Kasutajainfo

Walter M. Miller, Jr.

23.01.1923-11.01.1996

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Walter M. Miller, Jr. ·

A Canticle for Leibowitz

(romaan aastast 1959)

eesti keeles: «Kantileen Leibowitzile»
Tallinn «Varrak» 2004 (F-sari)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
22
7
2
1
0
Keskmine hinne
4.563
Arvustused (32)

Milleri märgatav mõju kaasaegsele ulmekirjandusele ja ta napp toodang on vastuolus. Miller on kirjutanud ca 40 novelli ja vaadeldava romaani (bibliograafias on küll paar algusaastate romaani mainitud, mujal neist juttu ei tehta). Teose kolm osa ilmusid algselt iseseisvatena ajakirjanduses (1955-57). Osad ühtusid sedavõrd hästi, et romaan võitisd Hugo 1961.

Esimeses osa “Fiat Homo” (=saagu inimene) elatakse ajas, kus tuumasõjast on möödunud kuussada aastat. Tühjaks jäänud maailmas elab kiskjaid, mutante ja röövleid. Kõrbes paikneb katoliku klooster, mille pühakuks on tuumasõja ajal elanud Leibowitz. Kloostris säilitatakse ennesõjaaegseid kirjutisi. Mungad neid ei mõista, kuid kopeerivad ja säilitavad neid tulevastele põlvedele. Selle osa peategelane on noor munk Francis, kes leiab pühaks peetava tehnilise joonise, pühendab kogu oma elu selle oskuslikule kopeerimisele ja sureb oma tööd kaitstes.

Teises osas “Fiat Lux” (=saagu valgus) elatakse kuussada aastat hiljem ja on renessanss. Peakangelaseks on õpetlane Thon Taddeo, kes enesekindlalt tuleb Leibowitzi kloostrisse igivanu raamatuid uurima.

Kolmas osa on “Fiat Voluntas Tua” (=sündigu sinu tahtmine) ja siin ilmneb teose peen iroonia. Maailm sööstab kõigile jõupingutustele vaatamata uude tuumasõtta. Kelle tahe nüüd peab sündima? Milleri järgi inimkonna olemus tuhandete aastatega ei muutu ja inimkond hävitab iseenda. Võimas lugu!
Teksti loeti soome keeles

Kõik ees juba ära räägitud/seletatud, seega ühinen kahe käega Arvi Nikkarevi viimase lausega. Tõesti võimas lugu!!!

Eestikeelse tõlke juures oli tore see, et ka ladina keelne teks oli ära tõlgitud. See tegi osad kohap palju selgemaks. Originaalis seda ju polnud.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Kummalised tunded tekkisid seda (üht kõigi aegade pingerea etteotsa hinnatud) teost lugedes. Kahtlemata sugestiivne. Üldiselt rahulik narratiiv, ei mingit actionit, kuid sekka mitmed võimsad stseenid (näiteks esimese osa lõpp). Istus mulle ka see üldine ajalooline pessimism - ja ühtlasi sisuline progressi ülistus ning usk sellesse. Ambivalentsus... Väga oluline pluss: nö. tehnilises mõttes ei ole see üle 40 aasta tagasi ilmavalgust näinud teos kuskilt otsast vananenud! Miks siis kummalised tunded? Ei ole seniajani aru saanud, miks kõigile nendele plussidele vaatamata tervik säravat muljet ei jätnud - ja samas ennast alla 5 hinnata ei lase...
Teksti loeti inglise keeles

Raamat, millest peaks eemal hoidma neid, kes hindavad ulmes peamiselt pealiskaudset killurebimist (nagu pratchett seda teeb) või suure malakaga vehkimist (conan ja järeltulijad). Raamat, mis eeldab teatud mõtlemisvõimet pluss elementaarset piibli ja ladina keele tundmist. Sest igal detailil, tegelasnimedest rääkimata, on tähendus - sageli mitu tähendust. Mis pole sugugi imekspandav, kui arvestada, et autoril võttis selle romaani küpsemine umbes 15 aastat aega. Igas osas on erinevad eetilised probleemid. Katoliiklikust vaatenurgast küll, aga vägagi üldinimlikud. Mulle igatahes hakkas katoliiklus tunduma ainsa talutava ristiusu ilminguna.

Täiendaks isand Nikkarevi selles, et peategelaseks on klooster ja selles valitsev vaimsus, mis väljendub vastavas osas tegutseva kloostriülema kaudu.

Ja kolmanda osa vodevilli-laadse alguse tagamõte jäi mulle täiesti arusaamatuks.

Aga näitena detailirohkuse kohta: täiesti möödaminnes Miller mitte ainult et näeb ette (pahatahtliku) AI tekkimist, vaid annab sellele ka teoloogilise põhjenduse :)

Teksti loeti inglise keeles

Ühteaegu äärmiselt võimas ja samas parasjagu masendav teos. Minu jaoks masendav just iga osa lõpus, kus järjekordne unistus luhtus. Karta on, et tõlke lugemine jättis mind ilma osadest detailidest. Samas pean tunnistama, et samuti nagu eelkirjutanu, ei valda ladina keelt ega tunne piiblit, mis oleks vajalik nendest detailidest rõõmu tundmiseks.
Teksti loeti vene keeles

Ei meeldinud nii väga, kui teistele :(

Aga kuna lähimal ajal olevat see ka eesti keeles ilmumas, siis loen kindlasti, sest et äkki ei saand inglise keeles kõigest aru. Ausõna, tõstan siis ehk hinnet...

Lugesin ka eesti keeles läbi. Hinde tõstmiseks aga põhjust ei leidnud :(
Teksti loeti inglise keeles

Tüütu ja igav raamat. Tundmata autori tagapõhja võib siiski oletada, et tegu on katoliiklasega. Sellist katoliikluse propagandat ulmekuues pole ma ennem kohanud. Siiski tundub mulle märksa tõepärasem visioon selle ristiusu ühe lahu kohta näiteks Dan Simmonsi oma, mida ta väljendab "Endymionis" ja "Endymioni tõusus". Katoliiklik kirik inimkonna vaimsuse hoidjana? Lubage sügavalt kahelda. Valge Varese poolt mainitud tehnilist mahajäämuse puudumist eriti tõesti polnud märgata, arvatavasti eelkõige seetõttu, et suure osa sisust moodustavad ladinakeelsed palvekatked. Paaris kohas oli küll juttu mikrofilmidest ja arvutitest loomulikult polnud sõnakestki, kui 1959. aasta kohta on see isegi hästi. Üldiselt - ajaraisk. Filosoofilise ulme austajad võiks selle asemel üles otsida hoopis Kim Stanley Robinsoni "The Years of Rice and Salti", mida lugedes tekib kergesti terav kahjutunne, et katk kogu kristlust olematusse ei pühkinud.
Teksti loeti eesti keeles

