Kasutajainfo

Michael Crichton

23.10.1942-4.11.2008

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Michael Crichton ·

Next

(romaan aastast 2006)

eesti keeles: «Järgmiseks»
Tartu «Fantaasia» 2010 (Sündmuste horisont, nr 24)

Hinne
Hindajaid
4
3
2
1
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (10)

„Next” on tugeva (Ameerika) ühiskonnakriitilise suunitlusega romaan geeni- ja biotehnoloogiast ning tunduvalt vähem ulmelisem kui näiteks „Jurassic Park”. Mingil määral on see ka hoiatusromaan, ent samas jällegi tunduvalt vähem pingestatud science fiction suunal kui näiteks „Prey”, milles Crichton hoiatab nanotehnoloogiaga hooletu ümberkäimise eest. „Nexti” põhiline teravik on suunatud USA seadusandluse vastu, mis võimaldab geenide patenteerimist ja inimkudede kaubastamist. Ulmelised elemendid on siin geenimutatsioonide tulemusel sündinud kõnelev papagoi Gerard, humanzee (inimgeenidega šimpans) Dave ja Sumatra d˛unglist leitud hollandi ja prantsuse keeles sõimav orangutang. Kõik need loomad on mingit pidi tegevusse hõlmatud, kuid ühene sü˛ee tegelikul romaanil puudub, pigem on see selline kaleidoskoop-romaan, mille sarnast ma Crichtoni varasemate teoste hulgast ei mäletagi.

Siin on umbes kuus-seitse erinevate tegelastega sü˛eeliini, mis õige nõrgalt on omavahel seotud ja mis romaani lõpuks pisut groteskselt põimitakse. Teaduslikke ekskursse on tunduvalt vähem kui Crichtonil tavaks on olnud, ka põnevusromaani võttestik pole kuigi rõhutatud, vaid paar sü˛eeliini kulmineeruvad trillerilaadses lahenduses. Üldiselt on see väga kiire, hüplik ja katkendlik ning rohkete hargnemistega lugu, millest ülevaatlikku pilti on raske anda. Nahutada saab nii USA kohtusüsteem, suurkorporatsioonid, geenivaramutega äritsejad jms. seltskond. Kiiresti arenevas biotehnoloogia valdkonnas paistab tervet mõistust olevat üsna vähe – meie tulevikku kujundavad firmad, kes vastutustundetult kasutavad geenitehnoloogiat rikastumiseks ning sellele aitab kaasa puudulik riiklik reguleeritus ühelt poolt ning konservatiivne-kristlik kõige keelustamise mentaliteet teiselt poolt. Kõiki neid ringkondi esindavad romaanis mingid arhetüüpsed tegelased ja see, et terve mõistus lõpuks võidab on lihtsalt kirjaniku enda suva.

Sü˛eeliine on hästi palju, osalt need ristuvad, osalt mitte; autor loob siin suure kaleidoskoobi inimsuhetest, mida erinevad geenitehnoloogiaga seotud valdkonnad võivad hakata lähitulevikus drastiliselt mõjutama. Mõni põhilisem sü˛eeliin: Ambitsioonikas geenitehnoloogia firma BioGen on kohtusse kaevanud eraisiku, kelle kudedest on võimalik valmistada raske raha eest müüdavat vähiravimi ensüümi. USA seaduste järgi nagu ei kuuluvatki inimese rakud talle endale vaid firmale. Mees tahab aga kohtu kaudu taastada oma õigust oma kehale. Kui ta silmapiirilt kaob, otsustab BioGen, et tal on õigus need rakud vägivaldselt kätte saada mehe lapselt ja lapselapselt. BioGen on ka ühtlasi juhuslikult avastanud geeni, mis näikse ravivat narkosõltuvust (muudab inimesi täiskasvanumaks), kuid ühtlasi kiirendab ka dramaatiliselt vananemist. Üks teadlane on emašimpansi sisetanud oma geene, ning sündinud ahvipärdik käitub ja kõneleb kui inimlaps. Teadlane varastab laboratooriumist ahvipoisi ja võtab oma perre – valusad tagasilöögid ei jää muidugi tulemata.

