Kasutajainfo

Michael Crichton

23.10.1942-4.11.2008

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Oleg Divov ·

Võbrakovka

(romaan aastast 1999)

eesti keeles: «Väljapraakimine»
Saue «Skarabeus» 2015

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
7
0
0
0
Keskmine hinne
4.125
Arvustused (8)

Venelaste antiutoopia või utoopia, sõltuvalt lugeja perspektiivist.

Venemaal on putshi tulemusena võimule tulnud Rahvusliku Usalduse Valitsus. Nende esimeseks seaduseks on kõigi inimeste õnn, mille saavutamiseks kõik kurjategijad kuulutatakse antisotsiaalseks elemendiks. Kolmanda hoiatuse korral ootab seaduserikkujat surmanuhtlus või koonduslaager. Lühikese ajaga saavutatakse kuritegevuse peaaegu täielik kadumine ja algab nn. "kuldne" ajastu.

Raamat räägib seda seadust ellu viivate Sotsiaalse Ohutuse Agentuuri töötajate nn. "(välja)praakijate" tegevusest. Täpsemalt ühe "praakija", Pavel Gussevi tegevusest. Raamatu tegevus toimub 5 aastat peale seaduse kehtestamist, ajal kui SOA tegevus on sumbumas ja on tekkinud vajadus selle reformimiseks.

Päris huvitav raamat. Kui poliitiline ja moraalne aspekt kõrvale jätta on tegemist küllaltki hea põnevikuga. Raamatus väljapakutud lahendustega nõustumine, mittenõustumine on muidugi lugeja enda asi.

Teksti loeti vene keeles

Moraalse aspekti kõrvalejätmiseks pole küll mingit vajadust. Kõigi suurte maailmaparanduse ideoloogide põhiprobleemiks on alati olnud kõlbmatutest kodanikest vabanemine... Mida lisaks peategelase elusaatusele ja hingeelule kenasti käsitletaksegi..

Kõik kurjategijad allutatakse koheselt medikamentoossele ülekuulamisele, vajadusel ka hüpnoosi kasutades, ja õigusemõistmine ei tunne erilisi viivitusi.. Kuldne ajastu just koheselt saabuma ei kipu, aga kuritegevus lämbuma küll; ja retsidivisti mõiste muutub ka arhaismiks. Sest kui ma õigesti mäletan, siis kolmas karistus oli automaatselt surmanuhtlus.

Tähelepanu väärib ka `Miranda` täiendatud ja parandatud variant, mida võiks taandada fraasile `teil on õigus osutada vastupanu ja surma saada`, oma radikaalsemas vene algversioonis mõnevõrra suupärasemalt `teil on õigus surra`.

Kirjutatud põneviku vormis... Võiks meeldida Heinleini fännidele ja muidu sõjakama ja sadistlikuma meelelaadiga ulmelugejaile...

Teksti loeti vene keeles

Mul õnnestus hankida romaani (Välja)praakimine 2099. aasta väljaanne. Eessõnast ja järelmärkustest selgus, et esmatrükk ilmus 2015. aastal ning pean selle taasavaldamist kultuuriteoks. Eessõnast selgus ka ajalooline taust, mis valgustas nende kaugete aegade sündmusi. 21. sajandi alguseks oli Venemaa olukord kriitiline: oligarhid olid ärastanud riigiettevõtted, korruptsioon ja altkäemaks lokkas, kuritegevus oli üldlevinud. Demokraatlikke vabadusi nautiv rahvas elas vaesuses ja hirmus. Putši tulemusel võttis võimu endale Rahvusliku Usalduse Valitsus, kes lõi Slaavi Liidus Sotsiaalse Ohutuse Agentuuri, mille töötajad ehk ”(välja)praakijad” hakkasid kõrvaldama ühiskonnale kahjulikke elemente (oligarhe, altkäemaksuvõtjaid, kurjategijaid, narkomaane, puuetega inimesi jne.). Eriti kuulus oli kahtlusalusele ette loetud teil on õigus osutada vastupanu ja surra. Vastavates laagrites viibis kümne aasta jooksul ca 15 miljonit inimest.

