Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Reedik Palm

27.08.1933–28.02.1974

Teosed

· Reedik Palm ·

Udumäe kuningas

(jutt aastast 2022)
https://dea.digar.ee/?a=d&d=AKlooming202210.2.5

ajakirjapublikatsioon: «Looming» 2022; nr 10
  • Looming
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
0
0
1
0
0
Keskmine hinne
3.0
x
Silver Sära
30.11.1969
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Silver Sära

Armastatud eesti ulmekirjaniku Krista Kajari näidendi tegevus toimub "nagu ikka taolistes lugudes N riigi pealinnas x laiuskraadil. Ajas aga ei saa eksida - see on meie aeg." Tegelastel on rahvusvahelised nimed, aga et kahe keskse karakteri nimedeks on Crathes ja Titus, siis ei saanud lugemise ajal lahti tundest, et viibin Vanas Roomas, kuigi miski muu peale kahe nime seda ei kinnitanud. Igatahes kapitalistlik riik ja mitte USA.
 
Crathes on nooremapoolne psühhiaater/biokeemik, kes katsetab rottide peal imerohtu. Aine ülesanne on mõjuda psüühikale nii, et selle manustamise järel tuleb patsiendile sisendada midagi... ükskõik mida, ükskõik millist seisukohta või teooriat ja inimene jääb seda uskuma. Crathes tegutseb heas usus - ta loodab, et kõike seda, mida inimesed on seni tajunud negatiivsena (nt oma haigusi, muresid jne), tajuvad nad vastava medikamendi ja selle järgneva sugereerimise järel positiivsena. Inimkond vabaneb kõigist hädadest, kuna neid ei tajuta enam hädadena. Idee järgi saab inimkonna ka sõdadest vabastada.
 
Titus on ajaloolane, Crathese korterikaaslane. Tema teeb oma eksperimenti. Tal on plaan kujundada üks lihtne maanoormees tippkirjanikuks, kuigi tollel maapoisil on hoopis rohkem annet laulmisele. Titus teeb oma teaduslikke katseid n-ö põlve otsas oma korteris ja Titus finantseerib teda oma vähestest säästudest. Et eksperiment saaks minna suurematele loomadele, sh inimesele, on vaja rohkem raha ja katseloomi. Crathese katsetest teavad ainult tema ise ja Titus, või vähemalt nad arvavad nii. Siiski on riigivõimul silmad ja kõrvad ning ühel päeval murravad nende korterisse/laborisse sõjaväelased ühe kindrali juhtimisel. Crathesele tehakse ettepanek jätkata hästi finantseeritud katsetega riigivõimu käsutuses või lõpetada üldse oma tegevus.
 
Teadlasel ei ole soovi oma valmivat imerohtu sõjaväe kasutusse anda ja ta on suures hädas. Titusel valmib plaan: kuna aine on sisuliselt valmis, tuleb kogu riigi elanikkond sellega nakatada ja panna seejärel kõik uskuma, et uueks riigi presidendiks tuleb valida Crathes ja peaministriks Titus. Nii moodustaksid nad ise riigivõimu ja ülejäänud oleksid vaid kuulekad orjad. Laiahaardeliseks manustamiseks kasutatakse veevõrku ja plaan õnnestubki. Riigi elanikest jäävad ainest puutumata ainult mõned üksikud inimesed.
 
Plaani teostamise üksikasjadest läheb autor targu mööda: kuidas ikka on võimalik kogu riigi elanikkonnale ainet nii võimsalt organismi viia? Kuidas toimus sellele järgnev sugestioon? Kuidas jõudis see kogu elanikkonnani? Kas mingit väidet uskuma pandud inimest on võimalik vastupidise jutu ajamisega jälle teist asja uskuma panna?   Nendele küsimustele on raske vastust leida ja nende vastuste vältimine tekitab paratamatult ebausutavuse tunde. Arusaadav, et autor püüab oma hoiatusloos lihtsalt näidata, kuidas kaks inimest, kes muutuvad pärast nii võimsa relva enda valdusesse saamist diktaatoriteks, kes kasutavad autoritaarrežiimi jõhkraid võtteid. Märkimisväärne osa dialoogist keskendub eetilistele küsimustele, aga teatavate tehniliste detailide lisamine oleks andnud moraaifilosoofiale tugevamat vundamenti. Väga originaalne ja huvitav see lugu ei ole.
 
Krista Kajari (ristinimega Eha Pirso) näidendil on mahtu 85 lehekülge ja see on ilmunud raamatus "Eesti näidendid 1977-1979" (Eesti Raamat, 1981).
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Armastatud iiri kirjaniku Albert Poweri lühiromaani tegevus kulgeb 1700-ndate esimeses pooles. Sündmusi on kirjeldatud osaliselt ajaliselt tagurpidises järjekorras.
 
Dublini linnavaht satub öösel peale sündmusele, kus hulkuvate koerte kari tapab neegripoisi. Poiss on kummalise organismiga - tema nahk meenutab pigem puukoort ja juuksed pigem puuvõra.  Saab teatavaks, et poisi isa on reisihimuline kaupmees Ignatius O'Brien. O'Brien puuakse kohtu otsuse põhjal. Toimuva asjaolud saavad lugejale selgeks valdavalt O'Brieni surmaeelse kõne, tema pihiisaks olnud preestri kirja ja ühe O'Brieni orjatari kirja kaudu.
 
Kaupmehele oli avaldanud sügavat muljet ühe Armeenia müstiku jutt, kus too väitis, et pärast inimkonna kadumist Maa pealt võtavad siin võimust need, kes olid siin juba enne inimesest - puud. Hiljem ühel jahilkäigul Dublini lähedal sattus kaupmees vihma eest varju otsides suurde koopasse, kus maa all kasvas väga kummaline puu: hulk juuri kasvab püstloodis, tüvi algab palju kõrgemalt ja seal oli veel muid veidraid iseärasusi. Kaupmees sai nägemuse, et siin on tegu puuga, mis võimaldab luua inimese ja puu hübriidi. Et kui luua puudele sarnanev rass, siis on võimalik pärast inimkonna hukku planeedile püsima jääda. O'Brien seob ühe oma orjatari koopasse puu külge kinni ja puust imbuvad naise tuppe erilised mahlad ja muud asjad, millega tal õnnestubki luua üks õnnetu hübriid, keda ta kuuris kinni hoiab. Mees püüab veel mitme naisega, keda ta pettuse või raha teel puu juurde viljastuma viib, ent rohkem järglasi tal saada ei õnnestu.
 
