Kasutajainfo

Valerie J. Freireich

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Philip Reeve ·

Infernal Devices

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: «Põrgulikuid leiutised»
Tallinn «Tiritamm» 2010

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
1
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (5)

“Põrgulikud leiutised” on kindlasti üksjagu tugevam tükk, kui sarja eelmised osad, kuna tugevamalt kui varem tuleb siin välja põlvkondade erinevus, nende teistsugune käitumine ja siis teistpidi ka sarnasus, samalaadne käitumine - ajaloo kordumine kõverpeeglis, farsina.

Hester ja Tom peaks olema nii 33-aastased, neil on 15-aastane tütar Wren, kelle eostamist teise osa lõpus mainitakse, perekond elab idüllilis-pastoraalset elukest Põhja-Ameerika idarannikul paikseks jäänud Anchorage’is ning suurem osa Anchorage’i rahvastki on veel elus ja tegutsemas. Ilmneb, et Caul ja Freya pole siiski teineteist leidnud ning esimene neist ei tundu kindlasti õnnelik ja oma minevikuga rahu teinud.

Seda pole ka Hester, kellele, nagu me oleme teises osaski vihjeid saanud, lihtsalt ei sobi selline rousseaulik idüllilis-harmooniline paikne elu koos lihtsameelse rahvaga rohelises maakolkas. Aga et idüll on kestnud juba 16 aastat tundubki Reeve’i maailma inimeste jaoks ebaloomuliku kingitusena.

Kohale ilmub teise osa lõpus omakasupüüdliku aga siiski väikse isikliku kangelasteoga hakkama saanud Gargle, kellest on saanud Kadunud Poiste liider, ning peagi käivitub Reeve’ile omane bodycount... Wren röövitakse, mängu tulevad mitmed varasemate osade tegelased, lugejale näidatakse uut linn-maailma kuurortlinna Brightoni näol, mida juhib meer Pennyroyal.

Nagu öeldud kordub Reeve’i maailmas kogu ajalugu kõverpeeglis, kuigi uue põlvkonna tegelaste vahel tekivad justkui samasugused suhete jõujooned nagu omal ajal Tomi, Hesteri ja nende eakaaslaste vahel, on see kõik siiski teistmoodi.

Puruneb ka illusioon nimega Tomi ja Hesteri kooselu, õigupoolest tõuseb minu jaoks selgelt romaani negatiivseimaks tegelaseks just Hester. Jah, loomulikult on tema koletislikus olemuses süüdi see maailm, teda väiksena ümbritsenud inimesed ja nende jubedad teod. Aga jubedaid üleskasvamise olusid paistavad olevat kogenud praktiliselt kõik selle maailma tegelased, ometi on paljud neist suutnud kõige kiuste säilitada märksa rohkem inimlikkust, hoolivust ja nad ei lähe pelga võimaluse peale tappa märjaks. “Valentine’i tütar” aga... Valentine’i tütar, my ass!

Mõtlen juba pingsalt, mis saab neljandas ja viimases osas, kuna suur hulk tegevusi jääb siin pooleli, tegu on pelga vahefinišiga. Õigupoolest mõtlen peamiselt selle peale, millise saatuse laseb kirjanik Hesterile osaks saada. Võimalikult piinarikas surm ei oleks kindlasti piisav, ellujäämine ja kõigi kallite inimeste surm tema ümber samuti mitte, kuna kes talle siis õieti kallis on? Mingil määral Tom, mingil määral Shrike... aga noh, ka see poleks see! Eks näis.

Kui suurem osa arvustajaid on eelmisi osi omavahel võrrelnud ja ühte vastalt teisele eelistanud, siis mu meelest olid tasemelt esimesed kaks üsna eristamatud - mõlemal oli suhteliselt ebarahuldav algus, mille aga täiel määral kompenseeris väga tasemel teine pool, Reeve’i käimaminek on alati kuidagi rabe ja logisev, aga kord käimasaanuna pole kellestki ega millestki tema peatajat. Kolmas osa ongi esimesest kahest tugevam, kuna käima saab see kõige kiiremini, kirjanikule omast rabedat algust, mil tegelased justkui kanged kriipsujukud käituks, õieti nagu polegi.

