Kasutajainfo

Charles de Lint

22.12.1951-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Charles de Lint ·

Someplace to be Flying

(romaan aastast 1998)

eesti keeles: «Kusagil lennata»
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
18
7
0
0
0
Keskmine hinne
4.72
Arvustused (25)

Oleks ehk kasulik, kui juba enne lugema hakkamist ollakse kursis selle loomismüüdiga, kus Kaaren ja Varesed ja Koiott ja... Kuulnud olin, ehkki ei mäleta, milliste indiaanlaste oma see oli. Aga pole kuulnud ka paljud raamatu tegelastest ja neile siis seletatakse. Et Kaaren jt tõmbasid Kastrulist välja kõik vajaliku. Ning et need suht surematud algasukad tegutsevad seniajani. Inimesed tulid palju hiljem ja mõtlesid miskipärast välja aja ja omandisuhted. Aga neile esmaasukatele meeldib aeg-ajalt ka inimestena ringi kõndida. Siis tekib vahel segadusi, sest muidu oleks ju raske ette kujutada tütarlast, kelle vanaisa on rebane, isa aga hakk. Nii et aegade jooksul on see esmaasukate veri levinud ja segunenud. Ning üsna regulaarselt - jääb mulje, et iga paarisaja aasta tagant - tuleb Koiotile meelde, et ega teised teda vist ikka eriti ei armasta ja tuleks Kaarnalt Kastrul pihta panna ning asjad maailmas teisiti korraldada. Koiott teeb ülikavalaid plaane, mis paratamatult äparduvad, sedapuhku on ta aga Käod kampa võtnud ning need on palju karmimad tegelased…
Romaan on siis mõnus urban fantasy, milles mõned algul mitte midagi taipavad inimesed salapäraste sündmuste ning veidrate tüüpidega kokku puutuvad ja vähehaaval teada saavad, mis teoksil. Avastades selle käigus ka oma "veregrupi" - kelles natuke hunti, kelles kuldnokka jne. Mütoloogiline pool toimib veenvalt ja argine pool on ka kenasti kirja pandud. Kohati natuke siiski venides - nagu oleks 600 lk täis saamine eesmärgiks olnudki.
Teksti loeti inglise keeles

Lausa patt oleks raamatule alla viie panna. Loetud sai asja eesti keeles ja pean rahuloluga nentima, et ka tõlge oli täiesti kobe.Eelpoolsest retsensioonile peaksin ma siiski parandusks lisama, et Koiott ei olnud raamatu negatiivne kangelane, pigem vastupidi. Koiott oli ainuke, kellel ei olnud ükskõik, mis siin ilmas sünnib. Tänu Koiotile (keda raamatus kutsuti rohkem nime Cody all) olid näiteks Maailma tekkinud inimesed. Paraku oli Codyl kalduvus kõik vussi keerata ja nii juhtus, et inimesed ei olnudki nii sõbralikud, kui ta lootis, vaid väga isekad ja teinekord lausa üdini pahad. Iga kord, kui ta proovis midagi parandada, keeras ta asja veelgi rohkem mokka. Osa vareserahvast refereeriski Koiotti nime all Vusserdis.Üldine teema käib uuesti puhkeva Vareserahva ja Kägude omavahelises arveteklaarimise valguses. Selgub, et mitte ainult inimestes pole halba -- halba on ka Vana Rahva seas ning vihavaen, mis on kestnud Maailma loomisest saati on uuesti lõkkele paisumas.Kuid asja kokku võttes. Omal ajal ilmusid ka eesti keeles erinevad muistendite raamatud -- nagu näiteks "Unesnõiduja" ja paar tükki veel. Neid läbinud teemad ja atmosfäär saadavad ka seda raamatut. Ainuke vahe on selles, et Kaaren, Haki Jack, Vareseplikad ja muud on istunud rahva seas, madalat profiili hoidnud ja tegelenud oma asjadega. Vareseplikad fännisid nätsukomme ja Sininäär Anniel oli oma punkbänd. Ainuke, mis nad liigutama pani oli Cody uus latest and gratest idee maailma paremaks teha.Muide, ma lisan lõppu veel ühe naljaka fakti raamatust. Kaaren lõi Maailma selleks, et tal oleks koht, kus ta saaks lennata.
Teksti loeti eesti keeles

Hea ja teistmoodi lugu! Sisust on teised juba rääkinud - eks ma räägin siis muust.

Raamatu algus, tegelaste tutvustamine ning elukohtade/paikade kirjeldused on vist kõige parem osa. Selline veidi anarhistlik-boheemlik ellusuhtumine ning tubli annus agulihõngu. Lisaks veel ka suurlinna, aga selle tähtsus ja kaal ei ole minu tunde järgi kuigi suur. Oluline on, et tegelased elavad kõik oma väikestes maailmades, nägemata üldpilti. Isegi Kaaren, varesetüdrukud ja Hakk ei saa asjale päris pihta - rääkimata siis noorematest loomadest-lindudest ja nende sugulastest.

Kusagil keskel hakkab aga raamat veidi venima ning päris lõpupoole keerab ära sünkretistlikuks üldistuseks. Kuigi, tõesti, kuidagi peab selle loo ju lõpetama.
Kui rääkida veel häirivatest momentidest, siis kohati kippus autor kasutama filmidest pärit kaameranurki ning eriefekte. Osaliselt muidugi see sobis - de Lint viitab korra päris otse USA kinokunsti taiestele... Eks need ole kogu juttu tugevalt mõjutanud.

Kõigest hoolimata tuleb kokku nauditav lugu, mis emotsionaalselt sarnaneb (minu jaoks) üllataval kombel Zelazny Amberi lugudele. Samamoodi palju väikesi inimesi ning mõned väääga suured tegijad, kelle sahmerdamisest ja motiividest raske aru saada. Viis eriti lühikese miinusega.

Teksti loeti eesti keeles

Miks ei saa see lugu mitte viite? On ta ju hästi kirjutatud, point on paikas, tegelased on head (kuigi m6ni neist pisut väheusutav), tegevus on paigas ja syzheegi olemas. Peale sell on muidugi ka taustmaterjaliga ehk siis maakeeli indiaani mytoloogiaga suur, p6hjalik ja tänuväärne töö ära tehtud. Milles siis asi? Ise kysin ja ise vastan: just enne seda sai loetud Zelazny "A Night in the Lonesome October" `it ja mul tekkisid nende kahe teosega meeletult valusad paralleelid. M6lemas käis jämm selle ymber, et kas siis maailma muuta v6i jätta ta samaks. M6lemas olid esinadatud mytoloogilised v6i siis poolmytoloogilised olendid ("Somewhere.." `s siis indiaani mytoloogiast pärit loominimesed ja "Lonesome.. " `is kirjanduslikud kujud. M6lemas ei olnud teps mitte viimasel kohal loomariigi esindajad (Zelazny`il familiaarid ja de Lint`il loominimesed, kes olid endale korraga nii n6ia kui ka familiaari eest). Lisaks ka mingisugune kolmas j6ud, kes oleks justkui osaline, kuid ei saa nagu päris täpselt aru, et mis värk siis ikkagi on. L6ppekls on ju ka sisu lahtiseletamise stiil ilgelt sarnane: v6etakse mingi suvaline punkt, kust hakatakse kirjutama ja alles pikapeale saab lugeja aru, et kes on kes ja kes kellega käib. Vist on see mingi uuem suundumus, sest tegelt oli see eriti hästi esindatug Banks`s "Use of Weapons" `is. Okei, tegelikult ei ole see k6ik mitte nelja p6hjus. On päris selge, et midagi ylioriginaalset on hirmraske välja m6elda ja ega selle kallal ei norikski. Kyll aga virisen selle yle, et Zelazny suutis oma 200 lehekylje peal tunduvalt rohkem ja sisukamalt öelda, kui de Lint oma pea 600 peal. Ja siin on ka siis see va peni maetud.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti hea ja teistmoodi lugu. Alla "viie" ei tahaks kuidagi panna. Ning ei ole ka eriti põhjust. Lugu on tempokas, palju on müstilist ja peategelastele tundmatud. Aga nad kohanevad. Kuigi lõpp tundus natuke venitatuna, ei kõiguta see oluliselt hinnet. Samuti, nagu ka paar eelarvustajat, tõmbaks ma paralleele Zelazny loominguga. Pole küll "Üksildast oktoobriööd" lugenud, aga see-eest tuli silme ette Amberi maailm. Nii nagu seal, on ka siin selline valitud seltskond, kes niite tõmbab ja aru saab mis toimub. Teised vaatavad asjast arusaamata pealt. Hea lugu!
Teksti loeti eesti keeles

