Kasutajainfo

Jules Verne

8.02.1828-24.03.1905

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Jules Verne ·

Face au drapeau

(romaan aastast 1896)

ajakirjapublikatsioon: «Magasin d`Education et de Recreation [II]» nr. 25 (1. jaanuar 1896) - nr. 36 (15. juuni 1896)
Hinne
Hindajaid
2
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (3)

Süngeisse pilvisse vajub Suure XIX Sajandi lõpp. Klassikaline industriaalajastu oma avastajate ning kaupmeestega, poliitikute ja teadlastega, revolutsionääride ja sandarmitega kaob aurikurataste pladinal ja raudteerööbaste kõlksudes möödaniku. Pöördumatult. Euroopa tsivilisatsioon on saavutanud oma kõrgeima taseme ja hakkab, esialgu veel märkamatult, loojuma. Uue, XX Sajandi koidiku esimesed triibud vonklevad laotuse all kui Punane Plagu ja Valged Pentagrammid löövad aina eredamalt sirama. Juba on sündinud need, keda veel ei tunta... juba on olemas Lenin ja Stalin ja Hitler ja Planck ja Einstein ja ja kuskil katsetab keegi televiisorit ja sõidavad juba autod... ja telegraafivõtme kobav toksimine tuikab pulsilöökidena inimkonna kollektiivses teadvuses... ja juba sätib keegi uraanisoolasid fotoplaadile. On Aeg. Suur Aeg. Poolteist aastakümmet XIX sajandi algusest mürisesid massimõrvarist Korsika suurtükileitnandi kahurid ja nende kõmin kuulutas maailmale uute, ennenägematute ja ennekogematute õiguste ja vabaduste saabumist. Igaveseks ajaks. Kõigile riikidele ja rahvastele. Kuid aeg on läinud. Suurtükid lasevad üha augemale ja nende täitmatud suud haigutavad üha laiemalt, et sülitada välja veel võimsaimaid mürske. Üks professor, selline õndsa XIX sajandi professor, hajameelne ja apoliitiline, on teinud valmis Mürsu. Relva, mis ainsa lasuga võib hävitada terve laevastiku. Päevani New Mexico kõrbes on jäänud vaid 49 aastat... Mis on 49 aastat? Pole isegi mitte pool sajandit... Panen romaanile "viie". Võib norida kirjandusliku külje kallal. Võib norida lgp. professori leiutise kallal ja naerda hr. krahvi ambitsioone... Kõigele vaatamata mulle see lugu meeldis! Muide, tsehhid tegid sellest vapustava filmi - "Back Cap''i saare saladus". ;-)
Teksti loeti vene keeles

Esmalt tahaksin tähelepanu juhtida eelarvustaja kirjatööle, mis (kuigi räägib Verne`i tekstist vaid 6 real kokku 31 realisest arvustusest) on omaette meistriteos. Kuigi ühest küljest ei peatu eelarvustaja õieti üldsegi Verne`i romaanil, on ta ometi suutnud oma kirjatöösse sisse panna kogu tolle teksti õhustiku, vaimsuse, kui soovite. Ja suuresti on kokku suudetud võtta kogu selle aurupungi üheks alustalaks oleva prantslase loomingu kreedo. Sügav kummardus!

Ja ilmselt on suurema osa siinset teksti lugejate jaoks eristamatu Verne`i romaan "Face au drapeau" (mida mina lugesin saja aasta taguses inglisekeelses tõlkes pealkirjaga "Facing the Flag") ning selle ainetel 1958. aastal välja tulnud tšehhi filmigeeniuse Karel Zemani teosel "Vynález zkázy", mis on angloameerika maailmas tuntud pealkirja all "The Fabulous World of Jules Verne" ning nõukogude ruumis pealkirja all "Back Cupi saare saladus".

Kes on seda õndsal vene ajal näinud, mõistavad ilmselt, millest tuleb siinkirjutaja õhkamine, kes pole näinud, neid ei aita ilmselt ka parimad kirjeldused - igatahes on see film novaatorlik oma tehniliselt lahenduselt, jõudes samas hämmastavalt lähedale sellele raskestikirjeldatavale Jules Verne`i loomingu aurupungilikule õhustikule ja kreedole.

