Kasutajainfo

Jules Verne

8.02.1828-24.03.1905

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Jules Verne ·

Face au drapeau

(romaan aastast 1896)

ajakirjapublikatsioon: «Magasin d`Education et de Recreation [II]» nr. 25 (1. jaanuar 1896) - nr. 36 (15. juuni 1896)
Hinne
Hindajaid
2
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (3)

Süngeisse pilvisse vajub Suure XIX Sajandi lõpp. Klassikaline industriaalajastu oma avastajate ning kaupmeestega, poliitikute ja teadlastega, revolutsionääride ja sandarmitega kaob aurikurataste pladinal ja raudteerööbaste kõlksudes möödaniku. Pöördumatult. Euroopa tsivilisatsioon on saavutanud oma kõrgeima taseme ja hakkab, esialgu veel märkamatult, loojuma. Uue, XX Sajandi koidiku esimesed triibud vonklevad laotuse all kui Punane Plagu ja Valged Pentagrammid löövad aina eredamalt sirama. Juba on sündinud need, keda veel ei tunta... juba on olemas Lenin ja Stalin ja Hitler ja Planck ja Einstein ja ja kuskil katsetab keegi televiisorit ja sõidavad juba autod... ja telegraafivõtme kobav toksimine tuikab pulsilöökidena inimkonna kollektiivses teadvuses... ja juba sätib keegi uraanisoolasid fotoplaadile. On Aeg. Suur Aeg. Poolteist aastakümmet XIX sajandi algusest mürisesid massimõrvarist Korsika suurtükileitnandi kahurid ja nende kõmin kuulutas maailmale uute, ennenägematute ja ennekogematute õiguste ja vabaduste saabumist. Igaveseks ajaks. Kõigile riikidele ja rahvastele. Kuid aeg on läinud. Suurtükid lasevad üha augemale ja nende täitmatud suud haigutavad üha laiemalt, et sülitada välja veel võimsaimaid mürske. Üks professor, selline õndsa XIX sajandi professor, hajameelne ja apoliitiline, on teinud valmis Mürsu. Relva, mis ainsa lasuga võib hävitada terve laevastiku. Päevani New Mexico kõrbes on jäänud vaid 49 aastat... Mis on 49 aastat? Pole isegi mitte pool sajandit... Panen romaanile "viie". Võib norida kirjandusliku külje kallal. Võib norida lgp. professori leiutise kallal ja naerda hr. krahvi ambitsioone... Kõigele vaatamata mulle see lugu meeldis! Muide, tsehhid tegid sellest vapustava filmi - "Back Cap''i saare saladus". ;-)
Teksti loeti vene keeles

Esmalt tahaksin tähelepanu juhtida eelarvustaja kirjatööle, mis (kuigi räägib Verne`i tekstist vaid 6 real kokku 31 realisest arvustusest) on omaette meistriteos. Kuigi ühest küljest ei peatu eelarvustaja õieti üldsegi Verne`i romaanil, on ta ometi suutnud oma kirjatöösse sisse panna kogu tolle teksti õhustiku, vaimsuse, kui soovite. Ja suuresti on kokku suudetud võtta kogu selle aurupungi üheks alustalaks oleva prantslase loomingu kreedo. Sügav kummardus!

Ja ilmselt on suurema osa siinset teksti lugejate jaoks eristamatu Verne`i romaan "Face au drapeau" (mida mina lugesin saja aasta taguses inglisekeelses tõlkes pealkirjaga "Facing the Flag") ning selle ainetel 1958. aastal välja tulnud tšehhi filmigeeniuse Karel Zemani teosel "Vynález zkázy", mis on angloameerika maailmas tuntud pealkirja all "The Fabulous World of Jules Verne" ning nõukogude ruumis pealkirja all "Back Cupi saare saladus".

Kes on seda õndsal vene ajal näinud, mõistavad ilmselt, millest tuleb siinkirjutaja õhkamine, kes pole näinud, neid ei aita ilmselt ka parimad kirjeldused - igatahes on see film novaatorlik oma tehniliselt lahenduselt, jõudes samas hämmastavalt lähedale sellele raskestikirjeldatavale Jules Verne`i loomingu aurupungilikule õhustikule ja kreedole.

Jules Verne`il ei vedanud eluajal ja sellele järgnenud kümnendeil inglisekeelsete tõlgetega - need tehti enamasti jõhkralt lühendatult, jättes alles vaid puhta tegevuse, mistap kirjanikku sageli tänapäevalgi inglisekeelses maailmas pelgalt lasteautoriks peetakse. Minagi olen lugenud "Face au drapeau" kahest inglisekeelsest tõlkest seda varasemat ja väidetavalt viletsamat - kuid ometi tundus tekst täiesti täiskasvanutele suunatud ja üldsegi mitte kohati halenaljakas ja puine (nagu kahjuks nt "Vallutaja Robur").

Lugu ise räägib teadlasest Thomas Roch`ist, kes on leiutanud ülivõimsa relva... ühest USA idaranniku kinnisest asutusest röövib professori ja tema põetaja kurikuulus piraat Ker Karraje, kes varjub krahv d`Artigas nime taha. Ta viib professori Bermuda saarestikus asuvale saladuslikule Back Cupi saarele, mille vulkaanikraatris asuvasse piraatide baasi pääseb vaid veealust tunnelit mööda allveelaevaga. Saarel veenab ta professori tema heaks relva ehitama. Kuid õpetlase põetaja polnud sugugi see, kellena esines...

Mulle meenusid seda nüüd täiskasvanuna lugedes pidevalt ähmased stseenid lapsepõlves viimati nähtud Zemani poolenisti animatsioonist, poolenisti päris näitlejatega filmist, tohutust kahurist, piraatide peidupaigast ning kahe allveelaeva võitlusest kitsas veealuses tunnelis... Kellel seda võimalust pole, ilmselt on tekstki nende jaoks veidi kahvatum. Mis parata!

Kuigi suures plaanis käsitleb see romaan samuti suure üksiklase (Robur, Nemo jt) ja tema käsutuses oleva võimsa tehnoloogia teemat, siis Ker Karraje on siiski selgelt negatiivne tegelane, kurikael, kelle positiivsed tegelased peavad peatama... Lõpp aga... kas kurjategijad said karistada? Positiivsed tegelased ju hukkusid? Maailm sai päästetud nendest sõltumatult? Mnjah, väga veider romaan, tundub mulle.

