Kasutajainfo

Valerie J. Freireich

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Poul Anderson ·

Operation Afreet

(jutt aastast 1956)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1956; september
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Operatsioon Ifriit»
autorikogu «Taevarahvas» 2008

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
3
5
0
0
Keskmine hinne
3.7
Arvustused (10)

Selle suurepärase jutustuse tegevus toimub alternatiivajaloolise Teise maailmasõja ajal, kus lisaks Saksamaale ja Itaaliale võitleb USA ka veel Saratseeni Kalifaadi vastu. Võitlus käib päris ühendriikide territooriumil. Suurt rohkem selle ajalooalternatiivi poliitilise külje kohta teada ei saagi. Kuna tegu on eheda science fantasy`ga, toimib ka maagia ja teeb seda üsna kummalises sümbioosis teadusega.

Anderson ei ole alati kõige lugejasõbralikum kirjanik. Aga sellest hoolimata on tegu suurepärase märulirohke seikluslooga. Libahunt Steve Matuchek ja nõidumisvõimetega kapten Virginia Graylock saadetakse saratseenide poolt vallutatud Trollburgi, kus araablased hoiavad Punasest merest leitud pudelit ja selle sees pesitsevat afriiti. On selline üsna dzhinnisarnane olevus. Tohutusuur hallikas alasti antropoidne tegelane, ainult et tiibade, sarvede, pikkade kõrvade ja suurte kihvadega. Ja väga loll.

Peategelased, kelle omavaheline suhe sarja järgmistes juttudes intiimses suunas edasi areneb, peavadki afriidi kahjutuks tegema, kuna selline hävitusjõud vaenlase käes jänki militaristidesse just suurt enesekindlust ei sisenda. Selle kahjutukstegemise käigus tuleb ette rohkelt madinat, libaksmoondumisi, tulevahetust jms.

Kuigi loos müttavad lisaks afriidile ringi saratseeni emiirist libatiiger, liba-Kodiaki-karu ja kummaline kass Svartalf ei tundunud kogu see triangel kordagi jabur, lapsik või komödiantlik. Kuigi afriit oli loll nagu lammas, ei hakanud see kordagi häirima, kõik toimuv tundus kole loomulik ja normaalne.

Ja selle eest ka Andersonile maksimumpunktid. Igati veenev ja maagiast hoolimata äärmiselt realistlikuks kirjutatud maailm. Tegevus ja tegelased samuti igati täisverelised. Värve pole kokku hoitud. Mida veel tahta saab?

Teksti loeti inglise keeles

Pretensioonitu mõglimine. Nähtavasi sisaldab originaalis mõningaid enam-vähem vaimukaid sõnamänge, kuid tõlkija jõupingutused on vilja kandnud: eesti keelde pole neist ükski jõudnud.
Teksti loeti mannetus eesti keeles

Algab küll vahvalt – sõjaväelastest libahunt ja nõid alternatiivajaloolises tulevikus USA ja Saratseeni Kalifaadi vahelises sõjas viimaste poolt äpardunult Solomoni Pitseri alt vabastatud afreediga võitlemas… Võiks ju tore olla aga on ainult algus, edasi keerab selliseks Andersoni hokaks-pokaks, mõttetu jahmerdamine ja haiglaselt igav. Väga miinusega "kolm".
Teksti loeti inglise keeles

Ah et sellist jama nimetatakse siis science fantasyks? Minu meelest on teaduslik fantaasia siiski selline tekst, kus esmapilgul maagilised esemed ja olendid saavad puhta teadusliku seletuse. Selle loo lendavate luudade, draakonite, libahuntide ja muu muinasjutubutafooriaga pole aga midagi peale hakata. Igav, jama ja tüütu. Kolm ülipika miinusega
Teksti loeti eesti keeles

Krikule, Indrekule ja Laurile on siinkohal vähe lisada-Asprini tasemel koomiline science-fantasy, mis kordagi korralikult naerma ei aja. Või tõesti on tõlkes asi?
Teksti loeti eesti keeles

Alternatiivajaloo definitsioonile see tekst minu meelest ei vasta, vähemalt eraldi loetuna küll mitte.

