Kasutajainfo

Valerie J. Freireich

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Andrzej Sapkowski ·

Chrzest ognia

(romaan aastast 1996)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (6)

«Tuleristsed» – Geralt on driaadide juures ravil, sai teine seal võlurite saarel kõvasti pihta.

Niipea kui Geralt enamvähem jalul seisab, tormab ta taas Cirit päästma. Reisiseltsilisteks saavad kiitlejast Laulik, tõsine vibukütt ja metsaneid Milva, Must Rüütel Nilfgraadist (!?) ja Regis. Kes see viimatinimetatu on, see jäägu lugejal avastamiseks. Madinat ja mõõgakeerutamist on palju...

Samal ajal on Ciri nn. Rottide röövlijõugu täieõiguslik liige. Samal ajal panevad naismaagid püsti uut maagide salaorganisatsiooni – kandvaks ideeks on neil see, et maagia on üle kõige (aja, poliitika, riigipiiride ja sugude)... kuigi meesmaagid on nad oma organisatsioonist välistanud.

Romaani (ja ka kogu sarja) puhul võlub just see, et erinevalt suurest osast maailma fantasykirjanduse kullafondi kuuluvatest tekstidest, pole Sapkowski ei lapsik, ega arhailine... pigem täiesti kaasaegne kirjandus, mille tegevuskohaks on hästi läbimõeldud ajaloolis-maagiline kõrvalreaalsus.

Lummab ka see, millise mõnu ja argumenteeritusega keerab Sapkowski paljud (justkui) kivistunud fantasyreegliteks kujunenud ideed ja faktid peapeale... ning ei tee ta seda selleks, et miskit lihtsalt kummuli ajada – kõike juhib antud teksti süzhee ning kõik on tehtud läbimõeldult ja maitsega.

Romaan sai Poolas lugejate auhinna SFINKS, kui aasta parim poola romaan; siis veel mingi auhinna, kui 1996. aasta parim raamat, tohutust hulgast kohtadest igasuguste auhindade nominatsiooninimekirjades Poolas ja Tshehhis ma parem ei räägigi.

Teksti loeti vene keeles

Kui eelmised kaks romaani olid sarja alustavatest jutukogudest pisut nigelamad, siis selle raamatuga on pan Sapkowski "teise hingamiseni" jõudnud. Lugesin ja nautisin. Viis pluss!
Teksti loeti vene keeles

Jah, tõepoolest on sarja kolmas osa romaanina rohkem õnnestunud. Eelmised – kuigi neil otseselt midagi viga polnud – siiski kahvatuvad “Tuleristsete” kõrval. Osalt ehk põhjus selles, et eelnevates osades ikkagi sätiti lugu paika, tutvustati tegelasi ja nende motiive... ja sellest ka teatav kaootilisus. “Tuleristsed” aga on ühe hooga kulgev lugu, quest õieti, lihtsamini jälgitav ja sündmusterohkem.

Geralt ravib haaavd ja sööstab kadunud Cirit otsima. Tema kaaslasteks koguneb – nagu quest’is ikka võrdlemisi kirju seltskond, kel kõigil omad motiivid. Rännakut läbivaks mõtiskluseks kujuneb puhastustuli, vabanemine taakadest; kohusetunde ja moraali vahekord. Sisuliselt läheb Geralt päästemissioonile, ehkki ta ei tea, kus Ciri täpselt on. Teel päästavadki Geralt ja Co mitmeid inimesi, kuid see ei vii neid Cirile sammukestki lähemale. Mõned Geralti kaaslased ehk teevadki oma puhastustule rännakul läbi; Geralt aga mitte, kuigi ta sõna otses mõttes peab finaalis läbi tule minema ja selle eest isegi rüütliks lüüakse.

Sõprade rännaku taustal koguvad vaenlased jõude; naisvõlurid moodustavad salaühingut; spioonid jälitavad Cirit ja Geralti. Poliitika on üsna sassis ja ega kõiki motiive veel ei avatagi.