Teksti loeti inglise keeles

Üldiselt on Verne minu jaoks selline "lapsepõlve kirjanik" - väiksena ja ka varateismelisena sai ta toona eesti keeles ilmunud seiklusjutte päris palju loetud. Kuhugi sinna lapsepõlve ongi Verne mu jaoks maha jäänud, hiljem teda lugema väga kiskunud pole - seda aastate jooksul tekkinud ja süvenenud ulmehuvi kiuste. Zemani kuulsat filmi nägin kunagi üheksakümnendatel (oma lapsepõlve Verne'i-fännamise perioodil) ka telekast, toona tundus see päris huvitav, ent väga palju rohkem kui üksikule saarele paigutatud superkahuri ja saart ründava laevastiku teema mul sellest meeles pole. Kui "Back Cupi saare saladus" käesoleval aastal eesti keeles ilmus, otsustasin selle siiski ära osta ja läbi lugeda. 
Romaani sisust on eelarvustajad juba piisavalt rääkinud. Tasuks ehk veel mainida, et minu jaoks ei meenuta "Back Cupi saare saladuse" hullu teadlast ja superrelva sisaldav intriig niivõrd lapsepõlves loetud Verne'i teoseid, kuivõrd veidi hilisemat, 20. sajandi alguse ulmet (Beljajev, Tolstoi, Dominik). 
Üldiselt pole "Back Cupi saare saladus" üldse paha raamat, ehkki mõjub tänapäeval lugedes arusaadavalt veidi vanamoeliselt ja tõenäoliselt on selle romaani puhul oluline eelkõige selle kirjandusajalooline väärtus. 
Lõpetuseks peaks ilmselt mainima veel üht Verne'i loomingule omast paradoksi. Ehkki autor käsitleb kõike oma raamatutes toimuvat teaduslikust vaatenurgast, ei paista teose süžee elementaarne loogilisus teda vähimalgi määral huvitavat (kohe meenub väiksena loetud "Saladuslik saar", kus merehädaliste leitud väike kast sisaldas sellises koguses relvi ja muud varustust, et selle vedamiseks olnuks vankrit vaja). Nii ka "Back Cupi saare saladuses" - üheks silmatorkavamaks vast asjaolu, et teadmised superrelva toimimise kohta paiknesid vaid hullumeelse Thomas Rochi peas, ilma ühegi paberile visandatud skeemi või mudelita, mis leiutisest huvitunutele kahtlemata märksa suuremat huvi oleksid pakkunud. Veelgi kummalisem on romaani sündmustiku esitamine insener Simon Harti kirjalike märkmetena. Vahepeal jääb mulje, et pimedasse konteinerisse vangistatud Hart teeb seal oma hetkemeeleolude kohta kirjalikke märkmeid (isegi kui see füüsiliselt võimalik oleks, tekib küsimus, et milleks küll?), lisaks jätkab ta piraatide käes vangis olles kirjalike märkmete tegemist, pannes neisse kirja asju, mis märkmete piraatide kätte sattudes kõik ta saladused paljastaksid ja ta kindlasse surma viiksid. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Autor väidab romaani eessõnas, et selle idee põhineb ühel vanal Taani rahvaluule-ballaadil. Ilmselt on müüdid sarnastel teemadel Taanis üsna levinud... mulle igatahes meenutas see romaan Anderseni klassikalist muinasjuttu Väikesest Merineitsist, kes peab valima 300-aastase eluea ja armastatud printsi ning surematu hinge vahel.
Romaani sündmustiku kirjelduse osas pole eelarvustajatele palju lisada. Sarnane teema (kristlus ja/või tehnoloogiline progress maailma maagilist mitmekesisust maagilisel moel hävitamas) kordub päris paljudes Andersoni teostes ("Murtud mõõk", "Südasuvine torm"). Nõustun eelarvustajatega selles osas, et eskimote mütoloogia sissetoomine oli hea leid. Romaani sündmustiku Gröönimaal toimunud osa oligi ilmselt kõige huvitavam, osalt ka seetõttu, et käsitles üht ajaloo põnevat mõistatust: Skandinaavia kolonistide saatust Gröönimaal. Detailne ja põhjalik ajalooline taust on kahtlemata raamatu üheks suureks plussiks.
Pean tunnistama, et ka mind hakkas see ängistav ja lootusetu kristluse triumfi õhustik veidi häirima. Ma ei tea isegi, kas seda "vagajutulisuseks" nimetada... Anderson kirjeldab kristlust (tahtlikult või tahtmatult) üsna eemaletõukavalt, vähemalt minu meelest. Lõpupoole hakkas ka romaani sündmustik mõnevõrra venima ja mingil hetkel tundus mulle, et teose Baasi hindeks saab "4", ent lõpplahendus kergitas hinde minu jaoks siiski "5" peale.   
Teksti loeti inglise keeles

Üldiselt on Verne minu jaoks selline "lapsepõlve kirjanik" - väiksena ja ka varateismelisena sai ta toona eesti keeles ilmunud seiklusjutte päris palju loetud. Kuhugi sinna lapsepõlve ongi Verne mu jaoks maha jäänud, hiljem teda lugema väga kiskunud pole - seda aastate jooksul tekkinud ja süvenenud ulmehuvi kiuste. Zemani kuulsat filmi nägin kunagi üheksakümnendatel (oma lapsepõlve Verne'i-fännamise perioodil) ka telekast, toona tundus see päris huvitav, ent väga palju rohkem kui üksikule saarele paigutatud superkahuri ja saart ründava laevastiku teema mul sellest meeles pole. Kui "Back Cupi saare saladus" käesoleval aastal eesti keeles ilmus, otsustasin selle siiski ära osta ja läbi lugeda. 
Romaani sisust on eelarvustajad juba piisavalt rääkinud. Tasuks ehk veel mainida, et minu jaoks ei meenuta "Back Cupi saare saladuse" hullu teadlast ja superrelva sisaldav intriig niivõrd lapsepõlves loetud Verne'i teoseid, kuivõrd veidi hilisemat, 20. sajandi alguse ulmet (Beljajev, Tolstoi, Dominik). 
Üldiselt pole "Back Cupi saare saladus" üldse paha raamat, ehkki mõjub tänapäeval lugedes arusaadavalt veidi vanamoeliselt ja tõenäoliselt on selle romaani puhul oluline eelkõige selle kirjandusajalooline väärtus. 
Lõpetuseks peaks ilmselt mainima veel üht Verne'i loomingule omast paradoksi. Ehkki autor käsitleb kõike oma raamatutes toimuvat teaduslikust vaatenurgast, ei paista teose süžee elementaarne loogilisus teda vähimalgi määral huvitavat (kohe meenub väiksena loetud "Saladuslik saar", kus merehädaliste leitud väike kast sisaldas sellises koguses relvi ja muud varustust, et selle vedamiseks olnuks vankrit vaja). Nii ka "Back Cupi saare saladuses" - üheks silmatorkavamaks vast asjaolu, et teadmised superrelva toimimise kohta paiknesid vaid hullumeelse Thomas Rochi peas, ilma ühegi paberile visandatud skeemi või mudelita, mis leiutisest huvitunutele kahtlemata märksa suuremat huvi oleksid pakkunud. Veelgi kummalisem on romaani sündmustiku esitamine insener Simon Harti kirjalike märkmetena. Vahepeal jääb mulje, et pimedasse konteinerisse vangistatud Hart teeb seal oma hetkemeeleolude kohta kirjalikke märkmeid (isegi kui see füüsiliselt võimalik oleks, tekib küsimus, et milleks küll?), lisaks jätkab ta piraatide käes vangis olles kirjalike märkmete tegemist, pannes neisse kirja asju, mis märkmete piraatide kätte sattudes kõik ta saladused paljastaksid ja ta kindlasse surma viiksid. 
Teksti loeti eesti keeles

