Raamatu peategelaseks on piloot Dakota Merrick, üks väheseid inimesi, kelle ajju on mingid kiibid siirdatud mis talle tavakodanikuga võrreldes palju lisavõimeid annavad. Aga millegipärast hakkab Dakota igasugustesse jamadesse sattuma ja nagu varsti selgub, on selle taga üks shoul, kes teda oma eesmärkidel ära kasutab.
Kui asjad Dakota jaoks juba päris kehvad on, leiab ta töö ühe eriliselt vägivaldse inimrühma juures. Nood tegelased on leidnud iidse valgusest kiiremini lendava kosmoselaeva vraki ja tahavad selle shoulide teadmata enda huvides kasutusele võtta. Tolle uunikumi piloodiks ongi neil Dakotat vaja.
Seda relikti uurides hakkab Dakotale selguma, et suures plaanis pole tegelikult miski nii, nagu inimestele siiani paistnud on. Selgub, et shoulid on inimestele paljustki rääkimata jätnud ning paljust valetanud. Ja edasi põimuvad juba Loojate (taas üks mõtteke maailma tekkest) ilmselt ülisuured eesmärgid Shouli tagasihoidliku enesesäilitussooviga ja sellise tähtsusetu pisiasjaga, et kas Dakota ja ta pool-liitlane Corso jäävad selles sündmuste keerises ellu või mitte...
Raamatu esimesi peatükke oli veidi keeruline lugeda kuna peatükkide kaupa hüpati ühelt tegevusliinilt teisele kusjuures eri tegevusliinide ajaskaala oli segamini aetud. Kuniks tähtsamad tegelased ja sündmusliinid meelde ei jäänud, pidin raamatus mitu korda tagasi minema ja mõne tegelasega varem toimunu meeldetuletuseks uuesti üle vaatama.
Dakota on selline peategelane, kes mind endale just lausa jäägitult kaasa elama ja samastuma ei pannud aga teda oli huvitav kõrvalt vaadata: vahel kaastundega, vahel mõistmisega, vahel vihaga, vahel arusaamatusega. See, et tegevus oli alguses küllalt raskelt arusaadav, tõmbas seal ka põnevust maha aga kui nüüd raamatule kui tervikule mõelda, siis pinget oli kogu loos pidevalt. Ja põnevat ootust – mis ikka kõigi nende sündmuste taga on; vaevalt on ju peamine vaid see mõte, et teada on hea, aga mitte teada veel parem (ja tervislikum) – kahjuks see suuresti ootuseks jäigi.
Seega mida raamatus ei olnud, see oli minu arvates originaalsus, Gibsoni omad ideed. Kõik kirjutatu oli juba kusagilt ühel või teisel viisil varem tuttav.
Minu jaoks siiski nelja väärt raamat. Kohe sarja järgmise raamatu järele haarama ei pannud, aga kunagi loen ma ilmselt ka järgmise(d) osa(d) läbi.