Neli pluss. Ilmselt saaks romaan mult viie, kui viimane osa poleks liiga sünge. Kommentaariks Lauri Lukase arvustusele: arvuteid oli tekstis mainitud küll! Üldiselt võimas romaan, ehkki tekkisid mõned küsitavused. Esiteks Lihtsustamise Ajastu. Ma ei tahaks uskuda, et enamik inimesi oleksid nõus purustatud tsivilisatsiooni viimaseid jälgi hävitama, pigem meenutaksid nad mineviku heaolu kui kuldset ajastut ja hoiaksid selle jälgedest kümne küünega kinni. Sarnast teadlaste lintšimist kujutas ka Zelazny oma Needuste allees, ent seal ei omanud see nii totaalseid mõõtmeid ja mitmel pool säilis tehnililine tsivilisatsioon. Olgu pealegi, võib ju oletada, et valdav osa tuumasõjas ellujäänutest olid arengumaadest pärit primitiivsed inimesed, kes teadmisi niikuinii hinnata ei suutnud ja intelligentsivastase viha pärast tekstis mainitud rahvaste segunemist oma lastele edasi pärandasid. Aga kuidas sai lihtsustamine levida kõikjale ja omada globaalsed mõõtmed, seda tingimustes, kus mingist globaalsest kommunikatsioonist kindlasti rääkida ei saanud? Teiseks, kui katoliku kirik soovib nii kohutavalt oma positsiooni säilitada, peaks ta selle nimel tegema suuremaid sõjalis-poliitilisi jõupingutusi, mitte laskma ohjadel Texarcana kätte libiseda, et pärast enda kõrvaleheitmise üle kurta. Muide, lugedes kohta, kus Hull Karu valmistus kloostrit ründama, tabasin end irooniliselt mõtlemast, et kui kloostriülema käsutuses oleks tuumapomm, küllap laseks ta selle nomaadide vastu käiku. Kolmandaks, pärast uut tuumasõda evakueerub kirik Alfa Centaurile/erinevalt Arvi Nikkarevi arvustuses mainitust ei hävita inimkond end täielikult, pärast apokalüpsist Maal säilivad kolooniad teistel tähtedel, et katoliiklus ei häviks ühes Maa tsivilisatsiooniga. Järgnevaid sündmusi võib juba ette aimata. Kunagi hakkavad kolonistid teistel planeetidel tuumasõda pidama ja mungad ohkavad taas: miks te meid ometi ei kuulanud. Mis kasu on kiriku jõupingutustest, kui too kunagi tuumasõda vältida ei suuda. Kokkuvõtteks: tegu pole sugugi halva romaaniga, ent pärast lugemist polnud sellist tunnet, et nüüdd sai viievääriline teos läbi loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin ja kaalusin päris tükk aega, kas panna viis või mitte. Raamat on hea, isegi väga hea, kuid mõned eelarvustajate poolt mainitud küsitavused rikuvad midagi ära. Raamatu sõnum mind ei häirinud. Igaühel on õigus näha asju nii, nagu ta neid näha soovib. Autor arvas nii, mina arvan natuke teisiti. Samuti meeldis mulle teose selline vaikne ja rahumeelne kulgemine, stiil ning peen huumor. Miks ma siis üldse virisen? Ei tea. Midagi jäi nagu puudu, samas oli kõik olemas. Panen ikkagi viie, sest... hea raamat oli!
Teksti loeti eesti keeles

Sageli kohtame tänapäeva ulmekirjanduses mõtteviisi, mis püüab meile selgeks teha, et religioonil puuduvad täiesti kindlalt igasugused positiivsed küljed ja tegu ei ole millegi muu kui ainult mõttetu käsipiduriga, mis takistab meie kiiremat jõudmist helgesse tulevikku. Eks see ole ka mõistetav, sest ulme kui valdavalt teaduslik (!) fantastika justkui peakski niisugusele mitteteaduslikule jurale vastu astuma.Ilmselt valitseb selliste käsitluste järele lugejate hulgas ka arvestatav nõudmine, sest siin Baasiski võib näha arvustusi, kus rõõmustatakse et "küll ikka paneb hästi sellele usuvärgile ära". Täitsa võimalik, et mõned sellised arvustused on isegi minu kirjutatud.

Miller paneb meid mõtlema, et äkki ei ole asjad ikka päris nii mustvalged. Kui religioon kõrvale heidetakse ja selle asemele ei ole võtta midagi samaväärset, mis tasakaalustaks inimeste püüdlusi saavutada võimu teiste inimeste üle, siis ongi tulemuseks teoses kujutatud lõpmatu tsükkel ühest enesehävitusest teiseni.

Teksti loeti eesti keeles

Ei midagi erilist. Ilmselt olen raamatule veidi vale sihtgrupp selles mõttes, et mind ei vaimustunud võimalus süveneda kirjapandusse otsimaks varajatuid seoseid ja analoogiaid. Stoori ise oli ju lihtne, miks peaks lihtsat põhiliini väärtustama ainuüksi seepärast, et autor on vaevanud ennast keerukate kõrvalseoste väljatöötamisega? Süzheed see paremaks ju ei muuda... Seega minu poolt kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul austan Juhan Habichti tõlkija-geeniust. Sel juhul mitte. Kõik oleks nagu korras, ainult... Mõni pisike, või mitte nii väga pisike detail vihjab, et tõlkijal ei ole suurt kogemust katoliikliku maaimapildiga ja missa-fraasidega. Samuti ei tea ta Dante lauset: Jätke kõik lootus, teie, kes te siit sisse astute. Võibolla teab. Aga kirja ta seda ei pannud. Lõi hoopis oma tõlkeversiooni. Tegelt on see ükskõik. Aga, see ei ole ükskõik, kui leidub kasvõi ulmeringkonnas inimesi, kes lahkelt oma teadmisi jagaksid sel alal, mis jääb tõlkijale tundmatuks.

Asi ise meeldis. Üsna. Meelitavalt mõjus vaba ja loov, kuid mitte rumal lähenemine katoliiklusele, juutlusele, üldse ristiusule. Ülistuslaul inimkonna masohhismile. Ja mõnele, kes eitasid jõuliselt inimkonna vabadust end hukata, hukata lasta ning ise hukkuda.

Teksti loeti eesti keeles

Ootasin märksa hullemat.
St, oleks ju võinud, eks ole. Arvestades listilööminguid ja puha.
Aga ei olnudki hull, täitsa hää oli.

Jutt meenutas koelt Chestertoni ja Greene`i, kes on kyll ka mõlemad, jah, katoliiklased nii eraelus kui kirjanduses. Ja minu lemmikud. Sõltumata sisust on tekst selline rahulik, voolab tasa ja sujuvalt läbi peo, kyllalt yhtlane kogu raamatu vältel. Hästi tehtud raamat.

Eks ta rääkiski rohkem lootusest. Ennekõike julgusest loota, no matter what. Sest kuritihti nõuab lootmine märksa rohkem julgust kui lootusetus. Muu, ulmeline, on kyll ka vajalik, aga vajalik umbes nii nagu paber. Ilma selleta ei saa kah raamatut teha. Aga paber ei ole peamine. Peamine on hoopis muu.

Ladina tekstide tõlked olid kyll kohati jaburad, isegi nii kesise keeletundmisega kui minul võib selgelt näha, et kui eesti keeles on aed, siis ladinas aiaauk. Oleks võinud ikka mingi inimliku allika leida, leiab ju eestitsi märksa paremaid ladinaraamatuid kui ameerika koolilaste lugemik. Pealegi on meil kenasid ja sõbralikke klassfille kõik kohad täis, ole ainult mees ja kysi. Dantest muidugi rääkimata. Bääh.

