Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Artur Alliksaar

15.04.1923–12.08.1966

Teosed

· Artur Alliksaar ·

Nimetu saar

(näidend aastast 1966)

  • Loomingu Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
0
0
1
0
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (1)
4.2023
Silver Sära

Armastatud eesti ulmekirjaniku A. Alliksaare näidendis on 3 vaatust ja 8 pilti, mahub 70 leheküljele. Aeg 19?? ja tegevuspaikadeks reisilaev Suures ookeanis ja nimetul saarel. Ühtegi meile tuntud kohanime teoses ei mainita.
 
Laeval reisivad muuhulgas mõned teadlased ja arstid, maalikunstnik ja veel üks segase sotsiaalse staatusega mees Aurelius, kes torkab silma fatalistliku intelligentsusega. Mingil hetkel ilmuvad laevale lenduriülikonnas mehed, kes kahtlustavad, et läheduses on merre maandunud võõras rakett ja sealt on keegi pardale ilmunud. Umbes samal ajal vajub laev (justkui) teadmata põhjusel põhja ja või siis ka mitte. Igal juhul pääsevad viis inimest Nimetule saarele. Enda arust on nad seal mingis koopas, mille avaus sulgub ja avaneb, aga saabunud saareelanik teatab, et nad on draakoni seedetraktis ja draakon kannatab nende tõttu. Draakoni kõhust pääsetakse siiski lihtsalt ja tutvutakse kummalise miniühiskonnaga saarel, millel puudub arusaadav seos meile tuntud inimühiskonnaga. Näiteks esimesel "läbiotsimisel" konfiskeeritakse ühelt merehädaliselt keelatud "esemed": üksteist tuhat soovi, viis tuhat vissada kiindumust, 330 oletust, 26 tunnet, 14 mäletust, 10 kahtlust 2 mõtet ja üks veendumus. Inimestest ja robotitest koosneva elanikkonna elukorraldus sarnaneb koomilisele absurdile, aeg-ajalt kantakse maske jms. Mingil hetkel tuleb teade, et robotid on Kuul mässu tõstnud ja tapnud asehalduri ning tuleb plaan minna sinna korda looma. Aga enne tuleb miskipärast surra. Siis ollakse jälle tagasi endisel laeval, mis on justkui töökorras ja arutatakse, kuidas saarelt pääseti.
 
Et näidend on ilmunud Loomingu Raamatukogus, siis tuleb ilmselt eeldada, et selles on Tähendust, Sümboleid, Sügavust jms. Alliksaar kuulub vist nende kirjanike hulka, kelle teoste kohta midagi halba öelda ei tohi (ilma et sind ennast lolliks tembeldataks), mistõttu soovin vaid edu tuukritele selle teose sügavustes tuhnimisel.
Teksti loeti eesti keeles
x
Silver Sära
30.11.1969
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Silver Sära

Armastatud nõukogude ulmekirjaniku D. Granini jutu peategelased on Ossokin ja Lidentsov. Ossokin on nooremapoolne asjapulk/osakonnajuhataja mingis riigiasutuses, kus kord nädalas on kodanike vastuvõtu päev. Lidentsov on vanem mees, kes tuleb vastuvõtule ja tema soov on saada elamispinda väljaspool järjekorda. Ta on teadlane, tal on tervis kehv ja vaja kohta, kus omaette mõelda. Lisaks nahahaigusele viitab ta veel mingile imelikule nähtusele:
"Jutu mõte oli selles, et Lidentsov kannatas aja kulgemise all: aja vool läbivat teda, mõjutades mingisuguseid retseptoreid tema organismis. Lidentsov tundis lausa füüsiliselt aja purustavat liikumist, see kandis tema oskaesi minema, uhtus teda nagu liiva ja tema püüdis sellest viiliti läbi trügida."
Elamispinda ta siiski ei saa, kuigi pika vestluse ajal heidab ta ametnikule ette, et "kui Mendelejev tuleks, kas te siis ka elamispinda ei annaks?", vihjates endale kui geeniusele.
Nädala pärast saavad mehed juhtumisi baaris kokku, kus ennast geeniusena serveerinud teadlane Lidentsov näitab tšinovnikule dokumente, mis justkui pärineksid tulevikust: Lidentsovi-nimelise instituudi foto, Lidentsovi pildiga mark ja tema ausamba avamine, ajalehe väljalõiked, kus Lidentsov on justkui vanem. Ausambal puudub aga pjedestaal, nii et teadlase kuju ripub õhus, kasutades ilmselt teadlase enda leiutatud uudset avastust. Justkui tulevikust tulnud fotod ja paberid. Asjapulk peab neid paljundusmasinal komponeeritud võltsingutest ja tekib konflikt, mille lahendab miilits.
Aga aastakümneid hiljem näeb Ossokin linnas jalutades, et ehitatakse uut hoonet, mis sarnaneb kunagi "hullu teadlase" näidatud piltidel olnudga. Ossokin ärritub ja läheb Teaduste Akadeemiasse uurima ja õiendama, kas sihukene teadlane on üldse olemas olnud...
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Armastatud ameerika ulmekirjaniku S. Jacksoni romaani peetakse Maja, Kus Kummitab-nimelise alamžanri klassikaks. Vanahärrast professorile on silma jäänud eraldatud paigas asuv imposantne Hill House, mis seisab tühjana ja kust üürnikud lahkuvad mõne päeva järel. Ta leiab n-ö erapooletud inimesed, kes on nõus koos temaga majja asja uurima minema. Need on nooremad naised Eleanore ning Thedorja ja maja omaniku suguvõsast pärit noor mees Luke.
 
Valdavalt näeme majas toimuvat Eleanore'i silmade läbi. Seda vaatevinklit mõjutab tugevalt naise minevik, eelkõige vviimase 11 aasta jooksul peale sunnitud surmahaige ema hooldamine. Eleanore püüab kummaliste paranormaalsete nähtuste taustal iseendast ja oma elust aru saada. Ta esitab endale igasugu küsimusi (mis sageli jäävad vastamata), sedastab simanähtavaid tõdesid, üritades kuidagi nende sügavamat tähendust mõista. Veidi üle nädala toimuva uurimuse ajal kogetakse kummalisi tagumisi ustele, uste iseenesliku sulgemist ja veel ühte-teist. Hilisemas faasis liituvad seltskonnaga professori alfaemasest dominantne naine koos macho-tüüpi mehega, kes kõigile närvidele käivad ja tahavad maja "mõistatust" lahendada planšeti abil. Mingi loogika ütleb, et kui kellegagi peab halvasti minema, siis on need just nemad kaks. Paraku ütlevad närvid üles hoopis Eleanore'il, kelle mõistus segi läheb ja kes teeb sealsamas enesetapu.
 
Romaanis on veel psühholoogilist sugudevahelist pinget, vaimutsemist ja liiga palju tühje sõnu.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Armastatud briti humoristi B. Paini ja hinnatud inglise ulmekirjaniku J. Blythi romaan ühendab endas üleloomulikku, moraalilugemist ja romantilist liini.
 