Lisaks vaidleks eelkirjutajatele vastu ka teadusliku seletuse osas: nõidade pimedas nägemise võime seletati ju lahti, kui tegelikult tavaline infrapunanägemine; libahundiks sai moonduda ka ilma täiskuuta, kasutades lihtsalt õigel lainepikkusel valgust kiirgavat valgusallikat jne. Jah, seda MIKS sellised nähtused selles kummalises paralleelmaailmas eksisteerisid, ei põhjendatud, aga kas peakski?

Ilmselt on mul ka teistsugune huumorimeel, sest mul oli lugedes muie pidevalt suul: iga järgnev kirjeldus trumpas oma vaimukuses eelmise üle. Ning kõigele pani punkti meetod, kuidas džinn pudelisse tagasi aeti.

Tõsi, lool ei ole mingit sügavamat pointi, kuid autori poolt loodud maailm ning värvikad kirjeldused on omaette väärtus: hindeks tugev "neli".

Teksti loeti eesti keeles

Täpselt jutt minu maitsele. Algab nagu tavaline fantasy. Sõjaväelaagri kirjeldus, mingisugused müstilised olevused, maagia. Esialgse hinnangu järgi mitte minu maitse. Siis lisandus asjale kerge alternatiivajalooine hõng ning tsipake ka tehnoloogiat ning pilt muutus märksa meeldivamaks. Oma olemuselt üsna lihtne tekst, mille sisuks üks salajane sõjaline operatsioon. Selliseid on kirjutatud sadu ja sadu. Meeldivaks tegi jutu Andersoni hoogne stiil ning kerge huumor. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Paroodialugu, milles üheaegselt parodeeritakse nii muinasjutte, ulmekaid kui märuleid. Midagi nii kreisit ei oleks Poul Andersonilt oodanud. Õnnestunud jutt, aga päris maksimumhinnet ei annaks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Loengu vormis võib esitada ... loengut. Või siis äärmisel juhul lühikest humoorikat jutustust. Ulmekirjandust loengu vormis edastada ei saa. 
Kogu see jahumine heade kommunistide ja jubedate kapitalistide vahel rikkus lugemisisu täielikult. Ime, et veel Lenini tsitaate ja viisaastakute töösaavutusi ei kajastatud. 
Teksti loeti eesti keeles

Algas ju lugu päris paljutõotavalt. Arvasin, et tean, kus suunas asi liigub, aga eksisin. Asi läks kapitaalselt lappama siis, kui seltskond maa-aluste juurest kosmoselaeva tagasi jõudis ja nonde glegi-raamatut uurima hakkas. Hoobilt oli kadunud kogu salapärasus ja põnevus ning asendunud igava poliitagit-tunniga. 
Teksti loeti eesti keeles

Õudne jura. Mina ei ole teadlane, kaugel sellest, aga esitatud ideed oli nii jaburad ja loodusseadustele vastanduvad, et neid ei saanud kuskilt otsast tõsiselt võtta. Lisame siia veel kommunismiehitajatest musterinimesed ja saadud kompott peletab kõiki lugejaid, kelle iidoliks pole Stalin või Lõssenko.
Plussiks oli see, et jutt oli lühike ning õnneks kergesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Viis miinus.
Lugu oli haarav, Strugatskite suurepärasel tasemel. Oli küll ka häirivaid momente nagu näiteks lõpp, aga need ei suutnud üldmuljet väga rikkuda. Peateemaks taas vendade loomingus nii järjekindlalt heietatud probleem, et kas sekkumine võõrasse kultuuri, isegi parimate kavatsustega, on ikka õige ja õigustatud. Selles teoses jäetakse vastus suhteliselt lahtiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Vaimukas tekst, kuigi paar korda tundus, et vaimutsemisega on isegi üle võlli mindud. Et loost sügavamalt aru saada, on vaja teada teatud märksõnade tagapõhja, vastasel juhul jääb jutt pisut veidraks ja küsimärke tekitavaks. Kokkuvõte: huumor meeldis, tekstijooks meeldis, aga ulmelist osa nappis.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli puuduseks see, et kolme päti laibaks konverteerimise protsess oli jäetud täiesti lugeja enda ettekujutuse teha. Ei, ma ei arva, et lugejale peab kõik puust ja punaseks tegema ning kolm korda situatsiooni nämmutama nagu mõned ameerika kirjanikud õigeks peavad, hoopis vastupidi. Kuid seekord tundsin küll, et minimalism ja varjamine läksid liiale. Erinevalt eelnevatest arvustajatest mina jutu sees huumorit ei tuvastanud. Võib-olla ainult terake irooniat.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt jäi minu jaoks liiga lühikeseks. Ei jõudnud veel sisse eladagi, kui oligi juba läbi. Samas, ega ma suurem asi zombijuttude austaja ka pole.
Teksti loeti eesti keeles
7.2021

