Nagu pealkirjast aimata võib, liigitub jutt ulme vanimasse ja hinnatuimasse alamžanri. See on seda tüüpi lovecraftlikus stiilis õudusjutt, kus tegelane tunneb hirmu-, kõheduse ja õudusetunnet, ent selle põhjuseks on miski seletamatu, mitte silmaga-kõrvaga nähtav-kuuldav. Loo lõpus, kus minajutustaja tõelise šoki saab, on põhjuseks siiski see, mida ta nägi (ja see, mida ta nägi, on sõnastatud loo viimase lausena kursiivkirjas, et oleks ikka väga rabav ning jahmatamapanev).
See minajutustaja on sündmuste aegu nooremapoolne mees, arheoloogia- ja ajaloohuviline seikleja, kes sõidab ühel väiksemal laeval Vaikse ookeani lõunaosas. Tal on tekkinud sõprussuhe laeva kapteniga, kes ebauskliku meremehena räägib, et tema arvates elab keegi kohutav seal sügaval merepõhjas. Peategelane pigem muigab, aga siis tuleb maavärin ja laeva nägemisulatuses kerkib veepinnale väike saar. Saarel paistab midagi, mis tundub olevat inimese kätetöö - kindlustorni hästi säilinud varemed. Mees nuiab kaptenilt loa saarele asja uurima minna ja seal siis need hirmu- ja õuduseelamused läbi elataksegi.
Sümpaatne pealkiri, sisu kolm pluss. Siinkõneleja luges seda juttu toredast antoloogiast "Acolytes of Cthulhu" (2001).