Kasutajainfo

Michael Crichton

23.10.1942-4.11.2008

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Oleg Divov ·

Võbrakovka

(romaan aastast 1999)

eesti keeles: «Väljapraakimine»
Saue «Skarabeus» 2015

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
7
0
0
0
Keskmine hinne
4.125
Arvustused (8)

Venelaste antiutoopia või utoopia, sõltuvalt lugeja perspektiivist.

Venemaal on putshi tulemusena võimule tulnud Rahvusliku Usalduse Valitsus. Nende esimeseks seaduseks on kõigi inimeste õnn, mille saavutamiseks kõik kurjategijad kuulutatakse antisotsiaalseks elemendiks. Kolmanda hoiatuse korral ootab seaduserikkujat surmanuhtlus või koonduslaager. Lühikese ajaga saavutatakse kuritegevuse peaaegu täielik kadumine ja algab nn. "kuldne" ajastu.

Raamat räägib seda seadust ellu viivate Sotsiaalse Ohutuse Agentuuri töötajate nn. "(välja)praakijate" tegevusest. Täpsemalt ühe "praakija", Pavel Gussevi tegevusest. Raamatu tegevus toimub 5 aastat peale seaduse kehtestamist, ajal kui SOA tegevus on sumbumas ja on tekkinud vajadus selle reformimiseks.

Päris huvitav raamat. Kui poliitiline ja moraalne aspekt kõrvale jätta on tegemist küllaltki hea põnevikuga. Raamatus väljapakutud lahendustega nõustumine, mittenõustumine on muidugi lugeja enda asi.

Teksti loeti vene keeles

Moraalse aspekti kõrvalejätmiseks pole küll mingit vajadust. Kõigi suurte maailmaparanduse ideoloogide põhiprobleemiks on alati olnud kõlbmatutest kodanikest vabanemine... Mida lisaks peategelase elusaatusele ja hingeelule kenasti käsitletaksegi..

Kõik kurjategijad allutatakse koheselt medikamentoossele ülekuulamisele, vajadusel ka hüpnoosi kasutades, ja õigusemõistmine ei tunne erilisi viivitusi.. Kuldne ajastu just koheselt saabuma ei kipu, aga kuritegevus lämbuma küll; ja retsidivisti mõiste muutub ka arhaismiks. Sest kui ma õigesti mäletan, siis kolmas karistus oli automaatselt surmanuhtlus.

Tähelepanu väärib ka `Miranda` täiendatud ja parandatud variant, mida võiks taandada fraasile `teil on õigus osutada vastupanu ja surma saada`, oma radikaalsemas vene algversioonis mõnevõrra suupärasemalt `teil on õigus surra`.

Kirjutatud põneviku vormis... Võiks meeldida Heinleini fännidele ja muidu sõjakama ja sadistlikuma meelelaadiga ulmelugejaile...

Teksti loeti vene keeles

Mul õnnestus hankida romaani (Välja)praakimine 2099. aasta väljaanne. Eessõnast ja järelmärkustest selgus, et esmatrükk ilmus 2015. aastal ning pean selle taasavaldamist kultuuriteoks. Eessõnast selgus ka ajalooline taust, mis valgustas nende kaugete aegade sündmusi. 21. sajandi alguseks oli Venemaa olukord kriitiline: oligarhid olid ärastanud riigiettevõtted, korruptsioon ja altkäemaks lokkas, kuritegevus oli üldlevinud. Demokraatlikke vabadusi nautiv rahvas elas vaesuses ja hirmus. Putši tulemusel võttis võimu endale Rahvusliku Usalduse Valitsus, kes lõi Slaavi Liidus Sotsiaalse Ohutuse Agentuuri, mille töötajad ehk ”(välja)praakijad” hakkasid kõrvaldama ühiskonnale kahjulikke elemente (oligarhe, altkäemaksuvõtjaid, kurjategijaid, narkomaane, puuetega inimesi jne.). Eriti kuulus oli kahtlusalusele ette loetud teil on õigus osutada vastupanu ja surra. Vastavates laagrites viibis kümne aasta jooksul ca 15 miljonit inimest.

Romaani peategelane on legendaarne (välja)praakija Pavel Gussev. Võime täie hingega kaasa elada tema aktsioonidele parema kodumaa nimel:
1) uimastiala suurärimehe ja mõrvari likvideerimisele;
2) vaimselt ala-arenenud poisi leidmisele ja äraviimisele üksikemalt;
3) töökohal sekretäri vägistanud ettevõttejuhi kinnipidamisele;
4) jne, jne, …
Romaani lugedes saame ka teada, kuidas mustlastest (teada ju – vargad kõik!) Slaavi Liidus vabaneti ja et kampaania Osta vaid kodumaist! oli edukas.

