Kasutajainfo

Ben Aaronovitch

22.02.1964–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ben Aaronovitch ·

Rivers of London

(romaan aastast 2011)

Hinne
Hindajaid
0
1
2
0
0
Keskmine hinne
3.333
Arvustused (3)

 

Eks neid sarju, kus tegelased üleloomulike vastastega võitlevad, seejuures muutuvad nad ise osavamaks ja vastased vastikumaks, ole päris palju. Mulle meenuvad kõigepealt Strossi Laundry ja Lukjanenko Dozorid. Kui aga neis on peategelasel sarja alguses mõningad algteadmised juba olemas (ja probleemiks saab pigem liiga kiire tõus, nii et autoril pole varsti enam huvitavaid vastaseid võtta), siis antud juhul alustab tegelane päris nullist. Peategelane avastab politseikoolile järgnenud praktika viimasel päeval, et näeb kummitusi ja suudab nendega ka suhelda. Ning suunatakse seetõttu peaaegu kõigist unustatud eriosakonda, mis koosneb täpselt ühest vanast võlurist. Kes teda siis õpetama hakkab.  

 

Omapära annab romaanile taust. Ehk siis personifitseerunud Thamesi lisajõed. Neid on olnud üllatavalt palju. Alamjooksu valitseb Emake Thames ja tal on hulk tütreid. Ülemjooksu valitseb Isake Thames ja tal on hulk poegi. Omavahel ei saa need kaks suurt hästi läbi, sest ei õnnestu kokku lepitada, kus peaks olema nendevaheline piir. No ja nooremal põlvkonnal on jälle omamoodi kiiksud. Londonit tundvale lugejale pakuvad kõik need sillad, väljakud, põiktänavad jne, kus tegevus toimub, ilmselt tublit nostalgialaksu. Minul jäi see arusaadavatel põhjustel saamata. Aga: peategelasel tuleb siis lisaks omavahel kaklevatele, inimestesse seestuvatele ja suvalisi ettesattunuid niisama tapvate kummituste püüdmisele tegeleda ka jõe kahe poole lepitamisega. Kusjuures tal tuleb võimsate vastastega vastamisi minna juba siis, kui ta peale hädiste tulekerade loopimise veel muud ei oska.  

 

Häiris, et vahepeal kadus tegevusest loogika. Täpsemalt, asjad juhtusid nii, kuna nii juhtusid asjad ka rahvalikus nukunäidendis Punch and Judy.  

 

Võimalik, et sari pöördub edaspidi paremaks, aga esialgu edasi lugema ei kutsu.  

Teksti loeti inglise keeles

Kiire, sõbralik, üsna võigaste füsioloogiliste detailidega, vähelahterdav, põnev.
See oli napilt öeldud, järgneb veidi ohtrasõnalisem.

 

Peategelane, nupukas, aga pisut rändava tähelepanuga noormees, on jõudnud politseitöös nii kaugele, et teda ootab mingisse osakonda määramine. Ta komistab väga täpselt nagu mõõdetud mulku, peaaegu korraga selgub, et ta näeb kummitusi, et Inglismaa politseis on eraldi osakond (olgu, ühe inimese suurune, aga siiski eraldi osakond!) üleloomulike kuritegudega tegelemiseks, ja ta sattub oma kummitusenägemise teemal kokku selle üheinimeselise osakonna ainsa liikmega, kes ta seepeale oma osakonda haarab. 

Tõesti, eelneva ärarääkimine pole mingi lugemisrõõmu rikkumine, see kõik juhtub raamatu päris alguses ning raamatu sisu on peamiselt ühe kuriteo jälgede ajamine, kusjuures kogu aeg tuleb sama valemi kuritegusid juurde. Laibarida.  Mõnevõrra on ka teisi liine, sest raamat oleks üsna vaene ilma ümbritsevat õhkkonda ja maailma tutvustamata. Mulle pakusid isa ja ema Thames'i kirjeldused, sobitumised, ohtrad järeltulijad ja missugused loomused nad kõik on, palju naudingut. Ent põhiliin on ikkagi mõrvarodu ja selle tipnemine päris rahuldustpakkuv. Videolõikudena kerkis toimuv silme ette küll.

Mulle meeldis väga, et raamat ei eitanud seksuaalsust, ent samas polnud ühtegi toorest armulugu. Sellist maailma ma tunnen ja mõistan. Väikesed detailid sellest, kuidas London on kultuuride ja rahvuste sulatuspott praegu, on olnud seda juba iidammustest aegadest peale ning miski ei valitse püsivalt, kõik lihtsalt sulatatakse ühte, olid samuti toredad. Natuke segaseks jäi ajas rändamise maagia ja mis värk sellega nüüd on, kas ja kuidas minevik või selle muutmine olevikku ja tulevikku muudab - samas, teatud moel mulle meeldib, et see segaseks jäi. Sest mulle on selged ühesed ajarännulood alati kuidagi valed tundunud - asi ei saa ometi nii lihtne olla. Kui kõik aeg on kogu aeg, on ju ka kõik muutused kogu aeg olemas! Midagi tegelikult ei saa muuta, kui muutus juhtub muutumatus keskkonnas. Nii et selle segaduse eest samuti pigem plusspunkt.