A.Power armastab rasket teksti - pikad laused, arhaismid, keerulised konstruktsioonid, üldiselt: kõrgkirjandus meelelahutuskirjanduse süžeega. "Snaggle-thread" ei ole selles mõttes veel mitte kõige piinavam tekst ja häda korral saab seda ka ilma sõnaraamatuta lugeda. Neli miinus. Lugu on ilmunud Poweri kogumikus "Georgian Gothic. A Novella Quartet" (Obelisk House, 2014).
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Armastatud rumeenia kirjaniku Mircea Eliade jutustus doktor Honigbergerist ja härra Zerlendist on kirjutatud enam vähem konservatiivse õudusjuttu formaadis. Bikarest, 1934. Minajutustaja, keda teatakse kui oriendihuvilist humanitaari, saab kirja ühel naiselt. Too palub teda läbi vaatama tema surnud mehest maha jäänud raamatukogu ja märkmeid. Raamatukogu koosneb pöörasest hulgast Oriendi, eriti India teemalistest kirjandusest, mis teeks au igale antikvariaadile. Esikohal on joogat, levitatsiooni, alkeemiat ja muud okultistlikku ning trastsendentaalset puudutav. Märkmetest on olulisemal kohal kellegi dr Honigbergeri elu ja tööd käsitlevad ülestähendused. Honigberger oli süvenenud joogasse ning muudesse teadvuse ja keha seisundit muutvatesse praktikatesse ning kadunuke oli püüdnud ilmselt Honigbergeri katseid järele teha. Ühel hetkel saab minajutustaja teada, et kadunuke ei ole tingimata surnud, vaid jäänud lihtsalt ühel hetkel kadunuks - läks õhtul voodisse ja hommikul ei olnud. Tema lesk püüab aga ilmselt teada saada, mis tema mehega juhtus.
 
Tekstis on palju samskritikeelseid termineid, mida loo lõpus on selgitatud. Lugu võiks saada ka maksimumhinde, kui pole ebavajalikult üle keertaud topeltpuänti.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

See on sobiv jutt kõigile lugejatele, keda erutab asjaolu, et loo tegevus toimub Austrias. Samuti neile, keda kütab üles natsi-teema.
 
1966, Innsbruck. Suusakuurorti saabuvad 2 FBI agenti, Lovecrafti rühma liikmed. Mees ja naine, nooruses ka n-ö paar olnud. Uuritakse salapäraseid surmajuhtumeid, kus suvalised suusatajad on mäenõlval hukkunud ja nad on täiesti läbi külmunud. Üks neist ärkab pärast üles sulatamist, aga ei jõua palju teada anda peale selle, et ta keha põlevat. Järgneb surm. Näib, et asja taga on üks põgenenud natsist teadlane, kes valmistas Hitleri ajal mingit salarelva, mida võiks piltlikult nimetada külmalaseriks. Ja oleks siis veel, et lihtsalt see nats. On põhjust arvata, et ta on seotud Cthulhu tüüpidega. Ja et paari nädala pärast toimud Innsbruckis NATO liidrite salajane kohtumine. Kohal on ka Mossadi erigrupp, kes tahab hullu teadlasega vanu arveid õiendada.
 
Kurvatooniline ja kurva lõpuga lugu, mis on aga väga-väga hästi kirja pandud. See on ilmunud antoloogias "Lovecraft Squad: Dreaming" (Pegasus Books, 2018).
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Jutt kuulub sarja "The Lovecraft Squad". Selles sarhas tegutseb Hooveri-aegse FBI alla moodustatud salajane üksus Human Protection League, kes nuhib välja Lovecrafti teostes mainitud olevusi ja kaitseb inimkonda nende sissetungi eest.
 
On aasta 1963, Kennedy valitsemisaeg. Lovecrafti Rühm toimetab Arkhamis ja aimatakse mingit suuremat Muistsete sissetungi paralleelmaailmast. Agent näeb vanal Nõiamaja krundil (mida me tunneme Lovecrafti jutust "Dreams in the Witch-House") tornmaja materialiseerumist ja selle rõdul seismas meest, kelle juurde kerkib šogot. Esialgu kardetud rünnaku asemel näib peletis hoopis mehe omaks või koguni endast ülemaks tunnistavat. Agent ei saa veel aru, et mees rõdul oli president Kennedy, kellele hakkavad unenäomaailmas kangastuma kohtumised Muistsete ja nende kummardajatega. Kahel korral viib unenäomaailmas seiklev Kennedy ära imiku, keda Cthulhu kummardajad on plaaninud ohvedada. Edgar Hooveri ja Kennedy suhe on aga üksainus suur antipaatia ja Hoover kahtlustab hoopis seda, et Kennedy mängib Cthulhu tüüpidega kokku. Paranoiniline luuredirektor otsustab, et inimkonna nimel tuleb kahtlusalune president kõrvaldada.
 
Üsna originaalne lugu, kuigi tundub, et on alguse saanud lihtsalt Lovecrafti jutu peakirja vaimukast parafraseeringust.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Armastatud ameerika pulp-kirjaniku ja juristi Arthur Leo Zagati naeruväärne ja madala intellektiga lugejale suunatud romaan viib meid aastasse 1934, kus Wanooka järve ääres asub poiste suvelaager. Laagrit juhatab Hugh Lambert, nooremapoolne mees, teadlane. Järve pinnal võib öösiti näha helendust, mis justkui oleks järve põhjast üles suunatud prožektori valgus. Kohalike juures liiguvad legendid väikestest haldjatest, kes metsas elavat.
 
Lambert sõidab pimedas otsa hulkurile ja tal tekib suur verekaotus. Selgub, et tema eriline veregrupp ei võimalda kiiruga doonorit leida ja ainuke lahendus oleks võtta verd  vigastatud hulkurilt, kellel on sama grupp, kuigi too ilmselt sureks. Nii tehaksegi, aga hulkur (kes sarnaneb väga poole aasta eest järve uppunud mehega) hakkab vereülekande ajal hoopistükkis kahanema, haihtudes lõpuks sootuks... Kummaliselt tüübilt saadud veri tekitab aga laagrijuhis iseäraliku tõmbe järve poole, kuhu ta justkui hüpnootiliselt lõpuks lähebki. Öise järve ääres heidab üks väike olevus talle peale palaka, mille sees algab teekond järve põhja.
 
Järve all koobastes elutseb aga umbes ühe jala pikkuste inimesetaoliste päkapikkude ühiskond. Ka Lamberti pikkus väheneb umbes 6 korda. Mees satub meie mõistes totalitaarsesse riiki, kus osa elanikkonnast plaanitseb tungida maa peale, et kehtestada seal oma reeglid. Lambertist saab oluline mängija järgnevas kodusõjas, kus kõik lõpeb siiski hästi ja  mees jätkab elu normaalsuuruses maakera pinnal. Romantikahuvilistele on romaanis ka armastusliinid.
 
Peaagu nagu nagu lasteraamat või siis väga vähenõudlikule huvilisele mõeldud tempokas lugu.
 
 
 
 
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

"Hand of Glory" on teine ja viimane raamat sarjast "The Sweeking Sword" või "Seppius", nagu selle mõõgataolise hingestatud pistoda teine nimi on.
 
Aasta on 1558. Praeguse Saksamaa alal elab filosoof ja alkeemik Reinhard von Rauchzamp, Eestis sündinud ja elanud, aga palju maailma näinud mees. Veendunud kristlasena usub ta, et lähenemas on maailmalõpu, Viimase Võitluse aeg ja ta püüab anda võitu oma panuse. Ta otsib Tarkade Kivi ja teeb okultistlikke katseid, püüdes abi saada ka välja kutsutud deemonitelt. Ta on kuulnud Otsivast Mõõgast, mis Euroopas veretöid teeb, ja arvab, et see on seotud ühe deemoni, Nimetu Printsiga. Tal on vaja see mõõk enda kasutusse saada. Romaani alguses palkab ta inglise päritolu Willi endale assistendiks. Willi võiks lugeda selle raamatu peategelaseks.
 