Jules Verne`il ei vedanud eluajal ja sellele järgnenud kümnendeil inglisekeelsete tõlgetega - need tehti enamasti jõhkralt lühendatult, jättes alles vaid puhta tegevuse, mistap kirjanikku sageli tänapäevalgi inglisekeelses maailmas pelgalt lasteautoriks peetakse. Minagi olen lugenud "Face au drapeau" kahest inglisekeelsest tõlkest seda varasemat ja väidetavalt viletsamat - kuid ometi tundus tekst täiesti täiskasvanutele suunatud ja üldsegi mitte kohati halenaljakas ja puine (nagu kahjuks nt "Vallutaja Robur").

Lugu ise räägib teadlasest Thomas Roch`ist, kes on leiutanud ülivõimsa relva... ühest USA idaranniku kinnisest asutusest röövib professori ja tema põetaja kurikuulus piraat Ker Karraje, kes varjub krahv d`Artigas nime taha. Ta viib professori Bermuda saarestikus asuvale saladuslikule Back Cupi saarele, mille vulkaanikraatris asuvasse piraatide baasi pääseb vaid veealust tunnelit mööda allveelaevaga. Saarel veenab ta professori tema heaks relva ehitama. Kuid õpetlase põetaja polnud sugugi see, kellena esines...

Mulle meenusid seda nüüd täiskasvanuna lugedes pidevalt ähmased stseenid lapsepõlves viimati nähtud Zemani poolenisti animatsioonist, poolenisti päris näitlejatega filmist, tohutust kahurist, piraatide peidupaigast ning kahe allveelaeva võitlusest kitsas veealuses tunnelis... Kellel seda võimalust pole, ilmselt on tekstki nende jaoks veidi kahvatum. Mis parata!

Kuigi suures plaanis käsitleb see romaan samuti suure üksiklase (Robur, Nemo jt) ja tema käsutuses oleva võimsa tehnoloogia teemat, siis Ker Karraje on siiski selgelt negatiivne tegelane, kurikael, kelle positiivsed tegelased peavad peatama... Lõpp aga... kas kurjategijad said karistada? Positiivsed tegelased ju hukkusid? Maailm sai päästetud nendest sõltumatult? Mnjah, väga veider romaan, tundub mulle.

Teksti loeti inglise keeles

Üldiselt on Verne minu jaoks selline "lapsepõlve kirjanik" - väiksena ja ka varateismelisena sai ta toona eesti keeles ilmunud seiklusjutte päris palju loetud. Kuhugi sinna lapsepõlve ongi Verne mu jaoks maha jäänud, hiljem teda lugema väga kiskunud pole - seda aastate jooksul tekkinud ja süvenenud ulmehuvi kiuste. Zemani kuulsat filmi nägin kunagi üheksakümnendatel (oma lapsepõlve Verne'i-fännamise perioodil) ka telekast, toona tundus see päris huvitav, ent väga palju rohkem kui üksikule saarele paigutatud superkahuri ja saart ründava laevastiku teema mul sellest meeles pole. Kui "Back Cupi saare saladus" käesoleval aastal eesti keeles ilmus, otsustasin selle siiski ära osta ja läbi lugeda. 
Romaani sisust on eelarvustajad juba piisavalt rääkinud. Tasuks ehk veel mainida, et minu jaoks ei meenuta "Back Cupi saare saladuse" hullu teadlast ja superrelva sisaldav intriig niivõrd lapsepõlves loetud Verne'i teoseid, kuivõrd veidi hilisemat, 20. sajandi alguse ulmet (Beljajev, Tolstoi, Dominik). 
Üldiselt pole "Back Cupi saare saladus" üldse paha raamat, ehkki mõjub tänapäeval lugedes arusaadavalt veidi vanamoeliselt ja tõenäoliselt on selle romaani puhul oluline eelkõige selle kirjandusajalooline väärtus. 
Lõpetuseks peaks ilmselt mainima veel üht Verne'i loomingule omast paradoksi. Ehkki autor käsitleb kõike oma raamatutes toimuvat teaduslikust vaatenurgast, ei paista teose süžee elementaarne loogilisus teda vähimalgi määral huvitavat (kohe meenub väiksena loetud "Saladuslik saar", kus merehädaliste leitud väike kast sisaldas sellises koguses relvi ja muud varustust, et selle vedamiseks olnuks vankrit vaja). Nii ka "Back Cupi saare saladuses" - üheks silmatorkavamaks vast asjaolu, et teadmised superrelva toimimise kohta paiknesid vaid hullumeelse Thomas Rochi peas, ilma ühegi paberile visandatud skeemi või mudelita, mis leiutisest huvitunutele kahtlemata märksa suuremat huvi oleksid pakkunud. Veelgi kummalisem on romaani sündmustiku esitamine insener Simon Harti kirjalike märkmetena. Vahepeal jääb mulje, et pimedasse konteinerisse vangistatud Hart teeb seal oma hetkemeeleolude kohta kirjalikke märkmeid (isegi kui see füüsiliselt võimalik oleks, tekib küsimus, et milleks küll?), lisaks jätkab ta piraatide käes vangis olles kirjalike märkmete tegemist, pannes neisse kirja asju, mis märkmete piraatide kätte sattudes kõik ta saladused paljastaksid ja ta kindlasse surma viiksid. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Tondijutu elementidega ajalooline jutt. Aasta on 455 ja vandaalide laevastik kuningas Genserici juhtimisel seilab Kartaagost Rooma poole, sekkumaks laguneva impeeriumi südames toimuvasse võimuvõitlusse. Ootamatult ilmub Genserici galeeri kajutisse salapärane võõras, kes teda hoiatada soovib...
Loo "puänt" on suhteliselt ettearvatav ja eks ka ajalooteema käsitluses ole mitmeid küsitavusi. Plussideks on aga kahtlemata Howardile omane poeetilis-vitaalne stiil ja hea õhustikuloomine.
Teksti loeti inglise keeles