Romaani peategelane on legendaarne (välja)praakija Pavel Gussev. Võime täie hingega kaasa elada tema aktsioonidele parema kodumaa nimel:
1) uimastiala suurärimehe ja mõrvari likvideerimisele;
2) vaimselt ala-arenenud poisi leidmisele ja äraviimisele üksikemalt;
3) töökohal sekretäri vägistanud ettevõttejuhi kinnipidamisele;
4) jne, jne, …
Romaani lugedes saame ka teada, kuidas mustlastest (teada ju – vargad kõik!) Slaavi Liidus vabaneti ja et kampaania Osta vaid kodumaist! oli edukas.

Lugeja võib Pavel Gussevile niisama kergesti kaasa elada kui teisele klassikalisele sangarile Feric Jaggarile. Kui Terasunelm käsitleb meie ulmelist tulevikku, siis (Välja)praakimine on ajalooline romaan, mis valgustab sajanditaguseid sündmusi ning mille tegelastel on prototüübid elust enesest. Pavel Gussev võitles rahva puhtuse eest ja parema tuleviku nimel – seega meie kõigi eest. Soovitan romaani neile, kellel rahvuse heaolu on südamel. Teos kuulub klassikasse nagu ka Terasunelm. Kindel viis.
Teksti loeti vene keeles

Eelmine arvustaja on romaani võrrelnud Spinradi "Terasunelmaga" ja teatud paralleelid nende raamatute vahel tõesti eksisteerivad-totalitaarse režiimi kirjeldus, mille puhul on raske aru saada, kas tegu on selle propagandaga või mitte ning fiktiivsetest ees- ja järelsõnadest koosnev "raam", mis kogu pildi veelgi segasemaks muudab. Erinevalt "Terasunelmast" pole siin küll iroonia- ega absurdielementi, kogu lugu on vägagi tõsine. Teine raamat, millega tekkisid teatud paralleelid, on Heinleini "Tähesõdalased"-karmi korra abil saavutatud turvaline ja igavaks-steriilseks kippuv ühiskond. Äratuntavad on ka paralleelid Gusseni eluloo ja kõikvõimalike koomiksitest tuntud superkangelaste saatuste vahel.

Üldiselt päris põnev ja mõtlemapanev romaan, ehkki vahepeal läks see Gussevi-Valjušoki duo tegevuse kirjeldamine veidi tüütuks-nagu vaataks suvalist politseitööst rääkivat filmi või telesarja, lisaks fiktiivsele seadusandlusele eristavad seda realistlikust märulist vaid mõned ulmelised relvad ning muud vidinad. (Arvestades, et 1999. aastal ilmunud romaani tegevus toimub aastal 2007 ehk siis vägagi lähedases tulevikus, pole selles muidugi midagi imelikku.) Lõpupoole läheb romaani sündmustik aga hoogsamaks, põnevamaks ja ühtlasi ka verisemaks. Need asjaolud määravad ka hinde.

On see romaan siis karmi korda propageeriv utoopia või mitte? Ma ise kalduksin pigem arvama, et tegu on sihiliku provokatsiooniga autori poolt-"Väljapraakimise" eesmärgiks ongi lugejas mõnevõrra segaste tunnete tekitamine.

Ilmselt peab "Väljapraakimise" täielikuks mõistmiseks olema hästi kursis 1990. aastate Venemaaga ja sealse vaesuse, korruptsiooni ning kuritegevusega, mis pani paljusid venelasi "kõva kätt" ihkama. See, et nad selle "kõva käe" ka lõpuks said ja seda "Väljapraakimise" ilmumise aastal, pole vist mõtet mainidagi, küll aga kujunesid uue režiimi olemus ning muud hilisemad sündmused mõnevõrra teistsugusteks kui Divovi nägemuses. Nii on tegu järjekordse suurepärase näitega sellest, kuidas teaduslik-fantastiline kirjandus peegeldab oma kirjutamisaja vaimu ja üldisi meeleolusid.

