Kasutajainfo

Valerie J. Freireich

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Ulitka na sklone

(romaan aastast 1972)

eesti keeles: «Tigu nõlvakul»
Tartu «Fantaasia» 2014 (Orpheuse Raamatukogu 1/2014)

Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
  • Stalker 2015
Hinne
Hindajaid
6
4
0
0
1
Keskmine hinne
4.273
Arvustused (11)

Kõigepealt oli "Bespokoistvo", mis Strugatskitele eriti ei meeldinud ja nad otsustasid "Poldeni" maailma sealt välja rookida ja kirjutada uue asja. "Les" ja "Upravlenija" (eriti viimane) levisid peamiselt samizdatis ja käsikirjaliselt ning ühiste kaante all ilmusid esmakordselt alles 1988. Eestikeelse "Upravlenije" ilmumine oli kahtlemata üleliiduline vägitükk. Aga romaani kaks liini moodustavad siiski ühe terviku, eraldi lugedes nad oma eesmärki päriselt ei saavuta.

Kui hakkasin originaali lugema, mõtlesin algul "Upravlenije" vahele jätta, üsna hiljuti loetud teine. Selgus aga, et vene keeles mõjub selle romaani nö kafkalikum ja sürrim osa palju mõistetavamalt ning väga värskelt. Liinid täiendavad üksteist, arendavad vastakuti ideid edasi ja kannavad teose põhiprobleeme. Paljud peavad "Tigu" vendade parimaks asjaks, ehk õigustatultki. Niisiis, on "Upravlenije"`s mainitud kadunud Kandid seiklemas metsas. Ta üritab sealt välja rabelda, pöörduda tagasi biojaama, samas lahendada ka metsa saladused.

Mõlema liini kangelasi ühendab soov kuskilt välja murda, jõuda kuhugi. Mõlemad keerlevad nagu orav rattas, kogevad oma ümbritsevast palju uut, asetuvad lõpuks oma taustsüsteemis uude kvaliteeti, kuid kõige paremal juhul jäävad nad siiski rohkem läbitunnetatud keskkonnas selles opereerija, mitte selle muutja tasemele. Kandid surmab skalpelliga bioroboteid (teades oma võitlus mõttetusest) ja Würtz (Perec) üritab bürokraatliku süsteemi "seestpoolt reformida". Mõlema saaga on ette määratud nurjumisele, sest neid ümbritsev süsteem hävitab iseennast.

"Metsa" peatükid kulgevad hoogsa tegevuse ning seikluste saatel, meenutasid mulle mõneti Stvensoni "Musta noolt". Pakutav lahendus on üsnagi keeruline ja jälle võib sellest mitut moodi arusaada. Ka kogu "Tigu" võib lugeda mitut moodi, näha selles mitmeid erinevaid teemasid sõltuvalt ajastust. Võib mõista ka neid, kellele "Uprv.-e" sugugi ei meeldi, sest mõnes mõttes on tegemist väljakutsega lugejale ja üsnagi ebakonventsionaalse sfi-fi`ga. Kokku aga alla "viie" ei saa kuidagi anda!
Teksti loeti eesti ja vene keeles

Jõudsin juba loo mõlemast poolest eraldi kirjutada, ega sinna palju lsada pole. Kellel "Upravlenije" loetud ja vähegi meeldis, lausa peab mõlemaid pooli koos lugema, nagu autoritel mõeldudki oli, peatükid vaheldumisi. Terviku mõju on palju võimsam kui pooltel eraldi.
Teksti loeti vene keeles

Kohutavalt raske teos. Alguses ei saa millestki aru, teos on kohutavalt sürr, aga kui lõppu jõuad, siis viskab kõik omale kohale. Sa saad aru ja muheled. Muuseas see eesti keeles ilmunud osa jääb kuidagi poolikuks. Koos Kandidi osaga saab sellest pareminu aru. Teos on tervenisti inglisekeelsena ka netis üleval.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Nii "Valitsus" kui "Mets" on kujutatud indiviidi silme läbi, kelle "terve mõistuse" jaoks süsteem, millesse nad on juhuse tahtel sattunud, on vaenulik ja arusaamatu. Kumbki süsteem näib aga olevat täiesti mõistuspärane ja loogiline selle püsielanike jaoks. Mõlemad peategelased jõuavad juhuslikult ka oma kohalikus hierarhias kõrgele positsioonile, kuid ega nad selle pärast millestki rohkem taipama hakka. Võimalik, et autorite jaoks kehastab "Valitsus" mehelikust ja "Mets" naiselikust algest lähtuvat maailmakorraldust - kumbki tekst näib olevat täis arhetüüpseid kujundeid ja allutatud mingile autoritele hästi teada olevale alusprintsiibile, alustades stiilist ja tempost ja lõpetades kõige ülejäänuga. Romaani kompositsioonis on need piinlikult täpselt sümmeetriliseks aetud.

"Valitsus" sai 5 ja "Mets" 3 punkti põhjustel, mida ma selgitan kummagi juures eraldi.

