Kasutajainfo

Richard Kadrey

27.08.1957–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Richard Kadrey · Cassandra Khaw ·

The Dead Take the A Train

(romaan aastast 2022)

Hinne
Hindajaid
0
0
1
0
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (1)

Kirjeldatud maailmas on palju maagiat. See on ka mõlema autori jaoks kodune teema - Kadrey Sandman Slimi sarjas oli alatasa kõrvaldada zombisid, deemoneid ja muud sellist klientuuri. Kadrey stiili ma arvan tundvat, ikkagi üle tosina romaani loetud, ja neid stiilinäiteid leiab ka sellest raamatust, kuni ühe positiivset üllatust märkiva hüüatusena. Nii et sündmused arenevad kohati üsna loogiliselt. Khaw karjäär sai alguse arvutimängude stsenaristina, hiljem on lisandunud raamatuid, aga tundub, et see algus jättis oma jälje. No et mänguloogika on veidi teine, üleminekud ühest situatsioonist teise võivad toimuda äkilisemalt, eriti nn "liivakastides".
Selles loos saavad tegelased sageli surma ja äratatakse ellu, süüakse ära, seestuvad või juhtub midagi veel hullemat. Vereohvrid vahel aitavad, vahel aga teevad asja hullemaks. Nii et värvikaid episoode piisab.
Sisu keerleb suuresti selle ümber, et peategelannal - vabakutselisel esoteeriliste probleemide lahendajal - on olnud rasked ajad. Lihtsaid töid ei pakuta, keeruliste eest ei taheta väärilist hinda maksta jne. Tuleb talle pähe endale kaitseingel manada. Läheb hangib raamatu (haruldus, muidugi!) kus sellekohane õpetus. Paraku saab ta õige manuskripti asemel võltsingu ja olevus, mis manamise peale ilmub, on kõike muud kui ingel. Ning kõik vihjab sellele, et olevusest vabanemise vältimatuks eelduseks on esilemanaja surm.
Positiivse poole pealt võib mainida näiteks peategelanna teadmisi psühhotroopsete ainete vallas. Mitte nii positiivne on see, et minu arvates on Khaw'le on kirjutamise käigus meelde tulnud, et tema koduses malaisia folklooris on veel mõni vastik elukas, veel mõni kaval lõks surelike jaoks, veel mõni loits, mis võiks kaasa tuua maailmalõpu. Ja mulle üldiselt ei meeldi, kui mängureeglid poole mängu pealt muutuvad.
Teksti loeti inglise keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustused:

Poliitiline ebakorrektsus on endiselt vägagi nauditav. Kui selgub, et üks demonessidest on androgüün, koguneb seksi ehk liigagi palju, aga ikka parem kui erektor. Pärast paari õnnestunud operatsiooni - või õigemini juba alates linnakese hävitamisest - tekib kodanik Morningwoodile väga võimekas vastane ja nii ta suuremast osast oma võimetest ilma jääbki. Aga olekski ju igav, kui kõik aina ülesmäge läheks. Tuleb ümber kvalifitseeruda käsitöömeistriks, tõrksaks õpetajaks lillade patsikestega goblin, kelle isa ja venna ta hiljaaegu nahka pani. Kohtumine kaose, kokkusattumuste, õnne ja ebaõnne jumalaga on samuti tore ja meenutas mulle miskipärast Sheckleyd.
Ei soovita kellelegi, aga ise kavatsen ka järgmist osa nautida.
Teksti loeti inglise keeles

LitRPG kokkupanekuks on mitmeid võimalusi. Tegevus võib toimuda paralleelselt reaalsuses ja virtuaalsuses ning see, kes on ühel pool sõber, võib teisel pool osutuda vaenlaseks vms. Muidugi võib kõik juhtuda ainult virtuaalsuses, aga ka siis on abiks, kui toimub mingi suhtlus seiklejate ja labürindi genereeritud kollide vahel, mitte lihtsalt NPC-de tuim nottimine. Peategelas(t)e võimete ja oskuste kasvu dokumenteerimine on ilmselt vajalik, jääb autori otsustada, kui põhjalikult ta seda teeb - väga kerge on arvuderägastikuga lugeja huvi hajutada.
 
