See raamat kannab rootsi keeeles pealkirja Kirjad Maresilt, soome tõlkes Maresi jõud. Mõlemad on omamoodi täpsed, sest: a) tegu on Maresi kirjadega Punasesse klooostrisse; b) Selles raamatus avaldub Maresi jõud kogu täiuses, sest avateoses Maresi kasutas nimitegelane oma üleloomulikku jõudu vaid korra, siin aga korduvalt.
Kui triloogia avateos on küllaltki õbluke, siis nüüd vaadeldav on oma poolteist korda kopsakam (384 lk). Kaheksa aastat Menose saarel Punases kloostris veetnud Maresi läheb kodukülla Rovasi provintsi. Tema eesmärgiks on rajada kool ja hakata õpetama algul koduküla, siis ümbruskonna lapsi. Mõistagi ei meeldi see provintsi ülimale võimumehele, nadórile. Sealt siis raamatu põhikonflikt.
Võrreldes avateosega ja ka triloogia teose osaga (kloostri rajamiseni viinud Naondeliga) on käesolev palju mitmetahusem. „Maresis“ ja „Naondelis“ esindavad mehed ürgkurjust (üksikud helged momendid ei riku seda muljet), siin aga on maailm ja tegelased nagu olema peavad – see, mis on jalge vahel, ei määra tegelase olemust. Väga palju on õilsaid ja häid mehi (naiste kõrval), üks neist (vaene puuraidur) kujuneb pea sama oluliseks kui Maresi. See kõik annab mulle põhjuse pidada seda teost triloogia parimaks. Romaan on väga hea, tasemelt võrdne LeGuini Maamere lugudega või Robbin Hobbi parimate romaanidega.
Lisaks tuleb märkida, et nii „Naondel“ kui ka „Maresi jõud“ on siiski täiskasvanute fantasy, kus armastus, seks ja selle pahupooled (vägistamine jne) on loo loomulikud osad. Millegipärast pole neid raamatuid Vantaa raamatukogu täiskasvanute osakonnas, laenasin need laste poolelt.