Kirjaniku pilk liigub Liivimaale, kus Otsiv Mõõk (Seppius) on parajasti ühe talumehe Lauri käes. Kui Reinhard saab teada, et mõõk asub Liivimaal, läheb ta koos Willi ja muu kaaskonnaga sünnimaale, Pagedi saarele. (Pagedi saare asukoht ja suurus vastavad enam-vähem Osmussaare omadele.) Eesti territooriumil käib aga Liivi sõda, mis raskendab alkeemiku okultistlikke plaane. Põhimureks osutub aga tema ekslik arusaam mõõga olemuse kohta. Tema meelest on tal tegu deemoniga, keda tal oleks võimalik endale allutada. Tegelikult on Seppius aga neoliitikumi aegse küttide hõimu šamaani hing, kes maksab kätte põllupidajatest naaberhõimule ja tolle järeltulijatele. Teda endale allutada pole lihtsalt võimalik.
 
Tihe ja sündmusterohke lugu keerleb Liivi sõja poliitilises virrvarris ja ilmselt ei suuda ingliskeelne lugeja kõigele pihta saada. Rohkesti on eestikeelseid sõnu, mis võõrsõnadena on kursiivkirjas, enamasti koos selgitusega. Näib, et autor on end tolleaegsete sündmustega põhjalikult kurssi viinud. Kogu lugu läbib punase joonena äärmuskonservatiivse šamaani mantra, et Omad on hakanud mõtlema nagu Teised, et endiselt tuleb elada loomi küttides, mitte põldu harides, et Omad on unustanud õiged kombed ja sellegi, et midagi üldse oli, mida tuleb meeles pidada.
 
Suurt vaimustust see romaan ei tekita, lihtsalt huvitav maamärk Eesti autorite ulmeloomingus Philadelphias elanud kirjanikult (kelle isa oli samanimeline tõlkija). Võib-olla pakuvad Kangilaski kaks raamatut siiski huvi mõnele Eesti kirjastusele...
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Armastatud Eesti ulmekirjaniku Jaan Kangilaski romaan "The Seeking Sword" ilmud Ballantine Booksi Fantasy alamsarjas. Eks seda tulebki ilmselt žanriliselt niimoodi liigitada, aga õnneks ei ole see nii reljeefne sword and sorcery, nagu pealkirja järgi võiks otsustada. Tegevus toimub 1970-ndate algul USAs ja pealkirjas nimetatud mõek ei olegi päris mõek, vaid hoopis suuremat sorti nuga.
 
Peategelane on nooremapoolne vabakutseline kirjanik George Quinterus (rõhk teisel silbil), kes otsib ideid suuremaks läbilöögiks kirjanduspõllul. Ent tema tähelepanu on pikemat aega keskendunud hoopis kummalisele mõrvade seeriale, mis näivad olevat toime pandud ühe ja sama iidsena tunduva noaga. Tal on neid juhtumeid juba üle 60 ja esimesed on toimunud 19. sajandi esimeses pooles. Need surnuks pussitamised näivad täiesti ebaratsionaalsed: tapjal ei ole mingit nähtavat motiivi, kuigi vahel võivad ohver ja kurjategija olla tuttavad. Tapjal paistab tekkivat enne mõrva ajutine või püsiv vaimutegevuse häire, ta ei pruugi mõrva mäletadagi. Tavaliselt on ta tehtu üle uhke, aga seletada ei oska. Räägib sellest, et ta kustutas leegi, mitte ei tapnud inimest, ja et seda soovis keegi või miski "seppiyeh". Asja süvenenud kirjanik ei või olla täiesti kindel, et tegu on sama noaga, sest alati pole noa kirjeldust võimalik dokumentidest leida. Nuga nimetatakse mõnikord Otsivaks Mõõgaks. Osa tapmisi on toimunud Euroopas, kõik ohvrid on mehed ja sageli saksa või skandinaavia perekonnanimega.
 
Quinterus kaalub igasugu võimalusi, aga sõelale jääb üks üldine veendumus: tegu on millegi üleloomulikuga - kas needuse, mõtte jõul tegutsema pandud inimestega vms. Ta uurib vanu Saksa ja Skandinaavia kroonikaid, tsiteeritud on "Kalevalat" ja "Kalevipoega" (lk 126). Eestist on juttu ka seoses Dorpatis ilmunud ajakirjaga Inland (lk 102) ja briti kaupmehe James Colegrove'i raamatuga (ilmunud 1844), kus too räägib mh oma reisist Eestisse (Pernausse).
Kirjaniku akadeemiline huvi (aga ka soov tapmiste seeria lõpetada) muutub väga isiklikuks siis, kui ta saab kuriteorelva politsei hoidlast ühe füüsiku juurde uurimisele viia. "Mõõga" järjekordne veretöö toimub juba ta enda silme all, kui juuresviibinud mees tapab suvaliselt teadlase. Seejärel tuuakse nuga öösel talle koju ja algab telepaatiline side iidses noas peituva šamaaniga. Tuleb pikk ekskurss ajalukku, kust selgub, et ca 2500 enne Kristust oli kusagil Läänemere ääres verine konflikt kahe neoliitikumi-aegse hõimu vahel. Peaaegu viimseni tapetud hõimu A šamaan suutis end üleloomulikul teel valmistatud noa sisse viia ja alustada pikka kättemaksuaktsiooni, kus hõimu A järeltulijad peavad tapma selle noaga kõik hõimu B järeltulijad.
 
Quinterus on raskes olukorras, sest ta ei tea, kuidas asjale piiri panna - nuga on põhimõtteliselt hävimatu ja selles elav šamaani hing väga kangekaelne. Lisaks ootab ta naine last ja Seppius ennustab, et sündivast poisist saab samuti kättemaksja.
 
Lugu on keeruline ja veniv, 350 lehekülge on selle jaoks kaugelt liiga palju. Nii et 4 kahe miinusega. Kangilaski kirjutas samas sarjast veel teise raamatu "Hands of Glory", mille tegevus toimub Liivi sõja aegsel Eestimaal ja mis sisaldab ka Eesti tolleaegset kaarti.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Mees ja naine sõidavad autoga, ümberringi mets. Äkki hakkab mees rääkima, et võtab selle reisija peale, kuna too tundub ohutu. Naine ei näe kedagi. Mees peatab masina ja käsib naisel tagumise ukse lahti teha, kuigi kedagi seal näha pole. Mees ärritub ja naine kuuletub. Sõidetakse edasi ja järgneb mehe ühepollne dialoog kellegagi, kes justkui peaks tagaistmel olema. Naine tunneb üha suuremat hirmu, sest nähtamatu reisija näib agressivseks muutuvat. Tekibki räige kaklus abikaasa ja nähtamatu reisija hel, kuigi naine arvab, et mees on hulluks läinud. Küllaltki hirmutav ja kaasa elama panev jutt. Vormiliselt kuulub Cthulhu Mythosesse, sest tegevus toimub Arkhami lähidtel, aga see on ka kogu seos. Lugu on ilmunud vähetuntud autoreid ühendavas antoloogias "That Ain't Right: Historical Accounts of the Miskatonic Valley" (2014).
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Lugu ulme vanimast ja hinnatuimast alamžanrist. Minu ees on ta ahviteemalises süngete juttude antoloogias "The Apes of Wrath" (2013). Loo ette on keegi - ilmselt koostaja Richard Klaw - kirjutanud In another selection from Weird Tales, Cave delivers a riveting tale set in the hills of Congo. Full of supernatural, romance, brutality and terror, this story lingers long after the last page.
 
