Kasutajainfo

Brian Aldiss

18.08.1925-19.08.2017

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Brian Aldiss ·

Non-Stop

(romaan aastast 1958)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
3
4
0
0
Keskmine hinne
4.083
Arvustused (12)

Seda romaani peetakse “Generation Starship” teema üheks parimaks. Antud ulme alamliigis kestab reis nii kaua, et teatud põlvkonnast alates kosmoselaev ei ole enam edasiliikumise vahend, vaid ainus maailm selle elanikele. Sama teema teisteks olulisteks arendusteks on Clute’i ja Nichollsi ulmeentsüklopeedia järgi Simaki “Spacebred Generations” (53), Leiberi “Ship of Shadows” (69) ja Harrisoni “Captive Universe” (69).

Aldissi romaanis ei tea ükski tegelane, et ta on kosmoselaeval. Peategelane jahimees Roy Complain kuulub leitnant Greeni rändsuguharru. Grupp liikmeid vaimuliku juhtimisel suundub keelatud ekspeditsioonile laevas. Pärast ohtraid seiklusi ja ohvreid jõuavad nad laeva juhtruumi .

Lugu on hästi loetav ja kindlasti väärt ülelugemist siis, mil ta hakkab ununema. Minu arust ta ei saa Aldissi lühiproosa ega “Malacia Tapestry” vastu. Selline loogiline ja korralik seiklusjutt, igati hea esikromaaniks.
Teksti loeti vene keeles

Arvi juba kirjutas romaani sisust, ei ole mõtet seda siin üle korrata. Üks üsna mitmest romaanist, mis kirjeldab elu tähtedevahelise ekspeditsiooni kosmoselaevas, kus on vahetunud mitu põlvkonda, lennu eesmärk on kadunud, enamgi veel, kogu maailmaks ongi kosmoselaev.

Igati korralik lugu (eriti arvestades kirjutamisaastat), olen mitu korde üle lugenud. Pärast mõningaid kõhklusi siiski "viis".

Teksti loeti vene keeles

Lisaks Arvi poolt loetletutele on käesolevale teosele äravahetamiseni sarnase syzeega veel ka Robert Heinleini "Orphans of the Sky". Kusjuures, Aldissi variatsioon ei oleoluliselt halvem. Igastahes on mul sellest raamatust hoolimata lugemnisest möödunud aastatest igati meeldivad mälestused.
Teksti loeti vene keeles

Romaani "Non-Stop" 1959. a. USAs ilmunud väljaandele anti nimeks "Starship", mis mõne arvustaja arvates oli räme viga kuna avab liialt sisu. Tegelikult ei ole asjaolu, et romaani tegelaste elupaik on kosmoselaev, teab mis puänt ega ka sellena mõeldud ja nagu selgub, on märkimisväärne osa laeva asukatest eluaseme tegelikust funktsioonist ka teadlikud.

Hinnangus tuleb eelkirjutajatega üldjoontes nõustuda."Non-Stop" on hoogne ja korralik tavaulmekas, kuid kirjaniku potentsiaalist annab ta vähe aimu. Samal ajal on ta märksa huvitavam ja mitmetahulisem kui Robert A. Heinleini samateemaline teos, mis olevat olnud ka autori eesmärgiks.

Hindeks on plussiga neli, sest kuidagi tuleb ju näidata, et raamat mulle tunduvalt rohkem meeldis kui Heinleini "Orphans of the Sky". Küll võib aga lisada, et Simaki versioon (BAASis pealkirjaga "TargetGeneration") on neist mõlemast nõrgem.

Teksti loeti inglise keeles

Raamatu sisu on avastusretk, kus peategelane on (alguses) tuhm, kuid väle ja osav kütt küttide-korilaste hõimukeses mingis veidras tehiskeskkonnas. Ta satub mitte oma süü läbi vastikusse olukorda ja suguharu põlu alla. Kui siis hõimu usumees kutsub ta kaasa salajasele retkele, ei jäägi tal muud üle kui vastu tahtmist kaasa minna. Seikluse jooksul selgub muidugi, et lihtsalt muskliks kaasa võetud mees on tegelikult..., aga seda ma ei ütle.

Mind häiris selle raamatu ebaühtlus ja ebaloogilisus. On üks korralik peatükk, mis paneb kaasa elama ja siis tuleb mingi ports tohutut soga, mida on väga raske uskuda, kuigi Aldiss proovib lõpuks suurematele müsteeriumidele ikka mingid seletused välja pakkuda. Tegelased muutuvad ja arenevad ka valguskiirusel. No kuidas saab olla, et kahesaja lehekülje jooksul saab peategelasest, kes ei suuda kahemõõtmelise kaardi kontseptsioonigi läbi hammustada, väga peente tehnoloogiliste vidinate peremees?