Lugeja võib Pavel Gussevile niisama kergesti kaasa elada kui teisele klassikalisele sangarile Feric Jaggarile. Kui Terasunelm käsitleb meie ulmelist tulevikku, siis (Välja)praakimine on ajalooline romaan, mis valgustab sajanditaguseid sündmusi ning mille tegelastel on prototüübid elust enesest. Pavel Gussev võitles rahva puhtuse eest ja parema tuleviku nimel – seega meie kõigi eest. Soovitan romaani neile, kellel rahvuse heaolu on südamel. Teos kuulub klassikasse nagu ka Terasunelm. Kindel viis.
Teksti loeti vene keeles

Eelmine arvustaja on romaani võrrelnud Spinradi "Terasunelmaga" ja teatud paralleelid nende raamatute vahel tõesti eksisteerivad-totalitaarse režiimi kirjeldus, mille puhul on raske aru saada, kas tegu on selle propagandaga või mitte ning fiktiivsetest ees- ja järelsõnadest koosnev "raam", mis kogu pildi veelgi segasemaks muudab. Erinevalt "Terasunelmast" pole siin küll iroonia- ega absurdielementi, kogu lugu on vägagi tõsine. Teine raamat, millega tekkisid teatud paralleelid, on Heinleini "Tähesõdalased"-karmi korra abil saavutatud turvaline ja igavaks-steriilseks kippuv ühiskond. Äratuntavad on ka paralleelid Gusseni eluloo ja kõikvõimalike koomiksitest tuntud superkangelaste saatuste vahel.

Üldiselt päris põnev ja mõtlemapanev romaan, ehkki vahepeal läks see Gussevi-Valjušoki duo tegevuse kirjeldamine veidi tüütuks-nagu vaataks suvalist politseitööst rääkivat filmi või telesarja, lisaks fiktiivsele seadusandlusele eristavad seda realistlikust märulist vaid mõned ulmelised relvad ning muud vidinad. (Arvestades, et 1999. aastal ilmunud romaani tegevus toimub aastal 2007 ehk siis vägagi lähedases tulevikus, pole selles muidugi midagi imelikku.) Lõpupoole läheb romaani sündmustik aga hoogsamaks, põnevamaks ja ühtlasi ka verisemaks. Need asjaolud määravad ka hinde.

On see romaan siis karmi korda propageeriv utoopia või mitte? Ma ise kalduksin pigem arvama, et tegu on sihiliku provokatsiooniga autori poolt-"Väljapraakimise" eesmärgiks ongi lugejas mõnevõrra segaste tunnete tekitamine.

Ilmselt peab "Väljapraakimise" täielikuks mõistmiseks olema hästi kursis 1990. aastate Venemaaga ja sealse vaesuse, korruptsiooni ning kuritegevusega, mis pani paljusid venelasi "kõva kätt" ihkama. See, et nad selle "kõva käe" ka lõpuks said ja seda "Väljapraakimise" ilmumise aastal, pole vist mõtet mainidagi, küll aga kujunesid uue režiimi olemus ning muud hilisemad sündmused mõnevõrra teistsugusteks kui Divovi nägemuses. Nii on tegu järjekordse suurepärase näitega sellest, kuidas teaduslik-fantastiline kirjandus peegeldab oma kirjutamisaja vaimu ja üldisi meeleolusid.

Teksti loeti eesti keeles

Teatud mõttes on see mulle ülimalt sobiv raamat – tegeletakse ühiskonna modelleerimisega, sekka parajalt niipalju põnevust, et asi kuivaks deklaratsiooniks ei lähe. Raamat räägib äärmuslikest oludest ja küsib, kas äärmuslikud abinõud on väljapääs? Selles võtmes on teos tervik, sest ega Gussevi enda lukku saagi sisse tuua kuiva „ajaloolist” tõde, mida selline puhastus ühiskonnale maksma läheb. Samavõrra jabur on küsida, kas tegu utoopia või düstoopiaga ja mis õieti on autori seisukoht? Tegelikult ei tee Divov ju muud, kui keerab kõik vindid üle – diktatuur, drakoonilised karistused ja julgeolekulaadsete seadustest väljaspool seisvate jõudude kasutamine õigusmõistmisel. Vastukaaluks, „lihtsate inimeste” teatud imetlus ja kiituski, sest kuritegevuse saab nii ju tõepoolest kontrolli alla... Ma pole päris kindel, aga mulle tundus, et teatud mõttes käis autor läbi Venemaa möödunud sajandi ajaloo ja vastas omal viisil küsimusele, et tavaliselt tapetakse aegade muutudes sellised terroriorganisatsioonid sealmail maha, ja asjad lähevad tõeliselt halvaks alles siis, kui seda ei tehta...

Igal juhul tuleb lugeda ja mõelda!