Teksti loeti eesti keeles

Teatud mõttes on see mulle ülimalt sobiv raamat – tegeletakse ühiskonna modelleerimisega, sekka parajalt niipalju põnevust, et asi kuivaks deklaratsiooniks ei lähe. Raamat räägib äärmuslikest oludest ja küsib, kas äärmuslikud abinõud on väljapääs? Selles võtmes on teos tervik, sest ega Gussevi enda lukku saagi sisse tuua kuiva „ajaloolist” tõde, mida selline puhastus ühiskonnale maksma läheb. Samavõrra jabur on küsida, kas tegu utoopia või düstoopiaga ja mis õieti on autori seisukoht? Tegelikult ei tee Divov ju muud, kui keerab kõik vindid üle – diktatuur, drakoonilised karistused ja julgeolekulaadsete seadustest väljaspool seisvate jõudude kasutamine õigusmõistmisel. Vastukaaluks, „lihtsate inimeste” teatud imetlus ja kiituski, sest kuritegevuse saab nii ju tõepoolest kontrolli alla... Ma pole päris kindel, aga mulle tundus, et teatud mõttes käis autor läbi Venemaa möödunud sajandi ajaloo ja vastas omal viisil küsimusele, et tavaliselt tapetakse aegade muutudes sellised terroriorganisatsioonid sealmail maha, ja asjad lähevad tõeliselt halvaks alles siis, kui seda ei tehta...

Igal juhul tuleb lugeda ja mõelda!

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei saa kuidagi jätta seda raamatut võrlemata Opritsniku päevaga, kuigi Sorokin kirjutas enda teose hiljem. Mõlemas on ju tegevuskohaks düstoopiline Venemaa ja peategelaseks mingi selle uue ühiskonna tsekaa laadse organi komissar. Sorokini oma on ulmelisem, fantaasiarikkam ja jälgim. Divovi oma on realistlikumat joond hoidev (no kuivõrd võimalik selliste teostega see on) ja ulmevaesem. Ainus ulmeline element ongi see väljapraakimise seadustamine, samas on Divovi tegelased kindlasti palju paremini kirjutatud. Sorokini Opritsnikust ei mäleta ma palju ja minuarust ka väga ei seletatud, et mis ja kes ta täpselt oli. Divovi peategelased on huvitavad isiksused. Ulmeosas aga jah on natuke nõrk, vahepeal kipub selle ulme üldse ära unustama ja lugema teksti kui poliitilis-kriminaalset põnevikku.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu sisu kohta on eeskõnelejad pea kõik juba ära öelnud - võib nõustuda või mitte nõustuda, aga lisada suurt midagi pole. Sestap peatuksin omalt poolt vaid nn ees- ja järelsõnadel ehk väljamõeldud tekstidel, mis on samuti mõnes mõttes romaani osad.

Eessõna oli raske lugemine ja ilma põhitekstiga tutvumata vägagi mittemidagiütlev. Kuid peale romaani lõpetamist ma seda enam üle lugeda ei viitsinud, nii et võib-olla oleks parem olnud, kui ka see oleks olnud lõpus. See-eest nö järelsõna oli vägagi informatiivne ja põnev nagu põhiosa isegi ning andis teosele palju juurde.

Kokkuvõtteks üsnagi lobedalt loetav raamat, mis pakub nii meelelahutust kui ka mõtteainet. Taaskord paneb romaan mõtlema selle üle, kuidas üllas idee vale teostusega täielikult lörtsitakse ning miks seepärast igasugune totalitarism kurjast on.

Teksti loeti eesti keeles
x
Andreas Jõesaar
24.01.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Sõna "naljajutt", tuli endalegi pähe, kui seda lugesin. Samas ei ole mitte iga nali naljakas. Aga lugu on vähemalt tempokas ja ühe soojaga loetav, olgugi, et sopakas. Selle eest ka pisut kõrgem hinne, kui kogumiku enamusele lugudele.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane näide sellest, kuidas mõnel kirjanikul on jutustamisoskus... ja mõnel mitte. Lugu oli äärmiselt vaevaline lugeda, sest kirjeldused ja dialoogid on nii puised, kui vähegi olla saavad. Selleks, et film silme ees jooksma saada, tuleb meeletult pingutada. Millest on äärmiselt kahju, sest lavale seatud dekoratsioonid on iseenesest ju põnevad ja lugu - kui see nii aegluubis ei kulgeks, võiks ju vägagi põnev olla.
 