Kena, noor ja üsna iseseisev noor naine Linda saab 21-aastaseks ja seetõttu ühtlasi oma päranduse täievoliliseks omanikuks. Pärandi hulka kuulub maahäärber, kuhu Linda koos oma chaperone'iga, 40-aastase hooldaja/sõbrannaga sõidab. Häärberi krundi territooriumil asub ka kindluse moodi torn (The Tower), kus elab juba mitmeid põlvi n-ö nõidade suguvõsa, keda tavaliselt esindab vaid üksik naisterahvas. Judithi esiema oli sajaviiekümne aasta eest nn nõidumise eest külarahva poolt "veekatse" käigus tapetud ja praegune ravitseja teab seda väga hästi. Teine okas tema hinges puudutab tema päritolu - tema esiema oli maaisanda sohilaps, kelle lapse isa eemale tõrjus, kuigi rahaliselt toetas. Seetõttu ei vaata Judith Londonist saabunud Lindat sugugi hea pilguga. Et ta valdab lisaks ravitsemisoskusele ka teatavaid maagilisi võimeid (eelkõige distantsmõjutamist mõtte jõul), püüab ta nende abil Lindaga üks-null teha.
 
Selle taustal arenevad aga vallalise Linda suhted kohaliku sümpaatse mehega, saame lugeda raskesti mõistetavat kohalike lihtinimeste murrakut, tutvume 20. sajandi alguse sotsiaalsete ja seisuslike suhetega, tehnika arenguga (auto versus hobune) ning naise õiguste küsimusega. Vältimatult õnneliku lõpuga loo finaaliks on üsna ebavajalik Linda pulmapeo kirjeldus. Kokkuvõttes on see veidi läilavõitu lugu, mis siiski annab hea pildi tolleaegsest Inglismaa maaelust.
 
Romaani kordustrüki leiame Barry Paini üleloomulike (aga ka krimi- jm) juttude mahukast kogust "The Undying Thing and Others" (Hippocampus Press, 2011).
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

"Metšta" tähendab vene keeles "unistus". Loo algupoole filosofeeerivad (targutavad, olgem ükski kord elus ausad, eks ole) Bioloog, Füüsik, Tehnik, Meedik, Luuletaja ja Ehitaja.
 
Arutelu (targutamine) käib teaduse ja muude valdkondade tuleviku üle. Siis räägib Ehitaja (Stroitel) justkui väljamõeldud loo poola noormehest aastast 1939 (suvi). 17-aastane poiss on üksi suvel Varssavis (vanemad on ää) ja ta tutvub seal tüdrukuga, kellesse loomulikult armub. Ei tea, kas just selline jõuline tunne või mis, aga noormehes tekib oskus leviteerida (lennata kuigivõrd). Esimesel katsel ta niisama proovib, aga sõja tekkides ja kulgedes (pisarakiskumine on siin muidugi vältimatu) ja mingil hetkel Varssavisse tagasi tulles õnnestub tal oma imeasja natside eest põgeneds ära kasutada.
 
Kuidas see imevõime tekkis ja mis selle mõte oli, jääb minust targematele välja selgitella.
Teksti loeti vene keeles
Silver Sära

Armastatud briti kirjaniku E. Snelli põnevik liigitub ulme vanimasse ja hinnatuimasse alamžanri.
 
Hobiajaloolane Juan ja tema sõber Coombs (kes on minajutustaja) otsivad ja leiavad Mehhikos vana indiaanlaste maa-aluse templi ukse. Juan on asjaga rohkem kursis ja teab, et see on Valge Ööökulli nimelise jumaluse tempel (tegelikult vaid põhjatu vertikaalasendis šaht, kuhu sisse ei pääse). Legendi järgi ei ole keegi sinna siseneda üritades eluga pääsenud. Mehed kangutavad suure luugi šahti pealt ja sealt lendab välja suur öökull, kes Juani šahti tõmbab. Lisaks hakkan maapõu kuumenema ja helendama, nii et meest pole mõtet väga taga otsidagi.
 
Poole aasta pärast tuleb aga Londonis Coombsi juurde Juani tüdruksõber (lesk), kes räägib, et ta olla Juani öösel hotellitoas näinud - ja see i olnud unenägu. Uskumatu lugu näib tõsi olevat, sest varsti on ka Coombsil kokkupuude surnuks arvatud sõbraga, kes on oluliselt muutunud - metsik, vaenulik, ja väidab, et ta polegi enam inimene. Lisaks kadunud Juanile ilmuvad Londonisse müstiline öökull, kummaline indiaani päritolu naine Naia ja ja nende latiinost käsilane. Ähmaselt võib mõista, et Valge Öökull on kätte maksmas mingite vanade arvete eest seoses mehhiko templiga. Algab keeruline ja tempokas tramburai, tapmine ja tagaajamine, mis viib Pariisi ja mujale, tegelaste hulka tulevad eradetektiiv ja hakkaja muskliline taksojuht. Puudu ei ole ka armukadedusest ja armastusliinist.
 
Finaalis suletakse lõpus šahtiuks Mehhikos ja kõik on enam-vähem. Päris tore lugemine, kuigi samas žanris on siiski paremaid asju.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Armastatud Austraalia kirjaniku Ambrose Pratti romaan keerleb ulmekirjanduse intrigeerivaima teema - elustuva muumia ümber. Egiptuses on kahe eraldi grupina kaevetöödel kaks egüptoloogi. Vanem mees (kellega on kaasas tema kaunis noor tütar), on suutnud iidse kirja järgi tuvastada ühe matusekoha, kus tuhandeid aastaid tagasi mumifitseeritud preester on jätnud maha kirja, et ta pidavat 2000 aasta pärast üles tõusma. Kirst leitakse, aga muumiat ei ole. küll on aga kirstu alumine salakamber täidetud veidra aroomiga ainega, mille aur selle sissehingajatele väga omapäraselt mõjub. Peategelasest noorem Egiptuse-uurija ja vanem mees satuvad vaenujalale ja vaen kandub koos tegevusega edasi ka Inglismaale, kus vanem mees koos ühe kurjust kehastava arstiga hakkab eksperimenteerima leitud ainega. Inglismaale näib kaasa tulevat ka muumiat meenutav araablane, kes aeg-ajalt nähtamatu ks muutub. Kurjus ja headus peavad võitlust ja auhinnafondis aga kauni Mary süda, millele pretendeerivad koguni kolm meest.
Teksti loeti inglise keeles
4.2024
Silver Sära

Brennan oli lühijutukirjanik ja -meister. Tema kontol on vaid üks romaan, aga lühižanri oi-oi-kui-palju. Silma torkavad head ideed, mis ta lahendab nappide vahenditega, aga ei jää muljet, et puudulikult. Selle kogumiku üheksa õudust ja üks unenägu mahuvad 106 leheküljele. Raamat on pühendatud ajakirja Weird Tales mälestusele.
 