Teisest küljest tuletas see tähelaeva lugu heas mõttes meelde Clarke’i “Linna ja tähtesid”. Selline silmade avanemise lugu. Ja arvestades minu mõningast vastumeelsust kosmoselaeva-tsivilisatsioonide lugude vastu ei ole tugev kolm halb hinne.

Teksti loeti inglise keeles

Alustaksin ehk tõdemusest, et ka mulle meeldis käesolev romaan Heinleini "Taeva orbudest" kõvasti rohkem. Aldissi stiil on kuidagi oluliselt huvitavam kui Heinleinil ja kogu üldine sündmustik koos puändiga märksa keerukam ning põnevam.
Tarmo on oma arvustuses käesolevat romaani võrrelnud Clarke'i "Linna ja tähtedega". Mulle meenutas Aldissi romaani algus hoopis Gluhhovski "Metro 2033." Apokalüpsisejärgne ühiskond, mis varjab end kuskil siseruumides ja käikudes, sünge ning hämar, kohati lausa õudussegusesse müstikasse kalduv õhustik... Aldissi romaani stiil muutub aga kiirelt koos tegevusmaailma järk-järgulise avanemisega, üks üllatus järgneb teisele ning põnevaid sündmustikupöördeid tuleb kuhjaga. Ilmselt tuleks märkida veel üht ulmeteost, mida "Peatumata" mulle meenutas - Hargla "Gondvana lapsi".
Kokkuvõttes: meeldis ja isegi väga.
Teksti loeti eesti keeles

Alustan samuti võrdlusest teise samas sarjas ilmunud põlvkonnalaeva looga ehk siis muidugi Heinleini "Taeva orbudega". Vaatan, et olen tollele BAASis miskipärast arvustuse ja hinde panemata jätnud, aga mäletan, et kuigi raamat oli kihvt, vajus lõpp siiski väga ära.
 
Aldissi "Peatumata" puhul seda viga polnud - lugu kulges kuni lõpuni vägagi tõusvas joones. Kuigi kirjutatud võib-olla mitte just kõige kaasahaaravamas stiilis - suutsin lugemise ajal ikka mitu korda magama jääda - ei olnud raamat siiski sugugi igav. Pigem oli viga minus, sest lugesin seda väga töisel perioodil. Aga jah, kui algus oli selline võib-olla pisut veniv, uimane ja müstiline, siis keskel hakkasid tükid ükshaaval paika saama ning üllatusi jagus kuni lõpuni. Kuigi osa puändist hammustasin enne lõppu lahti, oli ka asju mida ei osanud kuni päris viimaste lehekülgedeni arvata.
 
Ja kuigi lõpp oli ju ikkagi õnnelik, polnud see lääge ja ebausutav nagu "Taeva orbudes". Mitte, et ebausutavusi teoses olnud poleks: ka mind häiris veidi nii peategelase kiire areng kui ka põlvkonnalaeva nii kiire allakäik (väike spoiler!) katastroofi perioodil. Aga muidu igati tipp-topp teos, mida tahaks ausalt öeldes kohe uuesti lugeda, sest lõpusündmuste valguses paistab loo algusele kindlasti hoopis teistsugune. Vast võtan kunagi uuesti ette.
 
Ja lõpuks taaskord aitäh kirjastusele, kes selle maakeelde pani!
Teksti loeti eesti keeles

Isegi 60 aastat pärast ilmumist lugedes ei tekkinud hinde üle mõtiskledes tunnet et sellele romaanile tuleks rakendada mingit "pensionäri allahindlust". Seda arvestades pidi ilmumise ajal tegu olema ikka ülikõva teosega. Mõned puudused tal muidugi on, millele eelnevates arvustustes on juba tähelepanu juhitud, aga sellest hoolimata arvan et siit saavad lugemisrõõmu veel ka meie lapsed.
Teksti loeti inglise keeles

Non-Stop on kosmoserännaku-ulmelugu. Kuna teadaolevate füüsikaseaduste järgi ei ole valguse kiiruse ületamine võimalik, siis on selle loo tegevuspaigaks kosmoselaev, mille reis tähtede vahel võtab aega sajandeid. Kuid mingil hetkel on pardal toimunud katastroof ning laeva elanikud on langenud barbarismi, unustades iga põlvkonnaga järjest enam oma päritolu...
 
Peategelaseks on noor kütt Roy Complain ühest väikesest rändhõimust. Kogu tema maailmaks on koridor, mida mööda hõim aeglaselt edasi liigub, kasutades toiduks seal kasvavaid metsikuid taimi ja küttides loomi. Ühel päeval aga ärgitab hõimu preester Marapper teda liituma salajase ekspeditsiooniga Laevaks kutsutava maailma kaugetesse müütilistesse piirkondadesse...
 
