Kasutajainfo

Robert Jordan

17.10.1948-16.09.2007

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert Jordan ·

The Eye of The World

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Maailma Silm»
Tallinn «Tiritamm» 2004

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
16
4
1
2
1
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (24)

Robert Jordani "The Wheel Of Time" sarjast rääkima hakates ei ole võimalik mööduda ilma, et torkaks silma ilmne analoogia J.R.R. Tolkieni "Lord Of The Rings" triloogiaga. Siinkohas ei tasu aga arvata, et tegemist on lihtsalt vanameistri jutustuse "klooniga". Analoogia baseerub Jordani raamatutes pigem kompleksuses, läbimõelduses ning kvaliteedis, kui jutustuses endas. Sarnaselt Tolkieniga on Jordan loonud täiesti ainulaadse maailma, millel on oma ajalugu, saagad, müüdid ning loodusseadused, samuti on kaudselt sarnane läbiv teema - võitlus hea ja kurja vahel. Erinevused on aga hoopis sügavamad - Jordani raamatud on palju personaalsemad, tähelepanu on pööratud pigem inimestele kui sündmustele, raamatusse on korjatud kilde erinevate maade legendides ja muinasjuttudest ning need äärmiselt meisterlikult kokku sobitatud. "The Eye Of The World" on vägagi lihvitud sissejuhatus sellesse omapärasesse maailma - lihtne maapoiss Rand al''Thor, kistakse välja elust kodukülas ning ta leiab ennast äkitselt keset Hea ja Kurja vahelist heitlust mis on kestnud juba terve igaviku. Ääretult huvitav on tegelikult jutu ülesehitus kuna nii Rand, kui lugeja on tegelikult sama palju informeeritud ning seetõttu sunnib raamat lugejat spekuleerima ja tegema "deduktiivseid" järeldusi. Alati ei ole selles raamatus hea tegelikult hea ja halb tegelikult halb. Tihtipeale tuleb abi täiesti ootamatust kohast ning endine sõber võib osutuda kahepalgeliseks. Esimese raamatu vahest ainukeseks miinuseks võib pakkuda aeglast teemade arengut, kuid kui lugeja on selle sarja läbinud mõistab ta, et tegemist oli hädavajaliku otsusega kirjaniku poolt. Pealegi, kõige huvitavam on seda raamatut lugeda teist või kolmandat korda, kus öeldud fraasid ning tehtud teod omandavad täiesti uue tähenduse.
Teksti loeti inglise keeles

Esimene raamat mitte kunagi loppevas seerias ja vist k@ige halvem kogu seerias. Raamatu esimene osa on Tolkieni pealt maha kirjutatud. Siis laheb natuke huvitavamaks aga syndmustik ei liigu kuhugi. Lopp on taiesti arusaamatu.
Teksti loeti inglise keeles

Parima saaga mida ma lugenud olen esimene raamat. Tolkieni meenutab põhiliselt oma seotuse ja maailma kujunduse pärast. Kuid siiski on tegemist täiesti originaalse saagaga. Esimene raamat tundub igav esimesel lugemisel, ilmselt ka veidi segane. Kui ma seda sarja teist korda lugesin oli asi hoopis teine. Juba esimeses raamatus on iga juhtumine seotud hilisemaga, iga unenägu tegelastel tähendusega. Sarja nautimiseks peaks lugedes käepärast olema kõik raamatud nii et viimaseid osasid lugedes saaks huvi korral meenutuseks jälle esimese kätte rabada. Neile kellele esimene raamat igav tundub soovitaks selle siiski ära kannatada ja järgmine raamat samuti kätte võtta. Seal hakkab action juba küllaltki alguses peale, lugejale saab selgeks kes on kes (enam vähem) ja Trollocite veri voolab üle kogu maa.
Teksti loeti inglise keeles

Tähendab, esiteks seda, et erinevalt eelkirjutajatest mina kyll ei näe, kustocast see raamat (või) tema järjed Tolkieni maailmaga "analoogne" või veel vähem "maha kirjutatud" oleks. Kui siis ainult niipalju, et nad mõlemad on samas zanris. Ja justnimelt tollesama komplekssuse ja mitmekylgsemalt väljaarendatud maailma poolest, mida Pronto siin juba mainis, teeb Jordan minumeelest vanameistrile kohati isegi pähe. Seda vähemasti kolmes esimeses raamatus. Edasi kipub asi jah tõepoolest lõpmatult venivaks muutuvat. Anyway, tegelaskujud ja nende vahelised suhted on mõnevõrra mitmeplaanilisemad kui seda traditsioonilises fantasys reeglina kohata võib. Ja vähemasti esimestes raamatutes leidis aset nii tegelaskujude kui tegevuse ypris nauditav areng. Viie panen ma sellele raamatule siiski ainult *seda* konkreetset, esimest osa saagast hinnates. Kuuenda ja seitsmenda osa paiku on asi Jordanil juba ypriski yle pea kasvanud. Nendel kes asja vastu huvi tunnevad - altavista andis päringu "The Wheel of Time" peale yle 3000 matchi. FAQ''usid ja muud nänni on seal pehmeltöeldes ohtralt.
Teksti loeti inglise keeles

Esiteks ei saa ma yldse aru kust võetakse mingi tohutu analoogia Tolkieniga (olgu muld talle kerge). Nojah on kyll Black Ridersitega sarnanevad tyybid ja tegelasi on samuti kaheksa aga... aga see on siiski hoopis teine lugu. Tolkien ytles kunagi, et "Kääbik"oli nagu mõeldud rohkem lastele ja "SI" nagu rohkem täiskasvanutele, kuid sellest edasisi järeldusi tehes tuleks toppida Jordan kuhugi kõrgemale kohale, kust ainult gurmaanid seda kätte saavad (kõik teised kõnelejad seda vist ei ole). Jordan plot on ikkagi tohutuid kordi kompleksem ja käänulisem kui JRRT oma ja kuigi baas on Tolkieniga sarnane on ta siiski piisavalt erinev, et isegi suurtel Tolkieni teadjatel ja fännidel (kelleks ma ennast ka pean) oleks võimalik öelda, et see ei ole sama. Kui ma ennem mõtlesin, et on olnud kolm tyypi kes on viitsind MAAILMA luua (Jumal, JRRT & Dave Duncan) siis peaks mainima, et siit on veel yks lisaks tulnud ja vaat, et paremaga kui esimeselgi.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on väga loetava raamatuga. Ei saa just öelda, et ma selle raamatu ühe hingetõmbega läbi oleks lugenud, selle jaoks on ta liiga paks, aga uneajale mõjus ta küll hävitavalt.

Tolkieni paralleele ma lugemise ajal tõmmata ei osanud. Kui sündmustik üle järele mõelda, siis teatud sarnasust võib kindlasti leida, samuti nagu paljude teiste teoste korral. Jordani maailm on siiski keerulisem ja mitmekesisem ning nagu tänapäeval kombeks on mees peategelaste kõrval ka naistegelased olemas ja sündmusi näidatakse mitmest vaatepunktist. Maailm oli ülimalt nauditav ja mitmekesine ning raamatu paksusest hoolimata ei muutunud tekst kordagi igavaks.

Teksti loeti vene keeles

Ülimalt hea sarja esimene osa.WOT on mõeldud sügavamaks lugemiseks, sellest tuleb minu meelest ka raamatute aeglane tegevuskäik. Randland on lihtsalt nii keeruline ja läbipõimunud, et selle kirjeldamiseks ja tegevusest arusaamiseks on põhjalikke kirjeldusi vaja. See raamat on sarja sissejuhatav - ta tutvustab tähtsamaid tegelasi ja aitab meil nende iseloomu mõista. Esimeses kahes raamatus on enim kirjeldatud peategelast Rand´i,hiljem laiendab Jordan teisi tegelaskujusid enam. See on lihtsa lambakarjuse kujunemine Randlandi mõjukamaks inimeseks. Nõustun eelpool kirjutajatega selles, et raamatu ja terve saaga teistkordsel ülelugemisel leiab mitmeid viiteid tulevikule ja sündmuste edasisele käigule. Raamat algab tulevase Draakoni rahulikust kodukülast, kus järsku hakkavad sündmused liikuma rakettkiirusel. Koos Aes Sedai Moirane´ga lahkuvad külast 4 kohalikku noort ja seiklused ning sekeldused algavadki: sõbrad jagunevad eri gruppidesse ja nii tuleb noortel, kes polnud oma külast kaugemale saanud hakkama saada täiesti iseseisvalt. Lõpuks saadakse jälle kokku - Jordani võte on viia vahepeal üksi tegutsenud tegelased raamatu lõpuks kõik kokku.
Teksti loeti inglise keeles

Ega siin üheksanda arvustajana polegi midagi öelda, mida eelnevad arvustajad poleks juba maininud.Süüdistused, nagu oleks Jordan Tolkien Reborn on siiski alusetud.
Teksti loeti inglise keeles

Kui see raamat kunagi eesti keeles ilmub, siis loodetavasti sarjas "10+", sest midagi, mis täiskasvanud inimesel ajus mingeid assotsiatsioone tekitaks, seal küll ei ole (seda enam on veider leida ka näiteks Avot 5-ga hinnanud arvustajate hulgas). See raamat esindab minu jaoks odavat kogupere-fantasy`t, sellist, millist oleks võinud kirjutada näiteks Bornhöhe või mõni teine üleeelmise sajandi kauge kolka kirjanik, kui vaid tollal oleks kombeks olnud oma teostesse kapaga veidraid karvaseid-sulelisi ja maagiat toppida. Raamatul on kahtlemata häid külgi, alates sellestsamast paikakomponeeritud huvitavast maailmast, samas aga - vähemasti minu jaoks - nullib selle ära üle kõige laotatud fataalsus - kui tüüp ikka on välja valitud jumala poolt oma tööriistaks, siis on ju enam-vähem ükskõik, mida ta teeb, küll ta lõpuks õigele kohale välja lohistatakse. No ja siis kogu see unenägude värk - mis mõtet on üldse teise maailma otsa rännata, kui viimane lahing toimub kusagil unenäomaailmas, kuhu võiks edukalt jõuda ka kodus magades? Ah õige küll, magada tuli kaevutäie maagilise süldi kõrval... Ja siis muidugi maht - lehekülgede kaupa ei toimu midagi peale üsna igavate kirjelduste või küllaltki professionaalselt teostatud, kuid suhteliselt mittemidagiütleva dialoogi tegelaste vahel. Tundub, nagu "kaamera" ei liiguks üle stseenide normaalse kiirusega, vaid kaks korda aeglasemalt, peatudes mitte ainult olulisel ja lugeja jaoks köitval. Ei, mahtu on kasvatatud ka sellega, et tegelased tükk aega lihtsalt sügavad ennast. Ja ülejäänud aeg muudkui kappavad edasi-tagasi. Talumatult lapsikuks teeb asja ka see, et keegi neist surma ei saa (va. üks, kelle puhul võin mürki võtta, et ta on hilisemates osades tagasi) - nii et need kolmemeetrised kõverate mõõkadega trollocid ja meeldivalt õudseks kirjutatud silmitud poolinimesed tunduvad lõpuks lootusetute klounidena ja kogu tolle hirmsa pimeduse rabelemine meenutab päästearmee laulukoori - tumedad paraja overkilliga tüübid, kes mängeldes möödujaid kotivad, mööda allilmakäike kiiresti kuhu tahes lähevad ja aastaid eesmärgist teadlikud on, on abitud padikonna kogenematute talulaste kõrval... Tegelaste motivatsiooni põhjendatus ja omavahelised suhted kuuluvad ka nagu rohkem sinna üleeelmise sajandi romantismi valda, olles nii vastikult steriilsed ja korrektsed, et ei aja isegi naerma. Jällegi - üleeelmisel sajandil olid seiklusjuttudes tegelaste asemel sellised determineeritud hüpiknukud (ja ka näiteks Dumas` musketäärid on sellistega võrreldes lausa süvapsühholoogilise essee tegelased).

