Kasutajainfo

Brian Aldiss

18.08.1925–19.08.2017

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Brian Aldiss ·

Greybeard

(romaan aastast 1964)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (2)

1970 -ndate lõpus toimus mingi katastroof bioloogilise relvaga ning inimkond muutus steriilseks. Romaani tegevus toimub umbes 40-50 aastat hiljem ja seega on noorimad Maa elanikud peaaegu 50 aastased. Sündmused toimuvad Londoni ja Oxfordi piirkonnas. Meenutused annavad hea ülevaate katastroofijärgsetest aastatest, ühiskonna lagunemisest. On üksikuid grupeeringuid, mis tihti on omavahel vaenujalal.
Peategelaseks on on selle maailma üks noorimaid ja elujõulisemaid mehi, kes oma halli, tugeva habeme tõttu on saanud hüüdnimeks Greybeard.

Selles romaanis ilmnevad Aldissi head küljed: inimeste ja nendevaheliste suhete tugev, tõepärane kujutamine. Ta loob lugejas astmeliselt tugevneva lootusetuse ja masenduse tunde: elavad ju kõik tegelased inimkonna viimaseid aastaid. See teadmine ja tunne ilmneb igas tegelases erinevalt. Kui näiteks “Needuste allee” ja Brini “Postman” lõpevad optimistlikult ning antakse mõista, et riik (ühiskond) tekib uuesti, siis “Greybeard” on lõpuni masendav. Selles hoiatusromaanis ei ole põnevat süzeed ega meeldejäävaid action-kangelasi. Greybeard ja tema naine püüavad olla kogu romaanis kõlbelised inimesed. Teos meenutab natuke Dicki mõnesid romaane, kus peamiseks saavutuseks on lugeja ülekallamine masenduse ja lootusetusega.

Kui esmakordselt mõtlesin teost hinnata, siis kõhklesin 3 ja 4 vahel, mõeldes, et vaevalt ma seda raamatut sünguse tõttu uuesti loen. Arvustust kirjutades selgub, et see üsna ammu loetud romaan on üllatavalt hästi meeles aga hiljemloetud ning põnevad A. Nortoni, P. Andersoni jt. teosed on peaaegu ununenud. Kirjanik on oma tahtmise saanud: teos on tugevasti lugejat mõjutanud. Seega 5.
Teksti loeti inglise keeles

Greybeard on postapokalüptiline ulmelugu. Umbes 1980ndal aastal on toimunud Suur õnnetus - mitte küll tuumasõda, aga ebaõnnestunud tuumakatsetused kosmoses, mis lõid segamini Van Alleni kiirgusvööndi Maa ümber. Selle tulemusena sai kogu planeedi pind lühikest aega väga tugeva kiirguse osaliseks.
 
Loo enda tegevus toimub peamiselt aastal 2030. Peategelased on Algernon Timberlane ja tema naine Martha, kes on 50-aastastena tõenäoliselt ühed kõige nooremad elusolevad inimesed. Nimelt pole alates Suurest õnnetusest saati sündinud peaaegu ühtki uut last ning inimene kui liik on määratud järgmise paarikümne aasta jooksul välja surema.
 
Ma pean ütlema, et ma olen seda raamatut kunagi väga ammu lugenud ja see jäi mind omal ajal tõsiselt kummitama. Kui Alfonso Cuaróni samal teemal tehtud väga hea film "Children of Men" 2006. aastal ilmus, arvasin seda sellel lool põhinevat. Küll aga vaatasin nüüd, et selle aluseks on P. D. James'i 1992. aasta samanimeline romaan - mis tundub rohkem kui natuke Aldissi mõtteid laenavat.
 
Aldiss on minu jaoks natuke keeruline kirjanik, kuna mind pole vaimustanud ei tema esikromaan "Non-Stop", ega ka tema kõige kuulsam eepiline "Helliconia" triloogia. Kui tagasi mõelda, siis ehk oleks ühisnimetajaks see, et hoolimata oma suurtest ideedest olid need loo enda seisukohast kuidagi sihitult hargnevad.
 
Tegelikult on seda ka "Greybeard", kuigi Thamesi jõgi seob selle loo mingis mõttes siiski kokku. Sama on näiteks Cormac McCarthy kuulsa romaaniga "Tee", kus pealkirjas nimetatud tee ongi see miski, mis postapokalüptilises jubeduses uitamisele ühtse kuju annab. Aga isegi kui Aldiss samale tasemele ei jõua, muutub see, mis muidu oleks nõrkus, siin hoopis tugevuseks.
 
Sest eelkõige on Aldissi romaan lugu vanadusest - muidugi ka seetõttu, et enamus tegelasi on vanuses 70-90, kuid veel enam oma suurema pildi kaudu. Näiteks tuleb tükkhaaval välja info, et praktiliselt kõik, mida väheste pärast Suurt õnnetust sündinud lastega on ette võetud, on teinud asju lihtsalt hullemaks.
 
Kuid veel kõnekam on pilt, mille Aldiss keskkonnast maalib. Inimeste taandumisega korraldab maailm end uutmoodi ümber - kuna Suure õnnetusega said pihta ka teised suured imetajad, siis valitsevad Inglismaa metsi nüüd kärpide karjad, kes võivad vanainimesi üsna kergelt õnneks võtta. Karusloomafarmidest põgenenud nutriad on aga Thamesi jõe alamjooksu muutnud laiali valgunud deltaks.
 
Algernon ja Martha vaatavad oma rännakul igal hetkel otsa maailmale, mis on tundmatuseni muutunud. Mingit seltskonda leiavad nad omaealiste ja endast vanemate keskel, kuid nende selja taga (nooremate põlvkondade asemel) haigutab määratu kuristik. Minu arvates on autor teinud hea valiku ka sellega, et kõik lõpeb sümboolse leppimisega.
 
Väheoluline pole ka asjaolu, et Aldiss on suurepärane looduskirjanik. Mõnel teisel puhul võiks see häirida, kui liiga palju tähelepanu sinna läheb, kuid antud puhul teenib see kõik suuremat mõtet. Selle raamatu jõuks on kõigest sellest moodustuv ja kõikjale ulatuv vaikne melanhoolia, mis teeb sellest postapokalüptiliste lugude hulgas täiesti ainulaadse teose.
 
Hinnang: 8/10
 
Teksti loeti inglise keeles
x
Mart Pechter
1983
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

 
"Öösse kaduv tee" on teine köide Raul Sulbi koostatud Robert Silverbergi lühiproosa tõlkekogumikest "Valitud teosed". Tegemist on projektiga, mis peaks andma ülevaate Silverbergi kogu loomeperioodist ning teine köide koondab siin autori esimest tõsisemat loomingut alates 50ndate lõpust kuni 60ndate lõpuni.
 
Tegemist on perioodiga, kus Silverberg on astunud sammu edasi 50ndate pulp-fiction tüüpi ulmekirjandusest, millega ta oma tööd alustas. Seda on näha lugude üsna ühtlases tasemes, mis vastandub ka järgnevale, 70ndate perioodile, mis on mitmel erineval põhjusel oluliselt heitlikum ja mitmekesisem
 
Lugude "The Road to Nightfall", "Absolutely Inflexible" "There Was an Old Woman—", "The Pain Peddlers", "The Sixth Palace" ja "The Reality Trip" osas kasutan uuesti seda, mida kirjutasin juba Silverbergi kogumikule "Needle in a Timestack". On aga ka sümboolne, kui paljud lood just siinsest perioodist ikka taastrükkimist leiavad.
 
1. Öösse kaduv tee (1958) 7/10
 
Pärast tuumasõda on maailm laastatud. New Yorki varemetes nälgivale rahvale antakse teada, et toidunormi enam ei anta - ning ei lähe kaua, enne kui hulkuvatele koertele lisaks hakatakse tänavatel püüdma inimesi...
 
See lugu on natuke kohmakalt teostatud, kuid selle lohutu õuduse õhkkond on tähelepanuväärselt tugev. Silverbergil oli omal ajal raskusi sellele avaldaja leidmisega ning kuigi tänapäeval võib selle asjaolu üle muiata, on siin loos tõesti midagi kirjeldamatult kõhedat.
 
2. Absoluutselt resoluutne (1956) 4/10
 
Ajarännud töötavad - aga ainult suunaga tulevikku. 28. sajandis ollakse hädas minevikust tulijatega, kes kannavad tapvaid viiruseid, mille vastu inimestel enam kaitset pole. Kuid nüüd väidab üks, et temal on ajarännu-seade, mis töötab ka tagurpidi...
 
Silverbergile ilmselgelt meeldivad ajarännu-lood, aga see (üks tema varasemaid) ei ole just hilisematega päris samal tasemel. Hoolimata toredast jutust on siin sisu poolest tohutuid loogikaauke, millest lihtsalt üle ja ümber minnakse.
 
3. MacAuley skeem (1956) 6/10
 
Lugu jutustab üks 23. sajandi muusika-arranžeerija, kes tegeleb muuhulgas vanade meistrite muusikateoste ümberpanekuga arvutitesse. Ühel päeval segab tema tööd kaks vastandlikku juhust - üks tehnik toob talle uue heliloomingu-skeemi ning üks vana pianist süüdistab teda muusika hävitamises.
 
Mulle meeldib see, kui palju Silverberg on oma lugudes muusika-teemat kasutanud. Siinne lugu on ka teiste varasematega sarnaselt pisut heitlik, aga erinevatelt positsioonidelt lähtuvad mõtted sellest, mis on muusika, on täitsa head. Praeguseks on muidugi muusikat kirjutavad programmid ka reaalsed, mis lisab veelgi relevantsust. 
 
4. Suvelaulud (1956) 7/10
 
35. sajandiks on inimkonnast järel vaid väikesed küttide-korilaste salgad. Üks selline koguneb kusagil Põhja-Ameerikas, et läbi viia Suvelaulude rituaal, kui nende hulka satub seletamatul kombel mees 1950ndatest aastatest. Minevikumees näeb kohe võimalust leebete ja vägivalla ammu unustanud tulevikuinimeste kuningaks hakata.
 
Tõesti hea lugu - isegi, kui see võlgneb palju H. G. Wellsi romaanile "Ajamasin". Mulle meeldib, kuidas Silverberg on siin oma tuleviku-eloide saatusele väikese puändi lisanud, mis oli küll üsna selgelt ette mängitud aga samas ka parajalt ootamatu.
 
5. Päikesetõus Merkuuril (1957) 5/10
 
Kosmoselaeva meeskonnal on pealtnäha lihtne ülesanne - panna Merkuuri videvikuvööndisse üles uus radarijaam. Kuid juba enne kohale jõudmist läheb üks meeskonna liige närvipingest hulluks - ning see on alles meeskonna probleemide algus.
 
Üldiselt algab see lugu täitsa toredalt, isegi kui see on natuke nagu autori vanemas pulp-stiilis seiklus. Süžeepööretega soolatakse siin aga natuke üle ning loost endast selle kõrval ei jäägi nagu midagi erilist alles.
 
6. Soe inimene (1957) 7/10
 
Ameerika väikelinna saabub üks vanem härrasmees, kes seab ennast sisse pikalt tühjana seisnud majas. Linnarahva hulgas saab ta hetkega tuntuks kui suurepärane kuulaja, samas ei räägi ta iseendast kunagi ega kutsu ka ühtegi inimest oma ukselävest edasi astuma.
 
Sisulisest on see üks väga nutikalt tagurpidi pööratud vampiirilugu, mille sarnast ma vastavate müütide ja töötluste hulgas polegi varem kohanud. Väikelinn oma rahvaga on pisut klišeelik, aga ainuüksi juba idee eest väärib jutt korralikku tunnustust.
 
7. Mees, kes midagi ei unustanud (1958) 8/10
 
Loo jutustajaks on täiusliku mäluga mees - kuid see anne pole talle õnne toonud. Selle asemel on teda peetud veidrikuks ja tõrjutud, kuni ta lõpuks teismelisena kodust põgenes ja hulkuriks hakkas.
 
Väga hea lugu, üks parimaid selles kogumikus. Autor märgib eessõnas, et hiljem kasutas ta sarnaseid teemasid oma romaanis "Dying inside", mis on ka fantastiliselt hea ja ehk minu lemmik Silverbergilt üldse.
 
8. Elas kord üks naine (1958) 7/10
 
Geniaalsest bioloogist naisel on oma kindel teooria inimolemuse kohta ja ta kavatseb seda tõestada enneolematu eksperimendiga. Ta saab salaja kolmkümmend üks identsest mitmikust poega ja kasvatab igaühe neist üles kindla ülesandega...
 
Üllatavalt hea lugu. Siin on hästi natuke tunda veel noore kirjaniku lihtsakoelisust (eriti loo põhilise konflikti juures), kuid idee on väga tugev ja lahenduses on sellist aegumatut sümboolikat, et tuleb ainult kiita.
 
9. Raudne kantsler (1958) 6/10
 
Jõukas mees ostab oma perele uue robotkoka, tehnika viimase sõna. Tead paelub muuhulgas ka dieediprogramm, mida tema arvates tervel perel vaja oleks. Kuid tal pole aimugi sellest, kui rangelt robot programmi kontrollima hakkab.
 
See lugu on tegelikult üks suhteliselt jabur anekdoot, kus on täpselt üks idee. Üllataval kombel tundub aga, et mida rohkem seda lugeda, seda naljakam see paistab. See viib isegi natuke kimbatusse, sest mul pole võimalik seletada, miks see mulle meeldib, peab ainult nentima, et midagi peab selles siis olema.
 
10. Teisik (1959) 6/10
 
Allakäinud näitleja juurde tuleb teadlane ning teeb talle pakkumise osaleda eksperimentaalteraapias. Selle käigus salvestatakse isiku terve elukogemus ning siirdatakse see siis teisele - ja vastupidi. Näitleja nõustub ja tänu teraapiale saab temast taas superstaar. Siis aga hakkab ta otsima inimest, kes tema elukogemuse sai...
 
Iseenesest on see täiesti hea lugu ja köitvalt jutustatud veel pealegi, kuid loo kaks peategelast olid kujutatud üsna kehva kombinatsioonina igavast ja ebameeldivast. Vahest oleks sellele loole paremini sobinud mingi pikem vorm, kus tegelastele oleks rohkem ruumi jäänud? Hetkel jääb siin natuke kasutamata potentsiaali mulje.
 
11. Kannatustega kaubitsejad (1963) 5/10
 
Tulevikus on televisioonisaated võimelised edasi andma ka otseseid tundeid. Populaarseks on nii saanud tõsielusaated, mis edastavad surijate agooniat (ning agendid otsivad pidevalt sobivaid kandidaate)...
 
Korralikult kirjutatud lugu, aga paljuski (eriti lõpplahenduse poolest) ikka päris trafaretne. Samas võib lugu kiita tõsielusaadete olemuse vastikumate aspektide ette aimamise eest.
 
12. Naaber (1964) 6/10
 
Kuskil kaugel planeedil on kaks suurmaaomanikust naabrit vastastikku juba pea sajandi jagu viha pidanud - eelkõige selle tõttu, et nende mõisad teineteise nägemisulatuses on. Ootamatult aga saadab üks neist teisele küllakutse!
 
Üsna lihtne lugu, natuke isegi kunstmuinasjutu tüüpi. Samas kirjutatud on see autorile omasel heal tasemel ja eestlasest lugeja saab siit kindlasti natuke rohkem äratundmist tänu siinmail ringlevatele naabri-stereotüüpidele.
 
13. Kuues palee (1965) 7/10
 
Muidu elutul planeedil asub kindlus täis uskumatuid aardeid, mida valvab robot. Kui keegi tuleb aardeid võtma, esitab robot talle küsimusi ja hävitab igaühe, kes valesti vastab. Kaks seiklejat on teinud plaani robotist mööda pääsemiseks...
 
Lihtsalt hea lugu - oleks natuke nagu lihtne töötlus tuntud muistendist, aga siiski väikese zen-tüüpi pöördega. Ülesehitus on hea, lõpplahendus on hea, jutule polegi nagu midagi ette heita. Suuremate töödega võrreldes on see lihtsalt veidi kergekaaluline.
 
14. Hawksbilli jaam (1967) 9/10
 
21. sajandil Maad valitsev diktatuur on tänu ajarändude tehnoloogia leiutamisele leidnud suurepärase vahendi poliitvangide küsimuse lahendamiseks - nad saadetakse miljardi aasta tagusesse minevikku, hiliskambriumi ajastusse.
 
Uskumatult hea lugu ja selgelt kogumiku parim. Kambriumi-ajastu õhkkond on suurepärane, (vasakpoolsete) poliitvangide elu on märkimisväärselt sünge kuid sisaldab ka parajat hulka võllahuumorit. Keskne tegelane, laagri juht Barrett on selline karakter, kes kogu loo elama paneb. Mul on hea meel, et just see lugu 2017. aastal ulmefännidelt "Stalkeri" auhinna võitis.
 
15. Päikesetants (1969) 8/10
 
Loo peategelaseks on põlisameerika-indiaani juurtega Tom, kelle tööks on ühte võõrast planeeti inimestele koloniseerimiseks ette valmistada. Planeedil elab tohututes kogustes ühte taimetoidulist loomaliiki, mis ei oleks inimestele isegi ohtlik, aga kuna nad on lihtsalt jalus, siis tuleb nad hävitada. Kuid kas need on ikka mõistuseta loomad?
 
Väga hea lugu, jälle üks kogumiku parimate seast. Mulle meeldib väga, kuidas siit paistab juba ette 70ndate Silverbergi lugudes esile tõusnud reaalsust lagundavat-painutavat võtet (näiteks ajarännu-teemat samamoodi väänav lugu "Many Mansions" (1973) meeldis mulle tohutult). Sirgjoonelisena oleks see jäänud pateetiliseks, aga praegu on see tõesti mõjus.
 
16. Kui müüdid läksid koju (1969) 7/10
 
Ülikauges tulevikus, 121. sajandil suudab inimkond minevikust välja kutsuda keda iganes. Kui ajaloolistest isikutest (Caesar, Napoleon) tüdinetakse, hakatakse kutsuma müütilisi tegelasi (Achilleus, Taani Holger, Püha Jüri). Mingil hetkel tüdinetakse ka sellest mängust ja müüdid topitakse tagasi ajamasinasse, kuigi nad hoiatavad läheneva õnnetuse eest...
 
Lihtsalt ilus lugu ja sarnaselt loole "Kuues palee" on see hästi müütilis-muinasjutulise õhkkonnaga, millest lähtub ka puänt oma tragöödiaga. Hindan kõrgelt sellise asja oskuslikku teostust, ning minule näitab see Silverbergi kirjanikuhaarde märkimisväärset ulatust.
 
17. Rõõm nende seltskonnast (1970) 6/10
 
Ühe planeedi president põgeneb kosmoselaevaga sõjaväelise putši eest, jättes maha sõbrad ja isegi perekonna. Seltsiks on ta aga arvutisse salvestanud perekonna-sõprade virtuaalteisikud, lisaks veel hulga ajaloolisi tegelasi (Aleksander Suur, Shakespeare), kellega pikal kosmoseteekonnal juttu ajada.
 
Lugu ise on siin täitsa korralik ja oma selge mõttega (arvuti teeb seda, mida sa käsid tal teha, ükskõik kas sa ise saad sellest aru või mitte). Samas ei olnud selle mõtte jaoks kogu seda ajalooliste tegelaste seltskonda üldse vaja ning see tundus nagu lihtsalt ruumitäiteks lisatuna.
 
18. Külaskäik reaalsusse (1970) 8/10
 
Ühes viletsas New Yorki hotellis elab juba aastaid krabitaoline tulnukas. Inimkujulise robotkeha sisse peitunult on tema ülesandeks vaadelda inimesi ja teha ettekandeid koduplaneedile. Kuid mis juhtub siis, kui teda märkab samas hotellis elav naine, kellel on tõmme veidrikest meeste vastu?
 
Jälle väga hea lugu, tõenäoliselt kõige naljakam terves kogumikus. Muidugi on huumor siin jälle ainult musta tooni, kuid peategelased on kõige selle juures omamoodi siiralt armsad ning see ei lase tervikul mingiks rumalaks jandiks muutuda.
 
Üldiselt peab kõigi juttude peale kokku siiralt nõustuma Silverbergi enda mõttega, kes on öelnud, et just sellel perioodil sai temast päris kirjanik. Juba käsitööoskuste poolest on päris suur vahemaa selliste lugude nagu 1958. aasta "Öösse kaduv tee" ja 1967. aasta "Hawksbilli jaam" vahel.
 
See ei tähenda siiski, et ajaliselt varasemad ja kohati kohmakamad lood kehvad oleksid, sest mingi baastase on Silverbergil alati märkimisväärselt kõrgel. Isegi ainus lugu kogumikus "Absoluutselt resoluutne", mille tase on alla keskmist, on tegelikult ikkagi hoogne, lahe ja mingi mõttega pala.
 
Kui üldse midagi välja tuua, siis seda, et päris tipplugusid on siin ikkagi vähe. Täitsa huvitav, et kui mõned teised tippkirjanikud on oma parimad lühilood just nooruse õhina pealt kirjutanud, siis Silverbergil läks selleks aastaid tihedat ja mõtestatud tööd. Tuleb ainult õnne tänada, et ta seda kõike pooleli ei jätnud.
 