Mida on siis sedapuhku teisiti tehtud? Peategelane pole õnneotsija või (tavamõttes) kangelane, vaid dungeoni genereeritud vastane eriti äpardlikele seiklejatele - ent ajapikku õnnestub tal dungeoni mõju alt vabaneda ja omandada vaba tahe. Teiseks on ta - eriti alguses - nii loll, et vajab pidevat autoripoolset kommenteerimist. Tema enda eksistentsiaalsed küsimused on: Kas see on söödav? Mõned raudesemed ei ole. Veel tähtsam küsimus: Kui on söödav, kas see on maitsev? Jällegi, seiklejad, st inimesed, on, aga puud mitte eriti. Oskuste kasv? Autor on kuhjanud kokku erakordselt põhjaliku komplekti oskustest, võimetest, lisahüvitistest jms, mis teevad võimalikuks järgmised oskused, loitsud jne. See võib tunduda tüütu, aga on samas ka üsna naljakas, eriti kui kujutada ette lugejat, kes pole mingil kujul D&D-ga varem kokku puutunud.
 
Peategelane ise oli vähemalt minu jaoks üsna üllatav. Kindlasti mitte ükski neist, kelle hulgast mängija väga paljudes mängudes saab oma kangelaseks valida: ei ole paladin ega druiid ega vibukütt ega... jne. Antud juhul on peategelaseks mimic, kelle esimeseks familiariks on succubus ja - juba romaani lõpuosas, kui ta võimed on oluliselt arenenud - teiseks familiariks fiend. Mõlemad nagu mõnest animest pärit: rinnakad ja väga napilt riides naisdeemonid.
 
Tarbetu kõrvalepõige: vägaammusel ajal, kui 286 oli tehnika viimane sõna, aga ka XT ajas asja ära, tundus Rogue kõige põnevama mänguna - kuni Nethacki tulekuni. Arvestatav hulk tunde kulus labürintides hulkumisele ja üksainus kord elus tundus mulle, et ees paistab kauaotsitud Yendori amulett. Aga ei, loomulikult oli see mimic...
Niisiis, peategelane on pealtnäha puust kast või kirst, kelle üks omadusi on kannatlikkus, võime päevade kaupa liikumatult paigal istuda ja seiklejaid oodata, sest kui mõni neist peaks optimistlikult kaane avama, leiab ta eest suure hulga väga teravaid hambaid... Kujumuutmise oskus areneb vähehaaval: et jalad alla võtta, kolme kombitsaga mõõkasid keerutada, kasvatada endale pimedas nägevad silmad jne. Igatahes, kui alguses on tegemist läbinisti rumala ja süüdimatu tegelasega, siis osa lõpuks, kolme kuu vanusena, on ta 33. leveli mimic ja ühtlasi 22. leveli warlord ning äsja hävitanud umbes 8000 elanikuga inimasula - mitte küll niivõrd ise, kui familiaridele käske jagades.
 
Kokkuvõttes: tegemist on sarjaga Everybody Loves Large Chests, mis on iga osa kaanele ka suurte tähtedega kirjutatud. Neid osasid on praeguse seisuga umbes üksteist. Ja Morningwood on antud juhul peategelase nimi: Boxxy T. Morningwood. Familiarid käivad peale, et tal võiks olla nimi. Kas nimi on midagi maitsvat? küsib ta. Jah, kinnitavad familiarid. Ja itsitavad tükk aega, kui miski random (või mitte päris random) generator talle sellise nime annab. Kusjuures puust kast, isegi kui ta võib soovi korral jalad alla võtta, on loomulikult (või vähemalt esimeses osas) täiesti aseksuaalne. Kuigi nii sarja kui avaosa nimi sisaldavad mõningat mitmetimõistetavust.
 