Hesteri eemaletõukav olemus tuuakse kohe alguses lugejate silme ette, kui ta sisuliselt ilma küsimusi esitamata laste pihta tule avab, mille käigus juba sümpaatseks saanud tegelasi kui loogu langeb... Noh, igaühele oma. Kindlasti on olemas feminismist nakatunud naislugejaid, kelle meelest on Hester see suurim kannataja ja ohver ning kes tema “kangelastegudele” pöidlad pihus kaasa elavad.

Lõpp viib Hesteri taas kokku Shrike’iga ning teise köite aegse Gargle’i kolmanda raamatu farss-koopia Kalapäts leiab lõpuks kõigist inimestest reedetu ja mahajäetuna kõrbest “oma” küborgterminaatori - temaga rääkiva stalker Anna Fangi pea - stseen on sümboolne, kui poisike kõrbes vedelevad küborgi jupid selle pea juhendamisel kokku korjab ning neid ida poole kokku panema suundub. Kas meil on neljandas köites ees järjekordne Hesteri loodud koletis?Aga kogu Reeve`i sarja veidi põhjalikum analüüs peatselt bloogis NEED READ.

Teksti loeti eesti keeles

Sarja kahe esimese osa tõlkeid lugesin 2006. aasta päikeselisel kevadel ja suvel, mis praegu tundub hästi kauge minevikuna, nii et paljugi on jõudnud meelest minna. Sai loetud ja nauditud, isegi Estconil jaburaks läbuks keeranud temaatilises rollimängus osaletud. Sarja tõlgete avaldamisse tuli millegipärast pikem paus ja inglise keeles lugemist ka ei jätkanud. Kuni nüüd see (huvitaval kombel K. W. Jeteri klassikalise aurupunkromaaniga sama pealkirja kandev) raamat eesti keeles ilmus ja palju vanu häid mälestusi äratas.

Muidugi on tegu young adult-kirjandusega... aga see-eest tipptasemel. Loo vahepealset kergelt lapsikuks kiskumist kompenseerib hoogne lõpposa. Reeve`ile omaseid naljakaid kilde kohtab ka, nagu laul nimega "Ida on roheline" (vihje kultuurirevolutsiooni-aegse Hiina tuntud propagandalaulule "Ida on punane").

Hesteri osas ei saa paraku Raulile vastu vaielda. Kibestunud ja egoistlik tüüp, julmus segatud enesehaletsusega. Wren erineb Hesterist nagu öö päevast ja see kontrast on kuidagi hästi mõjuv.

Loodetavasti need, kelle meelest kogu sari on saast, sest liikuvate linnade kirjeldus on vastuolus mingite füüsikaseaduste või loogikareeglitega, taipavad kolmandast köitest eemale hoida.

Teksti loeti eesti keeles

Tundus parem lugemine olema kui kaks varasemat raamatut, aga ainult kuni lõpumadinani. Siis ei jäänud muud üle kui peast kinni haarata ja imestada kui jaburaks üks tegevus võib minna. Loogikat keerati edasi, tagasi, üle vindi ja kinni. Lõpuks tehti ettevalmistus järgmise raamatu jaoks: valiti välja tegelased, keda seal presenteerida ja tapeti üleliigsed ära. Aga nii puhast vuuki enam ei tehtud kui esimeses raamatus, eks autor oli aru saanud, et uute karakterite loomine on keerulisem kui vanade tegelaste killimine.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin kindlasti teist, kui mitte kolmandatki korda. Aga paistab, et varem pole ma oma arvamust BAASi mingil põhjusel kirja pannud - võib-olla sellepärast, et kui sain peale selle romaani lõpetamist teada, et "Tiritamm" on sarja pooleli jätnud, oli pettumus liiga suur. Kuid nüüd on mul plaan sari lõpuni lugeda, seega tuleb ka kolmas osa ära arvustada.
 