Hinnang: 8/10 (vähem ei pane sellisele kogumikule põhimõtteliselt)
Teksti loeti eesti keeles

"Kunstnik peab töötama ja ei saa lubada, et teeb ainult siis, kui vaim peale tuleb," ütles Indrek Hargla, kui talt ühes ammuses intervjuus küsiti, kuidas ta jaksas tollal päevatöö kõrvalt õhtuti kirjutada. Manfred Kalmsten, kes on alates esikteosest "Raske vihm" 2020. aastal avaldanud korrapäraselt raamatu aastas, tundub tegutsevat samas vaimus.
 
Äsja ilmunud "Götterdämmerung" on huvitav samm. Kui "Raske vihm" oli jutukogu, "Kaarnalaul" juttudest kokku pandud fix-up-tüüpi lühiromaan ja "Täheraua saaga" stiilipuhas lühiromaan, siis loogilises järjekorras oleks järgmiseks võinud oodata romaani. "Götterdämmerung" on aga taas jutukogu, mis mõjub osade arvates nagu tagasiminek algusesse.
 
Selline tõlgendus poleks aga kõige targem. Kirjanduses pole lühivorm kindlasti pikast vähemväärtuslikum. Ulmežanris on Ray Bradbury heaks näiteks kirjanikust, kes kirjutas oma pika ja viljaka elu jooksul juttude kõrval vaid mõne üksiku tõelise romaani, mis polnud pisut pikem lühiromaan või juttudest kokku pandud fix-up tüüpi romaan.
 
Pigem on huvitav vaadata, millest Kalmsten kirjutab. Kunagi tema "Kaarnalaulust" kirjutades tõstsin ma Eesti kontekstis üsna selgelt eristuvana esile autori armastust fantaasiažanri vastu ja sünkmorni stiili kasutamist. Kuna selle kogu kõigil juttudel on olemas autori sissejuhatus, siis on selge, et ise peab ta praegu kõige olulisemaks hoopis lootust.
 
Tõesti, lootuse element on kas suuremas või väiksemas vormis olemas igas kogumiku loos. Näiteks kahe esimese jutu, omavahel natuke sarnaste "Igaviku väravale" ja "Vari Albatrossosel" puhul olen ma kindel, et kui need oleksid ilmunud Kalmsteni esimeses jutukogus "Raske vihm", oleksid need mõlemad kulgenud ehk samamoodi, kuid lõppenud pigem teisiti.
 
Loos "Igaviku väravale" (5/10) suundub väike seltskond otsima igavest elu tõotavat imeasja, kuid tee viib läbi võlukunstist laastatud maa, kus maagia on muutnud ka kõige väiksemad loomad ja taimed õudustäratavateks koletisteks. Kuigi sünge, pole lugu liiga tõsine, autor teeb lugejale siin isegi kerge silmapilgutuse, lastes tegelastel kutsuda oma retke "kvestiks".
 
"Vari Albatrossosel" (5/10) on küllalt sarnane lugu, mis vahetab ainult eelmise jutu muinasajalise tausta 20. sajandi alguse rongide ja lennukitega maailma vastu. Kaks luurajat peavad seal suunduma naaberriigi sõjasaladusi uurima, kuid samal ajal peavad nad vältima ka kogu sealset maailma vaevavat kollast udu, mis röövib selle kätte jäänutel mõistuse.
 
Mõlemas loos on toredaid elemente. Esimese moondunud loomad-taimed võivad olla väike kummardus Harry Harrisoni legendaarsele seiklusulme romaanile "Surmailm". Teise sinepikollane udu aga vihjab inspiratsioonile Esimese maailmasõja mürkgaasidest, mis muutsid tolleaegset sõjapidamist tundmatuseni.
 
Küll aga võib kindlalt öelda, et neile järgnev "Lohe neelas alla päikse..." (8/10) on kogumiku parim ja ehk ka tervikuna parim lugu, mida ma olen Kalmsteni loomingust kunagi lugenud. Selle toimumiskoht on ehk kõige õudsem – maailm, kus toimunud katastroof (tuumatalv?) on jätnud tolmu- ja tuhapilvede taha kadunud päikesest alles ainult mälestuse.
 
See kalk ja jube lugu toob meelde Cormac McCarthy kuulsa düstoopia "Tee" ning näitab Kalmsteni mõnede teiste juttudega võrreldes, et teinekord võib vähem olla hoopis rohkem. Iga lugu ei vaja detailset maailmaehitust või ootamatuid süžeepöördeid ning nagu siin näha, võib lihtsusest ainult võita. See, et lõpus on siiski olemas väike lootusekiir, on samuti suurepärane.
 
Natuke keeruline on hinnata kogumiku järgmist kahte juttu. "Kaarnasüda" (6/10) on iseenesest täiesti korralik kirjutis, mis lisab varasemast teosest tuttava tegelase Kaarna elule veel ühe peatüki. Samas ma pole kindel, kas see annab midagi kellelegi, kes ei ole kogumikuga "Kaarnalaul" eelnevalt tuttav.
 
"Valrafn" (6/10) aga on lühem versioon varem eraldi ilmunud lühiromaanist "Täheraua saaga". Olen täiesti nõus autori mõtetega loo sissejuhatuses ja pean siinse kogumiku saledamaks lihvitud versiooni tunduvalt löövamaks kui eraldi ilmunud pikemat. See omakorda ei paku just palju kellelegi, kes on varasemat versiooni lugenud, kuid kes pole, võiks tõesti ette võtta pigem siinse.
 
Lugu "...Tuli on igavene" (2/10) saab ehk kõige paremini võtta autori katsena mängida loo vormiga. Teadvuse vooluna esitatud jutt ongi vormilt tore, kuid miski muu selles ei tule kahjuks mõttega kaasa ning tulemuseks on kogumiku kõige nõrgem sooritus. Samas vormilt on see tõesti meeldivaks vahelduseks teistele lugudele.
 
Kogumiku kaks viimast lugu saab jälle mõtteliselt kokku siduda. Neist esimeses, "Kuid tugevaim on armastus" (7/10) püüab inimeste maailma pagendatud ingel leida tagasiteed, ükskõik millisel viisil. Teises, kogumiku nimiloos "Götterdämmerung" (7/10) peavad muistsed, paganlikud jumalad võitlust võimu koguva kristluse inglivägede vastu. Kristlus on küll võidukas, kuid kas igaveseks?
 
Mõlemas loos on selgelt tunda kuulsa ulmekirjaniku Neil Gaimani mõjutusi, näiteks romaani "Ameerika jumalad" või koomiksisarja "Sandman" kaudu. Pole võimatu, et sama kirjaniku "Põhjala müüdid" on toetanud ka siinse kogumiku juttu "Valrafn". Kalmsteni enda loomingus on see temaatika üsna värske ning need kaks lugu on ka kogumiku ühed meeldejäävamad.
 
See jutukogu pole tervikuna kindlasti tagasiminek algusesse. Kui selle kaks esimest lugu oleks põhimõtteliselt võinud ilmuda ka neli aastat tagasi kogumikus "Raske vihm", siis enamiku puhul on selgelt märgata, et autor mängib ja katsetab mõtte, sisu ja vormiga, mitte ei jätka mingi kindla šablooni kasutamist.
 
Kalmsten kirjutab stabiilselt ja oma kindla plaaniga. Mitu võitu ulmekirjanduse fänniauhinna "Stalker" hääletusel annavad selgelt märku, et autoril on olemas oma lugejaskond, kes võtab iga-aastast raamatut hea meelega vastu. Kui sel aastal peaks ilmuma tema viies teos, siis ei jäta minagi seda lugemata.
 
Hinnang: 6/10 (lugude aus keskmine)
Teksti loeti eesti keeles

The Deathworld Omnibus on kogumik, kus ühtede kaante vahel on "Deathworld" lugudetsükli kolm raamatut: "Deathworld" (1960), "Deathworld 2", tuntud ka kui "The Ethical Engineer" (1964), ja "Deathworld 3" tuntud ka kui "The Horse Barbarians" (1968). Kõiki kolme raamatut seob peamiselt peategelane Jason dinAlt.
 
Esimeses raamatus saab mängur ja pisisuli Jason dinAlt ootamatu pakkumise - kasutada oma võimeid ühe kasiino tühjaks tegemiseks. Töö õnnestub ja oma osaga saadud rahast võiks Jason eluaeg laialt elada - kuid uudishimu tõttu järgneb ta oma tööandjale tolle koduplaneedile Pyrrusele, mis peaks jutu järgi olema kõige hullem põrgu terves galaktikas.
 
Teises raamatus röövib Jasoni usufanaatik Mikah, kes tahab, et too oma seaduserikkumiste eest kohtu ette astuks. Kuna Jasonil selle vastu huvi puudub, siis lõhub ta Mikah' kosmoselaeva ja nad on sunnitud tegema hädamaandumise barbarismi langenud planeedil, kus igaüks peab iseenda eest elu ja surma peale võitlema.
 
Kolmandas raamatus köidab Jasoni tähelepanu rikaste maavaradega planeet, kus elavaid metsikuid rändhõimusid pole kaevandusfirmad ka kõige moodsama tehnoloogia abil alistada suutnud. Kuid Jason arvab, et pyrruslastest löögirühma abil ja pisukese kavalusega oleks see ikkagi tehtav.
 
Alustuseks pean ütlema, et "Surmailma" kolm raamatut said mul kohe loetud, kui need 1997-1999 meeldivalt lühikeste vahedega tõlkes ilmusid. Esimest ja teist raamatut sai ka päris tihedasti üle loetud (kolmandat mitte eriti), seetõttu oli päris huvitav vaadata seda, mismoodi need nüüd pärast pikemat vahet ja originaalkeeles tunduvad.
 
See tunne on tegelikult päris hea! Näiteks esimese raamatu puhul meeldib mulle kohutavalt, kuidas Harrison on võtnud aluseks täiesti pretensioonitu pulp-fiction tüüpi ulmetausta, kus mehised mehed (ja naised) laserpüstolitega võõrplaneedil kohalikke koletislikke loomi ja taimi kõmmutavad - ja siis pööranud selle pahupidi.
 
Ja selleks ei olegi väga palju vaja, on lihtsalt vaja küsida "Miks?". Miks mingid loomad, putukad ja isegi taimed nii hirmsasti inimesi ründavad? Samuti ka teise külje pealt, miks lastakse ründajad lihtsalt tükkideks ja ei üritatagi asja laiemalt vaadata?
 
See tundub nagu midagi väga lihtsat, kuid asjaolu, et Harrison on jätnud siia alles nii planeediseikluse kui ka mõne mõttetera, ei ole sugugi enesestmõistetav. Palju tavalisem on see, et seikluskirjanikud kukuvad mingit sügavamat mõtet otsides läbi - või siis mõtteotsijad ei suuda eriti hästi seiklust kirjutada.
 
Teine raamat on sellega võrreldes lihtsam ja sirgjoonelisem, kuid sellegipoolest väga tore. Üks põhjus on see, et igasugused lood, kus probleeme lahendatakse koolis õpitud lihtsa füüsika ja keemia pluss väikese pealehakkamise abil, on mulle väga meeltmööda - Jules Verne'ist alustades ja Andy Weiriga lõpetades.
 
Teine põhjus on see, et kogu lugu on kirjutatud puhtalt humoorikas võtmes. Kui esimene raamat oli selgelt tõsine ja Jason vastavalt oma naljadega tagasihoidlik, siis nüüd võetakse kõik pidurid maha ja lõõbitakse ohjeldamatult. Kohati on see natuke piiripealne, aga enamus aega on tõesti lõbus. Hea nali on ka üks väärikas kunst.
 
Kolmandast raamatust ei olegi teistega võrreldes nii palju rääkida. See on jälle kirjutatud tõsisemalt ja umbes sama skeemi järgi nagu esimene, aga paraku ei ole see enam ei nii huvitav ja nali on üldse kadunud. Puänt on täiesti asjalik ning ühtlasi tõmbab raamat ka Pyrruse saatusele joone alla, aga muus osas ei ole see eelmiste vääriline.
 
Ma usun, et "Deathworldi" või täpsemalt just tsükli esimest raamatut on õigusega peetud Harrisoni üheks parimaks teoseks (kuigi mulle meeldib tema läbinisti sünge düstoopia "Make room! Make room!" ikka väga). Teine raamat, mis paljudele ei meeldi, on minu arvates väga hea, kui seda lihtsalt võtta täiesti eraldiseisva teosena.
 
Hinnang (kus kolmas raamat kogusummat allapoole sikutab): 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Stories of Mars on kogumik, mis koondab endas autori Barsoomi-sarja esimest kolme romaani: A Princess of Mars (1917), The Gods of Mars (1918), ja The Warlord of Mars (1919). Üheskoos moodustavad need selge alguse ja lõpuga triloogia John Carterist, Virginia osariigi sõdurist, kes satub kummalisel kombel Marsile.
 
Marsil selgub, et Carter on Maa raskusjõus kasvamise tõttu Marsi elanikega võrreldes üliinimliku jõu ja kiirusega. Nii saavutab ta kõrbete roheliste rändhõimude juures kohe au ja kuulsuse. Siis aga langeb ühe lahingu käigus roheliste marslaste kätte punaste marslaste printsess Dejah Thoris ja Carter armub jalamaid...
 
Alustuseks peab ütlema, et Tarzani-sarja laia tuntuse tõttu on Burroughsil väga selge ja üldteada pulp-fiction autori maine. Tõsi on ka see, et John Carteri Marsi-seiklused... seda kuulsust mingilgi viisil ei kõiguta. Siiski pole see päris lihtsalt "Tarzan kosmoses" nagu aeg-ajalt seda sildistatud on.
 
Kui positiivset välja tuua, siis Burroughsi looduskirjeldused on tegelikult päris head. Samuti tuleb tal igasuguste saladuslike ja kadunud tsivilisatsioonide ehitamine päris hästi välja, mis siin, et need eriti sügavad või keerukad pole. Marsil on tal selle võttega mängimiseks ka terve planeet, mis teeb seda pisut usutavamaks.
 
Kuid kõige suurem probleem ongi, et kogu selle fantastilise looga ei oska Burroughs suurt midagi peale hakata. Kogu lugu läbi kolme romaani kulgeb väikeste variatsioonidega umbes nii: 1) Dejah Thoris langeb vangi; 2) John Carter keerutab mõõka, kuni vaenlane on võidetud; 3) Dejah Thoris on viidud juba järgmisesse kohta.
 
Mingis mõttes tuleb see probleem asjaolust, et Carter on sisuliselt superkangelane. Lahenduseks võiks olla see, et ta kohtab järjest rohkem selliseid probleeme, mida mõõgaga lahendada ei saa. Aeg-ajalt seda juhtubki ning need kohad ongi huvitavamad, kui järjekordne mõõkade maru, kus võitja on juba ette teada.
 
Kuid seejärel on järgmiseks probleemiks asjaolu, et Carter on on tegelikult paras puupea. See on autoril täitsa teadlikult tehtud (Carter tunnistab teksti sees korduvalt, et ta on lihtne sõdur, kes asjadest palju ei taipa). Selline valik ahendab aga ka võimalust, et Carter lahendaks probleemi pead, mitte mõõka kasutades.
 
Ma pean ütlema, et esimese raamatuga võib huvi korral täitsa tutvuda. Seal avastab Carter alles vähehaaval oma võimeid ning Marss on täitsa piisavalt põnev koht, et huvituda sellest, mis nüüd juhtub või et mis järgmiseks saab. Lisaks on esimesel raamatul ka lõpplahendus täiesti olemas. Sealt edasi lugemine on mõeldud aga vaid tõelistele fännidele.
 
Hinnang: 3/10
Teksti loeti inglise keeles

Lühiproosa antoloogiad võivad kirjandusloo jaoks olla puhta kulla väärtusega. Üks põhjus selleks on muidugi ülevaatlik väärtus, mida hea koostaja saab selle kaudu esitada. Teiseks on lühiproosa saatuseks enamasti ilmuda perioodikas, mitte raamatukaante vahel. Perioodika aga visatakse tihti peale lugemist lihtsalt minema – või isegi kui seda säilitatakse, siis kulub see ikkagi kiiremini. Käesolevas raamatus, mis koondab aastatel 1953-1989 Eestis ilmunud ulmejutte, on palju lugusid nõnda päästetud sõna otseses mõttes tolmuks saamisest.
 
Nagu antoloogia koostajad Jüri Kallas ja Joel Jans märgivad, siis algab isegi enamiku žanriga rohkem kursis olevate inimeste jaoks Eesti ulme alles kuskilt 1990ndatest. Selleks on mitmeid põhjuseid, kuid minu arvates pole väheoluline ka ulmekirjanduse süstemaatiline mõtestamine, mis on seni alanud just sellest ajast.
 
Headeks näideteks on siin Raul Sulbi koostatud "Eesti ulme antoloogia", mis katab perioodi 1989-2000; ning "Eesti ulme XXI sajandil", mis katab perioodi 2001-2019. Varasema perioodi kohta on ülevaatlik lähenemine seni aga puudunud, kui mitte arvestada Indrek Hargla koostatud "Õudne Eesti", mille fookus on üsna teistsugune.
 
Selles mõttes ongi käesolev teos imetlusväärne projekt. Koostajate töö katab hästi ära just sellesama valge laigu Eesti kirjandusloos. Samuti on tõenäoliselt vaid mõni üksik inimene, kellel oleks samaaegselt huvi Eesti ulmekirjanduse vastu ja võimekus selline antoloogia kokku panna.
 
1. "Kiired maailmaruumist" (1954) - Vladimir Beekman 6/10
 
Noor keemik Vello saab ootamatu suunamise ülisalajasse uurimisinstituuti Lõuna-Eestis, Võru lähedal. Kohale jõudes tundub talle kohe, et instituudis on midagi viltu. Kui suur osa kohapealsest salatsemisest on seotud töö iseloomuga ja kui palju õigustatud kahtlustustega? Kas teadustöötajate hulgas võib olla reetur?
 
Beekmani jutustamisstiil on meeldivalt lihtne ja selge, meelde tulevad kohe paljud tema tõlgitud head lasteraamatud. Lugu ise on mõnevõrra kantud omaaegsest sabotööride ja reeturite hirmust, kuid retrolikult põnev on näha ettekujutlust kommunismist, kus ka tavalised elumajad on tehnikaimed ja Tallinn-Pihkva vahet sõidab elektriline kiirrong.
 
2. "Viimne üksiklane" (1960) - Rein Sepp 5/10
 
29. sajandi alguses korraldab inimkond oma asju Päikesesüsteemis utoopilise rahu ja headusega. Kuid järsku jõuab nendeni abipalve kelleltki, kes on kosmose tohutus tühjuses üksi. Hoolimata sellise ürituse tohututest kuludest keskendub kogu inimkond nüüd päästeoperatsioonile.
 
Sepp on väga hästi ja armsalt tabanud inimlikku tungi hädasolija päästmiseks, mis on püsinud muutumatuna eelajaloost kuni kauge tulevikuni. Positiivsena saab veel tuua tuleviku andekat kujutamist nii, et see tundub tõeliselt võõrapärasena. Paraku on see ka teose puuduseks - pea lühiromaani mõõtu lugu jääb seetõttu kohati venivaks ja igavaks.
 
3. "Strontsium 90" (1963) - Juhan Saar 6/10
 
Tuumarelvade ja -sõdade ajastul on ka tavaline vihm muutunud mürgiseks. Kuidas edasi elada? Mõned ignoreerivad olukorra õudust täielikult, mõned meenutavad kunagi olnut ja unistavad paremast tulevikust. Laste jaoks on uus maailm aga selline, millest teistsugust nad enam ei teagi.
 
Võib kiita autori loodud painajalikult õudset õhkkonda, mis annab hästi edasi omaaegset tuumasõja hirmu. Kohati mängib aga lugu traagilisust natuke üle, mis langetab selle tõsiseltvõetavust tervikuna. Eraldi nutikas idee on kasutada tulevikumaailma inimeste vastastikust meemide loopimist võõrapärasuse sümbolina.
 
4. "Vaigulõhn" (1965) - Reedik Palm 7/10
 
Marsil suunduvad ühest baasist teise hiljuti saabunud teadlane ning Marsil sündinud ja kasvanud 12-aastane tüdruk, kes on esimesele teejuhiks. Vahepeal peavad nad varju otsima kohalike ohtlike lendsisalike eest, kes üksikuid ja kaitsetuid rändureid hea meelega õnneks võtaksid.
 
See lugu tundub esmapilgul nagu üks lihtne planeediseiklus. Ootamatult nutikalt on aga lahendatud see, kuidas just noor tüdruk loo kangelaseks tõuseb, olles sealjuures sunnitud võitlema mitte ainult sisalike, vaid ka pisut juhmaka teadlasega. Selline ootamatu rollide vahetus on siin tõesti peenelt ja targalt tehtud.
 
