalikive, autor üksi teab.Sü˛ee sarnasus eelmise teosega väga ei häirinud. Palju veidram oleks iga osa jaoks uus (ja palju suurem) kuri leiutada.(Seda viimast pattu on teinud vist pea iga pikemaks venitatud fantasysari. Enamasti viletsalt.)
Teksti loeti inglise keeles

Viit ei tõuse käsi panema põhiliselt selle pärast, et tean kui pikk see seeria on, kuigi lugemisel on alles kolmas osa. Suhteliselt väiksemastaabilistest sündmustest -- võrreldes teiste sama žanri romaanidega -- suudab Robert Jordan kuidagi ülipikalt ja detailselt kirjutada. Lugemise ajal see ei häiri ja kohati on isegi päris mõnus, küll aga tundub tagantjärele, et eriti midagi olulist nagu ei toimunudki ja Randi ja tema kaaslaste loo lõpplahendusele pole väga oluliselt lähemale liigutud.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu läheb edasi sealt, kus esimene osa pooleli jäi. Peategelane Rand al`Thor on veendunud, et lõi esimese osa lõpus peapahalase lõplikult mättasse (kuigi kõik teised püüavad talle selgeks teha, et nii lihtsalt need asjad ei käi.). Arusaam, et tema on "uuestisündinud lohemadu", hakkab ka levima. Näiteks saab sellest teada aes sedaide pealik.

Kambal pole pikka hõlpu. Natuke trenni ja siis lüüakse seltskond kaheks - tüdrukud kupatatakse aes sedaide staapi nõiaväljaõpet saama. Poisid peavad kaasa lööma "suures jahis". Nimelt on nende vana vaenlane Padan Fain vangistusest põgenenud ja kaasa võtnud kirstu jahisarvega, mille puhumine äratab surnud kangelased ja toob puhujale appi. Tegelikult pole neil valikut, sest samas kirstus oli ka neetud pistoda, millest sõltub kamba ühe liikme Mat Cauthoni elu. Paks raamat täis seiklusi ja sekeldusi, lõpuks on kõik seltskonna liikmed jõudnud (või vägisi viidud) kokku Tomans Headi nimelisse linna. Seal toimub järjekordne lõpuduell.

Selle, mammutsarja teise raamatu puhul hakkavad mind juba häirima asjad, millele ma avaosas tähelepanu ei pööranud.Positiivsed tegelased on ebameeldivad (omavaheline dialoog), lollid (ei saa ilmselgetest asjadest aru - näiteks selle salapärase Selene`i tulek ja käitumine), raamat venib (üsna alguses on peatükk, milles pole muud kui et Rand paneb end hommikul riidesse, ja mõtleb omi mõtteid).

Teksti loeti inglise keeles
x
Erkki Lindpere
05.10.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mulle meeldisid ka lühijutud veidi rohkem. Millegipärast jõudsin Sapkowski lugemiseni alles nüüd, kuigi Witcheri mängud mitu korda läbi mängitud. Hea teada, et ka teisted on kõrgelt hinnanud, mitte pole ma mängude fännina väga erapoolik.Sapkowski stiil meeldib -- kirjeldused on piisavad aga mitte liigsed ja rohkelt dialoogi.Sari läheb tegelikult veel paremaks, kuigi antud romaani järg on veidi igav.
Teksti loeti inglise keeles

Üks parimaid romaane, mida olen lugenud. Stephenson kirjutab ikka väga hästi -- kuigi sõnakasutus ja lauseehitus ei ole just päris sama hea kui näiteks Gibsonil, siis kohati esineb ikka päris korralikke pärle ja mulle meeldis üldiselt rohkem kui Gibson.
Lõpp oli aga kehv.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei tea kas asi on tõlkes või on see lugu tõesti nii lihtsakoeline ja lihtlausetes kirja pandud. Härjapõlvlaste kaitseala jättis igatahes kordades parema mulje Simakist. Lõpupoole läks minu jaoks natuke huvitavamaks aga päris nelja ei taha panna nende lihtlausete pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin just vaatama intervjuud autoriga kus ta räägib, et teda on tüüdanud fantasy üksluisus ja paistab suht veendunud, et ta ise suutis teha "something different". Njah, minu arust oli siin klišeesid küll, aga mingi omapära selles raamatus on. Õnneks pole ma Rowling`ut lugenud, võib-olla seepärast nägin vähem klišeesid kui teised. Maailma päästmiseni lugu igatahes ei jõudnud, loodetavasti ei jõua ka järgmistes osades, mida kavatsen igatahes lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

See on esimene Abercrombe raamat, mida lugesin. Meeldis igal juhul rohkem kui Martin. Martini künism hakkas tegelikult juba natuke tüütama. Abercombe esimene teos on vaheldusrikkam ja humoorikam, kuigi ka jõhkram; ta ei võta ennast nii tõsiselt (ja see on hea).
Teksti loeti inglise keeles