Millegi võrrelda? Mitmedki Pratchettid pole (isegi originaalis, tõlgetest pole mõtet rääkida) kaugelti nii naljakad. Samas ka mitte nii verised. Kui ma Murderbotiga tutvudes hindasin seda miinusega viiega, siis päris samal tasemel Boxxy ei ole. Aga seda lugu ette võttes ma ei tahtnudki midagi muud kui lõbusat paari-õhtu-lugemist ja just selle ma saingi. Olgu siis plussiga neli, ja vähemalt ühe järje loen ma veel.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei hakka siinkohal sisu ümber jutustama või arutama ulme ja maagilise realismi vahekorra üle teoses. Tahaksin lihtsalt rõhutada, et tegemist on kohalikus mastaabis tippkirjandusega. Romaan võiks olla lausa kohustuslik lugemine neile, kes kirjutamise teekonnal esimesed sammud juba astunud - algajatel, kes ise ka veel ei tea, mida teevad, pole sellest kasu. Aga mumeelest on õpetlik, kui põhjalikult peaks autor oma kirjeldatavat maailma tundma ja kui hoolikalt valima just selle loo jutustamiseks kõige õigema vaatenurga.
Nii mulle tundubki, et autoril oleks õigem jääda endale lähedaste teemade juurde ja loobuda tellimustöödest.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjeldatud maailmas on palju maagiat. See on ka mõlema autori jaoks kodune teema - Kadrey Sandman Slimi sarjas oli alatasa kõrvaldada zombisid, deemoneid ja muud sellist klientuuri. Kadrey stiili ma arvan tundvat, ikkagi üle tosina romaani loetud, ja neid stiilinäiteid leiab ka sellest raamatust, kuni ühe positiivset üllatust märkiva hüüatusena. Nii et sündmused arenevad kohati üsna loogiliselt. Khaw karjäär sai alguse arvutimängude stsenaristina, hiljem on lisandunud raamatuid, aga tundub, et see algus jättis oma jälje. No et mänguloogika on veidi teine, üleminekud ühest situatsioonist teise võivad toimuda äkilisemalt, eriti nn "liivakastides".
Selles loos saavad tegelased sageli surma ja äratatakse ellu, süüakse ära, seestuvad või juhtub midagi veel hullemat. Vereohvrid vahel aitavad, vahel aga teevad asja hullemaks. Nii et värvikaid episoode piisab.
Sisu keerleb suuresti selle ümber, et peategelannal - vabakutselisel esoteeriliste probleemide lahendajal - on olnud rasked ajad. Lihtsaid töid ei pakuta, keeruliste eest ei taheta väärilist hinda maksta jne. Tuleb talle pähe endale kaitseingel manada. Läheb hangib raamatu (haruldus, muidugi!) kus sellekohane õpetus. Paraku saab ta õige manuskripti asemel võltsingu ja olevus, mis manamise peale ilmub, on kõike muud kui ingel. Ning kõik vihjab sellele, et olevusest vabanemise vältimatuks eelduseks on esilemanaja surm.
Positiivse poole pealt võib mainida näiteks peategelanna teadmisi psühhotroopsete ainete vallas. Mitte nii positiivne on see, et minu arvates on Khaw'le on kirjutamise käigus meelde tulnud, et tema koduses malaisia folklooris on veel mõni vastik elukas, veel mõni kaval lõks surelike jaoks, veel mõni loits, mis võiks kaasa tuua maailmalõpu. Ja mulle üldiselt ei meeldi, kui mängureeglid poole mängu pealt muutuvad.
Teksti loeti inglise keeles

Hea sõnaga alustades: mulle meeldib autori stiil. Selles on omapära, see on peaaegu äratuntav.
Mis mulle ei meeldi, on see, kui 10 lk jutu kogu tegevus mahuks poolele leheküljele, kõik ülejäänu on tausta lahtikirjutamine.
Ja kohe eriti ei meeldi, kui see taustakirjeldus on autori, mitte peategelase vaatekohast.
Teksti loeti eesti keeles