5. "Krahvi poeg" (1968) - Rein Saluri 8/10
 
Loo jutustajaks on noormees, kes elab tagasihoidlikku ja pisut äpardunud poissmeheelu 1960ndate aastate Nõukogude miljöös. Samal ajal on seesama noormees aga ka Hackenbergide aadlisuguvõsa viimane poeg, kes elab Koerajõe mõisas umbkaudu aastal 1800.
 
"Krahvi poeg" on üks parimaid lugusid siin kogus. Vormi poolest on väga andekas, kuidas lihtne olmeline tekst laguneb kohe ähmaseks teadvuse vooluks hetkedel, kui peategelane jääb justkui oma kahe elu vahele lõksu. Võõrandumist ja vales kohas olemist kujutab see paremini kui enamik ajarännulugusid.
 
6. "Tõrge" (1970) - Ain Ainsaar 5/10
 
Arvutid on andmetöötlusega ja -analüüsiga jõudnud nii kaugele, et piisava hulga algandmete põhjal saaks modelleerida ükskõik millise isiku tegevuse ükskõik mis ajahetkel, kas minevikus või tulevikus. Eetiliste probleemide vältimiseks valitakse esimeseks katseks ammu surnud ja laitmatu kuulsusega professor. Siis aga tekib tõrge.
 
Tegemist on üsna klassikalise viisiga ulmeloo kirjutamiseks – kujutame ette mõnda teoreetilist probleemi ja vaatame, kuhu see viib. Autor on probleemikäsitluse normaalselt lahti kirjutanud, isegi kui see palju muud ei paku.
 
7. "Helloi maa" (1971) - Friedebert Tuglas 8/10
 
Maailmast on ammu üle käinud katastroof, mille põhjused ja detailidki on juba vajunud unustusehõlma. Roostetavate transformaatorite ning lagunevate ja rohelusse kasvanud betoonseinte vahel käivad salaja kohtamas noormees ja neiu.
 
Äärmiselt põnev on selle loo kaudu avastada, mida Tuglas, kes enamikule on tõenäoliselt pigem tuttav oma ennesõjaaegse loomingu kaudu, on veel kirjutanud. Mingis mõttes lihtne, kuid väga ilusalt ja stiilselt kirjutatud postapokalüptiline lugu ei oleks küll olnud midagi, mida mina oleks oodanud tema loomingust leida.
 
8. "Kergemeelse kosmose hüpotees" (1973) - Henn-Kaarel Hellat 6/10
 
Juba vanem ajakirjanik kohtub tudengiajast tuttava akadeemikuga, kes on suundumas pensionile. Õllekannu taga jutustab viimane uskumatu loo sellest, kuidas ta on juba kolm korda saanud ühendust võõra tsivilisatsiooniga kuskilt kosmosest.
 
Esmapilgul üsna lihtne ja lobe lugu võiks olla loetav kui kerge anekdoot. Samas on siin siiski olemas ka selge ja tõsisem allhoovus küsimusest, kuidas saaks üldse suhelda kellegi tõeliselt võõraga. Mingis mõttes saab lugu nii isegi vonnegutiliku hõngu, mis annab sellele paljugi juurde.
 
9. "Sinine allee" (1976) - Tarmo Kulmar 6/10
 
Inglise arheoloog jutustab sõbrale oma viimastest välitöödest Lõuna-Ameerikas. Avastatud varemetest leiti muuhulgas ka huvitav kroonika, mille ühte episoodi – kuninga ja ülempreestri vahelist tüli – kirjeldab jutustaja nüüd lähemalt.
 
Meeldiv lühike jutustus, kus ajaloolisest taustast hoolimata on mõistatusel eelkõige füüsikast lähtuv lahendus. Selline võte seob seda hästi paljude "ulmekirjanduse kuldajastul" ilmunud tekstidega, mistõttu on kohe selge, miks see on antoloogiasse kaasatud.
 
10. "Ubi est hortus botanicus?" (1983) - Andres Ehin 4/10
 
Lähtuvalt loost, kuidas professor Paul Ariste olevat kunagi Belgias ühelt mungalt ladina keeles teed küsinud, palutakse Belgiasse suunduval kirjanikul toosama munk üles otsida. Munk leitakse tõesti üles ja kutsutakse Eestisse külla.
 
Selle loo parim osa ongi Aristega seotud legendi kirjeldus. Muus osas on tegu seda tüüpi naljalooga, kus naljaks on puändi puudumine. Teatud juhtudel võib selline võte olla täitsa hea, siin aga ei hakka see mitte kuidagi tööle.
 
11. "Ääremaadel" (1984) - Eve Peterson 4/10
 
Kosmoseraketi meeskond võtab vastu hädasignaali ühelt teadaolevalt tühjalt planeedilt. Kohale jõudes leiavad nad ammu kadunud kosmoselaevade vrakid ning paar ellujäänut varasematest ekspeditsioonidest. Võtnud nood kaasa, jätkatakse teed, kuid varsti hakkavad tekkima probleemid.
 
Loo eesmärgiks on ilmselt luua paranoilist "kes on kurjategija ja miks" õhkkonda, mis sobib ühe kosmoselaeva-loo juurde hästi, aga samas ei lähe see kõik päris korralikult siiski käima. Nii tekib koguni igavus, mis on põnevusloo puhul kõige viimane asi, mis juhtuma peaks.
 
12. "Minu isa luulud" (1984) - Ülo Mattheus 8/10
 
Noor saksa kirjanik jutustab oma isast, keda enne tema varajast surma vaid 35-aastaselt peeti vaimsete probleemide all kannatajaks. Eelkõige seostus see viisiga, kuidas too perekonna ajalugu uurides oli jõudnud järelduseni, et juba mitu põlvkonda isalt pojale edasi kantud needus põhjustab nende surma regresseeruva arvjada alusel.
 
Väga hea mitmekihiline teos, taas üks parimatest siin kogus. Numeroloogia on sedasorti ebateadus, mis on küll ilmselge jama, kuid millel on samas puhta matemaatika aura tõttu väga suur võlu. See sobib imehästi siinsesse olukorda, kus tundub, et midagi võib tõepoolest olla viltu, kuid mingit mõistlikku seletust sellele pole.
 
13. "Tegu" (1985) - Helju Rebane 7/10
 
Mehe hing on teistpoolsuse viimase kohtuniku ees, kes loeb kokku tema häid ja halbu tegusid. Lõpuks tundub, et kõik on enam-vähem täpses tasakaalus, kuni lõpuks vaadatakse veel ühte episoodi.
 
See ülilühike lugu, tegelikult kõigest paari lehekülje pikkune laast on samas tehniliselt tõeliselt hästi teostatud ja kokku võetud. Midagi otseselt raputavat ei juhtu, aga samas on see meeldejääv ja sobiks väga hästi kas või õppevahendiks, kuidas sedasorti lugu kirjutada.
 
14. "Kunagi veebruaris" (1986) - Hille Karm 6/10
 
Peategelasest sünnitusarst on ühel veebruariõhtul väga väsinud ning oma elus on ta juba ammu jäänud täiesti üksi. Kuid kui ta oma korterisse jõuab, siis ootab teda seal keegi.
 
Nukker, aga ilus lugu, mis teeb ära täpselt selle, mida see tegema peab. Minu arvates poleks monoloogi loo keskpaigas vaja olnud ning ilma selleta oleks lugu olnud veel parem, kuid tegemist pole suure veaga.
 
15. "Hahim ben Sarah' nurjunud päev" (1986) - Ain Särg 3/10
 
Millalgi 24. sajandil tõuseb noor filosoof ben Sarah hommikul voodist, et minna tööle. Kuid igasugused väikesed igapäevatööd on juba ammu kõik masinatele antud ja just täna kipuvad need masinad tema juures tõrkuma.
 
Huumor on üsna keeruline kunst, kus õnnestumise ja ebaõnnestumise vahe võib olla väga õhuke. Ma kujutan hästi ette sellel teemal kirjutatud ja hästi õnnestunud ulmelist huumorijuttu, kuid see lugu siin pigem eesmärgini ei jõua ja lõpuks jääb sellest mulje kui lihtsalt ühest kergelt tobedast anekdoodist.
 
16. "Mantra" (1989) - Peeter Joonatan 1/10
 
Selle loo peamine väärtus on praeguseks juba natuke veider tagasivaade kunagisele tohutule müstika- ja esoteerikalainele, mis veeres 1980ndate lõpul üle siinse maanurga. Sellise ajaloolise artefaktina võib see antoloogiasse kaasatud ju olla, kirjanduslikku väärtust aga sellest teemast surmtõsisel moel jutustaval lool paraku pole.
 
17. "Hea tahte avaldus" (1989) - Urmas Alas 6/10
 
Peategelane soovib siin loos veeta ühe mõnusa õhtu, lindistades krimisarjast oma videokassettide kollektsiooni ühe järjekordse osa. Ootamatult aga ärkab ellu tema televiisor ning võõrad olendid hakkavad temaga läbi rääkima, et ta seda saadet mingi hinna eest ei lindistaks.
 
Alase lool pole viga midagi, eriti seetõttu, et see ei võta ka iseennast liiga tõsiselt. Sümboolselt sobib ta antoloogia lõpetuseks väga hästi, sest näitab esmakordselt juhtu, kus Eesti ulmekirjandus hakkab üle võtma angloameerika ulmetraditsiooni, mis sai absoluutselt valdavaks juba mõned aastad hiljem taasiseseisvunud Eestis.
 
Kokkuvõttes on tegemist lausa üllatavalt mitmekesise antoloogiaga. Esiteks on siin puhast noorteulmet, seejärel mitmed eelkõige oma aja kirjanduse põhivoolu lood, mis rohkem või vähem ulmega haakuvad, ning lõpuks mitmed üsna vähetuntud lood, mis on ilmselt ka autoritel rohkem oma lõbuks kirjutatud, kuid mille seast leiab nii mõnegi huvitava pala.
 
Kõige ootamatum on asjaolu, et tegemist ei ole sugugi mitte Nõukogude ulmega, nagu ka koostaja Jüri Kallas juba avasõnas märgib. Ainult Beekmani avalugu on ilmselgelt oma aja laps, kuid isegi sellisena üsna leebe. Enamus kõigist teistest lugudest oleks sellistena võinud ilmuda ükskõik kus.
 
Siiski näitavad selline mitmekesisus ja universaalsus minu arvates, et päris ehtsat ulmekirjanduse traditsiooni nende aastate jooksul Eestis tegelikult ei eksisteerinud. Ulmet küll kirjutati ja kohati päris hästi, kuid siinne antoloogia jätab lõpuks mulje, et kõik lood olid üksikud tükid, mis omavahel väga ei haakunud.
 
Selle hinnangu üle on võimalik kindlasti tulevikus vaielda. Samas võimalust sellele perioodile üldse mingeid hinnanguid anda ja nende üle vaidluseid pidada oleks ilma sellise antoloogiata väga raske. See tähendab, et projektina väärib siinne kogu küll kõige kõrgemat kiitust.
 
Hinnang: 8/10, arvestades projekti iseeneslikku väärtust
Teksti loeti eesti keeles

The Fall of Hyperion on teine osa Hyperioni kosmoseooperi-kaksikromaanist, mis algab täpselt samast kohast, kus eelmine romaan lõppes. Palverändurid on jõudnud Ajahaudadeni, kuid need on vaiksed ja koletis Veristajat ei paista kuskilt. Samuti on sõda Hyperioni pärast juba alanud ja Heidikud suruvad Hegemoonia vägesid igal suunal tagasi.
 
On selge, et ilma erakordseid meetmeid võtmata langeb Hyperion oma saladustega vääramatult Heidikute kätte. Kuid siis saab lokaalsest konfliktist juba kõikehõlmav sõda ning ohus võib olla mitte ainult Hegemoonia vaid ka kogu inimkonna tulevik. Ajahaudade juures aga ilmutab Veristaja end lõpuks palveränduritele...
 
Mingis mõttes mul omal ajal vedas, sest kuna "Hyperioni" tõlke avastasin ma millalgi 2000. aasta alguses, siis jäi mul loo teist poolt oodata ainult alla aasta. Kui see ükskord ilmus, siis mäletan ma, et just "Hyperioni langus" oma tulevärgiga meeldis mulle veel palju enam, kui "Hyperion".
 
Nüüd originaali lugedes oli kogu see uskumatu tulevärk muidugi alles, kuid selline järjest lugemine pani mind mõtlema sellele, kui radikaalselt üksteisest erinevad need kaks raamatut on. See on ehk ka üks põhjus, miks ma tagantjärele olen just esimest osa võrreldes teisega palju rohkem hindama hakanud.
 
"Hyperion" on mingis mõttes hästi kitsa ulatusega, hoolimata nendest ulatuslikest tagasivaadetest, mida iga palveränduri jutustused annavad. Lugeja viibib kogu aeg koos palveränduritega, liigub ainult koos nendega ning näeb ja teab ainult seda, mida nemad näevad ja teavad. "Hyperioni languses" muutub kõik.
 
Nüüd laotub nende loo toimumisaja murranguliste päevade jooksul pilt laiali üle kogu tuntud universumi. Palverändurid paisatakse samuti laiali ja kuigi neil on jätkuvalt oluline roll, keskendub neile kogu leheruumist vist küll alla poole. Eelkõige on loo teine osa sõjaromaan - sõja ja vandenõu.
 
Selles pole muidugi mitte midagi halba. Simmons vajabki kogu seda mastaapi, et kõik oma esimeses osas õhku visatud pallid ka korralikult kinni püüda. Ning kui palverändurid saavadki nüüd vähem leheruumi, siis Hegemoonia peasekretär Meina Gladstone tõuseb siin lausa uueks peategelaseks ja sellisena veel fantastiliselt heaks.
 
Miks siis ma pean "Hyperioni" praegu paremaks? Peamiselt seetõttu, et teinekord on mõistatus ise huvitavam kui selle lahendus. Mustkunstnikutrikk on köitvam kui teadmine sellest, mismoodi seda tehakse. Lahendusi ja seletusi "Hyperioni langus" tõepoolest pakub ning seda absoluutselt meisterlikul tasemel.
 
"Hyperion" aga on sellega võrreldes... maagiline. Mitte, et see "Hyperioni languselt" midagi ära võtaks.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Hyperion on kuuest loost ja raamjutustusest koosnev kosmoseooper. 28. sajandil valitseb inimkonda ühendav Hegemoonia sadu kaugsiirduritega ühendatud planeete. Kui Vana Maa õnnetuse läbi viissada aastat tagasi hukkus, lõid inimkonnast lahku igavesti kosmoses elavad Heidikud (Ousters) ja tehismõistustest välja kasvanud Tehnotasand (Core).
 
Tehnotasand on oma inimestele mõistetamatute eesmärkide kiuste jätkuvalt Hegemoonia liitlane ja nõuandja. Heidikud aga on vaenulikud - ühe nende Parve rünnak Hegemoonia kaitse all oleva planeedi vastu lõppes Hegemoonia väejõududele võidust hoolimata kohutavate kaotustega. Nüüd on Heidikud jälle sõjateel.
 
Planeet Hyperion on universumi kõige mõistatuslikum koht. Seal asuvad ajas tagurpidi liikuvad Ajahauad, kust ilmub aeg-ajalt kujuteldamatute võimetega koletis Veristaja (Shrike). Heidikud on otsustanud Hyperioni ja selle saladused vallutada, maksku mis maksab. Hegemoonia ei saa sellega leppida ja valmistub ajaloo suurimaks sõjaks.
 
Eksisteerib legend, et teatud tingimustel Ajahaudade juurde saabunud palveränduritele võib Veristaja ühe nende soovi täita. Viimase õlekõrrena enne sõda valmistataksegi ette palveränd, kus Hegemoonia triljonite elanike seast valitakse välja seitse, kellest igaühel on mingi seos planeet Hyperioni ja koletis Veristajaga...
 
Hyperioni maakeelse tõlkega puutusin ma esimest korda kokku millalgi 2000. aasta alguses, kui seda veel raamatupoodidest saada oli. Juba tollal rabas see mind oma haardega, aga kannatamatu noore inimesena häiris mind ka päris mitu asja, eelkõige lõpp, mis jätab kõik teise raamatu jaoks lahtiseks.
 
Hiljem olen tõlget muidugi vähemalt kümneid kordi üle lugenud, seda koos järgedega ja ilma. Nüüd võtsin esimest korda ette originaalteksti ja sain kinnitust kahele asjale: Mario Kivistiku tõlge (mis mulle on alati meeldinud) on väga hea; ning raamat ise on tõenäoliselt üks parimaid ulmeromaane, mis kunagi kirjutatud on.
 
Natuke keeruline on isegi seletada, miks see nii on. Sellest raamatust ei kooru esimese hooga välja sellist üht suurt ja ajatut teemat, mida olulisemad ulmeromaanid tihti käsitlevad. Vastupidi, raamjutustus ja kuus väga erinevat lugu selle sees jätavad raamatust pigem killustatud mulje, nagu oleks see rohkem jutukogu kui romaan.
 
Tagantjärele on mulle tegelikult aga tundunud, et selline killustatus ongi selle romaani tugevuseks. Ühest küljest mängib Simmons siin osavalt ja natuke postmodernistlikult erinevate ulmežanritega - Preestri jutustus on õudusulme, Sõduri jutustus militaarulme ja Detektiivi jutustus küberpunk, kui kõige ilmselgemaid mainida.
 
Teisest küljest aga annab see võimaluse nende lugude kaudu hästi mitme erineva nurga pealt näha seda universumit, kus kõik toimub. Iseenesest on need kaks võtet lihtsad, kuid teha neid sellise oskusega nagu Simmons, on täiesti aukartustäratav. See tohutu infohulk, mis lugejale selle kaudu ette antakse, ei muutu hetkekski koormavaks.
 
Või ehk siiski? Mõned inimesed, kellele ma seda raamatut olen aastate jooksul soovitanud, panid selle juba esimese peatüki alguses kõrvale. Peamiseks põhjuseks ongi see, et Simmons ei hoia lugejal eriti kätt vaid viskab ta kohe vette ja laseb tal endal kas ujuda või uppuda. Ma olen nõus, et mõnda tüüpi lugejale see lihtsalt ei sobi.
 
Neile, kes edasi loevad, jäävad raamatust üles peamiselt kaks küsimust. Esiteks, miks see lõpeb ilma mingi lahenduseta? Teiseks, kas kõiki neid detaile, mis autor siin laiali laotab, on üldse võimalik lõpus rahuldavalt kokku viia? Vähemalt teise küsimuse jaoks on vastus järgnevas osas (noh, umbes 90+ protsendi ulatuses) jah.
 
Nüüdseks olen ma selles lõpetamatuses hakanud nägema ehk isegi kõige suuremat võlu. Ka selgelt viidatud "Canterbury lood" on lõpetamata. Ma kujutan ette, et kui Simmons oleks mingil põhjusel järje kirjutamata jätnud, siis oleks see romaan ainuüksi vastamata küsimuste tõttu ehk kuulsaim ulmeromaan üldse - ning ka praegu pole see vähem kui maagiline.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Judgment Night on kogumik, mis sisaldab C. L. Moore'i samanimelist romaani ja väikest peotäit temalt varem ilmunud lugusid (valiku tegi autor ise). Valik on tehtud ilmselt ka selle järgi, et valitud lood ei kuulu ühtegi autori paljudest temaatilistest seeriatest (kuigi kaks neist on jällegi omavahel seotud).
 
1. Judgment Night (1952) 5/10
 
Kogumiku põhiline tekst, väikese romaani mõõdus "Judgment Night" kirjeldab võimuvõitlust galaktikaimpeeriumis, mille südameks on aastatuhandeid olnud inimestele mõistetamatute Iidsete koduplaneet Ericon. Kes valitseb seda planeeti, valitseb Iidsete toel ka galaktikat.
 
Kuid sajandeid kestnud rahu on nüüd lagunemas, sest galaktika äärealadel on mässu tõstnud noor rahvas, kes praeguseks juba pehastunud impeeriumi vastu võtab ühe võidu teise järel. Vana imperaatori ainus tütar ja pärija Juille kavatseb sõja juhtimise üle võtta - kuid enne seda kohtab ta ootamatult kedagi...
 
Tegelikult on siin loos päris palju huvitavat. Juille on meeldivalt raevukas karakter, kes meenutab natuke autori teist kuulsat tegelast, Joiry Jirelit. Praktiliselt kõigis tegelastes on peidus mingi esmapilgul varjatud pool või knihv. Ajaloo tsüklilisus mulle üldiselt temaatilise võttena meeldib ja siin on see ka hästi teostatud.
 
Häirib aga asjaolu, et tooni ja ülesehituse poolest on siin tegu paraja lapitekiga. Ma ei pane pahaks ootamatuid süžeepöördeid ja ka mitte seda, kui ühest loost saab järsku hoopis midagi teistsugust - kuid siin on sellega korralikult üle pakutud. Samas jälle on mõned sisutud kohad (nagu võitlus kunstliku kuu peal) arusaamatult pikaks venitatud.
 