Käesoleva kogumiku kaante vahel olevad kaht ulmeteost võiks liigitada sotsiaalseks seiklusulmeks. Tekstid on algselt ilmunud Gorbatšovi-aegses Nõukogude Liidus, ent kirjutatud on need vist märksa varasemal ajal (Jyrka on oma arvustuses "Nõiakoopale" maininud, et teos on kirjutatud hoopis 1967. aastal). Selles pole ka midagi imelikku, sest Bulõtšovil oli Nõukogude ajal teatavasti probleeme võimude ja avaldamisvõimalustega. 
Üldjoontes on teoste tegevusmaailm ehitatud üles nõukogude ulmes levinud skeemi järgi. Tähtede vahel reisivad tulevikuinimesed on eetilised ja rahumeelsed (ehkki nad muus osas oma kommetelt ja käitumiselt vägagi tavalisi 20. sajandi inimesi meenutavad), teaduslik-tehnilise progressiga käib käsikäes ka sotsiaalne progress. Vähemarenenud planeetide elanike seas löövad aga välja metsikud ja võimujanulised tendentsid. Kõik see meenutab mõnevõrra Strugatskite loomingut ja progressorite/vaatlejate raskusi vähemarenenud tsivilisatsioonide abistamisel. Bulõtšovi maailmas eksisteerivad küll vähemarenenud tsivilisatsioonidega ametlikud, s.h. kaubandussuhted, samuti pole Maa elanikud seal ainsaks tähtedevaheliseks tsivilisatsiooniks. Ja hoolimata kogu oma tehnoloogilisest võimsusest on kosmosetsivilisatsiooni esindajad metsikute pärismaalastega kokku sattudes üsna abitud ning kultuurikonfliktidest tingitud arusaamatuste klaarimine võib osutuda vägagi veriseks ning vaevaliseks. Ilmselt tasuks veel mainida, et kui "Kosmoselaevastiku agent" on rohkem sotsiaalsete teemadega tegelev teos, siis "Nõiakoopas" lisandub sellele võõrmaailma kummaline floora-fauna ning muud pöörased ulmelised ideed. 
Autor on võõraid maailmu ja nende veidraid kombeid ning õhustikku vägagi detailselt ja põnevalt kirjeldanud. Lisaks tuleks veel mainida teoste hoogsat ja seikluslikku sündmustikku, ootamatuid süžeepöördeid ning põnevaid ideid. 
Kokkuvõttes: hea raamat, mille ilmumisest eesti keeles võib küll vaid puhast rõõmu tunda. 
Teksti loeti eesti keeles

Alguses tundus, et "Nõiakoobas" on ülesehitatud enam-vähem sama skeemi järgi, mis "Kosmoselaevastiku agent" - sõjakad ja verejanulised humanoidid võõrplaneedil ning nende võimuahne liider; tehnoloogiliselt kõrgemal arengutasemel, ent rahumeelsed ning pahaaimamatud kosmoseühiskonna inimesed, kes nende humanoidide pealiku intriigidesse mässitakse ning muidugi Andrei Bruce ja tema armastuslugu järjekordse võõrplaneetlasest neiuga. Bulõtšov siiski ennast kordama ei hakka ja "Nõiakoopa" sündmustik võtab üsna ootamatuid pöördeid. 
Teksti loeti eesti keeles
2.2018


 

"Orion Shall Rise" kuulub Andersoni Maurai-tsüklisse, mis on Eesti lugejatele tuttav kogumiku "Taevarahvas" nimiloo kaudu. Ühtlasi on käesoleva teose näol tegu selle tsükli ainsa romaanipikkuse tekstiga.
Maurai-tsükli tekstide tegevus toimub paarsada aastat pärast globaalset tuumasõda. Selles maailmas on supervõimuks kujunenud Maurai Föderatsioon, mida valitsevad Uus-Meremaa põliselanike maooride järeltulijad (mainitud saareriik jäi tuumasõjast otseselt puutumata ja maoorid elasid globaalse tsivilisatsiooni kokkuvarisemise valutumatult üle kui linlikuma elulaadiga valged uusmeremaalased). Mauraide eesmärgiks on ühelt poolt maailma oma käpa all hoida, teiselt poolt aga kannustab neid roheline mõtlemine ja soov hoida ära planeedi biosfääri kahjustavate tehnoloogiate taastekkimine (eriti on neil hambus muidugi tuumatehnoloogia ja ülepea on mälestus paari sajandi tagusest sõjast kõik selle tehnoloogiaga seonduva globaalseks tabuteemaks muutnud). Kogu see maailm on küll märksa keerulisem ja oma rolli etendab siin ka Skyholm - tuumasõja üleelanud mehitatud stratosfääriõhupall, mis on juba sajandeid taevas hõljunud ja mille kunagise meeskonna järeltulijad kontrollivad suurt osa Lääne- ning Kesk-Euroopast. Maailma tehnoloogiline arengutase vastab kohati 20. sajandile, ent näiteks Prantsusmaa on langenud tagasi umbkaudu keskaegse ühiskonnakorralduse juurde.
Romaani sündmustiku käivitajaks on Loode Unioon - tänapäeva Loode-USA, Lääne-Kanada ja Alaska territooriumidel asuv libertaanliku ühiskonnakorraldusega tehnokraatlik ühiskond, mille elanikel on kavas "keelatud" tehnoloogiaid arendada ja mauraide poolt globaalselt pealesurutud "loodussäästlikku" tagurlust ignoreerida. See viib sõjani mauraidega, mis lõpeb Loode Uniooni lüüasaamisega ja rahulepinguni, millega kehtestatakse Loode Unioonile tehnika arendamise piirangud. Rühmitus nimega Hundi Loož jätkab aga ka pärast sõja lõppu salajast tuumatehnoloogia arendamist, käivitades põraandaluse Orioni Projekti, mille eesmärgiks on muuta kogu maailma...
Romaanis on õige mitmeid olulisi tegelasi ja selle tegevus toimub maailma ei paigus, ent peategelaseks võib lugeda Talence Iern Ferlayd, Skyholmi meeskonnaliikme ja Prantsuse aristokraadi tütre sohipoega, kes suureks saades ise Skyholmi meeskonnaga ühineb, ent ootamatu reetmise tõttu sealt põgenema peab. Teiseks oluliseks tegelaseks on kindlasti Ronica Birken, Loode Unioonist pärit neiu, kelle isa on hukkunud sõjas mauraidega ja kes Hundi Looži salaagendina Orioni Projekti heaks töötab.
Teose sündmustik kulgeb algul üsna aeglaselt - tutvustatakse tegevusmaailma ja tegelasi. Mingil hetkel muutub sündmustiku kulg aga vägagi hoogsaks ja lõpupoole tundub, et teos on kirjutatud vähemalt osalt mingi üldlevinud valemi järgi: apokalüptiliste tagajärgedega otsustav võitlus enne lõppu ning sellele järgnev.
"Orion Shall Rise" pole üldsegi paha raamat - tegevusmaailm on huvitav, samuti probleemid, mida romaan käsitleb. Maksimumhinnet ma sellele teosele siiski anda ei saa, sest mõned asjad hakkasid häirima.
Mõnevõrra venivat sündmustikku (eriti romaani alguses) sai ülalpool juba mainitud. Romaani teine pool läks kuidagi teise äärmusse - peategelaste Ierni ja Ronica hullumeelne tõmblemine ning täiesti jaburana tunduv tegevus, lisaks veel veidi siirupisena tunduv jutlustamine inimarmastusest ning maailma paremast tulevikust.
Teiseks - võib-olla olen ma lugejana veidi liiga küüniline, ent kogu see sajanditetaguse tuumasõja tagajärgede ja üldise ebavõrdsuse all kannatav maailm tundus kuidagi liiga roosilise kohana. Suure südamega mauraide muretsemine planeedi biosfääri pärast, laialtlevinud Maaema-kultus ehk niinimetatud Gaia hüpotees organiseeritud religiooni kujul ja seda praktiseerivate mongide (tuumasõja järel Põhja-Ameerikasse välja rännanud venelaste, hiinlaste ja mongolite järeltulijate) looduslähedus, teadmislembus ja leebe suhtumine orjadeks muudetud endistesse USA kodanikesse, peategelaste õilsus ja ennastohverdavus ideaalide nimel...Võiks arvata, et selline postapokalüptiline maailm on tegelikult märksa julmem ja küünilisem koht.
Kokkuvõttes võib öelda, et romaan meenutab väga mõnd Hayao Miyazaki joonisfilmi - on ulmeline tegevusmaailm, armastuslugu, hoogne madin erinevate õhu- ja veesõidukitega ning ökoteemad. Viimastest olulisemaks näib Anderson siiski pidavat inimkonna tehnoloogilist progressi.
Teksti loeti inglise keeles