Aga AI kohta käiva jupi suutsin silmade vahelt mööda lasta. :(

Teksti loeti eesti keeles

Üllatusin. Ei oleks oodanud, et tegu on sedavõrd hea lugemisvaraga. Lugema hakates ja hoomates, et lugu tihedalt põimunud katoliiklusega, turgates esiti pähe mõte, et kas tõesti jälle miski mõttetu religioonisoga. Õnneks mitte! Äärmiselt hästi ja meisterlikult kirjutatud, kandva süzheega, olulisim ehk aga see, et see usu teema ei häirinud. Algselt tüütuna tundunud ladinakeelsed tsitaadid muutsid teose aga samas hoopis huvitavamaks ja veenvavamaks. Raamatu jaotamine kolmeks osaks, millel sedavõrd sümboolsed pealkirjad, oli minu arvates geniaalne mõte. Kui algul vaagisin, kas anda "neli" või "viis", siis nüüd asja üle pisut rohkem mõelnuna annan kindlalt parima hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane raamat, millisest kirjutamise julgen ette võtta alles peale seda, kui ka maakeelne versioon läbi loetud on. Alustakski siis sellest teose värskeimast muljest ja ühtlasi aeg-ajalt punastama panevast osast.
Jutt on tõlkest. Kahjuks just sellest osast, mis on otseselt tõlkimata jäänud, elik ladina juppidest. Üks eelpool kirjutaja on vihjanud missa fraasidele. See on selline kaunikesti õhuke pid, millel mina eriti karva võtta ei julge. Ei ole katolik kirik ja vaevalt et iseäranis teoses kujutet St. Liebowitzi ordu miski paigaltammuv organisatsioon. Kui Pühale Toolile alluv kogukond seda oleks, jäänuks ta juba ammu marginaalseks tegijaks ja ei omaks kaugeltki seda võimu, mida ta tänapäeval omab. Meenutagem kasvõi paavsti üsna hiljutisi väljaütlemisi (mispeale tal küll tervis kuidagi kahtlaselt kiiresti kehvaks läks). On selge, et aegade kombed muutuvad. Veidi, aga siiski. Küll aga on vitsaväärt yankeede konspektist maha viksitud tõlked. Kui ma juba enne ei arvanud ameerikalikust kooliharidusest kuigivõrd, siis sihukest lauslollust, kui sealt ma kah ei osanud oodata. Aeg-ajalt tekkis tunne, et fraasid on lahti kirjutanud inimene, kellel on aim küll grammatikast, kuid kellel puudub igatsugune kokkupuude kirikuga ja selle pärandiga. See ei ole muuseas tõlkija viga, isand Habicht onb lihtsalt abitu allika valinud.
Ülejäänu aga on kindlasti üks kõvemaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Seejuures on tunda muidugi, et Miller on üks vana jesuiit. Katoliiklusest on järgi jäetud kõik positiivne (ehk esimeses osas kirjeldet ihunuhtlus välja arvata) ja kõik negatiivne hoolega väljaroogit. Mõni ime, et lugejale hakkab katoliiklus lausa meeldima. Seejuures ei unusta Miller ka kanoonilist katoliiklikku maailmapilti sõbralikult tögamast. Sõnaga - käitub nagu klassikaline tubli jesuiit.
Sellegipoolest. Olen vaielnud paari eelarvustajaga teemal, kas teos on katoliiklik propaganda või ei. Olen jätkuvalt seisukohal, et EI OLE. Ta on kahtlemata kirjutatud katoliiklikust vaatenurgast ja selgelt läbiv punane niit on usk ja temaga seonduv. Minu arusaamist mööda ei ole ka kiriklikus raamatute säilitamises/teadmiste hoidmises midagi ennekuulmatut - meenutagem kasvõi Rooma impeeriumi langust ja tuletagem meelde, kes olid antiigi kirjanduse ja teadmiste säilitajateks. Jah, need olid kristlikud kloostrid. Ehk kontekstist väljarebituna - ajal, mil Euroopas märatses (ei leia küll ühtegi leebemat väljendit) inkvisitsioon, oli islam se, kes säilitas Euroopa selle aja kultuuri kohta informatsiooni. Proovige seda tänapäeval vähegi madalalaubalisele inimesele seletada ja jälgige reakstiooni.
Milleril on palju seisukohti, millega ma nõus ei ole. Mis siis selles imelikku on? Samas olen ma põhimõtteliselt nõus tema visiooniga selle kohta, et mõni religioon võib olla teadmiste ja teadmuse viimne pelgupaik. Paigaks, kus seda ehk ei mõisteta, kuid kus seda hoitakse. Ka usun ma kahjuks Leibowitzi Lihtsustamise Ajastut. Kas olete kindel, et see varjatult juba alanud ei ole?
Palju andsid juurde jutule tehnilised vidinad või õigemini nende puudumine. Ei olnud siin AI`st küll juttu. Ka ei olnud siin mitte pimedat usku progressi. Need, kes selle siit välja lugesid on küll millestki väga valesti aru saanud. Või siis kogu loost üldse mitte aru saanud. Laiale irvele vedas suu abt Zerchi arutlus masina hinge üle. Täiega nautisin ka kõikvõimalikke vihjeid kristlikule mütoloogiale (ehkki Laatsaruse liin jäi ju tegelikult lõpetamata ja see pärispatuta sündinu liin ei jõudnud õieti nagu alatagi).
Tõenäoliselt "Kantileeni .. " lahates saada vähemalt sama paksu raamatu, kui teos ise.
Ja kordaks siinkohal teose tõlkija sõnu, milliseid ta kasutas Poul Andersoni "Midsummer tempesti"`i arvustuses: "Ah, mis see minu asi on, aga mitmed lugejad on oma süü läbi vähem saanud, kui raamatul anda oleks. "
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mind jättis see teos suuremas osas külmaks, ja just tolle katoliikliku maailmavaate pärast, mis tundus nii lõpmata ebasiiras, et sundis paratamatult distantsieeruma, laskmata tegelastele kaasa elada. Samas, vaatamata küllalt kiivas vaatenurgale ja kohatisele usutamatusele oli tegemist niivõrd võimsa visiooniga, et tõesti ei saa vähemat kui "5" raamatule anda. Vabandatagu, kui sel teksti on pisut enesekiitmise maiku, kuid vaatamata sellele, et pole ma elus õppinud ladina keelt ja tundnud huvi teoloogia vastu, on elu jooksul seda va kultuurikihti niipalju kogunenud, et kuigi ma igaks juhuks suurema osa ladinakeelsetest sentensitest tagant üle kontrollisin, ei usu, et midagi olulist kaduma läks. Vastu ei saa vaielda ka teose põhiideele - olid ju kloostrid üle Euroopa kogu Rooma languse järgse aja antiikkultuuri kandjad ja säilitajad, otsides kokku, peites, parandades ja jäljendades, mis järgi endisest kõrgkutuurist, ja kandes selle nii edasi läbi tuhandeaastase pimeduse- ja metsluseaja. Kuidas ja kui palju ajalugu kordub? Kui mitu korda on ajaloos läbi mängitud stsenaarium, et su metsad saavad laevadeks ja samal hetkel kui langeb viimane puu, on ka su impeerium otsa saanud? Kui valusalt ja vaevaliselt läheb see inimese õppimine...