Just selline postmodernistlik soga kukub välja siis, kui peavoolu kirjanik - ja seejuures hinnatud kirjanik - püüab mastaapset, sügavmõttelist jne ulmet kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata tekivad paralleelid Amberi ja Chronomasteriga, aga ma ütleksin, et Zelazny astus sammu edasi. Jah, Farmeri tasku-universum oma kihilise ülesehitusega on huvitav. Ühel kihil vana-Kreekast (või selle mütoloogiast) pärit tegelased, järgmisel keskaegsed saksa (ja juudi!) rüütlid, kusagil indiaanlased jne. Selle maailma loonud jumalalaadne entiteet käis portaalide kaudu erinevatel kihtidel lõbutsemas või midagi muutmas-nokitsemas, kadus siis aga ära, asemele ilmus paha jumalalaadne, kes korraldas mitmesuguseid jamasid, kuid viimastel aegadel pole temagi enam näole andnud. Ning kihilt kihile pääseb hädapärast ka nö jalgsi, aga see nõuab väga suurt pingutust.
 
Nagu ütlesin, meeldis Amber mulle rohkem. Seda umbes kolmel põhjusel. Esiteks, kui keegi satub riidekapi kaudu võlumaailma, siis on see minu jaoks liiga Narnia (mida ma kohe üldse pole suutnud lugeda). Teiseks, liialdused. Näiteks läbivad kaks tegelast kahe nädalaga tuhat kilomeetrit läbipääsmatut metsa, jõuavad järsu mäenõlvani. Üks tahaks hakata kohe mäkke ronima, teine arvab, et puhkaks kolm päeva ja koguks toiduvarusid. Kuna järsku nõlva mööda ühelt kihilt teisele jõudmiseks kulub pool aastat, siis pidi see toidukott ikka päris suur olema. Kolmandaks, Amberi Corwin tegutseb järjekindlalt ja sihipäraselt, et oma mälu ja positsioon tagasi saada. Kodanik Wolff rändab röövitud armukese otsinguil suht sihitult ringi, satub alati õigetesse kohtadesse ning igasuguse eelhoiatuseta tuleb talle järsku meelde, et näh, selle nurga taga peaks uks olema.
 
Neljas põhjus pole nii oluline ja ma olen õppinud selliseid asju ka näiteks Veskimehe romaanides mitte tähele panema. Et siis need inimeste, kohtade, riikide, rahvaste ja elukate nimed, mida on pea võimatu hääldada või meeles pidada. Reeglina polegi seda pingutust vaja, sest õigel hetkel ilmub välja mingi taibu, kes seletab peategelasele ära: need on need, kes on nondega sõjajalal.
 
Tundub, et niipea ma järgesid lugema ei hakka.
Teksti loeti inglise keeles

Inimesed on jõudnud planeedile, kus kasvab taimi ja vetikaid, mida annab kasutada, ja ilmselt on muudki kasulikku. Selgub aga, et seal esineb mõistuslik eluvorm. Põlvekõrgused, kombitsatega, roomavad mööda muda ning ega seda mõistust väga palju ei ole. Abstraktne humanism (?) nõuab, et kohalikega tuleb hästi läbi saada, ei mingit tööstuslikku kaevandamist.
 
Jutt on esitatud kohaliku pealiku kaudu. Kelle peamine mure on lühike eluiga, ainult paar aastat - eriti kui selgub, et inimesed elavad kümneid aastaid. Ehk on sisuliselt nagu surematud. Surematuse nimel on kohalik (sobiliku nimega Narr) valmis inimestele pugema, kõik endast väiksemad tööle rakendama, et aga rohkem vetikaid kasvatada. No ja pikem eluiga laseb teha ka pikemaajalisi plaane.
 
On Leckiele omaselt kiiksuga lugu, aga mulle seekordne kiiks eriti ei meeldinud. Pigem tuletas meelde Asimovi "Jumalad ise" paralleelmaailma jaburaid elukaid.
Teksti loeti inglise keeles

On kaks meest, kes tegelevad probleemide kõrvaldamisega, Ford, kes on elus, ja Neuland, kes on juba ca sadakond aastat surnud, ning probleemiks on tavaliselt mõni ebameeldiv inimene või olend. Seega siis umbes samassugune teineteist täiendav duo nagu Darger & Surplus, ainult üldse ei ole sarnane. Tööjaotus on selline, et Neuland tapab elavaid ja Ford tapab surnuid. Ringiliikuvaid tegusaid surnuid, nagu ka maagiat, on maailmas mitte just liiga palju, aga mõnevõrra siiski.
 