Mis väga meeldis, oli kõrvaltegelaste valik – no iseäranis too Regis, ent ka kääbus Zoltani seltskond oli vahva ja skaut Milva. Keskendumine kindlatele tegelastele andis Sapkowskile võimaluse neid rohkem avada, nende kogu potentsiaal välja pigistada. Ja see täiendabki kenasti süzheed.

Teksti loeti vene keeles

Millegipärast oli sarja kolmas romaan minu jaoks veidi igavam ja kergelt nõrgem, kui eelnevad. Põhjus võib peituda pikas quest'i kirjeldamises või ka liigses madinas, kuid tegemist ei ole sellest hoolimata halva fantaasiaraamatuga. Lõpp - ja tegelikult kogu viimase peatüki vorm - mulle meeldis.
Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

"Tiffany Aching" + "Kärbeste jumal" + "Pipi Pikksukk" + "Aarete saar" + "Rapanui vabastamine..."
Mõnus lugemine, kuid tegelikult ei saanudki hästi aru, mida kirjanik selle raamatuga saavutada tahtis. Ootused olid palju suuremad.
 
Teksti loeti eesti keeles

See jutt oli Matthew Hughesi poolt kirjutatud kogumikku "Rogues" (mis anti välja George R.R. Martini ja Gardner Dozoisi poolt). 
Wikipedia andmetel mõeldi tegelaskuju (hädavaresest varas) algselt vaid "Rogues" kogumiku jaoks, kuid autor nägi selles tegelases potentsiaali ja kirjutas talle hiljem lisaks veel 8 juttu. Koos on nad ilmunud kogumikus "9 Tales of Raffalon". Võibolla loeks millalgi ka neid.
Jutu stiil ja maailm on midagi Pratchetti kettamaailma ja Abercrombie "Esimese seaduse" maailma vahepealset.
 
Teksti loeti inglise keeles

Tegu on "Pikkmaa" sarja viienda ja viimase raamatuga. Ma jätsin selle sarja 3nda ja 4nda osa vahele, sest ei viitsinud Baxterit ülearu lugeda. Sama on teinud ilmselt ka muud lugejad, sest kolmandale osale eksisteerib hetkel 2 arvustust ja neljandale osale 0 arvustust, kuigi need raamatud on eesti keeles ilmunud 5-7 aastat tagasi. Soovitan sama taktikat ka teistel lugejatel ja võibolla tasub ka viimane osa üldse lugemata jätta. 
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu lugesin "Pikkmaad", kuid see oli liialt tuim raamat ja sarja ennast ma edasi enam ei lugenud. Nüüd aastaid hiljem olin sunnitud esimest osa uuesti üle lugema, et saaksin alustada teise osaga. Ühtlasi imestan,et miks ma esimesele osale aastaid tagasi hindeks "4" panin. Toda hinnet ma muuta ei viitsi. Aga kuna teine osa oli umbkaudu sama nüri, siis panen teisele osale hindeks "3".
 
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa oli kindel viis. Teine osa on aga minu arust veidi viletsam.
Eelmisel osal oli 80ndate nostalgia põhjendatud, järjes aga enam mitte. Autor oleks suutnud teise osa intriigid kokku treida kasvõi 1930ndate (või 2030ndate) nostalgiaga.  Või kasutades hoopis mingeid muid võtteid. Aga kahjuks ta ei suutnud seda teha ja lugeja üleujutamine Tolkieni-Hughes'i kultuuripärandiga osutus erakordselt tüütuks.
Teksti loeti inglise keeles

Kuna polnud hulk aega mitte midagi kultuurset lugenud, siis haarasin riiulilt pihku juba paar aastat tagasi soetatud "Surface Detail" raamatu. Kultuuri sari on mulle ka seni meeldinud ja ka käesolev raamat ei valmistanud pettumust. Hinde tõmbab antud juhul alla ka teiste poolt kurdetud erinevate liinide üleküllus. Kuid kuna Banksi tase ulmekirjanduses on kõvasti üle keskmise, siis hindeks on pigem "4++"
 
Raamatut soovitaks lugeda kõigil, keda painab küsimus: "Mis Kultuurist edasi sai/saab?". Üldpildile lisatakse päris palju infot, poliitikat ja värve juurde.
Teksti loeti inglise keeles