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei saa kuidagi jätta seda raamatut võrlemata Opritsniku päevaga, kuigi Sorokin kirjutas enda teose hiljem. Mõlemas on ju tegevuskohaks düstoopiline Venemaa ja peategelaseks mingi selle uue ühiskonna tsekaa laadse organi komissar. Sorokini oma on ulmelisem, fantaasiarikkam ja jälgim. Divovi oma on realistlikumat joond hoidev (no kuivõrd võimalik selliste teostega see on) ja ulmevaesem. Ainus ulmeline element ongi see väljapraakimise seadustamine, samas on Divovi tegelased kindlasti palju paremini kirjutatud. Sorokini Opritsnikust ei mäleta ma palju ja minuarust ka väga ei seletatud, et mis ja kes ta täpselt oli. Divovi peategelased on huvitavad isiksused. Ulmeosas aga jah on natuke nõrk, vahepeal kipub selle ulme üldse ära unustama ja lugema teksti kui poliitilis-kriminaalset põnevikku.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu sisu kohta on eeskõnelejad pea kõik juba ära öelnud - võib nõustuda või mitte nõustuda, aga lisada suurt midagi pole. Sestap peatuksin omalt poolt vaid nn ees- ja järelsõnadel ehk väljamõeldud tekstidel, mis on samuti mõnes mõttes romaani osad.

Eessõna oli raske lugemine ja ilma põhitekstiga tutvumata vägagi mittemidagiütlev. Kuid peale romaani lõpetamist ma seda enam üle lugeda ei viitsinud, nii et võib-olla oleks parem olnud, kui ka see oleks olnud lõpus. See-eest nö järelsõna oli vägagi informatiivne ja põnev nagu põhiosa isegi ning andis teosele palju juurde.

Kokkuvõtteks üsnagi lobedalt loetav raamat, mis pakub nii meelelahutust kui ka mõtteainet. Taaskord paneb romaan mõtlema selle üle, kuidas üllas idee vale teostusega täielikult lörtsitakse ning miks seepärast igasugune totalitarism kurjast on.

Teksti loeti eesti keeles
x
Riivo Mägi
1976
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Raamat hakkab kurva pildikesega tuleviku Moskvast, kus puudub elekter, lokkab töötus ja mis on täis ehitatud Putini kujusid. Nagu selgub on Venemaa vahepeal sõdinud nii Ukraina kui Gruusiaga, ning mõlema käest lüüa saanud. Endisele sõjaväelasele pakutakse vangla vältimiseks osavõttu ülisalajases militaarses operatsioonis, mis viib tema ja ta kaaslased Ukraina piiriäärsetele aladele.

Raamatu keskmes on tegelikul hoopis Talvesõda. Raamat järgib Soome rindele eriülesandega saadetud politruki seiklusi, mis on seotud salapäraste “ruunidega”, mille asukoha kindlakstegemine ongi antud tegelase ülesandeks. “Ruunid” on olulised nii Stalinile kui ka sakslastele, kuna nad pidavat hoidjale erilised võimed andma.

Raamatu ülesehitus on natuke segadust tekitav, kuid kõik segaseks jäänud lõigud loksuvad lõpuks enamvähem paika. Raamatu algus oli küllaltki intrigeeriv, samas Talvesõjast rääkiv osa ei pakkunud samasugust huvi. Mis mulle aga tõsiselt vastu hakkas oli raamatu taga antud ajalooliste tegelaste ja objektide loetlemisel läbi kumav õigustus Talvesõjale või vähemalt selline tunne jäi mulle seda kokkuvõtet lugedes.

Teksti loeti vene keeles

Üks väga pika ja segase algusega romaan. Kuskil sada lehekülge kulub enne, kui hakkab aru saama, kes võiksid olla selle teose peategelased (Arvi poolt välja toodud Norman House ja Donald Hogan) ja siis läks veel teist sama palju, et aru saada, mis on teose sündmused üldsegi edasi minna võiks. Samas igav seda algust lugeda ei ole, kuna need ajalehe artiklite kujul antavad laastud on omapärased ja huvitavad. Mõnede vahelõikudest sai siiski diagonaalis üle libisetud, kuna nende sisust ja ideest oli võimatu aru saada. Lohutuseks neile, kes algusest üle ei ole saanud - mingist hetkest hakkavad teose sündmused kiiremini arenema ja kultuurilisi kõrvalepõikeid jääb vähemaks.

Põhilised sündmused toimuvad kahes liinis, mis tunduvad vaid kaudselt omavahel seotud olevat. Norman püüab oma firma huvi äratada ühe aafrika projekti vastu samas kui Donald saadetakse uurima ühes kagu–aasia riigis välja kuulutatud valikulise sigimise projekti, mille eesmärgiks on tulevikus üliinimeste põlvkonna loomine.

