Kasutajainfo

Brian Aldiss

18.08.1925-19.08.2017

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Brian Aldiss ·

Non-Stop

(romaan aastast 1958)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
3
4
0
0
Keskmine hinne
4.083
Arvustused (12)

Seda romaani peetakse “Generation Starship” teema üheks parimaks. Antud ulme alamliigis kestab reis nii kaua, et teatud põlvkonnast alates kosmoselaev ei ole enam edasiliikumise vahend, vaid ainus maailm selle elanikele. Sama teema teisteks olulisteks arendusteks on Clute’i ja Nichollsi ulmeentsüklopeedia järgi Simaki “Spacebred Generations” (53), Leiberi “Ship of Shadows” (69) ja Harrisoni “Captive Universe” (69).

Aldissi romaanis ei tea ükski tegelane, et ta on kosmoselaeval. Peategelane jahimees Roy Complain kuulub leitnant Greeni rändsuguharru. Grupp liikmeid vaimuliku juhtimisel suundub keelatud ekspeditsioonile laevas. Pärast ohtraid seiklusi ja ohvreid jõuavad nad laeva juhtruumi .

Lugu on hästi loetav ja kindlasti väärt ülelugemist siis, mil ta hakkab ununema. Minu arust ta ei saa Aldissi lühiproosa ega “Malacia Tapestry” vastu. Selline loogiline ja korralik seiklusjutt, igati hea esikromaaniks.
Teksti loeti vene keeles

Arvi juba kirjutas romaani sisust, ei ole mõtet seda siin üle korrata. Üks üsna mitmest romaanist, mis kirjeldab elu tähtedevahelise ekspeditsiooni kosmoselaevas, kus on vahetunud mitu põlvkonda, lennu eesmärk on kadunud, enamgi veel, kogu maailmaks ongi kosmoselaev.

Igati korralik lugu (eriti arvestades kirjutamisaastat), olen mitu korde üle lugenud. Pärast mõningaid kõhklusi siiski "viis".

Teksti loeti vene keeles

Lisaks Arvi poolt loetletutele on käesolevale teosele äravahetamiseni sarnase syzeega veel ka Robert Heinleini "Orphans of the Sky". Kusjuures, Aldissi variatsioon ei oleoluliselt halvem. Igastahes on mul sellest raamatust hoolimata lugemnisest möödunud aastatest igati meeldivad mälestused.
Teksti loeti vene keeles

Romaani "Non-Stop" 1959. a. USAs ilmunud väljaandele anti nimeks "Starship", mis mõne arvustaja arvates oli räme viga kuna avab liialt sisu. Tegelikult ei ole asjaolu, et romaani tegelaste elupaik on kosmoselaev, teab mis puänt ega ka sellena mõeldud ja nagu selgub, on märkimisväärne osa laeva asukatest eluaseme tegelikust funktsioonist ka teadlikud.

Hinnangus tuleb eelkirjutajatega üldjoontes nõustuda."Non-Stop" on hoogne ja korralik tavaulmekas, kuid kirjaniku potentsiaalist annab ta vähe aimu. Samal ajal on ta märksa huvitavam ja mitmetahulisem kui Robert A. Heinleini samateemaline teos, mis olevat olnud ka autori eesmärgiks.

Hindeks on plussiga neli, sest kuidagi tuleb ju näidata, et raamat mulle tunduvalt rohkem meeldis kui Heinleini "Orphans of the Sky". Küll võib aga lisada, et Simaki versioon (BAASis pealkirjaga "TargetGeneration") on neist mõlemast nõrgem.

Teksti loeti inglise keeles

Raamatu sisu on avastusretk, kus peategelane on (alguses) tuhm, kuid väle ja osav kütt küttide-korilaste hõimukeses mingis veidras tehiskeskkonnas. Ta satub mitte oma süü läbi vastikusse olukorda ja suguharu põlu alla. Kui siis hõimu usumees kutsub ta kaasa salajasele retkele, ei jäägi tal muud üle kui vastu tahtmist kaasa minna. Seikluse jooksul selgub muidugi, et lihtsalt muskliks kaasa võetud mees on tegelikult..., aga seda ma ei ütle.