Erinevalt eelmisest kahest osast on seekord tegemist selgelt suure romaani nö vaheosaga. Seletan mõtte lahti. Sarja avaosa oli selgelt iseseisev lugu ja iseenesest järge ei vajanud - oli algus ja oli lõpp, lahtisi otsi ei jäetud. Selle järg oli lihtsalt hiljem juurde kirjutatud, ilmselt esimese osa edu tuules ning tänu tagasivaadetele iseseisvalt võetav ja loetav. Kolmanda osa tegevus küll algab aastaid peale teise osa lõppu ning ka peategelane (Wren) on uus, kuid peagi tuuakse sisse nii palju tegelasi ning sündmusi eelmistest osadest, et pelkadest tagasivaadetest ei piisa ning eelduseks romaani nautimisele on kahe eelmise osa lugemine. Samuti jäetakse "Põrgulike leiutiste" puhul ka lõpp nii lahti kui vähegi saab ehk siis järje lugemine on enam kui kohustuslik - lugu jääb muidu ju pooleli, mis pooleli.
 
Kurtsin teise osa arvustuses, et puudus avaosa uudsus ja seega jäi järg nõrgemaks. See puudus siingi, kuid kuna puudus ka teises osas pisut häirivaks muutunud teismeliste armulugu, siis polnud sellest suurt lugu. Päris kindlasti meeldis mulle nii tegelaste areng kui ka mitmeplaanilisus - selles romaanis pole häid ega halbu tegelasi lihtsalt sellepärast, et kirjanik nii tahab, vaid kõikidel on omad põhjused, miks nad sellised on ja nii käituvad. Ka Hesteril ja orjakaupmees Shkinil. Samamoodi pole ka põhifraktsioonid, liikumisvastased ja liikumispooldajad, selgelt pahadeks ega headeks jaotatavad ning esile kerkivad tegelased, kes üritavad mõttetut sõda lõpetada.
 
Üldise usutavusega on nagu on - kohati kisub päris absurdseks. Aga kuna see ei ole peamine, siis ka väga ei häiri. Kui romaaniseeriast saab filmisaaga, siis usun, et seal saavad kõik need lendavad ja ujuvad kaadervärgid veel eriti vahvad ning visuaalselt nauditavad olema.
 
Kokkuvõttes täitsa hea lugemine. Päris viite küll välja ei anna, aga tugev neli päris kindlasti ning igav ei hakanud kordagi.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja "Surelikud masinad" kolmas raamat, neli neid kokku on. Esimesed kaks ("Surelikud masinad" ja "Kuldseeklid") käisid kokku, üks algas sealt kust eelmine lõppes. Kolmas, "Põrgulikud leiutised" toimub kuusteist aastat hiljem ning on koos viimase osaga ("Pimenev tasandik") omakorda paaris. Seega saab keel põses ütelda, et kui tegu oleks vähe vanemale lugejale mõeldud raamatutega siis oleks fantasy-suurmeistrid saanud hakkama kahe raamatuga, ca 600 lehekülge esimene ja 750 lehekülge teine.

"Põrgulikud leiutised" on endiselt YA, noortekas aga mõnevõrra täiskasvanulikum. On ju peategelased Tom ja Hester saanud vanemaks, vanust ca 33 aasta ümber. Neil on laps, tüdruk nimega Wren ning elavad nad vaikset elu kusagil Põhja-Ameerika idarannikul Anchorage's. Elu on igavavõitu, Hester saab küll mõnevõrra pealesurutud lapsevanemarolliga hädavaevu hakkama kuid ega sisimas on ta ikka see mässumeelne noor tüdruk, kes mõõga ja tulega õiglust vasakule ja paremale jagas. Ka Freya ja Caul on alles, kui teise raamatu lõpus juba lubas, et ka neist saab paar... siis läks vähe teisiti - Caul on endiselt sisimas Kadunud Poiss ning üsna eraklik, maarottide pärismaailm on teistsugune kui läbi mehaanilise krabi kantud kaamerasilma paistis.

Raamat algab peale sellega, kuidas ilmub välja Kadunud Poiss (nüüdseks ka mees) Gargle, kes palub Caulilt abi. Caul keeldub, siis aga satub sinna värskest perekonnatülist põgenev ja sügavalt solvunud Wren, kes sülitab ema pihta tuld ja tõrva ning hea meelega aitab heasüdamlikku võõrast. Noh ja siit lähebki raamat lahti, edasine on üsna "tavaline" Reevelik möll ja madin, kus YA kohta on laipu ja verd üllatavalt palju.