Tegelastest ma üldse ei räägigi - kõik need (kuus?) meest-naist on üksteisest nii eristamatud nagu munad korvis. Või kui, siis vaid kiivrite värvi poolest.. Lugege ise ja saate aru, millest ma räägin. Point? Olematu. Hindeks "kaks", mitte "üks", sest materjali võiks siin isegi olla, kui autor ainult jutustada oskaks.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka Sheckley meeldib, aga see käesolev on kõige halvem jutt vist üldse, mida talt lugenud olen. Nagu Stanislaw Lemi Ijon Tichy, ainult et ülihalb. Komejant ilma naljata. Piinavalt pikk veel pealekauba.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest täitsa temaatiline, kuigi võib-olla liiga pateetiline, jutuke ajaloolasest, kes otsib - ja leiab - Seldoni kadunud kuuenda kõne salvestise.
Teksti loeti eesti keeles

Tõepoolest, oluliselt parem lugu kui mitmed teised selles kogumikus. "Nelja" panen sellepärast, et veits venis ja lahendus oli kah natuke banaalne.
Teksti loeti eesti keeles

See minavormis kokkutuleku kirjeldus oli üüratult tüütu lugemine ning veel mõni lehekülg enne loo lõppu oleksin sellele jutuksesele kindlasti "ühe" pannud. Siis kui alternatiivajalugu sisse sõitis, tõusis huvi lugemise vastu samuti, kuid paraku see üldmuljet ei päästnud. Samas ma ei eita, et tõelistele fännidele, kellele iga loos peituv vihje midagi ütleb ning kes teavad une pealt, kes on C. M. Kornbluth ja Hannes Bok, on see lugu tõenäoliselt maiuspala. Minusugusele keskmisele ulmelugejale oleks pidanud jutustama Pasadena vs Manhattani projekt, Carrel vs Einstein tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Kummardus Asimovi loole "Tõendus". Väga hästi kirjutatud ja kaasahaarav, eriti meeldisid just need tagasivaated peategelase lapsepõlve. Aga miks siis hindeks vaid "rahuldav"? Lõpu (puudumise) pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna pole viidatavat algupärandit lugenud, siis ei kõnetanud kuidagi. Endale meenutas kergelt Baxteri-Clarke'i "Kaugete päevade valgust". Kohutavalt häiris hüplik ja hakitud stiil.
Teksti loeti eesti keeles

Plusspoolele see, et lugu on lühike ja hästi kirja pandud. Miinuseks see, et mina sealt mingit iva ei leidnud ning ulmena on see laast nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Taaskord painas mind lugedes de ja vu tunne. Lõpuni jõudes oli selge, et tegemist PEAB olema mingi paroodiaga. Aga millele? Mina sellist Asimovi lugu nagu ei mäleta... Aga nüüd enne selle arvustuse kirjutamist BAASi sirvides tuleb välja, et olen "Päeva lõppu" mõned aastad tagasi lugenud ning seda väga kõrgelt hinnanud. Tore on. Ja seda enam ei kõlvanud see paroodia kassi saba allagi. Võib-olla tõesti Maureen Birnbaumi lugude austajatele meeldib, aga hoidku kõrgemad jõud mind neist küll eemal.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu kohta on Jüri eespool kõik juba ära öelnud. Mina võin täiendada vaid eestikeelse tõlke kohta, et siin on tõlkija kenasti tõlgitava materjaliga kursis olnud ega pole sohki teinud - kõik viited tundusid korrektsed.
 
Aga lugu ise on paras kräpp ja see deduktsioonipoint oli veel kuidagi eriti hale. Mida rohkem lõpule lähemale jõudsin, seda enam pidin unega võitlema. Ei istunud see naljalugu.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu mis ajajoonel paigutub sinna kuhugi "Teise Asumi" eelsesse aega ja valgustab natuke selle loo telgitaguseid (õieti küll esiseid :)). Ausalt öeldes mitte just kõige suurem asi, ei täienda Asimovi Asumi-seeriat kuidagi. Aga "fanfictioni" (ärme nüüd põlema mine, väike nali) kohta päris ok.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb tunnistada, et selle loo point jäi mulle sügavalt arusaamatuks. Võimalik, et asi oli selles, et seda juttu ei saagi tõlkimatute sõnamängude tõttu tõlkida - joonealuseid selgitavad märkused on küll olemas, aga väga ei aita. Või siis on asi puhtalt minus, sest ma pole suurem asi Lewis Carrolli loomingu austaja - kõik need viited Alice'ile ja peeglitagusele maale läksid must kauge kaarega mööda. Ja kolmas variant ka: vint on lihtsalt nii üle keeratud, et keeldusin uskumast. Võib kõlada imelikult, aga ma tahan, et ulme oleks usutav. :)
Teksti loeti eesti keeles

