Kasutajainfo

Valerie J. Freireich

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert Silverberg ·

Tower of Glass

(romaan aastast 1970)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (3)

Suurel töösturil Simeon Krugil tuleb pähe mõte (Krug vist oli seal loos ka ainuke, kellel mingid vähegi arukad mõtted peas liikusid) ehitada suur torn, et saaks kosmosest signaale vastu võtta. Niisiis hakkabki kuskile Kanada tundrasse kerkima kõrge-kõrge klaasist ehitis. Plaanis teha see nii umbes poolteist kilomeetrit kõrge. Ja saadaksegi kosmosest mingisugune imelik teade (kuskilt veevalaja tähtkujust vist mingist udukogust). Krug laseb siis ise ka mõned signaalid välja saata ja on lasknud juba ehitada laeva tähtedevaheliseks lennuks.
Aga torni ehitavad tal mingid androidid, kes oma loojat (Krugi) kummardavad ja on sellest omaette religiooni teinud. Aga äkki ilmuvad kuskilt AEP-st mingisugused teised androidid välja, kes nõuavad inimestega võrdseid õigusi. Jne. Kasvab torn ja kasvavad ka nende AEP-laste nõudmised. Aga Krugi androidid kummardavad Krugi edasi, kuni...
Enne käest ära ei saanud, kui viimane lehekülg läbi oli. Hea lugu järelikult.
Teksti loeti inglise keeles

Erinevalt eelmisest arvustajast arvan mina, et Simeon Krug oli ikka päris hull tegelane. Võimalik, et ma mõistan teda nüüd hukka omaenda ajastu ja seisukohtade tasandilt, kuid normaalseks ei suuda ma teda küll kuidagi pidada...

Ma ei oskagi täpselt öelda, et mis mind selle romaani juures kõige rohkem häiris, aga maksimumhinnet ma panna ei taha.

Võimalikud põhjused ja (isiklikud) etteheited:
- Mul olid ehk alusetult kõrgendatud ootused selle romaani suhtes?
- Mittemässulised androidid käitusid otsekui truud neegerorjad halvemat sorti kihutuskirjanduses. Silverbergi tasemega autor oleks võinud siin midagi originaalsemat välja mõelda. Android/robot = neegerori: see oli väga kulunud stamp juba romaani kirjutamise ajal.
- See androidide religioon muutus seda jaburamaks, mida detailsemaks autor läks. Targem on mõned asjad vihjetena anda...
- Romaanis oli üsna mitu liini ja ideed, kuid ükski ei saanud kuidagi domineerivaks... ja jäid need kõik kuidagi ka «õhku rippuma». Samas ei jõudnud see hüplikus ja fragmentaarsus selle kvaliteedini, et tekiks mulje, et nagu saaks lugeja tulevikuühiskonna kohta vaid mingeid vihjeid ja katkeid. Mulle tundus, et Robert Silverberg siiski plaanis seda romaani sirgjoonelise ideeloona, mida ta siis seksi ja ühiskonnakriitilisusega värvikamaks ja mitmekesisemaks püüdis teha. Tundub, et autor jäi materjalile siiski alla...
- Mida edasi seda laialivalguvamaks romaan muutus ning tegelaste käitumise loogika kippus sageli manduma tasemele «autor lihtsalt tahtis nõnda».

Võimalik, et põhjus on hoopis milleski muus, aga romaani lugedes rahulolematus vaid kasvas. Samas ei taha ma ka neljast madalamat hinnet panna, sest ideid selles romaanis oli ning lugesin selle ühe jutiga läbi. Ka olen ma enam kui kindel, et kunagi loen ma seda romaani veel...

Vene tõlge «Стеклянная башня» oli korralik... ei midagi säravat, kuid loetav. Hinnet tõlge igatahes ei mõjutanud, sest etteheited on ikkagi vaid kompositsioonile ja usutavusele.

Teksti loeti vene keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Esimene osa oli kindel viis. Teine osa on aga minu arust veidi viletsam.
Eelmisel osal oli 80ndate nostalgia põhjendatud, järjes aga enam mitte. Autor oleks suutnud teise osa intriigid kokku treida kasvõi 1930ndate (või 2030ndate) nostalgiaga.  Või kasutades hoopis mingeid muid võtteid. Aga kahjuks ta ei suutnud seda teha ja lugeja üleujutamine Tolkieni-Hughes'i kultuuripärandiga osutus erakordselt tüütuks.
Teksti loeti inglise keeles

Kuna polnud hulk aega mitte midagi kultuurset lugenud, siis haarasin riiulilt pihku juba paar aastat tagasi soetatud "Surface Detail" raamatu. Kultuuri sari on mulle ka seni meeldinud ja ka käesolev raamat ei valmistanud pettumust. Hinde tõmbab antud juhul alla ka teiste poolt kurdetud erinevate liinide üleküllus. Kuid kuna Banksi tase ulmekirjanduses on kõvasti üle keskmise, siis hindeks on pigem "4++"
 
Raamatut soovitaks lugeda kõigil, keda painab küsimus: "Mis Kultuurist edasi sai/saab?". Üldpildile lisatakse päris palju infot, poliitikat ja värve juurde.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt leidub kogumikus "Dangerous Women". 
Jutt ise aga kuulub omakorda sarja "The Imperials Saga", milles on hetkel 4 romaani, kuid mida ma lugenud ei ole.
Lugu ise: värske kosmoselaevastiku ohvitser kohtab kõrtsis üht joodikut, kes paljastab talle ühe galaktikalist mõõtu vandenõuteooria. Omaette oli see lugu lahjavõitu, kuid tekitas soovi "The Imperials Saga"-ga millalgi ligemat tutvust sõlmida.
 