Briti aurupungi-kirjaniku, kuueosalise "Burtoni ja Swinburne'i" romaanisarja autori üksikromaan "A Red Sun Also Rises" on üsna omapärane teos. Aurupungiks võiks seda romaani otsapidi liigitada küll - teos on kirjutatud 19. sajandile omases stiilis, osa selle tegevusest toimub viktoriaanlikul Inglismaal ja ka anakronistlikke tehnilisi leiutisi tuleb raamatus näpuotsaga ette. Viktoriaanlikest anakronistlikest olulisem on siin siiski võõra maailma ja sealsete eluvormide kirjeldus.
Romaani ülesehitus on omane vanamoelisele seiklusjutule. Autor esitleb romaani kui käsikirja, mille tema harrastussukeldujast sõber on leidnud 1947. aastal uppunud auriku pardalt. Loo minajutustaja, Aiden Fleischer, on noor nohiklik vaimulik 1880. aastate Inglise maakolkas. Ühel päeval saabub Aideni elamisse Clarissa-nimeline noor ja igatpidi vigane naishulgus  - neiu on küürakas, kõverate jalgadega ning lisaks sunnitud valgusetalumatuse tõttu veidraid prille kandma. Selgub, et tegu on Šoti aadliku lord Huffertoni kasutütrega. Kui Clarissa valgustundlikkus on kaasasündinud, siis tema muud puuded pärinevad lapsepõlvest, kui Huffertoni 13-aastane poeg Rupert tema ja ta isa eksperimentaalse auruautoga alla ajas, tappes ta isa käigupealt ning põhjustades talle endale eluohtlikke vigastusi. Hiljem oli süümepiinadest haaratud lord küll Clarissa oma hoole alla võtnud, ent pärast lordi surma oli pärijaks saanud Rupert ta isa elamisest välja visanud ja neiust oli saanud hulkur.
Aiden pakub Clarissale tööd oma abilisena, ent paraku on nad mõlemad varsti sunnitud kodust lahkuma, põhjuseks Aideni ühepoolne armumine Alice'i-nimelisse kaunitari ja nurjunud saamatute lähenemiskatsete tõttu ähvardav skandaal. Aiden otsustab vaimulikutööst Inglismaal loobuda ja suunduda misjonärina Melaneesiasse Koluwai saarele. Paraku satuvad Aiden ja Clarissa ka Koluwail tõsistesse jamadesse ning leiavad end ühel hetkel Ptallaya-nimeliselt planeedilt, mille taevas paistab kaks päikest ja mida asustavad veidrad mittehumanoidsed eluvormid...
"A Red Sun Also Rises" on üsna omapärase ülesehitusega teos. Romaani alguses areneb sündmustik aeglaselt ja teos meenutab väga mõnd vanamoodsat seiklusjuttu. Hetkest, kui Ptallaya telepaatidest põliselanikud hakkavad oma maailmast viktoriaanliku Londoni koopiat üles ehitama, tekib tunne, nagu loeks mõnd vana allegoorilist satiiri väljamõeldud maailma kohta - nagu "Gulliveri reisid" või "Alice Imedemaal". Sel hetkel tekkis mul küsimus, et mis mängu autor õieti mängib  ja milliseid tänapäeva lugejaid võiks küll viktoriaanliku Inglismaa allegooriline kujutamine huvitada - ent siis algas hoogne ning pulpilik märul maailma päästmise nimel, mida jagus peaaegu romaani lõpuni.
Päris korralik romaan, ehkki "Burtoni ja Swinburne"'i sari meeldis mulle rohkem. Ilmselt tuleks ära mainida veel asjaolu, et Rappija Jacki puudutav osa jäi kuidagi poolikuks ega haakunud hästi ülejäänud tegevusliiniga...
Teksti loeti inglise keeles