Duol läheb New Yorgis üks töö untsu, objekti asemel otsustavad nad tappa hoopis neile valetanud kliendi. Kuna pärast seda pole loota, et keegi neid niipea palkaks, sõidavad nad Californiasse ning hoiavad madalat profiili - et kui kellelgi on neid vaja, siis küllap ta neid ka leiab. Selgub, et linnast väljas, keset eimidagit elabki multimiljonärist vanahärra, juba üsnagi eakas ja jõuetuna ratastooli aheldatud. Vanahärral ongi üks mure ja ta saadab ainsa elusa sugulase, kahekümnendates eluaastates lapselapselapse duole tööd pakkuma.
 
Mulle horror eriti ei istu, Kadrey hoogne ja huumoriga pikitud jutustamisviis aga sobib. Hea horrorisõbra Silveri jaoks oleks tekstis, ma arvan, sõbralikku huumorit liiga palju...
Teksti loeti inglise keeles

Tegelt ma lausa ootasin seda raamatut. Kui ilmus, läksin poodi ja ostsin kohe ära, isegi kaalumata, et Evalt tellides saaks poole odavamalt. Ikkagi ju Eesti kahe aasta parimad ulmejutud. Hea küll, see on ehk liialdus, aga eelmised jutuvõistlused on toonud vähemasti ühe või kaks head juttu.
 
Nii et seadsin end istuma, rüüpasin oma topeltespresso ära, avasin raamatu... ja juba kuuendal leheküljel tõi igavus, mida võimendas (taas!) ebaõnnestunud küljendus, kaasa vastupandamatu une ning raamat kukkus tugitooli ja seina vahele. Ja ununes sinna nädalateks.
 
Muidugi, aastad pole vennad. Ei sündinud uut Apelsinikollast ega Käilakuju. Isegi mitte Lumemarjaverd. Iga autori puhul võis olla tegemist suure sammuga parema kirjutamisoskuse poole (või siis arusaamiseni, et ehk oleks siiski mõistlik pigem ikebanaga tegeleda), aga kohalik ulme selle kogumikuga oluliselt edasi ei nihkunud.   Nõndanimetatud esikohajutust kirjutasin eraldi, teistest pole nagu mõtet. Oli üks tugevat nelja vääriv jutt, milles oli nimisõna "vokk" leidlikult sidesõnana kasutatud ja milles oli õnnestunud vaos hoida LitRPG levinud viga, pidevat skill pointside loendamist. Lõpp oli ehk aimatav, aga siiski meeldiv.  
 
Kui ülejäänu oli nii enam-vähem, autorile vast olulisem kui lugejale, siis oli kaante vahele sattunud ka üks tõeline õnnetus, pastišš Verne'i ainetel. Igal ajastul on siiski oma stiil, nii muusikas, kujutavas kunstis kui kahtlemata ka kirjanduses, milles väljenduvad just selle perioodi (ja piirkonna) inimeste hoiakud ja arusaamad. Kui tõesti pakub lõbu sundida piitsaga surnud hobust edasi astuma, siis alustaks juba (Euroopaliku kultuuri) alguses, Iliasest. Kah ju ulme: kangelaslikud võitlused ja üleloomulikud sekkumised. Kuigi, impotentset vene spiooni ei saaks sinna vist jutustajaks saata. Aga paluks siis juba heksameetrites, eksole.
 
Mida ma tahan öelda: mul poleks midagi Nautiluse saamisloo vastu, kui see oleks kirjutatud 21. sajandile omases neorealistlikus võtmes. Mida söödi, kus elati, millised olid jutustajaisiku suhted printsist sõbra haaremiga jne. Siis ma viriseksin ainult selle üle, et zombid mulle eriti ei meeldi - esitab oma jutustust ju juba surnud jutustaja.
 
