Kasutajainfo

Valerie J. Freireich

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Manfred Kalmsten ·

Lumemarjaveri

(jutt aastast 2019)

Tekst leidub kogumikes:
  • Stalker
  • Täheaeg
Hinne
Hindajaid
0
4
1
1
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (6)

Hakkasin Lumemarjaverd lugema suurte ootustega. Ära kunagi loe ühtegi lugu suurte ootustega! Stalkerivõitja Kalmsten kirjeldab meile ülevoolava ilu ja emotsionaalse varjundiga poisi ja tema kasuisa vahelist suhtlust, milles on elu, värvid, dünaamika – kõik on paigas. Me saame teada, kes on kes, mis on juhtunud ja mis on juhtumas. Me saame aru tegelaste olemusest ja nende omavahelise suhte keerulisest lihtsusest.
 
Kaks kolmandikku loost on juba läbi ja siis see tuleb – jess, ulme! Ei, veel mitte... natuke läheb veel aega. Tuleb hoopis suur jaht, milles meie peategelane osaleb esimest korda. Nii, nüüd kohe ja... jaht on läbi ja jutt on kah läbi. Jahiti mingeid haldjaid. Poiss lasi haldja maha ja ulme sai otsa.
 
Ärge saage minust nüüd valesti aru – minu meelest oli Lumemarjaveri väga hea jutt aga mitte ulmejutt. Meenutas nii mõneski mõttes oma olemuselt Triinu Merese „kuigi sa proovid olla hea” kogumikku. See on juba kolmas lugu antud ulmejuttude võistluse paremikus, mida ma ei suuda ulmeks pidada. Või noh – äärmisel juhul võib seda pidada ulmelisandiga suhtedraamaks.
Teksti loeti eesti keeles

Omapärase ülesehitusega lugu. Loo algus on kirja pandud justkui sajanditaguse trööstitu õhustikuga külarealismi võtmes. On mingi lumine maakolgas, alkohoolikust isa, enesetapu läbi maailmast lahkunud ema ja esimeste tõsiste eluvalikute ees seisev varateismeline poeg. Ajapikku aga selgub, et kirjeldatud maailm on hoopis mingi võõras ja fantastiline koht, mille olemust lugejale järk-järgult avatakse. Kirjeldatud maailma on autor pannud ka mõnevõrra endale iseloomulikku vastumeelsust talve kui aastaaja suhtes - boreaalset tegevuskohta on kujutatud üsna rõhuva ja masendava paigana. 
Iseenesest huvitav lugu, aga maksimumhinde jaoks jääb nagu midagi puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu taas eelpool öeldud: hästi kirjutatud, aga ulmet sisuliselt pole. Võiks tõesti olla mingi polaarjoonetagune kolkaküla sajandi  eest, kui paar asjakest ära muuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Mis mõttes "ulmet pole"? MisMÕTTES?!
Kogu see lugu on üles ehitatud selle peale, et on olemas ka teine mõistuslik liik ju!
Et "ulme" on ikka leegitsev mõõk, lendavad tulepallid või skafandrid ja teised planeedid? Pffff .... 
Mehed, KUI rumal saab olla? Jah, ka sotsioloogiline ulme on ulme, selle jutu maailmast rääkimata. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Sarja neljas osa on omakorda veel rohkem alla käinud, kui kolmas osa. Lugedes oli tunne, et autor on oma valdusesse saanud maagilise loheloba sule ja kasutanud seda peaaegu igas peatükis.
Sarja esimesed kaks raamatut ja lühiromaan "Edgedancer" olid aga tasemelt kõvasti üle keskmise. Nende lugemist ei kaheste. Hetkel aga on meeleolu selline, et seda sarja ja autorit rohkem edasi ei loe.
Teksti loeti inglise keeles

"Tiffany Aching" + "Kärbeste jumal" + "Pipi Pikksukk" + "Aarete saar" + "Rapanui vabastamine..."
Mõnus lugemine, kuid tegelikult ei saanudki hästi aru, mida kirjanik selle raamatuga saavutada tahtis. Ootused olid palju suuremad.
 
Teksti loeti eesti keeles

See jutt oli Matthew Hughesi poolt kirjutatud kogumikku "Rogues" (mis anti välja George R.R. Martini ja Gardner Dozoisi poolt). 
Wikipedia andmetel mõeldi tegelaskuju (hädavaresest varas) algselt vaid "Rogues" kogumiku jaoks, kuid autor nägi selles tegelases potentsiaali ja kirjutas talle hiljem lisaks veel 8 juttu. Koos on nad ilmunud kogumikus "9 Tales of Raffalon". Võibolla loeks millalgi ka neid.
Jutu stiil ja maailm on midagi Pratchetti kettamaailma ja Abercrombie "Esimese seaduse" maailma vahepealset.
 
Teksti loeti inglise keeles