Teatud mõttes on huvitav, kuidas enamus kosmoseulmest ei lase ennast liialt häirida valguse kiiruse piirist vaid leiutab selle ületamiseks lihtsalt rohkem või vähem fantastilisi seaduseauke. Natuke tõepärasemad ideed, nagu reisideks sadu aastaid kulutavad "põlvkonnalaevad", ongi tihti jäetud ainult tsivilisatsiooni hävingu temaatika teenistusse.
 
Nõnda tegi selle lootüübi esimene kuulus näide - Robert A. Heinleini "Taeva orvud" ja sama teeb ka see jutustus. Aldiss on suutnud küll teemale vürtsi lisada sellega, et tegelaste olukorra ja olemuse osas on loos peidus mitu saladust ning maailmale lisavad värvi intelligentsed hiired ja telepaatilised liblikad. Suures plaanis jääb see kõik siiski vaid kergeks variatsiooniks.
 
Sellega ei taha ma öelda, et see variatsioon halb oleks. Autor on näiteks hästi kujutanud jõhkramat tüüpi eelajaloolist mõtteviisi ning lõbusaks lisandiks on freudismist inspireeritud viisakusvormelid. Lisaks on tegevus seikluslik ja hoogne, sündmused ja paljastused järgnevad üksteisele kiiresti kuni lõpplahenduseni välja.
 
Samas aga jääb see kõik pisut liiga pinnapealseks. Inimestesse puutuvate müsteeriumite lahendused antakse loo käigus tegelikult üsna läbinähtavate vihjetena ette ning kogu muu fantastiline floora ja fauna on lõpuks vaid dekoratsiooniks, ilma mingi olulise rollita.
 
Aldiss on kahtlemata andekas kirjanik ja "barbarismi langenud põlvkonnalaeva" teemal võetuna on see lugu täiesti OK. Lugedes tuli lihtsalt liiga tihti meelde võrdlusi sarnaste teemade huvitavamatest ideedest, nagu Arthur C. Clarke'i "Kohtumine Ramaga" või Poul Andersoni "Tau Zero".
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Tegu on "Pikkmaa" sarja viienda ja viimase raamatuga. Ma jätsin selle sarja 3nda ja 4nda osa vahele, sest ei viitsinud Baxterit ülearu lugeda. Sama on teinud ilmselt ka muud lugejad, sest kolmandale osale eksisteerib hetkel 2 arvustust ja neljandale osale 0 arvustust, kuigi need raamatud on eesti keeles ilmunud 5-7 aastat tagasi. Soovitan sama taktikat ka teistel lugejatel ja võibolla tasub ka viimane osa üldse lugemata jätta. 
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu lugesin "Pikkmaad", kuid see oli liialt tuim raamat ja sarja ennast ma edasi enam ei lugenud. Nüüd aastaid hiljem olin sunnitud esimest osa uuesti üle lugema, et saaksin alustada teise osaga. Ühtlasi imestan,et miks ma esimesele osale aastaid tagasi hindeks "4" panin. Toda hinnet ma muuta ei viitsi. Aga kuna teine osa oli umbkaudu sama nüri, siis panen teisele osale hindeks "3".
 
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa oli kindel viis. Teine osa on aga minu arust veidi viletsam.
Eelmisel osal oli 80ndate nostalgia põhjendatud, järjes aga enam mitte. Autor oleks suutnud teise osa intriigid kokku treida kasvõi 1930ndate (või 2030ndate) nostalgiaga.  Või kasutades hoopis mingeid muid võtteid. Aga kahjuks ta ei suutnud seda teha ja lugeja üleujutamine Tolkieni-Hughes'i kultuuripärandiga osutus erakordselt tüütuks.
Teksti loeti inglise keeles

Kuna polnud hulk aega mitte midagi kultuurset lugenud, siis haarasin riiulilt pihku juba paar aastat tagasi soetatud "Surface Detail" raamatu. Kultuuri sari on mulle ka seni meeldinud ja ka käesolev raamat ei valmistanud pettumust. Hinde tõmbab antud juhul alla ka teiste poolt kurdetud erinevate liinide üleküllus. Kuid kuna Banksi tase ulmekirjanduses on kõvasti üle keskmise, siis hindeks on pigem "4++"
 
Raamatut soovitaks lugeda kõigil, keda painab küsimus: "Mis Kultuurist edasi sai/saab?". Üldpildile lisatakse päris palju infot, poliitikat ja värve juurde.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt leidub kogumikus "Dangerous Women". 
Jutt ise aga kuulub omakorda sarja "The Imperials Saga", milles on hetkel 4 romaani, kuid mida ma lugenud ei ole.
Lugu ise: värske kosmoselaevastiku ohvitser kohtab kõrtsis üht joodikut, kes paljastab talle ühe galaktikalist mõõtu vandenõuteooria. Omaette oli see lugu lahjavõitu, kuid tekitas soovi "The Imperials Saga"-ga millalgi ligemat tutvust sõlmida.
 