"Harry Dresdeni" sarja kolmas romaan kaldub võrreldes eelnevatega natuke rohkem gootilikku õudusse, mis avaldub ka (originaalis tõlkimatut sõnamängu sisaldavas) pealkirjas. Nagu esmaarvustajagi maininud, ei kisu õudusteema siin siiski väga karmiks ja hoolimata fantaasiarohkest sündmustikust ning minategelast (traditsiooniliselt) tabavatest jõhkratest väntsutustest lööb romaanis välja teatud südamlik alatoon, mis kohati isegi veidi sentimentaalseks kisub. Huumorit on muidugi ka.
Õudusteemaga seoses tuleks ka taaskord kiita raamatu eestikeelse tõlke kaanepilti Meelis Krošetskinilt, mis teose õhustikku väga hästi edasi annab.  Sarja kolmanda romaani lugemise järel tundub, et nende raamatute sündmustik on äärmiselt sarnaselt, justkui ühe malli järgi üles ehitatud. Spoilerdamata võib vast öelda, et kolmanda osa lõpp jätab võrreldes eelmiste romaanidega mõned teemad veidi lahtisemaks ja tundub, et need "lahtised otsad" võiksid peegelduda ka sarja hilisemates romaanides. 
Teksti loeti eesti keeles

"Vürstkaupmeeste" esimene alasari muutub lõpupoole järjest süngemaks, poliitilisemaks ja apokalüptilisemaks. Huvitava detailina tasuks ära märkida reaalsete USA poliitikute (eelkõige Dick Cheney ja Donald Rumsfeldi) ilukirjanduslikku konteksti pahalastena sissetoomist nende õigete nimede all. 
Kokkuvõttes päris kahju, et see sari eesti keeles pooleli jäi. Ilmselt tuleks mingil hetkel ka teise alasarja raamatud ette võtta...
Teksti loeti inglise keeles

Lõpule (või täpsemalt esimese alasarja lõpule) läheneva "Vürstkaupmeeste"-sarja sündmustik läheb järjest põnevamaks ja peab tunnistama, et pinget üleval hoida autor oskab. Ja erinevalt tüüpilisest põnevikust pole selles raamatus ühtki kangelast, kes kokkukeerdunud jama ära lahendaks ning maailma päästaks - autor laseb sündmustel hoopis kiiruga katastroofi poole galopeerida...
Esmaarvustajaga selles osas nõus, et Uus-Britannias toimuv (mis mõnevõrra 1917. aasta Venemaa sündmusi meenutab) on feodaalse Gruinmarkti intriigide ja terroriparanoiast haaratud Bushi-aegses USA-s toimuvaga võrreldes selles romaanis veidi unarusse jäänud... 
Teksti loeti inglise keeles