Aga liine ja tegelasi on loos veel mitmeid ja mitmeid, osad neist põimuvad lõpuks, osad mitte. Oma sõnumid, mille illustreerimiseks romaan on kirjutatud, toob Crichtoni välja raamatut lõpetavas essees. Selle põhiiva on ehk selles, et geenid ja biotehnoloogia kujundavad meie homset maailmapilti ja inimeste vahelisi suhteid palju rohkem kui me aimata oskame; väga kiiresti on vaja tekitada terve mõistuse seisukohalt põhjendatud reguleeritus, mida hetkel ei ole ning kasu lõikavad sellest vaid igasugu avantüristlikud firmad. Üldiselt ootasin ma romaanist ehk veidi rohkem ulmet… Samas pole põhjust kurta, et oleks igavalt kirjutatud või et autori sõnumid poleks olulised. Mõnes mõttes nagu ebatüüpilise vormilahendusega romaan, selline kaootiline ja groteskne. Aga ilmselt on ka tänapäeva kiiresti arenev geenitehnoloogia selline – pöörane, kaootiline ja groteskne.

Teksti loeti inglise keeles

Oluline on eelpool juba öeldud. Lisaks niipalju et kui autori eelmine romaan (State of Fear) läks kohati yhte väravasse ärapanemiseks kätte siis käesolevas tekstis saavad oma osa kõik asjaosalised. On ka loomulik et kui (geneetika) yle vaidlevad lurjus ja loll, siis tõde on eeldatavasti kuskil kolmandas kohas. Antud juhul siis autori arvates sobiliku seadusandluse puudulikkuses või puudumises. Selles mõttes on tegemist ysna enneolematu teosega et ilukirjandust viljelev autor on järelsõnas lagedale tulnud ysna konkreetse tegevusprogrammiga. Et siis mitte hoiatus- vaid lahendusromaan.

Mis puutub ebatyypilisse vormilahendusse, siis eksperimentaalne vorm pidada autori arvates meenutama DNA ahelat – hästi palju lyhikesi programmijuppe mis yksteist veidratel ja halvasti ennustatavatel asjaoludel mõjutavad :)

Teksti loeti inglise keeles

Tänud Indrekule, sest ma oleksin selle raamatu sisu ümber jutustada üritades ilmselt raskustesse sattunud ;-)
Või siis ütleme nii, et kui midagi sellist kirjandusõpetajale näidata, on 2 kindel? Romaan koosneb (nagu eelpoolgi tähendatud) suhteliselt suvalise pikkusega ja väga halvasti kokku haakuvatest juppidest, kusjuures osa juppide seos raamatuga on esimesel hetkel väga hämar. Noh, midagi näitavad need raamatu kontekstis muidugi kõik, aga paljud tegevusliinid jäävadki õhku, tohutu hulk tegelasi astub korraks uksest sisse, hiljem näidatakse neid heal juhul veel midagi tegemas, aga kogu see pundar jätab ikka väga palju lahtisi otsi ja vastamata küsimusi õhku. Muidugi, autoril on idee, mosaiiki laob ta kokku kindla mõttega ja see tuleb nii hästi välja, et mina ei usu, et ta teksti kallal kõvasti tööd ei teinud...

Teatud nurga alt ei saa seda lugu tõsiselt võtta. USA korporatiivne ja kohtumaailm on saanud ikka võimsalt (NB! ma ei ütle "ebaõiglaselt"!) vürtsi ja nende olemuslikule totrusele ja ebainimlikkusele on ikka mitu head vinti peale keeratud. Tähendab, niipalju, kui mina sellest jagan, võib seal mida iganes juhtuda, aga autor korjab selle üldse mitte piire ületades kenasti kokku.

Mind on MC lugude puhul häirinud teatud pseudo-populaarteaduslikkus. Ehk tore küll, aga kui sa juhtumisi tead midagi ideedest, millele ta oma lood ehitab, tekib tunne, et ta võiks vähem seletada üritada, sest ta paneb kõvasti mööda juba kirjutamisaja teadmiste mätta otsast vaadatuna (ehk ausam oleks teinekord öelda "määädzik", st näiteks valida tegelane, kes ei saagi asjast lõpuni teada või aru vmt, igatahes jätta asi udusemaks). Antud teos on sellest puudusest täiesti vaba -- mitte kusagil pole täpselt seletatud, kuidas sündisid need poolinimesed-poolahvid või üsna tark rääkiv papagoi. Piisab, kui me kõik teame, et sellistele asjadele mõeldakse, nagu mõeldakse ka kilpkonnade geneetika häkkimisele, et nende kilpidele tekiksid helendavad firmalogod -- sitapäid on maailmas piisavalt.