Ma ei arva, et parema tulemuse saamiseks peaks ulmejutuvõistlusi harvem korraldama. Tundub vaid, on juhtunud sama, mis juba tükk aega tagasi romaanivõistlusega: tuntumad tegijad ei söanda osaleda, sest näiteks seitsmendaks jäämine oleks ju väga piinlik, uutele tulijatele on see aga pea ainus võimalus võimalus endale nime teha (ja alus tulevikus kulkalt toetuse lunimiseks).
Teksti loeti eesti keeles

MurderBot on tore tegelane. No näiteks see, kuidas tal kohati jookseb teadvuses umbes viis erinevat mõttelõnga. Tema sarkasm ja eneseiroonia. Nii et mulle pakkus just peategelane meeldivat lugemiselamust.
Mis nii tore ei olnud - tegevus oli otsene jätk varasemale, aga ega ma enam nii täpselt ei mäletanud, kes on kes ja miks asjad just nõnda on. Tegevus küll minu jaoks kuigi oluline ei olegi. Nagu MBotiga ikka, on olukord alguses segane, aga siiski lubav. Siis lähevad asjad ikka hullemaks, juhtub paar ootamatut ja ohtlikku pööret, tuleb lootusetuna tunduv lahing... No ja muidugi päästab MBot oma inimesed ära, muutub küll seejuures üsna auklikuks, aga lapitakse pärast jälle kokku.
Ah, nagu ma ütlesin, sündmustik pole oluline. Aga vahepeal tundub, et autoril püsib meeles kirjastusega tehtud leping ja nüüd tuleb lubatud leheküljed millegagi täita. Tähendab, kogu tekst ei ole võrdselt naljakas.
Teksti loeti inglise keeles

Et siis Hugo ja Nebula mõlemad... Huvitav, kas Nebula žürii koosnes ainult naistest, või siis ei ilmunudki tõesti midagi paremat.
Sisu: Varajases faasis raseduse avastamise meetodid ja likvideerimine ca viimase 3500 aasta vältel pluss sadakond aastat tulevikugi kohta.
Olen varemgi väitnud, et ajateljel edasi-tagasi hüppamine mulle üldiselt ei meeldi. Antud juhul oli see vast siiski õigustatud ja korralikult teostatud - ma ei hakanud toodud viidete õigsust muidugi kontrollima.
Stiili poolest võiks vabalt kolme panna, liiatigi on probleem suurele osale inimkonnast oluline, eriti veel neile, kes on sattunud sündima usuhullusest haaratud riigis. Aga lõpuni lugeda ma seda ei suutnud. Mis peaks tähendama hinnet üks. Hea küll, võtame keskmise...
Teksti loeti inglise keeles

Autor on välja mõelnud huvitava maailma, kuid minu arvates valinud vale vormi selle tutvustamiseks. Tähendab, maailma põhjalik kirjeldus ei anna eriti juurde lugu niiöelda koos hoidvale põgenemiskirjeldusele ja samune põgenemine ei illustreeri kuigivõrd seda mullistunud maailma.
 
Oleks saanud läbi ajada lühema versiooniga: keegi, olgu siis usujuht või miski dünastia viimane ellujäänud liige või miski kukutatud poliitik, Enrico Chivaldori või keegi teine, peab pagulusse põgenema, teel kohtub ta nii toetajate kui vaenlastega, nende maailmavaade selgitab lühidalt, miks keegi kumma poole on valinud, kogu maailma religioosse vms jaotumise järele pole mingit vajadust. Ja samas on selles loos materjali terve romaani jaoks.
 
Maailmavaate muutumiseks, uute tõekspidamiste omaksvõtmiseks kuluvat aega mõõdetakse pigem põlvkondades kui aastates. (Muidugi on alati idioote ja oportuniste, vt märksõna "juunikommunistid".) Ma ei taha sellega öelda, et tegevus peaks ulatuma läbi mitme põlvkonna. Küll aga leiduks olulisi tegelasi, kelle perekondlike draamade kaudu muutunud maailma mõjusid näidata.
 