Käesolevat romaani on žanriliselt liigitatud "alternatiivajalooliseks science-fantasyks" ja selle tegevus toimub maailmas, kus nii universum kui ka selles toimivad füüsikaseadused on täpselt sellised, nagu Vana-Kreeka õpetlased neid ette kujutasid (huvitaval kombel on sarnast ideed oma loomingus kasutanud ka Poola ulmekirjanik Jacek Dukaj). Ehk siis - Maa on universumi keskpunktiks, kristallsfääridega ümbritsetud Päike, Kuu ja planeedid tiirlevad selle ümber. Kõik asjad koosnevad neljast elemendist - maast, õhust, tulest ja veest, mis omakorda koosnevad spetsiifilistest aatomitest. Ja ka inimeste meeleolusid ning üldist tervist mõjutavad nelja põhitemperamenti (sangviinilist, koleerilist, melanhoolset ning flegmaatilist) põhjustavad kehavedelikud.
Romaani minategelane, Kreeka teadlane Aias, on sündinud 935 aastat pärast Delia Liiga asutamist ja romaani tegevuse ajal 43-aastane, seega leiab teose sündmustik aset umbkaudu aastal 500 P. Kr. Kirjeldatud universumis on ajalugu läinud küll hoopis teisiti ja see, et ristiusku pole seal tekkinud, on vast isegi kõige väiksem võimalikest muudatustest. Nimelt on Aleksander Suur elanud kõrge vanuseni ja tema õpetaja, kuulus filosoof Aristoteles, on muutnud Ateena filosoofide Akadeemia sõjatehnika arendamisega tegelevaks haridus-teadusasutuseks. Aleksandril on õnnestunud vallutada India ja rünnata Hiinat (mida teoses Keskmiseks Riigiks kutsutakse). Vastukaaluks Kreeka tehnikaimedele on hiinlased arendanud välja omaenda traditsioonilisel maailmanägemusel põhineva teaduse ja tehnika (romaani pealkiri näib viitavat 2. sajandil Hiinas tegutsenud taoistlikule sektile Taevaste Asjade Tee). Aiase eluajaks on kestnud globaalne sõjategevus hellenistlikku tsivilisatsiooni esindava Delia Liiga ja Keskmise Riigi vahel juba üheksa sajandit, ilma et kumbki osapool teist lõplikult võita suudaks. Maailm on vahepealse aja jooksul tehnoloogiliselt tohutult edasi arenenud, ehkki teistsuguste füüsikaseadustega maailmas on see areng olnud üsna kummaline - lisaks aurujõul töötavatele transpordivahenditele ka kõiksugu "taevalaevad", "kuukelgud", mingi veider torutransport ja "tuleaatomite" füüsika abil liikuvad laevad. Kuna kirjeldatud universumis on avakosmoses inimeste jaoks hingamiskõlbulik õhk ja teised taevakehad asuvad Maale üsna lähedal, on ka kosmoseuurimises üsna kaugele jõutud.
Ateena Akadeemias õppinud Aias suhtub õppeasutuse jätkuvasse militaareesmärkidele keskendumisse ja lõputusse sõtta Keskmise Riigiga üsna kriitiliselt. Samas on ta seotud Delia Liiga salajase sõjalise projektiga Päikesevaras, mille eesmärgiks on lennata kuukivist tehtud kosmoselaevaga Tšandra Pisar Päikese juurde, võtta kaasa tükk Päikesest ja kasutada seda massihävitusrelvana Keskmise Riigi pealinna hävitamiseks. Vaenlase eriteenistus tunneb Aiase isiku vastu suurt huvi - juba romaani alguses ründavad laeva, mille pardal ta viibib, Keskmise Riigi sõja-tuulelohed, misjärel ta ihukaitsjaks määratakse Atlanteas ehk kreeklaste Uue Maailma koloonias sündinud tšerokii päritolu Sparta naissõdalane Kollane Jänes. Hoolimata Keskmise Riigi sabotaažikatsetest asub Tšandra Pisar lõpuks Päikese poole teele...
Kui ülaltoodud sisukirjeldus kõlas üsna pööraselt ja segaselt, siis seda see romaan tõepoolest on. Autor on selles suhteliselt õhukeses teoses  (üle 300 lehekülje) loonud ülimalt kummalise maailma, kus lisaks teistsugusele ajaloole on ka teistsugune astronoomia, füüsika, tehnoloogia ja meditsiin. Seejuures on Garfinkle püüdnud seda kõike kirjeldada realistlikult ja Vana-Kreeka kultuuri esindaja vaatepunktist - nii peab Aias näiteks pidevalt mõttelisi vestlusi jumalate ning muusadega, kelle olemasolusse ta siiralt usub, romaani peatükkidel on pealkirjade asemel kreeka tähestiku tähed jne. Lisaks tuleks mainida ka üsna omalaadset armastuslugu...
Kokkuvõttes võib öelda, et Garfinkle teeb siin romaanis Vana-Kreeka (ja osalt ka Vana-Hiina) arusaamadega teadusest ja tehnikast sama, mis aurupunk viktoriaanliku ajastu ning aurumasinatega. Seda, milliseks "pungiks" tulemust nimetada, ma täpselt ei teagi, aga alternatiivajaloo ja kummaliste ideede fännidel soovitaksin Garfinkle'i romaani lugeda küll. Midagi sarnast ma varem lugenud polegi. Ja hindes pole mõistagi kahtlustki...
Teksti loeti inglise keeles

Pullmani "Tema tumedate ainete" triloogia lugemisest on mul praeguseks möödunud ümmarguselt 10-15 aastat. Mäletan esialgset kõhklust enne "Kuldse kompassi" lugemahakkamist ("mingi lastekas"), millele järgnes kiiresti vaimustus romaanis kirjeldatud põnevast aurupungilikust maailmast (kuna ma tol ajal veel inglise keeles ei lugenud ja eesti keeles aurupungiks liigituvaid teoseid peaaegu polnud, oli see žanr mulle suuresti kättesaamatu). Hiljem sai veel Ekraani kinos triloogia esimese osa ekraniseeringut vaadatud. Aastad kulusid ja Pullmani loominguga ma rohkem kokku ei puutunud - kuni eelmise aasta lõpuni, mil sain ootamatult teada, et eesti keeles on ilmunud "Tema tumedate ainete" eelloo-triloogia "Põrmu raamat" esimene osa "La Belle Sauvage". Kuna mu omaegsed mälestused "Tema tumedatest ainetest" on üsna positiivsed, otsustasin selle raamatu ära osta ja läbi lugeda.
"La Belle Sauvage'i" tegevus toimub nii 10-15 aastat enne "Tema tumedate ainete" oma. (Sellise eelloo kirjutamise idee tundub mulle mõneti kummaline, samas oleks "Tema tumedatele ainetele" ilmselt ka keeruline järge kirjutada - arvestades kui põhjalikult "Vaigust kiikris" kõik otsad kokku sõlmiti). "Tema tumedate ainete" peakangelane Lyra on äsja sündinud ja nunnakloostri hoolde antud. Suurbritannias omandab kirik järjest suuremat mõjuvõimu, kruvisid keeratakse kinni ja Konsistoriaalse Distsiplinaarkohtu agendid tahavad imik-Lyrat (kelle tulevaseks saatuseks on kirikule ja ühtlasi Jumalale endale lõpp peale teha) oma võimusesse saada. Lyra peamiseks kaitsjaks osutub Malcolmi-nimeline kõrtsmiku poeg...
Erinevalt "Tema tumedatest ainetest" "La Belle Sauvage" mulle väga ei meeldinud. Kui "Kuldses kompassis" paisati lugeja kohe omapärases maailmas toimuva tempoka sündmustiku keskele, siis käesoleva romaani sündmustik venib kohutavalt ja valdavalt on tegu igavapoolse lugemisega. Romaani järjed (mida autor küll praeguseks kirjutanudki pole) jäävad minust igatahes lugemata.
Teksti loeti eesti keeles