Viit ei tõuse käsi panema põhiliselt selle pärast, et tean kui pikk see seeria on, kuigi lugemisel on alles kolmas osa. Suhteliselt väiksemastaabilistest sündmustest -- võrreldes teiste sama žanri romaanidega -- suudab Robert Jordan kuidagi ülipikalt ja detailselt kirjutada. Lugemise ajal see ei häiri ja kohati on isegi päris mõnus, küll aga tundub tagantjärele, et eriti midagi olulist nagu ei toimunudki ja Randi ja tema kaaslaste loo lõpplahendusele pole väga oluliselt lähemale liigutud.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Pikkusest hoolimata oli romaan päris tempokas, eriti lõpu poole, kui Caemlynis kõik jälle kokku said, ei toimunud mingit venitamist, mis oli meeldivalt üllatav.Tolkieniga mõjutused on täiesti tuntavad, aga siiski pole tegu koopiaga. Päris Tolkieni põhjalikkust ja süstemaatilisust siin ei tunne, küll on aga maailm meeldivalt keerulisem -- eriti hea ja kurja piiride suhtes.
Teksti loeti eesti keeles

Olen natuke nõus Andreiga. Venimise tunne oli küll ja vahepeal jäi raamat mitmeks päevaks seisma, kuigi esimene osa põhjustas unepuudust. Lõpp ei meeldinud. Jäi ka natuke arusaamatuks, miks just Lyra ja Will nii olulised olid ("mother of all" jne.).
Teksti loeti inglise keeles

Lugemist alustades lappasin kohe raamatut edasi, et vaadata millal siis Aslevjali saarele jõutakse. Ei rõõmustanud eriti, et alles 280. leheküljel. Ei rõõmustanud ka see, et sealt lahkumine toimus alles 300 lk. pärast. Terve selle triloogia juures häirib mind, et iga üksik raamat on keskendunud ainult ühele tähtsale sündmusele, kuigi vahepeal toimub palju väiksemaid Fitzi jaoks olulisi asju. Farseeri seeria puhul see päris nii ei olnud.Lõpp tundus kuidagi liiga läila, ja viimased leheküljed rikkusid terve triloogia ära. Teisest küljest mulle meeldis, et kunagi ei suutnud kõike ära arvata, mis ikkagi edasi juhtub. Alati segas Fitz-Changer vahele ja tegi midagi teisiti.Kokkuvõttes päris hea; kuna ma süvenesin raamatutesse ja vast ka samastusin Fitziga rohkem kui ühegi teise raamatutegelasega kunagi varem, siis ärritasid ka mõningad vead rohkem kui kunagi varem.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil keskel tekkis õudne tahtmine raamat pooleks rebida ja ära põletada. Eriti siis kui Fitz mõtiskles asjade üle, mis tundusid mulle kui lugejale ilmselged, aga Fitz ei jõudnud kuidagi järelduseni. Seda on ka teistes raamatutes olnud, aga siin häiris eriti. Ka oli vastik kuulda mingi sündmuse toimumisest lähiajal ja siis oodata 300 lk. selle toimumiseni, kusjuures vahepeal nagu midagi erilist ei juhtunudki.Aga muidu mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Farseeri triloogia on selle raamatuga saanud üheks minu lemmikutest. Keskmine osa on kahjuks veel küll lugemata (kolmas jõudis enne kohale ja ei jõudnud oodata).Triloogia on minu vähese lugemuse jaoks paljuski mõttes väga erinev kõigist muudest fantasy romaanidest. Siin kirjeldatakse sama palju seda, mis peategelase peas toimub, kui seda mis temaga juhtub või mida ta teeb. See vist ongi, mis muudab ka kõik kirjeldused huvitavaks, kuigi need on vahel päris pikad.Päev tagasi lõpetasin lugemise, aga siiani hõljub see maailm veel pidevalt kuskil mu mõtetes ringi.Kahte asja heidaks ette. Esiteks draakoneid, kuigi nende käsitlus vähemalt tundus mingil määral originaalne. Teiseks läks, nagu enne juba teised on maininud, mägedesse saabumise ja Verity leidmise vahepeal natuke igavamaks. Aga hinnet see alla ei kisu -- just siis kui tundus päris käest ära minevat tuli mingi uus pööre ja läks jälle huvitavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaksin väga 5 panna, aga esimene osa tundus mõttetult pikaks venitatud sissejuhatusena. Üldse ei meeldinud. Aga õnneks lugesin edasi ja teine ning kolmas osa olid tõesti tunduvalt paremad, viie väärilised. Kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu igati hea romaan, kuid mind häirisid ikkagi liiga palju need ebaloogilisused. Ei tundunud eriti usutav. Näiteks seda asja, et ahvid ja inimesed käitumise osas vahetavad kohad kuid välimuselt jäävad samaks. Ahvid endiselt oma riiete all karvased, inimesed see-eest alasti kuid ilma karvkatteta.Seega siis päris viite ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelpool Öelduga (negatiivsega). Mulle käis Kõige Rohkem Närvidele see, et mingit Lapsikut Targutamist esitatakse kui "Universumi Mõistust" ja See, Et Igal Pool Kasutatakse Suuri Algustähti. See oli lausa Vastik.Päris Ühe Vääriliseks ma Seda Raamatut siiski Ka Ei pea, nii Et Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Paar lugu olid nõrgapoolsed, aga Pan Grpowski tegelaskuju on väga hea ja enamik juttudest samuti. Täiesti võrreldav Agatha Christiega minu arvates.
Teksti loeti eesti keeles