Nagu ütlesin siis raamat on sutsu täiskasvanulikum kuna temaatikaks on vanade ja noorte suhted ning nii mõnigi kord pannakse tõsiselt proovile, kas veri on ikka paksem kui vesi. Lisaks keerutab Reeve enda tegelasi parajast supist läbi ning nii mõnigi tõbras on nüüdseks sümpaatsem, teisalt hõõgub mõne tuha all ikka korralik ja kuum süsi. Kui liikuda lugemisemotsiooni juurde siis esimene raamat tundus väga äge, teine käis sellega paaris - aga natuke hakkas midagi kriipima. Eks ma räägin viimase raamatu juures rohkem aga praegu, peale kolmandat raamatut lugenuna, tundub, et see kõik on natuke liiga lihtne. Tähendab - maailm on äge, tegelikult ka. Seal juhtub huvitavaid asju. Aga tegelased on sellised õnnetuvõitu ja kahvatud. Või vastupidi - teinekord on värvi ikka väga paksult peale määritud kuid see mõjub kokku kuidagi... hollywoodlikult kui filmimaailma peale mõtelda. Hästi palju tegevust aga natuke liiga vähe mõtisklust, arutelu, plaanimist, sisemaailma, kuttidele-muttidele liha luudele ladumist.

Kui sarja alustades mõtlesin, et vägev värk ja ajasin ka järgmised kaks raamatut endale riiulisse, lisaks plaanisin, et osta neljas ka (Tiritamm andis välja esimesed kolm, neljandat mingil põhjusel mitte, nüüd on Rahva Raamat andnud terve tetraloogia välja) siis praegu enam emotsioon nii laes pole. Hoopis vastupidi, panin kolm esimest Ulmeturgu müüki ja neljanda võtsin raamatukogust. Sest kokkuvõttes läheb mu poolt kategooriasse "pole paha aga kahtlane, kas viitsin veel kunagi lugeda".

Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Loengu vormis võib esitada ... loengut. Või siis äärmisel juhul lühikest humoorikat jutustust. Ulmekirjandust loengu vormis edastada ei saa. 
Kogu see jahumine heade kommunistide ja jubedate kapitalistide vahel rikkus lugemisisu täielikult. Ime, et veel Lenini tsitaate ja viisaastakute töösaavutusi ei kajastatud. 
Teksti loeti eesti keeles

Algas ju lugu päris paljutõotavalt. Arvasin, et tean, kus suunas asi liigub, aga eksisin. Asi läks kapitaalselt lappama siis, kui seltskond maa-aluste juurest kosmoselaeva tagasi jõudis ja nonde glegi-raamatut uurima hakkas. Hoobilt oli kadunud kogu salapärasus ja põnevus ning asendunud igava poliitagit-tunniga. 
Teksti loeti eesti keeles

Õudne jura. Mina ei ole teadlane, kaugel sellest, aga esitatud ideed oli nii jaburad ja loodusseadustele vastanduvad, et neid ei saanud kuskilt otsast tõsiselt võtta. Lisame siia veel kommunismiehitajatest musterinimesed ja saadud kompott peletab kõiki lugejaid, kelle iidoliks pole Stalin või Lõssenko.
Plussiks oli see, et jutt oli lühike ning õnneks kergesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Viis miinus.
Lugu oli haarav, Strugatskite suurepärasel tasemel. Oli küll ka häirivaid momente nagu näiteks lõpp, aga need ei suutnud üldmuljet väga rikkuda. Peateemaks taas vendade loomingus nii järjekindlalt heietatud probleem, et kas sekkumine võõrasse kultuuri, isegi parimate kavatsustega, on ikka õige ja õigustatud. Selles teoses jäetakse vastus suhteliselt lahtiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Vaimukas tekst, kuigi paar korda tundus, et vaimutsemisega on isegi üle võlli mindud. Et loost sügavamalt aru saada, on vaja teada teatud märksõnade tagapõhja, vastasel juhul jääb jutt pisut veidraks ja küsimärke tekitavaks. Kokkuvõte: huumor meeldis, tekstijooks meeldis, aga ulmelist osa nappis.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli puuduseks see, et kolme päti laibaks konverteerimise protsess oli jäetud täiesti lugeja enda ettekujutuse teha. Ei, ma ei arva, et lugejale peab kõik puust ja punaseks tegema ning kolm korda situatsiooni nämmutama nagu mõned ameerika kirjanikud õigeks peavad, hoopis vastupidi. Kuid seekord tundsin küll, et minimalism ja varjamine läksid liiale. Erinevalt eelnevatest arvustajatest mina jutu sees huumorit ei tuvastanud. Võib-olla ainult terake irooniat.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt jäi minu jaoks liiga lühikeseks. Ei jõudnud veel sisse eladagi, kui oligi juba läbi. Samas, ega ma suurem asi zombijuttude austaja ka pole.
Teksti loeti eesti keeles
7.2021

