Kasutajainfo

Jules Verne

8.02.1828-24.03.1905

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Jules Verne ·

Les Enfants du capitaine Grant

(romaan aastast 1867-68)

ajakirjapublikatsioon: «Magasin d`Education et de Recreation» nr. 43 (20. detsember 1865) - nr. 90 (5. detsember 1867)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kapten Granti lapsed», Tallinn, ERK, 1958 (Seiklusjutte maalt ja merelt)
«Kapten Granti lapsed», Tallinn «Eesti Raamat» 1979 (Ajast aega)

Hinne
Hindajaid
12
12
1
0
0
Keskmine hinne
4.44
Arvustused (25)

Ka ilmselt paljude lapsepõlve lemmiklugemisvara. Nelja saab see lugu kahest orvust ja nende isa leidmiseks korraldatud ümbermaailmareisist mööda teatavat paralleeli praegu peamiselt nostalgiast. Üldiselt on Verne'i raamatutele tüüpiline, et alates teatud vanusepiirist nad enam lugeda ei kõlba. Ehkki antud raamatus on nii eredaid tegelaskujusid, eksootilisi sündmustetandreid kui süzhee ootamatuid käänakuid küllaga, on tänaseks minus midagi päästmatult murdunud.
Teksti loeti eesti keeles

Ee... Misalusel see raamat ULME hulka liigitatud on? Oma ''nelja'' saab ta muidugi ausalt kätte - umbes samadel kaalutlustel nagu eelkirjutaja puhulgi, aga miski jääb mulle segaseks siiski.
Teksti loeti eesti keeles

Yldiselt olen eelkõnelejaga nõus - tänapäeval on Verne rohkem koolilastele kõlbulik. Mis konkreetsesse raamatusse puutub, siis yks tugev pluss siiski on. Kui tavaliselt on Verne kangelased sellised koomiksilikult kahemõõtmelised ja rasvaste kontuuridega joonistatud karakterid (kapten Nemo ehk välja arvatud), siis geograaf J.Paganel on siiamaani yks minu lemmikuid. Iga kord kui mul talvel lumises linna vahel ringi kõmpides kylm hakkab, tuleb mulle meelde tema surematu fraas: "Filosoofia soojendab mind". ;) Seda raamatut lugeda soovitada oleks ilmselt mõtetu - nagunii on enamik seda juba teinud ja nende jaoks kes ei ole on ilmsesti juba liiga hilja. Kyll aga võiks selle raamatu ette sööta oma lastele.
Teksti loeti eesti keeles

Jälle natike seiklusklassikat vahele. Imekombel pole ma seda buuki eriti palju lugenud, aga ta on hea. Muidugi mitte väga just, aga nelja saab kätte. Koolipoistele jällegi soovitaks seda. See film, mida Wõrokas allpool mainis, oli ka hea, igal juhul viitsiks enne uuesti selle läbi vaadata, kui raamatut uuesti lugeda. Neli praegu.
Teksti loeti eesti keeles

Sedapuhku toimub ümbermaailmareis mööda lõunalaiuse 37deg 30" paralleeli. Kuulub väheulmeliste teekondade hulka. Hea lugeda sellegipoolest. Raamatut on korduvalt ekraniseeritud. Mulle isiklikult meeldis kõigerohkem 7-seerialine (?) L. Ulfsakuga Paganelli rollis.
Teksti loeti eesti keeles

Hea noorsoole lugemiseks kuid kui oled juba puberteedi east välja jõudnud siis ta midagi erilist enam ei ole. See raamat oleks nagu üks osa triloogiast, mis koosneks "20000 ljööd vee all" ja "Saladuslik saar" Kuigi sellist triloogiat minu arust ei ole on see raamat nendest kolmest kõige igavam. Rohkem kommentaare ei vaja ka see raamt, kuna see on nii-kui-nii juba kõikidel, kes on vähegi ulmehuvilised, läbi loetud.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Minu arust kõige parem JV teos. Raamat oli üks ilus reisikirjeldus,kui nii võib öelda, ja Paganel oli mõnus karakter. Minule sai tuntuks vene seriaali läbi. Tahaks seda uuesti näha kui võimalik. Muidugi lõpp oleks võinud veidi kiiremini tulla.
Teksti loeti eesti keeles