Veidi "Trifiidide päeva" meenutab see romaan küll, eriti lõpuosa. Ülesehitus on neil raamatutel siiski üsna erinev: kui "Trifiidide päev" algas katastroofiga, siis enamiku käesoleva romaani mahust võtavad enda alla inimkonna võitlus meresügavustes peituvate salapäraste tulnukatega ja aeglane liikumine katastroofi poole. 
Pinget kruvida oskab autor küll - ja seda ka hoolimata sellest, et suur osa romaani sündmustikust on tegelikult lugejale üldjoontes ette teada, kasvõi eestikeelse väljaande tagakaane-teksti põhjal. Meresügavuste ja tulnukate salapärase olemusega seonduv aitab põnevuse loomisele kaasa. Maksimumhinnet sellele romaanile siiski anda ei taha - midagi jääks nagu puudu. 
Eestikeelse väljaande puhul tuleb kiita efektset kaanepilti. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu suhtumine Le Guini loomingusse on vastuoluline. Kui tihti absoluutseks fantasyklassikaks peetav "Meremaa"-tsükkel pole mind kunagi eriti kõnetanud, siis Haini-tsükli raamatutest (mille hulka kuulub ka käesolev romaan) on mul vastupidiselt head mälestused.
Siin Baasis on Arvi ja Reidar sellest raamatust juba üsna põhjalikult ning hästi kirjutanud, nii et paratamatult tekib kiusatus vaid hindega piirduda. Kuna tegu on aga vastuoluliselt mõjuva romaaniga olulisel teemal, peaksin arvustustele ikkagi omalt poolt midagi lisama. 
"Ilmajäetud" on hea SF selles mõttes, et see paneb kirjeldatud teemade üle  mõtisklema. Anarhistlike ühiskondade (ja nende võimalikkuse) teema on mulle pikemat aega huvi pakkunud, seda sõltumata ühiskonna parem- või vasakpoolsest sotsiaalmajanduslikust suunitlusest (näiteks Heinleini "Kuu on karm armuke" kuulub kindlalt mu lemmikraamatute alla... niipalju kui mul selliseid asju nagu lemmikraamatud üldse on). Ja erinevalt Kristjani arvustuses mainitust on Le Guini kirjeldatud anarhosündikalistlik ühiskond hoopis midagi muud kui nõukogude kord... ka poleks samasugust teost saanud kirjutada mitteulmena, sest tegelikus maailmas lihtsalt ei eksisteeri päris selliseid olukordi ja jõudude vahekordi... ega eksisteerinud ka romaani kirjutamisajal. Kohati mõjuvad kirjeldatud olukorrad lausa stereotüüpselt (näiteks Urrase kapitalistlik ühiskond tundub veidi nõukogudeaegse karikatuurina Läänest, kus 20. sajandi keskpaiga tehnoloogiline arengutase on kombineerunud tööstusrevolutsiooniaegsete sotsiaalsete vastuoludega). Samas on tegu ikkagi väljamõeldud maailmadega ja midagi Anarrese ühiskonna laadset pole meie maailma ajaloos kunagi pikema aja jooksul eksisteerinudki (kui ehk mõningad Hispaania kodusõja aegsed seigad ja teised sarnased asjad välja arvata.
Maksimumhinde andmise kiuste ei tea ma, kas seda raamatut kõigile kaasulmikutele soovitada julgeksin. Kõigile ei pruugi Le Guini stiil ega romaanis käsitletud teemad meeldida. Siiski pean ma ise selle raamatu eesti keeles ilmumist positiivseks sündmuseks. 
Teksti loeti eesti keeles

 Antoloogia puhul torkab silma üks kummaline asjaolu-kaaneteksti järgi sisaldab see Reaktori parimaid jutte perioodist sügis 2016-talv 2017. Samas on nii mõnedki lood ilmunud tegelikult Reaktoris märksa varem, vanim lugu (Andresoni oma) pärineb detsembrist 2014...
Teksti loeti eesti keeles

Loo meeleolu meenutab veidi Paasilinna "Maailma parimat küla". Või siis üleloomuliku õuduse žanrist Lätte "Udriku küla naisi". Ehk siis lugu praktilise mõtlemisega maakatest, kes ei lase kõiksugu eriskummalistel juhtumistel oma harjumuspärast mõtteviisi häirida... ja selle teemaga seonduv koomika. 
Palju muud eelarvustajatele lisada polegi ja Mandi ning Rauxi kiidusõnadega tuleb ühineda. 
Teksti loeti eesti keeles