Naljatades võib tõdeda, et see on üks keebi ja mõõga romaan, sest nii keepe kui eriti mõõku esineb siin küllaga, aga sisuliselt oleks see väga vale järeldus. Tegu on väga ühiskonnakriitilise (inimloomuse kriitilise?) teosega, mis loob väga troostitu ja masendava pildi ühest maailmast kuskil kosmoses. Siin pole Strugatskid mõttelennul lennata lasknud - ainus erinevus meie maailmaga on vaid mõned sajandid. Kõik muu on sama, võib-olla lihtsalt inimlikud ilgused on tugevalt võimendatud, sest nii rõvedad tavalised inimesed meil ikkagi keskajal ei olnud. Kogu see ilgus, rõlgus, mäda, mustus, piinamised jms oligi põhjus, miks ma hindasin teost vaid neljaga ja mitte viiega.  Mulle jäi mulje, et see Arkanar oli tegelikult Strugatskite peegelpilt Venemaast. Kõik need donid, parunid ja kuningad olid üksnes tsensorite petteks, et see seos nii ilmne ei oleks. Arkanari julmad, agressiivsed, lollid, võimutruud, orjalikud, sulitsevad, ükskõiksed kodanikud on tegelikult vaste venelastele läbi ajaloo. See pilt pole ilus ning selle üle valutavad Strugatskid südant. Kuningas on tsaar või kompartei peasekretär, "hallid" on opritšnikud (kuigi raamatus tehakse jälgede segamiseks saamatu vihje hoopis Ernst Röhmi SA-le või Itaalia mustsärklastele). Robustsete, labaste ja kiimaliste tegelaste taga tunnen ära "porutšik Rževskid". Kirjatarkade vaenamises nägin otsest paralleeli intelligentsi likvideerimisega Stalini ajal ja vähe pehmema survestamisega pärast Stalinit.  Pisut õlgu kehitama pani don Rumata mõttekäik, et kui vaesed lihttöölised koguneksid kokku ja asuksid relvastatud võitlusele oma õiguste (hüvede) eest (proletariaadi diktatuur), siis saabuks helge tulevik (kommunism). Tegelikult oleks tulemuseks sama, mis "hallid" või isegi veel hullem soust, sest see seltskond oleks veel vähem haritud ja kompleksides kui "hallid", mis koosnesid poodnikest ja väikekodanlastest. Aga ilmselt oli siin vaja mett moka peale määrida tsensoritele ja otsustajatele, et raamat trükki läheks.  Tegelikult on see teos oma sisult (kui mõttega lugeda) ülimalt nõukogudevastane. Lausa ime, et see tsensorite poolt läbi lasti ja ära ei keelatud. Võib-olla on põhjus see, et oma esimestes teostes olid Strugatskid nii sinisilmselt kommunismi utoopiausku, et olid kogunud sellega tsensorite ja otsustajate silmis nii suure usalduskrediidi, et neid ei kahtlustatudki milleski sotsialistliku korra kriitikas. Oleks "Raske on olla jumal" olnud Strugatskite esimene raamat, oleks see võib-olla jäänud avaldamata. P.S. Parun Pampa karakter on otseselt maha kirjutatud Dumas "Kolmest musketärist" - see on Porthos, kes, kui mu mälu ei peta, oli ka üks riiukukest parun.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oleks vendadelt Strugatskitelt nii lahjat teost oodanudki. Olles lugenud nende hilisemat loomingut, on enamasti isegi raske siin neid ära tunda, välja arvatud mõned kohad. 
Muidu oleksin kahe pannud, aga loetav oli ta siiski piisavalt ladusalt, nii et las siis olla kolm.
Peamine miinus on ikkagi see, et selline tulevik ei olnud minu jaoks ABSOLUUTSELT usutav, mitte grammi eestki. Nii nagu kommunismi puhul, püütakse tulevikku kujundada mingite ideede järgi, unustades täiesti ära inimese olemus ja reaalsed majandusseadused. Tagajärjeks ongi selline utoopia nagu lapsel, kes unistab, et kui ta täiskasvanuks saab, siis ta sööb iga päev hommikul, päeval, õhtul ja vahepeal AINULT jäätist ja mängib hommikust õhtuni liivakastis 1000 erineva nuku ja mänguautoga. Selline lapse utoopia on nii kommunism kui ka see romaan. 
Väga häiris lugemist ka see, et tuleviku inimesed on kõik oma halvad omadused kaotanud, alles on jäänud ainult head ja üllad omadused. Käitumises on tuleviku inimene aga segu XX sajandi esimese poole venelasest ja arvutist - kõik valdavad doktoritasemel erinevaid teadusi, aga kõige selle juures lööb ikkagi välja nõukogude inimene ühiskorterist. Romaani ülimalt võõrsõnadega pikitud dialoogid ja kirjeldused ei paku mingit lugemiselamust. Õnneks oma hilisemates teostes Strugatskid on juba sellest piinavalt halvast kombest loobunud.
Tehnilised saavutused, mida raamatus kirjeldatakse, võisid olla huvitavad kuuekümnendate alguses, kuid tänapäeval ja vähemalt minule põnevalt ei mõjunud - iseliikuvad teed, footonraketid jms.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda raamatut kolmandat korda. Eelmisest lugemisest on möödunud enam kui 20 aastat. Varasematel kordadel on see teos mulle meeldinud, ega ma muidu poleks seda kolmandat korda kätte võtnud.  Nagu paljudele eelkommenteerijatele, meeldis ka mulle esimene pool rohkem. Oli haaravam. Teise osa tempo oli oluliselt aeglasem, kuid täiesti loetav sellegipoolest.  Raamatu plusse on siin eelnevalt paljude poolt kajastatud, toon omalt poolt ära miinused, mistõttu hinne ei ole päris "5 tähte", vaid pigem umbes 4 ja pool. Miinuseks on eelkõige kohatised ebaloogilisused. Suurim neist puudutas baloogide empaatiavõimet. Ühest küljest kirjeldati kogu baloogide ühiskonda, kultuuri ja üksikisendeid kui pea täiesti empaatiavõimetuid, kuid siis äkki on väga levinud armsate koduloomade pidamine. Ilma empaatiata? Mis selle mõte on? Sama empaatapuudus on seotud ka perekonnaga. Ühest küljest tuuakse välja, et perekondlikke sidemeid baloogidel pea-aegu ei olegi (oma vanemaid nad praktiliselt ei tunnegi), siis aga äkki on nende elu kõige suurem kirg sugulaste (???) taaselustamine uutes kehades võimalikult kiiresti. Minu jaoks karjuv vastuolu, mis jäi häirima. Väiksemaid jurasid oli veelgi (nt. baloogide satellit, mille nimi oli vana-kreeka aineline Trooja (???)).
Teksti loeti eesti keeles