Selle raamatu muljed, eriti algusest, võib kokku võtta ühe sõnaga: kaootiline ja see teeb hindamine minu jaoks raskeks. Algus oli liiga pikk, aga samas pakkus sündmustiku areng palju mõtlemise ja oletuste tegemise võimalusi, mis on väga positiivne. Samas jäi mind siiski häirima Brunneri idee, et lääne ühiskond on nii vigane ja mandunud, et maailma päästmine jääb kindlasti Aasias ja/või Aafrika pärusmaaks. Olgu hetkel hindeks 4+.

Teksti loeti inglise keeles

Päris huvitavaid mõtteid oli selles teoses, nii nanotehnoloogia rakendamisest kui ka selle mõjust ühiskonnale. Kahjuks ei olnud see raamat aga kogus oma ulatuses haarav. Raamatu sündmuste arengu tempo oli kuidagi hüplev. Algas kõik suure kärtsu ja mürtsuga, nii et ei pannud tähelegi kui sada lehekülge oli loetud, aga siis tõmmati tempo täiesti maha ja järgneval paarisajal leheküljel pakuti paljuski ainult ilusaid kirjeldusi. Kõik selleks, et lõpus tempo uuesti üles kruttida ja kiire ning kokkusurutud lõpplahendus pakkuda. Keskmine osa oli liiga pikk ja vaevarikas, et teosele maksimum hinnet anda.
Teksti loeti vene keeles

Marsi kirjeldused kummalisel kombel ei häirinud, tavaliselt olen tundlik selliste asjade suhtes. Elatakse Marsil nagu mõnes Ameerika äärelinnas: naised istuvad kodus, mehed nädala jagu linnas raha teenimas, aborigeenid nagu Austraalias (no see Ameerikaga kokku ei sobi, aga olgu peale) jne. Järsku hakkab sinna suur firma (ÜRO) sinna sisse trügima, mis tekitab hirmu kohalikes autoriteetides ja pakub neile samas soodsat teenimisvõimalust, kui nad ära arvavad mis teoksil on.

Üldiselt oleks võinud selle raamatu ka ilma ulme butafooriata kirjutada, sest vähemalt minu jaoks on raamatu põhiliseks sisuks autistide ja skisofreenikute probleemid, nende lähedaste mured ja nendega “normaalse” suhtlemise võimalikus.

Hoolimata eespool kirjutanute välja toodud puudustest, mulle meeldis.

Teksti loeti vene keeles

Raamat algab, kui kena kirjutis Ameerika viiekümnendate elust või täpsemalt sellest, mis kujul seda võib ette kujutada. Romaani keskosa oli minu jaoks natuke aeglane, võimalik on aru saada, kuhu tegevus välja peab jõudma, aga sinna jõudmine võttis liiga palju aega ja tekitas kange tahtmise lehti edasi pöörata, et lahenduseni jõuda. Lõpp oli jällegi kenasti paigas, kuigi jättis parrasjagu lahtisi otsi hilisemaks mõtlemiseks.

Ilus kirjeldus sellest, kuidas inimene on end temale ebameldivast maailmast eemaldanud ja loonud oma loodud maailma, mitte oma kujutuses vaid füüsiliselt ning mis juhtub, kui ühel hetkel ilmneb, et mitte tema ei juhi seda maailma. Järele mõeldes meenutab mitmeid filme, mis umbes sarnase stsenaariumi alusel on kirjutatud.

Teksti loeti vene keeles

Nüüd ma tean, mis mind kahe eelneva teose juures häiris. Sealt puudusid pidevad Taltose ja Loioshi vahelised dialoogid.

Sisust: Taltos on Savni just koju viinud, kui tema juurde saabub järsku Morrolani õuedaam leedi Teldra. Nagu selgub on nii Morrolan kui ka Aliera kadunud, lausa noo kadunud, et isegi Sethra Lavodel ei õnnestu nendega kontakteeruda. Nüüd loodab Sethra Taltose käes oleva relva abil leida tee nende juurde. Nagu selgub on Morrolan ja Aliera vangis Jenoine-de käes, kes on draegarade loojad. Nende vabastamise eest peab aga Taltos ainult ühe “väikese” teene osutama - tapma deemonite jumalanna Verra.

Selles teoses annab Brust väga palju infot dreagara maailma kohta, nii selle loomisest, jumalate ja Jenoine-de vastasseisust kui paljust muust. Selle sarja puhul ei tule sugugi üllatusena see, et impeeriumi kohta käivat põhimõttelist infot jagatakse alles (praeguseks) sarja lõpetavates teostes.

Kindel viis. Taltos on jällegi omas elemendis (st. võitlemas võimsamate jõudude vastu, kui ta isegi tunnistada tahaks ja leidmas lahendusi lahendamatuile probleemidele), loopides seejuures pidevalt mürgiseid märkusi oma raske saatuse kohta.