Üks sedalaadi raamat, millesse on raske suhtuda, kuna seda "head" on raamatus piisavalt, kaalumaks üles "halva", mis ka nii või teisiti silma kargab. Raamatu suurim häda tuleneb ajastust elik moevoolust - ühel hetkel haaras autor pumba, sättis lati 600-le lehele ja hakkas vuhkima. Ja sellele vaatamata kippusin kuni lõpuni mõningaid tegelasi segamini ajama! Neist tegelastest polnud ka ühtegi, kelle tekst oleks nii nauditav olnud, et seda paljalt selle pärast lugeda, ja nii avastasingi raamatu teisel poolel, et kasulikum on silmadega üle lasta, et midagi olulist vahele ei jääks; samuti muutus raskeks meeles pidada, kes mida juba teab, kuigi ega sellestki suuremat polnud, sest küllap järgmisel lehel asi paika pannakse. Kohati ei pandud ka. Ühesõnaga - igast august vaatas vastu mitte meistri-, vaid käsitöö. Ja siis muidugi lõpus oma 10-15 täiesti tarbetut lehekülge.

Raamatu plusspoolele jääb meeldivalt põhjalik ja kooskõlaline indiaani mütoloogiast inspireeritud maailmasüsteem, mõned väga nutikalt armsad tegelased ja suuremas osas tasakaalustatud teostus. Urban fantasy, nagu juba eespoolgi öeldud. Meelelahutus, ilma tõsisemate taotlusteta, ent ometi hea raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Enne, kui Kaaren tõmbas ürgmaailmast välja algusajad, enne kui varesetüdrukud seisid ta kõrval ja aitasid teda, enne kui Jack nägi Kaarna potti, veel enne täitsid aja ja ruumi vaimud ja olendid, kes mõjutasid igaüht, kel vastuvõtlik meel.

Pärast potisegamist tulid teised asukad, tuli Cody Koiott. Cody meeled haarasid ürgmaailma vaime ja noid teisi, kes mõtlesid läbi tema. Nende mõtetest sai alguse see maailm, milles domineerib kurjus ja kadedus, mille alatooniks viha ja raev, ja kus muuhulgas üritavad kohta päikese all leida inimesed. Inimesed, poolinimesed ja algasukad, kellel kõigil on jutustada oma lugu…

Ilus legend?! Üks indiaani muinasjutt? Või midagi enamat, midagi käegakatsutavamat kui see maailm siin. Jutud ja lood on kõik, mis meil on. Nad aitavad olla meie ise. Samuti paigad, kus on meie päriskodu: "Paik teab, kes sa oled… Need vanad lemmikkohad meenutavad sulle lugu sellest, kes sa olid. Ja siis on kergem selgusele jõuda, kes sa oled" (lk 543).

Charles de Lint on enda kohta öelnud: "Minu esimeseks armastuseks oli muusika, jutte hakkasin kirjutama seepärast, et see tundus põnev."

Tavaliselt kirjeldatakse teda kui fantasy autorit, kel kirjutamine pole eesmärgiks omaette, kuid kel on praeguseks ilmunud juba 47 raamatut. Ise kasutab enda loomingu kohta terminit mythic fiction, kuid enamasti nimetatakse taolist kirjandust urban fantasyks. Jüri Kallas tõmbab koguni võrdusmärgi Charles de Linti nime ja urban fantasy kui kirjanduszhanri vahele. Koletiste ja tulnukate hordidesse suhtub Lint neutraalselt, teda ei köida mitte teiseses maailmas toimivad tehnoloogiaimed, vaid imed, mis eksisteerivad tänu sellele, et "asjad on olemas sellisel viisil, millega me nõustume".

Ta segab tänapäeva maailma müütide maailmaga, sest müüdid ja muinaslood on need, mis on tähtsad ja olulised inimeste ja asjade mõistmiseks. Ja on üks viis kirjeldada maailma ja seoseid, mille abil kõiksus püsib koos.

Kirjanik on loonud terve sarja, mida nimetatakse väljamõeldud linna – Newford – järgi. Ka "Kusagil lennata" (Someplace to be flying) tegelased hulguvad mööda selle linna tänavaid ja ajavad omi asju. Need marginaalsed tegelased elavad oma maailmas, need maailmad põkkuvad, kulgevad paralleelselt ja põimuvad, hargnevad jälle lahti, aga jäävad ikka ja alati just selle inimese maailmaks, kes elab oma elu, kellel on jutustada just see lugu, mis tähtsuselt samaväärne kui iga teine.

Charles de Linti lummavad inimesed, kes on asetunud/asetatud väljaspoole meie tavaettekujutuse piire, nii sotsiaalses, emotsionaalses kui füüsilises plaanis. Urban society on nad ühel või teisel viisil välja tõuganud, ja nii nad otsivadki ennast ja teisi samasuguseid, et aru saada, mis toimub.Sest üldplaani ei taju neist keegi, isegi mitte Kaaren, kes ju "lõi selleks maailma, et tal oleks koht, kus lennata".

Ja tõttöelda ei taha ka keegi teine teada, mis siis ikkagi täpselt toimub, juhul kui toimub. On olemas küll passiivne tahe, aga ainsana kogu sellest seltskonnast on asjade tõelise käigu vastu huvi ainult Codyl. Koiott tahab heastada oma viimati segatud käkki (loe: seda maailma siin).

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu algus venis ja tegevus hakkas tegelikult arenema alles 200-nda lehekülje paiku, st hetk enne seda kui ma otsustasin, et nüüd aitab, enam ei viitsi. Hea et viitsisin sest ülejäänud raamat oli väga hea (kui mitte arvestada seda epiloogi moodi mõttetut asja lõpus). Ainus asi mis põhiosale ette heita on tegelaste rohkus. Ligi pooli ei kasutanud ta nii nagu oleks võinud ja teisi ei kasutanud üldse. Sellest hoolimata kukkus tulemus hästi välja. Siiski veel. Kohati hakkas autori pungilembus lausa vastu, eriti siis kui ta nimetas tüdrukut nokamütsis, kollases topis ja lõhkistes teksastes eriliselt pungilt riides olevat.
Teksti loeti eesti keeles

Neli sellepärast, et traagelniid on näha. Ma mõteln siin neid piirkondi, kus autori käsitööoskus pole suutnud peita laenatud tsitaate. Olgu need siis moodsast antopofilosoofiast või mütoloogiast.

Edasi on juba maitseasi, kas Armastuse sissetoomine läheb lugeja jaoks läilaks või ei lähe. Tundub, et see oli poliitiliselt korrektne samm teoses, kus hea-halb vastandus kehtima ei kipu.