Algusveerandis läks sisseelamine raskepäraselt, aga siis olin selles maailmas sees, mis sees ja nautisin teose kulgu. Mida lõpupoole, seda paremaks läks. Naudin seda, kui ulmejutt on salapärane ning siin on "Inetud luiged" absoluutne tippude tipp. Eri tegelased pakuvad välja omi arvamusi ja teooriaid ning sinul lugejana jääb siin üle kaaluda, kelle seisukohad tõesemana tunduvad. Või kas keegi üldse ligilähedaselti tõde aimab?
Tugevalt sõja, autokraatia ja agressiivsuse vastane teos. Tavaliselt filosoofilised mõttekäigud pigem peletavad mind teosest eemale, kuid siin olid need väga nauditavad ja asjakohased.
Kirsiks tordil oli minu jaoks suurepärane huumoripiisk, mis väljendus täiesti ajuvaba "Aruvendade" jalgpallimeeskonna täiesti jabura tegevuse näol. "Aruvennad" toodi statistidena tegevusse iga 30 lehekülje järel ja nad tõstsid alati märgatavalt mu tuju. Võrreldes muu raamatu tumehalli meeleoluga olid "Aruvennad" kui vihmapilve tagant piiluv päiksekiir. Nad olid ka viimased, kes sulavast linnast lahkusid justkui kinnitades, et huumor sureb viimasena.
Teksti loeti eesti keeles