Naljatades võib tõdeda, et see on üks keebi ja mõõga romaan, sest nii keepe kui eriti mõõku esineb siin küllaga, aga sisuliselt oleks see väga vale järeldus. Tegu on väga ühiskonnakriitilise (inimloomuse kriitilise?) teosega, mis loob väga troostitu ja masendava pildi ühest maailmast kuskil kosmoses. Siin pole Strugatskid mõttelennul lennata lasknud - ainus erinevus meie maailmaga on vaid mõned sajandid. Kõik muu on sama, võib-olla lihtsalt inimlikud ilgused on tugevalt võimendatud, sest nii rõvedad tavalised inimesed meil ikkagi keskajal ei olnud. Kogu see ilgus, rõlgus, mäda, mustus, piinamised jms oligi põhjus, miks ma hindasin teost vaid neljaga ja mitte viiega.  Mulle jäi mulje, et see Arkanar oli tegelikult Strugatskite peegelpilt Venemaast. Kõik need donid, parunid ja kuningad olid üksnes tsensorite petteks, et see seos nii ilmne ei oleks. Arkanari julmad, agressiivsed, lollid, võimutruud, orjalikud, sulitsevad, ükskõiksed kodanikud on tegelikult vaste venelastele läbi ajaloo. See pilt pole ilus ning selle üle valutavad Strugatskid südant. Kuningas on tsaar või kompartei peasekretär, "hallid" on opritšnikud (kuigi raamatus tehakse jälgede segamiseks saamatu vihje hoopis Ernst Röhmi SA-le või Itaalia mustsärklastele). Robustsete, labaste ja kiimaliste tegelaste taga tunnen ära "porutšik Rževskid". Kirjatarkade vaenamises nägin otsest paralleeli intelligentsi likvideerimisega Stalini ajal ja vähe pehmema survestamisega pärast Stalinit.  Pisut õlgu kehitama pani don Rumata mõttekäik, et kui vaesed lihttöölised koguneksid kokku ja asuksid relvastatud võitlusele oma õiguste (hüvede) eest (proletariaadi diktatuur), siis saabuks helge tulevik (kommunism). Tegelikult oleks tulemuseks sama, mis "hallid" või isegi veel hullem soust, sest see seltskond oleks veel vähem haritud ja kompleksides kui "hallid", mis koosnesid poodnikest ja väikekodanlastest. Aga ilmselt oli siin vaja mett moka peale määrida tsensoritele ja otsustajatele, et raamat trükki läheks.  Tegelikult on see teos oma sisult (kui mõttega lugeda) ülimalt nõukogudevastane. Lausa ime, et see tsensorite poolt läbi lasti ja ära ei keelatud. Võib-olla on põhjus see, et oma esimestes teostes olid Strugatskid nii sinisilmselt kommunismi utoopiausku, et olid kogunud sellega tsensorite ja otsustajate silmis nii suure usalduskrediidi, et neid ei kahtlustatudki milleski sotsialistliku korra kriitikas. Oleks "Raske on olla jumal" olnud Strugatskite esimene raamat, oleks see võib-olla jäänud avaldamata. P.S. Parun Pampa karakter on otseselt maha kirjutatud Dumas "Kolmest musketärist" - see on Porthos, kes, kui mu mälu ei peta, oli ka üks riiukukest parun.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oleks vendadelt Strugatskitelt nii lahjat teost oodanudki. Olles lugenud nende hilisemat loomingut, on enamasti isegi raske siin neid ära tunda, välja arvatud mõned kohad. 
Muidu oleksin kahe pannud, aga loetav oli ta siiski piisavalt ladusalt, nii et las siis olla kolm.
Peamine miinus on ikkagi see, et selline tulevik ei olnud minu jaoks ABSOLUUTSELT usutav, mitte grammi eestki. Nii nagu kommunismi puhul, püütakse tulevikku kujundada mingite ideede järgi, unustades täiesti ära inimese olemus ja reaalsed majandusseadused. Tagajärjeks ongi selline utoopia nagu lapsel, kes unistab, et kui ta täiskasvanuks saab, siis ta sööb iga päev hommikul, päeval, õhtul ja vahepeal AINULT jäätist ja mängib hommikust õhtuni liivakastis 1000 erineva nuku ja mänguautoga. Selline lapse utoopia on nii kommunism kui ka see romaan. 
Väga häiris lugemist ka see, et tuleviku inimesed on kõik oma halvad omadused kaotanud, alles on jäänud ainult head ja üllad omadused. Käitumises on tuleviku inimene aga segu XX sajandi esimese poole venelasest ja arvutist - kõik valdavad doktoritasemel erinevaid teadusi, aga kõige selle juures lööb ikkagi välja nõukogude inimene ühiskorterist. Romaani ülimalt võõrsõnadega pikitud dialoogid ja kirjeldused ei paku mingit lugemiselamust. Õnneks oma hilisemates teostes Strugatskid on juba sellest piinavalt halvast kombest loobunud.
Tehnilised saavutused, mida raamatus kirjeldatakse, võisid olla huvitavad kuuekümnendate alguses, kuid tänapäeval ja vähemalt minule põnevalt ei mõjunud - iseliikuvad teed, footonraketid jms.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda raamatut kolmandat korda. Eelmisest lugemisest on möödunud enam kui 20 aastat. Varasematel kordadel on see teos mulle meeldinud, ega ma muidu poleks seda kolmandat korda kätte võtnud.  Nagu paljudele eelkommenteerijatele, meeldis ka mulle esimene pool rohkem. Oli haaravam. Teise osa tempo oli oluliselt aeglasem, kuid täiesti loetav sellegipoolest.  Raamatu plusse on siin eelnevalt paljude poolt kajastatud, toon omalt poolt ära miinused, mistõttu hinne ei ole päris "5 tähte", vaid pigem umbes 4 ja pool. Miinuseks on eelkõige kohatised ebaloogilisused. Suurim neist puudutas baloogide empaatiavõimet. Ühest küljest kirjeldati kogu baloogide ühiskonda, kultuuri ja üksikisendeid kui pea täiesti empaatiavõimetuid, kuid siis äkki on väga levinud armsate koduloomade pidamine. Ilma empaatiata? Mis selle mõte on? Sama empaatapuudus on seotud ka perekonnaga. Ühest küljest tuuakse välja, et perekondlikke sidemeid baloogidel pea-aegu ei olegi (oma vanemaid nad praktiliselt ei tunnegi), siis aga äkki on nende elu kõige suurem kirg sugulaste (???) taaselustamine uutes kehades võimalikult kiiresti. Minu jaoks karjuv vastuolu, mis jäi häirima. Väiksemaid jurasid oli veelgi (nt. baloogide satellit, mille nimi oli vana-kreeka aineline Trooja (???)).
Teksti loeti eesti keeles

