Kasutajainfo

Robert Jordan

17.10.1948-16.09.2007

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert Jordan ·

The Eye of The World

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Maailma Silm»
Tallinn «Tiritamm» 2004

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
16
4
1
2
1
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (24)

Robert Jordani "The Wheel Of Time" sarjast rääkima hakates ei ole võimalik mööduda ilma, et torkaks silma ilmne analoogia J.R.R. Tolkieni "Lord Of The Rings" triloogiaga. Siinkohas ei tasu aga arvata, et tegemist on lihtsalt vanameistri jutustuse "klooniga". Analoogia baseerub Jordani raamatutes pigem kompleksuses, läbimõelduses ning kvaliteedis, kui jutustuses endas. Sarnaselt Tolkieniga on Jordan loonud täiesti ainulaadse maailma, millel on oma ajalugu, saagad, müüdid ning loodusseadused, samuti on kaudselt sarnane läbiv teema - võitlus hea ja kurja vahel. Erinevused on aga hoopis sügavamad - Jordani raamatud on palju personaalsemad, tähelepanu on pööratud pigem inimestele kui sündmustele, raamatusse on korjatud kilde erinevate maade legendides ja muinasjuttudest ning need äärmiselt meisterlikult kokku sobitatud. "The Eye Of The World" on vägagi lihvitud sissejuhatus sellesse omapärasesse maailma - lihtne maapoiss Rand al''Thor, kistakse välja elust kodukülas ning ta leiab ennast äkitselt keset Hea ja Kurja vahelist heitlust mis on kestnud juba terve igaviku. Ääretult huvitav on tegelikult jutu ülesehitus kuna nii Rand, kui lugeja on tegelikult sama palju informeeritud ning seetõttu sunnib raamat lugejat spekuleerima ja tegema "deduktiivseid" järeldusi. Alati ei ole selles raamatus hea tegelikult hea ja halb tegelikult halb. Tihtipeale tuleb abi täiesti ootamatust kohast ning endine sõber võib osutuda kahepalgeliseks. Esimese raamatu vahest ainukeseks miinuseks võib pakkuda aeglast teemade arengut, kuid kui lugeja on selle sarja läbinud mõistab ta, et tegemist oli hädavajaliku otsusega kirjaniku poolt. Pealegi, kõige huvitavam on seda raamatut lugeda teist või kolmandat korda, kus öeldud fraasid ning tehtud teod omandavad täiesti uue tähenduse.
Teksti loeti inglise keeles

Esimene raamat mitte kunagi loppevas seerias ja vist k@ige halvem kogu seerias. Raamatu esimene osa on Tolkieni pealt maha kirjutatud. Siis laheb natuke huvitavamaks aga syndmustik ei liigu kuhugi. Lopp on taiesti arusaamatu.
Teksti loeti inglise keeles

Parima saaga mida ma lugenud olen esimene raamat. Tolkieni meenutab põhiliselt oma seotuse ja maailma kujunduse pärast. Kuid siiski on tegemist täiesti originaalse saagaga. Esimene raamat tundub igav esimesel lugemisel, ilmselt ka veidi segane. Kui ma seda sarja teist korda lugesin oli asi hoopis teine. Juba esimeses raamatus on iga juhtumine seotud hilisemaga, iga unenägu tegelastel tähendusega. Sarja nautimiseks peaks lugedes käepärast olema kõik raamatud nii et viimaseid osasid lugedes saaks huvi korral meenutuseks jälle esimese kätte rabada. Neile kellele esimene raamat igav tundub soovitaks selle siiski ära kannatada ja järgmine raamat samuti kätte võtta. Seal hakkab action juba küllaltki alguses peale, lugejale saab selgeks kes on kes (enam vähem) ja Trollocite veri voolab üle kogu maa.
Teksti loeti inglise keeles

Tähendab, esiteks seda, et erinevalt eelkirjutajatest mina kyll ei näe, kustocast see raamat (või) tema järjed Tolkieni maailmaga "analoogne" või veel vähem "maha kirjutatud" oleks. Kui siis ainult niipalju, et nad mõlemad on samas zanris. Ja justnimelt tollesama komplekssuse ja mitmekylgsemalt väljaarendatud maailma poolest, mida Pronto siin juba mainis, teeb Jordan minumeelest vanameistrile kohati isegi pähe. Seda vähemasti kolmes esimeses raamatus. Edasi kipub asi jah tõepoolest lõpmatult venivaks muutuvat. Anyway, tegelaskujud ja nende vahelised suhted on mõnevõrra mitmeplaanilisemad kui seda traditsioonilises fantasys reeglina kohata võib. Ja vähemasti esimestes raamatutes leidis aset nii tegelaskujude kui tegevuse ypris nauditav areng. Viie panen ma sellele raamatule siiski ainult *seda* konkreetset, esimest osa saagast hinnates. Kuuenda ja seitsmenda osa paiku on asi Jordanil juba ypriski yle pea kasvanud. Nendel kes asja vastu huvi tunnevad - altavista andis päringu "The Wheel of Time" peale yle 3000 matchi. FAQ''usid ja muud nänni on seal pehmeltöeldes ohtralt.
Teksti loeti inglise keeles

Esiteks ei saa ma yldse aru kust võetakse mingi tohutu analoogia Tolkieniga (olgu muld talle kerge). Nojah on kyll Black Ridersitega sarnanevad tyybid ja tegelasi on samuti kaheksa aga... aga see on siiski hoopis teine lugu. Tolkien ytles kunagi, et "Kääbik"oli nagu mõeldud rohkem lastele ja "SI" nagu rohkem täiskasvanutele, kuid sellest edasisi järeldusi tehes tuleks toppida Jordan kuhugi kõrgemale kohale, kust ainult gurmaanid seda kätte saavad (kõik teised kõnelejad seda vist ei ole). Jordan plot on ikkagi tohutuid kordi kompleksem ja käänulisem kui JRRT oma ja kuigi baas on Tolkieniga sarnane on ta siiski piisavalt erinev, et isegi suurtel Tolkieni teadjatel ja fännidel (kelleks ma ennast ka pean) oleks võimalik öelda, et see ei ole sama. Kui ma ennem mõtlesin, et on olnud kolm tyypi kes on viitsind MAAILMA luua (Jumal, JRRT & Dave Duncan) siis peaks mainima, et siit on veel yks lisaks tulnud ja vaat, et paremaga kui esimeselgi.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on väga loetava raamatuga. Ei saa just öelda, et ma selle raamatu ühe hingetõmbega läbi oleks lugenud, selle jaoks on ta liiga paks, aga uneajale mõjus ta küll hävitavalt.

Tolkieni paralleele ma lugemise ajal tõmmata ei osanud. Kui sündmustik üle järele mõelda, siis teatud sarnasust võib kindlasti leida, samuti nagu paljude teiste teoste korral. Jordani maailm on siiski keerulisem ja mitmekesisem ning nagu tänapäeval kombeks on mees peategelaste kõrval ka naistegelased olemas ja sündmusi näidatakse mitmest vaatepunktist. Maailm oli ülimalt nauditav ja mitmekesine ning raamatu paksusest hoolimata ei muutunud tekst kordagi igavaks.