Nii et kokkuvõttes selline ameerika madina-seebiseriaalide tasemel asi - ja ärge laske end petta mahust, seal ei juhtu nii palju, kui lehekülgede arvu järgi arvata. Noh, põgenevad, ujuvad, kappavad, kannatavad nälga, kohtuvad huvitavate inimestega, lähevad lahku, saavad uuesti kokku, lõpuks antakse ka Sai`tan`ile pasunasse (tegelikult annab muidugi valgusejumal) ja võib täiesti ette kujutada, et sihuke saiapudine jant kestab edukalt lõpmatu arv samamahulisi osasid. Minust aga jäävad need lugemata. Ka mina olen JrrT LotR`i puhul seda meelt, et suhteliselt idiootlik on lasta opossumitel mingit seibi teise maailma otsa tassida, aga ometi ei olnud mul mainitud teose puhul tagakaant sulgedes tunne, et olen asjatult aega raisanud.

Teksti loeti inglise keeles

hämmastavalt igav raamat. 700 (seitsesada!) lehekülge käib mingi tagaajamine, nõidumine, väiksemate ja suuremate pahade nottimine. ja kui kogu see jama mingisse vahefinishisse jõuab, jätavad tegelased täpselt niisama ükskõikseks kui lugemist alustades. kui mulle poleks lubatud lugemise eest raha maksta, poleks veerandist kaugemale jõudnud - või veel tõenäolisemalt poleks üldse alustanudki.

on tõsi, et teos on märksa erootilisem kui lotr - kui nii võib nimetada paari eelpuberteetlikust flirdist kantud episoodi. nagu eelkirjutajat, jättis lotr ehk "opossumite seibitassimine" mindki üsna ükskõikseks, ent sisaldas siiski mingeid arhetüüpseid kujundeid. jordan on ehe ja mitte eriti kutsuv eskapism. samas väärib autori ettenägelikkuks siiski märkimist. no et kui tegelased saavad üksteist mõjutada ka unenägudes ja kui maakera sees on teine maakera, märksa suurem kui välimine ja kui on reserveertud aja tsüklilisus, mis võimaldab reinkarnatsioone, siis on autoril tõesti võimalik sellist maailma ekspluateerida oma elupäevade lõpuni - või kuniks lapsemeelseid lugejaid jätkub.

Teksti loeti eesti keeles

Päris hea fantasy, eriti, kui arvestada seda, et järgmised osad peaksid eelarvustajate sõnul veelgi paremad tulema. Ilmselt on tegu monumentaalse saaga tellisepaksuse ekspositsiooniga. Analoogid Tolkieniga tunduvad tõesti tugevad, ent võib-olla on see minu kui vaid eesti keeles lugeva inimese viga-ingliskeelses maailmas esineb klassiku jäljendamist kuuldavasti rohkesti. Jordani hea-kurja käsitlus on parem ja komplitseeritum kui Tolkienil. Aes Sedaid, Valguse Lapsed, aielid, Rändav Rahvas-igaühel on asjast erinev arusaam ja kõik pole sugugi õiged. Vahepeal näib, et hea leer justkui puuduks, on vaid lõputu hulk dogmadesse uppunud sekte, kes omavahel kaklevad ja nii Pimeduse Isanda tööd tegelikult hõlbustavad. Trollokid on paraku haruldaselt fantaasiavaene leiutis, mida ei saa öelda mürdraalide ja eriti draghkarite kohta. Tõlge on päris korralik, nalja tegi vaid lause, kus tallmeistri nägu " meenutas hobust" ??? Kas näol ka kabjarauad olid, jääbki mõistatuseks. Igatahes minu puhul pidas tagakaanel leiduv väide " On mida lugeda, ja on mida oodata, " paika. Jääme ootama!
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult oli see oopus täiesti loetav, kuigi algul jahmatas oma 700 suhteliselt peenikeses kirjas leheküljega. Lugu oli huvitav ja põnev, mistõttu oli võimalik see hiigelromaan siiski läbi lugeda. Olles lugenud Tolkieni teoseid ja eelnevaid retsensioone, võin nentida, et ka minu meelest leidub Jordani kirjatöös paralleele Tolkieni "Sõrmuste isandaga". Samas ei muutunud need vähemalt minu jaoks häirivaks. Oli ju Jordani konstrueeritud maailm ilusti paigas ja omanäoline.

Põhjust leiab ka pisukeseks nurinaks. Nagu eespool on Ants Miller tabavalt maininud, jääb arusaamatuks, miks need kangelased oma retke jooksul vastaste rünnakutest praktiliselt puutumatuiks jäävad. Ei adu endas just haiglast iha, et peategelased üksteise järel surema peaksid, kuid algselt hirmkoledate ja üliohtlikena kujutatud mürdraalidest ja trollokitest jääb kaunikesti kentsakas mulje, kui nad miskite võitluskunstides üsna kogenematute noorte talumeeste käest pidevalt nüpeldada saavad.

Pikki kirjeldavaid lõike võiks ju ka Jordanile ette heita, kuid õnneks ei muutunud need sedavõrd tüütavaks, et oleks kaalunud raamatu pooleli jätmist.

Olgugi et algul ei jätnud "Maailma silm" just kõige suuremat muljet, võin pärast tagakaane sulgemist öelda, et kõigest hoolimata on tegemist päris kobeda ajaviitega. Sellest siis ka hindeks "neli".

Teksti loeti eesti keeles

- kusjuures olen pygala võrra kõrgema hinde kiuste täiesti nõus enamusega Atsi kommentaaridest ;) Loetletud nähtused raamatus täiesti eksisteerivad. G. Martin on fantasykirjanduse lati nagunii lakke tõstnud ja Jordan läheb selle alt ludinal läbi. Samas - lugeda oli täitsa tore, mulle meeldis. Ja paksu raamatu hea omadus on muuseas ka see, et ta ei saa poole õhtuga otsa. Nii, et mõningase äksõntegevuse jaotamise võib selle eest andeks anda. Jaksavad need tegelased siis vahetpidamata mõõgaga vehkida, vahepeal vaja ikka natuke võileiba näsida. Toob tegelase kohe lugejale lähemale ;)
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates paistab JRRT vari selles tellises küll iga prao vahelt. Jordan on muidugi märksa ilmekam kirjanik kui JRRT, aga kogu sündmustikule on LotRist mõne üksiku erandina analoog võtta. Millegipärast ei tahaks uskuda, et JRRT on täiusliku ja ammendava seikluste loeteluga maha saanud. Ma peaaegu ootasin, et see neetud jälitaja-kerjus - mis see nimi oligi, Padan Fain (?) - lõpus "Minu kõrgeausus" susistama hakkaks...

Teine asi, mis häirima hakkas, olid nimed. Ma saan aru, et keskmisele anglosaksi kultuuritaustaga eurooplasele ei ole midagi saladuslikumat keldi-iiri mütoloogiast või äärmisel juhul selle Tolkieni mugandusest, aga kas tõesti peab nii vaimuvaeselt neist nimesid tuletama -- kuningas Artur, Morgase, Tuatha`an, Manetheren jpt.? Nojah, teisalt - milline anglosaks tahaks jälle lugeda väljahääldumatutest kangelastest, kelle nimeks oleks näiteks Dobrõnja, Zhu Ziyi, Kamehaliolikauahe, Tlaxcoayatl, Ngurruwurry või Saueaugu Jüri..... Ei oota ju neilt valge hobuse seljas mõõgaga maailma päästmist Suure ja Koleda käest, eks ju?

Aga mis ma siin ikka virisen. Autor on suure vaeva ära näinud ja kokku saanud teksti, mille lugemisele kulutatud aega niisama raisatuks küll pidada ei saa.

Teksti loeti eesti keeles

Tsiteeriks siinkohal eelarvustaja Katariinat - ehkki hinne on pügalavõrra kõrgem, pean nõustuma Atsi arvamustega. Olen valmis 100% alla kirjutama ja takka kiitma.
Millest siis kõrgem hinne? Esiteks sellepärast, et olgugi sideainega koormatud, oli asi üle keskmise lihtsalt ja nauditavalt loetav. Enne seda ei suutnud ma kuidagi mõista, kuidas on võimalik ühest ja samast asjast jahuda läbi niimitme raamatu (praeguseks 11 vist?). Nüüd saan aru küll. Võtame 700 lehekülge ja kirjutame sinna mõne nädala sündmused. Ja juttu jagub kauemaks. Ajame mitmed asjad suhteliselt segaseks. Ja siis lahendame nemad üsna triviaalselt andes mõista, et keerulisetel probleemidel on alati olemas lihtsad, kõigile arusaadavad ning sealjuures täiesti valed vastused. Mul tekkis isegi sportlik huvi, et kuidas kirjutaja ennast hilisemates teostes nii mõnestki idanema pandud probleemist välja keerutab. Ehkki järgmise osa lugemiseks teen ma üsna ilmselt üsna mehise vahe sisse.
Kangesti tahaks ka midagi maailma kohta öelda. Oli teine peris kena, aga ei saa küll öelda, et selle ehitamisega end eriti higiseks oleks aetud - Tolkieni vanad ja targad silmad vaatavad pea igalt leheküljelt vastu. Trollocid on kuidagi valusalt orkide nägu ja tegu ning poolinimestele võiks julgelt nazgulid nimeks panna (ehkki minu arusaamist mööda oli nende produtseerimine rohkem nagu Uruk-Haidega äravahetamiseni sarnane). Need olid ainult kaks näidet ja kes nii Tolkieni kui Jordanit lugenud, sellel vist ei teki paralleelide tõmbamisega erilist vaeva.
Niisiis olen lugenud tunduvalt etemat imeulmet. Samas ka tunduvalt kesisemat. Kuivõrd ei pea lugemisele kulutatud aega raisatuks panen ära nõrga "nelja".
Teksti loeti soome keeles

Leian, et lp. Moonika Lembinen peaks läbi lugema terve teose ja mõistma tähendusi kirjelduste taga enne kui siia sõimama tuleb.

Ei nõustu nendega, kes peavad Jordani Tolkienist paremaks, võib olla tõesti selle tõttu, et on parem või siis kuna lihtsalt Tolkien meeldib enam ja oli ikka esimene fantasy, mida lugesin (va. siis sellised tõelised lastekad nagu Lindgren :) ). Jordan võis mõned asjad Tolkieni kõrgusele jõuda, kuid fantasy plagiaadis ei jõua ta kunagi Paolini kõrgusele, kes kasutab oma lugudes seoseid, nimesid või otseselt seiklusi teiste fantasy kirjanike teostest.

Unenägudestseenid olid kohati igavad, esimese ja teise ajal ootasin juba millal lõppeb, kuid kolmas oli juba huvitavam, sest sai ka midagi loo kohta teada (algul see kirjeldamine tüütas, ma ei ole eriti pädev kirjelduste lugeja). 700 lehekülge igasugust jooksmist ja jamamist, kuid meeldis. Tegelaste elus püsimine võis küll tunduda lapsik, kuid isiklikult toetan seda enam, kui mõne suremist (langegem lapsikustesse). 5, ja jään pikkisilmi ootama järgmist osa eesti keeles...