Mind häiris selle raamatu ebaühtlus ja ebaloogilisus. On üks korralik peatükk, mis paneb kaasa elama ja siis tuleb mingi ports tohutut soga, mida on väga raske uskuda, kuigi Aldiss proovib lõpuks suurematele müsteeriumidele ikka mingid seletused välja pakkuda. Tegelased muutuvad ja arenevad ka valguskiirusel. No kuidas saab olla, et kahesaja lehekülje jooksul saab peategelasest, kes ei suuda kahemõõtmelise kaardi kontseptsioonigi läbi hammustada, väga peente tehnoloogiliste vidinate peremees?

Teisest küljest tuletas see tähelaeva lugu heas mõttes meelde Clarke’i “Linna ja tähtesid”. Selline silmade avanemise lugu. Ja arvestades minu mõningast vastumeelsust kosmoselaeva-tsivilisatsioonide lugude vastu ei ole tugev kolm halb hinne.

Teksti loeti inglise keeles

Alustaksin ehk tõdemusest, et ka mulle meeldis käesolev romaan Heinleini "Taeva orbudest" kõvasti rohkem. Aldissi stiil on kuidagi oluliselt huvitavam kui Heinleinil ja kogu üldine sündmustik koos puändiga märksa keerukam ning põnevam.
Tarmo on oma arvustuses käesolevat romaani võrrelnud Clarke'i "Linna ja tähtedega". Mulle meenutas Aldissi romaani algus hoopis Gluhhovski "Metro 2033." Apokalüpsisejärgne ühiskond, mis varjab end kuskil siseruumides ja käikudes, sünge ning hämar, kohati lausa õudussegusesse müstikasse kalduv õhustik... Aldissi romaani stiil muutub aga kiirelt koos tegevusmaailma järk-järgulise avanemisega, üks üllatus järgneb teisele ning põnevaid sündmustikupöördeid tuleb kuhjaga. Ilmselt tuleks märkida veel üht ulmeteost, mida "Peatumata" mulle meenutas - Hargla "Gondvana lapsi".
Kokkuvõttes: meeldis ja isegi väga.
Teksti loeti eesti keeles

Alustan samuti võrdlusest teise samas sarjas ilmunud põlvkonnalaeva looga ehk siis muidugi Heinleini "Taeva orbudega". Vaatan, et olen tollele BAASis miskipärast arvustuse ja hinde panemata jätnud, aga mäletan, et kuigi raamat oli kihvt, vajus lõpp siiski väga ära.
 
Aldissi "Peatumata" puhul seda viga polnud - lugu kulges kuni lõpuni vägagi tõusvas joones. Kuigi kirjutatud võib-olla mitte just kõige kaasahaaravamas stiilis - suutsin lugemise ajal ikka mitu korda magama jääda - ei olnud raamat siiski sugugi igav. Pigem oli viga minus, sest lugesin seda väga töisel perioodil. Aga jah, kui algus oli selline võib-olla pisut veniv, uimane ja müstiline, siis keskel hakkasid tükid ükshaaval paika saama ning üllatusi jagus kuni lõpuni. Kuigi osa puändist hammustasin enne lõppu lahti, oli ka asju mida ei osanud kuni päris viimaste lehekülgedeni arvata.
 
Ja kuigi lõpp oli ju ikkagi õnnelik, polnud see lääge ja ebausutav nagu "Taeva orbudes". Mitte, et ebausutavusi teoses olnud poleks: ka mind häiris veidi nii peategelase kiire areng kui ka põlvkonnalaeva nii kiire allakäik (väike spoiler!) katastroofi perioodil. Aga muidu igati tipp-topp teos, mida tahaks ausalt öeldes kohe uuesti lugeda, sest lõpusündmuste valguses paistab loo algusele kindlasti hoopis teistsugune. Vast võtan kunagi uuesti ette.
 