2. Paradise Street (1950) 6/10
 
Marsilt pärit vaba kütt Morgan saabub pärast pikaaegset ära olemist tagasi väikeplaneet Loki peamisesse asundusse. Kuid vahepeal on aeg ootamatu kiirusega edasi läinud. Küttide asemel annavad asunduses tooni maad harivad kolonistid, nüüd ametlik politseisüsteem on ära keelanud tema põhilise elatusallika ja musta turgu valitseb veenuslaste jõuk.
 
Täitsa tore kosmosevestern! See muutuva maailma ja vananeva küti lugu on isegi natuke jacklondonlik. On meeldivalt sümboolne, kuidas peategelase ellujäämisoskused metsikus looduses ei aita teda enam - põllumehed teda ei karda ja libedad veenuslased tõmbavad tal kergelt naha üle kõrvade. Lõpplahendus on ka ilus.
 
3. Promised Land (1950) 8/10
 
Päikesesüsteemi koloniseerimine käib täie hooga - vähemalt alates sellest, kui taibati, et selleks on eelkõige vaja muuta inimesi. Jupiteri lumisel kuul Ganymedesel elavad näiteks skandinaavia-saami rahvaste põhjal aretatud hiiglased, kes saavad sealses kibekülmas keskkonnas hästi hakkama. Kuid siis leiutatakse meetod, kuidas maasarnastamist kiirendada...
 
Väga hea lugu ja kaugelt kogumiku parim. Päris nii hea ei ole, kui Roger Zelazny natuke sarnane ja hiljuti tõlkes ilmunud "Tee detsembrisse" ja eks teatud detailides on siin vananemist tunda. Kuid siin on midagi tõesti head tabatud selle põlvkondade vahetuse ja rahvaste enesemääramisõiguse teemadega. Üks parimaid Moore'i jutte, mida lugenud olen.
 
4. The Code (1945) 5/10
 
Kaks teadlast on enda arvates jõudnud teoreetilise läbimurdeni selle osas, kuidas inimese vananemisprotsessi ümber pöörata. Esimeseks inimkatseks esitab end vabatahtlikult neist ühe isa, kes on üle 70 aasta vana ja voodihaige. Esialgu tundub, et kõik läheb plaanipäraselt, kuid siis hakkab katsealuse juures ilmnema midagi veidrat.
 
Idee poolest täiesti hea lugu. Mulle meeldib, et see ei ole lahendatud nagu puhas õuduslugu, vaid pigem kergelt veider ja ebamaine lugu. Teostus on kahjuks venitatud ja teadlaste Fausti-teemalised arutlused ei kanna päris loo mõtet välja. Kahju, sest nagu ütlesin, on idee hea.
 
5. Heir Apparent (1950) 3/10
 
Nagu loos "Promised Land" mainiti, käib Päikesesüsteemi koloniseerimine täie hooga. Maa juhtimise all rahutuks muutuvaid välisplaneetlasi hoitakse ohjes Integraatorite analüütilise süsteemiga, millele neil vastust pole. Mis aga saab siis, kui kahe erinevatel põhjustel Integraatori-meeskondadest välja löödud tegelase rivaliteet ähvardab kogu süsteemi?
 
On huvitav, et kahe temaatiliselt seotud loo lahendus on nii erinev. "Heir Apparent" on üsna vilets lugu, kus kogu asja mõte jääb üsna arusaamatuks. Ohtralt on loo sisse pandud süžeepöördeid, kuid need ei anna sellele absoluutselt midagi juurde. Tõenäoliselt kõige kehvem üritus, mida ma Moore'ilt lugenud olen.
 
Tervikuna võttes on kummaline, kuidas just selline valimik omal ajal C. L. Moore'i esimese autorikoguna ilmus. Kui "Promised Land" ära võtta, jääb siia järele üsna vähe sellist, millele saaks anda hinnanguks rohkem kui "huvitav". Vahest oli see võimalus autorlust rõhutada, sest kõik peale nimiloo oli varem ilmunud Lawrence O'Donnelli pseudonüümi all?
 
Üks väga hea lugu siin on ja tera ning teise leiab ka muudest juttudest. Muus osas võib aga C. L. Moore'i loomingust huvitunud inimene alustada pigem kas Northwest Smithi või Joiry Jireli lugude kogumikest. Kui need on loetud ja huvi jätkub, siis ei ole ka selle kogumiku jaoks kulutatud aeg tõenäoliselt maha visatud.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Mikrokirjastus Skarabeus on eesti kirjastusmaastikul üsna unikaalne nähtus. Tänavu täitub kirjastusel 25 aastat ning kogu selle aja jooksul on nende ainus töötaja ja omanik Arvi Nikkarev koostanud, tõlkinud ja kellavärgi täpsusega välja andnud ühe ulmekirjanduse raamatu aastas. Antoloogia "Ohver" on nende 2023. aasta väljaanne.
 
Siinne antoloogia sobib hästi ka kirjastuse üldisesse mustrisse. Laias laastus ja mõnede väikeste eranditega jagunevad Skarabeuse raamatud kaheks: temaatilised kogud – nagu näiteks mõne konkreetse autori lugude kogumikud –, valdkonnale keskenduvad antoloogiad ja ilma selge teemata antoloogiad, kuhu on tõenäoliselt koondatud lihtsalt lood, mis koostajale isiklikult meeldivad.
 
Antoloogia "Ohver" kuulub ilma teemata kogumike hulka, mis tegi mind natuke ettevaatlikuks. Võib-olla poleks põhjust, sest ka nende hulgas on Skarabeuselt ilmunud häid ja väga häid asju, millest parimaks näiteks on antoloogia "Aphra". Siiski eelistan ma kõige enam autorikogusid, nagu Robert Silverbergi suurepärane "Meid ootab pimedus" või kas või möödunud aasta Maarit Leijoni "Musträstas".
 
Antoloogia avavad klassikaline lugu "Karistus avansiks" 1950ndatest, mis ilmus esmakordselt eesti keeles juba 1975. aastala ajakirjas "Horisont", ja üks näide Jaapani ulmest 1960ndatest. Sellele järgnevad 1990ndate lõpu ja 2000ndate alguse lood, mis moodustavad antoloogia selgroo. Justkui epiloogiks on antoloogia lõpus kahe kaasaegse Soome autori ulmelood 2020. aastast.
 
William Tenn "Karistus avansiks" (1956) 7/10
 
Nagu kosmose vallutamise käigus on selgunud, on teistel planeetidel elamine jubedam kui sunnitöölaager. Lahenduseks on välja mõeldud skeem, mis tagab vabatahtlike pealevoo ja ühtlasi ka kuritegevuse vähenemise. Nimelt on kosmoses orjates võimalik välja teenida õigus sooritada kuritegu - lõpetatud teenistus loetakse justkui avansina kantud karistuseks.
 
Tenn on oma lugudes peamiselt tuntud meeldivalt satiirilise lähenemise poolest. Lugu võtab alguses vaid natuke aega, et keskne idee lahti seletada, ja siis järgneb korraliku tempoga mustast huumorist kantud komöödia. Isegi kui see pole liiga sügavmõtteline, on hea nali juba põhimõtteliselt väärikas kunst, mida autor valdab siin korralikult.
 
Sakyo Komatsu "Bikuni surm" (1966) 6/10
 
Lugu saab alguse 12. sajandi lõpu Jaapanis, kus Heiani ajajärk annab mässudes ja sõdades teed Kamakura ajajärgule. Kõige selle keskel elab mäeküljel eraku onnis ravitsejanaine. Tema juurde satub nii röövleid kui ka abivajajaid, kuid aastakümneid ja aastasadu hiljem on ta ikka veel seal.
 
Selle loo teeb meeldivaks natuke nukker mõte sellest, kuidas midagi igavikulist saab sõjajärgse Jaapani ülesehitus- ja arendustuhina ohvrina lihtsalt otsa – ja seda nii, et keegi ei märkagi. Kui ka sellest loost palju midagi muud ei leia, jääb see vähemalt mõtte poolest meelde küll.
 
David Weber "Imeilus sõprus" (1998) 8/10
 
Puude otsas elav väike Rahvas on rahutu, kuna nende maailma on hakanud rakettide abil saabuma veidraid kahejalgseid olendeid. Oma intelligentsi ja muude oskustega on Rahvas suutnud end seni veel nähtamatuna hoida. Kuid mis juhtub siis, kui üks igavlev teismeline tüdruk võtab nõuks välja selgitada, kes nende kasvuhoonest sellerit varastab?
 
Kogumiku kõige pikem, korraliku lühiromaani mõõtu lugu on ühtlasi ka üks selle parimatest. Iseenesest on tegu küll lihtsalt sõpruse-teemalise noorteromaaniga, aga teostus on siin väga korralikult tehtud. Autor kirjutas loo selle hea vastuvõtu tõttu romaanisarjaks edasi ja vähemalt alguse põhjal tundub see hea mõttena - noorteulme žanris ilmub tihti palju sellest teosest oluliselt nõrgemat kraami.
 
Jeffrey Thomas "Valusate mälestuste arhiiv" ja "Ohver" (mõlemad 2000) 6/10
 
Kogumikus kahe looga esindatud autor loob nendega hea näite küberpungi žanrist. Lugudest esimeses ei saa staažikas politseinik enam hakkama oma pea sees oleva videosalvestussüsteemiga ning teises hõõgub tüli tehaseomanike ja ametiühingute vahel kloontööjõu kasutamise tõttu. Mõlemat iseloomustab küberpungi žanri kõige tavapärasem teema, kus kõrgtehnoloogia ainult süvendab ühiskondlikke probleeme.
 
Sergei ja Marina Djatšenko "Kohtunik" (2002) 5/10
 
Minevikus langetatud otsuse eest on ühe kohtuniku pea eest välja pandud suur tasu. Isehakanud palgamõrtsukatest puudust ei ole, kuid kohtunik on seni suutnud end edukalt kaitsta kõigi oma elu kallale kippumiste vastu. Siis aga läheneb talle teleprodutsent, kes soovib teha tema elust tõsielusaate.
 
Seda jutustust võib lugeda täitsa huvitava moraaliloona, kuid ei ole võimalik päris selgeks saada, kas autorid seda nii mõtlesid. Lõpus olevast kahest puändist viimane nagu toetaks seda ideed, sellele vahetult eelnev aga jätab loost mulje kui natuke pikaks venitatud anekdoodist. Sellist kaheti mõistetavust võib näha ka voorusena, minule aga jätab see mulje pigem läbimõtlematusest.
 
Tapani Tolonen "Siharzad" (2020) 8/10
 
8. sajandi lõpu Bagdadis on surnud kaliif Al-Mahdi. Aujärg peaks minema tema vanimale pojale Musa al-Hadidile, kuid järgmine poeg Harun al-Rashid oleks ka võimalik kandidaat. Viimasele avaldab nende mõlema ema al-Khayzuran ka saladuse, et ühes unustatud varakambris on hoiul maagiline ese, mida nimetatakse Siharzadiks.
 
See on teine kahest kogumiku parimast loost. Kuigi ulmeline element on siin pigem väike, on lugu ilmselt mõeldud kummardusena "Tuhande ja ühe öö" muinasjuttudele, ning sellisena on see väga hästi teostatud. Eriti sobib siia mitmekihiliselt üksteise sisse asetatud "lugu-loos" jutustamisvõte, mis on nii omane ka "Tuhande ja ühe öö" muinasjuttudele.
 
Reetta Vuokko-Syrjänen "Punane kui lumi, valge kui patt, must kui mu süda" (2020) 6/10
 
Soome väikelinna on kolinud uus kinnisvaraagent, kes on muuhulgas ka libahunt. Ühel öösel hundikujul ringi hulkudes näeb ta puude vahel liikumas noort punase mantliga tüdrukut...
 
Kogumiku lõpetab üks "Punamütsikese" muinasjutu kaasaegsesse Soome paigutatud töötlus. Huvitav on lugu eelkõige toimumiskoha poolest ja eriline on ka libahundi ja tütarlapse tegelaste omavaheline dünaamika. Siiski meenuvad lugedes kohe võrdluses huvitavamana näiteks Angela Carteri juba 1970ndatel kirjutatud muinasjututöötlused.
 
Tervikuna mõjub kogumik nagu kaleidoskoop. Natuke võis seda oodata juba esimesest pilgust autorite ja lugude nimekirjale, kuna kirjastuselt Skarabeus on ilma selge mustri või ühe läbiva mõtteta antoloogiaid ilmunud korduvalt varemgi. Muidugi annab selline lähenemine koostajale võimaluse endale mitte seada kunstlikke piire ja võtta valikusse just midagi erilisemat.
 
Siinse antoloogia valik on aga selle mõttega võrreldes üsna turvaline. Nõrku lugusid raamatus muidugi pole ning Toloneni ja Weberi lugude üle võib kindlasti igaüks heameelt tunda. Lisaks on tore, et Tenni mõnusa satiiri teksti ei pea enam otsima vanade ajakirjade arhiivist. Ulmekirjanduse lühiproosa tõlkevaramut täiustab see antoloogia kenasti, aga mina ootan Skarabeuselt pisut suurema huviga juba järgmisesse aastasse planeeritud autorikogu.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti eesti keeles
10.2023

The Outward Urge on fix-up tüüpi romaan, mis kujutab Trooni perekonnanime kandva Briti dünastiliste kosmoselendurite perekonnaajalugu. Täpselt viiekümne-aastaste vahedega esitatud lood kujutavad kosmosevallutamise järk-järgulisi etappe.
 
Esimeses loos: "The Space Station A.D. 1994" osaleb lahingulendur Troon Briti kosmosejaama ehitamisel. Teises loos: "The Moon A.D. 2044" peab Briti kuujaama ülem kolonel Troon hoidma oma jaama väljaspool ohtu, samas kui Maal märatseb Kolmas maailmasõda.
 
Kolmandas loos: "Mars A.D. 2094" räägib uue maailmajõu Brasiilia esimesest Marsi-missioonist, mida juhib Troonide suguvõsa Brasiilia-harust pärit kapten Trunho. Neljandas loos: "Venus A.D. 2144" võistlevad kosmoses Brasiilia ja Austraalia - ning Troonide suguvõsa osaleb mõlemal poolel.
 
Algselt kirjutas Wyndham need neli lugu suhteliselt järjest aastal 1958 ja need avaldati kohe ka kogumikuna. Kaks aastat hiljem lisas ta ka lõpuloo: "The Asteroids, A.D. 2194", mis võtab Troonide saatuse kokku ja mis on edaspidistes väljaannetes terviku osaks olnud.
 
Alustuseks peab kohe ütlema, et see teos ei ole päris selline Wyndham nagu kuulsa romaaniga "Trifiidide päev" tuttav lugeja ehk oodata võiks. Need lood ja romaan/kogumik ilmusid algselt isegi kahe erineva autori nimega kaanel (mõlema nime taga aga oli Wyndham ise).
 
Muidugi polnud Wyndham ka tegelikult sugugi ühekülgne autor. Heaks näiteks on ka maakeeles olemas olev romaan "Krüüsalised", kus tegevus toimub Inglismaa asemel hoopis post-apokalüptilises maailmas Põhja-Ameerikas ja sisaldab muuhulgas imeliste võimetega lapsi.
 
Siinne kosmosevallutuse-lugu sarnaneb natuke Wyndhami kuulsama kaasmaalase Arthur C. Clarke'i kosmoselugudega. Siin peab küll märkima, et Clarke'i lugusid ilmestab tugev tehnika ja reaalteaduste taust, mis Wyndhamil pigem puudub.
 
Kuid mingis mõttes teeb Wyndham selle tasa oma optimistliku ja ehk isegi natuke narrilt idealistliku mõttega "tungist väljapoole". Trooni perekonna esindajad ja inimkond tervikuna on selle järgi mõeldud püüdlema edasi, kõrgemale, kaugemale, isegi vastu kõige kainemat mõistust.
 
Isegi Kolmas maailmasõda on sellel teel ainult mõningane tagasilöök ning rusudest tõusvas maailmas võtab Brasiilia väga sujuvalt Ameerika Ühendriikide rolli üle. Isegi kui objektiivselt ei ole kõik see siin eriti kõrget hinnet väärt, siis sellise suhtumise eest ei taha madalat ka panna.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

 
Children of the Lens on vana kooli kosmoseooper. See on otsene järg raamatutele "Galactic Patrol", "Grey Lensman" ja "Second Stage Lensman" ning lõpetab ühtlasi Galaktikapatrulli-seeria. Siinses väljaandes on see neljaosaline lugu peategelase Kimball Kinnisoni seiklustest, aga seerial on olemas ka kaks raamatut eellugusid.
 
Galaktikapatrulli võitlus Boskone kosmosepiraatidega oleks eelmises osas nagu lõpule jõudnud. Praeguse loo alguseks on sellest möödunud kakskümmend aastat, mille jooksul on kahes galaktikas valitsenud rahu. Kimball Kinnisoni ja Clarissa MacDougalli peres on üles kasvanud viis last (kõige vanem vend ja neli nooremat õde).
 
Kuid nüüd toimub kahes galaktikas taas midagi kummalist. Muidu rahulikel planeetidel puhkevad ilma mingi nähtava põhjuseta massihüsteeriad, rahutused ja mässud ning toimuvad jubedad massimõrvad. Relvastatud piraadilaevu jahtima harjunud Galaktikapatrull on sellise nähtamatu vaenlasega vastamisi seistes täiesti nõutu.
 
Samal ajal hakkab selgeks saama, et Kimi ja Clarissa lapsed - ainsad kahe läätsekandja kooselust sündinud olendid universumis - ei ole päris tavalised. Vanim lastest ja ainus poeg Kit tundub olevat lihtsalt väga hea läätsekandja, kuid neli teismelist tütart hakkavad näitama võimeid, mis on kujuteldamatud isegi teise taseme läätsekandjatele...
 
Ma ütlesin eelmise raamatu juures, et doktor Smithi kirjutatud raamatud on mulle vastu ootusi juba täitsa armsaks saanud. Seetõttu olid mu ootused seeria viimasele osale senisest natuke kõrgemad. Esmapilgul tundus ka, et autor on kogu loo lõpetamiseks väga head plaanid ja mõtted valinud.
 
Mulle tegelikult tohutult meeldivad "põlvkondade vahetuse" tüüpi lood. Siin oleks saanud kirjutada midagi Arthur C. Clarke'i romaani "Lapsepõlve lõpp" sarnast, kus laste võimed ja mõtted jäävad eelmisele põlvkonnale täiesti mõistetamatuks. See, et selline roll on antud tütardele, mitte nende vanemale vennale, on ka täitsa armas.
 
Samuti on väga nutikas mõte teha Boskone organisatsioonist nähtamatud põrandaalused terroristid. Pärast neile osaks saanud hävitavaid sõjalisi lüüasaamisi ongi see järgmine loogiline samm ning peegeldab väga hästi Galaktikapatrulli ja Boskone positsioonide aeglast aga vääramatut vahetumist kogu seeria jooksul.
 
Aga tegelikult ei hakka kumbki nendest mõtetest siin päriselt tööle. Põlvkondade vahetuse mõte on siin täitsa olemas, kuid autor ei julge lahti lasta oma vanast läätsekandjate meeskonnast ning Kim, Worsel, Tregonsee ja Nadreck tegutsevad siin ikka edasi nagu juba hallipäised musketärid Alexandre Dumas' romaanis "Kakskümmend aastat hiljem".
 
Sama probleem on asjaoluga, et Boskone tõeline ja lõplik organisatsioon peaks nüüd olema nähtamatu kurjus, mille vastu Galaktikapatrull enam oma kosmoselaevastike ja planeete põrmustavate superrelvadega võidelda ei saa. Aga kuna fännid seda ootavad, siis tõmmatakse siin lõpuvõitluseks ikka kuskilt ka piraatide tohutu laevastik välja.
 
Ega ma otseselt pahane ei ole, et ma doktor Smithi Galaktikapatrulli-seeria läbi lugema pidin. Ma arvan jätkuvalt, et kolmas romaan oli täitsa OK ja kui ma oleks pärast esimest raamatut lõpetanud (nagu kiusatus oli), siis poleks ma sinna jõudnud. Kuid tervikuna saab selle kõige kohta siiski öelda lihtsalt "ajaloolise väärtusega".
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Vene ulmekirjanduse tõlkimine, millel Eesti kirjastustes on alati olnud oma kindel koht, on 2022. aasta algusest olnud ilmselgetel põhjustel sisuliselt varjusurmas. See pole ka muidugi täiesti halb, sest loodetavasti ei kasutata tõlkeressurssi näiteks Sergei Lukjanenko või Andrei Beljanini teoste eestindamiseks enam kunagi.
 
Hiljuti ilmunud Kir Bulõtšovi juttude kogumik on esimene pärast 2021. aastat trükivalgust näinud Vene ulmekirjanduse teos. Mingis mõttes on tegu ühelt poolt turvalise ja teiselt poolt sümboolse autorivalikuga, sest Bulõtšovi surmast möödub käesoleva aasta septembrikuus just kakskümmend aastat.
 
Bulõtšovi lühiproosat on tõlgitud varemgi. Parim senine kogumik on minu arvates 2010. aastal ilmunud "Perpendikulaarne maailm", mis sisaldab kolme väga eriilmelist lühiromaani: kosmoseline "Mäekuru", olmeline "Perpendikulaarne maailm" ja puhtalt satiiriline "Tõrge-67". Viimast pean ma Bulõtšovi tugevaimaks teoseks.
 