Ma olen selline fantasy fänn, kellele piisab natukesest mõõgast ja maagiast ning jutustamisoskusest, et juba raamatut üheks parimateks pidada, nii et kohati võin üpriski ägedalt vastata mõnele asjale, mis ei meeldi. Vabandan sõnade segi ajamises, kuid läbi peaks siiski lugema, enne kui hindama tulla. ;)

Teksti loeti eesti keeles

Ajaratas on hea. Pole kahtlust, et tegemist on hea fantasy`ga. Pigem seaksin küsimuse üles - kas ja kui palju on tegemist klooni või originaaliga.Lugedes raamatut jääb mõnes kohas mulje, et fantaasiamaailma ideede arv on piiratud. Seetõttu lihtsalt tuleb paremad ideed puhtaks pesta, läikima lüüa ja taaskasutusse saata. See on nagu kaltsukas käimine. Sõltuvalt second-hand`is tuhlava inimese maitsest ja oskustest võib pruugitud kraamist kokku panna kas hernehirmutise või stiilse ja omanäolise rõivakomplekti.Ma arvan, et Robert Jordan on hakkama saanud just selle teisega.Aes Sedaid meenutavad mulle Düüni kõrgeaulisi emandaid. Pahalased (trollokid, myrddraalid jms.) on üsna tavaline kahvatupoolne koopia Sõrmuste Isanda kurjamitest (kahurilihast, mida kangelased peavad piisavates kogustes rappida saama). Ogieride ja Entide sarnasus on samuti üsna ilmne.Kindlasti on veelgi paralleele, mida võiks tõmmata, aga mida mina oma tagasihoidliku lugemuse juures teha ei oska. Aga kõik need ideed ja tegelased kokku moodustavad nauditava terviku ja selle nimel võib kõik tahtlikud või tahtmatud laenud andeks anda.Kes aga tahab näha, mismoodi üks hernehirmutis välja näeb, see lugegu Paolini "Vanemat". See kompott ajas tõeliselt hambad valutama.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Pikkusest hoolimata oli romaan päris tempokas, eriti lõpu poole, kui Caemlynis kõik jälle kokku said, ei toimunud mingit venitamist, mis oli meeldivalt üllatav.Tolkieniga mõjutused on täiesti tuntavad, aga siiski pole tegu koopiaga. Päris Tolkieni põhjalikkust ja süstemaatilisust siin ei tunne, küll on aga maailm meeldivalt keerulisem -- eriti hea ja kurja piiride suhtes.
Teksti loeti eesti keeles

4 miinusega.Kõige suurem pluss oli see, et igav ei hakanud ja tegevust jätkus. Kohati läks isegi põnevaks. Seevastu negatiivse poole pealt oleks rohkem välja tuua. Esimesena loomulikult pea igas peatükis vastuvahtiv Tolkieni "Sõrmuste isanda" vari. Mõnes kohas on Tolkieni väga tugevalt tunda, teises kohas aimamisi, aga originaalsuses ja ainulaadsuses ei saa küll Jordanit süüdistada. Täiesti maha ei ole Tolkienilt kopeeritud, võetud on väline kuju, siis lisatud sellele kikkis kõrvad, vähe tumerohelisem värv ja komplitseeritum iseloom. Aga "Sõrmuste isandast" tuttavad tegelased, sündmused, paigad, traditsioonid, hoiakud, käitumised löövad siiski tugevalt läbi. Mis veel? "Maailma silm" on kirjutatud punnitades. Seetõttu ei mõju ehedalt. Palju on poosetamist ja võltshardust. Püüan pisut Jordani stiili ahvida: Tiku ja Taku sõid lõkke ääres õhtust. "Kuidas maitseb?", küsib Tiku maheda häälega, kuid äkiline silmatõmblus reedab küsimuse tähtsust küsijale. "Käib kah." nendib Taku, kuid heidab kiire kõrvalpilgu, sest kolmas meel on tabanud Tiku häälest võõra tooni. "Kus ma seda tooni olen kuulnud?" arutleb Taku. "Ma tegin seda toitu suure hoolega" mainib äkki Tiku ja ta silmavaatest ning hääletämbrist aimub terast. Taku satub segadusse, kas Tiku tõesti näeb ta mõtteid? Ebalevalt kohmab ta: "Ma imetlen Teie gulinaarseid oskusi, kohe näha, et põlvnete suursugusest Megaoravate klannist, madam".Niipalju sellest kui ma püüaksin ise Jordanit jäljendada. Lisaks sellele, et teos on kirjutatud punnitades (ehk mitteloomulikult) on ta ka üledramatiseeritud ja täis tobedusi. Tobeduste tipp on stseen Neljas Kuningas, kus välk tabas viimasel hetkel nagu tellitult kõrtsi trellide (!?!) pihta, jättes plahvatuse mulje ja tappes valikuliselt pahad ning jättes vigastamata head. Arvan, et teist raamatut ma küll ostma ei hakka kui just mega alet ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Kaugel maaservas, tõelises kolkakülas, kuhu isegi rändmuusik satub kord aastas, on algamas iga-aastane kevadpidu. Külapoisid Rand, Mat ja Perrin on elevil - see on aasta tippsündmus, kuhu tuleb tavaliselt isegi rändmuusik kohale. Nad ei oska aga ette kujutadagi, kui ebatavaliseks selleaastane pidu kujuneb, sest vaevalt mõni päev hiljem on pool küla maha põletatud, kinnitust on saanud sõna otseses mõttes muinasjututegelasteks peetud koletislike trollokite ja myrdraalide ning salapäraste naisnõidade aes sedaide olemasolu. Poisid ise on paari päeva pärast juba külast kaugel, koos aes sedai Moraine`i, tema turvamehe Al`Lani ja rändmuusiku Tom Perriniga põgenemas terve mustade jõudude armee eest. Paar külatüdrukut on ka kaasas.

Kuigi külanoortel on seda alguses raske uskuda, on selge, et neis on midagi ebatavalist, et nad selliste jõudude sihtmärgiks on saanud. Noored ei tea oma külast kaugemal toimuvast suurt midagi ja nii avastavad nad mammutsarja esimese osa jooksul Jordani fantaasiamaailma koos lugejaga. Pole vist liiga palju paljastada, et igaüks sellest küladiskost, kes teekonnale on asunud, osutub ühel või teisel viisil ülimalt ebatavaliseks.

Võtsin selle raamatu esimest korda ette mingite suvepäevade teisel päeval ühel saarel, kus ükskõik kui mõttetu raamatuga samblal külitamine tundus mõistlikum kui väsimatute läbustajatega eelmise õhtu ebameeldivate detailide meenutamine. Hakkasin lugema, mingi hetk olime juba praamil, kus lugeda tuli püstijalu ja siis olin juba kodus ning lähenes poodide sulgemise aeg. Olin pool esimesest raamatust lihtsalt neelanud. Hirmus põnev.

Teine pool käis kah, aga tegelased hakkasid oma elust ja tegemistest juba liiga palju teadma ja see mõnus salapära ja lummus vähenema. Tagantjärele tean, et järgedes see häda ainult süveneb. Käib mingi jube soigumine ja intrigeerimine, tegelased on lollilt põikpäised ja tegevus venib nagu tatt. Esimeses olid nende hädade alged olemas, aga ei domineerinud. Viis.

Teksti loeti eesti keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustused:

Mulle küll meeldis. Kõigepealt on jutul nüüdseks teatud ajalooline väärtus: jah, kunagi just niiviisi ajalehti tehtigi. Ajakirjanik pole ainus, kes on haaratud inimeste reaktsiooni uurivasse kontrollrühma, aga see selleks. Pigem võiks rõhutada Simaki ettenägelikkust - ja sedagi, et maailm on eelmiste arvustuste kirjutamisest saadik muutunud. Vahepeal on tekkinud see, mille eest Simak hoiatab: Internet of Things. Aga et Simaki kangelasel õige lahenduseni jõudmine aega võtab - no ei olnud siis veel Ramones meeldejääval kombel laulnud lihtsast ja universaalsest lahendusest: Beat on the brat with a baseball bat.
Teksti loeti inglise keeles

Kunagi Simak mulle väga meeldis. Aga ju ma siis juhtusin paremaid lugusid lugema. Sest see taastutvus head muljet ei jätnud. Pulp-fiction, seda küll, aga minu jaoks pole see kompliment.
Teksti loeti inglise keeles

Kõigepealt võib rõõmuga märkida, et kolmandal katsel on algaja kirjastus jõudnud tasemeni, millel vormistus enam lugemist ei häiri. Et siis Lummur, mitte enam Luumurd. Lausa lakke hüpata on ehk veel vara, paar segast lauset ja mõned tähevead ju siiski veel on, ning ma pole kindel, kas on vaja rõhutada, et muna on ikka munakujuline.
Teine positiivne moment: tegevus on edasi antud peategelase vaatenurgast. Lugeja teab niisama palju kui temagi ja nii on lihtsam talle kaasa elada. Kolmandaks: tüdruk-tegelase vaimustus Jaapani kultuurist lisab isikupära ja on mullegi arusaadav. Hea küll, muud sealsed kultuuriilmingud jätavad mind ükskõikseks, aga muusika mulle kohati meeldib, näiteks Shonen Knife ja Tsushimamire on bändid, mille videoid ma seniajani vaatan jne. Nii et kolmveerandi ulatuses see lugu mulle päris meeldib. Näiteks see (hilis?)teismeliste kaootiline käitumine, kus head kavatsused toovad kaasa halbu tagajärgi.
Muidugi, tegemist on noortekaga ja nende puhul on vist lausa obligatoorne, et lugedes tuleb loogika välja lülitada ja leppida, et asjad lihtsalt on nii. Parem mitte mõeldagi, kuidas ikkagi need nanomasinad sealt dimensioonide vahelt mööda hingeniite... Et lugejal lihtsam oleks, lisatakse sellistes lugudes ka nö maine, tuttav plaan. See peaks vastukaaluna olema loogiline ja äratuntav. Antud juhul on tõetruudus kohati süžee arengule ohvriks toodud. No ma ei suuda ette kujutada gümnasisti (liiatigi poksijat), kel poleks taskus raha pudeli viina jaoks. Veel võimatum on see aastate eest sõjaväest tagasi tulnud vanema venna puhul, kes tuimalt lepib raha puudumise ja vennaga ühes toas magamisega.
Nagu öeldud, kolmveerandi ulatuses on lugu väikestest nurinatest hoolimata täiesti loetav. Viimane veerand on müra ning kaamera kipub rohkem üldplaani võtma. Mõttetu paugutamine, sest ka nn suurfilmide puhul teavad ju kõik, et blondiin, neeger ja koer jäävad lõpuks ellu. Nii et kokkuvõtte sellest viimasest veerandist oleks võinud umbes viie lausega lisada praegu epiloogi nime kandvale peatükile ja suhtedraama ehedamalt esile tuua. Lõpumeeleolu vastaks üsna hästi Sam Cooke'i kunagisele hitile: She was too young to fall in love and I was too young to know it. (Dr Hooki variant sellest laulust oleks antud juhul ülepakutud.) Autor on siiski veel puändina lisanud vene rikkalikust folkloorist pärit ütlemise: Mama, rodi menja obratno. See üllatab, kuid kas just heas mõttes. Siiski, miinusega küll, kuid neli on välja teenitud.
Teksti loeti eesti keeles