Teksti loeti vene keeles

Ülimalt hea sarja esimene osa.WOT on mõeldud sügavamaks lugemiseks, sellest tuleb minu meelest ka raamatute aeglane tegevuskäik. Randland on lihtsalt nii keeruline ja läbipõimunud, et selle kirjeldamiseks ja tegevusest arusaamiseks on põhjalikke kirjeldusi vaja. See raamat on sarja sissejuhatav - ta tutvustab tähtsamaid tegelasi ja aitab meil nende iseloomu mõista. Esimeses kahes raamatus on enim kirjeldatud peategelast Rand´i,hiljem laiendab Jordan teisi tegelaskujusid enam. See on lihtsa lambakarjuse kujunemine Randlandi mõjukamaks inimeseks. Nõustun eelpool kirjutajatega selles, et raamatu ja terve saaga teistkordsel ülelugemisel leiab mitmeid viiteid tulevikule ja sündmuste edasisele käigule. Raamat algab tulevase Draakoni rahulikust kodukülast, kus järsku hakkavad sündmused liikuma rakettkiirusel. Koos Aes Sedai Moirane´ga lahkuvad külast 4 kohalikku noort ja seiklused ning sekeldused algavadki: sõbrad jagunevad eri gruppidesse ja nii tuleb noortel, kes polnud oma külast kaugemale saanud hakkama saada täiesti iseseisvalt. Lõpuks saadakse jälle kokku - Jordani võte on viia vahepeal üksi tegutsenud tegelased raamatu lõpuks kõik kokku.
Teksti loeti inglise keeles

Ega siin üheksanda arvustajana polegi midagi öelda, mida eelnevad arvustajad poleks juba maininud.Süüdistused, nagu oleks Jordan Tolkien Reborn on siiski alusetud.
Teksti loeti inglise keeles

Kui see raamat kunagi eesti keeles ilmub, siis loodetavasti sarjas "10+", sest midagi, mis täiskasvanud inimesel ajus mingeid assotsiatsioone tekitaks, seal küll ei ole (seda enam on veider leida ka näiteks Avot 5-ga hinnanud arvustajate hulgas). See raamat esindab minu jaoks odavat kogupere-fantasy`t, sellist, millist oleks võinud kirjutada näiteks Bornhöhe või mõni teine üleeelmise sajandi kauge kolka kirjanik, kui vaid tollal oleks kombeks olnud oma teostesse kapaga veidraid karvaseid-sulelisi ja maagiat toppida. Raamatul on kahtlemata häid külgi, alates sellestsamast paikakomponeeritud huvitavast maailmast, samas aga - vähemasti minu jaoks - nullib selle ära üle kõige laotatud fataalsus - kui tüüp ikka on välja valitud jumala poolt oma tööriistaks, siis on ju enam-vähem ükskõik, mida ta teeb, küll ta lõpuks õigele kohale välja lohistatakse. No ja siis kogu see unenägude värk - mis mõtet on üldse teise maailma otsa rännata, kui viimane lahing toimub kusagil unenäomaailmas, kuhu võiks edukalt jõuda ka kodus magades? Ah õige küll, magada tuli kaevutäie maagilise süldi kõrval... Ja siis muidugi maht - lehekülgede kaupa ei toimu midagi peale üsna igavate kirjelduste või küllaltki professionaalselt teostatud, kuid suhteliselt mittemidagiütleva dialoogi tegelaste vahel. Tundub, nagu "kaamera" ei liiguks üle stseenide normaalse kiirusega, vaid kaks korda aeglasemalt, peatudes mitte ainult olulisel ja lugeja jaoks köitval. Ei, mahtu on kasvatatud ka sellega, et tegelased tükk aega lihtsalt sügavad ennast. Ja ülejäänud aeg muudkui kappavad edasi-tagasi. Talumatult lapsikuks teeb asja ka see, et keegi neist surma ei saa (va. üks, kelle puhul võin mürki võtta, et ta on hilisemates osades tagasi) - nii et need kolmemeetrised kõverate mõõkadega trollocid ja meeldivalt õudseks kirjutatud silmitud poolinimesed tunduvad lõpuks lootusetute klounidena ja kogu tolle hirmsa pimeduse rabelemine meenutab päästearmee laulukoori - tumedad paraja overkilliga tüübid, kes mängeldes möödujaid kotivad, mööda allilmakäike kiiresti kuhu tahes lähevad ja aastaid eesmärgist teadlikud on, on abitud padikonna kogenematute talulaste kõrval... Tegelaste motivatsiooni põhjendatus ja omavahelised suhted kuuluvad ka nagu rohkem sinna üleeelmise sajandi romantismi valda, olles nii vastikult steriilsed ja korrektsed, et ei aja isegi naerma. Jällegi - üleeelmisel sajandil olid seiklusjuttudes tegelaste asemel sellised determineeritud hüpiknukud (ja ka näiteks Dumas` musketäärid on sellistega võrreldes lausa süvapsühholoogilise essee tegelased).

Nii et kokkuvõttes selline ameerika madina-seebiseriaalide tasemel asi - ja ärge laske end petta mahust, seal ei juhtu nii palju, kui lehekülgede arvu järgi arvata. Noh, põgenevad, ujuvad, kappavad, kannatavad nälga, kohtuvad huvitavate inimestega, lähevad lahku, saavad uuesti kokku, lõpuks antakse ka Sai`tan`ile pasunasse (tegelikult annab muidugi valgusejumal) ja võib täiesti ette kujutada, et sihuke saiapudine jant kestab edukalt lõpmatu arv samamahulisi osasid. Minust aga jäävad need lugemata. Ka mina olen JrrT LotR`i puhul seda meelt, et suhteliselt idiootlik on lasta opossumitel mingit seibi teise maailma otsa tassida, aga ometi ei olnud mul mainitud teose puhul tagakaant sulgedes tunne, et olen asjatult aega raisanud.

Teksti loeti inglise keeles

hämmastavalt igav raamat. 700 (seitsesada!) lehekülge käib mingi tagaajamine, nõidumine, väiksemate ja suuremate pahade nottimine. ja kui kogu see jama mingisse vahefinishisse jõuab, jätavad tegelased täpselt niisama ükskõikseks kui lugemist alustades. kui mulle poleks lubatud lugemise eest raha maksta, poleks veerandist kaugemale jõudnud - või veel tõenäolisemalt poleks üldse alustanudki.

on tõsi, et teos on märksa erootilisem kui lotr - kui nii võib nimetada paari eelpuberteetlikust flirdist kantud episoodi. nagu eelkirjutajat, jättis lotr ehk "opossumite seibitassimine" mindki üsna ükskõikseks, ent sisaldas siiski mingeid arhetüüpseid kujundeid. jordan on ehe ja mitte eriti kutsuv eskapism. samas väärib autori ettenägelikkuks siiski märkimist. no et kui tegelased saavad üksteist mõjutada ka unenägudes ja kui maakera sees on teine maakera, märksa suurem kui välimine ja kui on reserveertud aja tsüklilisus, mis võimaldab reinkarnatsioone, siis on autoril tõesti võimalik sellist maailma ekspluateerida oma elupäevade lõpuni - või kuniks lapsemeelseid lugejaid jätkub.

Teksti loeti eesti keeles

Päris hea fantasy, eriti, kui arvestada seda, et järgmised osad peaksid eelarvustajate sõnul veelgi paremad tulema. Ilmselt on tegu monumentaalse saaga tellisepaksuse ekspositsiooniga. Analoogid Tolkieniga tunduvad tõesti tugevad, ent võib-olla on see minu kui vaid eesti keeles lugeva inimese viga-ingliskeelses maailmas esineb klassiku jäljendamist kuuldavasti rohkesti. Jordani hea-kurja käsitlus on parem ja komplitseeritum kui Tolkienil. Aes Sedaid, Valguse Lapsed, aielid, Rändav Rahvas-igaühel on asjast erinev arusaam ja kõik pole sugugi õiged. Vahepeal näib, et hea leer justkui puuduks, on vaid lõputu hulk dogmadesse uppunud sekte, kes omavahel kaklevad ja nii Pimeduse Isanda tööd tegelikult hõlbustavad. Trollokid on paraku haruldaselt fantaasiavaene leiutis, mida ei saa öelda mürdraalide ja eriti draghkarite kohta. Tõlge on päris korralik, nalja tegi vaid lause, kus tallmeistri nägu " meenutas hobust" ??? Kas näol ka kabjarauad olid, jääbki mõistatuseks. Igatahes minu puhul pidas tagakaanel leiduv väide " On mida lugeda, ja on mida oodata, " paika. Jääme ootama!
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult oli see oopus täiesti loetav, kuigi algul jahmatas oma 700 suhteliselt peenikeses kirjas leheküljega. Lugu oli huvitav ja põnev, mistõttu oli võimalik see hiigelromaan siiski läbi lugeda. Olles lugenud Tolkieni teoseid ja eelnevaid retsensioone, võin nentida, et ka minu meelest leidub Jordani kirjatöös paralleele Tolkieni "Sõrmuste isandaga". Samas ei muutunud need vähemalt minu jaoks häirivaks. Oli ju Jordani konstrueeritud maailm ilusti paigas ja omanäoline.

Põhjust leiab ka pisukeseks nurinaks. Nagu eespool on Ants Miller tabavalt maininud, jääb arusaamatuks, miks need kangelased oma retke jooksul vastaste rünnakutest praktiliselt puutumatuiks jäävad. Ei adu endas just haiglast iha, et peategelased üksteise järel surema peaksid, kuid algselt hirmkoledate ja üliohtlikena kujutatud mürdraalidest ja trollokitest jääb kaunikesti kentsakas mulje, kui nad miskite võitluskunstides üsna kogenematute noorte talumeeste käest pidevalt nüpeldada saavad.