Kuna käesoleva kogumiku koostaja Jüri Kallas tituleerib järelsõnas Bulõtšovi eelkõige "olmeulme" meistriks, siis võiks arvata, et terve raamat on erinevalt "Perpendikulaarsest maailmast" seda kindlat teemat koondav – Nõukogude Liidu igapäevase elu taust kombineerituna mingi ulmelise nihkega. Päris nii see siiski ei ole.
 
Kogumiku avalugu on selles mõttes küll hästi valitud, kuna "Kas ma räägin Niinaga?" (6/10) saab alguse just 1970ndate Moskvas, kus keskealine meesterahvas püüab helistada oma naistuttavale Niinale. Hoolimata mitu korda õige numbri valimisest, võtab toru hoopis tundmatu 13-aastane tütarlaps Niina ja veidrat on olukorras muudki.
 
Tegemist on armsa ja südamliku looga, mis demonstreerib hästi Bulõtšovi jutustamisviisi. Sisu peale mõeldes tahaks öelda, et millalgi peavad venelased enda jaoks mõtestama, et nad ei olnud Teise maailmasõja ajal sugugi mitte "head". Siiski pole see asjaolu Bulõtšovi või tema 1970ndatel kirjutatud loo otsene kriitika.
 
Lugu "Korallidest loss", (5/10) kus Moskva-lähedases suvilapiirkonnas kerkib üleöö veider termiidipesa meenutav ehitis, keskendub eelkõige kahele lapsepõlvetuttavale ja nende suhtele. Isiksused ja suhted ongi loo juures põhilised ning ulme on siin taandatud tühiseks, peaaegu ebavajalikuks elemendiks.
 
Mingis mõttes on tavalise ülesehitusega ka "Professor Kozarini kroon" (10/10). Omavahel enam mitte nii hästi läbi saav noorpaar koos sülelapsega on kostiliseks professor Kozarini suvilas, mis peale professori surma on jäänud ühe vanaproua kätte. Viimase nõudmisel võtab noorpaar kadunud professori asjade hulgas ette koristustöö.
 
Kuid selline  igapäevasus ning ulmelise elemendi imetilluke osa ei defineeri seda lugu. Tegemist on säravalt ilusa jutuga, mis on selles kogumikus kaugelt parim. Ulmeline või maagiline element on siin oma väiksusest hoolimata võtmetähtsusega. Kogumiku nimilooks poleks olnud paremat valikut.
 
Puhast satiiri esindab lugu "Nõukogude rahva ühtne tahe" (8/10), kus tulnukad kingivad Nõukogude Liidule, Ameerika Ühendriikidele ja Hiinale igaühele ühe väikse kabiini ning teatavad, et kolme päeva pärast väljub igast kabiinist elusa ja tervena mõni surnud isik, kuid ainult see, kelle ülestõusmist selle riigi enamus soovib.
 
Tegemist on väga toreda pilalooga. See pole ehk päris nii meeldivalt terav kui "Tõrge-67", kuid siiski parimal viisil kaval ja humoorikas. Loo puänti, arvan ma, on täiesti võimatu ette arvata, kuid tagantjärele vaadatuna on midagi tabavamat raske välja mõelda.
 
Loos "Lohutus" (6/10) tutvub temporaalse füüsikaga töötav teadlane kunagise Stalini repressioonide ohvriga, kes jutustab oma lugu organisatsiooni "Memoriaal" abil. Ajalugu pole ka ajamasina abil võimalik muuta, kuid ehk saab teha midagi muud? See aeglane ja mõtlik lugu jääb meelde eelkõige andekalt ja mitmeti mõistetavalt lahendatud puändi poolest.
 
Pisut naiivselt mõjub lugu "Olja N. tunnistus" (5/10), kus igal pool maailmas hakkavad süttima keravälkude-sarnased tuled, mis toovad endaga kaasa hirmsaid looduskatastroofe. Huvitavam ja põnevam osa sellest loost on kaosesse langenud Nõukogude Liidu kujutamine, mis aimaks nagu ette 1990ndate alguse suuri sotsiaalseid probleeme ja segadusi.
 
Ootamatult positiivselt üllatab lugu ""Kahesajas" juubel" (7/10), kus selle aastanumbriga tähistatakse intelligentsete šimpansite aretamise projekti – kuid šimpansitel endal on tekkinud juba oma plaanid. Lugu vaatab tagasi Pierre Boulle'i kuulsale romaanile "Ahvide planeet", kuid on vastandina läbinisti heasüdamlik ja positiivne.
 
Selles kohas toimub jutukogus väikese mõttelise piiri ületamine, kus Maal ja tuttavates tingimustes toimuvate lugude asemel pannakse ulmelist elementi juurde ning mängu tulevad kosmos, võõrad planeedid ja tulnukad. Kosmoselaeva meeskonnast rääkiv korralik, kuid mitte väga meeldejääv lugu "Mina märkasin teid esimesena!" (5/10) näitab seda üsna selgelt.
 
Pisut mõtlikum lugu on "Raskestikasvatatav laps" (6/10), kus Maale jõuavad mõned katastroofist pääsenud tulnuka-lapsed. Parimaks võimaluseks nad üles kasvatada, nagu leitakse, on nad tavalistesse peredesse kasulasteks anda. Lugu on väga asjatundlik just raskete laste kasvatamise kujutamise poolest, kuid tõenäoliselt pikem ja aeglasem kui vaja oleks.
 
Kogumiku kõige lõbusama loo auhinna saab "Muinasjutt naerist" (6/10). Nimetatud "naeris" on võõral planeedil asuv tohutu maa-alune taimejuur, kust inimesed väärtuslikku materjali kaevandavad. Natuke meenutab see oma toonilt vendade Strugatskite loomingu varaseid hoogsaid kosmosevallutuse-lugusid nagu "Purpurpunaste pilvede maa".
 
Üllatavalt hea on lugu "Checako kõrbes" (8/10), mis paigutab tegevuse küll võõrasplaneedile, kuid mis võiks toimuda ükskõik kus (nagu näitab ka Jack Londonilt laenatud väljend loo pealkirjas). See ilus ja nukker lugu näitab meisterlikult, kui piiratud tegevuskoha ja väheste tegelastega on võimalik teha midagi tõeliselt head.
 
Kõigest mõne lehekülje pikkune laast "Kassi mõistus" (4/10) arutleb lühidalt küsimuse üle, kas kassile võiks anda inimesele sarnaneva mõistuse, kui see oleks võimalik. Lugu ise pole halb, kuid palju enamat kui üks katse väikest mõtisklust edasi anda ei leia sealt tõenäoliselt ka suurem kassisõber.
 
Kogumiku lõpetab pisut nukra tooniga "Inetust biovormist" (5/10), kus kosmosevallutuse probleemidele on leitud lihtne lahendus – kui teistel planeetidel töötamise tingimused inimestele ei sobi, tuleb muuta inimest ennast. Episoodilise etteaste teeb siin ka üks tütarlaps Tallinnast, kes tõenäoliselt jääb Eesti lugejale rohkem meelde kui lugu ise.
 
Tervikuna on kogumiku näol tegemist kindlasti ulmekirjanduse tõlkevaramut täiendava teosega. Koos varem ilmunud lugudega on nüüd Kir Bulõtšovi lühiproosa tõlkes päris hästi esindatud. Isegi kui kogumiku kõik lood pole võrdselt tugevad, on minul endal siiralt hea meel, et sain lugeda kas või ainult nimilugu "Professor Kozarini kroon".
 
Omamoodi oli selle kogumiku kirjastamine kindlasti ka risk. Isegi arvestades maandavaid asjaolusid, polnud ehk päris kindel, kui paljud tahavad Vene ulmekirjanduse tõlkeid praegu kätte võtta. Bulõtšovi soe, sõbralik ja inimlik ulme aga annab lootust, et vene tõlkeulme ei ole täiesti kadunud nähtus. Lihtsalt otsida tuleb hoolikamalt.
 
Hinnang: 7/10 (vähem ei taha panna kogumikule, mille nimilugu on nii hea)
Teksti loeti eesti keeles

Üks toredaid nähtusi kirjastamises, mille jätkumist ma väga loodan, on kuulsate ulmekirjanike suhteliselt varaste jutukogude tõlkes ilmumine. Headeks näideteks on siin õuduskirjanduse superstaari Stephen Kingi kogumik "Öine vahetus" ja kaasaegse ulme tõenäoliselt kuulsaima praegu kirjutava kirjaniku Neil Gaimani kogumik "Suits ja peeglid".
 
Roger Zelazny on Eesti lugejale praeguseks juba üsna hästi tuntud. Seda tõenäoliselt eelkõige oma "Amberi printside" romaanisarja järgi, kuid tema romaanidest on juba ammu tõlkes olemas ka näiteks absoluutne tippteos "Valguse isand" ja kõige tähtsam tema viimastest teostest "Üksildane oktoobriöö", mitmest muust rääkimata.
 
Ka Zelazny esimese suurema juttude kogumiku "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud" tõlge rõõmustab palju rohkem kui näiteks mõned aastad tagasi tõlgitud Zelazny 1980ndatel ilmunud juttude kogumik "Igikelts ja tuli". Osa selle varase jutukogu põnevusest võib tulla 1960ndate kui autori kõige esimese loomeperioodi värskusest - näiteks on märkimisväärselt tugev lugu "Koguja roos" üks tema esimesi trükis ilmunud jutte üldse.
 
Huvitav on, et kogumiku mõttelise selgroo ja omamoodi triptühhoni moodustavad Iiobi raamatust oma laheda pealkirja laenanud nimilugu "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud", juba mainitud "Koguja roos" ja lisaks veel "See surelik mägi". Need lood on oma ideelt ja struktuurilt väga sarnased, kuigi sisult erinevad, ja samas ka kõik väga tugevad.
 
Kõigis nendes lugudes astub peategelane vastu millelegi, mis on seni jäänud kõigile alistamatuks. Loos "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud" (8/10) on selleks Veenuse ookeanites elav universumi suurim mereelukas, loos "Koguja roos" (8/10) on selleks Marsi sureva tsivilisatsiooni keel ja kultuur, loos "See surelik mägi" (8/10) aga 50 kilomeetri kõrgune mägi ühel kaugel planeedil.
 
Sellisel vallutamisel on tähendus eelkõige väljakutsena, nendes lugudes kannustab peategelasi mõte, mida kuulus Briti alpinist George Mallory olevat kunagi Mount Everesti kohta öelnud: "Sest see on seal". Kuid tegemist pole siiski lihtsalt kangelaslugudega, sest iga nende kolme loo lõpplahenduses ei saa peategelane siiski päris seda, mida ta on tahtnud.
 
Kogumiku parimaks looks on minu arvates "Tee detsembrisse" (9/10). Selles ostavad kõigi poolt hüljatud geneetilise eksperimendi tulemused endale ühe planeedi, sest nad vajavad eluks äärmiselt külma kliimat. Planeet pole küll veel piisavalt külm, kuid masinate abil ning pika aja jooksul oleks see võimalik sobivaks teha. Mida aga tähendab see planeedi praeguste asukate jaoks?
 
See lugu pühendub jumala mängimise teemale, mille kuulsaimaks esindajaks siinmail on tõenäoliselt Arkadi ja Boriss Strugatski romaan "Raske on olla jumal". Zelazny enda loomingus on see teema esindatud päris tihti, kuid juba mainitud romaani "Valguse isand" kõrval on see lugu ehk parim selletaoline – hästi täpselt napp ja lööv, ilma millegi üleliigseta.
 
Jutt "Deemonauto" (5/10) esindab siin kogumikus ainsana stiilipuhast vanakooli pulp-fiction ulmet, mis pole sugugi paha, kuid on huvitav eelkõige kurioosumina. Tehismõistusega autod on loos moodustanud inimesi tapva ja tanklaid rüüstava röövlijõugu. Seda jõuku ja eriti selle ninameest lähebki peategelane jahtima, spetsiaalselt selleks ehitatud võitlusautos, millele on antud kauni daami isiksus.
 
Jutt "Koletis ja neitsi" (6/10) on midagi sellist, mida iga kirjanik võiks vähemalt harjutamiseks läbi proovida. Zelazny võtab siin kõigest paaril leheküljel kokku vana muinasjututeema, kus hirmsale koletisele viiakse ohverduseks neitsi. Puänt on üsna selge, kuid kõik selleni viiv on andekalt ja hästi kokku pandud – see lugu sobiks hästi igasse kirjanduse õpikusse.
 
Kogumikust leiab ka grupi kergeid naljajutte. Loos "Kogumispalavik" (5/10)saabub mõtlevate kivide planeedile mees plaaniga üks kividest jõukale onule kingituseks viia. Lugu "Suured aeglased kuningad" (5/10) räägib hiiglastest, kelle mõtted liiguvad aastate ja sõnad sajandite kiirusega. Loos "Eksponaat" (5/10) aga otsustab pettunud kunstnik ise muuseumis skulptuuriks hakata.
 
Need jutud on oma kergusest hoolimata päris head ja pakuvad teiste seas oma tooni poolest meeldivat vaheldust. Tõenäoliselt just selliste juttude põhjal jõudis Zelazny ka oma esimese selgelt humoorika romaani "Uksed liivas" kirjutamiseni.
 
Lõbusate lugude kõrval on aga siin ka kohe üks tõsisem ja isegi ehk sentimentaalne "See tormihetk" (6/10), milles peab väikelinn võitlema üleujutusega. Kahjuks ei ole siin vähemalt minu jaoks erilist tundeväärtust. Ehk on asi selles, et Zelazny vajutab siin teatud emotsionaalsetele nuppudele liiga ilmselgelt. Nagu ka mustkunstitriki puhul on läbinähtavus pigem loole kahjuks.
 
Looga "See tormihetk" kaasneva kerge pettumuse, teeb kuhjaga tasa "Jumalik hullus" (9/10). Selles loos avastab üks mees, et aeg hakkab mingitel hetkedel jooksma tagurpidi. Kuigi loo mõte on iseenesest lihtne, on see väga hästi teostatud ja saavutab mängleva lihtsusega selle, mida vaja. Tagurpidi voolava aja veider õudus annab loole veelgi mõju juurde.
 
Kogumiku lõpuosa juttudest on omamoodi harjutus ka "Corrida" (6/10), kus peategelane avastab ärgates, et on sattunud härjavõitlusele. Stiiliproovina on see üldjoontes õnnestunud, kuid mitte palju enamat. Loos "Armastus on imaginaararv" (6/10) põgeneb peategelane tee peal läbi lugematute maailmade - ning on tähelepanuväärne vaid seetõttu, et ennustab mingis mõttes ette "Amberi printside" romaanisarja.
 
Kõige viimane jutt "Lutsifer" (6/10) aga on tore tõsisem jutustus mehest, kellel on omamoodi kinnisidee. Väikese puändina kasutab autor siin nimetust "Lutsifer" hoopis Vana-Rooma mütoloogia tähenduses kui kedagi, kes kannab endaga valgust. See on näide heast pealkirjavalikust – näiteks "Prometheus" oleks olnud sarnane, kuid palju läbinähtavam valik.
 
Kuid enne lõpujuttu on kogumikus veel lugu "Mees, kes armastas faiolit" (8/10). Selle peategelaseks on mees, kes elab ihuüksi kalmistuplaneedil, kuhu tuuakse kogu universumi surnud. Ühel päeval kohtub ta aga legendaarse faioliga. Kuigi tegemist on sisuliselt haldja-muinasjutu töötlusega, on see märkimisväärselt hästi tehtud ja kuulub kindlasti terve kogumiku tugevamate palade hulka.
 
Tervikuna võib öelda, et see jutukogu ületab täielikult ootusi. Siin pole ühtegi nõrka lugu – isegi asjades, mida võiks nimetada "katsetusteks", on alati oma sära olemas. Mul on väga hea meel, et iga-aastasel ulmekirjanduse auhindade "Stalker" valimisel sai see kogumik aasta parima jutukogu, ning "Mees, kes armastas faiolit" aasta parima tõlkejutu auhinnad.
 
Võib ainult loota, et tõlkijad otsivad edasi tuntud autorite just varasemates jutukogudes leiduvat huvitavat materjali. Kindlasti võiks tõlkimiseks kaaluda näiteks Ray Bradbury kogumikku "The Illustrated Man" 1951. aastast või Ursula K. Le Guini kogumikku "The Wind's Twelve Quarters" 1975. aastast. Lootus jääb püsima...
 
Hinnang: 9/10 (autori parimale jutukogule ei taha vähem anda)
Teksti loeti eesti keeles

Sidewise in Time on jutukogu, mis pakub väikest väljavõtet Murray Leinsteri aastakümnete pikkusest ja viljakast loomingust. Siin tunduvad olevat praktiliselt kõik tema tuntuimad lood sees, kuigi "best of" kogumiku silti sellele otseselt pandud ei ole (samas tagantjärele mõeldes oleks seda võinud teha küll).
 
1. Sidewise in Time (1934) 8/10
 
Maad tabab ootamatult ajakatastroof, kus erinevate ajajoonte universumid ootamatult üksteise vahele kiiluvad. Nii satuvadki inimesed kaasaegsetest Ühendriikidest kõrvuti maailmadega, kus Ameerika mandrit valitsevad hoopis hiinlased, roomlased või viikingid. Kõike seda oli ette näinud ainult üks kolkaülikooli matemaatikaprofessor.
 
Alustuseks kohe üks täitsa tugev lugu, mis oli veel ka põhimõtteliselt esimene omataoline. Mulle meeldib, kuidas ettenägeliku professori plaanid hakkavad põhimõtteliselt esimesest hetkest viltu vedama ja näitavad, et maailmavalitsejaks hakkamine pole nii lihtne midagi. Loo järgi on nime saanud ka alternatiivajaloo kirjandusauhind (Sidewise Award).
 
2. The Runaway Skyscraper (1919) 6/10
 
Manhattanil asuvas pilvelõhkujas kontorit pidav noor insener on mures - tema ettevõte hakkab pankrotti minema. Kuid siis hakkab talle aknast välja vaadates silma midagi veidrat, nimelt on maailm hakanud liikuma tagurpidi ja seda aina suurema kiirusega... 
 
See on siis autori esimene ulmelugu (mõned seiklusjutud olid tal avaldatud ka varem) ja sellisena päris hea! See võlgneb muidugi päris palju H. G. Wellsi "Ajamasinale", aga sellele viidatakse ka teksti sees. Kuskil lõpupoole, kui õnnelikud pääsemised tulevad järjest mängu, kaotab lugu palju oma võlust, aga seni on see üllatavalt huvitav. 
 
3. The Mad Planet (1920) 4/10
 
Maapõuest vabanenud süsihappegaas on pannud globaalse soojenemise täistuuridel kiirenema. Kümneid tuhandeid aastaid hiljem on Maa lämmatav kasvuhoone, kus valitsevad vaid seened ja putukad. Ainsad ellujäänud imetajad on inimeste järeltulijad, kes on aga unustanud isegi tule ja tööriistad.
 
Siin on nüüd hästi-hästi palju selle veidra tulevikumaailma kirjeldusi ja lugu ise on ainult peategelase ringkäik selles koos samaaegse mehistumisega. Kirjeldada autor oskab, aga see lugu on umbes kolm korda pikem kui vaja oleks. See varane nägemus maailma soojenemisest on muidugi huvitav. 
 
4. Politics (1932) 3/10
 
Ameerika Ühendriigid on just saanud sõjas Vaiksel ookeanil kohutava kaotuse ja enamus tema laevastikust on nüüd merepõhjas. Sõjavastane liikumine nõuab kiiret rahu ja võimulolev partei on sellega juba nõus. Samas on viimase ja parima super-lahingulaeva meeskonnal teised plaanid.
 
See lugu on suhteliselt sirgjooneline merelahingu-seiklus. Kirjanduslik väärtus on siin üsna madal, kuid huvitav on muidugi vaadata seda, kuidas USA-Jaapani konflikti Vaiksel ookeanil ennustab autor sellega ette juba aastaid enne sõja algust tegelikkuses.
 
5. Proxima Centauri (1935) 7/10
 
Inimkond on hakkama saanud oma suurima projektiga, nimelt ehitanud ja lähima tähe poole teele saatnud ühe uurimis-kosmoselaeva. Kuid laevas on pika teekonna jooksul üles kerkinud probleeme ning kohale jõudes avastatakse, et neid ootavad nähtavasti vaenulikult meelestatud tulnukate laevad.
 
Tegemist on natuke vana kooli stiilis ulmelooga, aga siin on üllatavalt palju huvitavat. Põlvkondade vahelised konfliktid pikaajalisel tähelaevasõidul näiteks, lisaks pole ma kunagi näinud lihasööjatest taimedest põlvnevaid tulnukaid (väga äge idee). Loos on veel mitmeid käike, mis pakuvad ootamatuid üllatusi. Kokkuvõttes tubli tükk!
 