Kokkuvõtteks -- kuradi kahju, et kirjanik meie hulgast juba lahkunud on -- koos "Eaters of the Dead"-iga on see mulle seni tema enim meeldinud teos.

Teksti loeti inglise keeles

Michael Crichton pole kunagi eriti lugejasõbralik kirjanik olnud. Vähemalt minu arust mitte. Palju (pseudo)teadust ja vähe elu, üheplaanilised karakterid ning üsna lihtne süžee on põhilised märksõnad, mis tema loomingut iseloomustavad. Käesolev teos pole selles suhtes mingi erand. Pigem otse vastupidi. See on autori stiili ehe näide. Lõdvalt seotud pildikillud, mis illustreerivad sõnumit. Kindlasti mitte just kõige kirjanduslikum lähenemine, kuid mulle meeldis. Ilmselt probleemiasetuse tõttu. Geenitehnoloogia, õigemini selle puudulik regulatsioon, kätkeb endas mitmesuguseid ohte, nagu ka teadlaste kallutatus ja kohtusüsteemi jäikus. Autor on vinti muidugi kõvasti juurde keeranud, kohati isegi absurdi laskudes, kuid kõik see täidab üllast eesmärki. Sõnum tuleb vahendeid valimata kohale toimetada. Ma küll ei usu, et see tal õnnestus, kuid tubli üritus igatahes. Neli
Teksti loeti eesti keeles

On ühiskonnakriitika. Lugu ei ole. Selle asemel on hulk segasevõitu kilde – umbes kolmandiku kohal kadus mul igasugune huvi, kes kellega kuidas seotud on. Lõpus on midagi häppi endi taolist. Papagoi aitaks ehk originaalil kolme välja vedada, aga kuna ma lugesin tõlget, milles esines sõnavärdjas `rüperaal`, siis see võttis hinde maha.
Teksti loeti eesti keeles

Crichton sisenes mu ellu pauguga "Jurassic Park"-iga - raamatu esmamulje oli vapustav, ma usun, et olen seda hiljem ligi kümme korda üle lugenud. Sedasorti techno-thriller oli mu jaoks midagi uut, temaatikast rääkimata. Aga mis siin ikka meenutada - kes on lugenud, see on. Kardetavasti on paljud näinud samanimelist filmi, mis on üks roojane käkk ja ei küüni raamatu lähedalegi. Kuuldavasti tehti ka mõned järjed... aga las see teema olla.

Seniloetud Crichtoni raamatud (lisaks veel "Terminal Man", "Andromeda" ning "Suur rongirööv") lähevad ilusti ühte kimpu koos "Next"-iga - hoogsat, kiired ning võiks lausa ütelda "filmilikud". Antud raamatus on taas teemaks geneetika ning sellega seonduvad probleemid. Kui "Jurassic Park"-is oli üldisemalt juttu geeniteaduse võimalikest karidest ning inimlikust ahnusest siis "Next" on maalähedasem ning räägitakse üksikisiku tasemel tekkivatest probleemideks. Kui müüd mõned enda keha koed maha firmale siis kas firma jaoks muutud sa kõndivaks varaks, mida firma võib alati ja igalpool käskida ning kasutada? Samuti on juttu geneetika eetilisest poolest, raamatus seiklevad rääkiv šimpanš, papagoi ning hollandi keeles sõimav orangutang. Kas nad on eksperimendid või tuleb nendesse suhtuda kui... inimestesse? Kas neil on hing või võib neid väga lihtsalt "kustutada" elust ja mälust?

Raamat on üles ehitatud 6-7 erineva storyline peale, mis lõpus kenasti kokku põimitakse. Natuke liiga lihtsaltki, samuti olid kõik suunad sutsu pealiskaudsed. Filmina oleks vast paremini välja mänginud kuid raamatuna jäi natuke segama kuna luudel oli liha vähevõitu.

