Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Valerie J. Freireich

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Indrek Hargla ·

Mirabilia saladus

(lühiromaan aastast 2018)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.833
Arvustused (6)
Kristjan Rätsep

Käesoleval lühiromaanil pole mingit seost legendaarse krimi- ja ulmeraamatute sarjaga, nagu pealkirja järgi arvata võiks. Science-fantasyks liigituv lühiromaan kirjeldab hoopis üht üsna kummalist, pealtnäha keskaegse arengutasemega maailma, mille taustal aimduvad vihjed arenenud kosmosetsivilisatsiooni mõjudele. Minategelaseks on autor valinud ühe selle maailma feodaali juhmivõitu teismelise poja, kelle pilgu ja seikluste läbi tegevusmaailma avatakse...
"Mirabilia saladust" tuleb kiita nii värvika ja mitmekülgse varjatud tahke täis tegevusmaailma kui ka sõnakasutuse ning tegelaste nimevaliku pärast. Näiteks laulikuid kutsutakse selles maailmas "kärekandlemeesteks" ja nende nimed vihjavad tuntud lauljatele ning bändidele meie maailmas...
 
Teksti loeti eesti keeles
Raul Sulbi

116-leheküljeline pikem lühiromaan «Mirabilia saladus» on ilmselgelt kogumiku «Kolmevaimukivi» tipptekst ja üleüldse olulisim algupärane ulmeteos, mis käesoleval kümnendil ilmavalgust on näinud. Mäletan, et hakkasin seda lugema HÕFFi viimase päeva varahommikul esimesena ärgates, mõnetine valu kurnavast festivalist veel kontides, kuid hoolimata veidi nihestunud ja tardunud enesetundest rabas see tekst mind kohe enda külge. Juba esimestest lehekülgedest viis see jutt mind sealt pühapäevahommikusest päikeselisest Haapsalust ära kuhugi Jack Vance'i või Gene Wolfe'i tsipa kummalisse teadusliku fantaasia (science fantasy) maailma. Ja hiljem raamatu Tallinna esitluse salvestust vaadates avastasin rõõmsa üllatusega, et ka autor ise mainis sellest tekstist rääkides just neid kahte kirjanikku.
 
«Mirabilia saladus» kirjeldab ühest küljest hästi julmi ja jõhkraid sündmusi ühes justkui keskaegses fantaasiamaailmas (meenub «Vabaduse kõrgeima määra» esimene osa «Kangelaste veri»), aga kuna kaamera on nn. ebausaldusväärse jutustaja (unreliable narrator) käes, siis ei mõju see lugu ülearu rusuvalt karmina. Seda seepärast, et ebausaldusväärne jutustaja pole seekord mitte valetaja, vaid peast lihtne tegelane, seda sünnijärgse trauma tõttu, kes näeb maailma oma nappide intellektuaalsete ja emotsionaalsete võimete piires. Tegu on ääretult põneva ja palju huvitavaid võimalusi pakkuva kirjandusliku nipiga, mida autor siin ka täiel määral rakendanud on. Ja teaduslikule fantaasiale kohaselt selgub loo arenedes, et tegu pole pelgalt fantaasiamaailmaga, vaid mõneti Marion Zimmer Bradley Darkoverit meenutava ülegalaktilise komplotiga. Nii tugevaid tekste kirjutas Hargla viimati eelmise kümnendi esimesel poolel. Ulmekirjandus oma parimal kujul.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Ruumet

Esimene osa oli kindel viis. Teine osa on aga minu arust veidi viletsam.
Eelmisel osal oli 80ndate nostalgia põhjendatud, järjes aga enam mitte. Autor oleks suutnud teise osa intriigid kokku treida kasvõi 1930ndate (või 2030ndate) nostalgiaga.  Või kasutades hoopis mingeid muid võtteid. Aga kahjuks ta ei suutnud seda teha ja lugeja üleujutamine Tolkieni-Hughes'i kultuuripärandiga osutus erakordselt tüütuks.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Ruumet

Kuna polnud hulk aega mitte midagi kultuurset lugenud, siis haarasin riiulilt pihku juba paar aastat tagasi soetatud "Surface Detail" raamatu. Kultuuri sari on mulle ka seni meeldinud ja ka käesolev raamat ei valmistanud pettumust. Hinde tõmbab antud juhul alla ka teiste poolt kurdetud erinevate liinide üleküllus. Kuid kuna Banksi tase ulmekirjanduses on kõvasti üle keskmise, siis hindeks on pigem "4++"
 
Raamatut soovitaks lugeda kõigil, keda painab küsimus: "Mis Kultuurist edasi sai/saab?". Üldpildile lisatakse päris palju infot, poliitikat ja värve juurde.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Ruumet

Jutt leidub kogumikus "Dangerous Women". 
Jutt ise aga kuulub omakorda sarja "The Imperials Saga", milles on hetkel 4 romaani, kuid mida ma lugenud ei ole.
Lugu ise: värske kosmoselaevastiku ohvitser kohtab kõrtsis üht joodikut, kes paljastab talle ühe galaktikalist mõõtu vandenõuteooria. Omaette oli see lugu lahjavõitu, kuid tekitas soovi "The Imperials Saga"-ga millalgi ligemat tutvust sõlmida.
 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Ruumet