Pikki kirjeldavaid lõike võiks ju ka Jordanile ette heita, kuid õnneks ei muutunud need sedavõrd tüütavaks, et oleks kaalunud raamatu pooleli jätmist.

Olgugi et algul ei jätnud "Maailma silm" just kõige suuremat muljet, võin pärast tagakaane sulgemist öelda, et kõigest hoolimata on tegemist päris kobeda ajaviitega. Sellest siis ka hindeks "neli".

Teksti loeti eesti keeles

- kusjuures olen pygala võrra kõrgema hinde kiuste täiesti nõus enamusega Atsi kommentaaridest ;) Loetletud nähtused raamatus täiesti eksisteerivad. G. Martin on fantasykirjanduse lati nagunii lakke tõstnud ja Jordan läheb selle alt ludinal läbi. Samas - lugeda oli täitsa tore, mulle meeldis. Ja paksu raamatu hea omadus on muuseas ka see, et ta ei saa poole õhtuga otsa. Nii, et mõningase äksõntegevuse jaotamise võib selle eest andeks anda. Jaksavad need tegelased siis vahetpidamata mõõgaga vehkida, vahepeal vaja ikka natuke võileiba näsida. Toob tegelase kohe lugejale lähemale ;)
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates paistab JRRT vari selles tellises küll iga prao vahelt. Jordan on muidugi märksa ilmekam kirjanik kui JRRT, aga kogu sündmustikule on LotRist mõne üksiku erandina analoog võtta. Millegipärast ei tahaks uskuda, et JRRT on täiusliku ja ammendava seikluste loeteluga maha saanud. Ma peaaegu ootasin, et see neetud jälitaja-kerjus - mis see nimi oligi, Padan Fain (?) - lõpus "Minu kõrgeausus" susistama hakkaks...

Teine asi, mis häirima hakkas, olid nimed. Ma saan aru, et keskmisele anglosaksi kultuuritaustaga eurooplasele ei ole midagi saladuslikumat keldi-iiri mütoloogiast või äärmisel juhul selle Tolkieni mugandusest, aga kas tõesti peab nii vaimuvaeselt neist nimesid tuletama -- kuningas Artur, Morgase, Tuatha`an, Manetheren jpt.? Nojah, teisalt - milline anglosaks tahaks jälle lugeda väljahääldumatutest kangelastest, kelle nimeks oleks näiteks Dobrõnja, Zhu Ziyi, Kamehaliolikauahe, Tlaxcoayatl, Ngurruwurry või Saueaugu Jüri..... Ei oota ju neilt valge hobuse seljas mõõgaga maailma päästmist Suure ja Koleda käest, eks ju?

Aga mis ma siin ikka virisen. Autor on suure vaeva ära näinud ja kokku saanud teksti, mille lugemisele kulutatud aega niisama raisatuks küll pidada ei saa.

Teksti loeti eesti keeles

Tsiteeriks siinkohal eelarvustaja Katariinat - ehkki hinne on pügalavõrra kõrgem, pean nõustuma Atsi arvamustega. Olen valmis 100% alla kirjutama ja takka kiitma.
Millest siis kõrgem hinne? Esiteks sellepärast, et olgugi sideainega koormatud, oli asi üle keskmise lihtsalt ja nauditavalt loetav. Enne seda ei suutnud ma kuidagi mõista, kuidas on võimalik ühest ja samast asjast jahuda läbi niimitme raamatu (praeguseks 11 vist?). Nüüd saan aru küll. Võtame 700 lehekülge ja kirjutame sinna mõne nädala sündmused. Ja juttu jagub kauemaks. Ajame mitmed asjad suhteliselt segaseks. Ja siis lahendame nemad üsna triviaalselt andes mõista, et keerulisetel probleemidel on alati olemas lihtsad, kõigile arusaadavad ning sealjuures täiesti valed vastused. Mul tekkis isegi sportlik huvi, et kuidas kirjutaja ennast hilisemates teostes nii mõnestki idanema pandud probleemist välja keerutab. Ehkki järgmise osa lugemiseks teen ma üsna ilmselt üsna mehise vahe sisse.
Kangesti tahaks ka midagi maailma kohta öelda. Oli teine peris kena, aga ei saa küll öelda, et selle ehitamisega end eriti higiseks oleks aetud - Tolkieni vanad ja targad silmad vaatavad pea igalt leheküljelt vastu. Trollocid on kuidagi valusalt orkide nägu ja tegu ning poolinimestele võiks julgelt nazgulid nimeks panna (ehkki minu arusaamist mööda oli nende produtseerimine rohkem nagu Uruk-Haidega äravahetamiseni sarnane). Need olid ainult kaks näidet ja kes nii Tolkieni kui Jordanit lugenud, sellel vist ei teki paralleelide tõmbamisega erilist vaeva.
Niisiis olen lugenud tunduvalt etemat imeulmet. Samas ka tunduvalt kesisemat. Kuivõrd ei pea lugemisele kulutatud aega raisatuks panen ära nõrga "nelja".
Teksti loeti soome keeles

Leian, et lp. Moonika Lembinen peaks läbi lugema terve teose ja mõistma tähendusi kirjelduste taga enne kui siia sõimama tuleb.

Ei nõustu nendega, kes peavad Jordani Tolkienist paremaks, võib olla tõesti selle tõttu, et on parem või siis kuna lihtsalt Tolkien meeldib enam ja oli ikka esimene fantasy, mida lugesin (va. siis sellised tõelised lastekad nagu Lindgren :) ). Jordan võis mõned asjad Tolkieni kõrgusele jõuda, kuid fantasy plagiaadis ei jõua ta kunagi Paolini kõrgusele, kes kasutab oma lugudes seoseid, nimesid või otseselt seiklusi teiste fantasy kirjanike teostest.

Unenägudestseenid olid kohati igavad, esimese ja teise ajal ootasin juba millal lõppeb, kuid kolmas oli juba huvitavam, sest sai ka midagi loo kohta teada (algul see kirjeldamine tüütas, ma ei ole eriti pädev kirjelduste lugeja). 700 lehekülge igasugust jooksmist ja jamamist, kuid meeldis. Tegelaste elus püsimine võis küll tunduda lapsik, kuid isiklikult toetan seda enam, kui mõne suremist (langegem lapsikustesse). 5, ja jään pikkisilmi ootama järgmist osa eesti keeles...

Ma olen selline fantasy fänn, kellele piisab natukesest mõõgast ja maagiast ning jutustamisoskusest, et juba raamatut üheks parimateks pidada, nii et kohati võin üpriski ägedalt vastata mõnele asjale, mis ei meeldi. Vabandan sõnade segi ajamises, kuid läbi peaks siiski lugema, enne kui hindama tulla. ;)

Teksti loeti eesti keeles

Ajaratas on hea. Pole kahtlust, et tegemist on hea fantasy`ga. Pigem seaksin küsimuse üles - kas ja kui palju on tegemist klooni või originaaliga.Lugedes raamatut jääb mõnes kohas mulje, et fantaasiamaailma ideede arv on piiratud. Seetõttu lihtsalt tuleb paremad ideed puhtaks pesta, läikima lüüa ja taaskasutusse saata. See on nagu kaltsukas käimine. Sõltuvalt second-hand`is tuhlava inimese maitsest ja oskustest võib pruugitud kraamist kokku panna kas hernehirmutise või stiilse ja omanäolise rõivakomplekti.Ma arvan, et Robert Jordan on hakkama saanud just selle teisega.Aes Sedaid meenutavad mulle Düüni kõrgeaulisi emandaid. Pahalased (trollokid, myrddraalid jms.) on üsna tavaline kahvatupoolne koopia Sõrmuste Isanda kurjamitest (kahurilihast, mida kangelased peavad piisavates kogustes rappida saama). Ogieride ja Entide sarnasus on samuti üsna ilmne.Kindlasti on veelgi paralleele, mida võiks tõmmata, aga mida mina oma tagasihoidliku lugemuse juures teha ei oska. Aga kõik need ideed ja tegelased kokku moodustavad nauditava terviku ja selle nimel võib kõik tahtlikud või tahtmatud laenud andeks anda.Kes aga tahab näha, mismoodi üks hernehirmutis välja näeb, see lugegu Paolini "Vanemat". See kompott ajas tõeliselt hambad valutama.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Pikkusest hoolimata oli romaan päris tempokas, eriti lõpu poole, kui Caemlynis kõik jälle kokku said, ei toimunud mingit venitamist, mis oli meeldivalt üllatav.Tolkieniga mõjutused on täiesti tuntavad, aga siiski pole tegu koopiaga. Päris Tolkieni põhjalikkust ja süstemaatilisust siin ei tunne, küll on aga maailm meeldivalt keerulisem -- eriti hea ja kurja piiride suhtes.
Teksti loeti eesti keeles