Korralik tellis, mille neelab päevaga, kulunud ajast kahju pole kuid teist korda ilmselt ei viitsiks üle lugeda. Samas see üks kord on väga mõnus kerge meelelahutus.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma raamatuga alustasin, kippus vägisi tekkima mulje, et autor suhtub elusse ja (Ameerika) ühiskonda väga küüniliselt, üksteise järel kirjeldati erinevaid ebameeldivaid, valelikke ja ahneid tõpraid. Üsna kiiresti aga muutus romaan oma grotesksuset hoolimata huvitavaks, koguni põnevaks. Mulle väga meeldis romaani killustatud ülesehitus, kuigi paistab, et see on miskipärast põhiline põhjus, miks teos paljudele lugejatele vastukarva on. Omaette tunnustamist väärib autori laiaulatuslik uurimistöö ning tõik, et osa romaanist on tõsiselt vaimukas (nt. papagoi repliigid ja Gandler-Kreukheimi sündroomi avastamine).
 
Loodetavasti on raamatu kirjutamise ajast seadlusandlus paremaks muutunud ja teadusringkondades sedasorti valskuseid vähem.
Teksti loeti eesti keeles
x
Tormi Ariva
2000
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Selline muhe lühike jutuke. Kõnnib mees metsas, muremõtted peas, ja ühtäkki jookseb tema juurde karihiir, kes püüab nirgi küüsist pääseda. Kõik ei ole siiski päris nii nagu alguses paistab...
 
Jutt on (minu teada) autori (seni) ainus eesti keeles ilmunud ulmepala, siin-seal on avaldamist leidnud paar krimi või põnevuslugu. Minus tekitas see Arthur Porgese vastu igatahes huvi. Jaan Kaplinski tõlge on hea, ainult pealkirja tähendusest ei õnnestu mul siiamaani päriselt aru saada.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma raamatuga alustasin, kippus vägisi tekkima mulje, et autor suhtub elusse ja (Ameerika) ühiskonda väga küüniliselt, üksteise järel kirjeldati erinevaid ebameeldivaid, valelikke ja ahneid tõpraid. Üsna kiiresti aga muutus romaan oma grotesksuset hoolimata huvitavaks, koguni põnevaks. Mulle väga meeldis romaani killustatud ülesehitus, kuigi paistab, et see on miskipärast põhiline põhjus, miks teos paljudele lugejatele vastukarva on. Omaette tunnustamist väärib autori laiaulatuslik uurimistöö ning tõik, et osa romaanist on tõsiselt vaimukas (nt. papagoi repliigid ja Gandler-Kreukheimi sündroomi avastamine).
 
Loodetavasti on raamatu kirjutamise ajast seadlusandlus paremaks muutunud ja teadusringkondades sedasorti valskuseid vähem.
Teksti loeti eesti keeles

"Nooruse" 1983. aasta novembrinumbris trükiti ära kolm II üleliiduliselt noorte ulmekirjanike seminarilt pärit juttu. Kaks esimest, "Puu" ja "Talvik", mulle erilist muljet ei jätnud, Vitali Babenko "Külmik" seevastu oli oma absurdihuumori ja omamoodi helgusega mulle vägagi meeltmööda. Jutuke tekitas autori vastu huvi, seda enam, et üks eelarvustajatest on öelnud, et Babenko kontos on veel tunduvalt paremaid lugusid.
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee mulle meeldis. Autorile omaselt oli lastud kujutlusvõimel lennata ja kohati oli lugeda väga lõbus. Täiuslikkusest jäi midagi puudu, aga sellegipoolest on "Rumal küsimus" väga hea ja sügava sisuga jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on kentsakalt lummava looga. Kummaline, kummaline, aga lõppeb helgel toonil. Kirjeldaksin juttu kui unenäolist, mis küll loo omadusena minu enda jaoks ei evi mingit kvaliteedimärki, aga seekord on teisiti. Lugege 1986. aasta Vikerkaart (kui paberil kohe ei leia, siis DIGARis on olemas) ja lugege Panshini juttu ka.
Teksti loeti eesti keeles

Lühike, lihtne, suurepärane ja väga vaimukas lugu unistuste täitumise võimalikkusest. Kui südames tead, et oled vales kohas, siis tuleb oodata võimalust, et õiglus jalule seada.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu kujutab endast ühe robotarheoloogi väga lühikest heietust teemal, kes olid inimesed ja mille poolest nad robotitest siis õigupoolest erinesid. Jutustus on kirjutatud vaimukas võtmes, aga mulle ta sügavat muljet ei jätnud. Ehk on mõne jaoks kõnekas tõik, et jutu on tõlkinud Ain Raitviir, ilmselt siis talle omal ajal meeldis.
 