Tõeliselt hea oli juba varem mainitud masinate halva käitumise selgitamine. Tegelikult paari lausesse kokku võetuna kogu Myrphy seaduste kvintessents. Negatiivse poole pealt - esimest juttu pean parimaks. Selles oli rahulikku kulgu ja mingit kibedat irooniat. Teises oli seda juba vähem ja viimast võib nimetada usutunnistuseks. Teisalt, viimases osas oli siiski ka haaravat suurust ja meeldejäävaid kujundeid, ükskõik mis ma selle kogusõnumist siis ka arvaks. Kuidas sõnu seada - ei tea isegi, saab kloostri vaimu ja muud katoliiklusega seonduvat selle mehe puhul üldse "taustatööks" nimetada? Ilmselt oli suurem osa kirjapandud õhustiku detailidest talle loomulikud teadmised. Mis aga ei takista talle maailma loomise eest siiralt au andmast. Veel - sattusin üht eelarvustust lugedes meenutama, et kuidas kuradi moodi see Dante lause siis "kanoonilisel" kujul oli? Mitte ei mäleta. Mis tähtsust sel on? Mõte on ju selgelt ja õieti edasi antud.

Nii et siis üks visioon, mille aeg on seni küll õnneks valeks tunnistanud, kuid kui mõelda, et Kuuba raketikriis oli kirjutamise ajal veel ees, ei saa autorit kuidagi ebaadekvaatsetes eeldustes või ülearenenud ohutajus süüdistada. Oma taustast lähtuvalt vormis ta oma vastutustunde selleks raamatuks. Me võime teenida teisi jumalaid, kuid see ei peaks takistama tunnustamast väärtusi, olgugi need kohati erinevad omasekssaanutest.

Teksti loeti eesti keeles

Nõustun kõigi kiitvate hinnangutega selle romaani suhtes. Oluline on ehk ka teada paari fakti autori kohta. Nimelt võttis Walter M. Miller USA lennuväe koosseisus osa Euroopa ühe vanema kultuuritempli, Itaalias asuva Monte Cassino kloostri pommitamisest. Saadud traumaatilisest kogemusest ei saanud ta elu lõpuni üle. See on põhjus, miks ta astus katoliku usku, kirjutas Leibowitzi raamatud ning lõpetas pärast kauakestnud depressiooni elu enesetapuga. Muuhulgas on veel teada, et Millerit ei või samasta Fiat Voluntas Tua`s ette tuleva kloostriülema Zerchiga - kuigi Miller oli pühendunud katoliiklane (nagu enamik täiskasvanult pöördunuid:)), oli ta isiklikult seisukohal, et mõningail juhtudel võib eutanaasiat rakendada (nagu mäletame, oli Zerchi äge eutanaasia vastane). Olen endine kristlane ja seetõttu eriti allergiline igasuguse usupropaganda suhtes. Milleri raamatust ma seda ei leidnud - minu arust on väga oluline, kui usklik inimene tahab teistele lihtsalt midagi öelda, või kui ta teeb propagandat. Neid kahte asja ei tasu segi ajada. Loomulikult peab iga inimene kõige õigemaks just enda maailmavaadet, aga see pole siinkohal kaasus.
Teksti loeti eesti keeles

Professionaalselt kirjutatud raamat, mille teemad mind eriti ei eruta. Globaalsed ideed, inimkonna ja tema teadmiste säilitamine... no ei. Samuti riikide ja riigipeade poliitika ja intriigid. Need peatükid, kus tegevus toimus mikrotasemel, ühe inimese või väikese grupi piires, olid päris toredad. Üldiselt – mida edasi südmused arenesid, seda ükskõiksemaks muutusin. See pidev pretensioonikuse tõus nagu häiris ka. Aga muidu kena kaanepildiga ilus raamat. Sobib riiulisse. Kasutatav ladina keele testina. Neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles

Selle kogumik-romaani kirjanduslikku kvaliteeti ei saa kahtluse alla seada; juba paari esimese leheküljega on selge, et tegu on äärmiselt viimistletud ja läbimõeldud tekstiga, ning väga andeka ja omanäolise kirjanikuga mõistagi. See häälestab lugema kõrgendatud tähelepanuga... minul kulus romaani absorbeerimiseks üle kahe nädala, seedimiseks läheb loomulikult veelgi kauem, nii et see arvustus peegeldab selliseid esialgseid ja värskeid muljeid.

Ainus, mida ma saaksin “Leibowitzile” ette heita on see, et see tahab olla vist veidi targem raamat, kui tavaliselt üks raamat olla saab. Noh, et õige pisut liiga pateetiline ja ehk liiga palju mõttetihedust ja ideede edasiarendusi läbi sajandite... Mitte et ma eelistaks mingit Leibowitz-light versiooni aga võib-olla tahtis autor tõesti ühes raamatus liiga palju saavutada.

Katoliiklus? Mina ei pea “Leibowitzi” kindlasti propagandaks ega arva ka, et katoliiklust oleks siin kuidagi idealiseeritud. Katoliiklik organisatsioon, nii ideeline kui strukturaalne, on selle romaani temaatiline aines, mida kasutades autor oma jutustust arendab. Autor fantaseerib, et mis siis kui pärast tuumasõda oleks katolik kirik (esialgu) ainus organisatsioon, mis suudab pakkuda kaose asemele korda ja säilitada mingi järjepidevus kadunud maailmaga. Võib-olla alles viimases osas (kõige müstilisemas) on tunda rõhutatumat autoripositsiooni. Seda enam, et autori tahtel polegi valida muu kui hullunud rahvavaenulike poliitikute ning kiriku vahel. Ning arvestagem, et maniakaalseks pöörab ka see läänemaailm, kus katoliiklus on olnud üle tuhande aasta valitsev religioon või õigemini ainus lubatud ja riiklik religioon. Vabamõtlemisega olid selles tulevikumaailmas vist lood kehvasti?

Romaan on kirjutatud tuumahirmu ajastul ja selle põhiteljeks on teaduse ja usu kõrvutamine. Sõdu peetakse ikka vastavalt teaduse ja tehnika arengutasemele. Poliitika ja teadus käivad läbi spiraalse arengutee jõudes jälle enesehävitamiseni, kirik üritab alles hoida mingit iidset vaimsust, kuid muutub ka ise enesehävitusliku tehnoloogia säilitajaks... Aga sel romaanil on veel väga-väga palju tõlgendamistasandeid. Ilmselt oli “Leibowitzi” viimane osa ka Simmonsi inspireerijaks Hüperioni maailma ülesehitamisel, eriti just katoliikluse leviku kirjeldamisel ilmaruumis.

Ei saa puudutamata jätte ka tõlget, millel eelarvustajad on palju peatunud. Minu meelest oli tõlge väga hea – selge ja puhas eesti keel, tegelaste kõnekasutus andis edasi nii nende intelligentsustaset kui ka varjatud ja peenet irooniat. Kõik selle, ühesõnaga, mille kohta autor remarke ei teinud. Ma ei pea õigeks, et mõnede ilukirjanduslike fraaside tõlkeid peaks lugema “kanoonilisteks”. Miks peaks tõlkija leppima konarlikuma variandiga, kui ta ise suudab mugavama leida? Piibel, Shakespeare, Dante – mis on nende eestikeelne “kanooniline” variant? Ka inglise keeles eksisteerib väga mitmeid Dante tõlkeid.

“Viie” suhtes pole mingeid kahtlusi, kindlasti üks ulmeajaloo klassikaid ja oluline tõlke ja avaldamissündmus F-sarja kontekstis.