Aga asja päästab kindlapeale de Linti oskus müütide ja muu saadaval oleva infoga süviti tööd teha ja püüd mõista, mis nende märgisüsteemide taga tegelikult peale ilusa muinasjutulise pealispinna leida on. Siit siis erinevus Amberi loojaga. Ja pikk oli see romaan kah, tunnistan, et jätsin need kohad, mis tegevust edasi viivat infot ega eelnevate mõistatuste seletusi ei sisaldanud, lihtsalt vahele.

Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks on raske antud raamatut hinnata . Raske mitte niivõrd emotsionaalselt vaid numbriliselt. Nagu raamatu inimtegelastele oli raske hoomata loominimeste maailma, nii on minul raske määratleda mingit konkreetset hinnet. Lihtne ja konkreetne number ei tundu selle teose puhul kuidagi õige (eks selline hindamiskaala ole ju samuti inimeste väljamõeldis) ja õiglast hinnet saaks anda ainult mõnevaõrra tabamatul emotsioonide skaalal. Kuna midagi siiski tuleks nagu anda, siis panen viie, sest viis on õigem kui neli ehkki mõlemad hinded on valed :))) Omaltpoolt soovitan igatahes lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

4 plussiga, sest kuigi veidi kistud ja miski mõnes kohas häiris, jättis üldmulje hea ja huvitava, just emotsionaalse poole pealt.
Teksti loeti eesti keeles

See on suurepärane maailm. Selline huvitav, piisavalt realistlik, aga imeliste asjade võimalusega. Kui ma esimest korda selle raamatu avastasin, siis lugesin igal õhtul umb. 30 lk. Selleks, et saaks kauem aega selles maailmas olla. Tundub, nagu autor olekski loonud vägavägahea maailma, mille kirjeldamist ta nautis. Lõpetada niisugust lugu muidugi ei saa, sest sellel lool ei olegi lõppu. Ning siis ta pidi kuhugi mauhti punkti panema, ning punkt sai küllalt kesine ja hollywoodilik. Tegelikult saaks sellest vist väga hea filmi. Häid ulmefilme on ju nii vähe... Ainult, et milliseid liine välja jätta?

Mulle imponeerisid väga ka de Linti loodud tegelaskujud, igaühe erinev ja selge karakter. Eriti suurepärane on varesetüdrukute kirjeldus. See paneb nii kaasa elama, et kipun ennast vahest Zia`ga identifitseerima :)

Ma olen üritanud leida, kelle ümber see lugu kõige enam keerleb. Alguses ma arvasin, et Lily. Siis tõuseb aga esile Hank: jazzifänn Hank, kes annab sellele raamatule vanade heade standardite heli... Ja struktuuri :P

Pärast mõtlesin, et äkki on see kõik Maida ja Zia üks päev ja üks seiklus.

Praegu mulle tundub, et see on lugu Kerryst. või Kerryst ja Katyst, olenevalt sellest, kas me usume Kerryt või hoopis dr. Stiles`i. Sest see raamat jätab tegelikult mõlemad otsad lahtiseks.

Sellepärast see mulle meeldibki. Kõik on võimalik. Ning vaatamata viletsale lõpule, saab raamat hindeks viie. Sest lõppu ma ignoreerin. Ka ülelugedes.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

De Lint on selle romaani kirjutanud sellise küpse ja tänapäevase moodsa proosa stiilis, et peaks olema söödav ka muidu ulmest kaugel olevatele lugejatele. Kuuldavasti ongi olnud. Pigem on “Kusagil lennata” tõesti raamat uue aja agarale linnainimesele kui traditsioonilisele fantasy-fännile. See on midagi nii erinevat tavapäraselt fantasy alla mahtuvast toodangust...kui peaks kindlasti võrdlema, siis võrdleks näiteks pigem Iris Murduch’iga kui ulmekirjanikega. Samas on siin ulmet jälle kõvasti rohkem kui traditsioonilises draakoni-sõrmuse-mõõga loos ja see ulme kätkeb endas omapärast kokteili indiaanimütoloogiast, religiooniajaloost, linnalegendidest ja õuduslugudest. Kokku saab julge, isikupärane ja erakordselt ainulaadne kõrgkirjanduslik moodne teos.

Kiita tuleb De Linti maagia ja mütoloogiatunnetust, mis realiseerub kord psühholoogilise suhteromaani, siis jälle maffiatrilleri laadses vormingus. Lugeja hakkab sündmusi jälgima koos inimestega, kes kistakse miljoneid aastaid kestnud rivaalitsemise keerisesse ja kuigi lugeja on neist tegelasteks alati sammukese võrra ees, pole ta temal kerge kõigest toimuvast täit pilti saada. Kummatigi see üldse ei häiri, huvitav on ikkagi. Ja huvitavad pole mitte niivõrd konkreetsete saladuste lahendused, kuivõrd loo inimlik plaan. See on väga empaatiline, kohati lausa melodramaatiline romaan, aga väljapeetud teostatud väga tugeva stiilitunnetusega. Nii tugeva, et isegi finaal ei tundu ülemoraliseerituna.

Julgeks seda pidada üheks seniseks F-sarja pärliks ja julgeks loota, et De Linti veel tõlgitakse. Kui seda tõesti tehakse, tuleks muidugi hoiduda nendest piinlikest anglitsismidest, mis nüüd on sisse lipsanud. Samuti soovitan tõlkijale tungivalt eesti keele ja loogikareeglitest kinnipidamist. Mitmed selle romaani tegelased on (võib-olla) neegrid. Mõnes mõttes teeb see nõutuks, sest ei oska romaani sellisest vaatepunktist tõlgendada. On see poliitiline korrektsus või midagi muud? Samas pole seda antud tõlkest lihtne välja lugeda. Kui inglise keeles öeldakse black man, siis tähendab see eesti keeles neegrit. Must mees on liialt ähmane, pole nii selge termin kui inglise keeles. Aga lisaks sellele ebamäärasusele oli anglitsisme ikkagi lubamatult palju sisse jäänud (if there’s a god - kui seal on jumal; we got company - meil on seltskonda jms; you’re very welcome... - sa oled väga teretulnud minuga koos seda sööma jms).

Teksti loeti eesti keeles

Peale esimest lugemist paar aastat tagasi sattusin hüpervaimustusse. Teistkordsel lugemisel enam hüpervaimustusse ei sattunud, aga leian siiski et sellest paremaid romaane on mulle vähe kätte sattunud. "Ghostbustersit" meenutavast lõpust hoolimata.
Teksti loeti eesti keeles

Minu kahesajas arvustus.
Otsides teost, mida kasutada ümmarguse numbri saabumise puhul, jäi sõelale kolm romaani: "Bladerunner", "Meister ja Margarita" ning "Kusagil lennata". Esimesed kaks praakisin nende üleüldise tunnustuse pärast välja. Üht on lugenud kõik sci-fi huvilised, teist aga loodetavasti kõik hea kirjanduse austajad. Nii et järgi jäi siis käesolev teos.

Newford on mõneti vanamoodne Põhja-Ameerika linn, kus piir müütide ja reaalsuse vahel on hägustunud. Linn on näitelavaks, kus demonstreeritakse lugejale, et see maailm, mida meie meie peame reaalseks, on kõigest mitmekihilise reaalsuse fassaad. Lugeja ja peategelased viiakse neile senitundmatutesse oludesse, kus hakkavad toimuma pöörased sündmused. Siiski peaks romaan oma suhteliselt reaalses ja koduses keskkonnas (pole tavafantasy atribuutikat) toimuva tegevuse tõttu olema "söödav" ka ulmest mittehuvitatuile.

Raamat algas hoogsalt aga siis paarsada lehekülge justkui tegevust ei olnudki. Vahepeal tundus isegi, et kõik probleemid kavatsetaksegi suusõnaliselt ära lahendada, aga nii tekkis neid õnneks juurde.
Romaani tegevustiku algusjärgus võib see tunduda äärmiselt killustatud, kuna de Lint loob pidevalt sisse uusi (pea)tegelasi (ja seega ka tegevusliine), kellel ei näi olevat omavahel mingit seost (tegelaste rohkus ei tohiks olla Tolkieni tarbinule probleemiks :)). Romaani arenedes aga sulanduvad killud kenasti ühtseks suurepäraseks tervikuks. Lõpuks on kõik tegelased lülideks pikas tutvustevõrgustikus ja igaüks neist täidab oma rolli maailma päästmisel, hävitamisel või lihtsalt kirevamaks muutmisel.

Ei seganud ka eriti see lõpp, mis kiskus väheke sinnakanti, et "lähme ja päästame nüüd maailma kurjuse küüsist ja hävingust". Oli väheke teise nurga alt vaadatuna esitatud.

Zelazny loominguga võis leida jah küllaltki palju ühiseid jooni.

Kohati oli tõlge lausa jabur (no kesasi on "boifrend"?) ja ka he-she tõlkimisega oli vist probleeme.

Tänu Varraku "meeldivale" arusaamisele sarjade avaldamispoliitikast tundub esmatutvus Newfordiga jäävat ka viimaseks :(.

Teksti loeti eesti keeles

Kui mitte esimene siis kindlasti üks esimestest kokkupuudetest urban fantasy`ga, samuti ka de Lintiga (tema puhul siis kindlalt esimene). Raamatukogus kätte jäädes jäin vaikselt lugema, kuni ka koju kapi äärele jõudis. Noh, vahepeal natuke venis ning kohati muutus läägeks, kuid üldiselt tundus huvitavana. Jacki jutustused temast ja Nettist olid kurvad, kuid samas väga ilusamad, kui teised raamatu osad. Kägude machotamine seda ilu ei rikkunud. Viimase peatüki eluniitide kokku tõmbamine oleks võinud ära jääda, eriti veel pärast seda nõnda huvitavat hotelli episoodi. Jacki matused olid siiski lugemist väärt, samas Lily kiri .. nojah. Ikka lugemist väärt teos.
Teksti loeti eesti keeles
9.2012

Selged paralleelid:

„Üksildane oktoobriöö“ ja „Ameerika jumalad“.

Kõik kolm on viieväärilised, neist lendamise raamat kehveim. Aga ikka viievääriline.

Esimene üldistus:

Kui jumaltegelased pärinevad mütoloogiatest, siis inimtegelased kultuskirjandusest – kah omamoodi mütoloogiad.

Minu jaoks on siin inimpeategelane Hank. Sama tegelane kannab „Ameerika jumalates“ Shadow nime ja tegelikult pärineb Raymond Chandlerilt – nimega Philip Marlow. Muidugi on talle poogitud külge paar tänapäeva sobivat tunnust, aga olemuslikult jääb ta samaks (jumalale tänu, ei ole tal lohe- ega tiigri tätoveeringut).

Kõik need fotograafitibid (Lily vist) ja nende aseksuaalsed sõbrad tulevad ilmselt kusagilt naistekatest – ei pole tuttav. Nendega tutvumine De Linti käsitluses ei tekitagi soovi otsida allikaid, nad on ka siin igavad ja lähevad omavahel segi, aga ilmselt on neil mingi austajaskond – ega muidu autor oleks neid juttu sisse toonud. Ikka potentsiaalset lugejate ringi avardada püüdes. „Üksildases oktoobriöös“ oli ka paar tegelast, keda ma varasemalt ei tundnud, sai väga hästi ilma hakkama ja lugu (lugemiselamus) selle all ei kannatanud – vist oleks kannatanud kui tegelaste hulgas oleksid olnud ka Pierrot ja Artemon (nagu tundub lendamise raamatus olevat).

Arusaam näiliste inimtegelaste pärinemisest kultusraamatutest (-filmidest?) tekitas minus tahtmist proovida kedagi Marlow kõrvale, et kes mulle sobiks ja natuke kõrvaldaks suhkruvati imalat maitset – lõpuks valisin välja miss Marple. Nende (kohati ühine) jumalate tegevuse uurimine oleks tore küll. Nende vaheline armulugu! Mmmm…!

Pealegi, kui üks mees armastab naise ilusat hinge, siis miks peaks ta seda va ilusat hinge nägema vaid kõrgete rindade, pikkade jalgade ja vonkleva tagumiku taga…

Tavaliselt kujutatakse ette, et kirjanik peaks looma oma jutte elu ja inimesi vaadeldes ja neisse end sisse tunda püüdes. Ulmekirjanduses kehtivad (kohati?, suuresti?) folkloori reeglid, kus jutustaja jutustab mõnd lugu kuulajatele juba tuttavate tegelastega ja see kas lugu liigitatakse ühte või teise kasti sõltub, samapalju kui jutustajast, ka kuulajast (folkloristist). Pärast ollakse liigitustega hädas – kas trikster tohib esineda naljandis, kui trikster on naljandis, kas ta on siis veel trikster (sest õige jumal ei tohi ju naljandis olla)?

Nii et, julgesti edasi, seltsimehed Eesti ulmekirjanikud – seos eluga võib olla, aga võib ka mitte olla! Miili või Miisu või Rita tegutsemine Eestis ei tähenda lugejatele vajadust (tänast) Eestit ka ära tunda. Aga … kui seda ümbritsevat Eestit ära ei tunta, siis tuleb jutustajameistelikkuses konkureerida Zelasny ja Gailmaniga!

Teine üldistus:

Mulle meeldib Koiott ja mulle meeldib Loki – seal, kust nad pärit on (vastavas mütoloogias). Mõlemad nad on taandatud taustategelasteks.

Ühest küljest, lugu töötab ka nii väga hästi.

Teisest küljest, kui intrigeerivad ja (oma mütoloogias) sümpaatsed tegelased! Minna nendest mööda on andestamatu!

Jagasin oma muret tuttava Lokiarmastajaga, tema ütles, et sellist juttu ei saaks lugeda – Loki on liiga … ebalojaalne, väärastunud huumorimeelega, ja … ja ootamatu.

Ma tõesti ei kujuta ette, mismoodi võiks kulgeda jutt neile väärilist ruumi andes. Tavapärane arusaam heast, kurjast ja tegevuse psühholoogilisest põhjendatusest peaks küll päris pea peale pööratud saama. Aga neid peapealepöörajaid on palju – kolm neist on siin juba nimetamist leidnud. No miks nad siis nii poolele teele on jäänud?

Kirjanikud kardavad miskit tõeliselt suurt ja seda ei saa neile pahaks panna. Eriti seni, kuni tulemus mulle rõõmu pakub.

Natuke uitmõtteid jumalatest:

„Kusagil lennata“ jutust võib leida ka paralleele Jahve käitumisele.

Eelkõige Koiotiga ja tema maailma ümber (paremaks) tegemise kirele.

Jahvelegi tundus, et inimesed (maailm) pole piisavalt hea – tema ideaaliga võrreldes.

Kõiksugused pahade linnade ja suguvõsade hävitamised.

Alguses arvas ta juudid olevat äravalitud rahvas ja pühendas ennast nende õpetamisele. Juutidel läks ajaloos halvasti, nad polnud piisavalt edukad.

Jumal tegi lapse ja ohverdas selle, et juhtida teisi rahvaid oma sõnumi juurde (meenutage Shadow ohverdamist ja selle mõtet) – tulemuseks kristluse levik oma pahupidise halastuse sõnumiga.

Läksid mõned aastasajad mööda ja Jahvele ei meeldinud taas enda loodud tegelikkus – ta otsustas tagasi pöörduda karmi käe poliitika juurde – läks ja laulis Muhameedile ette uue sõnumi kõigile maailma rahvastele.

Millalgi hiljem haaras teda Kaarnalik letargia ja ükskõiksus. Võimalik, et ta kaotas lootuse inimeste suhtes, oma vägisi õnnelikuks tegemise ürituse suhtes – loobudes isegi nende vääritute hävitamisest.

Mulle avastuslik:

Varesetüdrukute ellusuhtumine – elades igavest elu on vist tõesti õigem loobuda murest eilse ja homse pärast ja fännata nätsukomme!

Elu on ilus!

See elu ilus olemise taju tuli vähe paremini välja kui „Ameerika jumalates“ – seal oli lõpp kuidagi nukker ja melanhoolne… Häirivalt Hollywoodlik mitme lõpu ehitamine – igale lugejakategooriale oma lõpp.

Kaksikutest:

Leidub mütoloogiaid, kus algloomine on seotud kaksikutega. Ühes variandis loob üks kaksikutest maailma teise kaksiku kehast, kuidagi on see seotud ka hea ja halb olemisega – vist oli nii, et tapetud kaksikust saab allilma valitseja…

Triksterist:

De Linti eeskujumütoloogiate mõistmiseks on (vist) keskne triksteri mõiste – mina saan sellest aru kui jumalast, kes on naljalembene ja elujanune, kaugelt erinev kristlikust tõsidusest. Taoline jumal on küllalt sage ja ei ole võõras Euroopaski.

Selle kohta allpool paar teksti, mis annavad esialgse ettekujutuse ja juhatavad huvilistele tee edasi:

http://et.wikipedia.org/wiki/Trikster

http://www.ema.edu.ee/vaitekirjad/doktor/Anne_Turnpu.pdf

Need kaks on sellised üldharivad, aga Eesti keeles on olemas ka triksteriteema baastekst, mis pakub selget lugemisnaudingut: „Vembuvana. Jänes. Winnebago lood. Tõlkinud Hasso Krull. Tallinn, 2004, Loomingu Raamatukogu nr 33-35“.

Teksti loeti eesti keeles

Olen aastaid tagasi korjanud populaarsust, jutustades lastele siit raamatust pärit lugu Jackist, kes ei mäleta, et ta on vana ja võimas, ning püüab seega nõia lõksu kavalusega. See meeldis ka laste vanematele.
Nii naljakas, et mõned head raamatud lubavad endast ka tükke välja võtta ja omaette esitada.

Hiljem: Lugesin seda raamatut, kui ta eesti keeles välja tuli aastal 2001. Siis lugesin teda veel ja veel ja veel, ta oli mul ka kodus olemas, aga kellele ma ta laenasin, nii et füüsiline teos kunagi tagasi ei tulnud, ei mäleta.

Nüüd lugesin uuesti. Raamatukogust võtsin.
Huvitav, mul oli meeles, et lahe ja hea sündmustikuga, mul olid meeles osad tegelased (kuigi Kerry ja Katy olin näiteks unustanud, nende vanemluse loo täiesti unustanud ning mul oli mulje, et kägusid oli palju negatiivsemalt kirjeldatud, kui tegelikult), aga ei olnud üldse meeles, et nii hästi kirjutatud.

Nii tasakaalus positiivsed emotsioonid ja negatiivsed emotsioonid. Nii palju tegelasi, neist ainult üks selline, kellest oli natuke tüütu lugeda (mulle oli selline Rory, kelle ma ka ära unustasin, aga ei pea seda eriliseks kaotuseks - kellelegi teisele võib ta samas töötada ja nõme olla keegi või keegid teised), nii head lõpud (neid on mitu, aga KÕIK on head), nii palju tavatarkust nii põnevasse sündmustikku peidetud.

Nagu misasja.
See oli mitte ainult lahe, vaid ka hea raamat. Olen üllatunud ja seda positiivselt.
Lisaks üldisele heale maailmaloomele on see ka üks sellistest teostest, mis hoolikalt vaatab, et võiks meie igapäevamaailma sobituda. Võibolla üks osa oli, mis natuke vale tundus - see aja peatumise värk, miks elektrilised liftid ikkagi töötasid elektrita maailmas, miks õhumolekulid ei takistanud edasiminejaid, tolm õhus ka mitte, aga nt autod, inimesed ja loomad takistasid?

Aga isegi sel oli tegelikult "ei saa seletada"-seletus, ning kõik muu klappis. Nii võibki olla. Meie kõrval, kuigi nägemisulatusest väljas, võibki toimida selline maailm.
Mina usuksin küll hea meelega, et nii ongi.

P.S. Arvan, et just selle raamatu pärast meeldib mulle "Tiigrikutsu"-lugu.
Teksti loeti eesti keeles
x
Elläi Tuulepäälse
03.05.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Tempo, rütm, diktsioon. Tempo on vägev, rütm on nagu Kimmo Pohjonenil (soome hull akordionist) ja diktsioon eesti keeles talutav. Mind hämmastas, kuidas autor ühe kitsukese teemadevaliku ümber tantsides on tõelise monumendiga hakkama saanud. Nagu Herberti Düüni-sarjas, pole ka siin laialivalgumist. Ühte köitesse kokku surutud selle täiuslik väljaarendus (tempokiirendused) ning sellega paljuköitelisust välditud. Vaieldamatu 5 siitpoolt.
Teksti loeti eesti keeles

Cook kirjutab väga visuaalselt. Näiteks see, kuidas kõrgem juhtkond ilma järjekorrata laagri juures improviseeritud psemistiiki tarvitab ja kuidas kaks täiskasvanud inimest enne lähikontakti endale kõiksugu tegevusi leiavad - lakooniline, kuid värvikas kirjeldus. Annaks eesti autoritele sellist kirjutamisnägemust! Või võimet kirjutatu lugeja teavuses elavaks, kohmetamata pildiks muundada. Olen Cook`i käesoleva sarja fänn ja alla hinde viis ei taha panna seegi kord. Ette võib heita vaid seda, et mõnel korral võtab tegelaste tähelepanematus lolluse mõõtmed. Värske kapten võib lõpmatuseni jahuda kaarnaparvest, aga keegi ei võta teda tõsiselt, sest millegipärast on teistele need linnud nähtamatud. Vähemalt armeenõiad võiks ju Cooki loo loogika järgi siiski asjale sügavamat tähelepanu osutada, nõidade endivaheline kiskumine ei ole siin piisav argument tähtsamate asjade kahe silma vahele jätmiseks. Aga kuna seeria lõpplahenduse jaoks on lolli situatsiooni hoidmine kasulik, siis olgu pealegi, võib andestada. Vanad tegelased ärkavad ellu ning tekib tahtmine varasemad romaanid uuesti üle lugeda - igati positiivne turundustrikk.
Teksti loeti vene keeles

Hankisin endale terve Musta Kaardiväe sarja arvutisse ja nüüd loen :) Valge Roosi parim episood leiab aset iidse puu juures, mille alt sirutub välja kellegi küünistega varustatud käsi. Nalja saab raamatus jällegi peaaegu nabani, koobaselamu hais tahab ära tappa ja maailmavalitsejanna jääb oma võimust esialgu ilma. Hindan ikkagi hindega viis, sest pole just kerge kirjutajal hoida läbi teoste ühte taset ja ühtset joont.
Teksti loeti vene keeles