Jääb vaid üle korrata - küllalt lahe seiklusjutt, ent ulme küll mitte. Olen nõus, et omal ajal oli tegu ulmega (kuigi siis sellist terminit ei eksisteerinud), kuna maailmast teati palju vähem. Siiski tuleb silmas pidada, et paljude kohtade ja asjade-olevuste puhul pole tegu faktivigadega, kuivõrd ta muu info puudumise tõttu lihtsalt mõtles need välja.
Teksti loeti eesti keeles

Eelkõnelejate arvamustele pole midagi lisada: ulme jah mitte, aga armas raamat noorpõlvest, millele peab nostalgiast hea hinde andma.
Teksti loeti eesti keeles

Korduvalt loetud raamat kooliajal ja vahel ka hiljem kätte võetud. Seost ulmega ei suuda küll kuidagi leida, kuid noortele( ja ka vanematele ehk ) hea lugemine sellegipoolest.eriti meeldejäävad tegelased on naljakas -hajameelne Paganel ja külmavereline major, kes pidevalt nääklevad ja lõbususe eest hoolitsevad. Head mälestused ja autori lõbusa stiili nautimine ei luba alla viie panna.
Teksti loeti eesti keeles

Geograafiline ulme. Just. Sellega vabandan ennastki välja.

Paganel on möödapääsmatult Lembit Ulfsaki nägu. Ja, mis märksa kurvem, ka vastupidi. Vaene väike Ulfsak, oma saatustki peab ta jagama kapten Klossi ja monsenjöör d`Artagnaniga.

Mulje on ennemuistne. Kas ma viimase lugemise ajal keskkoolis olin? Ei mäleta. Aga mulje on hea. Aafrikast ja Patagooniast teadsin ma juba tollal umbes sama palju kui Verne, aga egas tehnilised pisiasjad pea lugemisnaudingut segama. Sestap pyyan seda head muljet hoolega hoida, jättes raamatu esimesel võimalusel puutumata. Igaks juhuks siiski neli (oli ka raamatuid, mis end sygavamalt meelde vormisid).

Teksti loeti eesti keeles

Kõikusin nelja ja viie panemise vahel, kuid siis meenus see koht, kus Austraalia pärismaalasest poisike Paganelile oma geograafiateadmisi ette kandis.
Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Kõikusin nelja ja viie panemise vahel, kuid siis meenus see koht, kus Austraalia pärismaalasest poisike Paganelile oma geograafiateadmisi ette kandis.
Teksti loeti eesti keeles

Et vähemalt üks eelarvustaja on lugu hinnanud "tugeva neljaga", siis ma täpsete kümnendkohtade arvu suurendamiseks ümardan ülespoole. Pärast Apollo lende kosmose hõlvamisse levima hakanud suhtumise "ah, see on nii ohtlik ja nii raske ja nii kallis ja mõelge, mitu nälgivat neegrit selle rahaga ära saaks toita..." taustal päris vajalik tekst. Soovitage.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Idee? Kusse idee oli? Nojah, olgu, 0,1 ikka oli, ülejäänud 0,9 oli Vendade oma.
Teostus oli, ütleme, idee originaalse osa vääriline. Taheti jälkusi kirjeldada, aga ei olnud kuigi jälk. (Nagu enamjagu õudukaid pole kuigi õudsed). Ja tarbimisühiskonna nippide kirjeldus on kah veidi kulunud võte.
Kokkuvõttes on mul lugemisele raisatud ajast kahju. Kuid ühe lisapalli saab lugu selle eest, et autor ausalt ära ütles, kelle idee see idee on ;) .
Teksti loeti eesti keeles

Teie, möödunud sajandil arvustanud (peale JK):
praegu internetipiiranguid jälgides tasub mures olla.
Teisalt ma ei saa aru, miks rohelised pole seda lugu oma krestomaatiasse paigutanud. A' seal võib olla teksti mõistmise küsimus.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Sihuke Poistelehe jutt.
Minategelane töötab Marsi baasis, kus on alati ja kõigest puudus, ja et baas suurima kasuteguriga töötaks, peavad "töölised" olema vähemalt Ph.D.
A' minategelasele on peale pandud ebameeldiv kohustus vahetevahel Marsile sattunud "jäneseid" Maale tagasi saata. Noh, tuleb siis ükspäev üks kaubalaev ja ilmub ka üks jänes. See ei taha kuidagi Maale tagasi minna, sest...
... edasi võite ise lugeda. Naiivne, kuid kenasti kirjutatud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kui jutt räägiks hipsteri sattumisest maale lehmakarja keskele, võiks temas ju midagi olla, kuid ulmet siit kunstsônadest hoolimata otsida ei maksa.
Teksti loeti eesti keeles