Teksti loeti eesti keeles

Maailmalõpu-järgne uus algus on paljude kirjanike loomingus olulisel kohal; mul on heameel tunnistada, et Milleri käsitlusest midagi paremat pole mulle seni ette sattunud ning kahtlen, kas kunagi satubki. Meelevaldne võrdlus - kui Bradbury Marsi kroonikate maailma lõpus näisid viimased inimesed Marsil ühtlasi saavat esimesteks marslasteks, siis Milleril jäävad inimesed kõigist tõusudest ja mõõnadest hoolimata inimesteks ning see on ka üks kiriku põhisõnumeid. Teises osas surutakse lugeja sellesse motiivi lausa ninapidi sisse, kui noor teadlane oma dänikenlikku teooriat esitab. Ning iga kord, kui tsivilisatsioon hävib, on inimkond siiski suutnud teha sammu kaugemale (viimasel korral siis tähtede suunas). Minu meelest ei saa teose alatooni kuidagi pessimistlikuks pidada - inimkonna kalduvus ennast hävitada peaks kõigile teada olema ka ilma Millerita.

Kirikust ja selle kujutamisest. Milleri põhisõnum näib olevat, et esiteks ajab kirik hoolimata oma tuhandetest libastumistest, kompromissidest ja sisevastuoludest siiski õiget asja ning teiseks ei loe Aeg sellele organisatsioonile põhimõtteliselt suurt midagi. Esimese üle võib vaielda ja jäädagi vaidlema; teine on ilmselt tõsiasi.

Ma olen väga kaugel arvamisest, nagu oleks teos propagandistlik. Niimoodi võib minu meelest arvata vaid inimene, kes pole elus ühtegi tõeliselt propagandistlikku kirjatööd lugenud. Iga inimese võõrandamatu põhiõigus on luua kunsti oma maailmapildist lähtuvalt - ning just seda Miller ka teinud on. Üleüldse on peavoolu kirikud ning loogiliselt siis katoliku oma eriti kõiksuguste lauspropagandistlike võtete rakendamisel ettevaatlikumad, kui väiksemad sektid. Esiteks pole seda neile eriti vaja (roomakatoliku kirikusse kuulub ikkagi üle 1,2 miljardi inimese, rohkem kui viiendik inimkonnast) ja teiseks peavad suuremad organisatsioonid paratamatult olema mõõdukamad ning konservatiivsemad kui väiksemad. Mis muidugi ei tähenda, et katoliku kiriku sees poleks gruppe, mida iseloomustab sõna "fanatism" selle halvimas tähenduses. Inimestel on komme otsustada asjade üle isiklike kogemuste alusel. Kui ollakse isiklikult tuttav riivatu ning silmakirjaliku "vaimulikuga", siis arvatakse, et kogu kirik on tegelikult silmakirjalik. Kui õnnekombel õnnestub olla mõne teistsuguse inimese tuttav või õpilane, nähakse tavaliselt ka kiriku neid omadusi, millest meile jutustavad Miller ja Chesterton. Loomulikult on religiooni ja teaduse vastandamine mõttetu. Need on inimmõtte erinevad dimensioonid. Kirjeldades kolmemõõtmelist objekti me ei hakka ju ometi vastandama laiust ja kõrgust???

Romaani mõistmiseks peaks peale juba eelnevalt nimetatud omaduste olema ka elementaarsed teadmised ajaloost. Kaasarvustaja Velbul näiteks näivad need puuduvat.

Tõlkest: nähtavasti peab igal tõlikjal elus ette tulema mõni fopaa, mille järgi teda teatakse pärast vaata et rohkemgi, kui kõigi nende tuhandete õnnestunud lehekülgede järgi, mis ta kirja on pannud. Eva Lutsu jääb alati saatma üks teatud spinninguratas, Tanel Rõigast Okkama habemenuga ning Juhan Habichtit kantileen. Misteha, misteha.

Teksti loeti eesti keeles

Kipub kuidagi nii olema, et sotsiaalse puudega (Walter M. Miller oli äärmiselt inimpelglik) inimestel on tihti midagi põhjapanevat ja enamasti negatiivset inimkonna kohta öelda.

Leibowitzi näol on tegu n.-ö. programmilise teosega, kus autoril on edastada konkreetne sõnum. S.o., et inimesed on ilma religioosse ärkamiseta programmeeritud (kes programmeeris ja miks?) end hävitama, andke ainult vahendid. Ja kui ka pole tegu usupropagandaga (ehkki kõiki usutegelasi on antud juhul kujutatud tõesti rõhutatult positiivsetena), siis vaenulikkus ilmaliku elu ja eriti progressi vastu paiskub teosest iga nurga pealt välja küll.

Mul on raske samastuda autori ja inimestega, kes soovivad kõige taga näha grandioosseid skeeme ja nendele oma teoseid üles ehitada, kuid kahtlemata on sõnumteostel üks eelis selliste teoste ees, mis üheselt mõistetavat sõnumit ei edasta - nad jäävad lugejale meelde - ja see on arvatavasti ka peamine põhjus, miks ülimalt tagasihoidliku produktsiooniga Miller ulmeklassikute Olymposel nagu polt istub.

Kui kirjanduslikust seisukohast teost lahata, siis esimene osa, mis tuletas kunagi loetud Geza Gardonyi "Jumala orje" meelde (ja kardetavasti põhiliselt sellepärast, et viimane on vist ainus kloostrielu kujutav raamat, mida ma olen lugenud), on lihtsalt super; teine osa korralik, kuid kolmandas osas on autoril lõppenud jaks ning tulemuseks on stilistiline segapudru ühes patoloogilise jutlustamisega. Kogu see sonimine teemal, et eutanaasia on väär("andke kassile võimalus väärikalt surra!"), kas tõesti ei olnud millelegi muule keskenduda, kui romaanis ümberringi lõhkevad tuumapead? Iseäranis irooniline on, et aeg tegi autori tõekspidamistes ilmselt teatud korrektiivid, sest just oma käe läbi Walter J. Miller lõpuks teise ilma läks.

Antud hinnet on mul (enda jaoks) lihtne põhjendada, sest paljulubavalt alanud romaan murdub iseenese raskuse all. Miller tahab öelda midagi lõplikku selle kohta, mille kohta ammendavat vastust ei ole ning suutäis jääb kurku kinni. Kuid romaani eesti lugejale vahendanud kirjastust tuleb siinkohal küll kiita, sest tegu on ulme kontekstis vaieldamatult olulise teosega, millesarnaseid võiks hoopis rohkem tõlkida.

Teksti loeti eesti keeles

Tahad parimat, aga välja tuleb nagu alati – lühikokkuvõte, mis õnneks ei kehti raamatu kohta. Igati väärt lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Tegu oli minu jaoks ühe esimese paksu ulmeromaaniga – matemaatika ütleb, et kui ma selle Oskar Lutsu raamatukogu uute raamatute vitriinist leidsin, pidin ma olema 15-aastane. Nüüd, ligi 13 aastat hiljem uuesti lugedes avastasin, et nii mõnigi ulmeline mõte, mida olen vahepeal heietanud, on oma alguse just sellest raamatust saanud, isegi üks mu sotsiaalmeedia lehekülg on selle raamatu tsitaadi järgi nime saanud.