4 miinusega.Kõige suurem pluss oli see, et igav ei hakanud ja tegevust jätkus. Kohati läks isegi põnevaks. Seevastu negatiivse poole pealt oleks rohkem välja tuua. Esimesena loomulikult pea igas peatükis vastuvahtiv Tolkieni "Sõrmuste isanda" vari. Mõnes kohas on Tolkieni väga tugevalt tunda, teises kohas aimamisi, aga originaalsuses ja ainulaadsuses ei saa küll Jordanit süüdistada. Täiesti maha ei ole Tolkienilt kopeeritud, võetud on väline kuju, siis lisatud sellele kikkis kõrvad, vähe tumerohelisem värv ja komplitseeritum iseloom. Aga "Sõrmuste isandast" tuttavad tegelased, sündmused, paigad, traditsioonid, hoiakud, käitumised löövad siiski tugevalt läbi. Mis veel? "Maailma silm" on kirjutatud punnitades. Seetõttu ei mõju ehedalt. Palju on poosetamist ja võltshardust. Püüan pisut Jordani stiili ahvida: Tiku ja Taku sõid lõkke ääres õhtust. "Kuidas maitseb?", küsib Tiku maheda häälega, kuid äkiline silmatõmblus reedab küsimuse tähtsust küsijale. "Käib kah." nendib Taku, kuid heidab kiire kõrvalpilgu, sest kolmas meel on tabanud Tiku häälest võõra tooni. "Kus ma seda tooni olen kuulnud?" arutleb Taku. "Ma tegin seda toitu suure hoolega" mainib äkki Tiku ja ta silmavaatest ning hääletämbrist aimub terast. Taku satub segadusse, kas Tiku tõesti näeb ta mõtteid? Ebalevalt kohmab ta: "Ma imetlen Teie gulinaarseid oskusi, kohe näha, et põlvnete suursugusest Megaoravate klannist, madam".Niipalju sellest kui ma püüaksin ise Jordanit jäljendada. Lisaks sellele, et teos on kirjutatud punnitades (ehk mitteloomulikult) on ta ka üledramatiseeritud ja täis tobedusi. Tobeduste tipp on stseen Neljas Kuningas, kus välk tabas viimasel hetkel nagu tellitult kõrtsi trellide (!?!) pihta, jättes plahvatuse mulje ja tappes valikuliselt pahad ning jättes vigastamata head. Arvan, et teist raamatut ma küll ostma ei hakka kui just mega alet ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Kaugel maaservas, tõelises kolkakülas, kuhu isegi rändmuusik satub kord aastas, on algamas iga-aastane kevadpidu. Külapoisid Rand, Mat ja Perrin on elevil - see on aasta tippsündmus, kuhu tuleb tavaliselt isegi rändmuusik kohale. Nad ei oska aga ette kujutadagi, kui ebatavaliseks selleaastane pidu kujuneb, sest vaevalt mõni päev hiljem on pool küla maha põletatud, kinnitust on saanud sõna otseses mõttes muinasjututegelasteks peetud koletislike trollokite ja myrdraalide ning salapäraste naisnõidade aes sedaide olemasolu. Poisid ise on paari päeva pärast juba külast kaugel, koos aes sedai Moraine`i, tema turvamehe Al`Lani ja rändmuusiku Tom Perriniga põgenemas terve mustade jõudude armee eest. Paar külatüdrukut on ka kaasas.

Kuigi külanoortel on seda alguses raske uskuda, on selge, et neis on midagi ebatavalist, et nad selliste jõudude sihtmärgiks on saanud. Noored ei tea oma külast kaugemal toimuvast suurt midagi ja nii avastavad nad mammutsarja esimese osa jooksul Jordani fantaasiamaailma koos lugejaga. Pole vist liiga palju paljastada, et igaüks sellest küladiskost, kes teekonnale on asunud, osutub ühel või teisel viisil ülimalt ebatavaliseks.

Võtsin selle raamatu esimest korda ette mingite suvepäevade teisel päeval ühel saarel, kus ükskõik kui mõttetu raamatuga samblal külitamine tundus mõistlikum kui väsimatute läbustajatega eelmise õhtu ebameeldivate detailide meenutamine. Hakkasin lugema, mingi hetk olime juba praamil, kus lugeda tuli püstijalu ja siis olin juba kodus ning lähenes poodide sulgemise aeg. Olin pool esimesest raamatust lihtsalt neelanud. Hirmus põnev.

Teine pool käis kah, aga tegelased hakkasid oma elust ja tegemistest juba liiga palju teadma ja see mõnus salapära ja lummus vähenema. Tagantjärele tean, et järgedes see häda ainult süveneb. Käib mingi jube soigumine ja intrigeerimine, tegelased on lollilt põikpäised ja tegevus venib nagu tatt. Esimeses olid nende hädade alged olemas, aga ei domineerinud. Viis.

Teksti loeti eesti keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustused:

See järg oleks võinud küll pigem kirjutamata jääda.
 
Algul tundus, et kindlasti oleks pidanud kirjutamata jääma esimene viiendik: "filantroobi mured". No et paigutad iga nädal mõned miljardid keskkonna parandamise projektidesse, aga raha kaob nagu mutiauku, sest raffas lebab oma kapisuurustes eluruumides, naudib virtuaalsust - mis toob filantroopidest omanikele sisse kaks korda rohkem kui nad ka kahe käega raha loopides kulutada jõuavad - ega viitsi ennast maakera taas elamiskõlbuliseks tegemiseks eriti liigutada. Seda osa oli väga tüütu lugeda, aga nagu hiljem selgus, oli sel omaette võetuna vähemalt mingi õpetlik iva. No et kui sul on reaalsuses ja virtuaalsuses olemas kõik, mida sa eales tahta oskad, pole sul enam nälga. Ka intellektuaalset seejuures - sa ei viitsi enam eriti süveneda, uusi asju õppida jne. Tegutsema paneb see, kui sul midagi olulist puudub või oled sellest ilma jäänud. (Ning ei, "vasikaarmastus" pole siinkohal õige vastus.)
 
Ülejäänud osa romaanist täidavad questid, aga enne ühest tüütust pisiasjast. Peategelastel on kodanikunimi (ees- ja perenime kasutatakse vahel koos, vahel eraldi), avatari nimi ja sõprade ringis veel avatari hüüdnimi. Kui kõrvaltegelaste puhul on veel arusaadav, miks keegi neist pöördumisel üht või teist nimevarianti kasutab, siis sõpraderingis on need autori jaoks nagu sünonüümid, mida vahetatakse lihtsalt korduste vältimiseks, mitte suhtumise väljendamiseks vms. Ja mind huvitab tõsiselt, kuidas hääldub nimi "Art3mis"otseses kõnes.
 
Kui "Player One" questid olid seotud vanade arvutimängudega, millest mõned äratasid nostalgilisi tundeid, siis "Player Two" äraarvamismängudes polnud mul millestki kinni haarata. Hea küll, Purple Raini võis ju umbes kaks korda kuulata, edasi läks juba tüütuks, nii et kogu "artisti, keda tunti nime all Prince" diskograafia ja esinemiskohtade ja saateansambli liikmete tundmine näib äärmiselt tarbetuna. Sama võib öelda mingi filmitegija loomingu kohta - ma ei oska eriti kaasa tunda tegelastele, kes teavad mitte ainult kõiki tema filme ja kõiki nendes esinenud näitlejaid, vaid ka seda, millisel tänavanurgal filmiti mingis linateoses umbes 15 sekundit kestnud stseen. Samuti ei tekita kaasaelamist tegelased, kes on "Silmarillioni" pähe õppinud.
 