Minajutustaja on Belgia valitsuse esindaja kaugel Kongo külas, ametinimetus on tal chef de post. Ta on seal üksi ja tema ülesanded pole selged, aga ta saab kohalikega hästi läbi. Nende hulgas on ka nõid-arst, keda ta kahtlustab oma eelkäija aeglases ja müstilises surmas. Ootamatult saabub külla üks teine valge mees, kes on saanud sinna loa kummipuuistandusega katsetamiseks. Pidevalt purjus jõhkard, kellele kirjanik on külge kirjutanud kõik halvad omadused. Esimese asjana virutab ta jalaga poolvigaseks nõidarsti, kes talle ette jääb. Kohe löögi järel näeb jõhkard enda arust mingit hiiglaslikku valget ahvi, keda ta tulistab, aga keda keegi teine ei näe. Nõidarst haihtub salapäraselt. Tekkinud konflikt jääb püsima ja asja teeb halvemaks see, et löömamehel on kaasas ingellikult ilus noor naine, kelle kallal ta samuti vägivaldne on. Bravuurikusest hoolimata jääb poeb istandusemehesse kohutav hirm mingi nähtud valge ahvi ees. Küla lähedal on aga kummaline kivisammas, kus üks kohalik hõim väidetavalt süngeid riitusi peab. Jõhkard tahab oma istanduse just selle kivisamba juurde teha. Ja nii see kõik läheb...
 
Mõnevõrra ettearvatava lõpuga, ent efektne ja mõjus korralik õudusjutt.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Miskatonic on jõgi ja selle org Lovecrafti loomingust. Autor on siin püüdnud ilmselt Lovecraftiga seost luua, aga pigem on tegu tavalise õudukaga. Tegevus toimub Oaklandis, järve ääres, mille üks wannabe-maag nimetab ümber Miskatonicu järveks. Peale selle püüab see maag järvest välja kutsuda mingit kombitsatega olevust, kes neelaks inimkonna alla, mis puhuks on tal abiks üks Cthulhu'd meenutav tootem. Rohkem seost Cthulhu Mythosega ei ole. Rohkem rõhku on hoopis moodsal vähemusi sallival suhtumisel: autor ütleb, et ta jumaldab Lovecrafti, aga vihkab rassismi. Tegelaste hulgas on mustanahaline lesbist politseinik, mustanahaline lesbist eradetektiivi abi ja mustanahaline mittebinaarse sootunnetusega Black Panthersi toetaja, kelle kohta ei tule öelda mitte "he" ega "she", vaid "they". Nii et selline moodne õudukas.   Peategelane on pensioniealine eradetektiiv Walter, kes elab Oaklandis järve lähedal, ja on tutvussidemetes päris politseiga. Tema poole pöördutakse abi saamiseks kahe järvest leitud laiba küsimuses. Üks neist on justkui värske keha, mis on üleni kaetud rannakarbidega. See "surnu" tõuseb lahkamislaualt ja marsib erafirmale maha müüdud vanasse kultuuri- ja kontserdimajja, mille näib olevat hõivanud kummaline sekt, kes kannab pikki hõlste. On karismaatiline naisjuht ja temale allutatud noored jõukad IT-mehed, kelle oma tahe näib olevat kadunud. Sündmuste juured on aastas 1924, kui tollane Ku Klux Klani juht näis üritavat ebaõnnestunult kedagi/midagi järvest välja manada. Nüüd on tänapäev ja tundub, et endine KKK mees on reinkarneerunult taas selle indiaanlaste püha järve juures sama eesmärgiga. Pensionärist detektiiv, tema selgeltnägijast ekspruut, tema üliõpilasest assistent ja üks politseinik püüavad oma jõududega jagu saada ilmselt üleloomulike võimetega tegelasest. Tähtis roll on siin tähendusrikastel unenägudel, järve ääres elavatel kormoranidel ja koolibridel ja vanadel indiaani müütidel. Action'it on parasjagu. Aga palju on ka klišeesid ja lihtsaid lahendusi, kus head pahadest kuidagi väga lihtsate nippidega jagu saavad. Samas on väga hästi välja kukkunud järveäärse kogukonna ja looduse miljöökirjeldused ning näib, et Oaklandis elav autor kirjeldabki kodukoha U-kujulist veekogu ja selle ümber toimunud muutusi ning nostalgiat vana järele.
 
Raamatule on ilmunud ka järg "Miskatonic Bay". Kodulehel ütleb autor, et teisele raamatule tahab ta ikkagi palgata keeletoimetaja, sest esimeses oli palju tüpograafilisi vigu. See on tõsi, need torkavad silma - eelkõige otsese kõne alguse või lõpus puuduvad jutumärgid, aga ka teksti paigutus on selle omakirjastusliku romaani puhul häiriv (mitte veerust veeruni; teksti vasak ääris on liiga kitsas; pealkirja paigutus tiitellehel, arusaamatud tühiread jms). Ehk siis sisu ja vormi apskad vahelduvad sümpaatsete kirjelduste ja mitmete vaimukate lausetega.  
 
Kolm pluss.          
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Vera Krõžanovskaja oli Poolas sündinud, ent pikalt ka Prantsusmaal elanud vene kirjanik, spiritist ja meedium, kelle kontole jäi 30 aasta jooksul kirjutatuna üle 80 romaani. Nende hulgas oli oli armastuslugusid, ajaloolisi romaane ja müstilis-okultistlikke tekste. Vera kasutas oma kirjanikunimena Krõžanovskaja-Rochester, sest tema kinnitusel dikteeris tema teosed John Wilmot (Rochesteri krahv), 17.sajandil surnud briti ülik. Krõžanovskaja kirjutas oma teosed (ma pole kindel, kas kõik teosed) prantsuse keeles ja lasi need tõlkida vene keelde. Ta saabus 1921. aastal Eestisse ja suri siin (haud on Tallina Siselinna kalmistul). Võib-olla just seetõttu on viimastel aastatel temast meie mail kirjutatud ja erakordselt sisukas ning põhjalik on 1.01.2018 Postimehes ilmunud Heli Reinarti artikkel "Venemaa esimene ja ülipopp ulmekirjanik Vera Krõžanovskaja suri vaevatuna Tallinnas". Tema venekeelseid romaane leiab Rahvusraamatukogust ja failidena võrgust.
 
"Eliksir žizni" (algselt ilmunud pealkirjaga "Žiznennõi eliksir") on esimene raamat pentaloogiast "Maagid", mille viimane raamat ilmus 2016. Keskne kuju on siin inglise tundmatu psühhiaater Ralph Morgan, kes on umbes 30 aastane ja keskendunud psüühiliste haiguste "suure saladuse" väljaselgitamisele. Vanusest hoolimata on tegu "mineja mehega", keda vaevab tuberkuloos. Just seetõttu otsustab ta riskides vastu võtta talle ootamatult külla saabunud võõra mehe ettepaneku, kes väidab end olevat surematu ja pakub talle elueliksiiri. See võõras - Marajaana Supramati - on ise oma igavesest elust tüdinud ja tahab ise elust lahkuda, milleks on talle vaja sureva mehe verd. Kummaline vahetus saab teoks ja Morgan saab enam-vähem surematuse, mis tagab talle kaitse haiguste ja vigastuste eest ning väkdib vananemist. Romaani tegevus toimub umbes 3 aasta jooksul pärast eliksiiri manustamist.
 