David on kergelt ülekaaluline vabakutseline progeja. Harrastab vibulaskmist, D&D tüüpi mänge ja muud ulmelist, sellega seoses kuulub sarnaste huvidega inimeste klubisse. Kui ta on parajasti teel klubisse, astub ligi erakordselt kena neiu uhkes Cosplay kostüümis, kellel on üks väide ja üks küsimus. Väide on: ma olen su välja valinud. Ja küsimus: kus need ulmikud siin kogunema pididki.
Varsti selgub, et neiu on tegelikult inimkuju võtnud lohe. No et lohede (ja muude olevuste) planeedil on küll ka inimesi, aga need on kuidagi tuimad ja allaheitlikud. Seepärast käivad naissoost lohed Maal lõbutsemas - siin jaksavad inimesed veel imestada ja imetleda. Ning kui Maal saab palju nalja, siis on lohel koju pulmalennule naastes rohkem ja elujõulisemaid mune.
Hakkavadki toimuma seiklused, algul lihtsamate vastastega, nagu tülikad naabrid, lõpuks aga pahura ükssarvikuga, kes on kohale ilmunud selleks, et Maa inimkonna arvukus umbes miljonile taandada.
Ma ei saanud hästi aru sihtgrupist. On mõnusaid kilde, millest lapseohtu lugejad aru ei pruugi saada. Ja täiskasvanute jaoks on lugu tiba nagu lapsik. Sestap ka tagasihoidlik hinne.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldivad Hutchinsoni romaanide algused. Neis on midagi sarnast, olgu tegevusajaks siis nn kaasaeg (The Villages), kümnekonna aasta kaugune tulevik nagu jutuks tulevas uskumatu plahvatava mehe naasmises, mõnekümne aasta kaugusel nagu Euroopa sari või hoopis katastroofijärgses maailmas (Shelter).Kõigis neis on üsna vähe ulmelisi elemente: võibolla mõni elu lihtsamaks tegev vidin, võibolla meenutatakse mõnda kummalist ajaloosündmust, aga üldiselt on lugejal sellesse maailma lihtne sisse elada, sest see tundub tuttavana. Ja loomulikult kirjeldatakse sündmusi peategelase vaatekohast, nii et lugeja teab toimuvast just niisama palju - õigemini küll vähe - kui kangelanegi. Seega on kõik just nagu elus. Vähehaaval hakkavad selles tuttavana tunduvas maailmas toimuma imelikud asjad. Esialgu lihtsalt vihjed, et kõik pole päris nii, nagu oleks võinud arvata. Ja jällegi, peategelasel võivad olla küll aimused, aga ei mingit selget pilti sellest, mis värk siis on. Kui ma nimetasin romaanide algusi, siis mahuliselt võib see olla tubli kaks kolmandikku romaanist, ma mõõtma ei hakanud. Siis käib pauk.
 
Lõpud enam nii köitvad ei ole. Paugust tekkinud lained sumbuvad vähehaaval, mõned on midagi võitnud, mõned kaotanud, mõned otsa saanud. Elu läheb jälle peaaegu vanaviisi edasi, ent natuke teises rööpas. Pole isegi päris kindel, et lugeja oleks teada saanud, mis pauk siis käis ja miks. Hutchinsonilt pole mõtet oodata lõpulehekülgede üllatavaid pöördeid ja dramaatikat, rääkimata siis maailma päästmisest või muidu õnnelikust lõpust.
 
Antud juhul on peategelaseks allakäinud vabakutseline teadusajakirjanik Alex Dolan. (Mõtlesin kogu lugemise aja, mis on tal tegemist tuntud meemipart Dolanigam, aga ei mõelnudki välja.) Allakäik pole isegi otseselt tema viga, kogu trükiajakirjandus käib alla, eriti veel selline, mis püüab millestki keerulisemast kirjutada. Nii - kui Alex end ühel päeval uimasena postkasti juurde veab, leiab ta endale üllatuseks suure hulga kirju firmadelt, kes tänavad teda oma arvete viimaks ära maksmise eest. Ja veel ühe kirja, mis ütleb, et helista, tahaks sulle tööd pakkuda, ja et muuhulgas maksin su arved ära.
 
Noorepoolne teadushuviline miljardär - miskipärast kujutasin selles rollis ette Ashton Kutcherit - on ära ostnud ühe Idaho maakonna ja veel tükke naabermaakondadest, ning rajanud sinna asjanduse, mille kõrval praegune suur osakeste põrguti on väike mänguasi. Elanikud olid meelsasti nõus maid müüma, sest põllumajandus oli seal täiesti tulutu ettevõtmine. Maksimalistist miljardär lasi ehitada hulga maju teadlaste ja tehnikute jaoks, keda oli vaja umbes viistuhat ühikut, siis paistsid vanad majad kuidagi inetud ning need lõhuti maha ja ehitati uued asemele. Nii pole linnakeses ühtegi hoonet, mis oleks vanem kui viis aastat. Alex kutsutakse kohale selleks, et ta käsilolevast projektist artikleid kirjutaks ja lõpuks ka selle ajaloost raamatu kokku paneks. Kuulujuttude kohaselt tahab miljardär oma põrgutiga leida gravitatsiooniosakesi - no et kui valgus on nagu laine ja nagu osake, siis peaks ju gravitatsiooniga sama lugu olema. Aga kuna vahel käib tööde arenguga tutvumas asepresident ja kõrgeid sõjaväelasi, siis tundub, et tegemist pole läbinisti erakapitalile tugineva projektiga. Alex muidugi puikleb kergelt vastu, aga erialane töö, korrapärane palk ja kena majake kaaluvad kõik kahtlused üles. Idüllilist kohanemist segavad mõned veidrused - maja eelmised elanikud on kuidagi väga äkitselt lahkunud, jättes maha asju, mida inimesed kolides tavaliselt kaasa võtavad; vahel keegi koputab, aga lingist kinni võttes saab elektrilöögi ning ukse taga pole kedagi; siin-seal võib järsku täiesti tühja koha peal märgata staatilist sädelust, mis meenutab inimfiguuri. Ning millaski naelutab keegi AleXi ukse kõrvale pesukaru.
 
Viimaks saab põrguti valmis ja lülitatakse sisse. Nagu öeldud, pole lõpud Hutchinsoni kõige tugevam külg.
Teksti loeti inglise keeles

Paar heatahtlikku märkust tegijatele. Võimalike spoileritega. Korrektuur on oluline. Antud juhul on see puudulik. Eksimised poolitusreeglite vastu, rea keskele sõitnud poolituskriipsud, peamiselt aga puuduvad sõnavahed. Isiklik kogemus: kui toimetaja peaks sisust aru saama, siis korrektor peaks  teksti suhtuma kahtlevalt või lausa vastumeelselt. Sest kui kumbki neist unustab end lihtsalt lugema, jäävad vead parandamata. Toimetajatööga võib rahul olla, jäi ehk veel ainult paar kahtlast kohta. Näiteks pole ma kindel, kas 273 kohta sobib öelda "mitusada".
 
Kahekesi kirjutamine võib anda tulemusi, aga tavaliselt pole see siiski parem sellest, millega kumbki eraldi hakkama oleks saanud. No näiteks et Dick ja Zelazny olid mõlemad head kirjanikud, aga ma usun, et kumbki eraldi oleks kirjutanud parema "Deus Irae". Kui mõlemad autoris tegelevad sama peategelasega, jääb see pinnapealseks ja/või skisoidseks. Antud juhul oleks lugu saanud huvitavam, kui sisse oleks toodud ka nö vastaspoole, Marsi koloonia vaatenurk mõne selle esindaja kaudu. Kumbki autor oleks saanud arendada ühte tegelast ja oleks ühtlasi vastandatud kaks maailmavaadet: Marsi poolt konkreetne (kuigi mitte ehk kõige õnnestunum) plaan inimkonna edasiviimiseks ja siis praegune kangelane oma süüdimatult spontaanse rahmeldamisega.
 
Kapten Moskarit ajendab algul rahapuudus ja hiljem kuidagi nagu väärastunud iha siiami kaksikute ühe poole vastu. Võibolla peaks ütlema "huvitavalt väärastunud", aga kindlasti pole vahekord kaksikute naispoolega, mille küljes tolkneb - enamasti selleks ajaks küll teadvuseta olekus - vend, mitte igaühe jaoks. Aga, noh, alati võib ju ritta LGBT... (või mis need olidki) uusi tähti lisada.
 
Kosmiliste ja muude katastroofidega on, nagu on. Öeldakse ju, et ühe inimese surm on tragöödia, miljoni surm kõigest statistika. No ja lugeda ongi sellest just niisama huvitav kui statistikaõpikut - mõne jaoks põnev, paljude jaoks igav. Sest neil miljonil on juba ükskõik, kuidas see juhtus, küsimus on selles, kuidas need üksikud ellujäänud pärast hakkama saavad.
 
Ellujäänute jaoks ei tundu elu päikesesüsteemis pärast Päikese kustumist eriti kutsuvana. Musta augu tekkimiseks peaks Päikese mass muidugi paar-kolm korda suurem olema, pika aja jooksul see hajuks ja planeedid leiaksid endale uued orbiidid, aga vaevalt inimesed seda ära jõuaksid oodata. Jupiterist uue energiaalllika tegemine on küll parem kui mitte midagi, aga Maal on see võrreldav katsega ennast Kuu pinnale tehtud lõkke valguses soojendada. Kuid ega ulmeromaan ei peagi õnneliku lõpuga olema. Muidugi, lugu sellest, kuidas kaks isehakanud pealikku kulutavad teineteisega sõdimiseks kogu olemasoleva ressursi ja enamgi veel, on samavana kui inimkond.
 
Kõikvõimsus ei ole kõige parem omadus, millele juttu ehitada. Tavaliselt on see komistuskiviks high fantasys - kuidas panna rüütel ja maag omavahel võrdset võitlust pidama, kui maagil on igaks olukorraks loitsud valmis. Antud juhul on kesksel kohal pihku mahtuvad kerad, mis võivad valmistada ükskõik mida (kui vaid küsida oskad) ja ükskõik kui palju. Kuni lõpuks on jama majas. Hea küll, ma olen ise ka mõnes arvutimängus endale ressursse juurde kirjutanud, et esimene läbimine ladusamalt läheks, aga just piiratud vahendite optimaalne kasutamine teeb ju asja huvitavaks.
 
Seninimetatud on siiski pigem teisejärgulised probleemid, rohkem nagu maitseotsustused. Märksa häirivam on valitud stiil. No jääb arusaamatuks, miks kasutatakse 21. sajandil kirjanduslikke väljendusvahendeid, mis olid moes 19. sajandil. See külarealismi ja rahvusromantismi veider segu, mille puhul "kaamera" asub ebamäärases kauguses ning jääb arusaamatuks, kes räägib, kellele räägib ja miks räägib (ning "kirjanik", "lugejale" ja "meelelahutuseks" ei ole head vastused) jätab kokkuvõttes mulje, nagu loeks Andres Saali seiklusjuttu. Sellise vanamoodsuse tõttu pole võimalik tegelastele kaasa elada ja jutt muutub iseenda paroodiaks, mis tõenäoliselt ei olnud autorite eesmärk.
 