Käesoleva antoloogia näol on tegu üsna ainulaadse projektiga Eesti ulme ajaloos - 12 alternatiivajaloolist (või mingitpidi alternatiivajalooga seostuvat või seostuda soovivat) lugu Eesti autoritelt. Lugude tegevus toimub väga erinevatel aegadel, vasekiviajast (Mahkra) kuni lähitulevikuni (Krafinna) ja tegevusajast lähtuvalt on need lood ka antoloogias paigutatud.
Üks asi, mis antoloogia lugude puhul silma torkas: nö. poliitilise alternatiivajaloo ("Mis saanuks siis, kui üks või teine asi ajaloos läinuks teisiti?") kõrval on õige mitmeid jutte, milles on oluliseks fantasy- või õuduselement, mis kohati isegi domineerib "reaalsuse piirides" ajalooga mängimise üle (Friedenthal, Laurik, Loper, Sander). Eriti torkab see silma vanemat ajalugu käsitlevate lugude puhul. Samas muudab see asjaolu ilmselt antoloogia paljudele ajaloost mitte niiväga huvituvatele ulmelugejatele põnevamaks ja loetavamaks. Ja antoloogia lõpulugu, Krafinna "Elu jõudu", ei suuda ma mingist otsast alternatiivajalooliseks pidada, ehkki selle temaatika antoloogia omaga omal moel hästi kattub.
Mainiks ehk veel ära, et kohalike alternatiivajaloo-autorite eriliseks vihaobjektiks näib olevat tsaar Peeter I - tema jaoks on koguni kahes erinevas loos verine alternatiivne surm välja mõeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Ehkki jutt on ilmunud alternatiivajaloo antoloogias "Eestid, mida ei olnud", ei oska ma seda kuidagi alternatiivajalooks pidada. Puhas tulevikuaineline SF. Lugu on üsna keerulise ülesehitusega ja pikemalt ei tahakski ma selle sisust rääkida - niivõrd lühikese ning tiheda teksti puhul on liiga suur oht midagi liigset välja lobiseda.
Teksti loeti eesti keeles

Käesolevas loos on Veskimees loonud oma ideaalse paralleelmaailma. 21. sajandi alguses on Skandinaavia riigid ühendatud 120 miljoni elanikuga Põhjamaade Konföderatsiooniks, kuhu kuulub ka Eesti ja kus valitseb monarhia (meenub, et mingist sarnasest maailmast oli ka ta romaanis "Poolel teel" juttu). Põhjamaade Konföderatsioonis valitseb ideaalne kord, saadakse hõlpsalt hakkama nii islamiterroristide kui ka pagulastega ja muuhulgas on politseil õigus teolt tabatud tõsisemaid kurjategijaid kohapeal hukata, sest "muidu on ainult mingid naisi põlema panevad või vägistavad islamivärdjad". Paraku häirivad kirjeldatud idülli mitmed asjaolud, sealhulgas kuuldused Alternatiivmustrist - paralleelmaailmast, kus Põhja-Euroopa ajalugu on läinud nii, nagu see meie maailmas täpselt läks...
Veskimehe looming tekitab minus järjest segasemaid tundeid. Käesoleva loo kohta võiks öelda - nii halb, et peaaegu hea. Loed ja saad mõistusega aru, et õudne sopakas, samas on see nii uljalt ja hoogsalt kirja pandud, et tundub päris põnev. Samuti on autor käesolevas loos loobunud mitmetest talle omistatud vigadest - pikkade ja nämmutavate dialoogide asemel on rohkem hoogsat märulit, ka erootika osakaalu on vähemaks võetud. Ühe Veskimehe loomingule omase tunnusena on selles loos küll hulk üksteisest eristamatuid ja ühesugust juttu rääkivaid peategelasi. Pluss selgelt üle võlli keeratud rassism - mis ongi ilmselgelt autori taotlus olnud.
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Veidi raske on erapooletu arvustajana arvustada teksti, mille loomisega seotud arengutega oled reaalajas vahetult kursis olnud ja mille alternatiivajaloolise taustmaailma loomiseks ka autoritele nõuandeid jaganud.
"Piisab, kui seinale kritseldad B" (seda, millele see pealkiri vihjab, pole vist vaja lahti seletada) räägib alternatiivajaloolisest maailmast, kus Vene keiser Peeter I atendaadi ohvriks langes, järgnev Venemaa nõrgenemine viis aga peaaegu sajand hiljem Eesti ala langemiseni Napoleoni võimu alla. Veidi hiljem on siiski õnnestunud Vene impeerium taastada ja tsaarivõim püsib Eestis ka 21. sajandi alguses. Napoleonist on aga saanud Eesti rahvuskangelane ja tema isikust inspireerituna on siinmail tekkinud kummaline subkultuur - bonabartistid. Veidi skinheade või punkareid meenutava rühmituse liikmed austavad Napoleoni, kasutavad prantsuspäraseid hüüdnimesid, kannavad Napoleoni-aegset sõjaväeriietust, kulistavad veini, kaklevad anarhistidega ja teevad muid tempe. Mainitud subkultuuri näol on seejuures tegu äärmiselt pikaealise nähtusega, mis suudab noori ja mässumeelseid isikuid kaasa tõmmata rohkem kui 150 aasta jooksul. 
Tegu on täitsa lõbusa looga ja nii mõnedki kohad sellest (nagu alternatiivse Pronksiöö kirjeldus) toovad lugedes muige suule. Belialsil ja Metsavanal tuleb kahassekirjutamine päris hästi välja (meenutagem või nende ühist tuumapungi-lugu "Kuldse päikse all me elame...", mille lõbusa stiili käesolev jutt mõnevõrra meelde tõi). Mingil põhjusel meenusid ka Tõnu Trubetsky ja tema sõprade kirjutatud kummalised raamatud Eesti punkarite tempudest... Belialsi-Metsavana ühisloo stiilis oli midagi sarnast.
Maksimumhinnet ma käesolevale loole siiski andma ei hakka, tundub kuidagi liiga fragmentaarne ja hakitud. Olgu siis sedapuhku hindeks "4+". Ehk kirjutavad autorid sellest maailmast kunagi veel.
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevus toimub alternatiivajaloolises Eestis, kus 1937. aastal on Konstantin Päts rahvaülestõusuga kukutatud ja võimule tulnud vapside juht Artur Sirk. Ka Teine maailmasõda ja järgnenud Nõukogude okupatsoon on toimunud reaalsest ajaloost mõnevõrra erinevalt. Loo tegevus toimub 2004. aastal, mil tähistatakse Eesti iseseisvuse taastamises olulist rolli mänginud Ernst Meele kümnendat surma-aastapäeva...
Seederi lool on üsna läbinähtav maailmavaateline sõnum ja ilmselt leidub nii lugejaid, kellele see meeldib, kui ka neid, kellele mitte. Loo kvaliteedi osas pole mainitud sõnum siiski nii oluline, teksti peamine häda on see, et selle tegevusmaailm on lohakalt kirja pandud ja logiseb igast otsast. Teises maailmasõjas toimunu jääb kuidagi häguseks,  nagu ka põhjused, miks Soome, Eesti ja Läti lõpuks ikkagi Nõukogude võimu alla sattusid. Veelgi segasemaks jääb see, et kuidas Eesti siis ikkagi tänu Sirgi diplomaatiale "eritingimustel" Nõukogude Liiduga ühendati ja mida need "eritingimused" endast kujutasid. (Massirepressioonidest vaba liiduvabariik olnuks Stalini ajal võimatu nähtus, kodumaa mahajätmist paljude eestlaste poolt saanuks ennetada aga vaid kommunistliku režiimi mittekehtestamine). Absurdne on ka Eesti taasiseseisvumise kirjeldus 1984. aastal - arvestades toonast olukorda maailmas ja Nõukogude Liidu rahvusvahelist positsiooni. Pluss see kummaline taasiseseisvunud Eesti "totalitaarse otsedemokraatia" kirjeldus.
Kokkuvõttes võib öelda, et autor on püüdnud kirjutada poliitikateemalist alternatiivajalugu, aga 20. sajandi Euroopa poliitiline ajalugu pole ilmselt ta tugevaim külg. Peale ideelise kondikava aga Seederi loost suurt muud midagi polegi - ja ka see kondikava on mõnevõrra vigaselt kirja pandud. Samas polnud lugu ka päris nii paha, et sellele "kolmest" madalamat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Ingliskeelses alternatiivajaloolises ulmes on Hitleri võit Teises maailmasõjas ilmselt kõige levinum teema üldse - kohe meenub Dicki klassikaline "Mees kõrges lossis", samuti mitmed teised seda teemat käsitlevad romaanid. Eestis sel teemal ja kohalikku õhustikku kasutades minu teada seni alternatiivajaloolisi tekste kirjutatud pole. Eks eestlaste jaoks ole Teine maailmasõda mõistagi märksa mitmetähenduslikum ajaloosündmus ja vastaval teemal alternatiivajaloo kirjutamine mõjub nii ehk naa veidi provokatiivsemalt kui USA-s või Suurbritannias.
Mandi loo tegevus algab kusagil 20. sajandi keskpaigas Jõgeva lähedal Udu (!) koonduslaagris. Võrreldes reaalse ajalooga on Mandi loodud Hitleri võidu järgses maailmas arenenud märksa kiiremini nii kosmosenautika kui ka arvutitehnika, Kuul paikneb natside robotikoloonia ja koonduslaagrivangide sunnitöö seisneb programmeerimises. Loo keskmes on Udu laagri erineva minevikutaustaga eestlastest vangid, kellest üks teab Kolmanda Reichi olulist saladust...
Lool pole väga vigagi, ehkki kohati on see rabedavõitu.
Esiteks tegevusmaailm. Kolmanda Reichi koosseisus oleva Eesti kirjeldus mõjub üsna realistlikult (kardetavasti hakkab varem või hiljem mõni natsihelbekesest lugeja ülemäära negatiivse teemakäsitluse üle virisema). Samas on kogu see maailm tehnoloogiliselt kuidagi liiga arenenud... kohati isegi arenenum kui meie reaalne maailm tänapäeval.  On ka täiesti võimalik, et autor polegi kogu seda lugu ja maailma väga tõsiselt mõelnud, sest veidi meenutab loos toimuv mõnd vana Teise maailmasõja teemalist seiklusfilmi (hulljulged põgenemised koonduslaagrist, eluvõõras hull natsiteadlane oma veidrate leiutistega jne).
Teiseks, loo intriig. Arvestades seda, millega peategelane ja tema kaaslased hakkama on saanud, ei tohiks nad üldse elus olla. Ei koonduslaagris ega väljaspool seda.
Kolmandaks: loo eestlastest tegelased kipuvad kogu aeg omavahel segi minema, eristudes üksteisest vaid nime järgi. Samuti paistab, et ka autoril on nad kohati omavahel segi läinud (loo alguses jääb mulje, et Arved Tamm on koonduslaagri hukkamiskomandi poolt maha lastud, aga kohe pärast seda mainib autor, et tegelikult kisti ta hoopis okastraadil rippudes Reichshundede poolt pisikesteks tükkideks).
Teksti loeti eesti keeles