Ja lõpuks taaskord aitäh kirjastusele, kes selle maakeelde pani!
Teksti loeti eesti keeles

Isegi 60 aastat pärast ilmumist lugedes ei tekkinud hinde üle mõtiskledes tunnet et sellele romaanile tuleks rakendada mingit "pensionäri allahindlust". Seda arvestades pidi ilmumise ajal tegu olema ikka ülikõva teosega. Mõned puudused tal muidugi on, millele eelnevates arvustustes on juba tähelepanu juhitud, aga sellest hoolimata arvan et siit saavad lugemisrõõmu veel ka meie lapsed.
Teksti loeti inglise keeles

Non-Stop on kosmoserännaku-ulmelugu. Kuna teadaolevate füüsikaseaduste järgi ei ole valguse kiiruse ületamine võimalik, siis on selle loo tegevuspaigaks kosmoselaev, mille reis tähtede vahel võtab aega sajandeid. Kuid mingil hetkel on pardal toimunud katastroof ning laeva elanikud on langenud barbarismi, unustades iga põlvkonnaga järjest enam oma päritolu...
 
Peategelaseks on noor kütt Roy Complain ühest väikesest rändhõimust. Kogu tema maailmaks on koridor, mida mööda hõim aeglaselt edasi liigub, kasutades toiduks seal kasvavaid metsikuid taimi ja küttides loomi. Ühel päeval aga ärgitab hõimu preester Marapper teda liituma salajase ekspeditsiooniga Laevaks kutsutava maailma kaugetesse müütilistesse piirkondadesse...
 
Teatud mõttes on huvitav, kuidas enamus kosmoseulmest ei lase ennast liialt häirida valguse kiiruse piirist vaid leiutab selle ületamiseks lihtsalt rohkem või vähem fantastilisi seaduseauke. Natuke tõepärasemad ideed, nagu reisideks sadu aastaid kulutavad "põlvkonnalaevad", ongi tihti jäetud ainult tsivilisatsiooni hävingu temaatika teenistusse.
 
Nõnda tegi selle lootüübi esimene kuulus näide - Robert A. Heinleini "Taeva orvud" ja sama teeb ka see jutustus. Aldiss on suutnud küll teemale vürtsi lisada sellega, et tegelaste olukorra ja olemuse osas on loos peidus mitu saladust ning maailmale lisavad värvi intelligentsed hiired ja telepaatilised liblikad. Suures plaanis jääb see kõik siiski vaid kergeks variatsiooniks.
 
Sellega ei taha ma öelda, et see variatsioon halb oleks. Autor on näiteks hästi kujutanud jõhkramat tüüpi eelajaloolist mõtteviisi ning lõbusaks lisandiks on freudismist inspireeritud viisakusvormelid. Lisaks on tegevus seikluslik ja hoogne, sündmused ja paljastused järgnevad üksteisele kiiresti kuni lõpplahenduseni välja.
 
Samas aga jääb see kõik pisut liiga pinnapealseks. Inimestesse puutuvate müsteeriumite lahendused antakse loo käigus tegelikult üsna läbinähtavate vihjetena ette ning kogu muu fantastiline floora ja fauna on lõpuks vaid dekoratsiooniks, ilma mingi olulise rollita.
 
Aldiss on kahtlemata andekas kirjanik ja "barbarismi langenud põlvkonnalaeva" teemal võetuna on see lugu täiesti OK. Lugedes tuli lihtsalt liiga tihti meelde võrdlusi sarnaste teemade huvitavamatest ideedest, nagu Arthur C. Clarke'i "Kohtumine Ramaga" või Poul Andersoni "Tau Zero".
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2020
august 2020
juuli 2020
juuni 2020
mai 2020
aprill 2020

Autorite sildid: