Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Travis Baldree

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Travis Baldree ·

Legends & Lattes

(romaan aastast 2022)

Hinne
Hindajaid
1
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (1)
Toomas Aas

Legends & Lattes on fantasy-romaan mille proloogi esimeses lauses raiub peategelane ühe vaenlase suure mõõgaga surnuks. See aga ei iseloomusta sugugi seda mis edasi juhtuma hakkab.
 
Suurte kogemustega orcist palgasõdur otsustab et temal on nüüd kõrini sellest iga päev vaenlaste mõõgaga pooleks raiumisest, tema asub selle asemel linna elama ja avab kohvipoe. Väljakutse on seda keerulisem et niisugusest asjast nagu kohv ei ole sealkandis keegi midagi kuulnud. Kogu lugu keerlebki kohvipoe ja selle ümber koonduva meeskonna ülesehitamise ümber. Ei leia siit tüüpilisele 21. sajandi fantasy-romaanile iseloomulikke seitsmekihilisi intriige kuningakodade vahel, kurjameid kes hirmsa nõidusega püüavad endale allutada kogu maailma, saja tuhande mehelisi armeesid kes peavad veriseid ja ülimalt graafiliselt kirjeldatud lahinguid, või muud sorti maailmapäästmist.
 
Et siis midagi justkui polegi?
 
Kõike on, aga mõõdukal määral. Eks uue ettevõtte alustamisel esineb ikka tagasilööke, ja mõned neist on ka tõsised. Mingil hetkel paistab et kohalike katusepakkujatega läheb asi veriseks, aga sinna see lugu siiski välja ei jõua. Ära tapetaksegi kogu loo käigus ainult kaks... olendit. Üks, nagu juba nimetatud, proloogi esimeses lauses, ja teine epiloogi lõpus.
 
Ühe lausega kokku võttes võiks siis öelda et see on lugu elus uue lehekülje pööramisest. Autori biograafiat vaadates võib arvata et teema pole talle ka isiklikult võõras, aga eks see niimoodi ole vist enamuse kirjanikega - vaevalt on kuigi palju neid kes keskkooli lõpetamise järel kohe elukutseliseks kirjanikuks hakkasid.
 
Lugu on kirja pandud parajal määral kerge muheda huumoriga (mitte Pratchetti stiilis komejandina) ja hoolimata näilisest sündmustevaesusest ei mõju igavalt. Tervikuna andis selle lugemine sarnase sooja tunde nagu esimene tass kohvi külma talvepäeva hommikul.
Teksti loeti inglise keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Toomas Aas

"City of Last Chances" jutustab loo okupeeritud linnast millel on eestlasest lugeja jaoks vahva nimi - Ilmar. Mõned head aastad tagasi on toimunud sõda, milles kohalik hertsog jäi kaotajaks ja nüüd valitseb linna Palleseni okupatsioonivõim, kelle nominaalseks eesmärgiks on muuta ebatäiuslik maailm tükk tüki haaval Korrektseks. Igasuguseid kõrvalekaldeid Korrektsusest (mille hulka kuuluvad mõistagi sellised asjad nagu okupatsiooni-eelne religioon, akadeemiline haridus, kunst, kirjandus jne) karistatakse karmilt. Elu on, ühesõnaga, võrdlemisi lohutu. Seda enam et ka okupatsiooni eel valitsenud kohalikku hertsogit ei ole eriti kellelgi põhjust hea sõnaga meenutada - ka tema ajal oli elu sitt, lihtsalt teistmoodi sitt. Sellest hoolimata on linna erinevates rahvakihtides - tehasetöölised, ülikool, väikesed poodnikud-kõrtsmikud ja ka kriminaalne allilm - küpsemas vimm okupatsiooni vastu, mis ilmselt mingil hetkel viib mingisuguse ülestõusuni.
 
Sündmusi antakse edasi mitme erineva tegelase vaatepunktist kes on igaüks võrdlemisi huvitavad ja omapärased (sedalaadi raamatute alguses sageli esinev tegelaste loetelu on antud juhul omaette väärtus, nimekirjas esineb näiteks ka Jumal). Selline võte on fantasy-teostes muidugi pigem reegel kui erand. Antud juhul aga - erinevalt näiteks Martini "Jää ja tule laulust"  - ei kujunenud mul lugejana ühegagi neist tegelastest samastumise tunnet. Võib-olla ei võimalda seda teose väike maht. Aga see ei ole etteheide - minu meelest ei olegi autori eesmärk siin olnud jutustada ühe või teise tegelase arengulugu või panna meid tema kurvale saatusele kaasa elama. Aga igasugu seiklusi ja sekeldusi mis lugeja huvi üleval hoiavad on siiski ohtralt.
 
Kuigi värvikaid tegelasi, nagu öeldud, on mitmeid, siis minu meelest selle romaani peategelaseks ongi linn ise - tema sotsiaalsed struktuurid, erinevad sündmuste allhoovused ja ka mitmed üleloomulikud aspektid nagu metsasalu mille kaudu on teatud tingimustel võimalik liikuda erinevate maailmade vahel, või siis linnaosa kus kõik elanikud on muutunud vaimuhaigeteks "zombideks" (ja kuhu sisenejaid tabab sama saatus). Hertsogid ja okupatsioonid võivad tulla ja minna, rändurid kaugetelt maadelt saabuvad ja lahkuvad, kord on peal üks ja siis teine allilma rühmitus, linn aga kestab edasi. Keegi ei ole kangelane ja mingit maailma päästmist ei toimu.
 