Loo pealkiri vihjab Giacomo Meyerbeeri samanimelisele ooperile ja selle tegevus toimub 1850. aastatel Tallinnas... mõnevõrra teistsuguses maailmas. Kohalikule baltisaksa ooperiteatrile on määratud Transilvaaniast pärit direktor, kellega ei paista kõik just päris korras olevat ja kellesse konservatiivselt meelestatud teatritrupp üsnagi kahtlustavalt suhtub...
Lugu võib alternatiivajalooks liigitada küll, ehkki ma ise eelistaksin sellest mõelda kui alternatiivses tegevusmaailmas toimuva sündmustikuga gootilikust õudusloost. Autor on loos üsna põhjalikult kirjeldanud 19. sajandi keskpaiga Tallinna, seda nii üldisesse linnaruumi kui ka kohalikesse baltisaksa aadlisuguvõsadesse puutuva osas, samuti leiavad iroonilist ja anakronistlikku äraspidist äramärkimist ka mõningad viimastel aastatel Eesti ühiskonda lõhestanud (pseudo)probleemid.
Pärast romaani "Lux Gravis" ja käesoleva loo lugemist võib öelda, et M. Sander ei kirjuta ulmet küll tihti, aga kui kirjutab, siis väga heal tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Alternatiivajalooline fantasylugu tugineb Tartu ajaloo kõige kurvemale sündmusteahelale - linna vallutamisele Vene vägede poolt Põhjasõjas 1704. aastal, millele mõned aastad hiljem järgnes Tartu peaaegu täielik õhkulaskmine ja linnaelanike küüditamine. Loo peategelaseks on Luke mõisa lähedalt pärit noor talupoeg Madis, kes ka mõnevõrra nõidusega kursis on. Põhjasõja puhkedes mobiliseeritakse Madis Rootsi maakaitseväkke ja saadetakse Tartu kaitsele...
Mulle see lugu meeldis. Üheks põhjuseks on kindlasti asjaolu, et loo temaatika on mulle südamelähedane - kodulinna minevik on minus alati suurt huvi tekitanud. Põhjasõja-aegse Tartu kirjeldused on igati põnevad, nagu ka loo ulmeline osa.
Teksti loeti eesti keeles

