Kogu selle tausta tõttu ei salli Stark üldiselt maalaste koloniaalpoliitikat Marsil, Veenusel, Merkuuril, asteroididel ja Jupiteri kuudel ning võitleb tihti valgete kolonisaatorite vastu. Kuigi europiidse rassi esindaja on Starki nahk päikeselähedasel Merkuuril üles kasvamise tõttu praktiliselt must - fakt, mida kõik Bracketti lugude illustreerijad jäärapäiselt eirasid, kujutades kangelast vastupidiselt tekstides kirjeldatule blondi ja valgenahalise aarialasena. Alles käesoleval kümnendil jõudis Stark lõpuks raamatukaanele mustanahalisena. Tõik, mis 1940ndate ajakirjade illustraatoritel peas lihtsalt lühise tekitas, umbes nagu EKRE valijal. :) Et kangelane on mustanahaline.
Nagu lugeja juba aimab, on Starki taustastoori paras Tarzani ja Mowgli lugu kosmosesse üle kantuna. Ning teinekord kõige vihasema võitluse keskel tunneb ka Stark, kuidas Merkuuri pärismaalasest looduslaps - N`Chaka - temas ratsionaalse europiidi asemel võimust võtab...
Nagu juba ilmselt aru saada, kirjeldab Leigh Brackett oma päikesesüsteemi sellise 20. sajandi alguse koloniaalimpeeriumide süsteemi võtmes, eri planeetidel elavad erinevad pärismaalased, keda siis Maa asukad majandusliku kasu eesmärgil rõhuvad. Sestap on ka loogiline, et kirjaniku tegevuskohtadeks on tihti koloniaalse rajamaa välipostid, räpased puust lobudikega kriminaalsed linnakesed oma kõrtside, bordellide jmt infrastruktuuriga. Kes seda alla ei neela, teile pole Brackettil midagi pakkuda, minge ja lugege kõige värskemat küberpunki või Maa ülerahvastatusest ning toidupuudusest rääkivat teravalt sotsiaalset fantastikat edasi :P
Käesoleva lühiromaani alul on Stark Veenusel kellegi Malthori laeval keset Punast merd teel Valge Pilve mägede tagusele Veenuse sisemaale, kust vähesed iial tagasi on pöördunud. Stark muidugi tervelt kolmel korral. Ta on teel Shuruuni nimelisse eriti halva kuulsusega sadamalinna ja õieti on ta Veenusele tulnud otsima oma sõpra Helvit, kes omakorda kadus palju kuid tagasi Veenusel, otsides oma venda. Laevakapten Malthor on ebameeldiv libedik, pakub Starkile korduvalt võimalust Shuruunis üürida tuba tema juures, millest meie kangelane järjekindlalt keeldub, Lõpuks tungivad Malthori kaabakad talle laevatekil kallale, Stark lööb nad laiali ning hüppab üle parda merre. Nüüd, see Punane meri ei ole tegelikult päris meri. See koosneb mingist poolgaasilisest ainest, mille sees saab inimene täitsa hingata, laevadki saavad seal peal vaid mingist kindlast metallist kerega sõita. Enne kaklust laevalael on Stark kuulnud ookeanist mingeid kummalisi hääli, mille kohta aga kapten talle vaid suvalist valet kokku jahus, et niimoodi häälitsevat vastu kaldakaljusid põrkuv tuul.
Sadamas jõuab Stark ühte kõrtsi, satub paari konfrontatsiooni, vestleb ühe maalasega Veenuse oludest ning kohtub ka Malthori tütrega, kes ütleb, et ta isa on tõbras ning soovitab tast eemale hoida. Starki tee oma kadunud sõbra otsinguil viib ta Shuruuni isandate, kohalike poolt paaniliselt kardetud Lhari perekonna ette, kus Stark avastab, et valitseva matriarhi laste ja nonde abikaasade vahel valitseb pinev rivaliteet.
Stark jätab selle meelde, avaldab muljet ühele valitsejanna tütrele, solvab tolle abikaasat, ning paneb eriliselt tähele valitsejanna üht sandist poega Threoni, kellel paistab teistest märksa teravam taip olevat. Igatahes satub ta seejärel kohe Lharide valitsetavasse orjalaagrisse, mis asubki Punase mere põhjas, kus orjad oma elusid ohvriks tuues üht saladuslikku missiooni täidavad. Siit leiab Stark eest Malthori, tolle tütre, oma sõbra Helvi (kes on ikka mees, eksole) ja palju teisi viimasel ajal kadunud inimesi. Pole vaja lisada, et peatselt korraldab Eric John Stark Lhari perekonna erinevate järeltulijate võimuambitsioone üksteise vastu välja mängides vee(gaasi)aluses orjalaagris revolutsiooni, ning koos nutika Threoniga hävitatakse Lharide valitsus Shuruunis.
Kõik see kirjeldatuna kohutavalt pulpilikuna tunduv tegevustik on aga edasi antud 1940ndate kohta vägagi intelligentses, täiskasvanulikus ja värvikas ning detaili- ja nüansirikkas laadis. Leigh Brackett oli ikka väga osav ja proff kirjanik ning tema Veenuse ja Marsi lood seadsid oma sünguse ja värvikuse ning moraalse mitmetitõlgendatavusega pikaks ajaks lati sellisesse kõrgusse, kus see enamikule 1950ndail ulmesse tulnud üsna kehva jutustamis- ja kirjeldusoskusega suleseppadele püüdmatuks jäi.