Paralleelmaailmade-teemaline hoogne märul, milles sisaldub vihjeid erinevatele Weinbergi teostele, osa tegevust toimub ka "Tõrkeotsingu" maailmas.
Näib, et kiire ja hoogsa sündmustikuga teosed (ilma kõiksugu tagasivaadeteta vms) tulevad Weinbergil kõige paremini välja. Miinuseks on käesoleva loo puhul vast see, et tegu oleks justkui mingi pikema saaga algusega ja paljud otsad jäävad lahtiseks. Samas näib olevat mingitpidi tegu aasta varem ilmunud lühiromaani "Kes varju püüab" eellooga, täpsemalt öeldes on teatud kattuvused tegevusmaailma ja tegelaste osas...
Teksti loeti eesti keeles

Kummaline lugu pratchettilikust fantaasiamaailmast, kus elavad kõiksugu mütoloogilised võluolendid....
Nagu ei saanudki selle loo mõttest aru. Lastekirjanduse jaoks liiga täiskasvanulike ja süngete elementidega, koomilise fantasy jaoks liiga vähenaljakas. Samas nii paha ka polnud, et "kolmest" madalamat hinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo märksõnadeks on bioprintimine, teaduslikud eksperimendid ja ühe naisterahva unistused...
Idee oli päris huvitav, aga lugu tervikuna jättis kuidagi külmaks. See peegeldub ka hindes. 
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi Jekimovile tüüpiline lugu kosmosegängsterite (või antud juhul siis pigem poolkriminaalse elemendi) arveteklaarimistest kaugtuleviku maailmas. Võrreldes mõnede teiste minu loetud Jekimovi lugudega on "Õnnepäev" küll mõnevõrra süngem ja lohutum, seda eelkõige sündmustiku poolest...
Teksti loeti eesti keeles

Jumalataoliste kosmiliste üliolendite elust rääkiv laast on liiga lühike, et selle sisust midagi olulist väljalobisemata pikemalt pajatada...
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo peategelaseks on pereisast krematooriumiomanik, kes oma äri päris eetiliselt ei aja ja seetõttu tumedate jõudude küüsi langeb...
Lugu tükkis oma teostuse ja õhustikuga mulle meeldis. Mida võiks ette heita, on vähene toimetatus. Dialoog mõjub kohati imelikult: kust Aldo teadis, et Sulev läks just jahile, kui Sulevi naine oli talle lihtsalt öelnud, et mees on kodust ära? Või miks imestab Aldo loo lõpus, et Magnus on oma ema Liiaks nimetanud, kui sellist kohta eelnevas dialoogis polnud. Lisaks kohatine kummaline lauseehitus ("Leekide valgus mängis tema näol ja raske oli mehe ilmest aru saada, kui naine seda vaadanud oleks"). Puudulikust toimetamisest tulenevate asjaolude tõttu ma loo hinnet siiski langetama ei hakka. 
Teksti loeti eesti keeles

Omapärane segu kosmoseulmest, jaapanipärasest küberpungist ja krimiloost. Veenuse atmosfääris hõljuvas inimkoloonias leiab aset kummaline terroriakt - depressioonis Jaapani päritolu insener korraldab nanorobotite abil ohvriterohke suitsiidirünnaku. Toimunu põhjusi otsima saabunud uurija satub aga ootamatult mastaapsete saladuste otsa...
Mulle see lugu meeldis. Põnev ja ootamatuid pöördeid tulvil sündmustik ning väga põnevalt loodud maailm, mille mõnevõrra orientaalset õhustikku ei saa autori Jaapani-huvist teadlik olles üldse imeks panna. 
Teksti loeti eesti keeles

Tegevus toimub samas alternatiivajaloolises maailmas, mida kirjeldas Maniakkide Tänav oma loos "Kolmanda Reichi triumf!" Ehk siis maailm, kus sakslased on võitnud Teise maailmasõja ja alustanud kosmosevallutusega, jätkuvalt okupeeritud Eestis aga kisuvad suhted põliselanike ning natsidest uute peremeeste vahel järjest hapumateks... Metsavana loo sisuks on sakslaste Kuu-lennu teema ja eestlaste roll selles, mida ka Mandi loos mõnevõrra käsitleti.
Üldiselt mulle meeldis. Kuidagi terviklikum ja vähem vasturääkivusi sisaldav kui Mandi lugu samast maailmast. "Saladusliku tsaari" tsüklist tuttava sõna "estronaut" kasutamine käesoleva loo tegevusmaailmas tundus küll veidi kummaline...
Teksti loeti eesti keeles