No "Trifiidide päev" on parem, kuid "viie" alla mahuvad mõlemad. Võimalik, et mingid asjaolud sattusid sobivalt kokku, kuid romaani algus -- see ühiskonnakirjeldus -- tekitas minus musta masenduse. Religioon on niikuinii saatanast, ja kui selle põhieesmärk on erinevuste likvideerimine... kas me midagi taolist ei näegi täna?
Peategelase isa tuletas mulle kohe meelde ühe Postimehe kolumnisti, kelle nime ma ei hakka siin nimetama sellepärast, et see kogemata tulevastele põlvedele Baasi kaudu edasi ei kanduks, ja kelle kirjutiste taga võib alati näha võitlevat "liberaali", kes meeletult ihaldaks oma väikestesse valgetesse kätesse automaati, et selle abil siis võrdsus maa peale tuua.
A' edasi läks rohkem bojevikuks (ja mul masendus üle) ning kannatas lugeda õige hästi. Selliste äravalitute ja äratõugatute vastanduvate seltskondade kirjeldustes kipuvad autorid sageli äratõugatuid idealiseerima, ja õnneks Wyndham seda ei teinud.
Õnnelik lõpp? No mis tan'd nii hirmus õnnelik oli, ja positiivse noodiga pidi ju lõpetama. Muidu polnuks nukkude arengul mingit mõtet olnud.
 
Teksti loeti inglise keeles

 Kõigepealt lugesin vene keeles (teadmata, kes tõlkija oli). Hirmsasti meeldis. Siis eesti keeles. Hirmsasti meeldis. Nii et pidin ka algupärandi läbi lugema. Ikka hirmsasti meeldis. Ja kuulub nende raamatute hulka, mida aeg-ajalt üle loen.
Ahjah, teosele järjeks olla tahtvat "Trifiidide ööd" võimistan'doligi oleks parem mitte lugeda. Mul kahjuks juhtus.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Näe, "Marslane" enne "Marslast" ilmunud! Või umbes selline oli mu tunne seda raamatut lugema hakates. Ega päriselt ma sellest lahti ei saanudki, ja põhimõtteliselt pole võimatu, et Andy Weir siit midagi ammutas.
Lugu algab sellega, et Richardson, esimene normaalne USA president pärast JFK-d, otsustab ameeriklased Marsile saata. Ja nagu Kennedygi, taipab ta, et ei tohi määrata tähtaega, mis tema valitsemisajast väga kaugele tulevikku jääb. Jama on vaid selles, et sobivad lennuaknad avanevad juba nelja aasta pärast. Ometi otsustab NASA ekspeditsiooni ette võtta. Ja muidugi tulevad ekspeditsioonil jamad.
Lõppu ma ära rääkima ei hakka, ise loete. Kui loete. Sest hirmsasti ma seda raamatut ei soovita.
Esiteks on tegevuses suur osa Marsi tolmutormidel, mis seal inimesi kimbutavad. See on jama. Marsi 6-millibaarises atmosfääris puhuv sajamiiline tuul tunduks meile meeldiva paitusena. Olgu, sama vea teeb ka Weir oma raamatu alguses, aga tal oli ju katastroofile mingit põhjust vaja, ja hilisem tolmutormi kirjeldus on "Marslases" korrektne. Blevins ekspluateerib hirmsaid torme terve raamatu vältel.
Teiseks on seal võrdõiguslikkuse teema -- andekas ja vapper naisastronaut vs šovinistlik komandör. Selle lõpu võite ka ära aimata...
Ja kolmandaks on veel üks tahk, mida ma ära rääkima ei hakka; sellega taheti lugu ilmselt põnevamaks teha ja võib-olla isegi lahtine ots järje jaoks jätta, kuid mulle oli see vajalik vaid "nelja" ja "kolme" vahel otsustamiseks.
Teksti loeti inglise keeles

No midagi pole teha, mul on sellest raamatust vaimustumiseks vale kujuga pea. Kuid -- nagu eelarvustajadki märkinud -- "Deserteerimine" on hea, ja seda just "Horisondis" ilmununa. A' võib-olla ongi asi tõlkes?
Teksti loeti eesti keeles