PS. Romaan jätab Taltose seiklustele ja kogu sellele maailmale nii palju lahtisi otsi, et ta lausa karjub järje järgi. Praegu on Brust aga kirjutanud eellugusid Taltose lugudele loodetavasti jõuab ta mingil hetkel ka järgedeni.

Teksti loeti vene keeles

Nagu arvata oli, toodi eelmisest teosest pärinev Savni liin sisse, kuid midagi põhjapanevat eelmisest teosest ei järgnenud, Savni olemasolu oli ainult tegevusliini käima lükkamiseks vajalik. Niimoodi paistab, et eelmine teos oli lihtsalt kohatäitja Brusti fännide jaoks kuni ta uute teoste jaoks mõtteid kogus. Jutustuses toimub jällegi vaatenurga muutus, seekord antakse Taltose seiklused põhiliselt Kaira vaatenurgast, vahele natuke Taltose enda jutustusi. Antud teoses on intriig eelmisega võrreldes palju parem ja antakse ka pikem ülevaade draegara impeeriumi salapolitseist ning majandusest.

Natuke arusaamatuks jäid Cawti ja Kaira vaheliste vestlustena antud vahepalad. Sisulist mõtet neil ei olnud ja millenigi nad ei viinud.

Teksti loeti vene keeles

Mõningane vaheldus eelnevate teostega võrreldes. Uuest perspektiivist kirjeldatud sündmuste käiku oli huvitav jälgida. Vähemalt pakub vaheldust, kuigi alguses oli natuke imelik lugeda. Sündmustik millegi erilisega ei hiilga, samuti tegelaskujud. Tegelikult kaks uut tegelaskuju ongi noor arsti õpilane, kelle silmade läbi enamus sündmustikust on antud ja tema õpetaja, kõik ülejäänud jäävad statistideks.

Tundub, et on tegemist sündmustikku siduva või mingi hilisema teema arendamiseks vajaliku vahe teosega, sest kui võtta antud raamat üksikteosena puudub vajalik intriig ja tegelaskujud. Peale “Teckla”-t nõrgim selle sarja raamatutest. Nõrk neli pika miinusega.

Teksti loeti vene keeles

Peale eelmist osa oli raske end motiveerida seda raamtut lugema. Siiski on selle osa sündmustik paremini paigas ja häirivaid elemente vähem. Brust on isegi üritanud seletada, kust kohast eelmise teoses leidunud kohatu idee/põhimõte võiks pärineda, mitte et see seletus just väga veenev oleks. Kokkuvõttes täiesti korralik romaan. Kusjuures romaani lõpu poole tehakse ähmane vihje Taltose tulevikule, mis peaks endas sisaldama suuri tegusid. Igatahes mina jään suure huviga ootama, mis sellest välja tuleb.

Selle raamatu lugemise ajal hakkas mind järjest rohkem vaevama aga küsimus, kas on võimalik sellest teoste sarjast aru saada ka sellisel juhul, kui lugeda neid ilmumise, mitte sündmustiku toimumise järjestuses? Igatahes mina kahtlen selles sügavalt.

Teksti loeti vene keeles

Revolutsioonilise liikumise kirjeldused ei ole see, mida ma ootan ühelt fantasy teoselt. Kui senised Vlad Taltose seiklused on olnud hoogsad ja etteaimamatute käikudega, siis seekord hakkas raamatut lugedes lausa igav ja oli tükk tegemist, et seda lõpuni jõuda.

Mida rohkem selle teose üle mõtlen, seda madalamat hinnet tahan panna ja seda vähem oli tahtmist sarja järgnevat osa kätte võtta, samas tuleb tunnistada, et sellest punktist võib asi ainult paremuse poole minna.

Teksti loeti vene keeles

Esimesena kirjutatud teos. Vägeva asjaga on Brust maha saanud, kusjuures suuremaid lahkhelisid erinevate teoste vahel, olenemata nende kirjutamise järjekorrast pole veel täheldanud. Kui kronoloogias ettepoole jäävaid teoseid poleks lugenud, oleks sellest olnud raske aru saada, kuna maailm on väga järjepidev. Nagu eelnevates Vlad Taltose sarja teostes on intriige kuhjaga, millest põhiliseks on killerite kassaga põgenenud laekur. Ja loomulikult tuleb just Taltosel see sasipundar lahendada.