Kuigi kuri tehisintellekt on kohe-kohe põhjustamas miljonite inimeste surma, põlevad lennukid prantsatavad alla, virtuaalsuses lendavad sajanda leveli võimsad võlurid ümber torni ning loobivad teinetesit punaste ja siniste keravälkudega, keegi jookseb verest tühjaks jne, ei teki lugedes kordagi tunnet, et ka tegelikult võiks midagi halba juhtuda. Küllap tõmmatakse ikkagi lõpuks jänes kõrvupidi torukübarast välja - ja nii ongi. Isegi hävinud avatarid taastatakse ja oma võluesemed saavad nad ka tagasi. Et siis happily ever after. Kusjuures, õudust küll, ongi ever after. Armunud paaride (ja poliitkorrektsuse tarbeks on üks paar lesbiline) teadvuste koopiad kopeeritakse koos tohutu hulga muu jamaga kosmosesügavustesse suunduva laeva arvutisse, nad suhtlevad seal ja on õnnelikud!? Et siis autori ettekujutus inimkonna helgest tulevikust on igavesed, muutumatud, õnnelikud nullide ja ühtede read...
Teksti loeti inglise keeles

Sisu puudub.
Lausa kahju niiviisi hinnata autorit, kellelt BAASis reeglina asjalikud arvustused, aga loetu mõistmine ja ise kirjutamine ongi väga erinevad asjad. Ja võibolla oleks kunstivorme, millega tegelemine pakuks kaaskodanikele rohkem rõõmu, lilleseade näiteks.
Niisiis, sisu, mida võiks kirjanduseks nimetada, ei ole. On ehe eskapism. Ehk siis autor on pidanud paremaks reaalsusele mõneks ajaks selja pöörata ja elada mingis kujutletavas, enda jaoks huvitavas maailmas. Sama nähtuse äärmuslik vorm on autism, antud juhul asi muidugi nii hull ei ole. Ainult et tekst peab olema huvitav ennekõike lugejale, see, kas kirjutamine ka autorile huvitav tundus, pole üldse tähtis.
Peavoolu kirjanduses on eskapistlik eneseväljendus vahel isegi loetav - kui psühhoanalüüs juhtumisi huvitab. Ulmes kaob selle tahtmatu väljendamine, mille eest siis kujutlustesse põgenetakse, butafooria varju ära. Kui väga tahaks süveneda, siis võiks ju välja lugeda, kuidas autor suhtub erinevatesse rahvastesse, elukaaslasse jne, aga milleks, eks ole.
Et maailm, kuhu põgeneda, oleks enda jaoks huvitav, tuuakse sisse ikka rohkem butafooriat, aga kuidagi nagu ühekordseks kasutamiseks ja pärast ei osata sellega enam midagi peale hakata. Nii ongi mängus portaalid, ussiaugud, erinevat liiki raketid, tehisintellektid, samuse AIga suhtlemiseks pähe istutatud implandid, kloonid ja mis kõik veel. Ning kui tundub, et hullemaks enam minna ei saa, tekitatakse veel mingi ajanihe.
Lugu võiks olla ju talutav, kui kõigil neil vidinatel oleks jutus mingi otstarve. Aga see vähenegi roll, mis mõnel neist on, mattub pseudoteadusliku häma alla. See osa tekstist on täiesti tarbetu, liiatigi kui vahepeal tundub, et kolmeni lugemine valmistab raskusi. Jah, muidugi peaks autoril olema eeltööna paika pandud, kuidas tema maailmas asjad toimivad, aga parem oleks, kui ta jätaks selle enda teada. Ja juttu oleks sellest vaid siis, kui tegelane puutub kokku nähtusega, mis just sel hetkel selgitust vajab, ning selles ulatuses, mis vastab tegelase teadmistele. Ja neid peatükialguste motosid ei saa samuti õnnestumiseks pidada.
Teksti loeti eesti keeles

Põhjalikum käsitlus on märtsikuust saadik Algernonis olemas, aga väike märkus siis siia ka. Ma pole veel kohanud autorit, eriti veel ulmes, kes suudaks nii sujuvalt, lugejalt erilist pingutust nõudmata luua nii veenva kohalolekutunde. Mulle meeldib tegelas(t)ega kaasa mõelda, jagada tema tajusid, mitte läbi tagurpidi pikksilma sipelgapesa vaadata. Nii et Gibson on eelkõige ületamatu stiilimeister.
Agencys on juba The Peripherialist tuttav seltskond katastroofijärgsest, 2135 aasta Londonist saanud digitaalse ühenduse paralleelmaailmaga, kus on parajasti aasta 2017, Hillary Clinton on võitnud presidendivalimised ja Brexitit pole kunagi olnud. Sellega kaasneb aga üha kasvav tuumasõja oht. Ning keegi katsetab selles maailmas väga vinget tehisintellekti, mida mõned tahavad hävitada, mõned aga endale saada. Et siis käib üsna lakkamatu tagaajamine, aga mõnusalt tajutavas San Franciscos.
Teksti loeti inglise keeles

Kui mingisse sarja kuuluvad teosed on võitnud kaks Hugot, ühe Nebula ja hulga muud pudi-padi, siis peab tegemist olema millegi üsna erilisega. Sest, noh, vastupidiselt näiteks Harry Potterile on need auhinnad ka minu meelest välja teenitud. Mis panigi mõtlema, mis see eriline siis on. Parandoidseid androide on ju ausalt öeldes ennegi kohatud. Mitte kõik nad pole inimeste suhtes nii kriitilised, aga MBoti puhul on tema hoiak igati usutav. Kui alustada sarnastest asjadest, siis kahtlemata kuuluvad MBoti lood alajaotusse "raketid ja laserid" ehk siis kosmoses tekkinud konfliktide jõulise lahendamise juurde. Aga: MBot on kogu aeg asja sees, tekst fikseerib ta vahetud kogemused, otsused ja tegevuse. See pole mingi naiivne kõrvalpilk toimuvale nagu, ütleme, Banksil või, veel hullem, Reynoldsil. Samahästi võiks MBoti liigitada ka küberpungi alla. Pungile omane anarhistlik suhtumine on igatahes olemas. Küberiga on natuke teisiti. Valdavalt on küberpungis olnud üks reaalsus ja üks virtuaalsus ning põhiliseks küsimuseks on olnud, et mis saab virtuaalsuses olevast persoonis, kui ta reaalne keha tapetakse - või siis kuidas saaks persooni virtuaalsuses nii ära tappa, et sureks ka tema maine keha. MBoti maailm on tänapäevasem. Arvutivõrke - aga neis tunneb MBot end kodusemalt kui reaalsuses, eriti veel inimeste seas - on korraga palju. Alates neist lihtsakestest, mis avavad lähenejate ees uksi või kuvavad nende ette reklaame, kuni tohutu kosmosejaama turvateenistust juhtivate süsteemideni. Nii et see on meie igatsetud "asjade internet", lausa mitmuses. Ja - kui androidi teadvus on niigi digitaalne, siis saab seda ju vastava andmekandja olemasolul kopeerida. Kui midagi jääb lugejale pisut hoomamatuks, siis erinevast klassist robotite mõtteprotsesside kiirus omavahel ja inimesega võrrelduna. Minagi olen siin aja vms kokkuhoiuks kirjutanud MBOt, mitte MurderBot. Küllap oleks inimene kirjeldatud maailmas välja mõelnud mingi tähelühendi, aga MBot ütleb alati välja: humans and augmented humans. Sest see ei võta tema mõttetegevuses rohkem aega kui mingi mõnetäheline lühend.  
Teksti loeti inglise keeles