Tegu on avaosaga sarjast "The Tyrant Philosophers", ja piisavalt huvitav oli see küll et ka järgmine osa käsile võtta.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Tegevus toimub tuleviku päikesesüsteemis kus lisaks Maale on edukam osa inimkonnast asunud elama suurtesse kosmosejaamadesse. Tegeldakse molekulaar- ja nanotehnoloogiate arendamisega ning nende kombineerimisega tehisintellektiga. Viimase osas mõjub see ligi 30 aastat tagasi kirjutatud tekst tänapäeval üsna aktuaalsena. Nimelt on tehisintellekti kasutamisele, eriti kombinatsioonis nanotehnoloogiaga, seatud väga karmid piirangud et hoida ära asjade päriselt käest minekut. Lubatud on ainult väga lihtsad tehisaru lahendused, vähegi keerulisem piire kompav tegevus on keelatud ja õiguskaitseorganid ei kõhkle keelu jõustamiseks kasutamast ükskõik kui karme meetodeid.
 
Romaani keskseks tegelaseks on Nikko, kes on nanotehnoloogiline tehisinimene. Omal ajal sai tema teadlasest "isa" ühekordse loa sedalaadi organismi loomiseks tingimusel et talle ehitatakse sisse 30-aastane aegumistähtaeg. Tol hetkel tundus see olevat pigem formaalsus, sest usuti et 30 aastaga asjad liberaliseeruvad ja "piiraja" saab eemaldatud. Tegelikult aga, nagu öeldud, on ühiskonna areng kulgenud vastupidises suunas. Nikko ongi jäänud ainsaks omataoliseks ja nüüd on 30-aastane tähtaeg kohe kukkumas. Ainus võimalus ähvardavast surmast pääsemiseks paistab olevat saada enda kätte üks keelatud nanotehnoloogiline seadeldis, mille omal ajal töötas välja hull teadlane Leander Bohr, ja mis ka romaanile nime on andnud.
 
Sellest eskapaadist lugu siis lahti läheb. Vahepeal see küll hargneb ja laieneb ning küsimus kas Nikko jääb ellu tundub taanduvat kõrvaliseks. Nikkot ei saa isegi nimetada selle romaani peategelaseks - vähemalt mitte ainsaks. Aga lõpuks jõutakse ringiga ikkagi tema juurde tagasi.
 
Tegevus toimub paralleelselt futuristlikus kosmoseühiskonnas ning ülimas viletsuses vireleval Maal (kuskil Kagu-Aasias), ja see vastuolu on võib-olla rohkemgi teose keskseks teljeks kui küsimus tulevikutehnoloogiate lubamisest või keelamisest. Peamine põhjus miks ma ei suuda seda teost eriti kõrgelt hinnata ongi see et Nagata keskendub korraga mitmele erinevale teemale ja tegevusliinile, tekib mitu erinevat tegelast kellele ma justkui peaksin kaasa elama aga ei suuda. Lugu valgub liialt laiali ja mul on lugejana keeruline tähelepanu hoida.
 
Tegu on esimese romaaniga "Nanotech succession" tsüklis mis ei kujuta endast klassikalises mõttes sarja sest iga teos olevat teistest täiesti sõltumatu ja ühise nimetaja alla on nad koondunud ainult oma keskse teema poolest. Ma pole aga kindel kas viitsin seda järele kontrollima hakata.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"Obsidian and Blood" triloogia viimane osa. Maailm jätkub samast kohast kus see teise osa lõpus pooleli jäi, ja mingil määral ka sündmustik. Imperaator Tizoc, kelle ülempreestrid surnust tagasi tõid, pöördub tagasi kroonimissõjast mille iga valitseja oma valitsusaja alguses läbi peab tegema et saada kinnitus jumalate soosingust. Sõda on läinud üsna edutult ja mõned sealt tagasi tulnud sõjamehed surevad jubeda haiguse tõttu. Haigus ei tundu olevat päris loomulikku päritolu ja ülempreester Acatl peabki asuma lahendama järjekordset mõistatust - kes selle valla on päästnud ja mida ta üritab saavutada?
 
Tuleb tunnistada et ka triloogia kolmas osa kannatab sama häda käes mis kaks eelmist - loo keskmeks oleva mõistatuse lahendamine on raskesti jälgitav ja kõik tundub kohati... kui mitte just ebaloogiline siis kuidagi pliiatsist välja imetud. Nagu juba esimese osa kohta ütlesin, idee sellises maailmas toimuvast mõrvaloost on küll intrigeeriv ja maailm taustal mingil määral huvitav, aga sellest üksi ikkagi ei piisa. Kui teise osa puhul veel arvasin et viga on minus ja lugesin selle läbi kaks korda järjest mis aitas peas pildi paremini kokku panna, siis nüüd leian küll et see ei ole seda pingutust väärt. Pettumus, ei soovita.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Kuigi "Obsidian and Blood" sarja avaosa lugemise järel ei olnud ma päris kindel kas sarjaga jätkata, tegin seda siiski. "Harbinger of the Storm" on selle sarja teine osa.  
Alustuseks pean ära õiendama oma eelmise osa arvustuses tehtud piinliku prohmaka - tegevus toimub mitte inkade vaid siiski asteekide impeeriumis. Käesoleva romaani järelsõnast lugesin üllatusega et paljud siin kujutatud kuningliku perekonna liikmed on tegelikult ajaloolised isikud.  
 
