"The Poppy War" on Rebecca F. Kuangi debüütromaan ning esimene osa samanimelisest triloogiast. R.F. Kuang ise on Ühendriikides elav Hiina immigrantide järeltulija ja teos ammutab ainest tema esivanemate maa 20. sajandi ajaloost, täpsemalt 1937.-1945. aastatel aset leidnud II Hiina-Jaapani sõjast.
Tegu ei ole siiski sõjaajaloolise käsitlusega vaid selgelt fantasy-žanri kuuluvaga. Lugu jaguneb kaheks pooleks. Esimese poole võiks kokku võtta valemiga "Assassin's Apprentice + Karate Kid". Provintsist pärit orb Rin sooritab edukalt ülirasked eksamid ning pääseb õppima pealinna eliitsõjaväeakadeemiasse. Seal ta muidugi avastab et kauge maakolka kõige targem ja tublim esindaja ei ole pealinna rikaste perekondade võsukestega täidetud õppeasutuses mingi tegija vaid pigem väljatõugatu. Tuleb üle elada suur hulk vintsutusi. Edu saavutamiseks läheb vaja erilist visadust ja ebatraditsioonilisi lähenemisviise, aga edu mõistagi saavutatakse ja selle käigus õnnestub isegi paar sõpra võita. Kuigi niisugust lugu ei lugenud ma kaugeltki esimest korda (vt valem) siis ikkagi oli see päris kaasahaarav. "Assassin's Apprentice" ja "Karate Kid" ei olnud ju ka kumbki halvad.
Õpinguid akadeemias aga Rinil lõpetada ei õnnestu. Teose teises pooles, tema teisel kooliaastal, tungib naaberriik Rini kodumaale kallale ning omandatud koolitarkust tuleb hakata praktikas rakendama. Kuna Rini õpingud ei kulgenud just päris traditsioonilist rada, on temast saanud väikestviisi šamaan kes lisaks idamaistele võitluskunstidele ja strateegilisele planeerimisele suudab, ehkki ebakindlalt, ka vaimude ja deemonite maailma poole pöörduda ja nendelt abi saada. Niisugune abi aga ei ole kunagi tasuta.
See teine pool loost, kus tegevusse sekkuvad üleloomulikud olendid ja kogu loo fookus kandub noore tüdruku okkaliselt kooliteelt üldisemale sõjategevuse kirjeldusele, tundus loojutustamise mõttes tegelikult kuidagi nõrgem ja rohkem laialivalguv. Kuigi ilmselt just siin jõudis autor selleni mille ta tegelikult tahtis hingelt ära öelda. Ehk siis sajatada jaapanlaste suunas kes sõja ajal hiinlaste kallal igasugu metsikusi toime panid. Järelsõnas mainib autor et romaani kõige vähem peresõbralikes peatükkides mis kujutavad langenud linna rüüstamist võitjate poolt ei ole suurt midagi välja mõeldud vaid enamus sellest on võetud üsna otse Nanjingi Veresaunana tuntud intsidendi ajaloolistest kirjeldustest. Olles tolle veresauna kohta Wikipediast lugenud, hakkad paremini mõistma miks jaapanlased Hiinas tänapäevani eriti populaarsed ei ole.
Kuigi loo teine pool veidi ära vajus, jäi üldmulje siiski piisavalt hea selleks et sarja lugemisega jätkata.
Tegu ei ole siiski sõjaajaloolise käsitlusega vaid selgelt fantasy-žanri kuuluvaga. Lugu jaguneb kaheks pooleks. Esimese poole võiks kokku võtta valemiga "Assassin's Apprentice + Karate Kid". Provintsist pärit orb Rin sooritab edukalt ülirasked eksamid ning pääseb õppima pealinna eliitsõjaväeakadeemiasse. Seal ta muidugi avastab et kauge maakolka kõige targem ja tublim esindaja ei ole pealinna rikaste perekondade võsukestega täidetud õppeasutuses mingi tegija vaid pigem väljatõugatu. Tuleb üle elada suur hulk vintsutusi. Edu saavutamiseks läheb vaja erilist visadust ja ebatraditsioonilisi lähenemisviise, aga edu mõistagi saavutatakse ja selle käigus õnnestub isegi paar sõpra võita. Kuigi niisugust lugu ei lugenud ma kaugeltki esimest korda (vt valem) siis ikkagi oli see päris kaasahaarav. "Assassin's Apprentice" ja "Karate Kid" ei olnud ju ka kumbki halvad.
Õpinguid akadeemias aga Rinil lõpetada ei õnnestu. Teose teises pooles, tema teisel kooliaastal, tungib naaberriik Rini kodumaale kallale ning omandatud koolitarkust tuleb hakata praktikas rakendama. Kuna Rini õpingud ei kulgenud just päris traditsioonilist rada, on temast saanud väikestviisi šamaan kes lisaks idamaistele võitluskunstidele ja strateegilisele planeerimisele suudab, ehkki ebakindlalt, ka vaimude ja deemonite maailma poole pöörduda ja nendelt abi saada. Niisugune abi aga ei ole kunagi tasuta.
See teine pool loost, kus tegevusse sekkuvad üleloomulikud olendid ja kogu loo fookus kandub noore tüdruku okkaliselt kooliteelt üldisemale sõjategevuse kirjeldusele, tundus loojutustamise mõttes tegelikult kuidagi nõrgem ja rohkem laialivalguv. Kuigi ilmselt just siin jõudis autor selleni mille ta tegelikult tahtis hingelt ära öelda. Ehk siis sajatada jaapanlaste suunas kes sõja ajal hiinlaste kallal igasugu metsikusi toime panid. Järelsõnas mainib autor et romaani kõige vähem peresõbralikes peatükkides mis kujutavad langenud linna rüüstamist võitjate poolt ei ole suurt midagi välja mõeldud vaid enamus sellest on võetud üsna otse Nanjingi Veresaunana tuntud intsidendi ajaloolistest kirjeldustest. Olles tolle veresauna kohta Wikipediast lugenud, hakkad paremini mõistma miks jaapanlased Hiinas tänapäevani eriti populaarsed ei ole.
Kuigi loo teine pool veidi ära vajus, jäi üldmulje siiski piisavalt hea selleks et sarja lugemisega jätkata.