Pildike tulevikumaailmast, kus osa inimkonnast on kängitsetud Maa teraskoobasteks muudetud linnadesse, samal ajal kui teine osa - välisilmlased - asustab ülejäänud ilmaruumi. Loo peategelaseks on teismeline tüdruk, kes tegeleb keelatud "spordiga" - jooksmisega New Yorgi lintteedel. Miks ta seda karistuste hirmust hoolimata teeb? Sest see tundub ainus viis ennast teostada, kuna tulevik on tume - nii isiklikus plaanis kui ka maalastele tervikuna. Kuniks ühe kohtumise järel koidab lootuskiir...
 
Kogu lugemise aja valdas mind tugev de ja vu tunne - et ma olen seda lugu varem lugenud. Aga siiski mitte. Lihtsalt autor on niivõrd hästi Asimovit järgi aimanud. Kõik need viiteid juba loetule - teraskoopad, hirm linnast väljumise ja avatud paikade ees, tuntud detektiiv jne. Hea lugu ja sobib väga hästi Asimovile kummarduseks koostatud kogumiku avajutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin "Mängurit" esmakordselt ca 20 aastat tagasi. Vahepealse aja jooksul olen isegi päris palju oma elust mängudele pühendanud ning erinevad inimesed on seetõttu küsinud, kas ma olen seda romaani lugenud ning soovitanud taas üle lugeda. Lõpuks võtsingi raamatu ette, et vaadata, kas siis kõnetab või mitte. Kunagi esmalugemisel ilmselt kõnetas, sest mul on hämaralt meeles, et mõnedes keskkondades sai lausa aliaseks Morat pandud... aga sisust küll miskit meeles polnud.
 
Lugemine ei kulgenud eriti ladusalt, sest kuigi kirjutatud on hästi, on loos samas palju korduseid ning lehekülgede kaupa tühja teksti. Ei, mitte igavat ja mõttetut, aga loo arenduse seisukohalt ebavajalikku. Ka mängu kirjeldus on väga ähmane ja abstraktne, seega ei ole mängurile seal raamatus tegelikult suurt midagi kasutatavat või isegi äratundmisrõõmu pakkuvat. Sun Tzu "Sõjakunst" on selles mõttes palju asjalikum ja praktilisem "käsiraamat".
 
Siiski meeldis lugeda Kultuuri ühiskonna kohta - jah, sellises vabas maailmas sooviksin ma tõepoolest elada. Ning otse loomulikult on Azadi impeerium oma tavade ja korraldusega jälk moodustis ning mille paralleele leidub ka meie igapäevaelus. Kuid kui see ongi kogu raamatu sõnum, siis tjah... Kui see kõik tundus minu 20-ndate lõpuaastates minale veel huvitav ja mõtisklemist vääriv, siis praegusele, 47-aastasele minale jääb see selgelt lahjaks, tahaks kangemat kraami. Raamat saab mult küll hindeks "nelja", kuid seda väga suurte mööndustega ning päris kindel on, et enam rohkem see ülelugemisele ei tule.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi olen kogumikku tervikuna juba varem arvustanud, siis nüüd eraldi arvustus nimiloole, sest... Sest vaatasin Netflixsist lõpuni Philip K. Dicki lühilugude põhjal loodud sarja "Electric Dreams" ning selle viimane osa baseerus väidetavalt "Poodud võõral". Kuna midagi väga tuttavat ette ei tulnud, otsisin välja raamatu ning lugesin selle jutukese ühe hingetõmbega läbi. Tjah. Lööv. Sisukas. Puändiga. Saba ja sarvedega. Erinevalt sarja lõpuloost, mis oli kahtlemata hea, kuid baseerus sel lool väga-väga lõdvalt.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat sai ostetud arvatavasti kümmekond või rohkem aastat tagasi kui klassika, mida tuleb kindlasti lugeda. Elukaaslane lugeski ja arvas, et mulle võiks meeldida. Aga mina miskipärast siis selle raamatuni ei jõudnud. Ju oli muud sel hetkel paremana tunduvat lugemist ees.
 