Samoldinile näib meeldivat kirjutada lugusid lähituleviku-Eestist ja provokatiivsetel teemadel. Kui "Joroski öö" sisuks oli setude Donbassi-stiilis hübriidsõda eestlaste vastu, siis käesolevas loos... See kirjeldatud müür jooksis ju üsna mööda praegu kavandatavat Rail Balticu trassi. Ja mingid rongid käisid seal ka. Selline, et milline võiks välja näha "Rail Balticuga poolekslõigatud Eesti" postapokalütilistes tingimustes, olen isegi mõtisklenud. Samoldin kirjeldab oma loos midagi sarnast ja tulemuseks on veidi mõningaid vene ulmeteoseid meenutav  rõhuv-absurdseks kiskuv maailm. 
Sarnaselt Indrekule võtab ka minu jaoks  hinde "4" peale just see stiil. Idee on hea, aga loo võinuks veidi teises võtmes kirja panna...
Teksti loeti eesti keeles

Absurdihõnguline lugu tuleviku-Eestist, kus kehtib veganite diktatuur, lihasöömine on keelatud ja metsikus looduses elavad biorobootilisel teel loodud inimhübriidid...
Ilmselt mitte ülemäära tõsisena mõeldud lugu, mis kõlbab täitsa lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

"Anno Dracula" näol on tegu metakirjandusliku alternatiivajalooga. Mis siis, kui Stokeri klassikalises romaanis kirjeldatud sündmused läinuks teisiti - kui Van Helsingilt ja ta sõpradel poleks õnnestunud kurikuulsast vampiirist jagu saada ega teda isegi Inglismaalt välja kihutada? Ja kui Dracula haaranukski järgnevalt Briti saared oma isikliku kontrolli alla - milline siis 19. sajandi lõpu Inglismaa oleks välja näinud?
Eelarvustajaga võib nõustuda selles osas, et tegevus käivitub üsna aeglaselt, ehkki ma ise ei täheldanud ka tegevuse tempo olulist kiirenemist romaani teises pooles. Tegelikult juhtub romaani jooksul üsna palju, ent sündmustik ei mõju vast väga kaasahaaravalt. Paremini on autoril välja tulnud teose üldine õhustik, samuti detailsed kirjeldused sellest, kuidas sajanditevanuste verdimevate ebasurnute hirmuvalitsus viktoriaanlikku ühiskonda täpsemalt mõjutama hakkab. Newmanile omaselt on siin ka kamaluga kõiksugu intertekstuaalseid vihjeid kirjandusele, filmidele ja muule. Osa neist vihjetest seletab autor ka raamatu lõpus olevas lisas lahti. 
Maksimumhindest jääb nagu midagi puudu, samas on tegu päris huvitava ja omapärase raamatuga. Oma rolli mängib siinkohal ilmselt ka see, et vampirismi ja igavesse ellu puutuvad teemad on mulle alati huvi pakkunud, ehkki ma muidu suur õudusfänn pole. Seda, kas ka järgede lugemise ette võtan (praeguseks on "Anno Dracula" sarjas ilmunud seitse romaani), ma praegu pigem otsustama ei hakka. 
Teksti loeti inglise keeles