Peategelasena jätkab juba eelmisest osast tuttav surnute ordu ülempreester Acatl. Kui esimene osa algas mõrvaloona mis poliitiliseks kiskus, siis teises osas ongi poliitiline intriig kogu loo keskmeks. Vana imperaator sureb ning puhkeb võitlus vabaks jäänud trooni pärast. Imperaatori surm on juba iseenesest halb, sest niikaua kui troon on tühi ei ole kedagi kes kaitseks impeeriumi elanikke verejanuliste jumalate ja deemonite sissetungi eest. Seekord aga on lugu isegi hullem, sest paistab et troonipärimisvõitluses on keegi otsustanud just nimelt deemoneid oma konkurentidele kaela kutsuda. Palees leiab aset mitu verist surmajuhtumit. Acatl peab erinevate poliitiliste jõudude ja religioossete ordude vahel laveerides kiiresti selgeks tegema kes selle deemonite väljakutsumisega tegeleb, sest kui asjad nii jätkuvad siis on impeerium reaalselt hävimisohus.  
 
Ega ta ei ole lihtne lugemine inimesele kes asteekide kultuuri ei tunne. Erinevaid jumalaid kes tegevuse käiku sekkuvad on omajagu, ja nendele viidatakse vaheldumisi kord originaalnimega, siis jällegi inglisekeelse hüüdnimega. Mõned neist ilmuvad suhteliselt ootamatult ex machina. Mingil hetkel avastasin et mul on sündmustiku jälgimisega reaalselt järg täitsa käest ära, ja tegin asja mida ma teen väga harva - kohe pärast lõpetamist alustasin uuesti algusest ja lugesin kogu loo veel teist korda läbi. Läks paremaks. Tekkis isegi tunne et võiks ka triloogia viimase osa ette võtta.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Apteeker Melchior vanas inkade impeeriumis.    
 
Üks noor preestrinna on tapetud. Või noh, ametlikult on ta teadmata kadunud aga tema toast on leitud hiiglama suur vereloik. Asja asub selgitama surnute ordu ülempreester Acatl. Paraku selgub enam-vähem kohe et peamine kahtlusalune on tema enda vend. Kohtuveskid selles riigis eriti aeglaselt ei jahvata, inimeste veristamine on seal teadagi igapäevane ja seetõttu on Acatlil vaid loetud päevad aega et vend kahtlusest vabastada ja välja selgitada mis tegelikult juhtus. Hakkama tuleb saada paleeintriigidega, teha koostööd rohkem või vähem sõbralike jumalatega ja jääda ellu nende poolt kaelasaadetud üleloomulike peletiste rünnakutes.    
 
Üksjagu esineb ka käteringutamist nurjaläinud peresuhete üle stiilis "vanemad eelistasid alati vanemat venda kes on sõdur minule kes ma olen mingi mõttetu preester". Loo käigus muidugi selgub et kõigi poolt jumaldatud vend ei ole päris nii õilis tegelane, aga mitte ka üdini halb.     Asudes hinde panemise juurde pean tõdema et mu ootused olid veidi kõrgemad kui tegelikkus mis teose lehekülgedelt vastu vaatas. Idee sellises maailmas toimuvast mõrvaloost tundus intrigeeriv, aga selle saladuse lahendamine et mis siis ikkagi juhtus ei suutnud mind miskipärast eriti köita ja ka maailm oli lõppude lõpuks selline kuliss mis alguses on küll huvitav vaadata aga lõpuks muutus kuidagi tavaliseks tapeediks. Veidi lõbusat vaheldust pakkusid tegelaste rahvusekohased nimed mis üldjuhul on vähemalt viiesilbilised ja mida eurooplasest lugejana suutsin üksteisest eristada põhiliselt meetodil "mis on esimene täht, mis on viimane täht ja mitu sentimeetrit nende vahel on".    
 
Sarja avaosa hindamise põhiline kriteerium on muidugi see et kas ma kavatsen ka järgmist osa lugeda. Ausalt öeldes kõhklen, aga ei välista. Hindeks tuleb siiski pigem tugev 3 kui nõrk 4.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Üldiselt tahaks kiita aga natuke peaks ikka õiendama ka.
 
Postapokalüptiline tuleviku-Eesti tundus veidi vastuoluline. Ühest küljest oleks nagu iga küla enda eest relvadega väljas, toimuvad vastastikused röövretked, teedel on varitsused ja inimesi tapetakse. Samal ajal toimib ka sõbralik koostöö eri kogukondade vahel kus elavad eestlased, araablased ja neegrid (viimane Kaitseliidu maleva pealikuna oli tore pakkumine). Valitseb suur usuline tolerants. Üldiselt paistab rahvaste sõprust olevat rohkem kui vaenu, mis katastroofijärgses väga piiratud ressurssidega maailmas tundub ebausutav. Aga selle eest jällegi meeldiv hubane lugemine.
 
Samuti jättis veidi liiga "noorteka" mulje see kui kergesti peategelasel kõik ettevõtmised õnnestusid ja kuidas teda erinevates kogukondades uskumatult kergesti omaks võeti. Kogu selles ebaturvalises maailmas toimuva tegevustiku käigus ei taba Jeebust ükski tõsisem tagasilöök. Kõik on kuidagi rahulik ja tüüne (kuigi inimesi tapetakse).
 