Morgan saab endale sama nime, mis tema eelkäija - Supramati - ja hakkab esinema tolle noorema vennana. Ta võetakse surematute maagide vennaskonda, mis idee järgi on justkui headusele pühendunud salajane organisatsioon. Supramati elu muutub kardinaalselt ja ta asub elust lahkunud Supramati rolli, saades kaasavaraks tohutu rikkuse, tolle suhtlusringkonna ja ka tolle abikaasa, kes on samuti surematu ja väga ilus ning tark naine. Too naine ütleb siiski, et esimesed paar aastat on mehel vabadus elada ja toimetada nii, nagu nad abielus ei oleks, et mees saaks n-ö sarved maha joosta. Muidu tagasihoidlik psühhiaater püüabki harjuda uue eluga ning elada eelmise Supramati rollis. Selgub siiski, et too eelmine oli üsna liiderlik ja kuritegelik tüüp, nii et Morganil ei ole kerge. Esimeste aastate jooksul hakkab mehe peas selginema nägemus, et ta peab siiski keskenduma inimkonna hüvangule ja mitte lävima oma eelkäijat ümbritsenud kõlvatute ja ahnete seltskonnategelastega. Maagide vennaskonnast saab ta aga tuttavaks Ahasveerusega, Igavese juudiga, ja Lendava Hollandlasega, kes on üks endine piraat, kes nüüd lunastab oma patte kummituslikul laeval merd kündes.
 
Tegevus kulgeb peamiselt Pariisis ja Indias, kus Supramati leiab endale surematu õpetaja-mentori, kelle nõustamisel ootab teda täieõiguslikuks vennaskonna liikmeks pühitsemine. Romaan lõpeb vahetult enne seda pühitsemist.
 
Süžees vahelduvad triviaalsed äri- ja armulood pikemate tiraadidega, mis jutlustavad inimkonna allakäigust, vajadusest pühenduda kõrgemate ideede ja jumala teenimisele. Jumal ei ole siin tingimata kristlik jumal, vaid kogu see ideoloogia on kuidagi uskudeülene, tugeva varjundiga budismi suunal. Hea ja kurja võitlus värske surematu hinges kaldub üha selgemalt headuse poolele ja sarja järgmistes osades on oodata ilmselt Supramati pühakuks saamist. Juba käesolevas teoses äratab ta ellu eelmise Supramati tapetud uinuva kaunitari ja teeb mitmeid muid hea- ja imetegusid.
 
Ma vist siiski ei jaksa kogu sarja ette võtta, sest ka "Elueliksiir" suutis mind parasjagu väsitada, kuigi keeleliselt ei olnud see tekst raske. Valdav on mingisugune psühholoogiline naivism, mida kehastavad rumalavõitu tegelased ja hulk ebausutavaid sündmusi, mis tõstatavad küsimuse, kas autor eeldaski rumalaid lugejaid või ei olnud ta ise intellektipüramaadi kõige teravamast tipust... Aga ma ei välistaks siiski tulevikus tutvumist mõne tema muu pentaloogiavälise raamatuga, näiteks intrigeerivate pealkirjadega romaanidega "Dotš kolduna" või "Mest jevreja".
Teksti loeti vene keeles
Silver Sära

"The Lovecraft Squad" on neljaosaline sari, millele pani aluse ja oli kolme osa koostajaks Stephen Jones. Vähemalt "Waiting'us" näivad olevat teema piiritlemiseks järgmised juhised: a) lähtumine H. P. Lovecrafti loomingust eeldusel, et HPL kirjutas tegelikult juhtunud asjadest, mis talle nägemusena ilmusid 2) ajalisteks piirideks on Edgar Hooveri valitsemisaeg julgeolekuteenistuse juhi ja asejuhina 3) FBIs on moodustatud erigrupp Cthulhu Mythose olevustega võitlemiseks. Mitmes jutus on tegutsemas HPL - Human Prorection League, mis on FBI allüksus ja võrdub sarja pealkirjas nimetatud squad'iga. Mitmest kohast kajab läbi ka Hooveriga seostatud kommunistide-vastane võitlus ja kahtlustused patriotismi puudumises.
 
Et lugudes ajavad asju sageli jõulise riigistruktuuri esindajad ja vastased pole ka papist poisid, siis on ootuspäraselt palju hoogu ja action'it, aga ka huumor pole mõnele autorile otsas. Esindatud autorid on aga kõik tippklassi tegijad ja küllap see on üks põhjus, mis tingib antoloogia kõrge taseme. Raamatu esimene ja viimane jutt on serveeritud proloogi ja epiloogina, kõik jutud on nummerdatud ega sisalda pealkirja juures autori nime ja raamatul puudub sisukord, mistõttu vormiliselt jätab kõik see mulje romaanist. Aga romaan see ei ole, sest juttudel puudub vastastikune narratiivne seos.
 
Proloog, Angela Slatteri "Howard's Way" on ängistav-nukra tooniga lugu Lovecrafti noorpõlvest: haige ema, isa, vanaisa, tädid, koolikiusamine, Howardi enda vilets tervis. See on väga sugestiivne lugu, mille keskmeks on üleloomulik episood, mis näitab, kuidas kirjaniku teadvusse/unenägudesse ilmusid kõik need asjad, millest ta hiljem kirjutas.
 
Brian Hodge'i "Shadows Over Innsmouth" on järg Lovecrafti samanimelisele loole. FBI agent saadetakse vaimuhaiglasse vestlema ühe hulluga, kelle lugu sarnaneb vägagi Olmsteadi omaga. (Olmstead oli Lovecrafti jutu minategelane.) Üks sündmus viib teiseni ja päädib FBI reidiga rannikulinnakese amfiibsete värdolevuste vastu. Üldiselt on tegu laiendusega Lovecrafti lühiromaanis napilt mainitud sündmustest.
 
Reggie Oliveri "Ec'h-pi-el/The Armies of the Night" on kahest peatükist koosnev lühiromaan, millel puudub ühendav pealkiri. Eraldi juttudena neid võtta nagu ei saa, sest poolitatud on need tekstiühikud suvaliselt loo keskel. Siin on keskne kuju FBI agent Nathan Brady (keda on mainitud ka mõnes teises antoloogia loos). Brady armastab lugeda õuduskirjandust ja talle torkab silma, et Lovecrafti mitmed lood on väga täpsed ümberkirjutused juhtumitest, millega julgeolekuteenistus on tegelenud: "Horror at Red Hook", "Call of Cthulhu", "Dunwich Horror". Ta veenab Edgar Hooverit, et tuleks uurida seda kirjanikku ja selgitada, et milles asi. Eelkõige võiks kirjutajast olla kasu tuleviku rünnakute tõrjumisel. Agent serveerib ennast Lovecraftile kui tema loomingu fänni ja hakkab uurima kirjaniku unenägusid. Ühes HPLi nägemuses hakkab midagi toimuma ühes Broadway teatris. See viib kahe maffiagrupeeringu vahelise võitluse keskele, kus päris vastasteks on siiski ihtüoidsed olevused Mythose maailmast. Loos on kasutatud kuulujutte Hooveri tõenäolisest homoseksuaalsusest ja et jutt lõpeb HPLi surmaga 1937. aastal, siis jääb sellest pigem nukker alatoon, ehkki vaimukusi teksti sisse jätkub. Tegu ei ole kidlasti Reggie Oliveri parima looga, kuigi ma pean teda üheks parimaks elusolevaks õudusautoriks.
 