Loo autor on omaette mõistatus, paistab et tegemist on mingist pika ajalooga ja väärika perekonna võsuga, kelle sulest ongi ilmunud ISFDB andmetel vaid see üks jutuke, mida on ometi tõlgitud väga paljudesse keeltesse. Huvitav fenomen.
Teksti loeti eesti keeles

Sellesse jutukesse on kokku pandud mitmed erinevad õuduskirjanduse elemendid, mis sellisel kujul ei moodusta head tervikut, lugu ei ole minu alandliku arvamuse kohaselt paraku ei kõhe, huvitav ega millegi poolest eriline. Kuna pala on (lühendatult) tõlgitud, siis ma igaks juhuks rohkem ei laida, tervikut ju lugenud pole, aga taolisel kujul tundub täiesti ülearune jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Hirmu ja õuduse juttude sarja 14. raamatuke kinnitas minu arusaama, et Johannes Aavik oli täiesti harukordne inimene. See konkreetne köide näitab väga hästi missuguse intensiivsuse, ideede ja visiooniga ta meie keelt uuendas. Tekst on täis pikitud tema loodud uusi sõnu ja vorme, mille tähendust ja vahel ka päritolu või sünonüüme teistest keeltest (minu teada oskas ta vähemalt seitset keelt) Aavik lehekülgede allservas lahkab. Mõnel leheküljel on selliseid märkuseid üle kümne, kusjuures ehkki mõned sõnad on tundmatud ja mõjuvad veidralt, siis – ma usun – vähemasti pooled tunduvad praegu juba väga harjumuspärased ja kohati ei tuleks selle pealegi, et need põliskeelest pärit pole. Lisaks on raamatu taga veel päris palju juttu kasutatud keeleuuenduste kohta ja kaks väikest sõnastikku – on näha, et antoloogia on valminud pühendunud koostaja käe all. Ka küljendus on tasemel.
 
Kogumiku kolmest Poe novellist olid kaks minu jaoks uued: vaid "William Wilsonit" olin varem lugenud (ja see on tollelt autorilt üks minu lemmikuid). "Tulihobu" on pigem selline kahjutu väike jutuke – kuid sellegipoolest evib head Poe'le omaselt sünget salapära täis õhustikku – ent "Jonnakuse paharett" on midagi natuke kõrgemast klassist: pooleldi filosoofilis-psühholoogiline arutlus, pooleldi roimajutt. Minu hinnangul on tegemist väga hea kolmikuga Poe loomingust.
Teksti loeti eesti keeles

See pole just eriti silmapaistev lisandus "Asumi" sarjale, kuid ta kirjeldab üht peatükki tolles laiahaardelises inimkonna ja inimlikkuse loos ning seejuures piisavalt hästi, et Asimovil on õnnestunud vältida oma margi täistegemist.
 
Kurb on eestikeelse väljaande juures tõsiasi, et – nagu ka keegi eelarvustajatest liigagi isiklikuks minnes märkinud on – tõlge on tõepoolest kehv, kusjuures ma ei ole selles osas väga nõudlik lugeja ja harva tuleb ette, et ma selle pärast nuriseksin. Palju sagedasem on imetlus ja austus tõlkija vastu, kui raamatus mõnda eriti hästi voogavat lauset loen. Vigu on palju, alustades näiteks sellest, et seal, kus ilmselgelt on jutt hologrammist, kasutab tõlkija järjepidevalt sõna holograaf. Veel rohkem on kahju sellest, et kardetavasti annab Eesti Raamat koos ülejäänud sarja raamatute uustrükkidega ka kõnealuse teose välja samas tõlkes. Raamatut ennast veel väljas ei ole, aga tõlkija nimeks on igatahes märgitud sama nimi, mis juures eelnevalgi tõlkel. Loodetavasti vähemalt kohendatakse viletsat tõlget enne taaskordset väljaandmist.
Teksti loeti eesti keeles