Algusveerandis läks sisseelamine raskepäraselt, aga siis olin selles maailmas sees, mis sees ja nautisin teose kulgu. Mida lõpupoole, seda paremaks läks. Naudin seda, kui ulmejutt on salapärane ning siin on "Inetud luiged" absoluutne tippude tipp. Eri tegelased pakuvad välja omi arvamusi ja teooriaid ning sinul lugejana jääb siin üle kaaluda, kelle seisukohad tõesemana tunduvad. Või kas keegi üldse ligilähedaselti tõde aimab?
Tugevalt sõja, autokraatia ja agressiivsuse vastane teos. Tavaliselt filosoofilised mõttekäigud pigem peletavad mind teosest eemale, kuid siin olid need väga nauditavad ja asjakohased.
Kirsiks tordil oli minu jaoks suurepärane huumoripiisk, mis väljendus täiesti ajuvaba "Aruvendade" jalgpallimeeskonna täiesti jabura tegevuse näol. "Aruvennad" toodi statistidena tegevusse iga 30 lehekülje järel ja nad tõstsid alati märgatavalt mu tuju. Võrreldes muu raamatu tumehalli meeleoluga olid "Aruvennad" kui vihmapilve tagant piiluv päiksekiir. Nad olid ka viimased, kes sulavast linnast lahkusid justkui kinnitades, et huumor sureb viimasena.
Teksti loeti eesti keeles