Eesti lugejatele on tuttav jutt "Slime", mis kirjeldab teadvusega ja näljase limaläraka sattumist merepõhjast kaldale. Huvitavalt ja põnevalt kirja pandud õudus.
 
"Levitation" on samuti eesti keeles ilmunud. Hüpnotisöör kutsub lavale huligaanse tüübi, uinutab ta ja paneb siis horisontaalasendis õhku tõusma. Enne, kui ta hüpnoosi lõpetada jõuab, saab ta infarkti ja sureb. Hüpnotiseeritu aga tõuseb ja tõuseb... Meenub Marek Simpsoni jutt "Vihmamees", mis mängis sarnase ideega ja oli samuti üks tore lugu.
 
"The Calamander Chest" - mees ostab vanavarapoest odava hinnaga ilusa kirstu, müüja näib tundvat kergendust, et kaubast lahti saab. Mingi "kala" peab siin olema. Ühel õhtul näebki õnnelik kirstuomanik, et kirstukaane vahelt ilmub välja sõrm... aga kirst näib ikkagi tühi olevat. Õnnetu lõpuga traditsiooniline õudusjutt.
 
"Death in Peru" ekspluateerib pärismaise needuse tuntud teemat. Peruu väikelinnas on üks valge mees raskelt haigeks jäänud. Valdavalt ollakse veendunud, et mees on ise süüdi: ta ajas ligi lapseohtu kohalikule tüdrukule ja tolle poissõber toimetas pedofiili kallal müstilisel moel. Kiimakoti sõber püüab sõpra päästa, ent rikub asja hoopis ära.
 
"On the Elevator" - jutt käib hotelli liftist. Hotelli tuleb öösel märkamatult mustas vihmamantlis mees ja läheb lifti. Retseptsionist arvab, et küllap oli mõni klient. Aga liftis ja selle ümber juhtuvad õige pea üleloomulikud ja verised sündmused, mida keegi seletada ei oska. Võib-olla on see variant Wellsi "Nähtamatust".
 
"The Green Parrot". Seda rohelist papagoid näeb üks Uus-Inglismaal sõitev autojuht ja peatab ootamatusest auto. Välja ilmub ka üks vanatädi, kes näib oma lendu läinud papagoid taga otsivat. Autojuht läheb appi lindu taga ajama, aga tulemusteta. Hiljem hotellis selgub, et see vanaeit ajab oma papagoid taga juba üle 80 aasta...
 
"Canavan's Back Yard" on raamatuantikvaar Canavani maja tagaõu. See rohtukasvanud hooldamata õu näib mehele väga depressiivselt ja lummavalt mõjuvat. Ta räägib, et vahel tunduvat, nagu ulatuks see õu miilide ja aakrite laiuselt kaugusesse. Ühel peval kaob mees ära ja tema kliendist sõber läheb teda aeda otsima, mis tõepoolest on piiritu ja ohtlik. Taustaselgituseks on ammune nõiaprotsess, kui ebaõiglaselt põletatud naine paiga ära needis.
 
"I'm Murdering Mr. Massington" on kogumiku kõige lühem lugu (2 lk) ja ainuke, mis ei ole üleloomulik. Sisu ei jutusta, aga väga sümpaatne idee-lugu.
 
Ega ei saanudki aru, milline kogumiku kümnest loost peaks olema pealkirjas mainitud "unenägu", aga "The Hunt" on kõige unenäolisema sisuga. Ühele rongireisijale tundub, et väikeses jaamas jälgib teda vaenulikult ainuke teine ootaja. Tal tekib esialgu üsna ebaratsionaalne hirm, aga kui see kummaline jälgija ilmub samasse vagunisse, siis sihtpunktis samasse taksosse jne, jääb mulje, et hirmul võib põhjust olla. Jutu viimane lause on "An instant later the stranger's pointed teeth flashed towards his jugular".
 
"The Mail for Juniper Hill" puudutab ühte kohalikku postivedajat - alkolembelist ja eneseküllast jurakat meest, kelle ainuke uhkustamist väärt asi on see, et ta on palju aastaid linnast külasse posti vedanud ja pole mitte kunagi ei ilma ega joobeastme tõttu tööd tegemata jätnud. Nüüd tuleb aga ennenägematult metsik lumetorm, mis ummistab tee ja on lausa eluohtlik. Kuraasikas mees läheb hoiatustest hoolimata postiveole ja saabki oma ülesandega hakkama, kuigi lõppfaasis pole ta enam elavate kirjas. See on ka üks traditsiooniline õudusjutt.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Armastatud nõukogude ulmekirjaniku Vanja Jefremovi jutustus viib meid paleontoloogide pärusmaale. Noor teadlane Nikitin läheb väikese ekspeditsiooniga Arkarlõ mägedesse korjama dinosauruste luid, mis kohalikud sealt on hiljuti leidnud. Seal on üks kolmest küljest piiratud mäekuru, kus ühtäkki kerkib inimeste silme ette türannosauruse hiiglaslik poolläbipaistev fantoom:
"Tohutu suur dinosaurus seisis kaljurünka välise serva kohal liikumatult õhus, püsti, kümme meetrit kõrgemal jahmunud inimeste peadest. Koletis hoidis kõrgel oma kongninalist pead, suured silmad vaatasid tuhmilt ja süngelt kuhugi kaugusse; mokkadeta laiad lõuad jätsid nähtavale pika rea tahapoole painutatud hambaid. Looma kergelt küürus selg langes järsult alla, minnes üle uskumatult võimsaks sabaks, mis toetas dinosaurust tagantpoolt."
 
Teadlasel ei õnnestu fantoomi pildistada ja see haihtub peagi. Tema edaspidine tegevus on suunatud väljaselgitamisele, kuidas selline kangastus saab võimalik olla. Spetsiifiline "maavaigu" (asfaldi) kiht, justkui fotoplaat, millele on minevikus salvestunud pikemat aega paigal seisnud elukas, mingisugune valguse nurga kokkusattumus jne. Nikitin hakkab valmistama seadeldist, millega seda nähtust tulevikus jäädvustada. Laias laastus võib öelda, et see tal ka õnnestub, aga mitte enne, kui ta on omaks võtnud nõukogude moraali põhimõtte: mitte üksi ei tule pusida masina kallal, vaid kollektiivselt - haarata kaasa teisi teadlasi, füüsikuid jne.
 