Romaani esimene osa on kindlalt minu lemmik – kogu see hävinenud maailm on ise juba põnev. Postapokalüptilisi maailmu kujutatakse liiga tihti mõnikümmend aastat pärast hukku, kus inimesed kombineerivad endale pesumasinatest generaatoreid ja gaasimaskid kasvavad puu otsas. Selleks ajaks, kui vend Francis aga oma paastulaagrisse saadetakse, on hävingust möödas tubli 700 aastat ja kõik peale üksikute reliikviate ja betooni sisse peidetud raudlattide on ammu tolmuks pudenenud. Koos kõige muuga on täiesti mõistmatuks muutunud ka hävingueelne maailm, selle mõttelaadid ja inimesed. Teiseks muhedaks aspektiks oli kindlasti kogu see inimelu mõttetus pikas perspektiivis – enda elust 10, 20 või 50 aastat paarile paberilehele pühendamine oli väärtuslikum kui miski muu.

Teine osa oli aga konkreetselt igav. Teine osa on ka põhjuseks, miks ma sellele teosele ei saa anda hinnet „5“. Esimene osa köitis oma maailmaga, viimane osa oma põnevusega, kuid keskmises osas tembutas paar mitte eriti sümpaatset tüüpi ringi ja keegi leiutas dünamo.

Kolmandas osas ei olnud minu jaoks kõige põnevamaks mitte siiski tuumasõja või tuumahävingu ootus, vaid probleem, mis on meil ka tänapäeval täiesti olemas. Nimelt – kuidas tuleb usk toime probleemidega, mille kohta ei ole piibli „Korduma Kippuvate Küsimuste“ rubriigis vastuseid. Samuti ka küsimus, kas inimkond on õppimisvõimetult loll, isegi kui teab oma tegude tagajärgi.

Kiidan veel kord kogu ideestikku ja probleemide käsitlust, kuid toon välja ka mind kõige rohkem häirima jäänud külje – venis natuke. Esimest osa lugedes tegin veel nalja, et „kui lõigu keskel läheb igavaks, siis lõigu lõpus on jälle mõni põnev detail“, siis keskel oli igavat dialoogi ja lõpupoole venivat monoloogi veidi liiga palju. Ei julgeks sellist raamatut algajale ulmikule soovitada – selle lugemine võtab omajagu aega ja seedimist.

Tahaksin veel siinkohal kiita Juhan Habichti. Eelistan alati teoseid lugeda originaalkeeles, kuid kui mul on 13 aastat tagasi loetud teose sõnastus meeles ja see kõlas minu jaoks originaalist paremini, siis müts maha ja sügav kummardus.

Teksti loeti inglise keeles
x
Riho Välk
12.08.1988
Kasutaja rollid
Viimased 20 arvustused:

Lugesin seda lühiromaani vist 2 või 3 kuud. Et lugesin paarkümmend lehekülge ja siis lugesin vahepalaks mõne täispika romaani läbi ja siis närisin veel paarkümmend lehekülge läbi ning lõpusirge läks ikka hambaid risti surudes ja toore sihikindlusega, et ei, kui ma olen juba ülejäänud kogumiku ära lugenud, siis selle pean ka lõpuni lugema. Ei saa ju raamatut paarkümmend lehte enne lõppu riiulisse panna.
Midagi karjuvalt halba nagu ei olnudki, mis oleks kohe hamba all karjunud. Lihtsalt meeletu mämmerdamine ja venitamine ning sihikindlalt mittekuskile väljajõudmine.
Teksti loeti eesti keeles

Ander Skarp on juba kõik vajaliku ära öelnud, kuid kontsenteeritult oleks minu arvamus teosest, et see on lihtsalt grafomaania väljaelamine. Juba siis kui raamatu riiulisse tagasi panin, nentisin, et selles ei olnud midagi meeldejäävat ega ajurakke stimuleerivat. Käis mingit madinat, hästi palju oli varateismelise ettekujutusi seksuaalelust ja inimsuhetest, natuke pseudointelligentsust oli ka sisse pakitud, et vist autoril endal targem tunne oleks.
Olen varemgi Veskimeest kurjalt arvustanud, aga siinkohal ei ole isegi millegi peale karjuvalt ägestuda. Lihtsalt tuhm ja sisutu. Ei ole see ei koolipoisi entusiasmiga kirjutatud fanfiction, ei ole see ka suurest ahnusest varastatud plagiaat. Originaalse Tähevärava tegelastest on kõik huvitav välja raiutud, eesti maavillased tegelased on paberõhukesed, kõik motiivid, ideed, tegevuskäigud ja ka tehnoloogilised leiutised oleks otsekui õllejoomise kõrvalt kokku loobitud põhimõttel "ah, käib kah", mis on mumeelest suurim solvang lõpuks lugejale.
Teksti loeti eesti keeles

Avastasin, et kui mõned lühijutud välja jätta, ei ole ma Veskimehelt võib-olla kümmekond aastat ühtegi täispikka raamatut lugenud. Kuna see oli juhuslikult riiulisse sattunud, otsustasin ette võtta.
Esimese asjana tahaksin öelda, et kui miski on hälvikult-hälvikule kirjandus, siis käesolev raamat tuleks selle musternäidiseks võtta. Kohe kõige esimesel lehel propageerib lugupeetud kirjanik alaealise õe-venna intsesti. Hiljem küsib üks kõrvaltegelane teise õe-venna (14 ja 13) käest, kes on just orjaplaneedile pagendamise eest pääsenud, küsimuse, mis on põhimõtteliselt "ma saan aru, et te olete õde ja vend, aga miks te kogu aeg ei seksi?". Kolmandas kohas üritab neiu kavaleri sugutungi peatada teadaandega, et ta on alles 12-aastane. Kuid ka seal on ainsaks põhjuseks, et 12-aastane arvab, et äkki ta ei ole mehe jaoks piisavalt hea. Hiljem mainitakse, kuidas esimene suguakt muudab vastava aparatuuri nädalaks ajaks kasutuskõlbmatuks. Miks mitte öelda nii, nagu asjad tegelikult on - "lapsel oli valus".
 
Jätame nüüd pea igast peatükist näkkukarjuva labase ning moraalselt küsitava erootika kõrvale ja räägime teosest edasi. Üks kriitikapunkt, mida eelnevad arvustajad on välja toonud, on kindlasti, et tegelasi on liiga palju. Sellega pean kindlalt nõustuma, ning lisama, et enamus tegelasi on paberist välja lõigatud. Peamine, mida me nende kohta teada saame, on tähtis info, kui palju nad on kellegagi sugu teinud. Braavo. Lisaks on läbisegi kolm nimetüüpi - generaatorist saadud ulmelised nimed, mõned anglo-amerikaani laiatarbelised, ning lõpetuseks sekka ka mõned korralikud eesti maavillased. Jah, kauge tulevik ja palju erinevaid rahvaid, aga antud juhul on need lihtsalt omavahel ebakõlas.
 
Raamat on napilt alla 200 lk paksune, üsna suures kirjas, ning siia on üritatud suruda võimalikult palju süžeeliine, ilma neid reaalselt arendamata või tegevuseni jõudmata, selle asemel tegelased lihtsalt lobisevad. Vahepeal huvitavalt, vahepeal igavalt, tihti seksist ning mõnikord aetakse ka puhast kelbast. Tulemuseks on, et ühest magedast madinast hüpatakse teise, ning nautida ei saa ei põnevat madinat ega põnevat madinani jõudmist, sest kumbagi pole.
 