Philip K. Dick on üks mu lemmikkirjanikest ja see teos on Dick mis Dick. Loodud maailm on ühekorraga nii mõnusalt arusaamatu kui loogiline. 
Teksti loeti eesti keeles

Meistriteos, päris tõsiselt.
Suurim pluss oli pisidetailidena väljamõeldud maailm, mis oli nii põhjalikult läbi mõeldud ja toimima pandud, et mõjus väga ehedana ning ei andnud eriti põhjust loogiliste apsude üle poriseda. Paraku tulenes suurimast plussist ka suurim miinus. Kuna detailidele pühendati nii põhjalikult, kannatas selle all mõnevõrra tegevus/dünaamika. 
Väga meeldisid leidlikud sõnamängud terminitega - konservaal, liberatiiv, demokratuur, mandalaika, spastika jms. Samas riiginimetuste tuletus nii vaimukas ei tundunud - Ameritsa, Tsiina jne. 
Nõukaajal kooliskäinule toob heldimuspisara silma lause "Orki majanduse arendamise ametlik strateegia seisneb selles, et jõuda peamiste fondiindeksite osas Big Byzile järele ja temast mööda".
Loomulikult oli Big Byzi alla koondatud kokku Lääs kui selline ning Orklandi alla Bütsants, kuid seda oli tehtud nii ülikarikeeritud võtmes, et raske on arvata, kumb maailm kirjanikule endale südamelähedasem on. Tõenäoliselt ei kumbki, sest õõvastavalt kujutatud olid mõlemad.
Kirjanik oli kokku seganud väga kraftise segu huumorist ja küünilisusest (küünilisus on üldse vene ulmekirjanikele omane joon). Ei mingeid edulugusid, kangelastegusid ega õnnelikku lõppu. Lootust oli aga raamatus vähe. Vaid pisut lõpupoole ning kirjaniku nägemuses minnes kolmandat teed, sest nii Big Byz kui Orkland osutusid ummikteedeks.
Nukk oli raamatu läbiv motiiv. Mitte ainult kui puparastide seksilelu, vaid tegelikult olid nukud ka nii Orklandi kui ka Big Byzi elanikud kõrgeima võimu kätes. Orklandi elanikud oli kui tinasõdurid, mida sommeljeed omatahtsi paika panid, et need siis kividega pikali loopida. Big Byzi elanikud kui malenupud, mida vajalikele ruutudele nihutada mängu ilu huvides.
Raamatu künismist tuleneb, et üks meile sümpaatsemaid ameteid selles maailmas oli laste kokkuostja. :)
Künismile on juba viidatud, kaks näidet ka vängest huumorist --- 1) Grõm avastas oma luuleande: Ilmnes, et ta oli kirjutanud nelikvärsi viisil "Nüüd munni see kodumaa mingu". 2) Orki sõjaorbude koor laulis: "Isa sõdib rindel. Ema nikub tagalas. Kõik on näha, kõik on kuulda läbi suure augu...".
Väga meisterlikult oli hoidutud igasugu stampidest. Ses mõttes väga värskendav lugemisvara. 
Kokkuvõttes minu poolt viis miinusega. Miinuse tõi see, et loo tempo lõhkus ära filosofeerimine kolmveerandi peal. See liigne targutamine ei olnud minu maitse järgi.
Teksti loeti eesti keeles