Teksti loeti inglise keeles

Taustast:
"Esimese Seaduse" triloogia raamatute sündmused toimuvad tolle maailma ajaarvamise järgi aastatel 575-576. Triloogiale on kirjutatud 3 samasse maailma kuuluvat järge (mida eesti keeles (veel?) ei ole) ja nonde sündmused toimuvad erinevais paigus ja erinevate tegelastega aastatel 579 , 584 ja 590. Need järjed on üksteisest sõltumatult loetavad. Autoril on plaan kirjutada aga ka teine triloogia, mille raamatud antakse välja aastatel 2019-2021 ja kajastavad sündmusi, mis toimuvad "Esimese Seaduse" maailmas 605-???.
Kogumikus "Sharp Ends" koosneb aga erinevatest lühijuttudest, milles sündmusi vaadeldakse kõrvaltegelaste pilgu läbi. Lühijuttude tegevus toimub aastatel 566-592, mis tähendab seda, et need katavad suurema ajalise vahemiku, kui "paksudes" raamatutes. Kõrvaltegelaste silmade läbi on võimalik ka jälgida mõnede romaanikangelaste edasist saatust.
"Sharp Ends" pealkiri ise on vähemalt kahemõttelise maiguga: Ühest küljest on see vist eufemism sõnale "mõõk", teisest küljest aga lõpevad kõik lühilood suhteliselt järsult (teravalt), jättes tihti tee lahti äkilisteks edasisteks sündmuste arenguks.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oli väga hea, kuid päris lõpus tundus, et tegu on pigem armastuseromaaniga, mitte ulmekaga.
 
Raamatul oli mõningasi sarnasusi Leckie "Abistav Õiglus"-ega. Võrdlesin aastanumbreid oletamaks, et kumb kirjanik on teiselt ideid laenanud.
 
Teksti loeti soome keeles

Eelnev arvustaja on päris täpselt ka minu enda mõtted osanud ära sõnastada.
 
Lisaks vaid kaks detaili omalt poolt juurde: Esiteks tundus kõige-kõige tagant paistev Suur Intriig jabur ja autori poolt meelevaldselt konstrueeritud. Teiseks oli raamatus üks väga tobe totrus sees, mis viitab kehvale ülelugemisele või toimetamisele. Nimelt kõnetas peamine kõrvaltegelane peategelast nimega "Dakota", mis ei olnud aga parasjagu nimi, mille all ta peategelast too hetk tundis.
Teksti loeti eesti keeles

David Mitchellil on eesti keeles varem ilmunud "Pilveatlas" ja "Varikirjas". Nende lugemine tekitas autori suhtes piisavalt suure huvi ja kui kogemata sattus näppu "The Bone Clocks", siis võtsin ka selle ette. Sisu on (suhteliselt sarnane "Varikirjas") suuremalt osalt tavapärane romaan. Ka siin kasutatakse ulmet-fantaasiat vaid näpuotsaga. Autor justkui naudiks pigem tavapäraste inimeste ja tavapäraste sündmuste kirjeldamist, kui et ulmet ennast.
 
Loo ulmedetailide lühike ülevaade:
a) Surematud tegelased. Nad taassünnivad nad uuesti peale surma, kuid mõnes uues kehas. 
b) Teist sorti surematud tegelased. Nad ei vanane, kui kasutavad regulaarselt muid hingi toiduks. "a)" ja "b)" omavahel eriti läbi ei saa. See on loo põhiliseks taustaks
c) Tavainimesed, kellel mõnedel on (mõnikord nende enda teadamatagi) selgeltnägemise või telepaatia võime. Peategelane (Holly Sykes) kuulub sellesse seltskonda.
 
Lugu ise leiab aset aastatel 1984-2043 ja põhiliselt keerleb tegevus Holly Sykes-i ümber, kes on tahtmatult etturina kaasatud surematute omavahelisse arveteklaarimisse.  Loo lõpuosa toimub pisut post-apokalüptilises õhkkonnas. Raamatu enda intriigid ei ole apokalüpsist tekitanud, sellega on hakkama saanud tavainimesed. Nimelt on globaalne soojenemine, vedelkütuste ammendumine ja pandeemiad kogu senise maailmakorralduse peapeale pööranud ja inimesed elavad siis hääbuva tehnika ajastus. Kuid seda raamatu viimast kuuendikku on praeguse pandeemia ajal päris põnev lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Lõpplahendus valmistas mulle pettumuse. Selline tunne oli, et loo ladumiseks kasutati rohkem telliseid, kui neid pärast üldse vaja oli. Lugesin igaks juhuks läbi ka eelnevad arvustused ja veendusin, et (vist) mitte midagi mulle arusaamatuks ei jäänud.
 
Teksti loeti eesti keeles