Haaaaaaahhh! Kohe peale Lukjanenko viimast dozorrrrrri üldsegi mitte pozorrrrr. Ma arvasin, et mind pole enam võimalik üllatada ja see ühe vana-hea-tuttava igavene jura selle raamatu headuse kohta näis üks lääge jutt. Jah, läägust ja hüplikkust siin on, aga miks mitte? Mis selle ärajätmise või -muutmise puhul paremaks või halvemaks läheks? Kas kõik peab ilgelt pärikarva olema, mida loetakse? Nimetet teos on parajalt karvane raamat, ülekantud mõttes. Raamatul on oma iseloom, see ei jookse üldistes müügivooludes teistega võidu, sõnadearvust on mõnus ennast läbi närida, sest asi on seda väärt. Olenemata tõlkest on pilt, mis lugemise tagajärjel (nn. visuaalsel lugemisel) silmade ette tuleb piisavalt kontrastne, värvikas, sügavustega ja väga huvitavate perspektiivilahendustega. Gaiman suudab luua (taasluua?) teatavat maailmapilti, mis eksisteerib tavareaalsuse kõrval. Hindan kirjanike juures seda võimet ühe põhioskusena. Igav ei hakka ja paljud nähtused kehtivad ka reaalselt :)
Teksti loeti eesti keeles

Ostsin ja lugesin. Ega neid va esimesi osi pole kah raamatukogust enam kerge kätte saada, eriti peale filmide ilmumist. Naljakal kombel on see esimene dozor, mille kätte võtsin, kuskil alateadvuses kummitas, et kui kõik loevad, siis vat mina ei võta kätte ja nüüd muidugi taon raamatuga vastu pead, et nii loll olin. Üsna realistlik, arvestades vene nõiaelu ja Moskva vägevaid kaaseageseid tegijaid maagia vallas. Kuigi ega taolist asutist nagu dozor kahjuks reaalsuses ei eksisteeri. Aga võiks ju! Aurade kirjeldused on head, aga seda saab lugeda juba Castanedalt või küsida tuttavalt-teadjamalt, kui just ise ei näe. Ja enamvähem sealtmaalt realistlikkus lõppebki - edasi tuleb juba hea ilukirjandus, mis alateadlikult hoomab neid alasid, kus mõistus veel kokku jookseb. Lukjanenko eriomadus kirjeldada naisi huvitavamalt kui muþikuid ei tule ka siin tegelikult kahjuks, kuigi erinevate meesmaagide karaktereid eraldab üksteisest vaid õhkõrn eripära (tinglikult rahvuslik või tume-hele, või Teine-inimene-vampiir või...). Aga kuhugi peab ju Autor iseennast sisse kirjutama ja ega tooperäst akka ju innet mahade tegema.
Teksti loeti vene keeles

Tuleb tunnistada, et hindamisel tekkis raskusi. Tahtmine nelja keerata oli kange. Tegemist on ju tavalise, kuigi traagilise lõpuga melodraamaga - kannatav naissoost isik, dramaatiline taust (rikkus, vaesus, sotsiaalsed probleemid, ohver, orjus-vabadus, armuiha jms). Vahutab nagu seep ikka, nõus ühe eelmise arvustajaga, et ühekordseks lugemiseks. Aga massidele söödav, müügihitiks sobilik. Naha all oleme ju kõik ühesugused, olenemata päritolu(planeedi)st - liha ja hing. Tundub, nagu oleksin midagi taolist lugenud mustade-valgete orjapidamisperioodi kajastavast belletristikast... See, mis köidab, on tuleneb autori oskusest infot õigesti doseerida, õigel ajal visata ette mõni pärl, mõni kiiks, mõni vastuolu - igav ei hakka. TV ja vägivallakinoga harjunud inimene ei erutu kergelt lihaloomade hukkamise ja muidu kohtlemise kirjeldustest, see on juba alateadvuse soppides kenasti olemas, aga taeva värvid, karge õhk, meri, külluslikult vette vannis (mis muide varanduslikumalt kesisema persooni kodus on täitsa arvestatav teema) lähevad peale. Sellest võib aru saada ja kui mõelda tööstuslinnade klimaatika ja siin meie mahepõllumajanduse peale, siis... Niisiis on "Naha all" terviklik, hästikirjutatud raamat, kohati üllatav, kohati ootuspärane ja igati tehnilises mõttes "viit" väärt.v Tänud eestikeelse väljaande kujundajale - kaas igati kena ja sisuga ühilduv!
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi sai Vikerkaarest loetud ja nüüd siis kogumikust üle (srrrrr! ei võtnud kohe ilmumise järel kätte!). Eesti õudus minu vaieldamatu lemmik ikka veel. See sõltub muidugi lugeja enda kujutlusvõimest, kas hakkab pilt elama või ei hakka, aga karakterid, värvid, õhk, lõhnad, maastik - kõik on oma õige koha peal. Väga visuaalne lugu, võiks olla filmistsenaarium, kui keegi viitsiks (loomulikult autori nõusolekul või kaaslusel) laiendada, et täispika mängufilmi jaoks jaguks.
Teksti loeti eesti keeles

1. Kuna raamat on kirjutatud nii ammu, siis paljud süþeeliinid tänasele lugejale rohkemaks kui ajaloolise alternatiivse ulme valda jäävaks ei küüni. Vietnami veteranlus, aatompommid Jaapani pihta, peategelaste sünniaastad (no nad ju vanemad kui ma praegast ja maailm ju ikka täitsa teistsugune...) ei hakka aga siiski väga hammastega lugemisnärvi külge, sest paganama hästi kirjutatud.2. Vilusuufiline külg on asjatundlik. Peale seda laviinitäit alternatiivajaloolist populaarteaduslikku menukirjandust (tekkeloo hoidjatest kuni David Icke`ini), mis eesti keeleruumi on tunginud, täitsa kobe versioon teadvusviiruste kohta. Kahjuks kohati ka paikapidav, kuigi mitte just täpselt "Lumevaringus" kirjeldatud seostele vastavalt.3. Kirjanduslik tase - üle tavamenukite keskmise. Hea panoraam, talutavad karakterid, hea menuki tasemel tegevusliinid. Väärtkirjanduse hulka ei kuulu, aga noorsoole soovitada võib - nad ei riku sellise raamatuga oma kirjanduslikku väljaarenemata maitsemeelt ära. See on tase, millest allapoole kirjutatut enam vastavas kategoorias ilmuda lasta ei tohiks.
Teksti loeti eesti keeles

Samas laadis tekst kui Nabokovi "Ada", ainult teise väljenduslaadiga inimese kirjutatud. Meelde sööbis Hitleri ja Stalini kohtumine esimese lossi trepil (on see tsitaat mõnest jaapani multikast?). Naerune nagu Vonnegut. Ja täiesti ajuvaba nagu need vene basatskid tavaliselt.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pole üldsegi Vonneguti fänn, aga seekord võtsin mõnuga. Lope tõlge ei tekita arusaamisraskusi, kujundid on tabavalt selged ja jõuavad täies magus (no tegelt originaalilähedaselt siiski vaid) pärale. Kokkuvõttes, ilma igasuguse jamata öeldes oli see raamat parim viimasel ajal loetust. IMHO.
Teksti loeti eesti keeles

Ammu loetud kaunikene. See oli üks neid raamatuid, mis mind põhjalikuma ulmelugemise lainele tõi. Hästi tempereeritud, kirjutuslaadilt kaasaegne jne. Kiidusõnadega võib liialegi minna. Aga eredalt tuleb siiani silme ette pilt metsistunud, enda ellujäämise eest võitlevast inimesest, kes kõrgtehnoloogilist tsivilisatsiooni esindavale linnule hambad sisse lööb, olles eelnevalt hoiatanud "olen ohtlik!". See pole optimistlik oopus, taust (kõrg- kesk- ja arenevad tsivilisatsioonid, peremehed ja hundid) on muljetavaldavalt ulatuslik, kuigi väheste vahenditega ära toodud. Eraldi loetav, sarja osana nauditav.
Teksti loeti vene keeles

Sisuliselt esimene osa, aga lugeda seda esimesena ei soovita. Liiga palju ütleb ära asjade kohta, mida alles tahaks avastada. Ilmumise järjekorras on palju põnevam.

