Suurepärane raamat, millisest kirjutamise julgen ette võtta alles peale seda, kui ka maakeelne versioon läbi loetud on. Alustakski siis sellest teose värskeimast muljest ja ühtlasi aeg-ajalt punastama panevast osast.
Jutt on tõlkest. Kahjuks just sellest osast, mis on otseselt tõlkimata jäänud, elik ladina juppidest. Üks eelpool kirjutaja on vihjanud missa fraasidele. See on selline kaunikesti õhuke pid, millel mina eriti karva võtta ei julge. Ei ole katolik kirik ja vaevalt et iseäranis teoses kujutet St. Liebowitzi ordu miski paigaltammuv organisatsioon. Kui Pühale Toolile alluv kogukond seda oleks, jäänuks ta juba ammu marginaalseks tegijaks ja ei omaks kaugeltki seda võimu, mida ta tänapäeval omab. Meenutagem kasvõi paavsti üsna hiljutisi väljaütlemisi (mispeale tal küll tervis kuidagi kahtlaselt kiiresti kehvaks läks). On selge, et aegade kombed muutuvad. Veidi, aga siiski. Küll aga on vitsaväärt yankeede konspektist maha viksitud tõlked. Kui ma juba enne ei arvanud ameerikalikust kooliharidusest kuigivõrd, siis sihukest lauslollust, kui sealt ma kah ei osanud oodata. Aeg-ajalt tekkis tunne, et fraasid on lahti kirjutanud inimene, kellel on aim küll grammatikast, kuid kellel puudub igatsugune kokkupuude kirikuga ja selle pärandiga. See ei ole muuseas tõlkija viga, isand Habicht onb lihtsalt abitu allika valinud.
Ülejäänu aga on kindlasti üks kõvemaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Seejuures on tunda muidugi, et Miller on üks vana jesuiit. Katoliiklusest on järgi jäetud kõik positiivne (ehk esimeses osas kirjeldet ihunuhtlus välja arvata) ja kõik negatiivne hoolega väljaroogit. Mõni ime, et lugejale hakkab katoliiklus lausa meeldima. Seejuures ei unusta Miller ka kanoonilist katoliiklikku maailmapilti sõbralikult tögamast. Sõnaga - käitub nagu klassikaline tubli jesuiit.
Sellegipoolest. Olen vaielnud paari eelarvustajaga teemal, kas teos on katoliiklik propaganda või ei. Olen jätkuvalt seisukohal, et EI OLE. Ta on kahtlemata kirjutatud katoliiklikust vaatenurgast ja selgelt läbiv punane niit on usk ja temaga seonduv. Minu arusaamist mööda ei ole ka kiriklikus raamatute säilitamises/teadmiste hoidmises midagi ennekuulmatut - meenutagem kasvõi Rooma impeeriumi langust ja tuletagem meelde, kes olid antiigi kirjanduse ja teadmiste säilitajateks. Jah, need olid kristlikud kloostrid. Ehk kontekstist väljarebituna - ajal, mil Euroopas märatses (ei leia küll ühtegi leebemat väljendit) inkvisitsioon, oli islam se, kes säilitas Euroopa selle aja kultuuri kohta informatsiooni. Proovige seda tänapäeval vähegi madalalaubalisele inimesele seletada ja jälgige reakstiooni.
Milleril on palju seisukohti, millega ma nõus ei ole. Mis siis selles imelikku on? Samas olen ma põhimõtteliselt nõus tema visiooniga selle kohta, et mõni religioon võib olla teadmiste ja teadmuse viimne pelgupaik. Paigaks, kus seda ehk ei mõisteta, kuid kus seda hoitakse. Ka usun ma kahjuks Leibowitzi Lihtsustamise Ajastut. Kas olete kindel, et see varjatult juba alanud ei ole?
Palju andsid juurde jutule tehnilised vidinad või õigemini nende puudumine. Ei olnud siin AI`st küll juttu. Ka ei olnud siin mitte pimedat usku progressi. Need, kes selle siit välja lugesid on küll millestki väga valesti aru saanud. Või siis kogu loost üldse mitte aru saanud. Laiale irvele vedas suu abt Zerchi arutlus masina hinge üle. Täiega nautisin ka kõikvõimalikke vihjeid kristlikule mütoloogiale (ehkki Laatsaruse liin jäi ju tegelikult lõpetamata ja see pärispatuta sündinu liin ei jõudnud õieti nagu alatagi).
Tõenäoliselt "Kantileeni .. " lahates saada vähemalt sama paksu raamatu, kui teos ise.
Ja kordaks siinkohal teose tõlkija sõnu, milliseid ta kasutas Poul Andersoni "Midsummer tempesti"`i arvustuses: "Ah, mis see minu asi on, aga mitmed lugejad on oma süü läbi vähem saanud, kui raamatul anda oleks. "