Teksti loeti inglise keeles

Taustast:
"Esimese Seaduse" triloogia raamatute sündmused toimuvad tolle maailma ajaarvamise järgi aastatel 575-576. Triloogiale on kirjutatud 3 samasse maailma kuuluvat järge (mida eesti keeles (veel?) ei ole) ja nonde sündmused toimuvad erinevais paigus ja erinevate tegelastega aastatel 579 , 584 ja 590. Need järjed on üksteisest sõltumatult loetavad. Autoril on plaan kirjutada aga ka teine triloogia, mille raamatud antakse välja aastatel 2019-2021 ja kajastavad sündmusi, mis toimuvad "Esimese Seaduse" maailmas 605-???.
Kogumikus "Sharp Ends" koosneb aga erinevatest lühijuttudest, milles sündmusi vaadeldakse kõrvaltegelaste pilgu läbi. Lühijuttude tegevus toimub aastatel 566-592, mis tähendab seda, et need katavad suurema ajalise vahemiku, kui "paksudes" raamatutes. Kõrvaltegelaste silmade läbi on võimalik ka jälgida mõnede romaanikangelaste edasist saatust.
"Sharp Ends" pealkiri ise on vähemalt kahemõttelise maiguga: Ühest küljest on see vist eufemism sõnale "mõõk", teisest küljest aga lõpevad kõik lühilood suhteliselt järsult (teravalt), jättes tihti tee lahti äkilisteks edasisteks sündmuste arenguks.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oli väga hea, kuid päris lõpus tundus, et tegu on pigem armastuseromaaniga, mitte ulmekaga.
 
Raamatul oli mõningasi sarnasusi Leckie "Abistav Õiglus"-ega. Võrdlesin aastanumbreid oletamaks, et kumb kirjanik on teiselt ideid laenanud.
 
Teksti loeti soome keeles

Eelnev arvustaja on päris täpselt ka minu enda mõtted osanud ära sõnastada.
 
Lisaks vaid kaks detaili omalt poolt juurde: Esiteks tundus kõige-kõige tagant paistev Suur Intriig jabur ja autori poolt meelevaldselt konstrueeritud. Teiseks oli raamatus üks väga tobe totrus sees, mis viitab kehvale ülelugemisele või toimetamisele. Nimelt kõnetas peamine kõrvaltegelane peategelast nimega "Dakota", mis ei olnud aga parasjagu nimi, mille all ta peategelast too hetk tundis.
Teksti loeti eesti keeles

David Mitchellil on eesti keeles varem ilmunud "Pilveatlas" ja "Varikirjas". Nende lugemine tekitas autori suhtes piisavalt suure huvi ja kui kogemata sattus näppu "The Bone Clocks", siis võtsin ka selle ette. Sisu on (suhteliselt sarnane "Varikirjas") suuremalt osalt tavapärane romaan. Ka siin kasutatakse ulmet-fantaasiat vaid näpuotsaga. Autor justkui naudiks pigem tavapäraste inimeste ja tavapäraste sündmuste kirjeldamist, kui et ulmet ennast.
 
Loo ulmedetailide lühike ülevaade:
a) Surematud tegelased. Nad taassünnivad nad uuesti peale surma, kuid mõnes uues kehas. 
b) Teist sorti surematud tegelased. Nad ei vanane, kui kasutavad regulaarselt muid hingi toiduks. "a)" ja "b)" omavahel eriti läbi ei saa. See on loo põhiliseks taustaks
c) Tavainimesed, kellel mõnedel on (mõnikord nende enda teadamatagi) selgeltnägemise või telepaatia võime. Peategelane (Holly Sykes) kuulub sellesse seltskonda.
 
Lugu ise leiab aset aastatel 1984-2043 ja põhiliselt keerleb tegevus Holly Sykes-i ümber, kes on tahtmatult etturina kaasatud surematute omavahelisse arveteklaarimisse.  Loo lõpuosa toimub pisut post-apokalüptilises õhkkonnas. Raamatu enda intriigid ei ole apokalüpsist tekitanud, sellega on hakkama saanud tavainimesed. Nimelt on globaalne soojenemine, vedelkütuste ammendumine ja pandeemiad kogu senise maailmakorralduse peapeale pööranud ja inimesed elavad siis hääbuva tehnika ajastus. Kuid seda raamatu viimast kuuendikku on praeguse pandeemia ajal päris põnev lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Lõpplahendus valmistas mulle pettumuse. Selline tunne oli, et loo ladumiseks kasutati rohkem telliseid, kui neid pärast üldse vaja oli. Lugesin igaks juhuks läbi ka eelnevad arvustused ja veendusin, et (vist) mitte midagi mulle arusaamatuks ei jäänud.
 
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes tundus nagu tegu oleks näidendi käsikirjaga. Dialoogil oli palju suurem roll, kui tegelaste tegevustel (või pigem tegevusetusel).
Loo oleks kergesti saanud palju paremaks sellega, et kui oleks keskendatud väiksemale arvule tegelastele ja leitud mingi sügavam süzhee. Kirjutada autor justkui täiesti oskas.
Teksti loeti eesti keeles