6. First Contact (1945) 9/10
 
Uurimisretke olev inimeste kosmoselaev kohtub esmakordselt tulnukate kosmoselaevaga. Esialgu alustatakse ettevaatlikku suhtlust, siis aga ilmneb keeruline dilemma. Kuigi sõbralikud, ei usalda kumbki pool teineteist ja ainsaks lahenduseks tundub olevat ikkagi sõda.
 
Mulle tegelikult tohutult meeldivad sellised lood, kus on vaja mingi pealtnäha võimatu ülesanne lahendada. Jah, siin on ka oma eetiline dimensioon, aga sisuliselt ei ole tegemist eetilise dilemmaga vaid tehnilise mõistatusega. Tõesti hea töö ja mul on hea meel, et sellele tagantjärele ka retro-Hugo auhind anti.
 
7. A Logic Named Joe (1946) 8/10
 
Leiutatud on personaalarvutid (mida kutsutakse "loogikuteks") ja aegamisi on kogu tsivilisatsioon hakanud sõltuma just tohutute andmekeskustega ühendatud arvutitest. Siis aga saavutab üks sellistest "loogikutest" teadvuse järgmise taseme. Arvutile omaselt ei ole ta halb ega hea, lihtsalt tahab probleeme efektiivsemalt lahendada...
 
Üsna uskumatu, et selline lugu kirjutati ajal, kui arvutid olid toasuurused monstrumid ja internetist ei nähtud veel undki. Nüüd, AI juturobotite esile kerkimisega lähevad silmad lugedes veel suuremaks. Lugu ise on sellises lihtne humoorikas võtmes jutustus, aga sellisele nägemusele aastate tagant ei ole lihtsalt võimalik madalat hinnet anda.
 
8. De Profundis (1945) 7/10
 
Merepõhjas elavate hiiglaslike mõistuslike olendite arvates on maailm väga lihtne - see on kivist kera vedelikust sisuga, kus rõhk on kera pinna juures kõige suurem ja kahaneb kera tuuma poole minnes. Tuumas asub maagiline substants nimega "õhk". Kuid mis saab siis, kui nende juurde langeb veider ese, mis sisaldab tillukesi mõistuslikke olendeid?
 
Jälle üks sedasorti lugu, mis mulle lihtsalt meeldib. Kuigi ega see nüüd objektiivselt nii eriline ei ole, aga igasugune võõra intelligentsi vaatepunktist (ja sellisena hästi) kirjutatud lugu läheb mulle korda. Lihtsalt hea.
 
9. If You Was a Moklin (1951) 8/10
 
Planeet Moklin ja selle elanikud moklinid tunduvad moodustavat nagu maapealse paradiisi. Kohapeal kaubandusposti pidavaid inimesi koheldakse kui parimaid sõpru. Kuid moklinitel on omadus üle võtta nende isikute välimust ja iseloomu, keda nad väga imetlevad ja varsti on mõned neist inimestega äravahetamiseni sarnased...
 
Inimeste kuju ja näo võtvate tulnukate lugusid on kirjutatud mitmeid, aga tavaliselt on tulnukad seal pahatahtlikud. Selle loo teeb eriliseks, et moklinid on tõesti läbinisti head, lihtsalt... teistsugused. Lõpupuänt on isegi natuke õõvastav, kuid samas täiesti arusaadav ja usutav, mis teebki selle heaks.
 
10. Exploration Team (1956) 8/10
 
Metsikule planeedile saabub inspektor, kes peaks kohalikku, robotite abil rajatud kaevanduskolooniat üle vaatama. Ta satub aga mingi veidra ebaseadusliku asunduse rajanud mehe juurde, kes elab koos kotka ja hiiglaslike karudega. Nagu ilmneb, on kohaliku looduse metsikud loomad robotikoloonia maatasa teinud.
 
See lugu on siinmail ilmselt kõige tuntum, sest ilmus see ju väga heas tõlkes legendaarses antoloogias "Lilled Algernonile". See on tõesti hea lugu, oma selge sõnumi ja väga küpse teostusega - Ain Raitviir tegi omal ajal ikka häid valikuid. See sai omal ajal ka Hugo auhinna (vahest kõige suurem tunnustus, mis Leinster eluajal sai).
 
Ma pean ütlema, et nii head kogumikku ei julgenud ma siit küll oodata, eelkõige seetõttu, et Leinsteril on selline pulp-fiction autori maine. Ühest küljest võib ju arvata, et tema ligikaudu 150st jutust ja lühiromaanist saab kümme väga head juttu ikka kätte, kuid kirjutamine pole päris selline numbrite mäng ning mõni võib ka eluaeg tühja tööd teha.
 
Tõsi, kõik lood polnud siin päris suurepärased, kuid ma saan kindlasti aru autori esimesena ilmunud loo kaasamisest (ning see teenib ka "hea" täiesti välja). Merelahingu-lugu ja ülekuumenenud Maa lugu on tõenäoliselt võetud illustreerima autori ettenägemisvõimet ja sellistena võib neid tunnustada küll, isegi kui kirjanduslikult nad väga ei paku.
 
Aga kõik teised lood olid sellised, mida oleks hea meel isegi suurematelt meistritelt oodata. Kui keegi arvas varem, et ehk Leinster kirjutaski ainult ühe hea loo (seesama antoloogias ilmunud "Uurimismeeskond"), siis siinne kogumik parandab selle arvamuse tõenäoliselt päris kiiresti.
 
Hinnang: 8/10 (madalamat oleks patt panna)
Teksti loeti inglise keeles

The Stainless Steel Rat on kergelt humoorikas kelmiulme-romaan. Galaktikas valitseb juba sajandeid rahu- ja heaoluühiskond. Kuritegevus on nii haruldane, et planeetide väikesed politseijõud pole palju enamat pargivahtidest. Kuid alati eksisteerib neid, kelle jaoks olla väljaspool seadust tähendab olla vaba.
 
Üks selliseid on peategelane James Bolivar diGriz, hüüdnimega Libe-Jim. Ta on lollitanud korravalvureid juba mitmekümnel planeedil, kuid nüüd on ta lõpuks leidnud endale väärilise vastase ja sattunud Galaktika eriüksuse kätte. Talle tehakse aga ootamatu pakkumine - kas ta ei tahaks oma oskuseid seaduse käsutusse anda?
 
Ma pean ütlema, et igasugused pikareskid ja eriti kelmikomöödiad mulle pigem meeldivad. Midagi lapselikult toredat on kogu selles trikitamises ja politseile pika nina näitamises. Romaani peategelane ongi just selline trikimeister, kes tegeleb kuritegevusega puhtast lõbust ja kes väldib hoolega kellelegi päriselt liiga tegemast.
 
Teine meister-kurjategija Angelina, kellega diGriz enamus raamatut mõõtu võtab, on aga hoopis teisest puust. Mulle meeldib aga see, kuidas selle kaudu siinse maailma utoopilist iseloomu rõhutatakse. Selgub, et Angelina minevikutrauma, mille pärast ta maailmale kätte maksab, ei ole samuti mitte kellegi süü.
 
Kuritegevus pole siin kadunud karmi ja efektiivse valitsuskäe tõttu, vaid tundub, et erinevad võimalikud kitsaskohad on lihtsalt võimalikult hästi ära silutud. Need, kes otsivad vabadust ja põnevust, saavad lõpuks tööpakkumise (nagu selgub, on kurjategijate üle kavaldamine isegi põnevam kui politsei lollitamine).
 
Niimoodi võttes on siin raamatus isegi midagi rohkemat, kui lihtsalt lahe ja lobe jutuke, kus autori jutustajakeel kenasti voolab. Ning isegi kui poleks, siis ei oleks ka selles midagi halba. "Hea tuju raamatuid" on tegelikult raskem kirjutada, kui arvatakse ning Harrison on siin seda teinud ikka täitsa hästi.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Jirel of Joiry on jutukogu, mis koondab kõiki autori jutte, kus esineb peategelasena Jirel, keskaegse Prantsusmaa väikese (ja väljamõeldud) Joiry vürstiriigi valitsejanna. Erinevalt samanimelisest 1969. aasta kogumikust on siia lisatud ka jutt "Quest of the Starstone".
 
1. Black God's Kiss (1934) 8/10
 
Jireli valdused on langenud, ta ise on vangi võetud ja omaenda lossis kongi heidetud. Vihast põledes vannub ta vallutajate pealikule kättemaksu ning sealsamas lossikeldris on kättesaadav üks hirmus saladus, millest teavad väga vähesed...
 
Kogumiku parim lugu ongi kohe esimene. Jireli raevukas iseloom hakkab kohe meeldima (kuigi lõpplahendus on sellega võrreldes ehk natuke vastuoluline?) ja selle teispoolse maailma veider õudus on väga meeldivalt lovecraftilik.
 
2. Black God's Shadow (1934) 4/10
 
Otsene järg loole "Black God's Kiss". Jireli hakkab südametunnistus vaevama ning ta otsustab ette võtta veel ühe teekonna oma lossi keldris asuva käigu kaudu.
 
See lugu samas... ei ole väga hea. Siin on mõned täitsa head sümbolid (kuju, vari ja hääl), aga muidu on see suhteliselt igav. Samuti õõnestab selline kergekäeline teine külastuskäik nagu esimese loo õudust. Mõned järjed võiks pigem kirjutamata jääda.
 
3. Jirel Meets Magic (1935) 6/10
 
Jirel koos oma meestega vallutab teda solvanud võluri lossi. Võlurit ennast nad ei leia, kuid kõige kõrgema torni aknast paistaks nagu mingi teine maailm. Jirel ainsana julgeb sealt aknast läbi astuda.
 
Siin loos on mõned täitsa head veidra õuduse kujundid ning mulle meeldib, kuidas kuri võlur osutub ühe teise jõu kõrval üsna ebaoluliseks. Muus osas ei ole see aga liiga tähelepanuväärne.
 
4. The Dark Land (1936) 6/10
 
Jirel on lahingus haavata saanud ja lamab surmaheitluses oma lossis. Siis aga haarab ta mingi tundmatu jõud ja ta ärkab tervena kuskil teises maailmas...
 
Siin loos on see "teise maailma sattumine" ehk kõige nõrgema seletusega, kuid see-eest on teine maailm ise oma elementaaljõududega täitsa tore. Terake õudust ka ja kokku saab selline hea keskmine jutt.
 
5. Quest of the Starstone (1937) 5/10 (kirjutatud koos Henry Kuttneriga)
 
Jireli käes on maagiline kalliskivi, mida ihaldab endale üks võlur. Läbi maagilise portaali tõmbab too kalliskivi röövimiseks endale kaugest tulevikust abimehe - kelleks osutub Northwest Smith!
 
Kuna igasugused Batman kohtub Supermaniga lood on fännide seas ülipopulaarsed, võis arvata, et ka Moore pidi lõpuks kirjutama oma kahe kuulsaima peategelase kohtumisest. Muud väga selle loo kohta öelda ei ole. 
 
6. Hellsgarde (1939) 7/10
 
Hulk Jireli sõjamehi on langenud ühe vürsti kätte vangi. Nende vabastamise eest esitab too Jirelile nõudmise - ära tuua üks aardelaegas ammu mahajäetud ja kummitavast lossist keset sood.
 
Üllatavalt hea lugu. See on teistest üsna erinev ja selle põhjal on näha, et Jireli lugudes oleks olnud veel kirjutamiseks ruumi küll. Kahjuks on see ka autori viimane.
 
Täitsa huvitav oli lugeda seda kogu pärast Northwest Smithi, sama autori teise kuulsa kangelase lugude kogu. Tuliselt raevukas Jirel on tegelasena isegi natuke huvitavam kui jääkülm Northwest, kuigi eks nad mõlemad on natuke üheplaanilised.
 
Samas on mul kindlasti kahju, et Moore ei jõudnud Jireli lugudega vähemalt sama palju (ja vahest rohkemgi) teha, kuna materjali oleks olnud küll. Huvitav, kas Jirel inspireeris Robert E. Howardi loodud tulise iseloomuga tegelast Punane Sonja, või vastupidi?
 
Aga tulemuseks ongi see, et tervikuna ei ole Jireli kogumik päris sama tugev kui Northwesti oma. Individuaalsete lugudena on "Black God's Kiss" ja "Hellsgarde" kindlasti midagi, mille üle võib uhke olla. Jirel tegelasena aga paneb mõtlema, mis oleks võinud olla...
 
Hinnang: 6/10 (lugude aus keskmine)
Teksti loeti inglise keeles

Second Stage Lensman on vana kooli kosmoseooper. See on otsene järg raamatutele "Galactic Patrol" ja "Grey Lensman" ning järgneb kohe eelmise osa lõpustseenile, kus Galaktikapatrulli laevastik ründab oma põhivastase, Boskone organisatsiooni teise galaktika juhtide, Eichi nõukogu planeeti.
 
Kuid nagu varemgi, selgub pärast lahingut, et Eichi nõukogu ei olnud ikkagi Boskone kõige kõrgem juhtorgan. Samuti on praktiliselt terve teine galaktika oma ressurssidega ikka veel Boskone käes. Ainult Kimball Kinnison, kellest on saanud nüüd esimene teise taseme läätsekandja, saab siin aidata.
 
Uskumatu, aga ma pean tunnistama, et doktor Smithi raamatud on nüüd kolmanda köite juures mulle täitsa armsaks saanud. Võtmeks, nagu ma ka teise raamatu puhul kirjutasin, on eelhäälestus. Teades, mis tulemas on, võib seda kosmiliste superkangelaste möllu täitsa meeldiva tundega lugeda.
 
Kuigi lugu on kõigis kolmes raamatus sisuliselt üks ja seesama, on kolmas ikkagi ehk kõige paremini kokku pandud. Erinevalt teisest osast, kus oli väga palju igavat põrandaalust uurimist ja luuramist, põrutatakse siin algus käima kohe suurema kosmoselahinguga ning ka edaspidi on vaiksemad osad madinaga kenasti tasakaalus.
 
Originaalis on selle raamatu pealkirjas "lensmen" (mitmuses), sest Kim pole ainus teise taseme läätsekandja. Samas ei saa tema vanad sõbrad Worsel ja Tregonsee enam eriti eetriaega - natuke jagub leheruumi uuele tulijale nimega Nadreck, kuid üldiselt on kogu lugu ikkagi Kimi pidu.
 
Samas saab siin läätsekandjaks esimene naine, juba esimesest raamatust tuttav Clarissa MacDougall. Ning kuskil pillatakse ka lause, mis ütleb midagi sellist nagu: "sugude vaheline võrdsus on kõige kindlam näitaja selle osas, kas selle planeedi kultuur on tsiviliseeritud või mitte". Jälle täitsa armas.
 
Smithi raamatutesse külmalt sisse hüpates ei hakka need tõenäoliselt meeldima. Aga nagu näha, kui mingil põhjusel võtad ette sarja läbi lugeda, siis võib see tasapisi peale minna küll. Mingis osas on Smith üllatavalt kindla ja stabiilse käega kirjanik ning vähemalt siit oleks nii mõnelgi teisel võimalik temalt õppida.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Kaasaegse ehk 1990ndate ja hilisema ulmekirjanduse oluline kuju Alastair Reynolds pole Eesti lugejale sugugi tundmatu. Kuigi tema kõige tuntumaid teoseid, kosmoseooperi-romaanide sarja "Revelation Space" pole seni tõlgitud, on juba aastast 2012 väikeste vahedega lausa neljas kogumikus ilmunud tema erinevaid jutte ja jutustusi. Selline valik olnud mingis mõttes isegi parem.
 
Astrofüüsiku hariduse ja Euroopa Kosmoseagentuuri töökogemusega kirjanik on ka ise mõnes vestluses arvanud, et tema tugevuseks on rohkem teoste ideed, detailid ja atmosfäär, mitte süžee. Ühte 600-leheküljelist "Revelation Space" romaani mõjutab süžee suhteline nõrkus minu arvates tõesti rohkem kui mõnekümneleheküljelisi lühivorme, mille hulgast võiks soovitada näiteks väga andekat tõlkelugu "Teemantkoerad".
 
Reynoldsi muudest sarjadest eraldi seisva romaani "Pahupidi pööratud" juures on mitmeid sarnaseid jooni just lühiromaaniga "Teemantkoerad". Mõlema puhul on tegemist autori ühe meelisteemaga, mille järgi on universum suur ja iidne ning täis ammu unustatud tulnukaliikide mõistatuslike eesmärkidega artefakte. Loomulikult on inimeste huvi selliste asjade vastu suurem kui nende ohutunne.
 
Raamatut "Pahupidi pööratud" alustades ei tule võrdlus "Teemantkoertega" küll kohe pähe, sest esimestest lehekülgedest oleks tegemist just kui hoopis ajaloolise romaaniga. Selles loos siirdub 19. sajandi alguse polaarekspeditsiooniks varustatud laev Norra merel otsima midagi, millest retke korraldaja alguses peategelasele, laevaarst Silas Coadele rääkida ei tahagi. Kuid mingil hetkel saab see lugu ootamatult otsa ning algab uus – sarnane, kuid siiski teistsugune.
 
Nimelt on nüüd 19. sajandi alguse purjelaevast saanud 19. sajandi lõpu aurulaev ning külmast ja tundmatust Norra rannikust sama külm ja tundmatu Patagoonia rannik. Peategelane Silas Coade on jätkuvalt laevaarst ning väikeste variatsioonidega on sarnastes rollides ka kõik teised ekspeditsiooni liikmed. Mis pole aga muutunud, on see miski tundmatu ja ähvardav objekt, mis on kogu nende reisi eesmärgiks.
 
Siinkohal on hea märkida, et ajalooliste romaanide ja ulmekirjanduse teed ristuvad kirjanike puhul tihti. Eestist tuleb sellega seoses meelde Indrek Hargla, kes on oma 15. sajandi Tallinna kriminaalromaanide järgi praeguseks tuntumgi kui oma ulatusliku ulmeloomingu poolest. Reynoldsi romaan aga paneb võrdlust tõmbama peamiselt "Hyperioni" ulmesarja järgi tuntud kirjaniku Dan Simmonsi suurepärase ajaloolise romaaniga "The Terror".
 
Reynoldsi romaan kasutab Simmonsi omale sarnaselt polaarkeskkonna raskuseid meisterlikult painava ja raske õhkkonna tekitamiseks. Kuid seal, kus Simmons püüab ajalootruult kujutada praeguseks legendaarset kapten John Franklini hukkunud ekspeditsiooni Loodeväila leidmiseks, saab üsna kiiresti selgeks, et sarnane materjal on Reynoldsil kasutusel ainult esimeseks paariks pildiks.
 
Siin võrdluses aga peitub minu jaoks ka Reynoldsi romaani suurim nõrkus. Ajaloolise romaani osad on kirjutatud üldjoontes tõsiselt ja siiralt, aga järgnevad, stiililt ulmekirjanduse 1920-ndaid ja 1940-ndaid järgi aimavad osad pole enam isegi mitte pastišš, vaid pigem paroodia. Mingis mõttes on loo seisukohast selline valik mõistetav, kuid vastumeel sellisest ebakõlast on ikkagi kerge tekkima. Õnneks mööduvad need osad kiiresti ning teose keskne osa pärast nendest erinevatest kattevarjudest läbi tungimist on jälle lugemist väärt.
 
Selgub, et tegemist pole mitte reaalselt erinevate ajastute lugudega, vaid hoopis kuulsa ulmekirjaniku Philip. K. Dicki stiilis reaalsust väänava looga. Ma ise võrdleks seda Dicki ehk natuke vähemtuntud, kuid mulle endale väga meeldiva romaaniga "A Maze of Death". Lisaks võib loo tuumast leida ka peategelasest arsti kaudu esitatud mõtte, mis on üks suurem lugupidamisavaldus arstiteadusele üldiselt. Midagi sellist ühest ulmeromaanist leida on üllatavalt meeldiv.
 
Nõnda võibki öelda, et kuigi Reynoldsi esimeses romaanitõlkes on nähtavaid ebakõlasid, õigustab see tervikuna siiski neid kõrgemaid ootuseid, mida tema seni eesti keeles avaldatud lühemad lood on tekitanud. Kindlasti on tegemist ühega parimate möödunud aastal ilmunud ulmeromaanide seast, mis tõuseb esile ajaloolise romaani aspektide poolest - ning minu jaoks eriti ka selle poolest, mis moodi autor arstiteadust mõtestab.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles
7.2023

Fantastic Tales on Italo Calvino koostatud kogumik eesmärgiga portreteerida ühte olulist kuid vähe käsitletud teemat 19. sajandi kirjanduses. Selleks on fantastilised lood, mis eristuvad tema sõnul selgelt kõigile tuntud ja iidsetest imelistest lugudest, ehk muinasjuttudest.
 
Põhiline erinevus on Calvino hinnangul asjaolus, et muinasjuttude puhul aktsepteeritakse fantastilist elementi kui olemuslikult selle maailma juurde kuuluvat. Ma ise mõistan seda nõnda, et näiteks piparkoogimajas elav nõid või printsiks muutuv konn ei ole seal midagi iseeneselikult imelikku.
 
Fantastiliste lugude puhul aga on fantastiline element midagi sellist, mis tungib ootamatult sisse meie realistlikusse maailma, kus mõistuspäraselt midagi sellist eksisteerida ei saaks. Selle iseloomuliku ebakõla tõttu seisavad fantastilised lood ka väga lähedal õuduslugudele.
 