Teksti loeti eesti keeles

Selle romaani võiks tuua tüüpnäiteks teosest, mis mulle EI meeldi. Tõeline lugemispiin, tappev igavus, aga milline pretensioonikus! Märksõna oleks unenäolisus - tegelased käituvad nii absurdselt, kui vähegi võimalik, aga eriti pead ei vaeva, miks kõik nii veider on. Vennasteosena hakkas mulle kangastuma Ristikivi "Hingede öö" - teine "pärl", kus tegevus kulgeb mõttetus nõiaringis - ilma vähimagi point'ita.
Teksti loeti eesti keeles

The Snail on the Slope on düstoopiline ulmelugu, mis koosneb kahest paralleelsest tegevusliinist. Ühes neist on peategelaseks lingvist Peretz, kes on mõnda aega tagasi saabunud salapärase Metsaga tegeleva administratsiooni linnakusse. Oma pahameeleks avastab ta aga peagi, et tal pole kohaliku segase ja mõistmatu bürokraatia tõttu mingit võimalust tegelikult Metsa pääseda - või isegi koju tagasi pöörduda...
 
Teise loo peategelaseks on administraator Candide, kes mõne aasta eest Metsa kohal luurelendu tehes kadunuks jäi ja seetõttu surnuks arvati. Siiski on tal õnnestunud Metsas ellu jääda ja endale isegi ühe kohaliku hõimu hulgas koht leida. Kuid Metsas toimub veidraid asju, mida ka kohalikud ei mõista ning seetõttu on seni luhtunud iga Candide'i katse Metsast välja pääseda...
 
Olen seda lugu varem maakeeles mõnel korral lugenud. Esimene tegevusliin ilmus eraldi loona juba 1971. aastal Loomingu raamatukogus ning seda lugesin kunagi ikka mitu korda üle. Tervikteos, kus mõlemad liinid peatükkide kaupa vahelduvad, ilmus Orpheuse raamatukogus 2014. aastal ning võitis ka Stalkeri auhinna. Seda lugesin samuti kohe pärast ilmumist, aga vaid korra.
 
Seekord, teistsugust tõlget lugedes (Olena Bormashenko uus versioon peaks olema ka tunduvalt parem kui Alan Myersi 1980nda aasta oma), on mu mõtted üsna sarnased tolleaegse korraga, kui tervikteost maakeeles loetud sai. Lühidalt, Peretzi lugu on suurepärane, Candide'i oma aga... mitte eriti hea. Loomingu raamatukogu oli selles mõttes kunagi teinud hea valiku.
 
Nimelt on kõik administratsioonis toimuv täiesti vaimustav satiir, kantud süsimustast huumorist. Siin on päris palju näha Franz Kafka pooliku romaani "Loss" mõjusid, kuid minu arvates veel parema tulemusega - siin on näiteks olemas ka lõpplahendus. Satiir on teravam kui vendade Strugatskite loos "Muinasjutt troikast" ja huumor on parem kui samade autorite kuulsas "Esmaspäev algab laupäeval".
 
Candide'i lugu on selle kõigega võrreldes üsna nõrk. Jah, eelkõige on need kaks lugu teineteise peegeldused. Jah, Metsas toimuv ei ole tegelikult nii segane, kui esmapilgul paistab ja seal on isegi positiivne (feministlik?) lahendus. Siiski on see kõik pigem igav ja väsitav. Erinevalt teisest liinist, ei jaksaks Metsas toimuvaid peatükke eraldiseisvana üldse lugeda.
 
Kui tahta otsida midagi sarnast aga paremas tasakaalus teost, siis võiks vaadata näiteks Jeff VanderMeeri raamatuid "Häving" ja "Võim", mis üsna selgelt Strugatskite tegevusliinidelt mõtteid laenanud on. Eraldi pöördun ma ise kindlasti veel tagasi käesoleva loo Loomingu raamatukogu versiooni juurde. Täisversioonil aga jäävd edaspidi Metsa peatükid vaid sirvimiseks.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Vaikuse sõdalased on küllalt meeliköitev romaan. Autor on päris palju vaeva näinud tegelaste välimuse  kirjeldamisele. Kõige rohkem on värvi saanud ootuspäraselt peategelane Tixu, kelle kohta lugeja võib isegi lapsepõlve ja hariduselu seikasid teada saada. Huvitavad on ka mõned episoodilised tegelased (nt üks šamaan ja üks poliitik), kuid kõige olulisema naistegelase kirjeldamine jääb pisut ühekülgseks.
 
Romaani sündmused kulgevad rööbiti mitmel planeedil, mistõttu suhteliselt suure loetud lehekülgede mahu juures, milleks ma kulutasin märkimisväärse hulga aega, möödub romaanis aega suhteliselt vähe, ja sellega oli algul vaja harjuda.
 