Aga veel kord, neist küsitavustest hoolimata on tegu hea raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

See on "The Poppy War" sarja eepiline kulminatsioon. Nikani impeeriumi rebestava kodusõja ühel poolel juhib vägesid peategelane Rin, teisel poolel aga tema vana armastatu/vihavaenlane, võimsa Yini klanni troonipärija Nezha. Rini armee on objektiivselt kehvem, seda tasakaalustab aga tema võime saada abi jumalatelt, samuti on tema poolel kunagi impeeriumi valitsenud ja nüüdseks legendideks muutunud "kolmainsus". Nezha jällegi saab abi naaberriigilt mis on tehnoloogiliselt tunduvalt arenenum ja näeb Nikani rahvast kui primitiivseid metslasi.
 
Nagu selles sarjas juba tavaks, ei ole tegelaste jaotus liitlasteks ja vaenlasteks sugugi kivisse raiutud. Keda veel eile üritasid maamunalt pühkida, sellega teed täna koostööd. Peategelase Rini neurootilised kalduvused ja paranoia selle tagajärjel aina süvenevad. Mõnele lugejale käib selline vaimne käteringutamine arvatavasti närvidele, kujutatud on see aga minu arvates hästi. Tõsi on siiski et Rin on sarja kolme osa jooksul tublisti muutunud ja lõpuks ei ole kindlasti enam tegu üdini positiivse ja meeldiva kangelasega kellega lugeja tingimata tahaks samastuda. Nagu maailm kus ta tegutseb on ka Rin vägivaldne, mitmetimõistetav ja painav. Nende sõnadega võib kokku võtta ka kogu sellest sarjast saadud lugemiselamuse. Kuigi R.F. Kuang ei tõuse sellega minu silmis samale pulgale selliste Hiina ulme korüfeedega nagu Cixin Liu või Ken Liu, on tegu siiski märkimisväärse autoriga kelle loomingut ma ei kavatse ka tulevikus ignoreerida.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Tegu on teise osaga "The Poppy War" triloogias ja sündmustik jätkub sujuvalt sealt kus see pooleli jäi. Kuna mul jäid lugemise ja arvustuse kirjutamise vahele olude sunnil mõned päevad, ei olegi ma praegu päris kindel kus täpselt oli see kahe raamatu vaheline üleminekukoht.
 
Sinegardi sõjaväeakadeemia kadett ja noor šamaan Rin kes esimese osa lõpus oma üleloomulikke võimeid kasutades ainuisikuliselt hävitas kodumaale kallale tunginud Mugeni impeeriumi, on nüüd sattunud juhtima väikest sõjaväe eriüksust mis koosneb tema enda sugustest erivõimetega eriväelastest. Samas on ta ebaõnnestunud atentaadikatses kurjale keisrinnale kaotanud oma šamaanivõimed ning ühtlasi pole tal ka erilist annet ega huvi tegutseda väeüksuse ülemana.
 
Kuna Rin on väga tige keisrinna peale kes tema veendumuse kohaselt kutsus isiklikes huvides esile kogu esimeses osas toimunud ohvriterohke sõja, siis ei ole üllatav et ta - ehkki mitte päris vabatahtlikult - liitub Põhja sõjapealikuga kes on otsustanud keisririigi kukutada ja selle asemel kehtestada demokraatliku vabariigi. Algabki uus sõda, kus erinevates rollides löövad kaasa mitmed Rini kaasõpilased sõjaväeakadeemia päevilt. Seejuures on mõnedest kooli ajal kibedal vaenujalal olnud tegelastest saanud nüüd parimad sõbrad. Aga säärased suhted ei jää mitte alati püsima. Esineb üksjagu suhete pöördeid ja äsjastele liitlastele noa selga löömist (mitte alati ülekantud tähenduses).
 
See kuidas ühe fantaasiaimpeeriumi armeekindral hakkas järsku demokraatiat kehtestama mõjus lugedes veidi kummastavalt. Miski kogu eelnevas maailma ülesehituses ei viidanud sellele et keegi võiks üldse tulla säärase kontseptsiooni peale, rääkimata sellest et teada seda kreekakeelset sõna. Samuti ilmus vahepeal lavale veidi liiga palju uusi tegelasi kes kulutasid paar peatükki ainult selleks et mingeid varasemalt toimunud sündmusi lugeja jaoks teisest vaatepunktist valgustada ja siis uuesti kaduda.
 
Puudusi tasakaalustab siiski piisavalt hästi kujutatud tegevusmaailma sünge küünilisus. Ikka ja jälle saab Rin kogeda seda et kui "sõber" on saanud sinult kätte kõik selle mida tal vaja oli siis heidab ta sind halastamatult üle parda. Nii ei haju lugeja huvi ka teise osa lõpuks. Saab näha kuidas siis peategelase jaoks viimaks selginenud maailmapilt kolmandas osas jälle illusiooniks osutub.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"The Poppy War" on Rebecca F. Kuangi debüütromaan ning esimene osa samanimelisest triloogiast. R.F. Kuang ise on Ühendriikides elav Hiina immigrantide järeltulija ja teos ammutab ainest tema esivanemate maa 20. sajandi ajaloost, täpsemalt 1937.-1945. aastatel aset leidnud II Hiina-Jaapani sõjast.
 
Tegu ei ole siiski sõjaajaloolise käsitlusega vaid selgelt fantasy-žanri kuuluvaga. Lugu jaguneb kaheks pooleks. Esimese poole võiks kokku võtta valemiga "Assassin's Apprentice + Karate Kid". Provintsist pärit orb Rin sooritab edukalt ülirasked eksamid ning pääseb õppima pealinna eliitsõjaväeakadeemiasse. Seal ta muidugi avastab et kauge maakolka kõige targem ja tublim esindaja ei ole pealinna rikaste perekondade võsukestega täidetud õppeasutuses mingi tegija vaid pigem väljatõugatu. Tuleb üle elada suur hulk vintsutusi. Edu saavutamiseks läheb vaja erilist visadust ja ebatraditsioonilisi lähenemisviise, aga edu mõistagi saavutatakse ja selle käigus õnnestub isegi paar sõpra võita. Kuigi niisugust lugu ei lugenud ma kaugeltki esimest korda (vt valem) siis ikkagi oli see päris kaasahaarav. "Assassin's Apprentice" ja "Karate Kid" ei olnud ju ka kumbki halvad.
 