Suhteliselt tuim jutt teiste omasuguste seas kena kujundusega, ent igavatest lugudest koosnevas kogumikus "Valge sarv" (1950)
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Armastatud eesti ulmekirjanik J. Kaus on loo määratlenud kirinovellina - isa kiri pojale. Mees (see isa) on vaielnud oma tädi Mariega, kes tegutseb selgeltnägijana, aga keda mees peab šarlataniks. Marie toob talle näha piiblit meenutava ladinakeelse raamatu, kus muuhulgas on ka nõiasalvi retsept. Selle retsepti abil pidavat inimene lennuvõimeliseks muutuma. Koostisosade seas on ka surnud lapse rasv. Samas ei pidavat see toimima meeste peal. Mees muidugi ei usu seda mula, aga tahab ikka tõestada, et Marie on šarlatan. Hiljem panebki ta selle määrde kokku ja... selgub, et ta muutub nähtamatuks. Salvi maha pestes nähtamatus kaob ja riietele see ei mõju - umbes nagu Herbert Wellsi raamatus. Tuleb Ukraina sõda ja mees mõtleb, et tal oleks võimalik Putin oma imesalvi abil kõrvaldada. Sõidab alasti Moskvasse, hiilib Putini magamistuppa ja teeb küünekääridega tembu ära. Teeb ära ja pääseb nähtamatuna ka minema. Siiski saavad Venemaa "organid" talle jälile ja pole üldse selge, kas ta tappis õige mehe või teisiku: uudiseid surmast ei tule, sõda jätkub jne.
 
Mitte just väga originaalse ideega lugu, aga haiget ka ei tee. Ilmselt ajendatud jõuetustundest sõjapealiku vastu, keda tavapärased vahendid ei näi peatavat ja tuleb meeleheites pöörduda üleloomulike vahendite poole. Kolm pluss.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Teine raamat, kus tegutseb karismaatiline suurusehullustuses hüpnotisöör dr Nikola. Tegevus algab 6 kuud pärast romaani "Dr Nikola's Vendetta" sündmuste lõppu.
 
Seekord esineb võitmatu doktor vägagi positiivse kangelasena: sõnapidaja, rüütellik, kõrge autundega, riskeerimisvalmis teiste inimeste elu eest. Tal on käes eelmises osas hangitud hiina päritolu imepulgake. Õieti see pulgake ise midagi ei tee, aga see on otsekui läbipääsuluba Tiibetis paiknevasse salajasesse kloostrisse, kust juhitava kummalise ordu käes on varjatud teadmised meditsiini imedest, sh surnute elluäratamisest. Dr Nikola palkab endale abiliseks ühe hakkaja mehe (kelle jutustuse läbi me kõike teada saamegi) ja algab seikluslik teekond Tiibetisse ja tagasi. Rohked pääsemised, põgenemised, kokkusattumused, uskumatud kombinatsioonid, kangelaslikud pingutused. Ka armastuslugu, kus juhuse läbi romaani alguses peategelasega kokku juhtunud misjonäri tütar saab lõpuks talle naiseks.
 
Kas saab raamatule veel paremat reklaami olla?
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

See on esimene raamat sarjast, kus tegutseb lugejate poolt palavalt armastatud kuritegelik mastermind, okultist ja hüpnotisöör doktor Nikola.
 
Peategelane ja ülimalt positiivne kangelane on aga kapteni nimega noor mees Richard Hatteras. Ta on Austraalias ja mitmel pool Lõunamere saartel organiseerinud pärlide püüdmist ja kullakaevandamist, nii et tegu on keskmiselt jõuka mehega. Paraku ei kuulu ta siiski kõrgemasse klassi, mis saab takistuseks abiellumisele briti siniverelise neiuga, keda tal õnnestub tänavaröövlite käest päästa. Aga neiu ümber sehkendades satub juhtub ta kokku kummaliste inimestega, kes justkui midagi planeerivad, luuravad, skeemitavad. Pikapeale selgub, et neiu isa on sattunud kellegi doktor Nikola vaenu objektiks. Nikola kõrval tundub isegi professor Moriarty paras poisike, sest lisaks laialdasele kurjategijate võrgustikule on sellele mehele toeks ka üleloomulikud hüpnotisööri võmed. Nikolaga käib kaasas ka must kass - nn nõia kaaslane - kellel näib peremehega olevat veel kummalisem side kui tavaliselt loomal ja tema ülemusel on.
 
Hatteras hakkab detektiivina sündmusi uurima ja ta tõmmatakse suurejoonelisesse seiklusesse, kus ei puudu mürgitamised, vangistamised, põgenemised ja paljud imetabased pääsemised. Alles romaani lõpu eel saab selgeks, et dr Nikola jahib Hatterase tulevase äia kätte sattunud hiina päritolu pulgakest, mille valdaja saaks vastavate teadmiste olemasolul võimu terve inimkonna üle või umbes nii.
 
Tempokas lugu kulgeb vääramatult õnneliku lõpu poole: Hatteras saab oma kangelasliku võitluse eest kauni naise, lisaks veel kopsaka päranduse ebameeldiva onu käest, kes parajal hetkel otsad annab. Aga ka Nikola jääb ellu, et oleks võimalik pakkuda lugemiselamusi sarja järgmistes raamatutes.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Suurepärane lugemisvara õudukirjanduse alamžanrist.
Pealkirjas nimetatud Parker on eradetektiiv. Tema kodulinna lähedal on paarikümne aasta eest tabatud sarimõrvar, kes hukkas väikesi lapsi (neid sealjuures vägistamata). Mõrvar elas suhteliselt eraldatud majas, kus ta politsei tulles end maha lasi. Nüüd, aastaid hiljem, seisab maja tühjana. Selle on ära ostnud ühe tapetud tüdruku isa, et majast ei saaks mingit friikide kultuskohta. Sellest hoolimata leiab ta ükskord maja üle vaatama minnes selle postkastist ühe tundmatu tüdruku foto. Tal tekib arvamine, et see võib olla märk tulevasest kuriteost, kus pildil on kujutatud ohver. Ta pöördub nii politsei kui ka eradetektiivi poole, et need asja uuriksid.
Charlie Parker võtab selle mõnigase kõhkluse järel ette ja järgneb põnev uurimine, mis viib lõpuks üleloomulike sündmusteni.
Connolly kirjutab suurepärases stiilis, tekst on täpne, võrdlused tabavad ja tihti ka päriselt vaimukad, mitte punnitatult. Neid tähelepanekuid saab üldistada terve kogumiku "Nocturnes" (2004) peale, kus 100 lk pikkune jutustus ilmus, ja mis on ühtlaselt tugev ega sisalda ühtegi viletsat juttu.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Atraktiivse pealkirjaga jutustus kulgeb täpselt nii, nagu peaks järgnema vähemalt keskmise pikkusega romaan, aga üsna ootamatult tõmmatakse kõik otsad kiiresti kokku.
 