"Back in the USSA" on seitsmest pikemast tekstist koosnev alternatiivajalooline kollaažromaan, mida võiks pidada ka jutukoguks. Romaani seitse "peatükki" on varem ilmunud eraldi lugudena Briti ulmeajakirjas Interzone ja nende tegevus toimub erinevates kohtades ning aegadel, ka peategelased on erinevad. Lugusid ühendab kummaline alternatiivajalooline maailm, milles USA-d tabab 20. sajandil Venemaa saatus. 
Kirjeldatud maailmas kasvavad 20. sajandi alguse USA-s sotsiaalsed vastuolud märksa kiiremini kui tegelikus ajaloos (veidi meenub Jack Londoni "Raudse kanna" tulevikunägemus). Theodore Roosevelt valitakse teiseks ametiajaks USA presidendiks, ent mõrvatakse 1912. aastal sotsialistide poolt. Pärast Roosevelti surma kehtestatakse USA-s suurärimeeste toetusel diktatuur. Asja teeb hullemaks uue presidendi Charles Foster Kane'i ennatlik sekkumine Esimesse maailmasõtta (sest Saksa allveelaev on uputanud Titanicu USA rahvuskangelase Buffalo Billiga pardal) ja kurikuulsa inglise okultisti Aleister Crowley tegevus, kes end "isikliku astroloogina" president Kane'i ning esileedi lähikonda sokutab, hakates USA valitsemise üle olulist mõju avaldama. Lõpptulemusena keeb töölisklassi raev Kane'i režiimi vastu üle ja puhkeb revolutsioon. Kesk-Ameerikast saabub kinnises rongis Washingtoni sotsialistide juht Eugene V. Debs ja võtab riigis juhtimise üle. Kõik see päädib aga üsnagi rõlge kommunistliku diktatuurirežiimiga, mida pärast Debsi surma juhib tema parteikaaslane Al Capone...
Teatud määral on romaanis kirjeldatu reaalse ajaloo peegelpilt: USSA (Ameerika Sotsialistlikud Ühendriigid) täidab siin Nõukogude Liidu, Suurbritannia ja Venemaa aga USA rolli. Päris peegelpildiga tegu muidugi olla ei saa, ent autorid tõmbavad ilmselge mõnuga kõikvõimalikke ja -võimatuid paralleele reaalse 20. sajandi ajaloo ning kultuuriga (kirjanduse, filmide ja muusikaga). Need, kes on lugenud ulmeantoloogiast "Aphra" Newmani loo  "Übermensch!" eestikeelset tõlget, teavad, kuiväga sellele kirjanikule meeldib intertekstuaalsus. Ilmselt on lugematud ajaloo- ja (pop)kultuuri teemalised vihjed romaani suurimaks väärtuseks. Vihjed mõjuvad ka üsna humoorikalt, ehkki kohati on lugude stiil naljast üsna kaugel (näiteks CIA kommunistliku versiooni korraldatud veresaunade kirjeldustes kolmekümnendate aastate puhastuste ajal). Mõnede lugude stiil sisaldab küll musta huumorit ja lausa rupskiooperlikke elemente. Mitmed lood on küll esitatud kellegi minavormis noorpõlvemälestustena, mistõttu neid lugema hakates tekib kartus, et tegu võib olla tüütu vanainimeseliku heietamisega. See mulje on siiski petlik ja autorite hoogne ning vahe stiil tuleb üsna kiirelt ilmsiks. 
Soovimata romaani "peatükke" eraldi arvustada, mainin siiski, et minu meelest oli neist igavaim "Teddy Bear's Picnic" - venima kippuv heietus tagurpidisest Vietnami sõjast, milles Briti impeeriumi ja Vene keisririigi väed võitlevad džunglis USSA toetatud kommunistlike geriljade vastu. Kui kolm esimest "peatükki" (Baasis olev järjekord pole päris õige) olid väga head, siis alates mainitud loost kiskus teose tase veidi allapoole, mistõttu vahepeal kaalusin ka hinde langetamist "nelja" peale. Hinde päästis mu jaoks viimane peatükk "On the Road" - kirjeldus 1990. aastatest, mil kommunistlik režiim on kokku varisenud ja USA aladel toimuv meenutab segu Metsikust Läänest ning Jeltsini-aegsest maffiasõdadest haaratud Venemaast.     
Teksti loeti inglise keeles

Kummaline raamat. 
Alustuseks see maailm. Huvitav ja detailselt kirjapandud, ehkki tundub nagu veidi väheusutav, et suures osas paganlikuks jäänud Euroopas (sealhulgas Briti saartel) oleks nii suur osa ülejäänud ajaloost toimunud sarnaselt reaalse ajalooga. Aga ilmselt polegi viimatimainitud asjaolu niiväga oluline. 
Põhiliseks probleemiks oli minu jaoks see, et autori jutustamisviis ei suutnud mind kuidagi kaasa tõmmata. Suhteliselt õhukest romaani lugedes kipuvad tegelased ja nende motivatsioonid ning sündmustiku arengud pidevalt segamini minema ning autor ei suuda pinget üleval hoida. (Ilmselt pole probleem mu tähelepanuvõimes, sest näiteks Martini "Jää ja tule laulu" lugedes pole tuhandetel lehekülgedel kulgevate rohkearvuliste tegevusliinide jälgimine olnud mu jaoks eriti keeruline). 
Idee ja maailm tõstavad siiski mõnevõrra raamatu hinnet, nii et kokku "3" tugeva plussiga. 
Teksti loeti inglise keeles