Õpinguid akadeemias aga Rinil lõpetada ei õnnestu. Teose teises pooles, tema teisel kooliaastal, tungib naaberriik Rini kodumaale kallale ning omandatud koolitarkust tuleb hakata praktikas rakendama. Kuna Rini õpingud ei kulgenud just päris traditsioonilist rada, on temast saanud väikestviisi šamaan kes lisaks idamaistele võitluskunstidele ja strateegilisele planeerimisele suudab, ehkki ebakindlalt, ka vaimude ja deemonite maailma poole pöörduda ja nendelt abi saada. Niisugune abi aga ei ole kunagi tasuta.
 
See teine pool loost, kus tegevusse sekkuvad üleloomulikud olendid ja kogu loo fookus kandub noore tüdruku okkaliselt kooliteelt üldisemale sõjategevuse kirjeldusele, tundus loojutustamise mõttes tegelikult kuidagi nõrgem ja rohkem laialivalguv. Kuigi ilmselt just siin jõudis autor selleni mille ta tegelikult tahtis hingelt ära öelda. Ehk siis sajatada jaapanlaste suunas kes sõja ajal hiinlaste kallal igasugu metsikusi toime panid. Järelsõnas mainib autor et romaani kõige vähem peresõbralikes peatükkides mis kujutavad langenud linna rüüstamist võitjate poolt ei ole suurt midagi välja mõeldud vaid enamus sellest on võetud üsna otse Nanjingi Veresaunana tuntud intsidendi ajaloolistest kirjeldustest. Olles tolle veresauna kohta Wikipediast lugenud, hakkad paremini mõistma miks jaapanlased Hiinas tänapäevani eriti populaarsed ei ole.
 
Kuigi loo teine pool veidi ära vajus, jäi üldmulje siiski piisavalt hea selleks et sarja lugemisega jätkata.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"Seasonal Fears" leiab aset samas maailmas kus sama autori varasem teos "Middlegame". Ehk siis jällegi on asjasse segatud alkeemikud. Teose peamine liin tundub aga ainet ammutavat pigem Briti saarte eelkristlikust religioonist.Juba sajandeid (ehk isegi aastatuhandeid) on Suvi ja Talv kehastunud inimesteks. Igal ajahetkel valitsevad Suvekuningas ja Talvekuningas (või -kuninganna). Õigupoolest, kuna aastaajad teatavasti ei esine kogu planeedil üheaegselt, on neid valitsejate paare mitu - Euroopas üks, Austraalias teine jne. Kui eelmiste valitsejate valitsusaeg läbi saab, siis kuulutatakse välja uued "valimised" ja vastavate eeldusega kandidaadid asuvad trooni nimel konkureerima. Teatud põhjustel on eelmine Ameerika valitseja suutnud troonil püsida kolmsada aastat, nüüd aga saab tema valitsusaeg läbi ja algab troonipärimise võitlus, kus, nagu on kombeks öelda, vahendeid ei valita. Tegelikult ikka just valitakse, ja kindlasti niisuguseid mis konkurendi võimalikult efektselt ja suurema vere lahmamise saatel elimineerivad.
 
Romaani tegevustik keskendub kahe teismelise trooninõudleja teekonnale läbi selle võitluse.Tegu on teekonnaga nii ülekantud kui ka otseses tähenduses, sest ette tuleb võtta traditsiooniline Ameerika road-trip. Selle käigus tuleb noortel üle elada konkurentide rünnakuid, aga kohtutakse muuhulgas ka mõnede eelmise romaani tegelastega.
 
Kahjuks pean tõdema et kui "Middlegame" suutis olla enamat kui trafaretne "noortekas", siis "Seasonal Fears" on sužee mõttes 101% klišee ja sobiks lastefilmi käsikirjaks kui mõned verisemad stseenid välja redigeerida. Halvemast hindest päästab ainult autori keelekasutus mis on jätkuvalt nauditav.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Samad plussid ja miinused mille ma tõin välja oma arvustuses sarja eelmisele osale "Eyes of the Void" kehtivad ka triloogia lõpuosa kohta.
 
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Maagia on päriselt olemas.
 
See avastati 1970ndatel, ja meie kaasajal on sellest saanud igati tunnustatud tegevusala, samuti nagu elektroonika, infotehnoloogia, bioloogia või mis iganes. Maagiat õpetatakse ülikoolides ja selle kohta kehtib vastav ISO standardite perekond.
 
Esimese kursuse maagiatudeng Laura Ferno satub ühel hilisõhtul kõrtsist koju minnes juhusliku tänavaröövi ohvriks. Õigemini, kuna tegu on keskmisest andekama tudengiga siis satuvad ohvriteks hoopis kallaletungijad, millest Laural tuleb omajagu sekeldusi. Laura ema oli tippmaag kes ametliku termini kohaselt "jäi kadunuks" 1993. aastal kui ta üritas ära hoida kosmosesüstiku Atlantis meeskonna hukkumisega lõppenud katastroofi, kasutades selleks maagilisi oskusi mis kaugelt ületasid kõike mida seni oli maagia vallas võimalikuks peetud. Kuna katastroofi ära hoida ei õnnestunud, tundub olevat kindel et ka Laura ema päästmiskatsel hukkus, aga kas see kõik ikka oli nii? Laura ei ole selles päris veendunud ning on otsustanud tõe välja selgitada ja ühtlasi saada esimeseks inimeseks kes ainuüksi maagiat kasutades jõuab kosmosesse.
 