Taustast:
"Esimese Seaduse" triloogia raamatute sündmused toimuvad tolle maailma ajaarvamise järgi aastatel 575-576. Triloogiale on kirjutatud 3 samasse maailma kuuluvat järge (mida eesti keeles (veel?) ei ole) ja nonde sündmused toimuvad erinevais paigus ja erinevate tegelastega aastatel 579 , 584 ja 590. Need järjed on üksteisest sõltumatult loetavad. Autoril on plaan kirjutada aga ka teine triloogia, mille raamatud antakse välja aastatel 2019-2021 ja kajastavad sündmusi, mis toimuvad "Esimese Seaduse" maailmas 605-???.
Kogumikus "Sharp Ends" koosneb aga erinevatest lühijuttudest, milles sündmusi vaadeldakse kõrvaltegelaste pilgu läbi. Lühijuttude tegevus toimub aastatel 566-592, mis tähendab seda, et need katavad suurema ajalise vahemiku, kui "paksudes" raamatutes. Kõrvaltegelaste silmade läbi on võimalik ka jälgida mõnede romaanikangelaste edasist saatust.
"Sharp Ends" pealkiri ise on vähemalt kahemõttelise maiguga: Ühest küljest on see vist eufemism sõnale "mõõk", teisest küljest aga lõpevad kõik lühilood suhteliselt järsult (teravalt), jättes tihti tee lahti äkilisteks edasisteks sündmuste arenguks.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Ruumet

Raamat oli väga hea, kuid päris lõpus tundus, et tegu on pigem armastuseromaaniga, mitte ulmekaga.
 
Raamatul oli mõningasi sarnasusi Leckie "Abistav Õiglus"-ega. Võrdlesin aastanumbreid oletamaks, et kumb kirjanik on teiselt ideid laenanud.
 
Teksti loeti soome keeles
Kristjan Ruumet

Eelnev arvustaja on päris täpselt ka minu enda mõtted osanud ära sõnastada.
 
Lisaks vaid kaks detaili omalt poolt juurde: Esiteks tundus kõige-kõige tagant paistev Suur Intriig jabur ja autori poolt meelevaldselt konstrueeritud. Teiseks oli raamatus üks väga tobe totrus sees, mis viitab kehvale ülelugemisele või toimetamisele. Nimelt kõnetas peamine kõrvaltegelane peategelast nimega "Dakota", mis ei olnud aga parasjagu nimi, mille all ta peategelast too hetk tundis.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

David Mitchellil on eesti keeles varem ilmunud "Pilveatlas" ja "Varikirjas". Nende lugemine tekitas autori suhtes piisavalt suure huvi ja kui kogemata sattus näppu "The Bone Clocks", siis võtsin ka selle ette. Sisu on (suhteliselt sarnane "Varikirjas") suuremalt osalt tavapärane romaan. Ka siin kasutatakse ulmet-fantaasiat vaid näpuotsaga. Autor justkui naudiks pigem tavapäraste inimeste ja tavapäraste sündmuste kirjeldamist, kui et ulmet ennast.
 
Loo ulmedetailide lühike ülevaade:
a) Surematud tegelased. Nad taassünnivad nad uuesti peale surma, kuid mõnes uues kehas. 
b) Teist sorti surematud tegelased. Nad ei vanane, kui kasutavad regulaarselt muid hingi toiduks. "a)" ja "b)" omavahel eriti läbi ei saa. See on loo põhiliseks taustaks
c) Tavainimesed, kellel mõnedel on (mõnikord nende enda teadamatagi) selgeltnägemise või telepaatia võime. Peategelane (Holly Sykes) kuulub sellesse seltskonda.
 
Lugu ise leiab aset aastatel 1984-2043 ja põhiliselt keerleb tegevus Holly Sykes-i ümber, kes on tahtmatult etturina kaasatud surematute omavahelisse arveteklaarimisse.  Loo lõpuosa toimub pisut post-apokalüptilises õhkkonnas. Raamatu enda intriigid ei ole apokalüpsist tekitanud, sellega on hakkama saanud tavainimesed. Nimelt on globaalne soojenemine, vedelkütuste ammendumine ja pandeemiad kogu senise maailmakorralduse peapeale pööranud ja inimesed elavad siis hääbuva tehnika ajastus. Kuid seda raamatu viimast kuuendikku on praeguse pandeemia ajal päris põnev lugeda.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Ruumet

Lõpplahendus valmistas mulle pettumuse. Selline tunne oli, et loo ladumiseks kasutati rohkem telliseid, kui neid pärast üldse vaja oli. Lugesin igaks juhuks läbi ka eelnevad arvustused ja veendusin, et (vist) mitte midagi mulle arusaamatuks ei jäänud.
 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Lugedes tundus nagu tegu oleks näidendi käsikirjaga. Dialoogil oli palju suurem roll, kui tegelaste tegevustel (või pigem tegevusetusel).
Loo oleks kergesti saanud palju paremaks sellega, et kui oleks keskendatud väiksemale arvule tegelastele ja leitud mingi sügavam süzhee. Kirjutada autor justkui täiesti oskas.
Teksti loeti eesti keeles