Nüüd aga taaskord ühe kolimise järel oma raamatukogu riiulitele lahti pakkides jäi "Hea uus ilm" ühe esimese asjana silma ning tõstsin kõrvale ja hakkasin lugema. Haaras koheselt kaasa ja sain ilma suuremate pausideta üsna ühe soojaga läbi. Esimene emotsioon Kesk-Londoni Haudejaama ja Refleksikujunduskeskuse kirjelduse lugemise järel oli, et üsna jäle raamat. Järgmisena tuli ilmselge mõistmine, et tegemist on hoiatusromaaniga. Ja lõpuni jõudes jagus arutelu- ja filosofeerimisainest küllaga.
 
Mingil määral rajaneb kirjeldatud ühiskond ju mõistlikel printsiipidel. Maailmariigi deviis on: kollektiivsus, identsus, stabiilsus. See keskmine on küll selline küsitav, aga samas - stabiilsusel on hind. Nagu ka õnnel. Käsi püsti, kes meist ei tahaks stabiilset ja õnnelikku ühiskonda? Kuid jah, kas sellise hinnaga...? Kuid jälle, järgmine komm kommionult - seksuaalselt väga vaba ühiskond, kus igaüks kuulub igaühele ning "saamisega" pole mingeid probleeme. Mhh? Äkki läheb siiski kaubaks? Jah, mõtlemisainet kui palju...
 
Hinnet kallutas viie poole positiivsete tegelaste ning õnneliku lõpu puudumine, kuigi alguses jäi mulje, et mingi revolutsioon on susisemas. Tagasi nelja poole aga pidev Shakespeare tsiteerimine, eriti härra Metslase suu läbi. See ei kõnetanud üldse ja seeläbi andis lisamõtlemisainet Maailmakontrolöri põhjendus, miks nad enam "Othellot" ei etenda - see on vana ja inimesed ei saaks sellest lihtsalt aru. Tõepoolest.
 
Kokkuvõttes igati lugemist vääriv teos mitte ainult ulmefännile vaid igaühele. Kirjutamisaastat vaadates - aegumatu meistriteos!
Teksti loeti eesti keeles

"Tähed kui tolmukübemed" on viimane Galaktikaimpeeriumi maailma kuuluv romaan, mis eesti keelde tõlgitud. Nüüd on siis kogu saaga olemas. Ja see on ka ainuke positiivne asi selle romaani juures.
 
Kui kirjutasin eelviimase tõlke, "Kivike taevas", arvustuses, et tegemist on ühega kehvematest Asimovi romaanidest, mida lugenud olen, siis paraku pean siin ennast kordama. Õigemini tegelikult on asi nõksu hullem - tegemist on konkurentsitult kõige kehvema romaaniga, mida ma armastatud autorilt lugenud olen!
 
Esimene peatükk oli isegi okei ja lausa ületas mõnevõrra ootuseid - sest ma teadsin ette, et midagi head oodata pole! - aga edasi keeras täiesti ära. Pikad puised dialoogid; tegelased, kes mind absoluutselt ei huvitanud; sihitu jahmerdamine, püüdlikult selgitavad insenertehnilised kirjeldused... Vahepeal nagu midagi lubas, aga ei midagi, mis lõpphinnet päästnud oleks. Lõpuni lugemine oli selline piin, et see õnnetu USA konstitutsioon, mida siin eespool ja eestikeelse tõlke saatesõnas püüdlikult tümitati, ei suutnud midagi ära rikkuda - võrreldes eelnevaga kannatas selle kaheleheküljelise "puändi" kenasti ära.
 
Lühidalt: ärge lugege.
Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt tavapärasest, lugesin enne raamatu kallale asumist BAASi arvustused läbi ning seetõttu polnud ootused eriti kõrged. Või noh, see kõlab nüüd kehvasti, sest eelnevad hinded on ju head. Ootasingi sellist Scalzit oma tavalises headuses, kuid ei midagi erilist. Ja lisaks tegid ettevaatlikuks viited seriaalilikkusele. Ja et võib-olla pole tegemist kõige terviklikuma romaaniga, pigem jutukoguga.
 