Mulle on ette heidetud, et hindasin Lummuri esimest raamatut liiga kõrgelt. Ju ma arvestasin mitte ainult sellega, mis kirjas, vaid ka sellega, mis oleks võinud veel olla. Antud juhul ma paraku mingit täiendavat potentsiaali ei näinud. Usutavasti ostan ka Lummuri kolmanda raamatu, aga kui sealgi korrektuur puudub, siis jääb see ka viimaseks.
Teksti loeti eesti keeles

Ma mäletan juba ammustest aegadest, et ükskõik millisel tasemel kirjandusvõistlusele laekub lisaks ilmselgetele ebaõnnestumistele ka vähemalt üks väga hea tekst. Paremal juhul lausa kaks. Ning väga, väga harva rohkem. Žüriisse mitte kuulumine on selge eelis: harvendamise on keegi juba ära teinud ja võib loota, et ainult esikümmet lugedes pääseb suuremast osast jamast. Nii oligi, leidsin kaks minu meelest väga head juttu, ning nii võib jutuvõistlusele ja seda esindavale kogumikule panna hindeks “hea”. Juttude kaupa võttes oleks kaks viit, kaks nelja ning ülejäänute puhul oleks asjatu vaev hakata kaaluma, kas mõni neist on lähemal kolmele või ühele.

 Vaieldamatu esikohalugu oli “Käilakuju”. See oli imho uuenduslik kogu žanri kontekstis. Teadvuste/hingede ümberistutamist kehast kehasse on ulmes kasutatud ju palju (vt. näit Richard K. Morgan), aga siis on eeldatud selle digitaliseerimist. Või siis, varasematel perioodidel, lihtsalt viibet võlukepikesega. Nii jõhkrat ja samas usutavat meetodit, et tuleb kehast kogu närvisüsteem välja kiskuda ja “mediteerima” jätta, kohtasin ma esmakordselt. Pole siis ka ime, et selle tagasiistutamine teise kehasse ei anna päris adekvaatset tulemust. Õhustik oma “registreeritud teisitimõtlejatega” meenutab idanaabrit, jutu meeleolu tõi aga kuidagi meelde Ursula Le Guini “The Day Before the Revolutioni”, mis koos Orsinia lugudega kuulubki mumeelest selle autori paremikku.

 Olgu igaks juhuks jälle üle korratud: kirjandus tegeleb inimsuhetega, inimese ees seisvate valikutega. Ning oleks parem, kui autor oleks need suhted läbi tunnetanud. Ulmel on siin peavoolu kirjanduse ees teatud eelis: autor saab paika panna maailma, kus talle olulisena tunduvad suhted kõige selgemalt esile tulevad. “Lumemarjaveri” on selle kohta väga hea näide.

 Veel kahes jutus on inimsuhted täiesti olemas. “Apollo 18” petab lihtsameelsema lugeja ehk oma tõepoolest leidliku ulmelise poolega ära. Samas on see samas siiski lugu ka sellest, kuidas peategelases on omavahel võitlemas esimese armastuse järelmõju (ning tegemist ongi valusa ja unustamatu seisundiga, millegipärast meeldib mulle puppy love rohkem kui eestlaste vasikaarmastus) ja kohusetunne, soovi konkureerivalt agentuurilt teadmisi kätte saada.

 Muidugi toob “Esimene port” meelde “Ready Player One”, aga see pole kaugeltki mitte kõige hullem, mis juhtuda võiks. Inimlikest valikutest tuleviku (pool?)virtuaalses maailmas on selles loos juttu, otsad jäetakse lõpuks meeldivalt lahti, provotseerides lugejat mõtlema, kuidas tema sellises maailmas käituks.

 Ülejäänud lugude “kirjanduseks” nimetamine oleks selge liialdus. Siiski, kahel juhul võib stiili pidada kirjutamist peaaegu õigustavaks teguriks.

 “Riisirahvas” tundub Robert E. Howardi jäljendusena. Juba omal ajal oli Howard mõttetu meelelahutuse meister ning miks tema stiili peaks jäljendama, jääb küll arusaamatuks, aga sellega on kenasti hakkama saadud. Kirjanduslik stiil on siiski seotud ajastuomase mõtteviisiga, kõik süžeed on nagunii palju kordi läbi kirjutatud, huvitav on ainult see, kuidas seda parajasti tehakse.

 Siis kogumiku nimilugu. Kas loole lisab midagi, et sadamasse saabub just tsepeliin, mitte galeer, miinitraaler või kosmosesüstik? Ei. Kas on kuidagi uudne, et algul tüütu ja tülikana tunduv jõnglane osutub Tähtsaks Isikuks? Ei. Nii ratsutabki lugu mööda klišeesid, pakkumata inimolemuse kohta midagi uut või huvitavat. Lugu on sujuvalt kirja pandud küll ja sobib harjutustööks ning ilmselt leidub inimesi, kelle jaoks nn aurupunk on väärtus omaette.

 Ma nüüd ei tea, kuidas on “Siis, kui nad tulid” saamisloo ja läbitunnetatusega. Kui autor on tõepoolest noorema õe kaotanud, siis jääb vaid kaasa tunda ja loota, et kirjutamine mõjus teraapiliselt. Kui mitte, siis on tegemist heroilise sotsiaalpornoga.

 “Sümpaatia” ja “Riia keisririik…” on katsed midagi enda jaoks põnevat kirja panna, paraku jõuab lugejani põnevuse asemel ponnistuse higilõhn. Mõlemas on vähemalt üks huvitav mõte, aga see katab vaid ulmelise poole, inimolemusest ei saa me midagi teada. Ja üldse mitte naljakas följeton “Libakass” vihjab ilmselt, et midagi pidi ju kümne hulka panema, aga ülejäänud lood olid veel õnnetumad.

Teksti loeti eesti keeles

Ma võin ju aru saada, et kui autori viimased 12 raamatut on olnud edukad ja üks sari oleks ka nagu lõpetatud, siis tahaks kirjutada midagi muud. Aga õnnetut sotsrealismi poleks siiski tarvis olnud.
 
Taust, tähendab, siiski lausa realistlik ei ole. Üsna tugeva ajastulise paralleelina on tunda Weimari vabariiki, täpsemalt võibolla Ülem-Sileesiat: ametlik asjaajamine on saksakeelne, ent palju on ka slaavi nimesid. Suur sõda on möödas, samas on õhus teadmine, et see ei jää viimaseks, ja kõik võtavad elust, mis võtta annab. Lõpu poole hakkavadki sotsid juba tänavatel märatsema. Sõda on peetud peamiselt mürkgaasidega, paljudel ellujäänud sõduritel on näod sellest vastikult moonutatud, mistõttu nad peavad kandma rauast maski, aga see-eest on ühistransport neile tasuta ja minimaalne elatis kindlustatud.
 
Tegevuspaigaks on linn, mille üks pool on sõjas hävinud, seal on nüüd ainult muda ja mürkgaaside jäägid, no ja siis mõned kambad, mis püüavad sealt midagi kasulikku välja kaevata. Teadus on oluliselt rohkem arenenud kui meile tuttavas maailmas. Tänavatel liiguvad maglev trammid - segamini hobuveokite ja kõige muuga. On robotid - pakirobotitest robotuksehoidjate, isesõitvate taksode ja suurte sõjamasinateni välja. On androidid. On kimäärid - vastavalt tellimusele "kirjutatud" genoomiga orgaanilised vormid, tavalisest intelligentsemad koerad näiteks. Energiaallikaks on miski "plasma", aga söekaevandused ja -elektrijaamad töötavad edasi, et inimestel tööd oleks. Kui plasmalamp läheb ümber, voolab plasma sealt välja ning hooletu kasutaja läheb põlema. Lõpuks aga selgub, et "plasma" on suuresti orgaanilise päritoluga. Dekadentsile omaselt eelistab kultuuritarbija seksi ja vägivalda - pealkirjas esinev "The Grand Darkness" ongi üks sellisele vaatajaskonnale orienteeritud varieteeteater. Laval on elutruud (ja tuleohtlikud) nukud, mis kordavad lava taha varjunud, nendega "galvaaniliselt" seotud näitlejate liigutusi. (Nukkudelt on ju nagu lihtsam efektselt päid jms maha lõigata.)
 
Kummalisi asju on selles maailmas veelgi, aga see sotsrealistlik lähenemismeetod... Peategelane on ühiskonna põhjakihist pärinev püüdlik nooruk, kes ongi juba jõudnud jalgrattakulleri auväärse töökohani. Ta tunneb küll väga hästi linna, kõiki neid tagahoovidest ja keldritest läbi viivaid otseteid, aga tänavatarkusest jääb puudu. Ehk siis põgeneda ta oskab, aga nukkide, noa või püstoli kasutamisega on lood kehvad. Nii on raske talle kaasa elada, kui järjekordse äparduse järel jääb vaid mõelda, kes ja mille eest talle järgmisena pasunasse annab.
 
Umbes poole raamatu kohalt muutuvad mõned tegelaste pillatud naljad ka naljakaks. Ja tüüp asub otsustavamalt tegutsema. Ainult et selles puudub loogika, kõik lihtsalt juhtub autori tahtmist mööda ja äpust saab superkangelane, kes, kuuli- ja noahaavu täis, segamatult edasi askeldab. Nii et ei olnud meeldiv lugemiselamus.
Teksti loeti inglise keeles

Väga kenasti õnnestunud meeleolu loomine. Mis meenutab, et nagu kogu muu kirjandus, on - või vähemalt peaks olema - ka ulme eelkõige inimesest, mitte niivõrd vidinatest. Nii et inimesed on esiplaanil ja ulmeline tulevik, iseenesest ju just parasjagu detailiderohke, on tagaplaanil.
Võibolla mõjutas mind head hinnet andma seegi, et elasin kunagi umbes kaks aastat kohas, kust samune Bulgarini suvemõis kogu oma luitunud olekus mulle aknast kätte paistis. Aga miks hea ja mitte väga hea? Lõpuks läks tempo liiga kiireks.
Teksti loeti eesti keeles

Ega ma ei oska endalegi seletada, miks ma seda lugesin. Hea küll, jäi ette, aga et lõpuni... Ju siis on Card siiski päris hea jutuvestja, isegi kui tema jutt närvidele käib.
 
Sõda satikatega on võidetud, lahingukooli pole enam vaja, need kursandid, kes seal alles õppisid või veel päikesesüsteemis viibisid, saadetakse maale tagasi. Aga ühise vaenlase puudumine tähendab, et riikidele ja riigikestele tulevad meelde vanad tülid naabritega koos sooviga piire korrigeerida jne. Nende jaoks on parima militaarse väljaõppe saanud noorukid eluliselt oluline strateegiline reserv. Venelastel õnnestub neid ära röövida tervelt paarkümmend, lõuna-ameeriklased näpsavad ühekaupa, nõrgemad aga loodavad, et edukalt sõda pidanud rahvusvaheline laevastik võtab maal korra hoidmise enda peale. Laevastik aga ei taha maistest asjadest eriti kuuldagi, vaid on pühendunud koloniseerimise ettevalmistamisele. Muuseas on kolonel Graff saanud kindraliks, laevastikust erru saadetud ja asub nüüd koloniseerimisministri ametipostil. Lahingukoolist on tehtud laevastikukool, kus õpetatakse jõnglasi, kes peaksid kunagi koloniseerimist juhtima hakkama. Võetakse sinna aga ainult neid, kellel vähemalt üks vanematest on/oli võiduka laevastiku liige.
 
Sellisel taustal hakatakse siis kerima lugu 11-aastasest jõnglasest nimega Diabeet või Tapeet või midagi sellist. Jõnglane on, mõistagi, keniaalne. Nagu keeniuste puhul tavaline, tuleb see millegi muu arvelt. Raamatu esimeses veerandis püütakse näidata, et noor D on paranoiline skiso. Kahtlustab kõike ja kõiki. Mis annab autorile võimaluse kirjutada põhjalikult ja mitmekordselt läbi ka need kohad, kus midagi ei juhtu. Lisaks ei tea D, kes on ta vanemad, sest kasvatab teda kasuema, kes ütleb, et ju su isa ikka laevastikus oli. D tahab pääseda kasuema hoole alt ja andekate laste koolist, kus tal on väga igav, ning teeb kõik võimaliku, et jõuda laevastikukooli. Lõpuks see ka õnnestub.
 
Raamatu keskmises osas näidatakse, et D polegi ehk skiso, lihtsalt äärmiselt enesekeskne ja peaaegu võimetu kaaslastega suhtlema. Ning sobival hetkel otsustab siis keegi kaaslastest temaga mõnda aega sõbrustada ja seletada, mida ta kogu aeg valesti teeb.
 
Lugu peaks koos hoidma intriig, mis tundub aga väga kunstlikuna. See jääbki lõpuni lahti seletamata, D päästab kangelaslikult maailma, näidates üles täiuslikke komandörivõimeid, ning kogu laevastikukoolil seltskond hakkab teda austama ja armastama. Vahepeal oli üks peaaegu põnev või vähemalt hästikirjeldatud koht sellest, kuidas täielik maarott D esmakordselt avakosmoses mööda koolisatelliidi välisseina ukerdab, aga loomulikult ei arva ükski lugeja, et raamat lõppebki kirjeldusega, kuidas peategelane oma napi hapnikuvaruga avakosmosse triivib.
Teksti loeti inglise keeles

Pole mingit põhjust (kõhnavõitu) triloogia lugemist kahetseda. Kohati olid käigud aimatavad, kohati aga mitte - no et kui tuuakse sisse uus tegelane, siis ilmselt toob ta endaga kaasa mingi uue jama, aga ei tea ju, millise. Nii et krimka elemendid toimisid. Ainuke, mis lugemist täiskasvanud lugeja jaoks raskendas: täitematerjalina oli ohtrasti kasutatud substantsi nimega puppy love. Eelmistes osades ka, aga kolmandas eriti, ikka hea mitu korda võis lehekülje rahumeeli vahele jätta. Cassel ongi muidugi ettearvamatu tüüp, aga ma kardan, et naisautori jaoks on hilisteismelise noormehe füsioloogia ja psühholoogia natuke nagu tundmatuks maaks jäänud. Liiatigi käitub kangelanna märksa konkreetsemalt: kui ikka soovitud suhe ei arene õiges suunas, tõmmatakse lohku esimene ettejuhtuv.
 
Aga tühja neist noorussuhetest ja ma ei hakka üle kordama ka võluritemaailma kohta juba öeldut. Asjal on sügavam sisu: tõdemus, et pole häid ja halbu valikuid. On lihtsalt valikud, mis määravad ära järgmised valikud. Ja kellelegi valikuvõimaluse andmine on lausa kättemaks või karistus. Nii tekibki huvi, kas Casselil õnnestub leida oma tee, mingi kolmas valik. Kui "halb" valik on perekond ja maffia, "hea" valik aga võlurite õiguste eest seismine (väga korrumpeerunud) politsei ridades. Enda meelest Cassel selle kolmanda tee leiabki, aga samas on lugejale üsna selge, kummale poole see lõpuks välja jõuab.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmselt võinuks triloogia kolm osa ka ühe paksu raamatuna välja anda, sündmustik jätkub enam-vähem sealt, kus eelmine osa lõppes. Lugu osutus üllatavalt haaravaks - või, noh, kui ma poleks seda lootnud, poleks ju lugema hakanudki. Nii et segu YA-st, kuigi abituurium enam nii noor ei olegi, aga mõned kooliteemalised teemaarendused on siiski omal kohal. Ja segu krimkast, kus mõrtsuka otsimisega läheb kiireks - ning seejärel veel kiiremaks asendaja otsimisega, kes sel korral küll mõrtsukas polnud, kuid kes oleks süüdistuse igati ära teeninud. Siis on see noore mehe valikust, kas siduda end valgete või mustade jõududega - kui need kaks ainult omavahel nii läbipõimunud poleks. No ja lisaks veel ulmeline pool. Mugude maailmas võib ju unistada, kui tore oleks mingeid võluvõimeid omada. Aga unistuste asemel on rasked eetilised valikud, kui tõesti on võimalik ainsa käepuudutusega kedagi tappa, tema mälu kustutada, tema unenägusid suunata, ta näiteks tooliks või kassiks muuta - või siis kooli kõige ilusam tüdruk endasse armuma panna. Tahaks ju ausat mängu, aga kiusatus on suur...
Nagu ikka, on raamatus võlumaailma ja reaalsuse kokkusobitamine keeruline. Mulle tundus, et märkasin paari ebaloogilisust, aga ei oska nüüd öelda, oli see autoril jäänud läbi mõtlemata või, vastupidi, illustreeris ta sellega peategelase iseloomu. Eks ma asun nüüd kolmanda osa juurde.
Teksti loeti inglise keeles

Alustades sealt, kus eelmine arvustaja lõpetas: uus kirjastus, esimene raamat, täiesti loomulik, et juhtub apsakaid, nii ma loodangi, et järgmiseks korraks teeb selleks kutsutud ja seatud ametimees endale eesti keele poolitusreeglid selgeks, sest praegune variant häiris ikka küll.
Formaalsustega jätkates. Romaanis on kasutatud kahte stiilivõtet, mis teevad lugemise minu jaoks raskepäraseks. Esiteks, ma ei arva, et mingist kujutletavast ajalooperioodist kirjutades peab tingimata kasutama selle ajastu kirjanduslikku stiili. Olgu, kui sündmustiku tempo tõuseb, on autor sellest loobunud ja tekst läheb konkreetseks, tempo langedes on aga heietused tagasi. Lühidalt - Saalomon Vesipruul pole just mu lemmik stiilimeister. Nn ajalehekatketega on teine asi, aga nende juurde ma jõuan tagasi.
Teiseks ebakõlaks on minu jaoks jutustamine kõiketeadvalt autoripositsioonilt. See on nii 19. sajand. Ja tegelaste motivatsioon jääb avamata. Ma usun, et täpselt samadele sündmustele toetuv lugu oleks saanud parem, kui autor oleks leidnud 3-4 tegelast - külapoisist kas või kuningannani -, kelle silmade kaudu maailma kirjeldades ja neile järjekindlalt kordamööda sõna andes toimuvat edasi anda. Et lugeja saaks parema ettekujutuse, kuidas inimesed end sellises maailmas tundsid. (Hea küll, suurem osa tundis kehvasti, aga siiski erinevatel põhjustel.) Jah, see oleks tähendanud kompositsiooni põhjalikumat läbikaalumist, mis oleks aga ära tasunud. Sest sündmustik ise on ju triviaalsevõitu ning ka erinevate maailmavaadete kokkupõrked oleksid põnevamad just nende kandjate kaudu (kuidas tuli tõenäoliselt normaalse hariduse saanud töll mõttele kulutada miljon riigi raha oma veidrale hobile jne).
Ajalehekatked on hea võte, mis lisab esiplaanil olevale taustakihi ning siin on "ajastukohane" sõnastus igati õigustatud. Ent sedagi võtet oleks võinud põhjalikumalt kasutada. Praegu on need teated seotud (peaaegu) ainult otsese sündmustikuga, näiteks kuulutavad ette õhuvõitlusi. Ent miks mitte lisada iga kord veel paar uudist, hoopis teistest valdkondadest, kuid mis lisaksid kujutatud maailmale veelgi kihte, teeksid selle veelgi tajutavamaks. Naaberriikide õukonnakroonikast? Kohtukroonikast?
Hindega on nüüd raske. Eesti oludes päris tubli tükk, maailmakirjanduses... hmm... Nurinat kogunes palju, aga teisalt hakkan ma mõtlema, kuidas oleks paremini saanud, ainult lugude puhul, mis mulle mingist otsast meeldivad. Olgu siis neli, aga miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja nimi on Curse Workers ehk siis umbes nagu "needustega töötajad". Eks läbi ajaloo on ikka nõiaprotsesse peetud, nagu on olnud ka eriskummaliste võimetega inimesi. Ning kuigi paljud neist on olnud ravitsejad, jäävad külarahvale ju paremini meelde õnnetused, salapärased surmajuhtumid ja muu säärane.
 
Kirjeldatud maailmas sai USA valitsusel 1920ndate lõpus needustest nii kõrini, et need keelati seaduse jõuga ära. Inimsed aga, keda kahtlustati mingite veidrate vigurite tegemises, suleti sunnitöölaagritesse - sealt siis ka sõna "töötajad", väljaspool olijate jaoks hirmuseguselt põlgliku varjundiga, sees olijate jaoks uhkuseasi. Sest kuna esialgu puudusid igasugused testid võimete kindlakstegemiseks, veedeti neis laagrites ikka pikka aega. Nagu teada, toob millegi ärakeelamine kaasa keelatu populaarsuse kasvu ja selle koondumise ettevõtlikumate inimeste kätte. Nii ongi tollest ajast saadik Ameerika needustegevus kuue tugeva perekonna ja nende poolehoidjate käes - võib öelda, et tegemist on maffia analoogiga.
 
Olgu veel öeldud, et needuse/loitsu kasutamiseks peab mõjutatavat palja käega puudutama, seetõttu sunniti kõik kahtlusalused kindaid kandma ja hiljem levis see mood ka tavainimeste seas. Samas saab võlujõudu, peamiselt needustevastast, koondada ka esemetesse. Muidugi on töötajad erinevad: kes tapab oma puudutusega, kes toob õnne või õnnetust, kes mõjutab tundeid, kes kustutab mälu või asendab selle võltsmälestustega jne. Kõige haruldasemad on transformerid, need, kes võivad suvalise asja või olendi muuta millekski muuks. Seejuures on needused tugeva tagasisidega: kellegi tapmise järel kärbub töötajal endal midagi - heal juhul on see näiteks sõrm. Ning võõra mälu kustutaja võib kergesti oma nimegi unustada.
 
Tegevus toimub nö meie ajal. Peategelane Cassel on töötajate perest pärit 17-aastane noormees. Tema vanaisa on maffiapealiku kunagine surmamanaja, kellel pole enam väga palju sõrmi alles. Isa oli õnnemuutja, nüüdseks surnud. Ema on tunnetemõjutaja ning istub parajasti vangis, sest "mõjutas" endale märgatava osa ühe miljonäri varandusest. Casseli vanim vend näib minevat vanaisa teed, keskmine isa teed, ainult vaesele Casselile on lapsest saadik selgeks tehtud, et temal võimed paraku puuduvad. Tõsi küll, ta on väga veenev valetaja ning osav tõenäosuste rehkendaja, mis aitas tal käivitada kooli kihlveokontori.
 
Casselil on üks piinav mälestus. Lapsepõlves sõbrustas ta maffiapealiku omavanuse tütrega, unenägude mõjutajaga. Kuid kolme aasta eest tappis ta tüdruku - ta ei mäleta, kas tõesti seepärast, et tüdruk näis eelistavat ta keskmist venda, mäletab ainult verist tüdrukut ja verist nuga enda käes. Vennad aitasid jälgi peita, ametlikult on tüdruk teadmata kadunud, aga eks selline asi häirib Casseli romantilisi suhteid - koolis mõne meeldiva neiuga suheldes vaevab teda alatasa sama küsimus: kas mul võib tekkida tahtmine ka see tüdruk tappa?
 
Loomulikult pole miski nii, nagu esialgu näib, ja reaalsusest õigema ettekujutuse saamine käibki kokku täiskasvanuks saamisega. Mis tundub olevat üks Holly Blacki lemmikteema, sest sellele keskendus ka Modern Faerie triloogia. Mis ei tähenda aga kaugeltki, nagu kuuluks romaan YA valdkonda. Pigem võib see täiskasvanud lugejale tema noorepõlve võltsarusaamu meenutada. Muidugi saab ka noorem lugeja ehk lugedes targemaks, sest peksa saab Cassel enne mitte just päris õnnelikku lõppu kõvasti. Ehk siis moraal oleks klassikut tsiteerides: "Elu oodatust on vahel tõpramgi." Olgu veel lisatud, et Modern Faerie meeldis mulle rohkem, praegu läks lõpp oma pidevate suunamuutustega veidi liiga kirjuks. Aga kaks osa on ju veel lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Naguteada, pidi "Euroopa sügis" jääma ju üksikteoseks, ei mingeid järgesid, autorile lihtsalt tundus, et on jõudnud jutustamisega kohta, kus võiks ehk lõpetada. Ent kuna raamat sai positiivset vastukaja ning müüs hästi (kõikjal peale Eesti), siis tellis kirjastaja kaks järge. "Sügise" lõpus oli kokk Ruudi toonud paralleelmaailmast ära mõned inimesed. Loomulikult läks siis järgmise osa, "Kesköö", nende endi ja nende maailma tutvustamisele. Oletusega, et kolmas osa, "Talv", tõmbab siis otsad kokku. Aga ei ole Hutchinson suurejooneliste finaalide mees. Mõned asjad said ehk selgemaks, aga uusi küsimusi tuli kuhjaga juurde, hoopis uue tausta sai Ruudi isa jne.
 
Ja ega mingit otsustavat lahendust ei too ka "Koidik". Jällegi saab vastutahtmist selle (ja teise) maailma niiditõmbajatega suhtlev Ruudi mõnes asjas targemaks ja lubab midagi ära korraldada, aga kas ja kuidas see tal õnnestub, jääb lugejatele välja mõelda. Nagu eelmised, koosneb seegi romaan (minu arvates) väga mõnusatest kildudest, milles kellegagi juhtub midagi veidrat, mis jääbki lõpuni lahti seletamata.
 
Paar episoodi toimuvad jälle Eestis. Näiteks estofiil Alice'iga. Huvi Eesti vastu tekkis tal siis, kui sattus nooruses nägema filmi "Tallinn pimeduses". Tuli siis ja tegi pedas (nn Tallinna Ülikool on ikka väga kummaline väljamõeldis) magistritöö. Ning kui Šoti vabariik avas Tallinnas oma saatkonna, pääses Alice mõne aja pärast sinna tööle - kõige tähtsusetumaks mutrikeseks, kultuuriatašee abi abiks. Asjad kipuvad aga vägisi viltu kiskuma. Läbikukkunud luuletajast abikaasa armukadetseb, kui mõni kultuuriüritus arvatust pikemaks venib. Aga venib näiteks seepärast, et šoti folkduo, kelle esinemist Alice pidi korraldama, läheb juba esimese laulu ajal publikuga kaklema ja järgmised tunnid veedab Alice nendega politseis. Siis, juhtumisi hetkel, kui kedagi tähtsamat kohal pole, ilmuvad saatkonda kaks eestlast, pakivad kilekotist ja kaltsudest välja kulla ja kalliskividega kaunistatud pealuu, kuulutades, et see kuulub pühale Magnusele ja et nad tahaksid selle šotlastele tagastada. Nagu kõik šotlased, teab ka Alice, et Magnuse kolp on oma kohal Kirkwalli katedraalis, aga eestlased ajavad oma joru, et mingil ajal läksid kolbad vahetusse ja õige on nende käes. Alice lubab kolba analüüsiks pedasse asjatundjate kätte viia ja järgmisel nädalal tagasi tuua. Järgmisel nädalal aga selgub, et sellist meest, kelle kätte Alice kolba andis, pole pedas kunagi töötanud, teda - ja ka Alice'i - pole ühelgi turvakaamera lindistusel. Ning kodust on luuletaja kuhugi ära kadunud. Närvide rahustuseks ja enese varjamiseks pageb Alice Käsmu loomemajja, mis peaks talviselt tühi olema. Ongi suht tühi, aga kolm värskena tunduvat laipa ootavad teda seal ometi: abikaasa, saatkonna luureülem ja veel keegi. Et kui siis selles olukorras ilmub keegi, kes teeb ettepaneku ametit vahetada ning kulleriks hakata, on sellest raske keelduda.
 
Sellised väikesed viperused toimuvad romaani käigus mitmete inimestega. Ka siis, kui nad juba kulleritööd - või midagi sarnast - teevad. Korraks ilmub segadust tekitama ka vana Juhan, kes eelmises osas joomase peaga kämpingusse sisse põles. Üldse, harva olen ma kohanud - kuidas nüüd öelda - nii paindliku ajateljega romaani. Täpsemalt, tundub lausa, et igal tegelasel on oma ajatelg, millel liikumised ei käi üldse mitte võrdse kiirusega. Nii näiteks tundus korraks, et kohtusid ja vestlesid kaks inimest, kellest ühe jaoks oli teatav sündmus minevikus, teise jaoks tulevikus. See ei olnud etteheide, liiatigi oli vastav hoiatus juba eelmises osas, kus noorema Ruudi restorani külastas mõnevõrra vanem Ruudi ja tahtis midagi rääkida. Noorem ei võtnud siiski vedu ja ähvardas politsei kutsuda.
 
Mulle Hutchinsoni stiil meeldib ja suureks plussiks oli seegi, et lugedes ei saanud kunagi kindel olla, mis edasi saab. Võibolla peaks nüüd eelmised osad uuesti ette võtma ja proovima vihjeid kokku klapitada.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmunud ka pealkirja all "Inksplot" või vähemalt on copyright registreeritud selle nimega. Eks Wilson oli illustraatorina tuntumgi ja nii on ta ka sellele lühikesele jutule lisanud 16 illustratsiooni, mis muidugi teevadki asja märksa haaravamaks.
Asub härrasmees hommikust sööma ja märkab pimestavvalgel laudlinal musta täppi. Annab teenrile käsu korralagedus likvideerida, aga varsti ilmub täbla ta kabinetti töölauale. Ja nii edasi - pöörad aga korraks pilgu kõrvale, on täbla kadunud, kuid peagi ilmub kuhugi mujale ja on... natuke nagu suurem. Pöördub härrasmees abipalvega tuttava esoteeriku poole. Esoteerik torgib täblat terava pliiatsiga ja oletab, et tegemist võib olla taime seemnega, aga see järeldus teda ei päästa.
Teksti loeti inglise keeles

Nagu need, kes Laundry sarjaga kursis, juba teavad, toimub Vanade Jumalate invasioon maale. Ühendkuningriigis on (peaaegu) demokraatlikul ja legaalsel moel peaministriks, praktiliselt isevalitsejaks saanud Nyarlathotep, tuntud ka kui Must Vaarao. Talle ustavate alamate jaoks asjad eriti ei muutu, mitteustavate jaoks... noh, eks neile leitakse kasutust.
 
Seekordseks jutustajaks on varem kõrvalosas esinenud Mhari Murphy, väga terane, väga töökas, väga sarkastiline vampiiritar. Ta on pälvinud uue valitseja soosingu: ametikõrgendus salateenistuses, Karnsteini parunessi tiitel koos kohaga Lordide kojas. (Tunnistan, et mina pidin tiitli tähendust taga otsima.) Muidugi kaasneb sellega vastutus, näiteks kaasvampiiride verega varustamise eest. (Õnneks on tark valitseja taastanud surmanuhtluse.)
 
Ameerikas on samal ajal toimumas midagi kummalist. Presidendist pole midagi kuulda ja tavalised ameeriklased on täielikult unustanud, et neil üldse kunagi president on olnudki. Mhari saab ülesandeks kohale lennata, asi selgeks teha ja võimaluse korral president päästa. Selleks saab ta enda käsutusse mõned varasematest romaanidest kõrvalosalistena tuttavad "kergestiasendatavad", nende seas ka oma lennuvõimelise boyfriendi. Tihedat tegevust täis lõikude vahel võtavadki tempot maha Mhari süümekad vampiirluse ümber ning ratsionaalsed ja emotsionaalsed kõikumised seoses boyfriendiga: hammustada või mitte. Algul tundub, et tegevusliine on palju ja need ei kulge ajas lineaarselt, aga teisiti poleks saanud Ameerikas toimunut nii tõhusalt kirjeldada. Siiski, naguteada, ma ei salli tekste, kus tegevus on antud miski kõiketeadva olevuse silmade läbi, see on ikkagi nii 19. sajand. Õnneks on autor esitanud ka Mhari seletuse, kuskohast on ta saanud teadmised ühe või teise sündmuse kohta, koos ülestunnistusega, et mõni neist pole ehk fakt, vaid ekspertarvamus.
 
Filmina oleks see lugu minu maitse jaoks ehk otsesõnu liiga verine, sest Mhari missioon ei kulge sugugi libedalt, aga raamatu teeb nauditavaks Strossi lõikav sarkasm.
 
PS Minu jaoks lisas võlu üks kõrvaltegelane, haldjatarist verenõid, keda tema õnnetu sünniloo pärast oli mõnitatud lapsest saadik haldjate seas ning maises sõjavangide laagris annavad valvurid talle samuti solvavaid hüüdnimesid. Kultuuride konflikt tekitab tõeliselt naljakaid segadusi, aga Mhari missiooni käigus on haldjatarist palju kasu. Kui ülejäänud tegelaste puhul mul väga selget pilti nende välimusest ei tekkinud, siis haldjatari kohal meenus Fiona Dourifi suurepäraselt tehtud Barti roll "Dirk Gently" teleseriaalis. Just nii ma haldjatari ette kujutasingi.
Teksti loeti inglise keeles