Köitis supermeheks saamise lugu (läbi naiselemendi, mis to`st, et naine robot). Robotid on Asimovil läbivalt inimkonna toimemehhanismide hoidjatena tegevuses ja nende sissetoomine psühhoajaloo sünni juurde ei ole loomuvastane. Pigem tekib rõõmus äratundmisefekt. Muidugi on Asimovi Universumis see saatuslik viga, et autor on üldistusvõime andnud ainult ühele tegelasele mustmiljonist. See on sama ebaloogiline käivitav fakt kui kotkaste appi kutsumata jätmine Tolkini suursarjas. Umbes nii: miljarditel inimestel võib ju lambike süttida, aga ainult Seldonil aitasid robotid asja käima panna. Muidugi jääb alati võimalus, et ülejäänutel oli universumi pärast südant valutada kama kaks. Aga selleks ju kirjandus ongi, et fantaseerida.

Teksti loeti vene keeles

Kommerts kohe kindlasti. Autori enda kommentaar saatesõnas vihjab, et ta ei olegi nii vaimustunud olnud Asumi edasi kirjutamisest, oleks nagu kirjastajatepoolne sund. Olles varem lugenud "Prelude to Foundation", mis muideks on tehniliselt parem, tundub mulle, et Asimovil on käesolevat kirjutades veikene deprekas peal olnd. Jah, võtab asjad kokku, heidab kõrvale stsenaariumid, mis nagu ei kõlba üldiseks arenguks jne. Isiklikult mulle selline käsitlus ei meeldi, et üks ainumas suund viib inimkonda edasi - see on nivelleerimine, meheliku üldistusvõime võidu/luige-laul. Areng toimugu ikka mitmekesisuses... vabandust, et isiklikuks läksin...

Erinevate tsivilisatsioonide läbikärutamine tekitab liikumisefekti (traditsiuuniline rännak sinna, tagasi, iseendasse, tagasi lätetele), aga arengut ei ole, Gaia idee jääb püsima ja kogu teos näib (NB! ainult näib!) fakti tõestamiseks kirjutet olevat. Sellepärast siis hinne "4" ja mitte "3". Paks köide, aga ühe päevaga võimalik läbi lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Samad sõnad, mis "Rocannoni maailma" puhul: stiililt vananend. Muidu mõnusam, kompaktsem, mehe-naise suhe (olgu siis mis rassist või geneetilise koodiga) on Le Guini puhul enam-vähem oblikatoorne nähtus ja haliseda, et "jälle hakkab peale..." on mõttetu. Sõnaga - 21. sajandi lastekirjandus. Kui mu sõnakasutus tundubki kibestunumat laadi, siis vist seepärast, et "Pimeduse pahem käsi" sai teismeliseeas ära loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Omas ajas (1966) oli see romaan kindlasti viite väärt, praegu esmatrükina ilmudes venitaks vaevu kolme välja. Võib-olla oleks siis paras panna nende kahe keskmine.

Kirjutamistehnikalt on "Rocannoni maailm" lootusetult vananenud. Tänapäeva tipp-kirjanike poolt loodud tehniline või ime-ulme ei kasuta enam kuuekümnendatele omaseid stiilivõtteid (tüüpnäide: sissejuhatuse kaelakeeotsimise lugu), pealegi tõusevad mõned Le Guini matkijadki kasvõi põlvkonnavahe tõttu eredamalt esile. Meremaa sari on käesolevaga võrreldes aegumatum ja klassikaks kasvanud. Ulmet huviga lugenud inimene juba aimab ette, mis Rocannoni-sugusest hingelise laadiga mehest lõpuks saada võib, samuti kohalike isandate võsukesest (näiteks äraläperdatud surma-eelaimus); traditsiooniliselt jääb kaaslaste kambast alles vaid üks; traditsiooniliselt kohatakse hästi palju takistusi/tsivilisatsioone. See on see trendilooja või keskteelise häda, et ühel hetkel pole enam põnev.

Teksti loeti eesti keeles

Ostsen ta, raisa, ärh. Vedelú piiterlaste müügiletis ja es pidand kahtekümmet viit krooni küll siikord paljuú.

Viit väärt raamat, mu meelest. Lõpuleviidud, läbimõeldud, viimistletud. Oleks tahtnud mõlemat osa ühes raamatus näha, aga eks ta veel tuleb nõnnamoodi mõnelt teiselt kirjastuselt ehk kunagi hiljem. Need filusuufilised vestlused, mis esimesel korral põhevuse pärast lugedes vahele jäivad, saavad teisel korral naudingu pärast lugedes üle loetud. Kuna lõpp ei tulnud üllatusena, sest teema arutati karstikoopas juba piisavalt läbi, ei tunne, et lugu õhku rippuma jääks. Ühelt meeskirjanikult igatahes üllatavalt vaimselt arenenud kirjutis. Legendi ümbertöötlus teemal, et kui Lunastaja oleks Rooma läinud ja mis siis oleks saanud toetud küllalt tugevalt meie maailma traditsioonidel (kaksteist apostlit jne, kuigi meil oli Juudas kolmeteistkümnes). Tuntud ja tundmatu on kenasti tasakaalus. Hea raamatu kohta polegi palju öelda, kui just süvaanalüüsi ei tee, aga, ausalt, ei viitsi liigselt nämmutada...

Teksti loeti vene keeles

Hästi temepereeritud. Semantiliselt mitmekesine ja siiani kaasaegne. Karakterid pisut skemaatilised, aga siiski talutavalt esitatud - selles vallas on möödund sajandi viimase veerandi jooksul parajaid edasiarenguid toimunud. Lapsikuse haisu pole man. Pakub intellektuaalset akrobaatikat ja nõuab tähelepanelikku lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Veikene allahindlus hinde osas ei tule sellest, et ma pole nõus konkreetse naiselikkuskäsitlusega, mõningate filosoofia valdkonda kuuluvate teemaarendustega jne, igal ühel on õigus oma arvamusele. Pealegi on teos juba üsna vana... Jah, liiga venitatud mõnes kohas, aga mitte kõikjal. Lahtised otsad ripendavad, aga kui ta sunnik on sarja osa, siis las ripendavad.

Väga meeldis tuntud-teatud nimede oskuslik kasutus. Arthuri ja Lanci mitu nime, mitu naist, kelle nime alguses on täheühend "morga". Bradley on lahku või kokku kirjutanud need tegelased-tüübid, kes teistes sama müüdi variantides (ka ilukirjanduslikes) omavahel ühte sulavad või üldse ei haaku. Näen selles võttes teose kõige suuremat edu tagatist, seda "uut", mida müüditöötlustes tavaliselt hinnatakse.