Ei tahaks liigselt spoilerdada, aga loos mis siit kohast kerima hakkab on see alles esimene ja väga madal trepiaste. Lugeja väljakujunenud maailmapilt pööratakse mitu korda pahupidi kui selgub et tegelikult ei ole asjad üldse nii nagu seni on paistnud ja kõige taga on hoopiski mingi järjekordne jumalalaadsete võimetega entiteet või grupp. Ja selle taga omakorda järgmine. Ja nii edasi. Linuxiga sina peal olevale lugejale pakub kindlasti suurt rõõmu et ühe sellise (mingil hetkel tundub et) kogu maailma orkestreeriva rühmituse nimi on Wheel Group. Selles erinevate maailma mõjutavate tegelaste rohkuses on ka minu silmis teose peamine probleem. Ühel hetkel jääb lugu justkui ringiratast tiirlema, järjest võimsamad maagilised ja tegelikult-mitte-maagilised tegelased muudkui tõmbavad teineteisel vaipa alt ära... lugu oleks justkui juba läbi aga otsa ta ikkagi ei saa. Huvitavaid ja kui mitte päris originaalseid siis igatahes kaasahaaravalt esitatud ideid on siin omajagu, aga need kõik kipuvad selle supi sisse kuidagi ära mattuma. Ilmselt saab seda põhjendada asjaoluga et tegu on mitte "traditsiooniliselt" kirjutatud romaaniga. Nagu ka sama autori mõni teine romaan, on see kirjutatud pikema perioodi jooksul (2011-2014) ja algselt järjejutuna netis avaldatud. Kes otsib, see leiab kergesti.
 
Lugemist ma kindlasti ei kahetse, aga väga kõrget hinnet ka õigustatuks ei pea. Nõrgemapoolne neli tundub paras.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Umbes sama kaua kui on eksisteerinud Ulmekirjanduse Baas (ja minu kasutajakonto selles) olen olnud teadlik sellisest autorist nagu Andrzej Sapkowski ja temale esitatud kiiduavaldustest sellessamas Baasis. Millegipärast läks aga nii et Sapkowski lugemiseni jõudsin alles nüüd, kus arvustatava romaani ilmumisest on möödunud veidi ülespoole ümardades juba 30 aastat.
 
Oleks ma seda romaani lugenud kohe tema ilmumise järel, oleks tõenäoliselt pannud hindeks viie kõigi saadaolevate plussidega. Tänaseks aga on paljud angloameerika autorid, kellele siin eelnevates arvustustes on ka viidatud, teinud samasugust asja isegi paremini. Sapkowski pole küll kuidagi süüdi selles et mina neid teisi autoreid varem sattusin lugema, aga mis teha - eriti värsket muljet ei suuda see teos nüüd enam avaldada. Nii hea on ta aga küll et ka sarja järgmine osa käsile võtta, eriti veel kui selle arvustusi olen ette kiiganud ja näinud et seal lubatakse rohkem põnevust.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Kui siin eelmises arvustuses juba viide Matrixile sisse toodi, siis ma ei saa jätta sellest kinni haaramata. Olles nüüd Fractured Europe sarja kolmanda osaga lõpule jõudnud, hakkab minus tekkima õrn tunne et võib-olla ei peaks neid järgesid siiski eksisteerima. Teine osa tundus veel "kah huvitav", kolmanda juures aga tekib juba mõningane tõrge. Kui iga osaga ilmub eelmises osas ilmsiks tulnud paralleelmaailmade... alt? ... tagant? ... välja veel üks mis on "suurem kui välimine" siis ühel hetkel tekib mul lugejana teatav frustratsioon sest selgub et kõik mida ma seni olen lugenud on tühipaljas silmapete. Ja seega nagunii ka see mida ma antud hetkel loen saab mingis järgmises osas pahupidi pööratud. Selline kirjanduslik võte ei ole ju iseenesest midagi laiduväärset kui seda kasutada parajal määral, Hutchinson on aga minu maitse jaoks roa üle soolanud.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Võiksin siia vabalt kopeerida oma arvustuse sarja avaromaanile "Europe in Autumn". Jällegi on tegu teosega mis nõuab pingsat süvenemist et aru saada kuidas kõik need esitatavad mosaiigikillud omavahel kokku klapivad. Autor ei ürita seda lugeja jaoks lihtsamaks teha, vaid vastupidi, tundub just nautivat seda et alles mingi järjekordse tegevusliini kahekümnendal leheküljel saab minusugune lihtsameelne tüüp aru kuidas see eelneva sündmustikuga haakub ja kes need tegelased on. Aga mida edasi ma Hutchinsoni loen seda enam märkan et mulle hakkab selline kirjutamislaad meeldima.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

See raamat nõuab lugejalt omajagu keskendumist sest tegevus on väga killustunud (võiks öelda et samamoodi nagu selles kujutatav Euroopa). Loo ülesehitus on selline kus üks tegevusliin justkui lõpeb ja siis algab järgmine peatükk hoopis teises riigis, vahepeal on möödunud arusaamatu hulk aega ja tegevus ei tundu olevat eelnevaga kuidagi seotud. Mitmed olulised kõrvaltegelased, kes kuskil esimestes episoodides tegutsevad, ilmuvad paarsada lehekülge hiljem teises kontekstis uuesti välja ja siis on oluline mäletada mis värk nendega eelmisel korral oli.  
 