Õnneks ei alustanud Brust oma maailma loomist 100 leheküljelise kirjeldusega peategelasest, tema olmest ja riigi poliitilisest korraldusest, vaid asus kohe sündmuste juurde. Ta pakkus selle asemel huvitav pildi sellest, kohalikest sotsiaalsetest suhetest ja poliitilistest fraktsioonidest ning sellest kuidas draegara elanikud oma pikaealisusega võivad probleemide lahendamisele hoopis teisest küljest läheneda, kui “idast pärinevad” lühiealised. Samas aga on probleemi lahendamiseks vaja mõtlemise paindlikust, millele pikast elueast ja pika planeerimise võimalikkusest tulenev rahulikkus just kaasa ei aita.

Teksti loeti vene keeles

Vlad Taltos, kui sõdur ja sabotöör. Huvitav kontsept, nii lugejale kui ka talle endale, ja nii Taltos üritab pidevalt aru saada, kuidas ta küll nii rumal võis olla ja lahinguväljale sattuda. Romaan koosnebki sõjaväe elu ja lahingute kirjeldustest ning Taltose mõtetest sõjapidamisest ja tema rollist selles, mille vahel paiknevad lõigud meenutustega sellest, kuidas kõik sinnamaale arenes. Alguses oli natuke raske järjele saada, kuid mingi aja jooksul harjus sellise hüpleva stiiliga ära ja oli huvitav jälgida kuhu see kõik lõpuks välja jõuab.
Teksti loeti vene keeles

Peale raamatu lugemist ja eriti lõpplahendust silmas pidades tekkis tunne, et intriig oli natuke üle komponeeritud. Ei tundunud usutavana, et seda territooriumide nimel peetavat sõda ja Taltost oleks vaja olnud sellesse mässida. Kuid samas on mul meeles ka raamatu sees kirja pandud mõttetera, et yendi poolt punutavast intriigist on võimeline aru saama ainult teine yendi. Nii, et intriigi keerukus ja usutavuse puudumine võib olla taotluslik.

Uued tegelaskujud ja täpsem ülevaade impeeriumi ülesehitusest ja fraktsioonide omavahelistest suhetest olid igatahes huvitavad. Päris maksimumi ei tahaks sellele teosele siiski anda, esimene osa oli lihtsalt niipalju parem.

Teksti loeti vene keeles

Vlad Taltose seikluste kronoloogias praeguseks hetkeks esimene teos. Arvestades seda, kuidas Brust antud sarja kirja on pannud, ei ole sugugi kindel, et kunagi sellele teosele eellugu ei teki. Lugu sellest kuidas kohaliku maffia nimel oma piirkond haldav ja aeg-ajalt killeri ametiga lisa teeniv Taltos saab tuttavaks selle maailma vägevatega.

Nii mõneski mõttes ebatüüpiline fantasy sarja alustav teos; ebatüüpiline, kuna on välja antud neljanda ja ebatüüpiline, kuna ei ole üritatud edasi anda kogu selle maailma korraldust, mida paljud fantasy kirjanikud üritavad sarja avateostesse toppida. Antakse edasi ainult seda mis otseselt teose sündmustikku puudutab ja ülejäänu jäetakse lugejatele endale lisaks mõelda.

Kuna alustasin sarja lugemist sellest teosest, siis selline suhtumine osaliselt vihastas, aga samas tekitas huvi järgnevate teoste vastu. Kindel viis.

Teksti loeti vene keeles

“Voina za mobilnost” väidetava diloogia teine osa. Väidetava, kuna raamatus jäetakse nii palju lahtiseid otsi, et kangesti ootaks mingit järge. Samas on see Vassiljevi puhul tavaline, et lahtised otsad jäävad, aga järge ei tule.

Eelmises raamatus alanud sõda on jõudnud staatilisse seisu, kus kummalgi poolel pole jõudu teiste tähesüsteemide ründamiseks, kuna samal ajal on vaja kaitsta omi. Selle positsioonisõja taustal uurivad Maa teadlased galaktikate vaheliste tunnelite loomiseks kasutatavat aparatuuri. Samaks on paljus jäänud ka teose põhitegelased, kes nüüd ühes või teises ametis armee teenistuses viibivad.

Raamat pakub järjekordselt äratundmisrõõmu arvutimängude sõpradele. Nagu kogu “Smert ili slava” sari on ka selle raamatu tulnukad päris “Star Control” nimelisest arvutimängude sarjast, põhi osa kannavad siiski sarja kolmandast osast pärit rassid. Mõne koha pealt päris huvitav aga samas paljuski stamplik raamat, mis sai ühe korraga alla neelatud. Hoogsuse ja “Star Controli” meeldetuletamise eest neli.

Teksti loeti vene keeles

Üks Lukjanenko teos, millest end eemale hoidsin teades, et mulle teismeliste robinsonaadid eriti ei meeldi. Lõpuks sai see romaan siiski käsile võetud ja tegelikult jättis raamat suhteliselt positiivse mulje, eriti eelarvamusi arvestades. Siiski, samasugust haaravust nagu Lukjanenko muudes teostes ei olnud, selle raamatu võis igal hetkel kõrvale panna. Neli suhteliselt pika miinusega.