Romaani üldine õhustik on võrdlemisi sünge. Näiteks planeedi Punatäpp, kus toimub viie peatüki tegevus, ühiskond on düstoopiline. Kurjategijate ja heidikute ohtrus on omane just sellele planeedile, kuid  kõrvalekalletega tegelaste lai valik on esindatud teistelgi planeetidel.
Teksti loeti saksa keeles

Romaan algab sellise tagasihoidliku taustaga kangelase küllaltki napi kirjeldusega, mistõttu esimest paari peatükki lugedes küsisin endalt, kas loost üldse asja võib saada. Pikapeale aga olukord paranes, lugu muutus põnevamaks, kuigi peategelane jäi endiselt vähehoomatavaks. Üheksanda peatüki paiku hakkasid ilmnema mõned sarnasused van Vogti teostega, mida ma küll oodata ei osanud, kuid mis kokkuvõttes mõjusid pigem positiivselt. 
Teksti loeti inglise keeles

Greenworld — unustatud planeet“ on lugu kosmoses laevahuku üle elanud seitsmeliikmelisest seltskonnast, kes satub ühele nurgatagusele planeedile. Maa-sarnase planeedi teeb eriliseks, vähemalt autori arvates, selle koloniseerimise ajalugu. Greenworldi koloniseerimist alustati 2000. aasta paiku. Peagi pärast uusasukate planeedile toimetamist jäeti sealsed kolonistid kas tahtlikult või juhuslikult isolatsiooni ja unustati. Päeval, mil sinna saabub laevaõnnetusest pääsenud seitsmik (see on u aastal 2250), on Greenworld olnud juba üle paari sajandi Päikeseimpeeriumist ära lõigatud.

 

Tegelaste hulk, keda selles suhteliselt lühikeses tekstis lugejale tutvustatakse, on mõistlikult väike – nimeliselt mainitakse neist umbes 20-t. Üldiselt tegelastelimuse kirjeldamisele sõnu ei kulutata. Peale nime antakse teada tolle elukutse-tegevusala ja sõjaväeline auaste (kui on). Kohati on ära toodud tegelase vanus, Raamatu peategelaseks võib pidada hiirkobras Gucky’t. Umbes meetripikkune näriline on sageli pildil. Teised tegelased jäävad Gucky varju. Neist võiks mainida kapten Per Durac’i, tehnik Markus Rondinit ja professor Wladimir Bogowskit.

Lugedes jäi mulje, et sündmused toimuvad kiiresti. Nagu öeldud, tegelaste kirjeldamisega eriti vaeva pole nähtud. Sama võib õelda ümbruse kohta: loodus ja linnaruum esinevad siin pigem väljajätuna, millegina, mille lugeja oma kujutlusvõimega täitma peaks. Ja isegi sel juhul mõjus teose lõpus Gucky arvamus, nagu oleks Greenworld’s olnud midagi paradiislikku, üllatavana.

 

Teksti loeti vene keeles

Jutt vananevast seiklejast, keda kuulujuttudest ajendatud uudishimu toob kaugele planeedile. Ta on teada saanud, et Seitsme Maskiga Planeet on üsna omapärane ilmaruumi asustatud planeetide hulgas. Sellel puuduvad sõjad, vaenutegevus ja kannatused. Mingis mõttes olevat tsivilisatsioon seal jõudnud oma viimasesse arengujärku. Üldiselt aga on Seitsme Maskiga Planeedist teada vähe — maalane Stello ei ole isegi kindel, mis päritolu on sealsed asukad.
Teksti loeti vene keeles

Tegemist on justkui gootiliku õudusjutuga, millele autor on keelemänguga pisut vinti peale keeranud. Loo tegevus toimub Inglismaal ühes keskaegses lossis. Peategelaseks on keegi daam, kes on selle maja pärija.
Teksti loeti vene keeles

 Pärast karme lahinguid on sõjamees taas koduplaneedile jõudnud, olles väliselt terve, sisemiselt aga muserdunud. Peategelase mälestused sõjaväljal juhtunust on katkendlikud ja teda painavad sund-unenäod.
Teksti loeti vene keeles

Jutt on esitatud 16-aastase Monika päevikukatkendina. Peategelane räägib oma raskest ja üksildasest elust tulnukate okupatsiooni ajal.
Teksti loeti vene keeles

Matkahuvilisest riigiametnik on saanud puhkuse vihmaperioodil. Peategelane ei lase kehval aastaajal ennast heidutada ja alustab jalgsimatka oma kodumaa väheasustatud piirkonnas. Peagi jõuab väsinud rännumees  teeäärsesse kõrtsi, kus kohtab rohkem ja vähem värvikaid tegelasi.
Teksti loeti vene keeles

Selle laastu peategelaseks on robot, kes oma võimekuse tõttu on saanud tülikaks korporatsioonile, mis ta kokku pani. Korporatsiooni direktorite nõukogu arvates ohustab too robot nende positsiooni ja tekitab ühtlasi alaväärsustunde kõigis ettevõtte vähem võimekamates töötajates-ametnikes. Igatahes alustab peategelane oma töökarjääri keldrikorrusel paiknevas laadimisosakonnas.
Teksti loeti vene keeles

 Tänu Fata-Morgana 4-le olen jõudnud selliste autoriteni nagu S Weinbaum, L Brackett, L Biggle Jr, C Cartmill ja P Anthony, kui mainida  valikuliselt. Käsitlemist leiavad erinevad teemad: Üliinimese suhted tavainimesega, sümbioos, postapokalüptika, hoiatus jne.
Teksti loeti vene keeles