Michael Marshall Smithi jutus "The Olde Fellowes" püüab üks Human Proection League'i agent kätte saada ja siis ära veenda ühte rikast daami, kes rahahätta sattununa tahab maha müüa oma kinnisvara. On aga teada, et, et ostjateks on aga hoopis need, kes esindavad inimkonnale hävingut toovaid olevusi (Olde Fellowes). Ei õnnestu.
 
Steve Rasnic Tem ja "Randolph Carter, Secret Agent". Boheemliku olemisega agent on võimeline suunduma oma teadvusega unenäostikesse (dreamscapes). Seda kasutatakse inimkonnale vaenulike jõudude ennetustegevuses. Nüüd on aga tema käimisega "teises maailmas" meie maailma sisse lastud Miski, mille olemus pole täiesti selge. Küll aga on muljetavaldav selle avaldumisvorm, kui Washingtoni vaesterajooni elanikud juskui zombistuvad ja moodustavad inimpüramiiditaolise liikuva kuju, mille vastu saadetakse politsejõud. Kahtlustan, et autoril on meeles mõlkunud Clive Barkeri vinge lugu "In the Hills, the Cities" (1984).
 
Peter Atkinsi "The Stuff That Dreams Are Made of..." on antoloogia kõige vaimukam lugu ja ainuüksi seetõttu tekkis mõte autori loominguga rohkem tutvuda. Mulle üldjuhul ei meeldi üleliiane vaimutsemine. Esialgu näib, et siin algab kõik lihtsast baarikonfliktist, kus mõnel tüübil on kõrge enesehinnangu ja viletsa huumorimeele tõttu lühike süütenöör, ent ootamatult kasvab see üle justkui maagide duelliks. Kogemata sündmuste keskele sattunud mees (vist eradetektiiv) saab aru, et mingi seltskond - või kaks seltskonda - ajab taga mingit üleloomulikku kujukest, ent mis see kõik tähendab - väga segane.
 
Richard Gavini "Junior G-Men vs. the Whisperers in Darkness" on samuti suurepärane lugu. Mitfordi linnakeses tegutseb noorukestest poistest FBI toetusgrupp (või noortekogu), kes täidab lihtsamaid ülesandeid. See on pooleldi tõsine, pooleldi mänguline üritus. Seekord tuleb lahendada ühe mahajäetud maja (Witch House) uute elanike saladus. Need näivad olevat vene rahvusest paar, kelle taustaks on justkui varasem mustkunsti-show. Loos on mitmeid topeltmängijaid.
 
Jay Russelli "At the Hills of Hollywood" peategelaseks on üks seksijanune turvamees, kes liigub ringi filmimaailmas. Seksuaalse alatooniga lugu keerleb televisiooni ja õudusfilmide ning selle ümber, kuidas neid saavad ära kasutada ka Lovecrafti maailmast tuntud olevused. Jällegi vaimukustest tulvil lugu ja mitte vilets.
 
Thana Niveau "Arkham House on Haunted Hill" on vormiliselt Maja, Kus Kummitab tüüpi lugu. Värske majaomanik on palganud turvamehe, selgeltnägija ja kaks tondikütti, et need veedaks paar ööd tema uues kinnisasjas. Nii pikaks nagu kaks ööd see asi siiski ei lähe, sest juhtuma hakkab peaaegu otsekohe ja pooled majja saabunutest lahkuvad teise ilma. Oletan, et autor on tahtnud kasutada kirjastuse Arkham House nime pealkirjas, et siis selle ümber kirjutada mingisugune lugu. Ei ole midagi originaalset selles.
 
Stephen Baxteri jutus "The Colour Out in Space" on aasta 1963 ja väike kahe naiskosmonaudiga USA kosmoselaev sõidab "üles", et päästa seal väidetavalt hädasse sattunud Juri Gagarin. Nõukogude pool olevat "asjaga kursis". Minajutustajal tekivad kohe kahtlused teise piloodi suhtes (keda ta näeb alles laeva minnes), kellel on kaasas taktikalist tuumarelva meenutav ese. Lugu pulbitseb Cthulhu Mythosest ja võib-olla on sellega veidi üle pingutatud. Jutt lähtub Lovecrafti loost "Colour Out of Space", eelkõige vist sellest kohast, kus 1882. aastal Nahum Gardneri farmi territooriumile maandunud Värvust nähti hiljem tagasi ilmaruumi sööstmas. Loos on ka kosmoselendude ajalugu kõvasti ümber kirjutatud.
 
Epiloog on lühike "The Shadow Across 110th Street", autor Kim Newman. New Yorgi voodoo-templis on toime pandud tõeline veresaun, kus ilmselt ohverdamisrituaali ajal on tapetud kümneid mustanahalisi osalisi. Aga see on vaid üks paljudest lähipäevadel toimunud apokalüptilistest juhtumitest suurlinnas. Vähene politseigrupp saabub kohale ja kratsib kukalt. Üldiselt on see lugu selline haltuuramaiguline, aga võib olla, et ma lihtsalt ei saanud puändist aru.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Suurepärane linnamiljööle tuginev õudusjutt.
 
Lahutatud kirjanik on majanduslikult sitas seisus ja ta otsustab elama asuda halva mainega Londoni kvartalisse, mida peetakse ohtlikuks, sest üür on seal minimaalne. Juba esimesel õhtusel teekonnal pubi poole, ilmuvad ei-te-kust tema ümber 8 jõulist ja lühikse soenguga meest. Vähese jutuga tüüpide märkustest võib arvata, et kirjanik saab kohe peksa. Lihtsalt niisama. Veidi eemale ilmub ka üheksas tüüp - varjukuju, kelle nägu pole näha. Tüübid keelavad kirjanikul tema poole vaaadata. Mees pääseb kerge tohlakaga, aga lugu on kummaline. Kaheksa meest ilmuvad pea igas õhtuhämaruses kvartalisse, seisavad, midagi ei tee, isegi juttu ei aja. Nende juures on märgata ka ühte varjukuju. Mis mehed need on, mida üritavad saavutada? Otseselt vägivaldsed ei paista olevat. Ühel õhtul märkab kirjanik oma aknast, et mehed kisuvad maasta lahti mingit laudadest luuki ja kaovad maa alla. Pärast verand tunnist ootamist otsustab mees asja uurima minna. Keldriruumist kostab tundmatus keeles palvelaulu, pätikamp põlvitab, nende ees seisab varikuju...
 
Meeldejääv ja sünge lugu ilma väga arusaadava lõpplahenduse või põhjenduse või selgituseta. Lugu on ilmunud Ramsey Campbelli, Jack Danni ja Dennis Etchisoni koostatud sümpaatses antoloogias "Gathering the Bones", mis sisaldab Austraalia, USA ja UK autorite jutte, kõiki 1/3 jagu.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Raamat rubriigist, mida ingliskeelsetes antikvariaatides tavatsetakse nimetada occult novel'iks.
 