Kuna ma eluliste asjaolude tõttu lugesin seda lühikeste juppide kaupa pikema ajavahemiku jooksul, siis jäin loo jälgimisega hätta ja lõpuni jõudes oli tunne et midagi olulist jäi mul siit kätte saamata. Seega tegin midagi mida ma üldiselt enam väga ammu ei ole teinud - kohe pärast lõppu jõudmist kerisin e-lugeri raamatu algusesse tagasi ja alustasin uuesti. Nüüd teistkordselt lõpuni jõudnuna saan tunnistada et see tasus ära.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Pikalt ei oskagi eelarvustatate kiitusi täiendada. Kindlasti üks meeldivamaid lugemiselamusi üle hulga aja, ja tõepoolest tundsin ennast kui lehekülgede külge naelutatuna.
 
Paralleeli võiks tõmmata sama autori varasema romaaniga "Century Rain" mis mulle samuti väga meeldis.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Sisu on eelarvustaja juba ammendavalt kokku võtnud ja ka tema hinnanguga teosele jääb üle ainult nõustuda. Maksimumhinnet ei hakka ma siiski panema, sest noh... päris ülivõrretesse tõusta pole Morgani loomingu hindamisel minu meelest siiski põhjust.
 
Kes on lugenud sama autori "Altered Carbon" sarja, see juba teab mida Morganilt oodata ja ei pea pettuma. Ka minu ootused said täidetud, ja kuigi "Altered Carboni" kolmanda raamatu lõpuks oli mul sellest kergelt kopp ees siis paistab et 3 aastat pausi on piisav et võib ühe sellise teose jälle rõõmsalt läbi lugeda.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Legends & Lattes on fantasy-romaan mille proloogi esimeses lauses raiub peategelane ühe vaenlase suure mõõgaga surnuks. See aga ei iseloomusta sugugi seda mis edasi juhtuma hakkab.
 
Suurte kogemustega orcist palgasõdur otsustab et temal on nüüd kõrini sellest iga päev vaenlaste mõõgaga pooleks raiumisest, tema asub selle asemel linna elama ja avab kohvipoe. Väljakutse on seda keerulisem et niisugusest asjast nagu kohv ei ole sealkandis keegi midagi kuulnud. Kogu lugu keerlebki kohvipoe ja selle ümber koonduva meeskonna ülesehitamise ümber. Ei leia siit tüüpilisele 21. sajandi fantasy-romaanile iseloomulikke seitsmekihilisi intriige kuningakodade vahel, kurjameid kes hirmsa nõidusega püüavad endale allutada kogu maailma, saja tuhande mehelisi armeesid kes peavad veriseid ja ülimalt graafiliselt kirjeldatud lahinguid, või muud sorti maailmapäästmist.
 
Et siis midagi justkui polegi?
 
Kõike on, aga mõõdukal määral. Eks uue ettevõtte alustamisel esineb ikka tagasilööke, ja mõned neist on ka tõsised. Mingil hetkel paistab et kohalike katusepakkujatega läheb asi veriseks, aga sinna see lugu siiski välja ei jõua. Ära tapetaksegi kogu loo käigus ainult kaks... olendit. Üks, nagu juba nimetatud, proloogi esimeses lauses, ja teine epiloogi lõpus.
 
Ühe lausega kokku võttes võiks siis öelda et see on lugu elus uue lehekülje pööramisest. Autori biograafiat vaadates võib arvata et teema pole talle ka isiklikult võõras, aga eks see niimoodi ole vist enamuse kirjanikega - vaevalt on kuigi palju neid kes keskkooli lõpetamise järel kohe elukutseliseks kirjanikuks hakkasid.
 
Lugu on kirja pandud parajal määral kerge muheda huumoriga (mitte Pratchetti stiilis komejandina) ja hoolimata näilisest sündmustevaesusest ei mõju igavalt. Tervikuna andis selle lugemine sarnase sooja tunde nagu esimene tass kohvi külma talvepäeva hommikul.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

The Last Watch on J.S.Dewes-i esimene romaan. Tegu on üsnagi kanoonilise kosmoseooperiga. Kosmosel kus see ooper toimub on aga üks üllatav asi - äär ehk Divide. Piki äärt paiknevad kosmosejaamad mida mehitavad üksused koosnevad peamiselt impeeriumi armees ebasoosingusse sattunud sõjaväelastest. Paarsada aastat tagasi on inimkond saanud võitu vaenulikust tulnukate tsivilisatsioonist ja ääre peal toimub nüüd valvamine et ega vaenlane sealtpoolt ometi uuesti ei ründa. Keegi ei ole samas päris kindel kas nad just teiselt poolt äärt tulid või kas selline asi nagu "teisel pool" üldse eksisteerib.
 
Selle lavakujunduse tõttu reklaamib kirjastaja antud raamatut loosungiga "The Expanse meets Nigh's Watch from the Game of Thrones", mida mina omakorda võrdleksin sõrme võrdlemisega ühe teise kehaosaga. No ei ole iga romaan kus toimub kraavi kaevamine kohe uus Tõe ja Õiguse esimene osa. Aga jäägu see kirjastuse südametunnistusele.
 