Mis mulle ei meeldinud: peategelane-minategelane suudab korraga keskenduda täpselt ühele inimesele. Ehk mõnes mõttes ma saan aru, tähelepanuvõime veidrus, aga IKKAGI. Mis mõttes ta suudab korraga vaadata Beverly tagumikku VÕI muretseda Lesley pärast VÕI hoolida oma bossist, aga mitte neid asju korraga? Minu teadvus küll sedasi ühekihiline pole. Et ta muu tegevuse vahele natuke oma vanematest mõtles ja nende pihta tundis on ses kontekstis suur asi - samas, lapsepõli on suhteliselt tugev mõjutaja, me ei oleks need, kes me oleme, kui poleks olnud just sellist lapsepõlve, nagu oli. Ehk natuke veider. Aga mitte palju.  Ja mulle muidugi meeldis väga, et tegelaste suhtes polnud mingeid selgeid "see hea - see paha" jaotusi. Teeb mu alati rõõmsaks!

Teksti loeti eesti keeles
x
Meelis Friedenthal
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mulle meeldis kõige rohkem see, kui ta kirjutas köögipoolest, kui sealt asi edasi läks, siis hakkas kiiva kiskuma, visandlikuks ja uduseks minema, konkreetsust oli vähe. Aga kannatas lugeda küll, täiesti.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka üldiselt meeldis, hästi kirjutatud, autor ei võta asja liiga tõsiselt, aga peategelaste omavaheline suhtlus tõi mingil hetkel "Vanamehe" multika silme ette, see hakkas natuke vb segama.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust väga hea raamat. Clarke kirjutab hästi, see on juba suur asi, saab lugeda nii, et vastu ei hakka. Mulle meeldis ka see, et ta ei andnud järele soovile kogu see värk mingiks mammutteoseks venitada. Nt oli tema kogumik Ladies of Grace Adieu mitmes mõttes huvitavam kui Norrelli ja Strange raamat. Siin tekstis on peale kõige muu selgelt tunda ka akadeemiline taust, mis tuleb ootamatult ja irooniliselt mitmes kohas välja. Ainult akadeemias töötav inimene saab teisi akadeemias töötavaid inimesi niivõrd põhjalikult põlata, nagu Clarke seda teeb...
Teksti loeti eesti keeles

See narkootikum on tegelikult olemas, aga selle nimi on vanemlus. Vaimukatest üliõpilastest ja veinistest filosoofidest saavad leludega mängivad vanemad, kes esitavad endale samas küsimusi, et mida nad siis õigupoolest teevad, kuidas asjad nii kaugele on läinud. Et siis allegooria või nii.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene lugu oli väga hea, tegelikult enamvähem senikaua, kui saladus püsis, oli raamat igati tugev, kahjuks lõpp läks täiesti puu taha. Kõige nõrgem Mitchell, mis ma lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Seiklus, suurema sisemise mõtteta, aga väga ladusasti loetav. See pisut õllehõnguline filosofeerimine iga peatüki alguses oli kõige parem osa. 
Teksti loeti eesti keeles

Kiire ja lobe lugemine. Idee kehade vahel pihustunud isiksustest on hea, küsimus tekib, miks vaid laevad ja Anaander Mianaai seda teed läksid. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis selle raamatu juures kõige rohkem Hiina kultuurirevolutsiooni kirjeldus ja sellest tulenevad hädad jms. Tehnilised ideed olid ka huvitavad, kuigi kohati panid ka kulmu kergitama. Raamat oli hea, aga mitte väga hea, võibolla tõesti liiga vähe kirjanduslik ning kohati liiga plakatlik. Tegelaste motivatsioonid selleks või teiseks käitumiseks tundusid võõristavad ja kuigi mul Hiina kirjandusega väga põhjalikku kogemust ei ole, siis ma päriselt siiski ei tahaks seda ainult teise mentaliteedi omaduseks pidada. 
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on kirjutatud kogumiku seat14c (seat14c.com) jaoks, mille üldine idee on üsna intrigreeriv (lendab lennuk ja satub 20 aastat tulevikku). Erinevad kirjanikud on võtnud ette ja kirjutavad lennuki reisijatest lugusid. See Nancy Kressi jutt jääb aga üsna väheütlevaks.
Teksti loeti inglise keeles

Nüüd välja tuleva filmi sabas võtsin loo kätte. Tõesti hea jutt, võibolla seni loetud Chiangi asjadest meeldis see mulle kõige rohkem.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ostsin selle raamatu lennujaamast ja lugesin lennukis ja pärast rongiga sõites läbi. Kindlasti on see üsna korralikult ja hästi jooksvalt kirjutatud, aga sealjuures ma kogu aeg imestasin, et miks ma seda loen. Juba "Tuule vari" mõjus mulle üsna närvesöövalt, aga see veel enamgi. Samas, täiesti ilmselt ei ole ma YA sihtgrupp, niisiis hindeks `neutraalne`.
Teksti loeti inglise keeles