Calvino on siin jaganud valitud lood kaheks. Esimene neist ja vanem on "nägemuslik", kus fantastiline osa tugineb eelkõige piltidele (ja on romantismi otsene järglane). Teine ja kaasaegsem on "igapäevane", kus fantastiline osa on teinekord vaid vaevumärgatav nihestus meie reaalsuses.
 
Osa I - Nägemuslik fantastika
 
1. Histoire du démoniaque Pacheco (1805) - Jan Potocki 2/10
 
"Kuratliku Pacheco jutustus" on lugu, milles nimitegelane räägib ennast tabanud needusest ühele teekäijale, kes on erakmunga juures kabelis endale öömaja otsinud.
 
See on selline lugu, mille kohta ma ütlen "ajaloolise väärtusega". Siin on muidugi huvitavat ka, näiteks jutustaja kirg oma isa uue naise ja tolle õe vastu, mis needuse käivitab, aga üldiselt ma selles väärtust ei näe.
 
2. Die Zauberei im Herbste (1808) - Joseph von Eichendorff 2/10
 
"Sügisnõidus" räägib rüütlist, kes leiab oma lossi lähedalt metsast pattu kahetseva eraku. Tundub, nagu oleks see erak seotud juhtumiga ristisõdade-ajast ja samuti hoiaks teda seal metsas kinni nagu mingi nõidus.
 
See on "ajaloolise väärtusega" lugu number 2. Looduskirjeldused on siin täitsa head (saksa romantism on selle osas ikka ületamatu), aga isegi täitsa olemasolev puänt ei tõsta seda lugu väga palju kõrgemale.
 
3. Der Sandmann (1816) - E. T. A. Hoffmann 3/10
 
"Uneliivamees" jutustab ühest noormehest, kes on lapsena kokku puutunud hirmsa vanamehega, kes koos tema isaga mingeid veidraid katseid tegi. Täiskasvanuna kohtub ta prillikaupmehega, kes talle seda vanameest meenutab ning kellel on mingi seos kõrvalmajas elava ülikooliprofessori ja tema kauni tütrega.
 
See lugu on väga veidral kombel erinevatest tükkidest koostatud. Siin on alkeemiat, arutlusi paranoia ja alateadvuse üle, siis veel midagi Frankensteini koletise või Pygmalioni kuju sarnast. Kõiki neid ideid võib tunnustada, aga kokku ei moodustu sellest erilist tervikut.
 
4. Wandering Willie's Tale (1824) - Walter Scott 6/10
 
"Rändur Willie jutustus" on lugu, mille nimitegelasest pime rändmuusik jutustab ühele noorele mehele Šotimaal. See räägib õelast mõisaomanikust, kes on hiljuti surnud. Kui tema poeg hakkab arvepidamist üle vaatama, näeb ta ühe rentniku võlga. Rentnik aga vannub, et ta maksis selle just enne mõisniku surma ära...
 
Täitsa hea lugu, aga eks Walter Scott ongi hea kirjanik. Muidu on see üsna tavaline muinasjutu-töötlus, aga kogu tekst on kirjutatud meeldivas šoti murdes, mis teeb lugemise üsna meeleolukaks ja selle eest tuleb hinnet tõsta.
 
5. L'Elixir de longue vie (1830) - Honoré de Balzac 5/10
 
"Pika ea eliksiir" on jutustus kergemeelsest Itaalia aadlimehest nimega don Juan. Isa avaldab talle surivoodil saladuse, et tal on õnnestunud hankida eliksiir, mis surnu tagasi ellu äratab ja laseb pojal vanduda, et too teda selle vedelikuga pärast surma võiaks. Don Juan aga otsustab eliksiiri endale jätta.
 
Tegemist ei ole üldse halva looga! Siin on olemas mõte "mida teeks keegi, kes teab, et tal on teine eluiga veel" ja üsna äge satiiriline lõpplahendus. Muus osas paneb tekst aga pigem õlgu kehitama ja mõtlema, et sama autori "Šagräännahk" oli ikka parem fantastiline lugu.
 
6. L'oeil sans paupière (1832) - Philarète Chasles 6/10
 
"Lauta silm" räägib ühest šotlasest, kes on äsja leseks jäänud - kuna ta on oma naise hirmsa armukadedusega hauda ajanud. Öösel koos ülejäänud külarahvaga pidutsedes teeb ta nende ebausu üle nalja, kuid selle kõige tulemusena ilmub välja haldjas, kes teatab, et ta on nüüd selle mehe uus abikaasa...
 
Täiesti ootamatult hea lugu täiesti tundmatult autorilt. Mingis mõttes üsna traditsiooniline lugu oma kuriteo ja karistuse sümmeetriaga, aga päris midagi sellist polegi mul varem ette sattunud. Huvitav, et šoti muistendid olid tolleks ajaks tänu Walter Scottile juba nii populaarsed.
 
7. La main enchantée (1832) - Gérard de Nerval 7/10
 
"Nõiutud käsi" on lugu, milles noor rätsepasell on peagi abiellumas oma peremehe tütrega ja pärimas tema äri - kuid tema õnne hakkab segama peremehe vennapoeg, kes on äsja sõjaväest tagasi jõudnud. Nii teeb sell kaupa ühe mustlasest ennustajaga nõiduse saamiseks...
 
Väga tore lugu, mis on läbivalt kirjutatud märkimisväärselt hea musta huumoriga. Mustlasest ennustaja, kes on kogu seltskonnast kõige haritum ja targem, on ootamatult loo parim tegelane.
 
8. Young Goodman Brown (1835) - Nathaniel Hawthorne 7/10
 
"Noorperemees Brown" algab puritaanide asunduses Salemis, kust värskelt abiellunud noormees peab teele asuma. Läbi metsa minnes kohtub ta sünge mehega, kes tundub olevat vanakurat ise ning tundub, et toimumas on nõiasabat...
 
Seda lugu on näiteks Stephen King pidanud üheks oma lemmiklooks. Mulle see ka täitsa meeldib - eelkõige sellepärast, et Hawthorne põhilise teksti taga on see rohkem mõistulugu uskumisest, paranoiast ja uskmatusest.
 
9. Nos (1835) - Nikolai Gogol 9/10
 
"Nina" algab nõnda, et ühel hommikul oma Peterburi korteris ärgates avastab major Kovaljov, et ta nina on kadunud. Loomulikult on see tema seisusest inimesele häbiasi ja ta hakkab jalamaid otsima võimalust põgenenud nina tagasi saada.
 
Ma usun, et see on õigusega vist üks kõige tuntum lugu siin kogumikus ja enamus on seda pidanud koolis lugema. Ma olen Calvinoga nõus selles, et tavaline viis tõlgendada seda puhta satiirina on väga poolik lähenemine. Ka Franz Kafka "Metamorfoos" pole ju lihtsalt satiir.
 
10. La Morte Amoreuse (1836) - Théophile Gautier 4/10
 
"Surnud armsam" on vana preestri jutustus sellest, kuidas ta noorena armus kaunisse kurtisaani Clarimondesse. Kui too sureb, hakkab noor preester nägema unenägusid, milles ta on aadlimees, kes elab koos Clarimondega Veneetsia palees.
 
Mingis mõttes on siin täitsa huvitavaid ideid, näiteks unenäo-elu versus päris-elu ja see, et Clarimonde pole mitte midagi otseselt kuratlikku vaid lihtsalt... üleloomulik. Muus osas aga ei ole see lugu liiga huvitav.
 
11. La Venus d'Ille (1837) - Prosper Mérimée 8/10
 
"Ille'i Veenus" on ühe arheoloogi jutustus, kes kutsutakse väiksesse Prantsuse provintsilinna seal välja kaevatud imelist Veenuse kuju vaatama. Samal ajal on seal plaanis pidada ka kahe kohaliku noore pulmad...
 
Mulle tõesti meeldib see lugu väga. See ei ole mitte lihtne Pygmalioni-loo töötlus, vaid pigem käsitlus ilust ja armastusest kui mingist hirmuäratavast jõust. Siin on ka üks põnevam tõlgendus Veenusest, keda tihti peetakse põhjuseta antiik-jumalate seas tühiseks ja kergekaaluliseks.
 
12. The Ghost and the Bone-Setter (1838) - J. Sheridan Le Fanu 3/10
 
"Kummitus ja kondiväänaja" on väidetavalt ühe Iiri preestri poolt rahvasuust üles kirjutatud lugu, mis räägib sellest, kuidas üks kohalik talupoeg, kes oli väga osav murtud ja nihestatud luid paika panema, pidi kummitavas mõisas valvet pidama.
 
Otseselt pole sellel lool midagi viga. See on kirja pandud mõnusas iiri murdes ja puänt on isegi omamoodi humoorikas, kuid suures plaanis on see lihtsalt aeglane ja igav.
 
Osa II - Igapäevane fantastika
 
13. The Tell-Tale Heart (1843) - Edgar Allan Poe 10/10
 
"Reetlik süda" on mõrtsuka jutustus sellest, miks ta oma kuritöö toime pani. Ta üritab kõigest hingest meile selgeks teha, et tema endaga on kõik täiesti korras, talle ei jäänud lihtsalt mingit teist valikut.
 
Calvino arvab, et see on Poe parim jutt üldse ja mina olen üsna nõus, või kindlasti on see parim tema monomaania-teemalistest lugudest. Kui näiteks sarnane "Must kass" on üsna groteskne, siis siinne lugu on täiuslikult tasakaalus realistliku tausta ja seda lõhkuva imeväikese nihestuse osas.
 
14. Skyggen (1847) - Hans Christian Andersen 9/10
 
"Vari" on lugu ühest põhjamaalt pärit teadlasest, kes läheb puhkusele lõunamaale. Ühel õhtul aknast naabermaja vaadates ütleb ta naljaviluks oma varjule, et too läheks sinna külla. Vari aga lahkubki selle peale ootamatult tema juurest...
 
Anderseni lugudele on süngus üsna omane, kuigi seda on hilisematest ümberjutustustes ja mugandustes alati maha nühitud. See lugu siin on aga mingis mõttes üks tema kalgimad ja lohutumaid. Kunagi noorena jättis see mulle tohutu mulje ja halvemaks see vahepeal läinud ei ole.
 
15. The Signalman (1866) - Charles Dickens 8/10
 
"Raudteevaht" on jutustatud ühe mehe poolt, keda hakkab huvitama tema kodutee lähedal töötav üksik raudteevaht. Tutvumise ajal näib vaht olevat kummaliselt närviline ja lõpuks jutustab ta uskumatu loo...
 
Väga ilus kurb lugu. Selle suurimaks tugevuseks on see, kuidas kujutatakse ajastu ühte väikest aspekti - raudteevaht kui tilluke hammasratas suures süsteemis. Dickens ikka oskab selliseid asju teha.
 
16. Son (1876) - Ivan Turgenev 5/10
 
"Unenägu" on ühe noormehe jutustus. Ta elab kahekesi koos oma emaga ja jutu järgi teab ta, et ta isa suri siis, kui ta alles väike laps oli. Kuid ühel päeval näeb ta unes tundmatut õela välimusega meest ning mõistab instinktiivselt, et hoopis see on ta isa. Siis aga kohtab ta sedasama tundmatut meest linnas...
 
Selle loo märkimisväärseks tugevuseks on see, kuidas haiglase ja nõrga noormehe reaalsus ja uni kokku hakkavad sulama. Mingil hetkel ei ole enam teada, mis on reaalne ja mis mitte. Muus osas aga on see paraku aeglane ja veniv.
 
17. Tšertogon (1879) - Nikolai Leskov 6/10
 
Selle loo jutustajaks on vana sõdur Krimmi sõja päevilt. Ta räägib, kuidas ühel päeval pärast sõja kuulsusetut lõppu kohtub ta ühe varustusülemaga, kes sõja ajal riisus ja varastas, samal ajal kui sõdurid nälgisid. Too aga esitab loost oma arvamuse.
 
Sisuliselt on tegemist lihtsalt anekdoodiga, musta huumorina saab võtta muidugi seda, et Vene sõjaväes ei muutu kunagi midagi. Tekst ise on muidugi hea, aga kuigi Calvino vannub, et ka siin on fantastiline element olemas, siis läks minust see küll mööda.
 
18. À S'y Méprendre! (1883) - Villiers de L'Isle-Adam 6/10
 
"Äravahetamiseni sarnane!" on lugu, milles kiirustab üks mees Pariisis ärikohtumisele. Vihma eest korraks varju otsides põikab ta sisse ühte tundmatusse hoonesse...
 
See vaid paari lehekülje pikkune lugu lööb eelkõige väga hea keelekasutusega. Puänt on siin loomulikult ka ning Calvino väitel on see esimene selletaoline, mis on iseenesest huvitav, isegi kui see enam nii värskelt ei mõju.
 
19. La Nuit (1887) - Guy de Maupassant 7/10
 
"Öö" on ühe mehe jutustus, mis algab sellega, kui väga talle meeldib öises Pariisis jalutada. Kuid ühel ööl, kui ta just väljas on, hakkavad tuled tema ümber kustuma...
 
Mulle see lugu tõesti meeldib. Siin on täpselt üks idee, aga see veidralt õudne reaalsusnihe on ikka tõesti hästi kujutatud.
 
20. Amour Dure (1887) - Vernon Lee 8/10
 
"Amour Dure" loos saabub Poola päritolu noor teadlane Itaaliasse ajalooteemalist artiklit kirjutama. Arhiivis töötades hakkab teda huvitama lugu 16. sajandil elanud naisest nimega Medea di Carpi, kes olevat hukka saatnud hulgaliselt kõrgest soost mehi.
 
Tõesti hea lugu. Peategelase aeglane ja järk-järguline vääramatu langemine on siin suurepäraselt kujutatud. See paar lõiku epiloogi, mis oli kõige lõppu lisatud, oli minu meelest küll täiesti ebavajalik, aga olgu peale.
 
21. Chickamauga (1889) - Ambrose Bierce 9/10
 
"Chickamauga" lugu toimub Ameerika kodusõja samanimelise lahingu ajal. Seda vaadatakse väikese lapse silmade läbi ja suur osa loost on arusaamatult veider, kuni...
 
Väga hea lugu, eelkõige just seetõttu, mismoodi selle veider õudus puändini viib ning seejärel seletuse saab. Bierce võttis ise nimetatud lahingust osa ja tema sõjakirjeldused on uskumatult tõepärased.
 
22. Les trous du masque (1895) - Jean Lorrain 5/10
 
"Augud maskis" on lugu, kus selle jutustaja ootab oma Pariisi korteris sõpra, et siis koos maskiballile minna. Kuid kui nad ballile jõuavad, on midagi viltu nii kohaga kui ka teiste maskeeritud külalistega...
 
Täitsa korralik lugu, eriti just hästi kujutatud õhkkonna poolest. Samas, ega see nüüd millegi poolest väga meeldejääv ka ei ole.
 
23. The Bottle Imp (1891) - Robert Louis Stevenson 5/10
 
"Kurat pudelis" on lugu, kus vaene havai meremees satub kokku jõuka ameeriklasega, kes pakub talle müügiks pudelit, teatades, et pudelis olev kurat täidab kõik omaniku soovid. On ainult üks reegel - pudel tuleb edasi müüa odavamalt, kui see ostetud sai.
 
See on nüüd selline lihtne mõistulugu, mis on oma sisu jaoks kaugelt-kaugelt liiga pikaks venitatud. Otseselt halb see muidugi pole, sest kirjutada Stevenson oskab.
 
24. The Friends of the Friends (1896) - Henry James 9/10
 
Loo "Sõprade sõbrad" jutustaja räägib, kuidas ta tundis kahte inimest (mees ja naine), kellest mõlemad olid näinud oma lähedaste vaimu. Omavahel ei olnud need kaks kunagi kohtunud - kuni jutustaja asus ühega neist abielluma.
 
Täiesti suurepärane lugu. Ma saan aru, et "Kruvi keere" on palju kuulsam, kuid see lugu siin meeldib mulle oluliselt rohkem ning lõpuks ometi saan ma aru, miks Henry James hinnatud kirjanik on.
 
25. The Bridge-Builders (1898) - Rudyard Kipling 8/10
 
"Sillaehitajad" räägib Briti insenerist ja tema abilisest, kes on viimased kolm aastat juhtinud hiigelprojekti - silla ehitamist üle Gangese jõe. Nüüd aga, kui sild on peaaegu valmis, ähvardab üleujutus seda minema pühkida.
 
Kipling on suurepärane kirjanik ja siinne lugu tuletab väga meelde minu ühte lemmiklugu "Džungliraamatust" nimega "Kuninganna teenrid". See pole küll päris sama hea, kuid väga märkimisväärne sellegipoolest.
 
26. The Country of the Blind (1904) - H. G. Wells 9/10
 
"Pimedate maa" on lugu, kus Andides eksinud mägironija satub muust maailmast juba aastasadu ära lõigatud orgu, kus elav hõim on geneetilise vea tõttu kõik pimedad - ning seda samuti juba mitmeid põlvkondi, olles kaotanud isegi mälestuse nägemisest.
 
Tõesti hea lugu. Wells oskab fantastilise loo rüüsse pandud mõistujuttu hästi kirjutada. See lugu siin omab mitmeid paralleele selle stiili meistri Jonathan Swifti "Gulliveri reiside" lugudega ja on isegi parem kui mõnigi neist.
 
Antoloogiat tervikuna iseloomustab väga suur mitmekesisus. Esimesed paar lugu panid minu kannatuse tõsiselt proovile, kuid tagasi vaadates olen ma isegi nende osas leebem ja tõden, et kui mitte midagi muud, siis värvi andsid nad ikkagi juurde.
 
Calvino jaotust nägemusliku ja igapäevase fantastika osas ei oleks ma vist ise ära tabanud, kuid kui lugejale juba niimoodi ots kätte antakse, siis võib seda jälgida ja noogutada küll. Mis siis, et mõned lood võiks nende osade vahel pigem ära vahetada.
 
Eelkõige on mul hea meel paljude autorite meelde tuletamise ja uute avastamise osas. Paljusid tõlgitud lugusid olin ma ka varem lugenud ja nende headus ei tulnud üllatusena, aga mõni oli minust ka mööda läinud ja ootas ainult avastamist.
 
Ning lõpuks on üllatavalt palju lugusid suurepäraselt säilitanud värskuse ja eheduse - ning paljude puhul mõtlesin ma, et see pole just esimeses nooruses, kuid siin on siiski tabatud midagi väga ägedat, mille peale võiks vabalt midagi uut ehitada.
 
Hinnang: 7/10 (tegelikult on sellisele kogule võimatu mingit koondhinnet panna, aga olgu siis kõiki äärmusi arvestades midagi sellist)
Teksti loeti inglise keeles

"Pimeduses sosistaja" on esimene maakeeles ilmunud Lovecrafti juttude kogumik. Kuigi peotäis erinevaid selle autori jutte oli perioodikas ilmunud varemgi (lisaks üks ka Öölase sarja antoloogias), oli see siin esimene mõtestatud üritus Lovecrafti kui kirjaniku siinmail esitamiseks.
 
Seda kogu saabki nii vaadata kahel erineval viisil. Üks on lihtsalt sinna valitud lugude summana, teine aga just nimelt autoriprojektina. Sest ühest küljest on see kindlasti kantud tahtest autorile au teha, aga teisest küljest arvan ma, et väheoluline pole siin ka katse anda portreed autorist tervikuna.
 
1. Kõrvalseisja (1926) 8/10
 
Loo jutustajaks on ihuüksi lagunenud lossis keset alati pimedat metsa üles kasvanud tegelane. Ühel päeval otsustab ta eluga riskides ronida lossi kõige kõrgema torni tippu, lootes sealt näha taevast, mida puude ladvad seni tema eest alati varjanud on...
 
Minu lemmiklugu siinses raamatus ja väga hästi valitud algus tervele kogumikule. Ma arvan, et paljud, kes Lovecraftist midagi ei teadnud, võeti selle raamatuga õnge just avaloo abil, mis meenutab Edgar Allan Poe paremaid novelle (aga näiteks ka Mary Shelley "Frankensteini").
 
2. Rotid müüri taga (1924) 8/10
 
Seda lugu jutustab jõukast Virginia suurmaaomanike perekonnast pärit mees, kelle esivanem oli kunagi ammu oma Walesis asuvatest valdustest mingi jubeda teo tõttu Ameerikasse põgenenud. Nüüd otsustab peategelane aga tagasi oma juurte juurde Euroopasse kolida ja ehitab kunagise lossi varemetele uue mõisa...
 
Jälle üks väga hea lugu. Peategelase rottide-teemalises maanias on samuti näha Poe mõjutusi, kuid muus osas on kõik siin just ehedalt autorile omane - põlvkondade tagused perekonnaneedused ja eelajaloolistesse kaugustesse kaduvad jubedused. Lõpuks ka see sümpaatne armastus kasside vastu.
 