Muljet avaldas kirustlus-druiidid vastanduse mõlema poole kriitiline vaatlus. Võim pole Bradley ülempreestrinnale võõras nähtus, ta segab alatasa ära oma huvid ja jumalanna tahte, tulemuseks intriigide sasipuntrad ja isiklik tragöödia. Raamat nagu raamat ikka, ei tõuse suurest fantasy-massist väga esile, aga ära kah ei kao.

Teksti loeti eesti keeles

Neli sellepärast, et traagelniid on näha. Ma mõteln siin neid piirkondi, kus autori käsitööoskus pole suutnud peita laenatud tsitaate. Olgu need siis moodsast antopofilosoofiast või mütoloogiast.

Edasi on juba maitseasi, kas Armastuse sissetoomine läheb lugeja jaoks läilaks või ei lähe. Tundub, et see oli poliitiliselt korrektne samm teoses, kus hea-halb vastandus kehtima ei kipu.

Aga asja päästab kindlapeale de Linti oskus müütide ja muu saadaval oleva infoga süviti tööd teha ja püüd mõista, mis nende märgisüsteemide taga tegelikult peale ilusa muinasjutulise pealispinna leida on. Siit siis erinevus Amberi loojaga. Ja pikk oli see romaan kah, tunnistan, et jätsin need kohad, mis tegevust edasi viivat infot ega eelnevate mõistatuste seletusi ei sisaldanud, lihtsalt vahele.

Teksti loeti eesti keeles

No vat ei hooli, et Sapkowski loo paroodiana on kirjutanud! Peale "Järveemanda" lõppu käesolevat novelli lugedes tekib hoopis painajaliku õudusunenäo tunne. See on nagu Ciri soovunelm, suurem osa tegelasi on romaanide käigus tapetud, mingid kääbikud on sisse toodud (aga Ciri rändab ju maailmades ja ajas, äkki toimub tegevus kohas, kus kääbikuid leidub, kohas, kuhu Jennifer ja Gerald paadiga viidi?).
Teksti loeti vene keeles

Cooki Musta Kaardiväe sari on vaieldamatult üks mu lemmikuid, Sapkowsky sortsi-sarja kõrval. Tuleb ausalt tunnistada, et mulle meeldivad mehised meeskangelased, kes stressisituatsioonides sentimentaalseks ei muuta. Alustades Kaptenist, Elmost (Ilmost?), Leitnandist, Varesest, Konditohtrist...

Cook on loonud suurepärase atmosfääri - realistlikumat laadi solk tänaval, vanalinnad, Kapten kõrgemas kindralite seltskonnas ringi liikumas, tigedate metsavaimude küüsi sattunud kõrtsiseltskond, vastasleeri nõia tapmine talveöisel all-linnatänaval. Kõik kirjeldused on antud mõnusa napi ja teravmeelse leksikaga, muiata saab praktiliselt igal leheküljel. Põhiliselt tuleb see minategelase valikust - kaardiväe arsti nimetavad isegi ta relvavennad irooniliseks, sarkastiliseks. Võmatuna tunduvalt hea on metafooride ja võrdluste valik, mis tõlkest hoolimata pärale jõuab. Alates siis nimemaagiast, kus kiilakat kutsutakse Kahupeaks ja kõige karmimat rühmaülemat Heatahtlikuks. Esimene meeldetulev näide Cooki tegelaskirjeldustest on Kapteni käitumine taktikalisel koosolekul: autor näitab (tugev visuaalne esitus), mis tujus ülemus on, mis tujus ta paistab olevat, kuidas ta end kehakeeles väljendab (silmi pööritab, kaartides tuhnib, ringi liigub) ning seda kõike ühe väikese, paari-kolme-lauselise lõiguga, mis tundlikuma lugeja vägisi naeratama sunnib ja kus`t, oh imet, puudub igasugune info tegelase välimuse kohta. Või siis näiteks pahade hulka kuuluva võluri Muutuja välimuse ja tausta kirjeldus (sau, mis on kunagi olnud reeturlik naine, kole välimus, kõnnak, pilk). Venelaste varasem tõlge (illustreeritud väljaanne) erineb uuemast (kogumik, kus on nii"The Black Company" kui "Shadows Linger") üsna tugevalt (vastavalt näiteks "gvardia"-"otrjad", "Nemoi"-"Moltðun"), kuid sisulisi erinevusi nagu poleks (?).

Musta Kaardiväe taust-tegevustik on äärmiselt tihe. Nii mõnigi fantasy-autor näikse seda peategelaste üle domineerimise kartuses arendada pelgavat, kuid mitte Cook, kes oma lakoonilise stiili tõttu millelegi liiga palju aega-kirjamusta ei raiska ja ikkagi kõik ära öeldud saab. Nõnda saab õigel ajal ja loogiliselt võttes õiges kohas teada, et Kalliskivilinnadest suurimas, Berüllis on kaks poliitilist jõudu - sinised ja punased - ning et sinised on opositsioonis ja punased koalitsioonis. Üle mere edasi liikudes tuleb ilmsiks, et Valitsejanna vastu sõdivat mässajaskonda juhivad tema "äratajate" pettunud järeltulijad, kelle võlurkondlik Ring on palju monoliitsem ja pöörab omavahelistele arveteõiendustele hoopis vähem tähelepanu kui Valitsejanna alluvates kümme pahat võlurit. Lisaks pole tegemist ühe Conani vaid terve armeega (kümned erinevad karakterid), mille ajalugu ulatub läbi sajandite, läbi kohaliku maailma ajaloo.

Üle pika aja läbinisti positiivne arvustus. Oleks mul võimalik rohkem "viisi" laduda, laokski. Igatahes üks hea raamat, mida teist-kolmandatki korda kätte võtta ja talvise pööripäeva ümbruses küünlavalgel lugeda.

Teksti loeti vene keeles

Kui poleks "Neuromancer"-it lugenud, paneks hindeks "viie". Võrreldes triloogia esimese osaga tugev tagasilangus, või on asi selles, et ei lugenud emakeeles. Igavaks kippus minema.

Fragmendid, millest romaan koosneb tunduvad venitatutena, tegelaskujude põhjalik tutvustamine ei muuda ära seda kunstlikku malemängulikku muljet, mis lugemisel tekib. Autoril on muidugi kõik algusest peale läbi mõeldud (Gibson ise oma intervjuus on küll öelnud, et tema ei ole konstruktor, kuid...), ehk on tegemist gibsonliku hoolimatusega lugeja suhtes, mis nüüd uues vormis välja lööb.

Teksti loeti vene keeles

Väga venelik raamat, jutustab revolutsiooni toimumisest imperialistlik-orjanduslikus riigis, peategelaseks aadlineiuke Eliste (transkriptsioon kirillitsast, ingliskeelset varianti ei evi), kes koduvaldustest vanaema juurde õukonda saadetakse - eesmärgiga ta seal edukalt kellegi tähtsa tegelase armukeseks teha. Valik missugudene - kavalere igast mastist, kuninga sigulasteni välja. Aga samal ajal teevad mässajad revolutsiooni.

Kõrvaltegevusliinid on endise NL kodanikele üsna igavad - keskpärane poolharitlasest võimur (lenini-stalini tüüpi käkk), aadellik demorkraat jt. Uue diktatuuri tekkimise taaga liin (revolutsiooniline terror) on süngemaist süngeim, kuid kitšilikult esitet. Muidugi on see terve raamatu stiil: a`la Angelque mässu keerises... Süžeearenduses on autor läinud lihtsamat teed mööda, ei ole otsinud häid metafoore ega tabavaid/teravaid/lummavaid kujundeid - nõiduse kaasamine ei too romaani eliidi hulka, samuti mitte fantasykeskkond. Asi iseenesest on rohkem naistekas.

Teksti loeti vene keeles