USA väikelinna saabub keegi mees Buddy Carson, peas kauboimüts, millel kiri "Buddy". Asub hotelli. Väikeses linnas jääb kahtlane võõras kergesti silma, aga esialgu pole teda nagu milleski süüdistada. Lugeja näeb toimuvat läbi mitme inimese silmade, sh kohaliku šerifi ja Buddy silmade. Seetõttu on lugeja politseinikust ees ja saab teada, et kauboimütsiga võõras põeb mingisugust haigust, mis sarnaneb vähile, aga see pole siiski päris haigus. Tema organismis elutseb mingi võõras eluvorm, võib-olla koguni kosmosest vms. See tema sisemine "vähk" annab sümptomites järgi siis, kui ta nakatab mõnda teist inimest. Nakatamine käib lihtsalt - tuleb lihtsalt puudutada teise inimese keha, nii et piisab ka kätlemisest. Nakatunud inimesel arenevad mõne tunni või päeva jooksul välja muhkkatkule sarnanevad sümptomid, samuti muutub veri mustaks. Inimene sureb mõne päeva jooksul, aga ise ta nakatusohtlik ei ole. Kauboi peab regulaarselt kedagi nakatama, et tal endal enesetunne parem oleks, sams näib see võõrorganism laadivat teda mingi julmuse ja kurjusega, nii et kellegi nakatamine pakub mehele ka sadistlikku rõõmu.
 
Tekst on stiililiselt hästi kirjutatud, on palju teravmeelseid võrdlusi. Aga seda, kust see "vähk" alguse sai, meie teada ei saagi. Kauboi oma minevikku ei mäleta, lihtsalt ärkas ühel hetkel põllul ja nii see läks.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Toimub võimas maavärisemine. "India oli häwinenud, Hiinast oli jäänud waid mälestus. /---/ Lõuna-Euroopat polnud enam ning Saksamaa muutus kõrweks, millest lained uhtusid kõik elawa./---/ Troopilises Indias samuti kerkis merepõhi. Meresügawuses elutsewad olendid kärwasid kiiresti kuiwal mudal ja õhk oli küllastunud kohutawast raipe haisust." (lk. 3).
 
Tegevus toimub 1-2 kuu vältel inglismaal. Nooremapoolne advokaat Martin, tema naine Helene ja nende 2 last. Katastroofi hetkel olid pereisa ja naine-lapsed lahus ja neil tekkis vastastikku arvamine, et teised on hukkunud. Helene saab ühte paati, millega pääseb ühele saare osale, mees jääb teisele poole. Kui suured need maatükid on, ei tea, aga tundub, et ikka kümneid ja kümneid miile. Ellujäänud inimesed grupeeruvad röövlijõukudeks, kus kehtivad julmad reeglid. Eriline probleem on naised, ked on ellujäänute hulgas vähemus (suhe umbes 1:3). Mis meetodiga saavad mehed endale naise valida ja kas naisel ka mingi sõnaõigus on? Tom satub mingil hetkel kokku hakkaja ja füüsiliselt tugeva Klaaraga (originaalis ilmselt Clara või Clair), kellega koopereerutakse ka intiimsel tasemel. Tomi abikaasa Helene ja lapsed satuvad aga tema advokaadist abikaasa kunagise kaitsealuse Tomi hoole alla, kes tänutundest kaitseb advokaadi peret teiste meeste eest. Sündmuste peamised liinid ongi ellujäänud jõhkrate inimgruppide omavaheline võitlus ning abikaasade püüd teineteist leida. Kui lõpuks taas kokku saadakse, on probleem - Martinil on justkui juba uus abikaasa, mis tekkis teadmises, et Helene on kindlasti surnud. Kui ma õigesti aru sain, siis lõpplahendusena jääbki Martinile 2 naist. Seda kinnitab ka asjaolu, et minu loetud eksemplaris on viimase lause järele kirjutanud keegi ammune lugeja sulepeaga: "Nii jagavad kaks naist ühte meest. Väga ideaalne.".
 
Romaanil on peal oma aja pitser ja arvatavasti öeldaks selle kohta "vähenõudlikule lugejale".
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Žanriliselt romaani ja jutukogu vahepealne asi: proloog, 5 juttu, juttude vahel vahepalad ja siis epiloog.
Donald on sõbralik ja altruistlik vanapoiss, kes ei tee kärbselegi liiga. Ühel päeval aitab ta üles jäisel tänaval kukkunud kummalise mehe. Paistab, et kukkudes ta pole viga saanud, aga mees kordab, et ta on nälga suremas. Donald viib mehe enda koju, kus too siiski keeldub tavalist toitu söömast - ta on vampiir. Kui Donald teadvusele tuleb, on ta uimane ja paraja portsu vere jagu kergem. Aga et ta on heasüdamlik, siis ta ütleb: "Aga sa oleksid võinud lihtsalt küsida ju!"
Vampiir kutsub sõbraliku mehe kaasa koletiste kinnisesse klubisse. Seal on igasugu olevusi: libahundid, vampiirid ja teised, samuti nende erinevad ritsugutised (mille nimetused on ka mõne jutu pealkirjad). Selles klubis juuakse ja aetakse lõbusat juttu. Kogumiku kolm esimest lugu on kolme erineva klubis jutustatud lood oma elust, peamiselt lapsepõlvest. Kaks viimast lugu on klubis vaadatud filmide ümberjutustused.
Lood on sellised humoorikad ja toredad, mitte väga õudsed. Tavaliselt huumori ja õuduse segamine head tulemust ei anna, aga siin on enam-vähem.
Soomekeelne versioon kannab pealkirja "Hirviöklubi".
Teksti loeti soome keeles
Silver Sära

Omapärane libahundilugu, kus ei puudu Venemaalt saabunud kummaline printsess, kõrge müüriga majas katseid tegev okultist, armastus ja parasjagu klišeid, sh õnnelik lõpp.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Armastatud inglise mustkunstniku ja kõhurääkija Val Andrewsi romaani tegevus paigutub 1950-ndate Londonisse. Pealinna saabub ameeriklasest stsenarist, kes lisaks isiklikele põhjustele on pidanud USAs taluma ka senaator MMarthy tagakiusamist oletatavalt kommunistlike vaadetega inimeste vastu. Ta leiab endale odava üürikorteri Baker Streetil. Odavast üürihinnast saab ta aru alles siis, kui õhtul ilmub tema juurde Sherlock Holmesi vaim, kes oma vanas kodus kummitab. Siis mõistab stsenarist ka seda, kes on majaperemees Hudson - endise omaniku missis Hudsoni poeg. Esimese ehmatuse järel saavad stsenarist ja Holmes sõpradeks. Üüriline sisustab korterit Holmesi maitse järgi ja puhub tollele õige koostisega piibusuitsu näkku. Holmes omakorda aitab üürilist filmistsenaariumite (kriminullid) kirjutamisel. Loomulikult lahendab Holmes ka ühe mõrvamüsteeriumi.
 
Leebe, aga hambutu huumoriga lühike romaan, mis ei tekita erilist traumat ega ka õnnejoovastust.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Armastatud eesti ulmekirjaniku Toomas Haugi näidend kannab alapealkirja "Okultne seanss".
 