3. Cthulhu kutse (1928) 7/10
 
Selle loo jutustaja leiab vanaonult päranduseks saanud asjade hulgast veidra savikuju. Asja lähemalt uurides satub ta lugema mitmeid tunnistusi mingi veidra sekti liikmetelt, keda politsei rituaalmõrvade eest arreteerinud on. Lõpuks kuuleb ta, et üks norra meremees on pääsenud tundmatu kaljusaare juures laevahukust...
 
Hoolimata loo ja tegelase kuulsusest (Cthulhu nime teavad tänu popkultuurile praeguseks needki, kes Lovecraftist kuulnudki pole), ei ole minu arvates tegemist kõige tugevama looga. Siiski on siin olemas see põhiline idee sadade miljonite aastatega mõõdetavast kosmilisest õudusest, mis on ehk Lovecrafti kõige olulisem leiutis.
 
4. Randolph Carteri tunnistus (1920) 6/10
 
Tegemist on tunnistusega, mille peategelane jutustab politseiuurijatele pärast seda, kui tema sõber on teadmata kaduma läinud. Nagu selgub, olid nad just eelmisel ööl koos surnuaias...
 
Naksakalt vahva väike lugu, mis rõhub eelkõige hästi kujutatud ja meeldejäävale õhkkonnale, isegi kui see väga palju enamat ei paku. Tegemist on ühega autori varasematest juttudest ja siit on hästi näha, kuidas tema "nimetamatud õudused" on alguse saanud.  
 
5. Pimeduses sosistaja (1931)  6/10
 
Jutustajaks on siin kirjanduse õppejõud Miscatonicu ülikoolist, kes avaldab ajakirjas loo naeruvääristamaks kohalikke rahvajutte veidratest, mägedes elavatest olenditest. Selle peale saab ta kirja vanalt talupidajalt, kes hakkab talle saatma veidraid fotosid ja isegi ühe seletamatu helisalvestise...
 
See on selline sisuliselt oluline lugu, mis jutustab palju huvitavat Lovecrafti loodud maailmast ja selle erinevatest tegelastest. Mi-Go tulnukad mulle tegelastena meeldivad ja siin on tegelikult palju lahedaid mõtteid, aga lugemiseks on enamus juttu kahjuks üsna veniv ja igavavõitu.
 
6. Ulmad nõiamajas (1933) 6/10
 
Loo peategelaseks on matemaatika üliõpilane Miscatonicu ülikoolis, kes on rahapuudusel üürinud toa "nõiamajaks" hüütavas viletsas majutusasutuses. Peagi hakkavad teda piinama jubedad unenäod, milles segunevad tema õpitud matemaatika veidrused vana nõia, rottmehe ja hiiglasliku mustanahalise mehe kujudega.
 
Siin on Lovecrafti maailma avava eesmärgiga sisuliselt oluline lugu number kaks. Ma olen lugenud seda lugu aastate jooksul korduvalt, kuid meelde ei jää sellest suurt midagi. Nüüd sain tänu sellele (taas)avastada, et see veidra matemaatika osa oli tegelikult täitsa hea, aga muu ei jätnud tõesti erilist muljet.
 
7. Pimeduses kummitaja (1936) 7/10
 
Enamik lugu on siin pärit noore kirjaniku märkmetest, keda hakkab huvitama kohaliku Itaalia kvartali keskel seisev mahajäetud ja halva kuulsusega kirik. Raamloona on siia lisatud tema sõbra kommentaarid, mis kirjeldavad seda, mis enne ja pärast juhtus.
 
Üsna hea lugu. Erinevalt kahest eelmisest on siin teksti vähem ja tempo kõrgem. Mulle meeldib ka see, kuidas itaallaste poolt Ameerikasse toodud katoliku kirik on siin see kattevari, mille tagant oluliselt iidsemad ja kosmiliste mõõtmetega jubedused välja ronivad.
 
Mida siis kogu kohta tervikuna öelda? Lugude summana vaadates ei ole siin ühtegi otseselt nõrka tükki, kuid samas asetavad esimesed kaks lugu lati ikka väga kõrgele, millele järgneb tuntav langus. Eriti just lugusid "Pimeduses sosistaja" ja "Ulmad nõiamajas" järjest lugeda on päris väsitav.
 
Samas, eesmärki autorit portreteerida teeb see suurepäraselt. Siin on üks heal tasemel algaja kirjaniku jutt, üks selgelt ennast leidnud kirjaniku hästi iseloomulik tekst ja küpse autori kõige viimasena kirjutatud lugu. Ka aeglasemad ja venivamad lood teenivad siin selget ülesannet autori loodud maailma maksimaalselt avada.
 
Ning lõpuks on siin üks lihtsalt poeetiliselt ilus lugu, millel pole Lovecrafti kuulsa maailmaehitusega suurt midagi pistmist, kuid mis on lihtsalt väga hea. Tervikuna ongi see kogumik nagu ajakapsel, mis on loodud eesmärgiga anda oma parim juhuks, kui hiljem enam mitte ühtegi Lovecrafti tõlkekogumikku ilmuma ei peaks.
 
Hinnang: 8/10 (lisapunkt kontseptsiooni teostuse eest)
Teksti loeti eesti keeles

Life During Wartime on sõjaulme-lugu. Peategelaseks on New Yorkist pärit noor David Mingolla, kes sõdib Guatemalas kahurväelasena. Nagu näha, on mingil hetkel Kanadast kuni Argentiinani kõik täiesti käest ära läinud ja Ühendriigid peavad võitlust maailmajao-suuruse kommunistliku ülestõusuga (mida juhivad kuubalased).
 
Tehnika teeb muidugi jõudsalt samme edasi. Isegi jalaväelase varustus on muljetavaldav, lennukite ja helikopterite piloodid on aga juba nii palju tehnikaga täiendatud, et nad liiguvad juba küborgite suunas. Lisaks on avastatud psiivõimed, millega on võimalik vaimselt teisi asju ja inimesi mõjutada.
 
Sõda aga läheb ikkagi halvasti. Ameeriklased tammuvad peamiselt džunglis paigal ja kannavad hoolimata tehnilisele üleolekule suuri kaotusi. Psiivõimed on ebastabiilsed ja nende teravdamiseks kasutatakse ohtralt narkootikume - mis tähendab, et vastavalt treenitud inimesed doseerivad tihti üle ja hakkavad amokki jooksma.
 
Mingollal on pikapeale sõjast kõrini saanud ja ta kaalub põgenemist Panamasse, ainsasse neutraalsesse riiki mandril. Enne aga löövad tal välja psiivõimed ja ta saadetakse väljaõppeasutusse. Samuti satub ta kokku saladusliku vastaspoole agendi Deboraga ja saab teada, et kuidagi suunatakse kogu konflikti kuskilt kaugemalt.
 
Ma pean ütlema, et see raamat on üsna vastuoluline. Džunglisõjast oskab autor hästi kirjutada (vaatasin hiljem, et ta on töötanud paljudes konfliktikohtades, sh Vietnamis sõjaajakirjanikuna). Näiteks raamatu esimene osa "R&R" oli kohe päris hea ja tõstis ootused üsna kõrgele.
 
Siis aga saadetakse Mingolla psiivõimeid õppima ja lugu käib kohe üsna korralikult maha. Teatud mõttes on mingid muutused vältimatud, sest sõjaulmest liigub lugu Panama-suunaliseks rännakulooks. Nii Mingolla kui ka Debora pettuvad erineval viisil ürituses ja neist saavad väejooksikud.
 
Tegelikult on siin ka toredaid asju. Džunglisse kadunud ja seal hulluks läinud eriüksus on lahe, samuti ka liblikaid kontrollivate psiivõimetega Nate. Ning kui üldse midagi lugu edaspidi kannab on see Mingolla ja Debora armastuslugu. Mingis mõttes on selles kogu loo parem osa mõttest ja moraalist.
 
Teine pool sellestsamast on aga minu jaoks täiesti arusaamatu. Mis mõte on siis lõpuks üldse salapärastel Sotomayoride ja Madradonaste perekondadel (v.a see, et autor üritab nagu lisada siia mingit osa Ladina-Ameerika maagilist realismi)? Mida peaks see ütlema sõja kohta? Ma ei tea ja ma ei usu, et autorgi seda päris selgelt teaks.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Against the Fall of Night on sureva Maa tüüpi ulmelugu ülikaugest tulevikust, kus aeg on ära kuivatanud Maa ookeanid ja kulutanud tolmuks tema mäed. Lõputus kõrbes seisab ja on juba vähemalt miljard aastat seisnud ainult üks linn - arvutite juhitud täiuslikus tasakaalus surematu Diaspar koos oma elanikega, kes kunagi linnast ei lahku.
 
Kui selline algus tundub väga tuttav, siis on see tunne täiesti õige. Täpselt samamoodi alustasin ma kunagi Arthur C. Clarke'i romaanist "Linn ja tähed" kirjutamist. Siinne lühiromaan ongi põhimõtteliselt seesama lugu ja just sellest kasvas natuke vähem kui kümme aastat hiljem välja romaan "Linn ja tähed", mis on enamikule juba tuttav.
 
Siiski, see ei tähenda, et selle loo teise versiooni lugemine midagi ei annaks - ning selle asjaolu põhjus on vähemalt minu jaoks viis, mil moel need kaks teksti üksteisest erinevad. Huvitaval kombel on see, mida ma romaanis nõrkuseks pidasin, lühiromaanis hoopis tugevuseks - ja lõpptulemusena on need kaks teksti võrdselt aga erinevalt head.
 
Ma olen jätkuvalt seda meelt, et romaani parim osa on esimene pool, mille peategelane Alvin veedab Diasparis ja alates Lysi jõudmisest käib see mingis mõttes maha, hoolimata põnevatest mõtetest ja kosmilistest mõõdetest. Lühiromaanis on aga see osa põhimõtteliselt olematu ja Alvin jõuab Diasparist välja juba esimese paari peatükiga.
 
Teoreetiliselt peaks see tähendama, et lühiromaan on oluliselt kehvem, kuid tegelikult siiski mitte. Kogu see kiire liikumine ühelt asjalt järgmiseni, mis romaani teist poolt iseloomustab, on lühiromaanis algusest lõpuni sama (ja romaanis üsna vähe muudetud). Üllatuslikult jõudsin ma lugedes selleni, et tegelikult see enam niimoodi ei sega.
 
Mingis mõttes ongi ehk seletus selles, et lühiromaan on kirjutatud noorema kirjaniku poolt ühekorraga ja seetõttu mõjub stiililt selge tervikuna (kuigi romaanist nõrgemana). Romaanis aga on tajutav ja minu jaoks häiriv erinevus vanema ja kogenenuma kirjaniku poolt lisatud suurepärase esimese osa - ning üsna vähe muudetud teise osa vahel.
 
Teoreetiliselt ma muidugi teadsin romaani loomislugu, aga juba enda jaoks selle seletuse leidmine tegi selle lugemise väärtuslikuks. Ning tegelikult on lühiromaan ka asjana iseeneses täiesti väärikas teos. Seda isegi siis, kui ta on oma olemuselt lähedasem Clarke'i lühiromaanile "Comarre'i lõvi" kui lõpuks valmiskujul romaanile "Linn ja tähed"
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Northwest of Earth on jutukogu, mis koondab kõiki autori jutte, kus esineb peategelasena Northwest Smith, juhutöödest elatuv kosmose-lindprii, kes on Maalt pagendatud. Huvitaval kombel on kõik lood esitatud nende kirjutamise järjekorras.
 
1. Shambleau (1933) 8/10
 
Northwest päästab Marsi väikelinnas raevunud rahvajõugu käest noore tütarlapse. Kuid nagu selgub, pole isegi paljunäinud lindprii varem sellise rassi esindajaga kohtunud.
 
Parim lugu terves kogumikus (uskumatu, et tegemist oli autori debüüdiga). Moore'i lood on tihti kantud lovecraftilikust õudusest ja siin tuleb see eriti hästi esile. Loo lõpp on tervikust pisut nõrgem, aga üldmuljet see väga ei riku.
 
2. Black Thirst (1934) 7/10
 
Veenuse sadamalinnas saab Northwest ühelt tütarlapselt kutse salapärasesse kindlusesse. Tollel tundub olevat eesmärgiks kindluse valitseja vastu mässu tõsta.
 
Täiesti korralik lugu, samuti meeldiva lovecraftiliku tundega. Esimest korda esineb siin idee ilust kui hävitavast loodusjõust, mida autor ka hiljem kasutab.
 
3. Scarlet Dream (1934) 8/10
 
Northwest ostab Marsi turult veidra mustriga salli. Samal õhtul magama jäädes siseneb ta unenäos selle mustri kaudu veidrasse paralleelmaailma ja jääb sinna lõksu.
 
Mulle meeldis see lugu pea sama palju kui "Shambleau", eriti paralleelmaailma veidralt õudse ülesehituse pärast. Lõpp on küll kaugele ette näha, aga sellest pole lugu.
 
4. Dust of Gods (1934) 7/10
 
Northwest palgatakse ekspeditsiooniks Marsi polaaraladele, et otsida midagi juba miljoneid aastaid unustatud linnavaremetest.
 
Jälle täiesti hea lugu lovecraftilikel teemadel. Plussiks on siin veel selle universumi ajaloo põhjalikum avamine.
 
5. Julhi (1935) 6/10
 
Northwest uimastatakse joogiga kuskil Veenuse kõrtsis ja ärgates leiab ta end salapärase linna varemetest.
 
Normaalne lugu, muudest pisut aeglasema tempoga. Lõpplahendusega ma ei ole rahul, see on ainuke, kus peategelane midagi halba korda saadab.
 
6. Nymph of Darkness (1935) 7/10 (kirjutatud koos Forrest J Ackermaniga)
 
Northwest kohtub öise Veenuse linnatänavatel tütarlapsega, kes põgeneb millegi eest. Aidates teda varjupaika jõuda, avastab Northwest valguse käes, et tütarlaps on nähtamatu.
 
Hea lugu, jällegi teemal "ilu on loodusjõud". Siin on peategelasel lõpplahendusega ehk kõige vähem pistmist ja ta on üldse rohkem kõrvaltegelase rollis, aga see ei sega.
 
7. The Cold Gray God (1935) 6/10
 
Salapäraselt kadunud laulja ilmub ootamatult välja ühes Marsi polaaralade linnas ja palkab Northwesti ühte veidrat karpi varastama.
 
Idee poolest normaalne lugu, kuid pisut veniv - ning samuti oli enamus siinset huvitavat tausta juba "Dust of Gods" loos läbi käidud.
 
8. Yvala (1936) 7/10
 
Northwest palgatakse ekspeditsioonile ühte Jupiteri metsikute kuude džunglitesse, kus olla nähtud erilisi kaunitare.
 
Kolmas lugu teemal "ilu on loodusjõud" ja ehk nendest kolmest isegi kõige parem. Sarnaselt "Shambleau" loole kasutab autor osavalt antiikmüütide töötlust.
 
9. Lost Paradise (1936) 8/10
 
Northwest viibib salaja Maal, kust ta kohtub ühe veidra ja talle tundmatu rassi esindajaga. Ühe teene osutamise eest lubab too paluda talt ükskõik mida...
 
Kolmas väga hea lugu siin kogumikus, väga meeldivalt fantastiline ja üsna kurb. Rangelt võttest ei juhtu siin midagi, aga tegelikult...
 
10. The Tree of Life (1936) 6/10
 
Northwest põgeneb Marsi kõrbes korravalvurite eest. Ootamatult kohtab ta ammusurnud linna varemetes salapärast naisterahvast, kes aga tõmbab ta kaasa kuskile veidrasse kohta.
 
Ei olnud halb lugu, aga see tundus natuke nagu nõrgem versioon loost "Scarlet Dream". Samuti on Northwest ka ise siin tavalisest nõrgem tegelane.
 
11. Quest of the Starstone (1937) 5/10 (kirjutatud koos Henry Kuttneriga)
 
Northwest tõmmatakse läbi maagilise portaali keskaegsele Prantsusmaale, kus ta palgatakse üht kalliskivi röövima. Kalliskivi omanikuks on aga Joiry Jirel!
 
Kuna igasugused Batman kohtub Supermaniga lood on fännide seas ülipopulaarsed, võis arvata, et ka Moore pidi lõpuks kirjutama oma kahe kuulsaima peategelase kohtumisest. Muud väga selle loo kohta öelda ei ole.
 
12. Werewoman (1938) 4/10
 
Täpselt mainimata asteroidil (?) kohtub Northwest igivana veidra needuse ja sellega seotud libahuntide-naiste karjaga.
 
Kõige nõrgem lugu terves kogumikus, aeglane ja igav ning ei jõua ka eriti kuhugi.
 
13. Song in a Minor Key (1940) 6/10
 
Northwest külastab saladuskatte all Maad ja see paneb teda mõtlema oma lapsepõlvele.
 
Ülilühike, kõigest paari lehekülje pikkune laast. Ühest küljest on see ilus lõpetus Northwesti lugudele, teisest küljest ei annaks see eelnevalt teiste lugudega mitte tutvunud lugejale mitte midagi. Jäägu siiski positiivne hinne.
 
Üldiselt üllatab Moore siin jälle positiivselt. Paljudes lugudest on selgelt näha, et tegemist oli Lovecrafti austajaga ning teatud aspektides kirjutab ta viimasest paremini. Kõik need tundmatud ja unustatud iidsed õudused annavad hästi edasi sedasama tunnet, et inimkond on üks väga väike ja tühine asi.
 
Mulle meeldib ka see maailm, kus lood toimuvad. Kogu elu on pärit juba miljard aastat tagasi hävinud nimetult planeedilt Marsi ja Jupiteri vahel, kust see siis edasi levis. Marsi tsivilisatsioonid on iidsed, Maa omad nooremad ja Veenuse omad kõige nooremad. Jupiteri metsikutel kuudel on küll elu, kuid mitte tsivilisatsiooni.
 
Selles kõiges on muidugi selgeid pulp-stiili mõjusid, kuid kuidagi tõusevad need lood Moore'i käes oluliselt kõrgemale. Tegemist ei ole lihtsalt kosmosekauboi-juttudega vaid millegi pisut enamaga. Ja kuigi pea kõik lood on selgelt ühe ja sama malli järgi kirjutatud, ei hakka see häirima.
 
Smith ise on ehk kõige vähem huvitav osa nendest lugudest. Ta on läbivalt külm ja tundetu (kuigi õiglase meelega, niipalju kui amet lubab) ning tundub, et kõik need erinevad naised nendes lugudes huvitavad autorit isegi rohkem kui tema peategelane. Viimasega on seotud ka see huvitav "ilu on loodusjõud" teema.
 
Mingis mõttes on sümboolne ka see, et Smith ei ole mingi üliinimene. Praktiliselt kõigis lugudes saaks ta lõpus lihtsalt hukka, kui talle poleks abiks keegi, keda ta ise aidanud on - või mõni tema vähestest sõpradest. Mingis mõttes ootasin ma pidevalt, kuidas mõnes loos ta Sherlock Holmesile sarnaselt ikkagi Reichenbachi kosest alla langeb.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Grey Lensman on vana kooli kosmoseooper. See on otsene järg raamatule "Galactic Patrol" ning jätkub põhimõtteliselt otse eelmise teose lõpustseenist, kus Galaktikapatrulli kangelane Kimball Kinnison võitleb sealse põhivastasega, Boskone organisatsiooni kohaliku juhi lord Helmuthiga.
 
Kohe selle võitluse järel selgub aga kaks asja. Esiteks on lord Helmuth suures Boskone organisatsioonis ainult väike mutrike ja kogu võitlust juhitakse naabergalaktikast. Teiseks on Boskone küll sõjaliselt lüüa saanud, kuid tegutseb edasi organiseeritud kuritegevuse võrgustikes.
 
Ma pean ütlema, et sedasorti lugude puhul on eelhäälestus täitsa vajalik asi. "Galactic Patrol" tekitas minus paraja tõrke seetõttu, et kõik meenutas nagu mõne superkangelase-koomiksi kohmakat ümberjutustust. Teades juba ette, mida siit oodata on, läheb lugemine palju libedamalt.
 
Täitsa huvitav on ka see, kuidas autoril väikestest mõtetest suuremad kasvanud on. Galaktikapatrulli esimesed lood ilmusid algselt 30ndatel ajakirja järjejutuna kosmosepolitsei seiklustest, aga siinse romaani juures on see kõik muutunud juba Kaose ja Korra ürgjõudude vastasseisuks.
 
Nagu ka enne, on siin olemas nii väike kui ka suur pilt. Päris pikalt veedetakse alguses aega organiseeritud kuritegevusega võideldes, mis sisaldab üsna vaikset salaagendi-tööd. Lõpus aga keeratakse kõik maksimumi, võitlusse asuvad tohutud tähelaevastikud ja planeete lennutatakse ringi kui mänguasju.
 
Siiski ei saa ma sellele mingit kõrgemat hinnet panna. Lugemine võis tänu häälestusele olla küll lihtsam, kuid sisu pole siin jätkuvalt siiski palju rohkem kui mõnes Marveli koomiksifilmis. Head superkangelased arendavad oma võimeid mõningase eneseületamisega edasi ja pahad saavad lõpus tuupi - kuni järgmise osani.
 
Hinnang: 3/10
Teksti loeti inglise keeles