Lõpu järgi võiks igatahes antud teosele mingisugust järge oodata, kuigi vaevalt, et see kunagi valmib.

Teksti loeti vene keeles

Tunnistan ausalt, mulle see raamat 100% kohale ei jõudnud. See tähendab, et sündmustikust ja enamusest tegelastest sain nagu aru, aga taust ja osade tegelaste motivatsioon jäid segaseks, samuti see, mida selle kõigega oli öelda tahetud. Osaliselt tahaks siia Jyrka stiilis kirjutada, et “kuna pole ulme siis ei kommenteeri”, aga samas nagu oleks tegemist on siiski ulmega, nii öelda iidsed X-failid. Tunded ja muljed on väga segased, oleks vaja mingil hetkel (aeglaselt ja kaks korda) üle lugeda, samas nii huvitav see raamat ka ei ole, et kohe uuesti käsile võtta...
Teksti loeti inglise keeles

Venemaised X-failid, kus salajane organisatsioon värbab noorukeid tänavalt esoteeriliste kollide vastu võitlema ja just selliseid noorukeid, kes nendega ise kokkupuudet on omanud. Väidetavalt on nad üks rakuke suurest organisatsioonist, kes sellise tegevusega tegeleb. Ühe noore tütarlapse värbamise järel aga hakkavad tekkima probleemid ja noored “operativnikud” järjest hukkuma, kuni jääbki järele ainult see sama noor daam, kes peab nüüd mõistatuse lahendama.

Iseenesest mõte polegi kõige hullem, aga teostus oli poolik ja lõpulahendus/seletus täiesti ebausutav. Raamat on parimal juhul ühekordseks kasutamiseks, kui sedagi.

Teksti loeti vene keeles

Peale kolmandat maailmasõda on ookeanidesse jäänud suures koguses intelligentset bioloogilist relvastust. Nende hävitamisele on spetsialiseerunud nn. “kütid”. Raamat räägib kahest akadeemia värskelt lõpetanud kadetist, kes saavad esmapilgul soodsa teenistuskoha Atlandi ookeani põhjas. Kuid isegi teekond nende uude teenistuskohta osutub küllaltki ohtlikuks ja enne tegelikku ametisse asumist tuleb võidelda röövlite ja piraatidega.

Ligikaudu 90% raamatust oli küllaltki hea, piisavalt omapärane ja usutav (Usutav arvatavasti seetõttu, et ma ei ole bioloog) maailm. Tempo hoitakse pidevalt üleval ja kogu raamatu jooksul igav ei hakka. Lõpp oli kahjuks raamatu kõige nõrgem osa. Tekkis tunne, et autor on situatsiooni enda jaoks liiga keeruliseks kirjutanud ja suutis selle ainult “deus ex machina” abil lahendada. Neli pika miinusega.

Teksti loeti vene keeles

Kiievis on toimunud suur kirikute hävitamine ja vaimulikud on enamuses hukkunud. Need kes naasid aga ei taha kuidagi meenutada, mis toimus ja jesuiitide poolt Kiievi suunas teele saadetud luurajad kipuvad kaduma. Niisiis saadetakse asja uurima äsja Ameerikast naasnud vene päritolu vaimulik. Raamat kirjeldabki, milliseid keerdkäike pidi ta slaavi aladele jõuab, kuidas ta seal ellu jäämise eest võitleb ja mis suure avastuse ta seoses kirikute hävitamiste ja inimeste kadumistega teeb.

Nii lääne Euroopa kui ka slaavi alade kirjeldused olid üksikasjalised ja ilmselt ajaloolistel faktidel põhinevad. Samas raamatu kirjeldatavad tegelased olid küll värvikad, kuid ühegi tegelase suhtes ei tekkinud isiklikku seost st. tegelaste saatus ei tekitanud minus mingeid emotsioone.

PS. Raamatu pealkirjal on ka päris omapärane tõlgendus, mida raamatus mitmel korral on kirjeldatud.

Teksti loeti vene keeles

Prantsuse revolutsioon aegu ärkab keset lahinguvälja üks tegelane ja avastab, et tal ei mäleta oma eelnevast elust suurt midagi, kui välja arvata see, et ta peaks juba surnud olema. Vabariigi toetajad peavad teda lahingus põrutada saanud vabariigi esindajaks, kuna vastavasisulised paberid leitakse tema taskutest. Samas sisemiselt tunneb ta pidevat poolehoidu monarhistidele ja tungi Pariisis mingi asi korda ajada. Seetõttu suundubki ta Pariisi, omades mitte mingit aimu mida ja miks ta sealt otsima läheb.