Lühike jutustus ei jätnud sügavat muljet. Melanhoolsust oli, tulevikumaailm joonistati väga süngetes toonides välja, aga päris sellist nukrat võlu nagu olen kohanud mõnedes Bradbury juttudes, minu jaoks ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Tollest loost kumas läbi mingisugust soojust, oli nii hoogsat kelmikomöödiat – nagu eelnevaltki mainitud –, ent samas ka ääretut humanismi ja helgust. Tekst tekitas huvi autori ülejäänud loomingu vastu ning ühtlasi küsimuse, kuna Horisondis oli märge, et tõlge on lühendatud, kas on originaalversioon ehk veelgi parem või terviklikum. Jäi mulje, et lühiromaan annab muuhulgas huvilisele päris hea ülevaate van Goghi elust.
Teksti loeti eesti keeles

"Andromeda" on väga põnev (lugemise ajal tekkisid paralleelid Dan Browni romaanidega, kes on küll mõnevõrra Crichtonist noorem) tõsiteaduslik raamat. Huvitavaks tegi ta minu jaoks see, et teadusvaldkonnad, millega peamiselt sündmuste käigus tegeletakse, on bioloogia ja meditsiin. Annab tunda, et kirjanik on nendes teemades kodus ja pikki ägedaid sõnu tuleb nagu kahurist.
 
Raamatu stiil on hästi lakooniline, isegi kuiv, aga see vaid tugevdab illusiooni dokumentaalteosest. Torkas silma, et naistegelasi oli vähevõitu ja kõik nad üsna ebaolulistes rollides, ent teadusmaailm tõenäoliselt oligi tollal paraku selline. Mulle meeldisid vahele torgatud laused stiilis: "Kui väga nad sel hetkel eksisid."; "Ta oleks pidanud seda ideed edasi arendama enne kui oli liiga hilja." ja "See oli saatuslik viga." Need lisasid muidu kuidagi huumorivaesele tekstile vürtsi.
 
Kuigi pealtnäha on tegemist esimese kontakti looga – kui sedagi – siis tegelikult on suurema tähelepanu all inimeste ja tehnika vahekord ja suurjõudude vääritud teod külma sõja ajal. Mida täiuslikumaks areneb tehnoloogia, seda võõrama ja tühisemana tundub selle kõrval inimene.
Teksti loeti eesti keeles

Väga põnev hea salapärase õhustikuga jutt. Poe laseb ka lugejal oma kujutlusvõimet rakendada, et mõistatada, mis siis õigupoolest sündis ja kas kõik ikka oli nii nagu see peategelasele tundus. Jutustus näib osutavat, et ei tohiks jätta kasutamata võimalusi olla hea, ennast parandada või oma väärtegusid heastada.
Teksti loeti eesti keeles

"Lugu loos" tüüpi seikluslik jutustus, mis kirjeldab merd kui midagi võimsat ja inimese jaoks veel salapärast või arusaamatut. Mõnusalt pingeline ja kõhe ning ka viimane lause on täpselt omal kohal.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane ja endiselt väga vaimukas lugu balsameerimise võludest. Minu jaoks kogumiku "Novelle" parim. Ühtlasi on tegemist üsna ulmelise looga, kuna Poe kirjeldab Vana-Egiptust ühiskonda kui väga kõrgelt arenenud tehnoloogia ja teadusega tsivilisatsiooni, olgugi, et ta teeb seda satiirilises võtmes (ja naerab oma kaasaegsete üle).
Teksti loeti eesti keeles

Selle kogumiku parimateks külgedeks on minu arvates mitmekülgsus ja hea tõlge. Väga huvitavaks teeb lugemise romantiline keelekasutus. On tõesti nii süngust, pinget, salapära, seiklust, nalja kui ka päris õõvastavat. Eriti meeldis mulle viimane lugu, "Mõni sõna muumiaga".
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei olnud varasemalt eriti tuttav ei Kingi ega ka õuduskirjandusega laiemalt, aga see tekst osutas tõigale, et need vead tuleb parandada. Lugu on sünge, atmosfäär rõhuv, jutustamine meisterlik. Pinge kerib aeglaselt, ent pidevalt kuni vältimatu lõpplahenduseni. Ja kogu selle kõheduse juures on siin juures mingit hubasust, mis võib tulla jutustuse vormist (kirjad ja päevikusissekanded). Toob ju ka tõlkija välja, et Kingi kirjutisi lugedes vaatad sa juhtunut pealt, mitte ei satu ise jubedate sündmuste keskele. Tõlge on samuti hea. Lugemise ajal küll tekkis korra kartus, et midagi on ehk vahelt ära jäetud (ilmus "Jeruusalemm" ju ajalehe järjejutuna), kuid see võis olla ka alusetu paranoia.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun enamike eelarvustajatega selles, et "Asumi äär" oli algsest triloogiast nõrgem, aga kuna eelnevad raamatud olid minu jaoks väga kõrgel tasemel, siis ei tähenda see tõik midagi väga paha või suurt pettumust. Ma olen sellise järjega väga rahul ja ka Gaia on päris huvitav idee. Raamat oleks võinud ehk pisut lühem olla ja eelmiste osade novellivorm oli kuidagi ägedam, aga see on ka kõik.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