Fantasylugu räägiks justkui Liivi sõjast, ent seda üsna kummalises tegevusmaailmas - ristiusu asemel on võõrvallutajad toonud Eestisse Kreeka-Rooma usundi, Setumaal labürindis elav Paan valvab, et venelased üle idapiiri sisse ei tungiks jne...
Väga see lugu mind ei kõnetanud, samas tegevusmaailm oma mütoloogiliste vihjetega oli kohati ikka päris pöörane ja jabur. Hinde osas kõhklesin "4" ja "3" vahel, olgu selleks hindeks siis "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu põhineb ühel suhteliselt vähetuntud Eesti ajaloo sündmusel. 1520. aastatel levis Liivimaa linnades tasapisi luterlik reformatsioon, kusjuures oma roll oli ka radikaalsetel reformaatoritel anabaptistidel, kellest Luther ise hiljem lahti ütles. Aastatel 1524-26 tegutses Tartus siia Saksamaalt rännanud anabaptistist kasuksepp Melchior Hoffmann, kelle tegevus viis veriste usuliste rahvarahutusteni, mille käigus muuhulgas rüüstati ka tänapäeval varemetes seisev Tartu Toomkirik.
Friedenthali lugu võib alternatiivajalooks nimetada küll, ehkki teoloogilise taustaga üleloomulik õudus on "Kasuksepas" vast olulisem. Loo tegevusmaailmas on kuradid ja deemonid vägagi reaalsed ning keskaja katoliku kirikus levinud arusaamal puhastustulest on hoopis teine ning märksa süngem tähendus...
Lool pole väga viga, ehkki päris viievääriliseks ma seda ei pea. Ootasin loost rohkem põnevaid alternatiivajaloolisi ideid, mitte kuraditesse ja deemonitesse puutuvat üleloomulikku õudust.
Teksti loeti eesti keeles

Lühiromaan "Vabavalla kaotamine" põhineb 2014. aasta oktoobris Reaktoris ilmunus samanimelisel laastul. Teksti tegevus toimub alternatiivajaloolises 13. sajandi alguse Eestis ja seda võiks liigitada soft-alternatiivajalooks - tegevusmaailma loomisel pole ajalooline usutavus autori jaoks ilmselt kõige olulisem olnud, küll aga on lühiromaanis rohkelt kirjanduslikke ning mütoloogilisi vihjeid.
Sisuks siis see, et erinevalt reaalsest ajaloost on eestlastel õnnestunud 13. sajandi alguses endale mingi riiklik moodustis tekitada. Nimeks on sellel Vabavald ja selle eesotsas on Virumaa vanem Uku Kalevipoeg, kes püüab Vabavalla valitsemisel ka vähemtähtsate vanemate soovidega arvestada. Ka ristiusk on vabatahtlikult vastuvõetud ja seega ristisõja sihtmärgiks sattumist välditud. Paraku heidab Uku liitlane, saarlaste vanem (kelles võib hoolimata skandinaaviapärasemast nimekujust kergesti ära tunda Suure Tõllu) silma nii Uku noorele naisele kui ka võimule Vabavalla üle...
"Vabavalla kaotamisest" jääb mulje kui teosest, mida autor pole väga tõsisena mõelnud. Juba tegelaste nimed ja neis peituvad kirjanduslikud ning folkloorsed vihjed muudavad lühiromaani ülemäära tõsiselt võtmise raskeks, sama käib pidevalt ö-tähtedega rääkivate saarlaste kohta (vahel lipsab nende juttu küll kogemata ka mõni "õ" sisse). Tuleks veel mainida, et lühiromaani lõpp jätab teose kuidagi poolikuks ja tekitab küsimuse, et kas selle näol pole tegu omakorda osaga mingist veel pikemast tulevasest teosest.
Päris nii hea see lühiromaan polnud, et talle maksimumhinnet anda, ent "nelja" väärib "Vabavalla kaotamine" küll.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks vast sellest, et eks see, kui ulmekirjanik oma fändomisiseseid sõpru-tuttavaid humoorikas võtmes oma teostesse paigutab, ole sihuke kahe otsaga asi - tuttavatele palju nalja ja äratundmisrõõmu, ent ajas või ruumis kaugemale jäävatele lugejatele need naljad väga palju ei ütle. Käesolevas loos suudab autor sellega mõistlikkuse piiridesse jääda - vähemalt mulle tõi Henriku vestlus Petrus Lymandusega loo esimestel lehekülgedel mõninga muige suule, samas ei muuda vihjete mittemõistmine lugu võimalike teiste lugejate jaoks halvemaks - või nii ma vähemalt arvan.

Mulle see lugu meeldis. Üheks põhjuseks võib olla muidugi see, et olen Liivimaa ristisõja temaatikaga hästi kursis ja tegelen ka praegu selle teadusliku uurimisega. Autori loodud alternatiivajalooline stsenaarium on igati põnevalt loodud ja võib vaid mõelda, milliseks kujunenuks Eesti edasine ajalugu siis, kui kõik oleks tõesti niimoodi läinud nagu selles loos. Erinevalt eelarvustajast ma loo teist poolt kuivaks ja igavaks ei pea - võib-olla on see tõesti veidi kokkusurutud, samas eeldab selle täielik mõistmine teatud kursisolekut Henriku Liivimaa kroonikaga.

Teksti loeti eesti keeles

Vase-kiviajal toimuva loo tegevus arenes küllalt aeglaselt ja tekst paistis algul pigem tavalise eelajaloo-teemalise seiklusjutuna, ent lõpuosa ning puänt päästsid selle loo minu jaoks, kergitades hinde maksimumi peale.
Enne loo lõppu õnnestus mul ka ära arvata, mis jõgi ja küngas need täpselt olid, mille vahel Rahomeel elas.
Teksti loeti eesti keeles

Enne kui seda raamatut lugema hakkasin, hoiatas  sõber mind, et kindlasti see mulle ei meeldi - teoses on kõvasti tehnoloogiavaenulikkust ja "looduslähedase" eluviisi ülistamist. Üsna kurjakuulutavalt mõjus ka Andrease arvustus Baasis, mistõttu asusin romaani lugemise kallale väga madalate ootustega.
Eks see "Jumalate valik" üks igavavõitu ja viletsapoolne romaan on ning sarnaselt Hannesele pidin minagi ennast sellest jõuga läbi närima. "Kolmest" madalamat hinnet ma käesolevale teosele siiski panema ei hakanud - looduskirjeldused on ju päris ilusad, ideid kah nagu oleks, ehkki need on paksult veidrasse müstitsismi ja primitivistliku ideoloogia jutlustamisse mähkunud. Romaani ideoloogia mind niiväga ei ärritanudki, ilmselt tunduvad sellised ideed lihtsalt nii uskumatult tobedatena, et ma ei suudagi neid väga tõsiselt võtta. Ja lõppude lõpuks pole romaani tegelased meie mõistes enam päris inimesed, ehkki nad pealtnäha inimesi meenutavad, nii et nende tegevusloogikat ning mõttearendusi ei saagi inimkonna jaoks selle reaalsel ning tänapäevasel kujul mingiks "moraliseerivaks eeskujuks" pidada. Kindlasti mängib romaani "sõnumi" juures oma rolli ka kirjutamisaeg - seitsmekümnendate alguses hakkas sajandi keskpaigale omane meeletu usk tehnoloogilisse progressi tasapisi taanduma ja süvenesid hirmud looduskeskkonna, ülerahvastatuse ning muude probleemide pärast.
Teksti loeti eesti keeles