Lõpetuseks - tegelaste motiivid. Nendest oli kõige raskem aru saada, sest nagu eelnevalt mainitud, kippusid esiteks tegelased segamini minema. Kui aga oleks olnud selgeid motiive, oleks võinud ju teha endale märkme, stiilis "tüüp, kes tahab täheväravat käima panna", aga üldjuhul ei olnud tegelastel niigi palju eesmärke. Lahendati umbmääraseid vanu võlgasid ja kohustusi, põgeneti kellegi-millegi eest ja isegi poole sõnaga ei mainitud, kas piraat-salakaubavedaja oma kokkukraabitud rahaga midagi teha ka tahaks, või plaanib ta lihtsalt lohe kombel kullamäe otsas peesitada.
 
Selle teose lugemisega tekkis mul aga üks küsimus. Kas aastal 2008 oli tõesti ulme Eestis veel selline defitsiit, et inimesed ostsid, lugesid, arvustasid ja ehk isegi nautisid sellist materjali? Ma loodan tõsiselt, et tegu on niivõrd hälvikult-hälvikule teosega, et see vajub vaikselt ja märkamatult ajaloo prügikasti, ning keegi seda kunagi avalikult ulmega seostama ei hakka. Ulme mainest oleks kahju.
Teksti loeti eesti keeles

Ajaloopärimuse peategelane on Napoleon, kes sööb talupoegadega ühes lauas, istutab tammesid, kaotab aeg-ajalt hobuseraua või koguni saapa ning keda hädaohu korral venelaste eest ahju peidetakse.

Ajaloolise vimka tõttu on Eestis lisaks hipidele, skinnidele, BMWde tuunijatele ja muudele harjumuspärastele subkultuuridele ka täiesti aktiivsed bonapartistid, kellele meeldib Napoleoni sõjaväevormi kanda, veini juua ja poliitiliselt provokatiivsed olla. Lugejale serveeritakse lustlikke katkendeid erinevatest ajastutest, ning kokku tuleb üks suurepärane ja lõbus alternatiivmaailm.

Kuni selle jutu lugemiseni olin kogumiku parimaks pidanud Tarvaste tulemist. Poole jutu peal muutus rebimine tasavägiseks ja nii kuni lõpuni välja. Kuid nagu Mart Sanderi jutu juures, andis viimase lihvi just lõppsõna, mis tõstis minu jaoks niigi suurepärase jutu siin kogumikus esikohale. Kui varem mainisin JJ. Metsavana ja Maniakkide Tänava paarisrakendit, mille lõpptulemuseks on tihti olnud uljas madin ja ohtralt rupskeid, siis Belials on Metsavana uljast atra õiges suunas juhtinud, ise samal ajal peent stiili külvates. Tulemus on super. Minu jaoks lendas esimesel lugemisel üle pea, et loo pealkiri on mugandusena pärit Vennaskonna loost Musta lipu valguses, kuid üks on kindel, bonapartistid ise oleks kindlasti Vennaskonda kuulanud.
Teksti loeti eesti keeles

Inimesena, kellel õnnestus vägevas NSV Liidus elada 3 aastat, ei mõista ma seda lugu. Minu jaoks on see lustlikult kirjutatud jutuke, mis oleks pidanud ilmuma umbes 50 aastat tagasi mõnes satiiriajakirjas. Kogu temaatika ja kirjastiili järgi võiks arvata, et kujutatava hetke ja avaldamise vahele jääv ajavahemik on väiksem kui ilmumise ja tänapäeva vaheline aeg. Aga üllataval kombel on see ilmunud aastal 2004, olles seetõttu kohutavalt ajast ja arust.
Mäletan, ükskord üritasin lugeda üht raamatut, mille pealkiri võis olla "Lustlikud rahvajutud", kus külamehed naersid selle üle, et üks taat oli vankripöidadele vale määret pannud.
Ja kuhu jäi ulme?
Teksti loeti eesti keeles

Leidsin ükskord raamatupoest Idoru ja tundsin, et pean seda kindlasti lugema. Aga otsustasin, et triloogiat tuleb alustada esimesest raamatust, mitte keskelt ja nii ma Virtual Light'i juurde jõudsingi.
Kahjuks pean tunnistama, et Virtual Light oli minu jaoks paras pettumus. Minu jaoks oli kaks läbivat probleemi - esiteks jutustamisviis ja teiseks, igasuguse põnevuse, innovatiivsuse, revolutsionaarsuse vms puudumine. Jah, raamat on aastast 1993 ning tänapäeva tehnoloogia naerab sealse tulevikunägemuse üle. See pole aga iseenesest probleemiks, mulle isiklikult lausa meeldivad kobakad VR prillid, neoonrohelised 3D ruudustikud ja veidraid hääli tegevad arvutid. Pigem on siinse raamatu probleemiks, et seda ägedat tehnikat lihtsalt ei kasutata. Kogu raamatu mootoriks on miskid VR prillid, mis on ülivägevad ja ülisalajased, kuid neid ei kasutata kordagi, isegi ei pajatata, milleks kõigeks need võimelised on. Samahästi oleks võinud loo mootoriks olla varastatud reliikvia või ükskõikmilline röögatukallis jubin.
Ja esimene, peamine kriitikapunkt - jutustusviis. Kõigepealt juhtub miskit, ning sellele järgneb selgitus, miks ja mida. Iseenesest ei ole sellises jutustusviisis midagi uudset, pigem vastupidi, seda on varem palju tehtud. Gibson aga suudab seda teha ülimalt tüütult, tegevusest arusaamiseks tuleb sündmus ära lugeda, siis läbi närida sündmuseni jõudmise kirjeldus, seejärel sündmuse juurde tagasi minna, uuesti lugeda ja veidi seedida. Kahel korral naasesin arvuti juurde, et kontrollida - kas mu Kindle on katki läinud ja on lihtsalt lõikusid vahele jätma hakanud. Aga ei, oligi selline. Samuti oli mul raskusi igasuguste kirjelduste alusel pildi kokkupanemisel - Gibson annab üksikuid detaile, kuid asjade olemus tuleb ise juurde mõelda. Mul kulus näiteks tükk aega aru saamiseks, et "bike" on siinkohal jalgratas, sest kirjeldati roostet raamil ja vägevat turvasüsteemi, aga mitte kordagi ei öeldud "pedaalid" või "mootor".
Kui kriitikat jätkata, siis kindlasti vääriks äramainimist otsekui klišeejuhendi järgi kirjutatud tegelased. Terve raamatu peale ei olnud ühtegi tegelast, kellele tegelikult kaasa elada. Scooteri ja Skinneri tegemiste kirjeldamine tundus aga lausa ruumitäitena.
Lõppude lõpuks - lihtsalt ei midagi erilist. Igav ja keskpärane on aga just kõige halvem.
Teksti loeti inglise keeles

Aus satiir, ning annab üsna hästi edasi (alt)NSVL talongikultuuri ning süstemaatilist kretinismi - keegi kuskil otsustas, et inimesi võib tappa, niikaua kuni selle eest vastava talongi esitad. Kui on vaja mõni ohtlik kriminaal maha võtta, aga talongi pole - mis seal ikka. Samas, kui on tutvusi, on talonge, ning oled karistamatu ja peatamatu. Bürokraatia võit igasuguse loogika üle.
Teksti loeti eesti keeles

Kui Hamelini vilepillimängija legendist inspireeritud teoste nimekiri ei vajaks Wikipedias 9 alamkategooriat, võiks öelda, et tubli teos. Aga kahjuks on loo käik ja lõpplahendus juba peaaegu et pealkirjastki tuletatav. Jutustusviisile ei ole midagi ette heita, olid täiesti mõistlikud tegelased, mõistlik käitumine, ning nagu Kristjan Rätsep ütles, siis looduskirjeldused ning ajalooline käsitlus olid üsna head.
Teksti loeti eesti keeles