Kaanel on küll märkus, et teos kuulub Laundry sarja, aga seos eelnevaga on suht põgus, nii et see on loetav ka eraldiseisvana - või siis saabki siit alguse omaette sari. Tähendab, eelmistest teostest on võetud võlukunsti ja erakordsete võimete kiire sissevool kaasaegsesse maailma ning see, et peaministrina valitseb Suurbritanniat Must Vaarao ehk Nyarlathotep.
Nagu Laundry sarjas ikka, käib ka siin tegevus ühe manuskripti ümber. Tegemist pole küll tavalise raamatuga, vaid see on üsna verejanuline ning võimeline seda janu ka kustutama - kui keegi sellesse valesti suhtub. Kuna raamatu asukohta teati viimati aastal 1888, tuleb sellele sinna ka järele minna. Koos muude veidrate asjadega eksisteerib aga ka läbi aja ulatuv maja, mille abil seda teha saab. (Ja pole just eriti tark väljuda sellest uksest, mis viib parajasti pommitatavasse Londonisse.)
Niisiis suundubki 1888. a. Londonisse, mis on kaasaja inimese jaoks üks ütlemata rõve ja räpane paik, päris mitu seltskonda, et raamat homoseksuaalsete sadistide klubi raamatukogust ära tuua. Kõik on mingite eriliste võimetega transhumanid, ainult Transnistria maffia esinduse iseärasuseks näib olevat erakordne rumalus.
Ma olen viimasel ajal märganud, et ka ulmes oleks nagu poliitiliselt korrektne (ehk siis veidrike sõimu vältimiseks) poetada tegelaste hulka mõned seksuaalvähemused. Strossil on õnnestunud kokku panna niisugune naljakas kamp, et see tundub lausa selle "kohustusliku" teema parodeerimisena.
Ja üks pluss veel austusavalduse eest Stephensoni "Snow Crashile".
Teksti loeti inglise keeles

Väike vahepala Murderboti sarjale. Sedapuhku pole fookuses tema, vaid Ayda Mensah, kes peab kodupaigas aru andma, miks ta ikkagi võttis kaasa nii ohtliku asja nagu seda on Murderbot.
See on nüüd päris hea võrdluskoht: kui Murderboti mõttekäigud on konkreetsed ja sirgjoonelised - isegi kui neis esineb lühikesi kõrvalepõikeid -, siis sellega võrreldes on ka aruka inimese mõtted ikka väga hajevil. Mida oligi tarvis tõestada...
Teksti loeti inglise keeles

Kui väga tahaks selle sarja juures millegi kallal nuriseda, siis: Murderboti võimete piiridest pole lugejal täit selgust. Nagu ka tema orgaanilise ja anorgaanilise poole vahekorrast ja koostööst. Muidugi, ega teda otseselt inimestega võrrelda ei saagi, ainult teiste robotite/tehisajudega. Seda on ka tehtud, aga tema lahtihäkitud kontrollmoodul lisab määramatust ja ega see, kui kaua üks või teine robotiklass ühe või teise probleemi lahendamiseks aega kulutab, pole väga selge kriteerium. Ainult et paremat ka ei ole.
Kui peategelane oleks inimene, vigiseks ehk nii mõnigi küberpungi vaenaja, et muudkui murtakse jääd, murtakse jääd ja murtakse jääd. Murdrerboti jaoks on virtuaalreaalsus aga suur osa tema loomulikust keskkonnast ja selles tegutsemine käibki tema argipäeva juurde.
Ulmesiseselt võiks Murderboti lood liigitada ka rubriiki 'kohtumine tundmatuga'. Aga kuna temas on ka tuttavaid elemente, on tema askelddusi mõnus jälgida.
Hindest. Kas Murderbot on stiililiselt või filosoofiliselt vms murrangulise tähtsusega? No ei ole. Kas ma kavatsen seda kunagi üle lugeda? Ei, erinevalt näiteks Sandman Slimist. Kas tegemist oli mõnusa ajaviitega? Seda kindlasti. Olgu seekord siis neli.
Teksti loeti inglise keeles

Vastupidiselt eelarvustajatele mul eriti kahju pole, et autor ARTile rohkem tähelepanu ei pööranud. Murderbotil, eks ole, ei saanud ju sõpru olla. Nii on ART rohkem peegli eest, mis näitab ära, millised võimed Murderbotil on ja milliseid ei ole.
Hea küll, millalgi sarja käigus tuli ju Murderboti oskused ja piirid esile tuua, aga natuke nagu pikaks venisid need reflektsioonid. Lõpu poole näidati roboti psühholoogiat ja motivatsiooni tempokamalt ja tegevuse kaudu, nii oli asi huvitavam. Just et kuidas Murderbot enam ei pea, kuid on harjunud "oma" inimesi kaitsma. Ja inimesed on nii lootusetud lollikesed, et kõigi nende enesehävituslike plaanide eest ei suuda isegi turvarobot neid kaitsta...
Teksti loeti inglise keeles

Mulle kiiksuga tegelastega jutud meeldivad. Näiteks ka Leckie omad. Midagi on neis isegi sarnast. Nii polnud ka üllatav, et Leckie lisas Murderboti järgmisele osale omalt poolt blurbi.
Antud juhul on kiiks siis selles, et ühes kehas on midagi inimesest ja midagi robotist. Nii on tekkinud üsna skisoidne sisemaailm oma eelistuste ja loogikatega ning nagu sellest vähe oleks, lasub peategelasel veel (vale?)süüdistus, nagu oleks ta rikke tõttu hulga inimesi ära tapnud. Nii et kompleksid ja käitumisjoonised on huvitavad. Kuidas just need orgaaniline ja anorgaaniline pool teineteist tasakaalustavad, sellest esimeses osas juttu pole. Väikest mahtu arvestades ongi nii parem - aga järgmises osas hakkavad selgitused tempot maha võtma.
Hea ulme lugemise käigus ei tule kasuks, kui esitada endale küsimusi stiilis kas see on üldse võimalik? jne. Võiks usaldada autorit, sest päris paljud neist teavad, mida teevad - optimistlikul hinnangul lausa üks igast kümnest. Mitte alati, aga siiski sageli tähendavad Hugod, Nebulad jms, et tegemist on aruka autoriga. Seega siis, kui midagi Murderboti käitumises ja sündmuste arengus jääb arusaamatuks, siis pole see autori viga.
Teksti loeti inglise keeles

Sandman Slim on tagasi, klaarib suuri pahandusi, teeb väikesi heategusid, Kadrey stiil on aga endiselt vaimustav. Hea küll, kes seda sarja varem pole leidnud, sellel pole põhjust just üheteistkümnendast (?) osast alustada.
 
Kadreyl on ohtrasti viiteid filmidele - juba pealkirjast alates. Ütleme siis, et selles loos sündmustest saaks teha kaks täiesti erinevat filmi. Näiteks stiilipuhta õuduka. Sandmanile jagatakse pahaendelisi ülesandeid, mille täitmisel kohtab näiteks marodööritsevaid surnuid, enesetapjate klubi teeb oma jõhkraid tempe, grotesksel moel tapetakse filmimaailma vanureid. Vana alkeemikust sõber saab taevast põgenenud inglilt rituaalnoa selga ja sureb, põrgusse avatud portaalist on vaade kõike muud kui ahvatlev, aga paar paha on vaja sealt alla visata, olgu siis tervelt või tükikaupa. Ning kui Sandman on juba üsna katki ja hulga verd kaotanud, tuleb veel ingliga võidelda. Õnneks tuleb õigel hetkel pähe lahendus: kui inglil tiivad põlema manada, kaotab ta hetkeks valvsuse. Nii et efektseid kaadreid kui palju ja ingli needus jääb õhku järge ootama.
 
Teine võimalus, mis Kadreyle ilmselt ei meeldiks: kujutada Sandmani melanhoolse, nukrutseva mehena (sry, nephilimina), kes kuidagi oma õnne ei leia. Ta oli aasta ära (surnud, põrgus, aga see pole oluline), selle ajaga on ta girlfriend hakanud oma girlfriendiga juba permanentselt kokku elama, kõigil kunagistel sõpradel on oma mured ja tegemised ning teda pole kellelegi vaja. Inimlikus plaanis, tähendab, sest neid, kes tahaksid, et ta midagi korraldaks, leidub ikka. Uus girlfriend, sõõrikukohviku ettekandja, on aga nii skiso, et palub enda suhtes kasutada asesõna "nemad". No ja temagi abiellub naisterahvaga, tõsi küll, õilsatel eesmärkidel. Sandman teeb väikesi spontaanseid heategusid: kingib neiule (hüüd)nimega Fuck Hollywood oma vana katkise jaki ja muretseb talle töökoha, aga ilmselgelt on neiu Sandmani jaoks liiga noor. Ja isegi kui ta hangib kunagisele kaaslasele, kellelt ta kord igati õiglase karistusena pea otsast lõikas, nii et see elama jäi, keha jälle tagasi, ei paista too eriti tänulikuna. Mingi usk inimsuhete võimalikkusse Sandmanil lõpuks ju tekib, aga pole kindel, kas see on õigustatud.
 