1920-ndate alguse Inglismaa. Sündmuste alguses on peategelane William üliõpilane Oxfordis. Sel perioodil puutub inimene kokku kõiksugu inimeste ja vaimsete hoovustega ning üks mõnevõrra ebameeldiv tuttav on noormehele Donnithorne - päris sõbraks teda vist nimetada ei saa. Arstiteadust õppinud donnithorne on kõrge enesehinnanguga karismaatiline tüüp, kes on koondanud enda ümber veidi nooremaid inimesi, kuigi pole täoselt aru saada, mida ta taotleb. Tema jutust käivad läbi inimese võimas tahtejõud ja ebamäärased viited võimalusele allutada inimesi 100%-liselt enda soovidele. Mees näib valdavat hüpnoosi, mida korduvalt võrreldakse mao pilgu ja hiire suhtena. Hüpnoos võikski olla romaani keskseid märksõnu.
 
Kuna Donnithorne näib oma võimeid kasutavat kurjadel eesmärkidel, tõmbub William yemast eemale, ent aastaid hiljem puutub ta vana tuttavaga taas kokku ja paistab, et hüpnotisöör on jõudnud oma võimete arendamisel veel kaugemale: tema "ringi" kuulunud inimestega läheb halvasti - surnuks joomine, hüpnoosi all enesetapu tegemine jne. Asi on selle võrra halvem, et Donnithorne näib huvi tundvat Williami sõprade, sh kihlatu vastu, kellel on n-ö meediumi võimeid. Üleloomuliku ja võimsa kurjuse jõu vastu saab William pooljuhuslikult abi ühe erakust mehe käest, kes kajastab lõputut Headust, ent kel samuti on üleloomulikke hüpnootilisi võimeid. Kujuneb välja arhetüüpne pimeduse ja valguse võitlus, kus loo üldise tonaalsuse järgi võib ette näha, et halbadel peab minema halvasti. Enne lõppu tuleb küll pettemanööver, kui Williami abikaasa (justkui) tapetakse, aga asi see siis kirjanikul teda ellu äratada pole... Williami ja tema kihlatu/abikaasa suhte arengule on autor pühendanud raamatus omajagu trükiruumi koos kogu tolleaegse konservatiivse õhustiku ja kõrgklassi miljööga.
 
"A Brother of the Shadow" peaks olema Gertrude Colmore'i ainuke üleloomulik romaan, kuigi ISFDB liigitab ekslikult veel kaks romaani ulme hulka. Üks neist - "Priests of Progress" keskendub teemale, mille poolest naisõiguslasest Colmore'i veel teati - loomakaitse ja vivisektsiooni (loomade elusalt lahkamine) vastu. Loomakaitse käib põgusalt läbi ka "Brother'ist", kus kuri hüpnotisöör tahab ohvedada positiivse tegelase kassi, kes aga samuti päästetakse.
 
Ükski kolmest Colmore'i romaanist, mis ma lugenud olen, ei pakkunud mulle palju, kuigi võib-olla oleksin pannud mõnel teisel päeval "A Brother of the Shadow'le" hindeks neli miinuse. Ega ma ei oska seletada, miks nii mõnigi raamat, millen on justkui palju madala kunstilise taseme tunnuseid, mulle ikkagi suhteliselt sümpaatne tundub.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

 Aasta 1957. Koolipoiss Kalev kuuleb enne magamajäämist oma isa juttu kellegagi, kes arutavad justkui tulevikku rändamise võimalust ja mismoodi siis inimene maailma tajuks. Et kui jääks magama nüüd ja ärkaks 150 aasta pärast. Kalev jääbki magama ja ärkab 150 aastat hiljem. Tulevikus satub ta kokku endaealise tüdrukuga, kes arvab, et poiss on valmistunud stiilipeoks. Tüdruk ei jäägi lõpuni uskuma, et Kalev on minevikust, küll aga mängib ta poisiga kaasa ja tutvustab talle tundmatuseni muutunud elu Tartus, kus kõik töö teevad ära tronkad (robotid), kus suheldakse "lokaatoriga", mis on midagi nuti/videotelefoni sarnast ja lennatakse "kopidega", mis on tillukesed hõljukid. Kalev omakorda peab tulevikulastele loendu elust 20. sajandi keskel.
 
Tegelikult ei või kindel olla, kas see kõik oli Kalevi unenägu või juhtus päriselt. Pigem see esimene. Igal juhul on autor alapealkirjastanud loo "teaduslik-fantastiline jutuke". Täiskasvanule see jutt eriti huvitav ei ole, ent arvan, et ka lapsena oleks see lugu mulle lapsik tundunud. "Hüpe tulevikku" on ilmunud kultusmainelise noortele suunatud antoloogiasarja "Jutupaunik" esimeses osas. Vana-Otepääl sündinud autori (sünninimega Maksim Reinhold) avaldatud asjade hulgas on ka teisi ulmejutte. Ühe pealkiri on "Lumeinimene", mis sai auhinnalise koha 1957. aasta ajakirja "Pioneer" jutuvõistlusel.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

See on nii lühike jutt - alla 2 lk - et üle ühe idee sellesse ei saagi mahtuda, aga kui see idee (koos teostusega) on tundub n-ö kümnesse, siis ei olegi lühidus miinuseks.
 
Jutustaja avab uksekella peale kodu ukse. Seal seisab keegi võõras, käes ämber ja põrandalapp, kes kohe sisse trügib. Võõras hakkab ohtrate vabanduste saatel põrandat pesema, liikudes mööda maja edasi ja pidevalt rääkides, et tal on piinlik, et ta sellise asja korraldas. Koduomanik on jahmunud - oleks nagu võõras inimene, aga käitumise ja jutu järgi peaks too tema juures varem käinud olema. Elutoas tulija ohkab ja tõdeb, et "aja substantsi pole nad siiski suutnud leida", misjäärel haarab taskust küpse tomati ja virutab vastu seina.
 
Võib-olla on selle kirjelduse järgi juba arusaadav, milles loo uba, nii et vabandan, kui kellegi lugemisrõõmu ää rikkusin.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Tuntud kirjanik Walter Streeter saab lugejalt lühikese ja ebamäärase kirja. See on justkui kriitiline ja etteheitev kirjaniku karakteriloome suhtes. All on ainult initsiaalid W.S. Kirjanik kehitab õlgu, aga vastata ei saa, sest aadressi ei ole. Kirju samade initsiaalidega tuleb veel, need muutuvad ähvardavamaks ja kirjanik märkab, et need on iga kord saadetud umbes 50 miili võrra lähemal tema elukohale. Viimases kirjas lubab W.S. nädalavahetusel külla tulla. Kirjanik märkab, et initsiaalid langevad kokku tema enda omadega, aga ta pole ju kahestunud isiksus, kes endale kirju saadab. Talle meenub aga üks samade nimetähtedega tegelane, kurjategija, kelle ta ühes oma raamatus halastamatult võlla saatis. Ta informeerib politseid, kes lubavadki nädalavahetuseks tema tänavale politseiniku julgestama saata. Nädalalõpp on käes, politseivormis mees jalutab tänaval, heliseb uksekell...
 