"Kasuksepa" lugu on huvitav ja hästi jutustatud ning maailm selle ümber jätab küllaltki reaalse mulje, hoolimata – või isegi tänu – sellele, et selle kujutamisel on autor olnud lakooniline. Minu kesised ajalooteadmised ei luba väga palju spekuleerida selle üle, kuivõrd alternatiivse ajalooga tegemist on, aga tollel novellil on oma võlu. Ka puänt on hästi välja mängitud.
Teksti loeti eesti keeles

Tõsi, jutul on miinuseid: selle oleks saanud kirjutada ladusamalt ja peenemalt. Mõned kohad jätavad ebaloomuliku mulje. Sylphomanuse jutustust oli päris piinarikas lugeda, ent seda toredam oli avastada puänt, mille tõttu kaotas – vähemalt minu jaoks – eelnev senise moraliseeriva ja esoteerilise (vaimud ja puha) tooni. Lõpplahenduse absurd mulle päris meeldis.
Tahaks veel tolle huvitava kirjaniku jutte lugeda. Ühtlasi oleks põnev teada saada, kuidas too kirjatükk üldse tõlkimiseks välja kaevati. Ja loomulikult eriti meeliköitev on see rariteetne näidend, mille lugemisest ka kord ära ei ütleks.
Teksti loeti eesti keeles

Kütkestav lugu ühest küljest unetute inimeste ilmumisest ühiskonda ning teiset küljest peategelase elust ja kujunemisest. Lugesin teda ühest 1991. aasta asimovinimelisest ajakirjanumbrist ja seal olid loo juures üpris kenad illustratsioonid. Eriti võluv ja kohane oli pilt kahest väikesest õest, kellest üks magas ja teine vaatas läbi akna tähti. Nagu eelarvustajadki, soovitan lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Mees nimega Jason Wright hakkab ühel päeval märkama, et maailm tema ümber muutub. Tasapisi, detail detaili haaval, saab talle tuttavast keskkonnast aina veidram ja võõram paik. Üleöö muutuvad näiteks rahatähtedel kujutatavad isikud ja inimeste keelekasutus.
 
Suhteliselt tundmatu autori jutt üllatas mind oma vaimukuse ja ladususega ning tuletas meelde Robert Sheckley stiili.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu räägib arstidest ja praktikantidest ühes viletsate tingimustega vaimuhaiglaosakonnas ning on seejuures üsna masendav ja minu jaoks liialt tehniline. Ent jutu päästab minu silmis selle põhiidee, mille kohaselt on olemas üks paik, millest kõik arstid teavad, ent ükski neist ei räägi: salapärane Juuliosakond.
 
S. N. Dyeri nime taga peaks peituma kirjanik Sharon N. Farber Californiast, kelle sulest on ilmunud 1976. aastast alates mitmeid novelle. Loetud jutu valguses näib mulle tõenäoline, et tal on muuhulgas ka meditsiiniline haridus.
Teksti loeti inglise keeles

"Bully!" räägib Theodore Roosevelti viibimisest Kongo aladel ning tema püüetest tuua sealsele rahvale oma riik ja demokraatia. Lühiromaan on niisiis alternatiivajalooline sissevaade XX sajandi alguse oludesse Aafrikas ja kui ma ei oleks seda lugenud asimovinimelisest ajakirjast (kus seda alternatiivajaloona serveeriti), siis poleks ma aru saanud, et tegemist on ulmega.
See on minu esimene tutvus Resnicku suletööga ja mulje on väga positiivne: lugu on põnev, tegelased huvitavad ja tõetruud ning dialoog väga hea.
Teksti loeti inglise keeles