(romaan aastast 1990)
eesti keeles: «Maailma Silm»
Tallinn «Tiritamm» 2004
Tolkieni paralleele ma lugemise ajal tõmmata ei osanud. Kui sündmustik üle järele mõelda, siis teatud sarnasust võib kindlasti leida, samuti nagu paljude teiste teoste korral. Jordani maailm on siiski keerulisem ja mitmekesisem ning nagu tänapäeval kombeks on mees peategelaste kõrval ka naistegelased olemas ja sündmusi näidatakse mitmest vaatepunktist. Maailm oli ülimalt nauditav ja mitmekesine ning raamatu paksusest hoolimata ei muutunud tekst kordagi igavaks.
Nii et kokkuvõttes selline ameerika madina-seebiseriaalide tasemel asi - ja ärge laske end petta mahust, seal ei juhtu nii palju, kui lehekülgede arvu järgi arvata. Noh, põgenevad, ujuvad, kappavad, kannatavad nälga, kohtuvad huvitavate inimestega, lähevad lahku, saavad uuesti kokku, lõpuks antakse ka Sai`tan`ile pasunasse (tegelikult annab muidugi valgusejumal) ja võib täiesti ette kujutada, et sihuke saiapudine jant kestab edukalt lõpmatu arv samamahulisi osasid. Minust aga jäävad need lugemata. Ka mina olen JrrT LotR`i puhul seda meelt, et suhteliselt idiootlik on lasta opossumitel mingit seibi teise maailma otsa tassida, aga ometi ei olnud mul mainitud teose puhul tagakaant sulgedes tunne, et olen asjatult aega raisanud.
on tõsi, et teos on märksa erootilisem kui lotr - kui nii võib nimetada paari eelpuberteetlikust flirdist kantud episoodi. nagu eelkirjutajat, jättis lotr ehk "opossumite seibitassimine" mindki üsna ükskõikseks, ent sisaldas siiski mingeid arhetüüpseid kujundeid. jordan on ehe ja mitte eriti kutsuv eskapism. samas väärib autori ettenägelikkuks siiski märkimist. no et kui tegelased saavad üksteist mõjutada ka unenägudes ja kui maakera sees on teine maakera, märksa suurem kui välimine ja kui on reserveertud aja tsüklilisus, mis võimaldab reinkarnatsioone, siis on autoril tõesti võimalik sellist maailma ekspluateerida oma elupäevade lõpuni - või kuniks lapsemeelseid lugejaid jätkub.
Põhjust leiab ka pisukeseks nurinaks. Nagu eespool on Ants Miller tabavalt maininud, jääb arusaamatuks, miks need kangelased oma retke jooksul vastaste rünnakutest praktiliselt puutumatuiks jäävad. Ei adu endas just haiglast iha, et peategelased üksteise järel surema peaksid, kuid algselt hirmkoledate ja üliohtlikena kujutatud mürdraalidest ja trollokitest jääb kaunikesti kentsakas mulje, kui nad miskite võitluskunstides üsna kogenematute noorte talumeeste käest pidevalt nüpeldada saavad.
Pikki kirjeldavaid lõike võiks ju ka Jordanile ette heita, kuid õnneks ei muutunud need sedavõrd tüütavaks, et oleks kaalunud raamatu pooleli jätmist.
Olgugi et algul ei jätnud "Maailma silm" just kõige suuremat muljet, võin pärast tagakaane sulgemist öelda, et kõigest hoolimata on tegemist päris kobeda ajaviitega. Sellest siis ka hindeks "neli".
Teine asi, mis häirima hakkas, olid nimed. Ma saan aru, et keskmisele anglosaksi kultuuritaustaga eurooplasele ei ole midagi saladuslikumat keldi-iiri mütoloogiast või äärmisel juhul selle Tolkieni mugandusest, aga kas tõesti peab nii vaimuvaeselt neist nimesid tuletama -- kuningas Artur, Morgase, Tuatha`an, Manetheren jpt.? Nojah, teisalt - milline anglosaks tahaks jälle lugeda väljahääldumatutest kangelastest, kelle nimeks oleks näiteks Dobrõnja, Zhu Ziyi, Kamehaliolikauahe, Tlaxcoayatl, Ngurruwurry või Saueaugu Jüri..... Ei oota ju neilt valge hobuse seljas mõõgaga maailma päästmist Suure ja Koleda käest, eks ju?
Aga mis ma siin ikka virisen. Autor on suure vaeva ära näinud ja kokku saanud teksti, mille lugemisele kulutatud aega niisama raisatuks küll pidada ei saa.
Ei nõustu nendega, kes peavad Jordani Tolkienist paremaks, võib olla tõesti selle tõttu, et on parem või siis kuna lihtsalt Tolkien meeldib enam ja oli ikka esimene fantasy, mida lugesin (va. siis sellised tõelised lastekad nagu Lindgren :) ). Jordan võis mõned asjad Tolkieni kõrgusele jõuda, kuid fantasy plagiaadis ei jõua ta kunagi Paolini kõrgusele, kes kasutab oma lugudes seoseid, nimesid või otseselt seiklusi teiste fantasy kirjanike teostest.
Unenägudestseenid olid kohati igavad, esimese ja teise ajal ootasin juba millal lõppeb, kuid kolmas oli juba huvitavam, sest sai ka midagi loo kohta teada (algul see kirjeldamine tüütas, ma ei ole eriti pädev kirjelduste lugeja). 700 lehekülge igasugust jooksmist ja jamamist, kuid meeldis. Tegelaste elus püsimine võis küll tunduda lapsik, kuid isiklikult toetan seda enam, kui mõne suremist (langegem lapsikustesse). 5, ja jään pikkisilmi ootama järgmist osa eesti keeles...
Ma olen selline fantasy fänn, kellele piisab natukesest mõõgast ja maagiast ning jutustamisoskusest, et juba raamatut üheks parimateks pidada, nii et kohati võin üpriski ägedalt vastata mõnele asjale, mis ei meeldi. Vabandan sõnade segi ajamises, kuid läbi peaks siiski lugema, enne kui hindama tulla. ;)
Kuigi külanoortel on seda alguses raske uskuda, on selge, et neis on midagi ebatavalist, et nad selliste jõudude sihtmärgiks on saanud. Noored ei tea oma külast kaugemal toimuvast suurt midagi ja nii avastavad nad mammutsarja esimese osa jooksul Jordani fantaasiamaailma koos lugejaga. Pole vist liiga palju paljastada, et igaüks sellest küladiskost, kes teekonnale on asunud, osutub ühel või teisel viisil ülimalt ebatavaliseks.
Võtsin selle raamatu esimest korda ette mingite suvepäevade teisel päeval ühel saarel, kus ükskõik kui mõttetu raamatuga samblal külitamine tundus mõistlikum kui väsimatute läbustajatega eelmise õhtu ebameeldivate detailide meenutamine. Hakkasin lugema, mingi hetk olime juba praamil, kus lugeda tuli püstijalu ja siis olin juba kodus ning lähenes poodide sulgemise aeg. Olin pool esimesest raamatust lihtsalt neelanud. Hirmus põnev.
Teine pool käis kah, aga tegelased hakkasid oma elust ja tegemistest juba liiga palju teadma ja see mõnus salapära ja lummus vähenema. Tagantjärele tean, et järgedes see häda ainult süveneb. Käib mingi jube soigumine ja intrigeerimine, tegelased on lollilt põikpäised ja tegevus venib nagu tatt. Esimeses olid nende hädade alged olemas, aga ei domineerinud. Viis.