Kinkisin raamatu vennale sünnipäevaks, sest tundus huvitav olevat. Minu hämmastuseks jättis vend lugemise pooleli juba mõnekümne lehekülje järel ja teatas, et sellist jura ta lugeda ei suuda.
Võtsin siis aastaid hiljem raamutu ise kätte. Kahjuks tuleb tunnistada, et venna antud hinnang oli sisuliselt õige. Jura mis jura. Ise pressisin raamatu küll lõpuni (mul on põhimõte mitte raamatut pooleli jätta), aga ega naudingut küll ei saanud. Peab ikka väga vihkama Tolkieni, et sellise anti-Tolkieniga maha saada. Ära oli tapetud kogu Tolkieni hoolikalt kavatatud ja kujundatud maailm ning asemele oli topitud mingi plastmassist hamburger. Kogu salapärasus, poeetilisus ja delikaatsus olid asendatud robustse tingel-tangeliga, saades tulemuseks mingi Robert Ludlumi laadse toote. Ka nimede väljamõtlemisega ei ole viitsinud Jeskov jännata (erinevalt Tolkienist), pannes tüüpilisi vene ulmekirjanduse nimesid a la Marrakeš-Sarrakeš (kohe meenus "Asustamata saar"). Samuti tundus, et autorile on südamelähedane Kremli mitteametlik ideoloogia, kus vastandutakse lääne väärtustele ja faktidele ning räägitakse valge mustaks ja must valgeks. Ei tea, kas Jeskov seda "tõejärgset tõde" tõesti propageeris, aga mul jäi selline tunne küll lugedes.
Teksti loeti eesti keeles

Tundus parem lugemine olema kui kaks varasemat raamatut, aga ainult kuni lõpumadinani. Siis ei jäänud muud üle kui peast kinni haarata ja imestada kui jaburaks üks tegevus võib minna. Loogikat keerati edasi, tagasi, üle vindi ja kinni. Lõpuks tehti ettevalmistus järgmise raamatu jaoks: valiti välja tegelased, keda seal presenteerida ja tapeti üleliigsed ära. Aga nii puhast vuuki enam ei tehtud kui esimeses raamatus, eks autor oli aru saanud, et uute karakterite loomine on keerulisem kui vanade tegelaste killimine.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle jättis parema mulje kui sarja esimene raamat "Surelikud masinad". Enam ei tapetudki kõiki kõrvaltegelasi maha, asi seegi.  Sügavalt hollivuudlik oli see sellegipoolest. Kärts-mürts ja põmaki...ja nad elavad õnnelikult elu lõpuni.
Teksti loeti eesti keeles

Positiivse poolt peab mainima seda, et igav ei hakanud. Oli hoogu ja särtsu. Vahest isegi liiga palju (ja seda räägin mina!!!), see non-stop seiklus kurnas aju.
Negatiivse poole pealt pean märkima ebaloogilisuse. Mitte ainult selle maailma ja masinate ebaloogilisuse, vaid ka inimsuhete ebaloogilisuse. Mitu korda oleks tahtnud hüüatada: "Hei, pidage! Üks inimene ei käitu/reageeri ju nii!". Aga seda ta selles raamatus siiski tegi.
Mida lõpu poole, seda enam hakkas häirima ka Hollywoodi õudukate/märulite stamp: kõik kõrvaltegelased peavad surema, ellu jäävad vaid teose kangelased/sangarid.
Sarja teist raamatut asun lugema kerge kõhkluse ja eelarvamusega.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu kahe kultuuri põrkumisest. Kuna teist kultuuri esindas vaid üks inimene, siis sai tema surmaga otsa ka nimetatud kultuuride kokkupõrge. Miinuspoolele võiks kanda selle, et üle võlli oli kujutatud moodsa inimese abitust võõras keskkonnas, just füüsilist abitust. Samuti oli loos pisut liiga vähe üllatusi.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun täielikult Kristjan Sanderiga, et see on kõige parem jutt "Taevarahva" kogumikus. Meenutas väga tugevalt Philip K. Dicki loomingut ning kuna olen väga suur Philip K. Dicki fänn, siis ei ole kahtlustki, kas see mulle meeldis. Muidugi meeldis. Väga. Selline hästi mõnus unenäolisus ja ettearvamatus.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks pisut kohmakas ja ebaveenev jutt, aga lugeda kõlbas küll. Vähe imelik, et üks mees hammustab läbi ja teeb kahjutuks terve võõra tsivilisatsiooni. Superman tavainimese nahas.
Teksti loeti eesti keeles