Tegu on teise osaga "The Poppy War" triloogias ja sündmustik jätkub sujuvalt sealt kus see pooleli jäi. Kuna mul jäid lugemise ja arvustuse kirjutamise vahele olude sunnil mõned päevad, ei olegi ma praegu päris kindel kus täpselt oli see kahe raamatu vaheline üleminekukoht.
Sinegardi sõjaväeakadeemia kadett ja noor šamaan Rin kes esimese osa lõpus oma üleloomulikke võimeid kasutades ainuisikuliselt hävitas kodumaale kallale tunginud Mugeni impeeriumi, on nüüd sattunud juhtima väikest sõjaväe eriüksust mis koosneb tema enda sugustest erivõimetega eriväelastest. Samas on ta ebaõnnestunud atentaadikatses kurjale keisrinnale kaotanud oma šamaanivõimed ning ühtlasi pole tal ka erilist annet ega huvi tegutseda väeüksuse ülemana.
Kuna Rin on väga tige keisrinna peale kes tema veendumuse kohaselt kutsus isiklikes huvides esile kogu esimeses osas toimunud ohvriterohke sõja, siis ei ole üllatav et ta - ehkki mitte päris vabatahtlikult - liitub Põhja sõjapealikuga kes on otsustanud keisririigi kukutada ja selle asemel kehtestada demokraatliku vabariigi. Algabki uus sõda, kus erinevates rollides löövad kaasa mitmed Rini kaasõpilased sõjaväeakadeemia päevilt. Seejuures on mõnedest kooli ajal kibedal vaenujalal olnud tegelastest saanud nüüd parimad sõbrad. Aga säärased suhted ei jää mitte alati püsima. Esineb üksjagu suhete pöördeid ja äsjastele liitlastele noa selga löömist (mitte alati ülekantud tähenduses).
See kuidas ühe fantaasiaimpeeriumi armeekindral hakkas järsku demokraatiat kehtestama mõjus lugedes veidi kummastavalt. Miski kogu eelnevas maailma ülesehituses ei viidanud sellele et keegi võiks üldse tulla säärase kontseptsiooni peale, rääkimata sellest et teada seda kreekakeelset sõna. Samuti ilmus vahepeal lavale veidi liiga palju uusi tegelasi kes kulutasid paar peatükki ainult selleks et mingeid varasemalt toimunud sündmusi lugeja jaoks teisest vaatepunktist valgustada ja siis uuesti kaduda.
Puudusi tasakaalustab siiski piisavalt hästi kujutatud tegevusmaailma sünge küünilisus. Ikka ja jälle saab Rin kogeda seda et kui "sõber" on saanud sinult kätte kõik selle mida tal vaja oli siis heidab ta sind halastamatult üle parda. Nii ei haju lugeja huvi ka teise osa lõpuks. Saab näha kuidas siis peategelase jaoks viimaks selginenud maailmapilt kolmandas osas jälle illusiooniks osutub.
Sinegardi sõjaväeakadeemia kadett ja noor šamaan Rin kes esimese osa lõpus oma üleloomulikke võimeid kasutades ainuisikuliselt hävitas kodumaale kallale tunginud Mugeni impeeriumi, on nüüd sattunud juhtima väikest sõjaväe eriüksust mis koosneb tema enda sugustest erivõimetega eriväelastest. Samas on ta ebaõnnestunud atentaadikatses kurjale keisrinnale kaotanud oma šamaanivõimed ning ühtlasi pole tal ka erilist annet ega huvi tegutseda väeüksuse ülemana.
Kuna Rin on väga tige keisrinna peale kes tema veendumuse kohaselt kutsus isiklikes huvides esile kogu esimeses osas toimunud ohvriterohke sõja, siis ei ole üllatav et ta - ehkki mitte päris vabatahtlikult - liitub Põhja sõjapealikuga kes on otsustanud keisririigi kukutada ja selle asemel kehtestada demokraatliku vabariigi. Algabki uus sõda, kus erinevates rollides löövad kaasa mitmed Rini kaasõpilased sõjaväeakadeemia päevilt. Seejuures on mõnedest kooli ajal kibedal vaenujalal olnud tegelastest saanud nüüd parimad sõbrad. Aga säärased suhted ei jää mitte alati püsima. Esineb üksjagu suhete pöördeid ja äsjastele liitlastele noa selga löömist (mitte alati ülekantud tähenduses).
See kuidas ühe fantaasiaimpeeriumi armeekindral hakkas järsku demokraatiat kehtestama mõjus lugedes veidi kummastavalt. Miski kogu eelnevas maailma ülesehituses ei viidanud sellele et keegi võiks üldse tulla säärase kontseptsiooni peale, rääkimata sellest et teada seda kreekakeelset sõna. Samuti ilmus vahepeal lavale veidi liiga palju uusi tegelasi kes kulutasid paar peatükki ainult selleks et mingeid varasemalt toimunud sündmusi lugeja jaoks teisest vaatepunktist valgustada ja siis uuesti kaduda.
Puudusi tasakaalustab siiski piisavalt hästi kujutatud tegevusmaailma sünge küünilisus. Ikka ja jälle saab Rin kogeda seda et kui "sõber" on saanud sinult kätte kõik selle mida tal vaja oli siis heidab ta sind halastamatult üle parda. Nii ei haju lugeja huvi ka teise osa lõpuks. Saab näha kuidas siis peategelase jaoks viimaks selginenud maailmapilt kolmandas osas jälle illusiooniks osutub.