Film on aga paratamatult piiratum kui romaan. Nii et tõlgendamisvõimalusi on romaani puhul veel. Arvaksin, et igale maitsele.
Teksti loeti inglise keeles

Eks ma hakkasin seda lugema eesti keeles ilmunud jutust tekkinud uudishimu mõjul. No ei olnud see maailm. Aga ei olnud ka päris tavaline maagiast ja kodadevahelisest vaenust kantud fantasy. Väärtushinnangud olid teised - millegi valitsejaks saamine tähendab eelkõige vastutust, tähtsad on ustavus ja kohusetunne. Reetmisest tingitud needus kasvab aga nii vägevaks (ja vastikuks) puuks, et Notre Dame kaob selle sisse ära.
Huvitav tegelaskond: tavainimestele lisaks Surematud, Langenud Inglid (ja eriti esimene nende seas, Lucifer), kuhugi Seine'i põhja on aga pesa teinud lohed. Ja kusagil Pariisis on koht või asi, mis taaselustab surnud - ainult oma eelmist elu nad ei mäleta.
Kohati julm, see on hea, sest nii ei satu YA radadele. Kohati ülemäära tundlev, mis kipub just YA poole. Ja autor on ka enda päritolu sisse kirjutanud. Hinne tähendab ainult seda, et ma ootasin enamat, ja võib tõusta, kui ma märkan, et mäletan lugu ka veel mõne kuu möödudes. Aga enne järgede kallale asumist otsiks pigem veel midagi Xuya universumist.
Teksti loeti inglise keeles

Seda juhtus meil ka, et mõni skribent - olgu siis juba nimekas või lausgrafomaan - käis ringi ja kuulutas, et on valmis saanud geniaalse teosega, kuid kuri tsensuur ei lase seda avaldada. Tulid vabamad ajad, sahtlipõhjadest kraabiti välja kõik sinna kogunenu ning paisati lugejate ette - ning selgus, mitteavaldamise põhjuseks polnud nõukavastasus, vaid käsikiri oligi lihtsalt kõnts.
Midagi sellesarnast on juhtunud ka vendadega. No milleks, eks ole? Liiatigi kui nõuka võimu õõnestamine polnud isegi eesmärgiks.
Kahte varianti võrreldes on teine ilmselt parem, hinne  kaks on ausalt välja teenitud. On vähem loba ja vähem tarbetuid tegelasi. Esimese variandi puhul kipub hinne pigem ühe poole. Bürokraatia kallal ilkumist on oksendamiseni, mõttetuid tegelasi on samuti üleliia. Ja nagu teine variant näitas, sai neist täiesti valutult vabaneda. Jäi ka arusaamatuks, kust olid nõuka teadushierarhiasse siginenud magistrid, keda mina seal küll eales ei kohanud. Samas pole see küsimus nii tähtis, et jälgi ajada.
Soovitus: püüdke vältida. "Troika" valguses hakkab ka "Esmaspäev" jaburamana paistma.
Teksti loeti eesti keeles
5.2020

Eks siin natuke algajalikkust muidugi ole. Ütleme kohe ära, et algajalikkust Zelazny skaalal, tegemist on siiski tasemega, milleni vähemalt 90% end kirjanikuks pidajatest ei küüni. Niisiis, lobisemist ja üleseletamist on tiba liiast. Muidugi, kui peategelane on väga pika elueaga, siis on tekkinud ka väga palju mälestusi ning eks seda ole siis loba ajamisega markeeritud. Dialoogid seevastu on väga head, vähemalt nii kaua, kui neid on kasutatud tegelaste omavaheliste suhete väljendamiseks. Paraku esineb ka näiteid sellest, et tegelaskõnet on kasutatud lugejale millegi selgitamiseks. No ja lõpuleheküljed sellest, mis edasi sai, on juba tarbetud. Just nagu ka kakluste kirjeldused - kui peategelast on juba surematuna tutvustatud, ei arva ju keegi, et umbes kolmandiku romaani kohal pistab 24 jalaga boakrokodill ta lihtsalt nahka.
Heas mõttes algajalik on aga see, et võib märgata motiive ja ideekatkeid, mis on leidnud väljaarendamist hilisemates romaanides nagu "Lord of Light", "Doorways in the Sand" ja küllap mujalgi. Ehk isegi üllatav, aga selgub, et mingi melanhoolse alatooniga kõdu ja kaduvik esineb Zelazny loomingus algusest peale.
Üks nüanss, mille peale kirjutamise ajal ilmselt ei mõeldud. Kui ma loen, et veganid on sinise nahaga, siis tundub see üsna loomulikuna. Kui aga väidetakse, et veganid on miski kõrgem, targem jne eluvorm, kes tulnud inimkonda päästma, siis ma pean endale kordama, et jutt ei käi toitumispuudulikkusega tegelastest. Hea vähemalt, et neile Coca-Cola meeldib.
Teksti loeti inglise keeles

Minu jaoks seni tundmatu autor teeb siin paremini hollyblacki kui Holly Black ise - ja ma võin korrata, et pärast "Modern Faerie Talesi" triloogiat on Holly Black minu jaoks karmide haldjalugude autor number üks.
On kaks näitsikut, sõbrannat juba lastekodu ajast. Üks valib politseiniku karjääri, teine aga hakkab välja mõtlema nii totraid moode, et on kahekümneselt juba arvestataval tasemel jõukas. Ühel hommikul ilmub ta aga politseinikust sõbranna juurde ja asetab kaasas olnud kingakarbi lauale sellise näoga, et ise ta seda küll enam avada ei taha. Lähemal vaatlusel selgub, et karbis on suht väike, st noor haldjas, roheline pipetilaadne asjandus käes, muidu aga leivatüki sisse keeratud ja küllaltki surnud. Lisainfoks - leid pärineb sümpaatse varateismelise, samast lastekodust pärit tüdruku aseme juurest, kelle moekunstnik oma hoole alla võttis, tüdruk ise on aga kadunud.
Politseinikul on asi kohe selge: haldjas käis selle asjandusega unenägusid varastamas, ilmselt tõukas tüdruk ta läbi une eemale, haldjas kukkus leivale, kleepus seda katva nutellakihi külge, haldjatolmu pudenes leivale, mis ärkas sellest ellu ja lämmatas haldja. Et siis suht normaalne sündmus, liiatigi kipuvad haldjad alatasa unenägusid varastama, sellega on aga nii, et kui näiteks su delfiiniunenägu ära tõmmatakse, siis ei näe sa delfiine unes enam kunagi.
Ega midagi, tuleb minna tüdrukut päästma haldjate kättemaksu eest; selleks, et ka moekunstnik saaks retkel osaleda, tuleb tal loovutada üks varbaküüs, selle vastu annavad haldjad nagu viisa. (Politseinikul on viisa juba nelja haldjalinna, nii et ta teab, kuidas see asi käib.) No ja eks siis juhtub üht-teist kummalist.
Ma olen siin mõnda aega nokkinud lugude kallal, mis pärinevad Neil Gaimani luuletuse järgi pealkirja saanud kogumikust "The Faery Reel", aga rohkem hästi ei viitsi märkmeid teha, sest Dellamonica jutt on selle komplekti parim, tegelased on elusad, mitte vanaemade-aegsest lasteraamatust välja lõigatud. Mõneti on see arvestatav kogemus ka meie olude jaoks. Temaatilised kogumikud, mille jaoks tellitakse jutte just nagu teemaga kokku puutunud autoritelt, ei ole hea mõte. Parimal juhul leiab sellisest ühe hea ja paar arvestatavat juttu, ülejäänutel kirjanduslik väärtus puudub.
Teksti loeti inglise keeles

Suur soo, kus saab paadiga sõita, servades elavad inimesed ja püüavad soost söödavaid elukaid, soo keskel on saar, kus elavad libarebased. Üsna arusaamatu - muidugi võib öelda ka "eksootiline" - taust: elukad on arusaamatud, inimsuhted samuti, igaühel on heartmother ja siis veel keegi ristiema moodi, meestest pole juttu. Sõidab hõimus mittelugupeetud tütarlaps elukaid püüdma, aga läheduses neid napib ja poolkogemata satub saare lähedusse, rikkudes nii ära libarebaste pulmatseremoonia. Kuni samused otsustavad, kas süüa ta kohe ära või enne natuke piinata, tuleb talle neiuna esinedes appi pruut, kes pulmadest üldse huvitatud polnud. Järgneb hulk tagaajamist ja libarebaste tekitatud hallukaid, aga tüdruk jätab rebastele hea mulje ja nad lasevad ta koos selle pruudiga minema. Nii et tüdruk jõuab koju tagasi, korvis väike valge rebasepoeg, kellel on küll saba ära lõigatud. Aga saba on eraldi kompsuga kaasa antud.
Ei soovita.
Teksti loeti inglise keeles