Philip K. Dick on üks mu lemmikkirjanikest ja see teos on Dick mis Dick. Loodud maailm on ühekorraga nii mõnusalt arusaamatu kui loogiline. 
Teksti loeti eesti keeles

Meistriteos, päris tõsiselt.
Suurim pluss oli pisidetailidena väljamõeldud maailm, mis oli nii põhjalikult läbi mõeldud ja toimima pandud, et mõjus väga ehedana ning ei andnud eriti põhjust loogiliste apsude üle poriseda. Paraku tulenes suurimast plussist ka suurim miinus. Kuna detailidele pühendati nii põhjalikult, kannatas selle all mõnevõrra tegevus/dünaamika. 
Väga meeldisid leidlikud sõnamängud terminitega - konservaal, liberatiiv, demokratuur, mandalaika, spastika jms. Samas riiginimetuste tuletus nii vaimukas ei tundunud - Ameritsa, Tsiina jne. 
Nõukaajal kooliskäinule toob heldimuspisara silma lause "Orki majanduse arendamise ametlik strateegia seisneb selles, et jõuda peamiste fondiindeksite osas Big Byzile järele ja temast mööda".
Loomulikult oli Big Byzi alla koondatud kokku Lääs kui selline ning Orklandi alla Bütsants, kuid seda oli tehtud nii ülikarikeeritud võtmes, et raske on arvata, kumb maailm kirjanikule endale südamelähedasem on. Tõenäoliselt ei kumbki, sest õõvastavalt kujutatud olid mõlemad.
Kirjanik oli kokku seganud väga kraftise segu huumorist ja küünilisusest (küünilisus on üldse vene ulmekirjanikele omane joon). Ei mingeid edulugusid, kangelastegusid ega õnnelikku lõppu. Lootust oli aga raamatus vähe. Vaid pisut lõpupoole ning kirjaniku nägemuses minnes kolmandat teed, sest nii Big Byz kui Orkland osutusid ummikteedeks.
Nukk oli raamatu läbiv motiiv. Mitte ainult kui puparastide seksilelu, vaid tegelikult olid nukud ka nii Orklandi kui ka Big Byzi elanikud kõrgeima võimu kätes. Orklandi elanikud oli kui tinasõdurid, mida sommeljeed omatahtsi paika panid, et need siis kividega pikali loopida. Big Byzi elanikud kui malenupud, mida vajalikele ruutudele nihutada mängu ilu huvides.
Raamatu künismist tuleneb, et üks meile sümpaatsemaid ameteid selles maailmas oli laste kokkuostja. :)
Künismile on juba viidatud, kaks näidet ka vängest huumorist --- 1) Grõm avastas oma luuleande: Ilmnes, et ta oli kirjutanud nelikvärsi viisil "Nüüd munni see kodumaa mingu". 2) Orki sõjaorbude koor laulis: "Isa sõdib rindel. Ema nikub tagalas. Kõik on näha, kõik on kuulda läbi suure augu...".
Väga meisterlikult oli hoidutud igasugu stampidest. Ses mõttes väga värskendav lugemisvara. 
Kokkuvõttes minu poolt viis miinusega. Miinuse tõi see, et loo tempo lõhkus ära filosofeerimine kolmveerandi peal. See liigne targutamine ei olnud minu maitse järgi.
Teksti loeti eesti keeles