Järjekordne teos, kus Valentinov jätkab oma dharide liini. Ma pole suuremat sorti ajaloolane, kuid Prantsuse revolutsiooni aegsete sündmuste kirjeldused on vist päris tõepäraselt ja kindlasti päris usutavalt kirja pandud.

Teksti loeti vene keeles

See ei ole ulme. See on lihtsalt lugu kahe noore kuti seiklustest, tsiviilis ja sõjaväes, minimaalsete ulme butafooria lisanditega. Mitmetest filmidest ja raamatutest tuttav sisu, kus noored põgenevad probleemide eest sõjaväkke, millele autor pole midagi huvitavat lisada suutnud. Lisaks on kirjutus stiil küllaltki hüplik ja vahele on topitud mitmed lõigud, mis ebakohased tunduvad, see kõik kokku muudab antud raamatu teoseks, mida lugeda tasub ilmselt juhul, kui oma ajaga tõesti midagi targemat teha ei ole. Lisaks ei jõua see teos kuhugi välja kah, kogu sündmustik jääb poolikuks ning järge ootama.
Teksti loeti vene keeles

Esimene osa raamatust, mis kirjeldas sündmusi enne armi teket oli omamoodi huvitav. Siis järgnes Egerti pideva allakäigu kirjeldus. Ja kuskil poole raamatu peal olin parasjagu pahane, kuna tundus et loen sarja eelmise osa Ruali seikluste ümberkirjutust, ainult teise peategelasega. Lugemist suutsin jätkata ainult lootusest, et midagi muutub ja asi läheb paremaks. Mingil hetkel asi läkski paremaks ja siis tuli sellele sarjale vist iseloomulik õnnelik lõpp, mis jõuab kohale peale pikka õnnetuste jada kirjeldamist. Vähemalt selles raamatus oli selline lõpp sündmuste käigu järgi otsustades loogilisem. Kokkuvõttes oli selle raamatu juures minu jaoks enam negatiivset kui positiivset ja sarja järgmist osa pole siiani tekkinud tahtmist kätte võtta.
Teksti loeti vene keeles

Esimene Djatshenkote raamat, mida lugesin ja esmamulje oli igatahes positiivne. Lugu iseenesest originaalsusega ei üllata, noor peategelane Rual Illmarinen kes endast liiga hästi arvas ja keda selle eest karistati nii, et ta oma võimed kaotas. Nüüd tunneb ta ennast solvatuna ja ei suuda kuidagi oma uue olukorraga leppida.

Samas oli lugu kirja pandud selliselt, et alguses ei tahtnud suurt raamatut käest panna. Ühel hetkel hakkas aga asi venima, midagi uut enam nagu ei öeldud aga tekst muudkui jätkus ja jätkus ja jätkus...
Samuti, miks oli vaja see kõrvalliin nii ajuvabalt kirjutada, et lugejale saab küllaltki vara selgeks, kellest saab “kolmanda jõu uksehoidja”. Ning siis veel see lõpplahendus. Et kõik sellise õnneliku lahenduseni peab viima oli varem selge... aga uskuda, et niivõrd lootusetusse olukorda aetud inimene selliselt käituda suudaks!? Ei tea. Selliseid kohti, mille suhtes ma autoritega päris nõus ei ole raamatus jagus, aga samas tekkis huvi nii selle sarja kui ka autorite muude teoste vastu.

Teksti loeti vene keeles

Raamat on kokkuvõttes fantastiline kriminull. See tähendab, üldise Zhanri kirjeldusena ta seda on, kuid lugemise ajal see kriminulli osa eriti välja ei paistnud, pigem tundus, et tegemist on tavalise “questi”-ga.

Jutt sellest, kuidas ühele sündinud maagile tuleb küll tema lapsepõlve sõber kelle isa umbes pool aastat varem ära kadus. Nüüd olevat ta tagasi tulnud, aga vahepeal olevat ta mõistuse kaotanud ja kaelas rippuvat tal mingi kivi. Samal ajal saab see sama maag teada, et on võitnud õiguse ühekordseks “Ülima Karistuse” maagia kasutuseks. Peale pikka kaalutlemist otsustab ta lõpuks karistada maagi, kes ta sõbra isaga niimoodi on käitunud.

Üldiselt mulle ei meeldi kriminullid, kus lugeja on peategelasest targem, see tähendab, et tulemus milleni lõpuks jõutakse on võimalik varem ära arvata. Antud raamat aga kuulub just selliste hulka.

Lõppahendusest suurem saladus minu jaoks oli hoopis see, miks on raamatusse sisse toodud kaasaegne liin. Lõpuks selgus selle põhjus, aga kas seda asja just niimoodi oli vaja esitada, see jäägu teiste lugejate otsustada...

Teksti loeti vene keeles