Vaatasin esmakordselt sellele kogumikule täiskasvanuna otsa ja üllatusin. Positiivselt, kui mitte päris meeldivalt. Ärge otsige siit mingit fantastikat. Võtke seda kui olukirjelduste sarja teemal "Teaduse ja tehnika eesliinil", ja pilt muutub. Vaatame jutud järjekorras läbi.
1. "Uus planeet". Ennustatakse Maa uurimist tehiskaaslaste abil, mis avab hoopis uue vaatenurga. Realiseeritud.
2. "Zoja Vinogradova päev". Ennustatakse isejuhtivaid autosid, nutimaju ning tööstuslike seadmete automatiseerimist ja juhtimist üle võrgu. Esimesel suunal tehakse mõningaid edusamme, teisel isegi rohkem (kuigi nende mõtttekus jääb küsitavaks) ja kolmas on piisavalt realiseeritud.
3. "Objekt 21". Ennustatakse loodete-elektrijaamu ja ülitõhusat energiasalvestusmeetodit. Esimese realisatsioone esineb, teisega on nigu on, liitiumakudest hoolimata. A' noh, enam-vähem realiseeritud.
4. "Sinilind". Kogumiku nõrgim lüli, arutletakse lindude orienteerumismehhanismi ja selle praktilise kasutatavuse üle. Realiseerimata ja nii vist jääbki.
Nii et -- mida virisete? Eriti arvestades seda, et üheski jutus pole välismaa spiooni, kellel taskud 25-dollarilisi täis, pole ühtki ebateadlikku kodanikku, keda usin kollektiiv ümber kasvatab, ega -- kui õigesti mäletan -- ühtki Stalini tsitaati.
Tehke järele.
Teksti loeti eesti keeles

Kuivõrd mul on vist juba imikueast nõrkus kõiksugu masinate, aga eriti autode vastu, siis tundus see lugu seitsme-kaheksaselt lugedes ilgelt pônev. Mistõttu saab lisapalli.

P.S. Limusiiniga polnud vähemalt eestikeelse väljaande piltide järgi otsustades sel autol küll mingit pistmist. A' see ongi vist meile ida poolt tulnud komme kõiki ilusaid ja  läikivaid autosid limusiinideks kutsuda. Ma olen miskis ajalehes või ajakirjas isegi kabrioletti näinud nii nimetatavat.

Teksti loeti eesti keeles

Kuulge, kallid eelarvustajad! Sihuke keskmine hinne (3,0) paneb mõne inimese veel seda raamatut lugema ... me ei taha ligimeste kallal vaimset vägivalda tarvitada, ega?
Minu arvates kuulub "Teed sügavusse" vene kommunistliku saasta kõige alumisse kihti. Igatahes meeldis lapsest peast mulle "Polaarunistus" märksa rohkem, ja "220 päeva tähelaevas" oli suisa kirjandusteos "Teede..." kõrval.
Teksti loeti eesti keeles

Einojah, romaan saab minult kõrgeima hinde, selles pole kahtlust. Kuid ma pole siiani mõistnud, mida ACC selle kirjutamisega tahtis öelda, ja võimalikud on variandid.
A. Ülimalt helge nägemus inimkonna tulevikust -- meie kuulume äravalitute hulka ja meie päralt on ... universum.
B. Nägemus inimkonnast kui ahjul istuvast Ivanuška-duratšokist, kellele (kui ta ahju mööda kobades kogemata noa on kätte saanud) pannakse kohe saba, tiibade ja sarvedega njanja juurde, et imelaps ometi endale kogemata viga ei teeks, enne kui printsessi (Overmindi) juurde lubatakse.
C. (Tegelikult A teisendus). Kaastunne Ülemvalitsejatele, kes näevad midagi ülevat ja aitavad sellele kaasa, kuid iial selleni ei jõua (see on romaanis ka kõige otsesemalt välja öeldud).
D. Progressorlus või antiprogressorlus, võtke kumbapidi teil tuju parajasti on. Kas kõrgema astme tsivilisatsioon võib suunata madalama astme tsivilisatsiooni arengut? (Vt. ka Vendade vastavaid teoseid). 
Jne., jne. A' eks ta seepärast hea raamat ongi, et ei too kõike sinise lindiga kandikul ette. Pealegi ilmus
4 aastat enne esimest Maa tehiskaaslast,
8 aastat enne inimese esimest kosmoselendu,
16 aastat enne inimese esmakordset astumist teisele taevakehale.
P.S. Kohe saab 50 aastat sellest, kui inimesed esmakordselt pidasid jõule väljaspool Maad. Nii et Ülemvalitsejad on kuidagi hiljaks jäänud, kuid oma käitumisega oleme selle möödunud poolsajandi jooksul neid edukalt asendanud.    
Teksti loeti mitmes erinevas keeles