Edasi loete seda sünget juttu juba ise World Review'st, kogumikust "The White Wand and Other Stories" (1954), nagu siinkirjutaja, või mõnest muust avaldamiskohast.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Selle raamatu sain raamatukogust noorteraamatute riiulist, põhilised tegelased on 17-aastased. Märksõnad: satanism, ohtlikud sektid.
 
Lugu saab alguse ühelt erapeolt, kus Gerda tutvub Sixteniga. Samal peol tapab keegi rituaalselt naabri koera ja külaliste seas nähakse musta riietatud võõrast poissi. Sixten on üks kahest tegelasest, kelle kohta me teame, et tema päris vanemad pole teada. Teine poiss on Stefan - teda kasvatab vanaema. Poisid ei ole omavahel tuttavad ja seda, et nad on kaksikvennad, saame teada alles raamatu keskpaigas. Mingil hetkel selgub, et nende ema viibib juba aastaid vaimuhaiglas ja et ta oli noorena tõmmatud satanistide sekti. Seal sünnitas ta sekti juhile kaksikud, kes lubas need aga tehingu käigus Saatanale. (Nii et siis peaaegu nagu Eesti oludesse toodud "Rosemary's Baby".) Lepingu täitmise ajaks pidi olema poiste 18. sünnipäev. Nüüd on selle tähtpäevani veel lühike aeg ja tekib küsimus, kuidas toimuvat ära hoida. Poisid ise ei ole kaastööaltid, sest neis süvenevad saatanlikud jooned: nende teadvuse võtab aeg-ajalt keegi või miski üle ja sellel ajal teevad Stefan ja Sixten nii mõndagi tülgastavat.
 
Süžee jõuab lugejani erinevate tegelaste silmade läbi ja lühikeste peatükkide ajajoon ei ole lineaarne. See sunnib mõnevõrra pingutama, kaasa mõtlema. Lisaks põhiliinile on põimitus loosse muidugi sugupooltevahelisi suhteid ja ka neid probleeme, mis tekivad siis, kui üks sõpradest on jõukate vanemate laps ja teine peab leppima miinimumiga.
 
Ma oletan, et vastavale vanusegrupile on see täitsa tore raamat. Seda lugedes oleksin tahtnud noorem olla, siis oleksin ilmselt parema hinde pannud ja arvatavasti ka mõnedele liiga lihtsatele lahendustele läbi sõrmede vaadanud.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

See peaks olema seitsmes (aga mitte viimane) raamat kahasse kirjutatud sarjast "Professionalnõi oboroten". "Libahuntide arhiivid" liigitub koomilise ulme alamžanri, ent samas ka paljude fännide seas hinnatud kassiulmesse.
 
Romaanis seiklevad ukraina/vene/tatari taustaga abielupaar Aleks ja Alina ning trullakas kõnelev kõuts Pusik. Kõik kolm on eriagendid salajases tulevikuorganisatsioonis nimega Baas, kassi ja abielupaari vahel ei ole peremehe/lemmiklooma suhet. Kuigi lugu on kirjutatud Alina silmade läbi, eendub dünaamilisest triost kass, kelle totaka käitumise tõttu saab igasugust nalja: kõuts on buliimik, kõrge enesehinnanguga, rahahimuline, keeruliste peresuhetega. Kolmiku ülesandeks on teleporteeruda ajas ja ruumis sinna, kuhu vaja, ja võidelda igasuguste pahalastega, kes pärinevad slaavi mütoloogiast, ilukirjandusest. Nt lk 107 on lühike loetelu Baasi viimastest töödest: Röövel Ööbiku vahistamine ja väljasaatmine Istanbulist, Peata Ratsanikule uue pea hankimine, Gulliveri vabastamise apellatsioonikaebuse esitamine, tegelemine Winnie Puhhiga, kes Põrsakest pantvangis hoiab jne.
 
"Libahuntide arhiivid" koosnev 5 peatükist, millest igaüks sisaldab kolmiku ühte missiooni. Esimeses osas teleporteerutakse Arhangelskisse, aastasse 1775, kus üks kikimora on asunud kimbutama kohalikku kõrtsi ja - nagu selgub - soovib koos Rootsi isandatega Vene impeeriumist eralduda, luues omaette riigi. Teises episoodis sõidavad Aleks ja Alina oma kassile järgi Tsooni (Strugatskite omasse), kus too otsib koos teiste stalkeritega mingit kõike soove täitvat võlupalli. Kolmandas peatükis teleporteerutakse Holmesi-aegsesse Londonisse, kus ülesandeks on päästa kuulus detektiiv Moriarty käest, sest Reichenbachi joa juures toimunu sai nii õnnelikult lõppeda vaid seetõttu, et tulevikust tulid eriagendid ja aitasid Holmesi. Neljandas osas otsitakse taga kassi eksabikaasa küüneterituspalki ja viimases episoodis põrutatakse Rooma, kes Julius Caesari Vari turiste tapab. Kõigis osades n palju tähelepanu kulinaarial ja tegelaste rietusel; viimast peatükki saab kasutada ka Rooma reisijuhi või ajalooõpikuna, mille kirjutamiselon ilmselt kasutatud palju Vikipeedia abi.
 
Romaanis on ainest viieks komöödiafilmiks. Ega ei ole lihtne kirjutada 300 lk teksti, kus igas lauses või vähemalt lõigus on kild, vaimukus, nali, totrus, ja jääda sealjuures kõrgele tasemele. Seetõttu ei ole iga vaimukus väga vaimukas, aga mingil moel püsivad autorid siiski pinnal. Kõrvuti inimestega tegutsevad kääbikud, gnoomid, trollid, näkineiud, vampiirid, biorobotid jne. Kohati jääb mulje, et inimesed on üldse vähemuses. Komöödiažanr lubab vältida loogikat ja tõsiseltvõetavust, mis annab kirjanikele vabamad käed. Tulevikuagentide kõikvõimsus vaheldub nende ootamatute hättajäämistega, aga alati on mingi deus ex machina, mis nad päästab. Kohe algusest on selge, et midagi halba kangelastega juhtuda ei saa - isegi kõik n-ö pahalased on omamoodi nunnud ja lobisemishimulised tegelased.
 
Ajaviiteline koomika neile, kellel on vastavat soolikat. Neli miinus.
Teksti loeti vene keeles
Silver Sära

Järg eelmistele osadele adventures of "Deadly Dimensions" ja "Neural Psychoses" (sarja nimi on "Sherlock Holmes vs Cthulhu"), kuhu jookseb ka hulk selle raamatu sündmusi. Üldiselt on see üks erakordselt jabur tramburai, mille tegevus toimub 1891 Innsmouthis, Lovecrafti loomingu tundjatele teada-tuntud rannikulinnakeses. Holmes, Watson, Watsoni naine, väike laps, lapsehoidja, professor Moriarty, Cthulhu, Dagon ja veel mitu tegelast varasematest osadest kogunevad ühel ajal sinna, et lahendada dagoniitide ordu ja planeedi Maa eksistentsiaalseid küsimusi. Moriarty probleem oli vist tegelikult maisem - saada kätte tüüp, kes oskas tinast ja väävlist kulda valmistada.
Teksti loeti inglise keeles