Lugu algab sellest kuidas jaama saabub uus nekrut kellel erinevalt 99% isikkoosseisust puudub sõjaväeline taust. Tegu ei ole samas ka mingi tavalist päritolu jorsiga vaid... aga seda püüab peategelane igaks juhuks varjata. Mis tal küll kuigi pikalt ei õnnestu ja toob kaasa hulga ebameeldivusi. Ega ta ise ka oma käitumisega just ei soodusta kollektiivi sulandumist, aga siiski õnnestub tal millegipärast võita komandöri ja paari kaasvõitleja usaldus. Samas hakkavad Juhtuma Asjad. Selgub et inimkonna ürgvaenlane ei ole siiski vist nii lõplikult alistatud nagu arvati, samal ajal hakkab universum ootamatult kokku tõmbuma... ja nii edasi. Muidugi peab üksildase kosmosejaama meeskond maailma ära päästma.
 
See kõlab minusuguse lihtlugeja suust mu enda jaoks kohatult üleolevalt, aga noore autori esimese romaani kohta ei ole tulemus sugugi paha. Tegelaste vaheline suhete dünaamika tundub kohati küll väheusutav, samuti on kogu süžee üsnagi sirgjooneline Hollywoodi kassafilmi oma, millest ka minu tõrge ülalviidatud meistriteostega võrdlemise osas. Dialoog samas on paljudes kohtades täitsa nauditav. Mis mind eelkõige häirima jäi on kogu selle tegevuspaigaks oleva universumi teatav startrekilik naiivsus. Kui juba tegevuspaigaks on sõna otses mõttes universumi äär ja küsimuse alla kerkib kogu universumi äralõppemisega ähvardav katastroof siis sellised autorid nagu Cixin Liu või minu pärast Alastair Reynolds suudavad seda kujutada nii et see on minu jaoks veenev. Dewesi loomingut vaatan selles osas ikkagi nagu multifilmi. Dewes ongi varem tegelnud lühifilmide ja SF-arvutimängude stsenaariumide kirjutamisega, nii et mingis mõttes võiks öelda et ta ei suutnud selle esimese romaaniga oma liistudest kõrgemale tõusta.
 
Hindeks tuleb nõrk neli, kuigi kaalusin ka tugevat kolme.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"Bear Head" ei ole otseselt võttes järg romaanile "Dogs of War", aga toimub samas maailmas ja tõukub samast peamisest ulmeideest - inimeste kõrvale on tekkinud "bioformid" - biotehnoloogilisel teel loomadest arendatud, algselt sõjaliseks otstarbeks mõeldud intelligentsed olendid. Seekordse romaani tegevus aga toimub mitte Mehhikos vaid hoopis Marsil, mida on bioformide ja ka samalaadse tehnoloogiaga marsikõlblikumaks täiustatud inimeste abil asutud terraformima. Romaanist "Dogs of War" on järgmisse osasse edasi jõudnud kaks keskset tegelast kellest ühe reedab pealkiri. Kumbki neist kahest ei ole siiski romaani peategelane. Selleks on hoopis Marsi maasarnastamismeeskonna inimesest liige Jimmy Marten, lihttööline, väikestviisi narkomaan ja krooniline võlgnik kes ei ütle ära ka mõnest ebaseaduslikust haltuuraotsast kui sellega õnnestub võlausaldajad natukeseks ajaks jälle eemale tõrjuda. Ükskord laseb Jimmy lisateenistuse huvides ajutiselt oma pähe uploadida hämara päritoluga andmepaketi. See aga osutub millekski enamaks kui lihtsalt passiivne hunnik faile.
 
"Bear Head" on vaba eelmise romaani "Dogs of War" põhilisest puudusest - tolle teine pool muutus bioformide "inimõiguste" teemaliseks arutluseks mille seisukohtadega ma sugugi vaielda ei taha aga mida ei oleks vaja olnud menetleda nii pikalt ja tüütult nagu mustvalge väärtfilm. Ka "Bear Head"-is on autori selleteemaline positsioon selgelt esile toodud, siin aga on see kenasti põimitud üldise tegevustiku sekka ja ei tõmba lool tempot alla. Korralik "kütmine" käib algusest lõpuni ja eetilised küsimused selle kohta kas bioformidel on hing või millisel määral on sobilik seda tehnoloogiat rakendada inimeste peal ei mõju loenguna. Samas on siin kogu bioformide teemat ka piisavalt huvitavates suundades edasi arendatud nii et see romaan ei mõju lihtlabase liugulaskmisena kord juba välja mõeldud maailma peal. Kellele "Dogs of War" esimene pool meeldis, sellele peaks "Bear Head" tervikuna meeldima veel rohkem.
 
P.S. Nagu ka nendele kes on veendunud et kõik poliitikud on nälkjad :)
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Urmas Roolaid on eelnevas arvustuses suuresti ära öelnud selle mida ka mina oleksin öelda tahtnud. Huvitavaid ideid on autoril küllaga, oskust nendest kaasahaaravat maailma ja selles hargnevat lugu moodustada paraku mitte nii väga. Esimesed paar peatükki, kus maailm oli veel tundmatu ja tegelased uued, nautisin lugemist täiega. Aga sellest hetkest kui algas loo põhiline sündmustik kadus miskipärast mu huvi nii tegelaste, sündmuste kui ka sündmuspaikade vastu. Kogu loojutustamise stiil tundus kuidagi hüplik ja konspektiivne, pidin  lugejana päris kõvasti pingutama et üritada loosse kuidagi sisse elada ja päriselt see mul ei õnnestunudki.
Teksti loeti inglise keeles