Kuid ei midagi sellist! Tegemist on täiesti koherentse looga, vaid kaks viimast lisalugu ei sobi nö komplekti. Kuid ega needki kehvad polnud, täitsa toredad lugeda. Veel kiidan Scalzit oskuse eest kirjutada järgesid nii, et eelnevate osade taas üle lugemine pole vajalik - iga natukese aja tagant, samas liigsete kordusteta, tuletatakse olulised sündmused meelde ja seletatakse mõisted lahti. Õigupoolest võib selle raamatu lausa üldse ilma muid "Vanemehe sõja" romaane lugemata ette võtta.
 
Tükk aega mõtlesin, et mis hinne siis lugemiselamusele anda - "neli" nagu kõikidele muudele "Vanamehe sõja" järgedele? Tundus ebaõiglane, sest "Lõhenenud inimkond" on mõnest varasemast järjest selgelt parem. Seega, saagu siia kirja "viis". Ja jään põnevusega sarja järgmise, viimase osa, eestikeelset tõlget ootama, sest lugu jäi ju põneva koha peal pooleli.
Teksti loeti eesti keeles

Omal ajal jäi selle loo lugemine pooleli, vist seepärast, et 1988 aastal mul "Pioneer" veel käis, 1989 aastal aga enam mitte. Nüüd aga on kogu jutt digitaliseeritult ETERA baasist kättesaadav ning lugesin üsna ühe hingetõmbega läbi. Imestan, et BAASis olen esimene arvustaja - seega väike ülevaade ka loo sisust.
 
Tegevus toimub Ameerikas, üsna jutu kirjutamisaastatel, 60-70-ndatel. Loo peategelaseks on maovähki põdev, viimaseid elukuid hinges vaakuv miljonär, kellele pakutakse - loomulikult kopsaka summa eest - võimalust saada endale uus keha. Parakui ei lähe kõik aga nii nagu plaanitud ning nagu romaani pealkirjast võib aimata, satub kapitalisti teadvus plaanitud noore uue inimkeha asemel hoopis ühe buldogi sisse.
 
Suhtusin sellesse loosse kerge skepsisega - et noh, ilmselt roosad lapsepõlvemälestused ja teisalt tõenäoliselt korralik kapitalismi kriitika - aga ei, ei pidanud pettuma. Tegu on täiesti korraliku romaaniga teadvuse siirdamisest, surematusest ja selle varjukülgedest. Teema on mulle väga südamelähedane ja eks oma rolli mängib siin see, et üks esimesi ulmekaid, mida tõeliselt nautisin, oli "Kus on rändurite kodu". Fantaasiat vabalt lendama lastes võibki "Neljajalgset miljonäri" võtta kui "Rändurite kodu" eellugu - kuidas teadvuse siirdamine leiutati, mis plaanid sellega olid ja mis sellest kõigest välja tuli.
 
Korralik hoiatusromaan seiklusliku gängsteridraama vormis. Võib-olla tiba noortekas, millest ka pall madalam hinne kui maksimaalne võimalik.
Teksti loeti eesti keeles

Tänu ETERA baasile avanes võimalus seda lapsepõlves võlunud lugu nüüd uuesti lugeda. Erinevalt teistest umbes samal ajal esmakordselt loetud ulmekatest panen sellele aga siiski üsna kehva hinde, sest lugu on ikka väga triviaalne ning kui muud kosmoselaevaga juhtunud õnnetustejada saab veel kuidagi tõsiselt võtta, siis tundmatusse viirusesse haigestumine keeras vindi liiga üle.
Samas, hea poistekas ja omas ajas kindlasti omal kohal. Praeguseks aga ajale jalgu jäänud ja tänapäeva laste arengutaset arvestades soovitaksin - kui üldse - seda pigem nooremale koolieale kui teismelistele.
Teksti loeti eesti keeles

Erinevad tasandid - ja sellega seotud puänt - jäid pisut segaseks, sellest ka madalam hinne. Aga muidu lobedalt kirja pandud ja täitsa loetav (õudus?)lugu.
Teksti loeti eesti keeles