Seltskond sugulasi istub seansilaua ümber ja püüab välja kutsuda vanavanavanaema vaimu. See ei taha õnnestuda. Üks osaline on varem erakonna suvepäevadel noorparteilaste algatusel välja kutsunud Karl Marxi vaimu, nii et põhimõtteliselt peaks ka vaar-vaarema tulema. Tõsi, seal oli seansi vahendajaks Elisa, kes hiljem vahetati Tele2 vastu - parem levi vms.Tuleb aga jälle Marx, kes tsiteerib "Kapitali". Näidend rõhub põhiliselt kaua ümber istuvate inimeste suurele vanusevahele, nii et vanad ei saa paljudest noorte sõnadest ja vastupidi.
 
Et näidend on ilmunud armastatud Eesti ulmeajakirjas Akadeemia, peaks selles idee järgi lisaks koomikale olema ka sügavus, aga ilmselt ei ole mul tuukrile vajalikke omadusi. Et Marxi austatakse mõnes ringkonnas rohkem kui vanavanemate tarkust - see pole vist teab mis uudis.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Romaan liigitub ulme vanimasse ja konkurentsitult hinnatuimasse alamžanri. See on danbrownilik põnevuslugu (kui püüda mingit äratuntavat iseloomustust anda) ja selle märksõnadeks on satanism, okultism, piibel, surematus, Igavene Juut.
Sündmused hakkavad hargnema kuriteost: tänavalt leitakse vägistatud ja raskelt läbi pekstud teismeline tüdruk. Enne surma on ta veel teadvusel ja kui näeb voodi ees arsti, bakterioloogi ja Nobeli teaduspreemia laureaati, hakkab ta hirmunult karjuma: "Devil daddy! Devil daddy!". See viib kahtluse peategelasele, kellel kuriteoga siiski mingit pistmist ei ole. Küll aga taipab see arst-teadlane, et tüdruk võib rääkida hoopis hr Batterdayst, kummalisest härrasmehest, kes on arstiga äravahetamiseni sarnane ja kellega arst seetõttu tutvunud on. Tüdruku surmale eelneb aga kummaline sündroom: ta vananeb 24 tunni jooksul raugaealiseks. Tekib kahtlus, et ohver sai vägistamisel mingisuguse "nakkuse", mis levimisel ähvardab kogu inimkonda. Järgneb võitlus selle ärahoidmiseks, kus detektiivitööd ja paralleele religiooniga hakkavad tõmbama teadlane ja tema abikaasa. Hoogne süžee tõmbub kokku justkui surmale immuunse hr Batterfieldi ja prosatanistliku sekti ümber, kes püüab saavutada igavese elu allikat.
Lõpp on dramaatiline, aga õnnelik.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Armastatud Eesti ulmekirjaniku Jüri Lina Rootsis trükitud romaan määratleb end ise "esoteerilise romaanina". Tuleb nõustuda. Raamat pakatab kõiksugu ebaharilikest ja teadusega disharmoonias olevatest teooriatest. Peale selle on see ka autobiograafilise koega romaan, kus peategelasel on palju kokkulangevat autoriga, keda Vikipeedia defineerib kultuuritegelase, publitsisti, kirjaniku, filmirežissööri, vandenõudeuurija ja ufoloogina.
Seido on romaani alguses 30-aastane eestlane, noor, aga tunnustamata helilooja, kes on põgenemas paadiga Soome. NSVL-is Andropovi aeg ja mehele on Eestis kõik vastumeelne. Kapitalistlikku maailma (eelkõige nn demokraatlikku Läänt) nimetab peategelane Kartaagoks.
"Seido oli nägus blond siniste silmadega noormees. Ta ei suutnud endale kaua seletada, miks ta just eestlaste hulka kommunistlikku vangipõlve oli sattunud. Pidi olema mingi oluline põhjus, miks ta siia väiklasesse ühiskonda oli pidanud sündima. Oma ülitundelise ja otsiva meelelaadiga taipas ta, et niisama ei juhtu kunagi midagi. Ka kommunism poleks niisama saanud laiutama hakata. Seido leidis, et siin elasid piiratud materialistlikud inimesed. Kõigi nende vastu, kes pööblist kuidagi erinesid, oldi lausa tigedas. Tal oli raske leppida, et eestlased põlgasid andekaid rahvuskaaslasi. Andekate üle uhkuse tundmine asemel sülitati neile näkku, sõimati hulluks, trambiti jalge alla ja naeruvääristati, kuni selle maailma vägevad neid olid tunnustama hakanud. Siis pidas eestlane vajalikuks tunnustatud andeka ees lömitada." (lk 15).
Selline põlglik suhtumine massi, kes "andekat" ära ei tunne läbib kogu raamatut. Lisaks ülitundelisele meelelaadile on Seidol ka üleloomulikke võimeid: ta oskab panna ohutisi (teatavaid sõnalisi vormeleid) enda ja teiste kaitseks, kui ähvardamas on hädaoht. Tema sõber Andrusel on samuti müstilisi kogemusi (lk 41-45) ja kõige ägedam parajuhtum romaanis on Giordano Bruno kuju elustumine Roomas (lk 62).
Seido asub elama Rootsisse, aga ka seal ei leia ta seda, mida ta vabast maailmast justkui ootas. Pagulaseestlaste juhid peavad teda kahtlaseks veidrikuks, tema muusika ei leia kuulajaid. Siit leiab ka omajagu arveteõiendamist Välis-Eesti juhtfiguuridega, kes on sarnaste nimede või muude tunnuste alusel äratuntavad. Seido kirjutab "figuratiivset" muusikat, mis erineb peavoolust nii palju, et rumal kuulajaskond ei suuda ära seedida. (Mulle meenub, kuidas autor mängitas 90-ndatel ühel Tallinnas peetud loengul taolist muusikat ja see oli tõesti väga raske kuulata, lausa kakofooniline; ju siis ei ole ka minule antud võimet andekust ära tunda.)
"Eemaldumine Kartaagosse" on n-ö õpetlik teos, kus lugejale selgitatakse õige ja vale vahekorda väga erinevatel teemadel. Positiivse hinnangu saavad erinevad esoteerilised seisukohad, heledad kirevad riided (sh kollased "pihikpüksid"), Ida filosoofiad (korduvalt tsiteeritakse "Dhammapadat"), kommunismivastasus, astroloogia, Giordano Bruno ja Pythagorase filosoofilis-esoteeriliesed teooriad (hülosoism), paralleelmaailmad, reinkarnatsioon, taimetoitlus, "Siioni tarkade protokollid".
Negatiivse märgi saavad materialistlik  Lääne elulaad, Rootsi liberaalne poliitika, kokkuleplus kommunistlike võimudega, liha söömine, kristlus, äärmusjuutlus, mõttelaiskus, vabamüürlased, immigratsioon jpt.
Kõiki neid vaateid serveeritakse dialoogides ja mõistulugudes (ka tähenduslikes unenägudes).
Üldiselt on see väga hea raamat autori elutunnetuse ja seisukohtade teade saamiseks, süžee mõttes mitte eriti. Pigem selline programmiline romaan.
 
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Armastatud inglise ulmekirjaniku Robert Batemani romaani tegevus toimub Londonis ja selle lähistel. Aeg võiks olla ehk raamatu kirjutamise aeg (1960-ndate algus).
 
Teadmata põhjusel sureb 1-2 päeva jooksul ära suurem osa maailma elanikkonnast, alles jäävad ainult neegrid. Neegritest jäävad alles ka ainult need, kes on täiesti puhtaverelised, üks tilk valget verd ja - kööga. Üleilmne katastroof ja mustadel on nüüd küsimus, kuidas edasi? Lõpevad toiduained ja kütus, kaob elekter ja side, transpordiühendused muu maailmaga. Igal pool vedelevad laibad (kellele pühendatakse romaanis miskipärast ülivähe tähelepanu, justkui mööda minnes), mis on haiguste levimise soodustegur. Keegi tegelastest pakub, et Suurbritannias on 300 000 neegrit, aga neist ehk ainult 50 000 on puhtaverelised, st ellujäänud, kes elavad suuremates linnades. Puudu on vähegi haritud spetsialistidest, kes oskaks masinaid ehitada vms. Terendab kiviaeg.
 
Tegevusliinid kulgevad 3-4 erineva grupi tegutsemist jälgides. Peategelane on BBC Aafrika saadete töötaja, huvitava nimega Massam (peaaegu nagu "massa"). Olukorra mõistmisel kogub ta enda sõpruskonna (kümmekond inimest), kes on intelligentsem seltskond, et püüda röövimise ja laastamise olukorras mingit korda. Tema püüe luua uut valitsust kipub kohe alguses luhtuma, sest sama mõte on ka mõnel teisel. Üks neist on on vähese aruga, aga hiiglakasvu mustatööline Sam, kes saab enda valdusse relvi ja algelisi sõdureid ning nimetab end Kuningas Samiks. Ta riietab end ja oma lähemad sõjaväevormidesse, riputab medaleid täis, tellib endale palju süüa-juua ja naisi. Kolmas grupp, kelle tegemisi jälgitakse, on ühe isehakanud jutlustaja ümber kogunenud usuhullud.
 
Nagu arvata võib, on vähegi tänapäevasele sarnanevat elukorraldust säilinud Aafrikas, kus 99% on on ellujäänuid. Küsimus sellest, kas alustada nullist Inglismaal 50 000 mustanahalisega (kellel taolises ekstreemolukorras löövad välja ka halvemad omadused) või püüda suunduda Aafrikasse suuremasse kogukonda, on üks võtmeküsimusi.
 
Segadust tekitavad romaani lõpu poole ootamatult välja ilmunud kaks valget meest, kes on katastroofi ajal viibinud paar nädalat maa all koobastikus või kusagil sügaval mingil uurimistööl, ja kes maapinnale tagasi saabudes ei sure. Osadel neegritel tekib mõte nad igaks juhuks (või rassisüü tõttu) lintšida, mis aga siiski ära hoitakse.
 
Küllaltki tõsine ja ängistav lugu, kus tegelased nalja ei viska. Sisaldab nii mõndagi ebaloogilist, aga mitte sellepärast ei saanud kõrgemat hinnet panna. Lihtsalt ei köitnud.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

USA maapiirkond. Jasper on põllumees, kes kasvatab väikest viisi tomateid, maasikaid jms kraami, mida ta maantee ääres lavkast müütab. Armastab õlut juua, stoiline tüüp. Ühel päeval sõidab tema juurde naabrimees, kes toob autokastis kohale hiigelsuure (2,4 meetrit) puidust prussaka. Olla kuskilt hoovimüügist ostnud. Olla varem idiaanlaste tootem vms olnud. Tema plaan on, et panna tee äärde reklaamid, et saab näha maailma suurimat prussakat, ja küll lollid ("cockroach suckers") on nõus 5 dollarit selle nägemise eest maksma. Jasper suhtub plaani kahtlevalt, aga ei viitsi ka vastu vaielda. Naabrimees paneb prussaka sõbra lavka juurde üles ja ehitab selle ümber kuuri. Õige pea järgneb sellele matkajate voog, kes kõik tahavad imelooma näha. Õitsema hakkab ka Jasperi puuviljaäri. Aga midagi on valesti. Jasper märkab, et kuuri ehitamine käib naabri käes vaid mõne tunniga. Hiljem ehitab naaber kuurile ühe ööga kõrge vundamendi alla. Pimedasse kuuri sisenedes kuuleb Jasper kummalist suminat, otsekui putukate hääli. Siis märkab, et ühel päeval jäävad kaks kaunist kaksikutest tšikki kuuris kadunuks. Naabrimees, kes hiigelprussakaga majandab, on ka kuidagi imelik. Tomatimüüja otsustab öösel kuuri juure luurama minna...
 
Enam-vähem rahuldav lugu alla keskpärasest õudusantoloogiast "Tales of the Al-Azif" (Crossroad Press 2019), mille lood keskenduvad Necronomiconi ümber, mille araabiakeelne nimi Al-Azif ongi.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Nagu pealkirjastki mõista, liigituvad antoloogia 22 lugu põnevasse juudi õuduse alamžanri. Tsiteerides tagakaanelt: "The Jewish Book of Horror offers you twenty-rwo tales about the culture, history and folklore of the Jewish people.". Suurem osa autoreid on etnilised juudid (kirjanikena vähe tuntud) ja kõigis lugudes on rahvuse või usuga seotud teema sees. See annab raamatule omamoodi tõsiduse, "kerglast" ulmet on vähe. Rohkesti leiame ka tõlkimata jäetud sõnu jidišist või heebrea keelest. Jutte ja jutusisesid olulisemaid lõike eraldavad kuusnurksed Taaveti Tähed. Raamatul on koguni kolm eessõna. Kõik lood on esmatrükid- teemad varieeruvad seinast seina.

 

Richard Dansky jutus "On Seas of Bload and Salt" toimub tegevus piraatide laeval. Kapten on juudi rabi, kel otseühendus mingisuguse ingliga. Vaatevälja ujub teine laev, kus - nagu selgub - on meeskonnaks aeglaste zombidena toimetavad surnud. Röövimisplaanist loobutakse, aga võõras, lagunenud ja mererohuga kattunud laev ei upu ka kahuritule tagajärjel. See süütatakse põlema, ent tuli ei mõju. Kapten tungib oma elust hoolimata surnute laevale ja kasutab oma käsutuses olevaid maagilisi vahendeid.

 

K. D Casey "The last Plague".Juudi pere lapse silmade läbi, kus püütakse hoida oma traditsioone. Tegevuspaik on USA ja ilmselt tänapäev, aga pere elab tagakiusamise hirmus, püüab goidega (mittejuutidega) hästi läbi saada. Lõpuks ikkagi põgenetakse amishite usulahu juurde, kus elatakse end varju hoides. Siis tulevad aga sõjaväelased, kes tapavad pereema ja panevad põlema küüni,kus lapsed heinte sees peidus on. Palvete peale tuleb appi Eelija selgest taevast. Mõjub alternatiivajaloolise loona. Miljöö-lugu.