Näkineiud elavad väga, väga sügaval vee all. Vähemalt need, kellel kalasaba segamas pole. Vahel on neil meest vaja. Siis tuleb pinnale minna ja sealt kaasa krabada. See pole lihtne, mees võib enne kohale toimetamist ära uppuda, nii et esimesele sellisele katsele minek teeb peategelase mõneti närviliseks. Jõuab pinnale, seal on aga sadu surnud, haisvaid kalu ja kena noormees, kes kirub mingit öko-värki ja on kalade pärast murelik. Näkineid tahaks kalahaisusest veest puhtaks saada ja noormees pakub, et tal on majapidamises pesemisvõimalus täiesti olemas. Üks asi viib teiseni ja nii jääbki näkineid kuivale maale elama, õnneks on jõgi lähedal.
Bioloogilistele nüanssidele pole autor tähelepanu pööranud, lihtsalt selline... romantiline (?) lugu. Õnneks suht lühike.
Teksti loeti inglise keeles

Esimene maailmasõda, talupere otsustab läheneva rinde eest veel viimasel hetkel põgeneda, aga ligi saja-aastane vanaema unustatakse maha. Tuleb vanaemale külla päkapikk, ei ütle midagi, aga näeb morn välja. Vanaema teab, et päkapikkude peletamiseks tuli lävele tilgastanud piima pritsida. Komberdab vanaema piimaandjat otsima, leiab lõpuks kitse, lüpsab puukingadesse, sest anum ununes maha. Selgub, et vahepeal on rinne üle käinud, talusse on jäetud üsna katkine saksa sõdurpoiss. Jne jne. Lõpuks annab päkapikk teada, et ega ta seda piima nii väga ei tahagi.
Natuke parem kui Heinsaar, aga mitte ka oluliselt.
Teksti loeti inglise keeles

Saame muuseas teada, et haldjast isa ja inimesest ema lapsed kõlbavad parimal juhul haldjatele teenriteks, aga inimesest isa ja haldjast ema lastest võivad saada täisväärtuslikud haldjad. Peategeline ongi üks selline, tal on haldja jaoks suht haruldane anne: kujumuutmine ja loomade keelte mõistmine. Muuta saab ennast aga ainult nendeks, kelleks muutumist on keegi esivanematest juba harrastanud. Haldjapoiss tahaks kangesti hobust, kas või katsuda ehk natuke rääkida, aga haldjana lõhnab ta hobuste (ja tallipoiste) jaoks valesti, muutuda oskab ta öökulliks ja hundiks, need aga ei ärata hobustes samuti usaldust.
Üsna mõttetu jutt, aga hästi kirjutatud.
Teksti loeti inglise keeles

Siin oleks nagu kaks poolikut juttu: omavahel kokku eriti ei sobi ja kumbki omaette ka ei kanna. Üks lugu on 16-aastase tütarlapse hingevärinatest, kui ta kõhkleb, kas on aeg esimest korda oma boyfriendiga "lõpuni minna". Kahtlustest ja sisemistest segadustest hoolimata on tüdruk asjalik, sugugi mitte esimeses nooruses autoril on tema kujutamine õnnestunud elutruult ja moraliseerimata, teismelised ise nii hästi kirjutada ei oskaks.
Teine liin on haldjatest või lendpäkapikest vms, kes ilmuvad välja, kui tüdruku nelja-aastane täditütar akna taga kasvava puu peale kõvasti karjub. Need olendid võivad väga lühikese ajaga korraldada väga suure segaduse, kui neisse piisava austusega ei suhtuta.
Mina seda lugu uuesti ei loe, aga romantilise loomuga teismelistele võib sobida küll.
Teksti loeti inglise keeles

Hea küll, autori ämm oli Filipiinidelt, rääkis eksootilisi lugusid. Ja kui "Tithe" autorilt siis kogumiku jaoks haldjalugu telliti, otsustas ta selle eksootika ära kasutada. Ma lehitsesin mäluvärskenduseks isegi natuke Frazerit, päris sellist tegevustikku tal mainitud polnudki. Nii et miks mitte - iseasi küll, kas kunstmuinasjuttu ja müüte niiviisi võrrelda saakski. Niisiis, kena vanem õde põlgab ära puuhaldja lähenemiskatse, pidades teda tavaliseks põllutööliseks. Puuhaldjate armastusega on aga nii, et mida enam ta vastuarmastust leidmata kiimleb, seda haigemaks jääb tema armastuse objekt. Et siis jama majas. Nooremal õel on küll väike silma torkav iluviga (Meelis Milder, anybody), aga ta haarab vapralt matšeete ja puu kallale: võta needus maha, või muidu... Nii lihtsalt see ei lähe, aga lõpuks saab vanem õde siiski terveks. Ühe huvitava mõtisklemisaine viskab autor lugejale veel puändina. On ju tohutupalju õpetlikke (kunst)muinasjutte, milles tegemist armuloitsuga. Noh, et söödad need seemned vms talle sisse ja ta armastab sind igavesti. Reeglina lõppevad need lood halvasti. Aga kui seemned ise ära süüa?
 
Kokkuvõttes miinusega neli, märkasin, et olin "Tithele" nelja pannud, aga selle tase jäi siin saavutamata.
Teksti loeti inglise keeles

Peter Pan pole mulle kunagi hingelähedane olnud. Võibolla oli sama loo osaline esitamine tema põhivaenlase, kapten Hooki vaatenurgast isegi hea mõte, ja suur hulk tegelasi on ju jutus ära mainitud. Ehk oli isegi naljakas see täiendatud loetelu erinevatest lastekirjanduse vooludest, mille lugejatest Peter endale aja jooksul uusi jüngreid on värvanud: tulnukad, zombid, ninjad... Ainult et lugu venib nagu tatt, on neli-viis korda liiga pikk ja nii on sisse eksinud ebaloogilisi mõttekäike. Jääb vaid kaasa tunda neile, kellele autor "loovkirjutamist" õpetab.
Teksti loeti inglise keeles

Pealkiri peaks olema suurtähtedega, tegemist on New Yorgi avaliku raamatukogu kataloogiga. Antud juhul lõvikujulisega. Kratsid lõvi kõrva tagant ja esitad küsimuse, lõvi kutsub hiire, hiir toob kataloogikaardi, millel raamatu asukoht. Või umbes nii. Siis on veel kihlvedu, et kelle armastus on sügavam, haldjate või inimeste oma. Ja vahetuslapse sekeldused sellega. Kannatab lugeda, aga natuke naiivne ja ilmselt ei kuulu ma sihtgruppi.
Teksti loeti inglise keeles

Victoria-aegses Londonis moodustab haldjarahvas kogu kuritegeliku allmaailma. Ja on väga solvunud, kui üks inimlaps nendest osavamaks vargaks osutub.
Hoiatav näide sellest, mis võib juhtuda, kui Dickensit liiga palju lugeda. Puudub veel ainult, et mõni haiglase ettekujutusega lugeja seda haldjapungiks nimetaks...
Teksti loeti inglise keeles

Meelisel on õigus, et algus lubas enamat, aga mumeelest oli kaootiline kirjeldus antud juhul õigustatud. Andis edasi jutustaja segadust, teadmatust, mis oli oluline ja mis mitte. Kohtas ta ju mõndagi seletamatut. Boyfriend kadus kotti ära. Kotist tuli ja hiljem kadus sinna tagasi mees, kes nimetas ennast tema vanaisaks. Ning raamatukogutöötajat, kes üritas kotti sisse piiluda, hammustas miski ninast ja kotist kostis õudset ulgumist. Neid asju ongi ju üsna raske loogiliselt kokku siduda. Ja kogu värvikas taust selle koti kohta tuli vanaemalt, kes ütles: kui ma arvaksin, et sa seda usud, ei saaks ma seda sulle rääkida.
Teksti loeti inglise keeles