Postapokalüptilised ulmekad, olgu siis zombide ja vampiiridega või ilma, tunduvad moes olevat. Igatahes rohkem moes, kui reipad lood kosmoseavaruste allutamisest või entusiastlikust terraformimisest. No eks sellel ole ka oma täiesti selged põhjused. Kui veel lähemalt vaadata, on mulle jäänud mulje, et apokalüpsis ise veetleb autoreid kõige rohkem. Kogu senise maailma kokkuvarisemisele tunnistajaks olemine pakub muidugi ohtralt võimalusi emotsioonide jms kirjeldamiseks ning, mis seal salata, ka sotsiaalpornoks.
See selleks, antud juhul on katastroofist möödas umbes 80 aastat ja tegemist polnud ka täiemõõdulise apokalüpsisega. Lihtsalt üksteise järel tabasid Maad kaks hiidmeteoriiti. Ei tulnud Tuumatalv, tuli Pikk Sügis. Külm, sajab üsna lakkamatult, elekter ja muu selline luksus on ammu kadunud. Kirjaoskus on haruldus. Nüüd on siis tegutsemas kolmas põlvkond ja elutingimused lähevad pisut talutavamaks. Esialgse plaani kohaselt peaks selles maailmas aset leidma terve sari nimega "Aftermath".
Juttu on erinevate elukorralduste jätkusuutlikkusest. Kui näiteks õnnestus tugeval perekonnal panna käpp peale kaubamajale ning kõik teised püssitulega eemale tõrjuda, siis esimesed paarkümmend aastat olid ju toredad, aga see oli ka kõik. Vallutatud hüvede eest endale vasalle osta osutus pikemas perspektiivis kasulikumaks. Kõige paremini elatakse kunagise mereväebaasi ümbruses, sest seal oli palju erinevate oskustega inimesi, kes suutsid oma oskusi ka edasi anda, ja ka relvadega ollakse hästi varustatud.
Põhitegevus käib mõnetuhande elanikuga maakonnas, kaks suuremat talu sadade sulastega ja hulk väiksemaid. Niisiis, kui seni kulus kogu jõud eluspüsimisele, siis nüüd jääb natuke aega üle ja loomulikult kasutavad hilisteismelised töllid seda lollustele. Asi hakkab hargnema sellest, kui ühe suurtalu perepoeg koos paari sõbraga kipub kimbutama teise suurtalu kaubareisilt naasvat peremeest. Lasevad talle lausa noole keresse. Peremees tapab nolgid, laadib vankrisse, aga kukub ka seejärel paariks nädalaks koomasse. Vastastikune vaenutegevus algab tagasihoidlikult: keegi tapab ühe talu kõik kanad, siis valatakse teise talu karpkalakasvatusse hulk putukatõrjevahendit ja kalad õpivad kõht ülespoole ujuma. Ent peagi lisanduvad ka inimohvrid.
Tuld lisab asjaolu, et ühelt õnnetult popsilt lööb veidi jõukama talu perepoeg naise üle. Mingil hetkel saab popsil hing nii täis, et otsustab konkurendi koos talu ja kõigi sealviibijatega maha põletada. Ning kuna ta selle eelnevalt läbi mõtleb, jääb üksikutele eluga pääsenutele mulje, et kallaletungijaid pidi olema palju, seega üks suurtaludest on oma sõjaväega väljas olnud. Popsile jääb sündmusest rahuldus hinge ja ta hakkab tapma kõiki, kes ette jäävad. Sõda käib ja kui peremees lõpuks koomast ärkab, on maakonnas elanikke umbes poole vähem...
Mulle meeldib Hutchinsoni aeglane ja rahulik jutustamisviis, tema oskus ütlemist ja ütlematajätmist just sobivalt tasakaalus hoida. Antud juhul pole ühtegi tegelast, kellele otseselt kaasa elada. Seda enam on aga mõtteainet inimloomuse kui sellise kohta. No et kui õhuke on ikkagi see kultuuriks nimetatav kiht ja kui mõttetuid probleeme see kiht samas kaasa toob. Ja kui lühikest aega on mõned tänapäeval nagu loomulikuks peetavad asjad inimkonna ajalooga võrreldes kestnud.
Kaasaegseid näiteid kasutades. Ränderaamistik? See lahendatakse jahipüssidega, ent veel parem, kui kuuri all on varuks ka paar gatlingi. Palgalõhe? Kui sul jahipüssi ei ole, siis hoia suu kinni. Sama ka naiste võrdõiguslikkuse kohta. Veeganid ja loomaõiguslased aga kas surevad ise või aidatakse neidki veidi tagant. Ehtsa inglasena näib Hutchinson pooldavat autoritaarset võimu. Ta näitab orjandusliku korra ebatõhusust, ent ka võimuvaakum toob kaasa ebasoovitavaid tagajärgi. Et kirjeldatud maakonnas poleks omavaheline sõda nii kiiresti nii veriseks kasvanud, kui võrdõiguslike taluperemeeste kogu asemel oleks keegi õigust mõistnud, sest siis poleks vanad vaenud susisema jäänud.
Ega ma ei söanda seda raamatut soovitada, aga mulle meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Kümnes osa Sandman Slimi sarjast ja Kadrey oma korduvalt tõestatud tasemel. Mis tähendab nauditavaid dialooge, vaimustavalt sõgedaid tegelasi ja üle-võlli-vägivalda. Ning veel midagi, mida ainult Kadrey oskab pakkuda.
Päris täpselt sellisest kitsikusest nagu polegi lugenud. Pole eriti haruldased lood, kus kangelane peab surmahaigusega võideldes midagi ära korraldama, et oleks lootust haigusest vabaneda. Antud juhul tapeti Sandman Slim aka James Stark juba üle-eelmise osa lõpus ja seikles eelmises osas põrgu teedel. Nüüd on ta aga järsku koduses LA-s tagasi. Eks üks maailmavalitsuslike ambitsioonidega organisatsioon lasi oma nekromandil ta tagasi kutsuda. Rõhutades, et tegemist on ajutise, vaid mõne päeva kestva lahendusega - aga kui ülesanne täidetud, saaks Stark endale elusa ja toimiva keha juba tähtajatuks kasutamiseks.
Muidugi selgub varsti, et ei organisatsioonil tervikuna ega nekromandil eraldivõetuna pole mingit huvi Starki elustamiseks. Ning nii hakkab ta vähehaaval zombistuma. Liiatigi on Stark harjunud, et ta keha paraneb kiiresti, seetõttu ei tea ta vähemalt esialgu kuule ja terariistu karta. Nüüd aga puudub paranemine täiesti ja ühes tükis püsimiseks kulub üha rohkem toidukilet ja kleeplinti.
Täbaras olukorras Stark märkab, et tal on tegelikult päris mitmeid sõpru. Ja et need sõbrad suhtuvad temasse vastuootusi südamlikult. No ja tänu sellele tõuseb ta fööniksina tuhast. Kusjuures sugugi mitte vähetähtis pole seejuures Mustang Sally, Maanteeraevu Kaitsepühaku roll.
Nii et Stark on varasemast leebem ja hoolivam. Võibolla isegi valmis oma senise (eelmise?) eluga hüvasti jätma. Aga Taevas käib kodusõda ja väravad on seetõttu hingedele suletud, mister Muninn peab täitma ühtaegu Jumala ja Luciferi kohustusi ning lahti jääb veel muidki otsi.
Teksti loeti inglise keeles

Teine osa on natuke youngadultilikum kui esimene. Kuigi on ka selliseid nalju, mida varateismeline ehk nautida ei oskaks. Lihtsalt tegevus on sirgjoonelisem ja niiöelda kangelaslikum.
Pahadel haldjatel õnnestub loheprints Kai ära röövida ja toimetada nii kõrge kaosetasemega maailma, et lohed tunnevad end seal väga kehvasti - liiatigi tähendaks lohede sissetung sügavale haldjate tagalasse samahästi kui otsest sõjakuulutust. Mille peale loheröövijad mängivadki. Nii peabki Irene suurema osa päästeoperatsioonist enda peale võtma. Tegevuskohane on Veneetsia päris suurejooneline.
Kuna lugeja teab, et järgesid tuleb veel ja veel, võib ta olla ka üsna kindel, et lõpuks tulevad peategelased kõigi raskustega toime. Põnevuse pakkumiseks peaksid siis vaenupoolte võimalused näiliseltki võrdsed olema. Võlukunsti puhul on seda alati raske korraldada ja mulle tundub Irene oskus asju nende Tõelisi Nimesid kasutades mõjutada nagu liiga võimsa relvana.
Ah, noh, ladus lugemine, aga midagi jäi nagu puudu ja kohati oleks autor nagu kiirustanud.
Teksti loeti inglise keeles

Tõenäoliselt ei alusta keegi mingi sarja lugemist kaheksandast osast. Sest just kaheksandana või siis teise põlvkonna teisena see raamat vürstkaupmeeste sarja kuulub. Ja et toimuvat mõista, peaksid ka eelmised osad loetud olema. Kui on, siis veereb tuttav sündmustik mõnusasti edasi.
Õigupoolest koosneb raamat küll kahest osast. Umbes kümnendiku mahust moodustab lisa, kus autor valgustab pikalt ja igavalt selle ajaliini kujunemist, kuhu Miriam omal ajal klanni viis, kui usa lennuvägi nende ajaloolise kodumaa aastatuhandeteks hiilgama pommitas. Alates umbes sellest, et kui Charles Stuart poleks 1745 tunginud Inglismaa kallale vaid piirdunud enda kindlustamisega Šotimaal. Kogu selle alternatiivajaloo võib vabalt ka lugemata jätta. Mingi senisest selgema ettekujutuse see kirjeldatud maailmast küll annab ja küllap leidub ajaloohuvilisi, kes naudivad just lisas toodud mõttekäike.
Romaani sündmustik toimub aastal 2030 ehk siis miski veerand sajandit pärast seda, kui Briti impeeriumist sai Ameerika vabariik, mis hõlmab nii Põhja- kui Lõuna-Ameerikat. Maailma teine suurjõud on Prantsusmaa (pealinnaga St Peterburgis), mis hõlmab suurema osa Euraasiast. (On veel mõned tähtsusetud väikeriigid nagu Hispaania, Holland, Türgi ja Itaaliad.) Kukutatud Briti monarhi poeg ja pojatütar on maapaos St Petersburgis, samune tütarlaps on meheleminekuikka jõudnud ja kihlub prantsuse kuningaga, kuid kavatseb klanni abiga Ameerikasse kolida. Ameerika esimene eluaegne president on suremas ning erinevad fraktsioonid valmistuvad võimuvõitluseks. Miriami tütar Rita heitleb kahe maailma vahel - nö. meie ajaliin on ta värvanud spioneerima, siin on tal lesbipartner ja Ida-Saksa kasuvanaisa, seal bioloogiline ema, hulk sugulasi ning üllatav arusaam, et kui ta ema oli mingil ajal kuninganna, siis oleks tema ju nagu printsess, mis siis, et olematuks muutunud maa oma.
Veel leiavad mõlemad ajaliinid üha uusi, pealtnäha küll asustamata ajaliine, ning torgivad asju, mida ei peaks torkima. Lühidalt: autoril on tehtud kõik ettevalmistööd, mis lubavad järgmises osas suurejoonelist katastroofi.
Vürstkaupmeeste esimestes osades andis Stross põneva tegevuse taustal ülevaate erinevate majandusmudelite toimimisest, nende tugevatest ja nõrkadest külgedest. See oli konkreetne ja huvitav. Nüüd on taustal poliitika, totalitaarsete riikide sunnivahendid ja muu ebahuvitavam kraam. Aga haaravalt jutustada Stross ikkagi oskab.
Teksti loeti inglise keeles

Ei mäletagi, kas ja millal ma Zelaznyle nii madala hinde oleksin pannud. Pealegi pole tegemist sahtlinurgast leitud mustandiga, mis oleks vabalt võinud sinna jäädagi. Siiski, mingi temaatilise kogumiku jaoks kirjutatud asjad kipuvad samuti viletsakesteks jääma, selle kohta on nüüd ka kohalikust ulmest piisavalt näiteid.
 
Niisiis, kirjutatud kogumikule "Fantastic Alice" ja arusaadavalt on tegemist sama Alice'iga, kes valge küülikuga seikles ja peeglitaguses maailmas käis jne. Kõrvaltegelastena on mängus hulk Carrolli tegelaskujusid ning nende sekka on Zelazny poetanud teist samapalju niisama veidraid tüüpe omalt poolt. Aga istub siis vanaks jäänud Alice üksildaselt teed joomas ja mõtleb, et pole elus nagu suur midagi teinudki. Elab ta Ärtuemanda (ja tillukese Ärtukuninga) riigis, aga monarhid valitsevad seal vaid formaalselt, tegelik võim on asevalitsejaks vormistatud deemoni käes. Too on suutnud vangistada isegi Luciferi, kes suudab küll vahel välja murda, kuid võetakse siis jälle kinni.
 
Pärast mitut peamiselt nimede ja laulmisega täidetud lehekülge sekkub jõuluingel, deemon kihutatakse minema, Alice saab taas nooreks ja abiellub Luciferiga, et siis koos hakata deemonist lörtsitud maad jälle korda tegema. Et selline lugu siis.
Teksti loeti inglise keeles