Kõige klassikalisem mõõga-ja-maagia seltskond läheb nõiutud alalt soovidetäitjat otsima. Kõik saavad järjest surma, ei puudu ka eneseohverdus tiimi nimel ja kõik muud klišeed. Sellisele jutule ei tohiks trükimusta raisata, tegu on suvalistest seiklusjuttudest kokku klopsitud koolikirjandiga, mida on siis mõttetult pikaks venitatud.
Teksti loeti eesti keeles

Selle liiga pikaks venitatud jutu lugemine oli nagu ameerika mägedel sõitmine - pinget kruvitakse, siis see langeb, korraks jälle üles, siis jälle kolinal alla. Vahepeal ei tahtnud ma raamatut käest panna, sest kirjeldused ja õhustik olid nii hästi edasi antud. Ja siis hakkas jampsi tulema nagu oavarrest. Vahepeal tahtsin diagonaalis lugeda, nii põnev oli, aga siis tuli jälle aeglaselt mäluda, et aru saada, mida siin üldse tehakse ja öelda tahetakse.
Kõiksugused kirjanduslikud viited läksid minusugusel illiteraadil kaugelt üle pea. Eks kõik need kirjanduslikud tegelased seal olid haritud venelase jaoks piisavalt äratuntavad, et ei vajanud pikemat tutvustamist, mulle tundusid need aga klišeeliste karikatuuridena, paberõhukeste tegelastena, kes olid sõgeda peategelase poolt kohatäiteks pastakast välja imetud.
Ma nii lootsin vahepeal, et minategelane on üks nendest väljamõeldud tegelastest, kes hakkab aeglaselt sellest aru saama. Või siis, et ta kasvõi mingil hetkel sellest segadusse satub. Aga ei, "kohtusin veidrikuga, võtsime koos viina, ainult et viinatopka sai joomata tühjaks. Mis seal ikka. Juhtub."
Ja lõpuks see integratsioon - jah, venemaa on suur ja lai, tundmatuks jäämine ei ole keeruline. Kojamees saab tõesti igal pool luuaga vehkida, aga kas tõesti, mitte keegi, mitte kuskil, mitte kunagi ei hakka küsimusi esitama, miks puust Buratino täiesti elus on, ringi kalpsab ja laulab? Lihtlabasest loogikast jäi puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Millegipärast arvasin ma loo alguses, et peategelane on naissoost, ning esimene kontakt seal lennukis toimub potentsiaalsete sõbrannade vahel. Üldjuhul kehtib lugedes siiani reegel, et "male until proven otherwise", ehk niikaua kuni seda eraldi välja ei tooda, on peategelane meessoost. Ei tea, mis selle loo alguses andis feminiinset varjundit.
See selleks. Kogu see jutt oli lihtsalt üsna ebaloogiline. See, et sõdurid, meremehed ja muud kaugreisijad endale kirja teel kaasat otsivad, ei ole mingi uus nähtus, pigem vastupidi. Aga jutust jäi mulje, et kuskil arvutisügavuses oli algoritm kaks potentsiaalselt sobituvat genotüüpi kokku viinud, sealjuures inimeste iseloomusid ning isegi olemust arvestamata. Lõhnas viletsalt ülesseatud pimekohtingu järgi. Ja sealt kohe hopsti, pulmad, väike maja metsa sees ja argos kamina ees vaibal. Külaelanikele muidugi ei meeldi, et keegi nende metsas elab, ning kõrtsis joomas ja kaklemas ei käi ja panevad tarele tule otsa. Jutu lõpp jätab mulje, et autoril sai kas paber või tint otsa, aitab kah, jätame tüübi metsa surema, naisele anname veidi lootust.
Oleks tahtnud veidi rohkem kirjeldusi - missugune see argos siis on. Mida see sukeldumine täpsemalt tähendab, kuhu siis nõnda sukeldutakse, miks see nii hirmus on ja palju muud huvitavat.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi nagu toimus. Vahepeal sekka mõttetut halba seksapiili, erootikat ja hüsteerilist käitumist. Ajaraisk
Teksti loeti eesti keeles

Tegu oli minu jaoks ühe esimese paksu ulmeromaaniga – matemaatika ütleb, et kui ma selle Oskar Lutsu raamatukogu uute raamatute vitriinist leidsin, pidin ma olema 15-aastane. Nüüd, ligi 13 aastat hiljem uuesti lugedes avastasin, et nii mõnigi ulmeline mõte, mida olen vahepeal heietanud, on oma alguse just sellest raamatust saanud, isegi üks mu sotsiaalmeedia lehekülg on selle raamatu tsitaadi järgi nime saanud.

Romaani esimene osa on kindlalt minu lemmik – kogu see hävinenud maailm on ise juba põnev. Postapokalüptilisi maailmu kujutatakse liiga tihti mõnikümmend aastat pärast hukku, kus inimesed kombineerivad endale pesumasinatest generaatoreid ja gaasimaskid kasvavad puu otsas. Selleks ajaks, kui vend Francis aga oma paastulaagrisse saadetakse, on hävingust möödas tubli 700 aastat ja kõik peale üksikute reliikviate ja betooni sisse peidetud raudlattide on ammu tolmuks pudenenud. Koos kõige muuga on täiesti mõistmatuks muutunud ka hävingueelne maailm, selle mõttelaadid ja inimesed. Teiseks muhedaks aspektiks oli kindlasti kogu see inimelu mõttetus pikas perspektiivis – enda elust 10, 20 või 50 aastat paarile paberilehele pühendamine oli väärtuslikum kui miski muu.

Teine osa oli aga konkreetselt igav. Teine osa on ka põhjuseks, miks ma sellele teosele ei saa anda hinnet „5“. Esimene osa köitis oma maailmaga, viimane osa oma põnevusega, kuid keskmises osas tembutas paar mitte eriti sümpaatset tüüpi ringi ja keegi leiutas dünamo.

Kolmandas osas ei olnud minu jaoks kõige põnevamaks mitte siiski tuumasõja või tuumahävingu ootus, vaid probleem, mis on meil ka tänapäeval täiesti olemas. Nimelt – kuidas tuleb usk toime probleemidega, mille kohta ei ole piibli „Korduma Kippuvate Küsimuste“ rubriigis vastuseid. Samuti ka küsimus, kas inimkond on õppimisvõimetult loll, isegi kui teab oma tegude tagajärgi.

Kiidan veel kord kogu ideestikku ja probleemide käsitlust, kuid toon välja ka mind kõige rohkem häirima jäänud külje – venis natuke. Esimest osa lugedes tegin veel nalja, et „kui lõigu keskel läheb igavaks, siis lõigu lõpus on jälle mõni põnev detail“, siis keskel oli igavat dialoogi ja lõpupoole venivat monoloogi veidi liiga palju. Ei julgeks sellist raamatut algajale ulmikule soovitada – selle lugemine võtab omajagu aega ja seedimist.

Tahaksin veel siinkohal kiita Juhan Habichti. Eelistan alati teoseid lugeda originaalkeeles, kuid kui mul on 13 aastat tagasi loetud teose sõnastus meeles ja see kõlas minu jaoks originaalist paremini, siis müts maha ja sügav kummardus.

Teksti loeti inglise keeles