 

Marc Morgenstern "The 38th Funeral". Juudi matusekõneeja naise kurb elu: naine on loobunud algfaasis olnud muusikalilaulja karjäärist, sest mehe arvates pole see matusekõneleja naisele sobilik. Nukker tagasivaade abielule, kus tunded on kadunud ja naine peab meest matustel saatma. Viimasel matusel hakkab naine kuulma mingeid muusikalilaule, mida keegi teine ei näi kuulvat.

 

Alter S. Reiss "Same as Yesterday". Mees läheb mahajäetud suvituskohta, kus ta poisikesena suvesid veetis. Muuhulgas pani ta tollal kabalistlikud ohutised nelja kohta, et kurje vaime eemale hoida. Nüüd hulgub ta seal ringi ja toimub justkui timeshift, kui ta lendab ajas tagasi lapsepõlve ja elab uuesti asju läbi. Mh kotrollib ta ohutisi, võtab neist midagi ära ja võitleb mingi kolliga. Ei saanudki aru, kas see kõik toimus tema teadvuses või päriselt.

 

Simon Rodenbergi "Rabbi's Wife". Juudist üliõpilane tutvub kooli kaplani/rabi naisega. Naine on väga atraktiivne, rabi ise aga alkohoolik, kellel ei paista abikaasaga suuremat tunde-elu olevat. Noormees tõlgendab naise kehakeele märke valesti ja teeb lähenemiskatse, mis tagasi lükatakse. Üleloomulikuks lähevad lood aga paari aasta pärast, kui ühes kõrtsis toimuva suurema juudi ühingu peo järel ründab 5-liikmeline neonatside kamp peolt lahkuvat peategelast, tema pruuti, rabi ja rabi naist. Rabi naine annab silmad ette Steven Seagalile, aga juba üsna ulmelisel moel. Päris hea lugu.

 

Michael Picco "The Horse Leech Has Two Maws". Teine maailmasõda ja juudigeto Theresienstadtis. Autor on siin ette võtnud alukah-nimelise õuduse juudi mütoloogiast, kus viiuldajast peategelasel tuleb lisaks surmahirmule ja sakslaste tekitatud vaevale  rinda pista ka nimetatud koletisega.

 

Henry Herzi "Demon Hunter Vashti". Kuningriigi pealinnas ja just nimelt juutide kvartalis toimuvad öised salapärased mõrvad. Korrakaitsjad ei suuda tapjat leida ja kuninganna läheb ise salaja nähtamatut kurjategijat jahtima, saades enne mõõgameistrilt spetsiaalse mõõga ja pulbrit, mis deemoni nähtavaks muudab. Fantasy. Üks raamatu "kerglasemaid" lugusid.

 

Vivian Kasley "Catch and Release". Naise kägistanud ja järve visanud mees teeb järve ääres lunastusrituaali, viskab leivapuru vette. Näeb, et üks suur kala sööb selle ära. Hiljem püüab üks kalamees selle sama kala kinni. Hiiglane, aga haiseb imelikult ja on plekiline. Kalamehe naine ei taha seda puhastadagi ja keeldub söömast. Mees sööb ja temasse mingil moel seestub mõrtsuka vaim, ta tungib naisele kallale, pidades teda oma juba tapetud naiseks. Seejärel põgeneb järve, kus surnud naine teda vee alla tõmbab, aga siis lahti laseb, kui mees on kala välja oksendanud.

 

Elana Gomel ja "Bread and Salt". Ukraina päritolu juuditar sõidab pärast II MS lõppu tagasi koduküla vaatama. Natsid koos kohalike laborantidega on kõik juudid maha lasknud. Aga selgub, et naise poeg, kes tema lahkudes oli 1-kuune, on ellu jäetud. Poisi vanaema andis lapse vahetult enne hukkamist ühe pealtvaatajast naise kätte. Hukkajad justkui millegipärast kartsid sea võõrast naist ega julgenud last ta käest ära võtta, et olevat nagu nõid vms. Juuditar läheb nüüd selle naise juurde oma poega tagasi nõudma. Nelja-aastane poiss teda muidugi ära ei tunne, aga võõrasema on veel palju enamat, kui lihtsalt nõid...

 

Emili Ruth Verona "Purim Story". Juuditari ja tema isa vahelt on mingil põhjusel must kass läbi jooksnud. Nad pole väikese 6-aastaseks saanud tütre sündimise järel kohtunudki. Aga nüüd läheb naine koos tütrega isa kutse peale vanemate kodulinna küla, et osaleda juutide püha Purimi karnevalil. Tema isa käitub vastu ootusi jahedalt ja silmitseb kuidagi eriti tähelepanelikult tütretütart. Pere kokkusaamine ei ole oodatult sõbralik. Aga siis kaotab naine karnevalil teadvuse (unerohu manustamine) ja ärgates on ta juba kinniseotult isakodus ning asi näib vilets. Saame teada, miks isa ja tütar omavahel läbi ei saa - asi on tütre lapse isas, kes on deemon, ja tütretütar järelikult bat-mazzik (mida iganes see ka ei tähenda). Isa on veendunud, et tütertütar tuleb seetõttu tappa.

 

Mike Marcus ja "In the Red". Ilukirurg Aaron Resnick on suures hädas ja depressioonis. Mängukirg ja kihlveobörs on tekitanud talle suured võlad, mis on üles ostetud vene maffia poolt, ja vene maffia pole just tuntud oma paindlike tagasimaksegraafikute poolest... Aaroni naine kulutab meeletult ja on mehe vastu külm. Üldse on kõik sitasti. Aaron käib üle aastate taas sünagoogis ja otsib rabilt hingeabi. Siis võtab temaga ühendust võlausaldajast autoriteet Oleg ja teeb ettepaneku, millest on raske keelduda. Aaronist saab n-ö must kirurg, kes vaestehaiglasse sattunud põhjakihist otsib välja sobivaid elundidoonoreid ja lõikab neid osadeks, et maffia illegaalsele elundidoonori ärile kaupa pakkuda. Töö eest väheneb vastavalt võlg Olegi ees. Aga surnud ei jäta kirurgi rahule.

 

Margret Treiber ja "The Hanukkult of Taco Wisdom". Autor on koomilise ulme ajakirja Sci-fi Lampoon toimetaja ja humoorikad nüansid kajastuvad ka selles jutus. Siin on "juudi õudus" ühendatud Cthulhu Mythosega. Juudi tüdruk on sõpradega söömas/joomas/narkot tarbimas, ent nad teevad tagasiteel metsa vahel autoavarii. Ootamatult ründavad neid sektandid (Synagogue of Starry Wisdom), kelle õpetuses on seotud ortodoksne judaism ja Nyarlathothepi kultus. Sekt näeb noorteseltskonnas head võimalust korraldada ohverdus oma jumalusele.

 

Ülejäänud juttude kohta loevad huvilised ise raamatust, mille väljaandjaks on Denver Horror Collective.

 
Teksti loeti inglise keeles