Kinkisin raamatu vennale sünnipäevaks, sest tundus huvitav olevat. Minu hämmastuseks jättis vend lugemise pooleli juba mõnekümne lehekülje järel ja teatas, et sellist jura ta lugeda ei suuda.
Võtsin siis aastaid hiljem raamutu ise kätte. Kahjuks tuleb tunnistada, et venna antud hinnang oli sisuliselt õige. Jura mis jura. Ise pressisin raamatu küll lõpuni (mul on põhimõte mitte raamatut pooleli jätta), aga ega naudingut küll ei saanud. Peab ikka väga vihkama Tolkieni, et sellise anti-Tolkieniga maha saada. Ära oli tapetud kogu Tolkieni hoolikalt kavatatud ja kujundatud maailm ning asemele oli topitud mingi plastmassist hamburger. Kogu salapärasus, poeetilisus ja delikaatsus olid asendatud robustse tingel-tangeliga, saades tulemuseks mingi Robert Ludlumi laadse toote. Ka nimede väljamõtlemisega ei ole viitsinud Jeskov jännata (erinevalt Tolkienist), pannes tüüpilisi vene ulmekirjanduse nimesid a la Marrakeš-Sarrakeš (kohe meenus "Asustamata saar"). Samuti tundus, et autorile on südamelähedane Kremli mitteametlik ideoloogia, kus vastandutakse lääne väärtustele ja faktidele ning räägitakse valge mustaks ja must valgeks. Ei tea, kas Jeskov seda "tõejärgset tõde" tõesti propageeris, aga mul jäi selline tunne küll lugedes.
Teksti loeti eesti keeles

Tundus parem lugemine olema kui kaks varasemat raamatut, aga ainult kuni lõpumadinani. Siis ei jäänud muud üle kui peast kinni haarata ja imestada kui jaburaks üks tegevus võib minna. Loogikat keerati edasi, tagasi, üle vindi ja kinni. Lõpuks tehti ettevalmistus järgmise raamatu jaoks: valiti välja tegelased, keda seal presenteerida ja tapeti üleliigsed ära. Aga nii puhast vuuki enam ei tehtud kui esimeses raamatus, eks autor oli aru saanud, et uute karakterite loomine on keerulisem kui vanade tegelaste killimine.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle jättis parema mulje kui sarja esimene raamat "Surelikud masinad". Enam ei tapetudki kõiki kõrvaltegelasi maha, asi seegi.  Sügavalt hollivuudlik oli see sellegipoolest. Kärts-mürts ja põmaki...ja nad elavad õnnelikult elu lõpuni.
Teksti loeti eesti keeles

Positiivse poolt peab mainima seda, et igav ei hakanud. Oli hoogu ja särtsu. Vahest isegi liiga palju (ja seda räägin mina!!!), see non-stop seiklus kurnas aju.
Negatiivse poole pealt pean märkima ebaloogilisuse. Mitte ainult selle maailma ja masinate ebaloogilisuse, vaid ka inimsuhete ebaloogilisuse. Mitu korda oleks tahtnud hüüatada: "Hei, pidage! Üks inimene ei käitu/reageeri ju nii!". Aga seda ta selles raamatus siiski tegi.
Mida lõpu poole, seda enam hakkas häirima ka Hollywoodi õudukate/märulite stamp: kõik kõrvaltegelased peavad surema, ellu jäävad vaid teose kangelased/sangarid.
Sarja teist raamatut asun lugema kerge kõhkluse ja eelarvamusega.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu kahe kultuuri põrkumisest. Kuna teist kultuuri esindas vaid üks inimene, siis sai tema surmaga otsa ka nimetatud kultuuride kokkupõrge. Miinuspoolele võiks kanda selle, et üle võlli oli kujutatud moodsa inimese abitust võõras keskkonnas, just füüsilist abitust. Samuti oli loos pisut liiga vähe üllatusi.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun täielikult Kristjan Sanderiga, et see on kõige parem jutt "Taevarahva" kogumikus. Meenutas väga tugevalt Philip K. Dicki loomingut ning kuna olen väga suur Philip K. Dicki fänn, siis ei ole kahtlustki, kas see mulle meeldis. Muidugi meeldis. Väga. Selline hästi mõnus unenäolisus ja ettearvamatus.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks pisut kohmakas ja ebaveenev jutt, aga lugeda kõlbas küll. Vähe imelik, et üks mees hammustab läbi ja teeb kahjutuks terve võõra tsivilisatsiooni. Superman tavainimese nahas.
Teksti loeti eesti keeles