Mumeelest oleks islami ja vene õigeusu argitasemel lepitamine vägagi keeruline ülesanne. Ühelt poolt islami range keeld elusolendite kujutamiseks ja teisalt vene õigeusule omane pühakute ja ikoonide rohkus. Ma nüüd ei tea, kas autor on teinud seda teadlikult või kogemata, aga on üks detail, mis tõstab jutu hinde hädise nelja peale. Islamis on paar erandit, mis inimest siiski kujutada lubavad. Esiteks peavad arstiks õppijad ju teadma, mismoodi inimese (ja isegi vastassoost inimese) organism toimib. Ja hiljem lisandusid tagaotsitavate kurjategijate pildid. Nii ongi loogiline, et üks seltskond, olles näinud mitmeid pilte Jeesusest, peab teda eriti ohtlikuks kurjategijaks.    
Teksti loeti eesti keeles

Eelmine arvustus oli küll pelutav, aga kaanepilt meelitas siiski lugema. Ja kuna teadsin, et midagi erilist pole oodata, polnud ka midagi kaotada. Ning meelelahutusena mulle täitsa sobis. Kassid olid toredad, delfiinid olid toredad, üle kõige meeldis mulle aga autori oskus dialooge kirjutada. Kusjuures neis dialoogides tõtt ei räägita, ainult vihjatakse, kui sedagi.
Kõige üleliigsem asi romaanis oli minu jaoks 8. peatüki esimene pool, vulkaanisaare ajalugu. Aga muidu - oli küll kohati üle võlli, aga mis siis? Krimkas oleks tõde paljastatud sammhaaval, niiviisi pinget juurde kruttides. Antud juhul pöörati kõik senine pea peale ühe ropsuga - aga see polnudki ju krimkana mõeldud.
Mäletan nagu ähmaselt, et Old Man's Wari ma alustasin, aga ju siis tüdinesin rauakolinast. Nii et esimene Scalzi, mille ma lõpuni olen lugenud...
Teksti loeti inglise keeles

Nagu pealkiri vihjab, on tegemist ulmetaustaga krimkaga. Ja kui sellest vihjest väheks jääb, siis võib lisada, et autor on John le Carre poeg (passis on mõlemal muidugi Cornwell). Et siis kõigi osaliste kahtlustamine on romaani loomulik osa. Ulmest nii palju, et farmaatsiafirma on välja arendanud preparaadi, mis teeb organismile restardi: kõik haigused ja kahjustused kaovad, valdav osa mälust samuti, täiskasvanu kehale lisandub igal preparaadi manustamisel ca 25% kasvu ja kehamassi, mõne kuuga tuleb uuesti läbi elada kogu lapsepõlv ja mürgeldav teismeliseaeg. Aga tulemuseks on (peaaegu) surematus ja muidugi saavad seda endale lubada ainult vähesed väga rikkad - ja firmaomaniku sugulased. Mõningane ühiskondlik ebavõrdsus, seega.
 
Peategelaseks on eradetektiiv, kes saab suht hästi läbi politseiga, ent ka titaanidega (kuna preparaadi koodnimi oli T7, siis kutsutakse nii preparaadi manustanuid). Niisiis, üks titaan oleks nagu endale kuuli pähe lasknud, tema varasemate isiksuste või tegevuse kohta pole mingeid andmeid ja detektiivil tuleb hakata juhtumit lahendama. Stiil on meeldivalt hoogne, parimatel hetkedel meenutab lausa Chandlerit, mitte noirile omast sotsiaalpornot. Üle lugema ei hakka - kes loeks krimkat kaks korda? - aga oli päris meeldiv lugemiselamus.
Teksti loeti inglise keeles

Huvitava kompositsioonilise võttena on kogumiku avalooks paigutatud üks suuremaid äpardusi, see on nagu lubadus lugejale, et edasi saab ainult paremaks minna. Aga võtame siis autorite etteastumise järjekorras.
 
Jaagup Mahkra
Pehmelt öeldes see lugu ei kõnetanud mind. Kasutatud on NII lootusetult vananenud stiili: pilvepiirilt alla vaatava kõiketeadva jutustaja igavad loengud; pealtnäha lineaarselt kulgeva sündmustiku juures oluliste episoodide lugeja eest varjamine, et need siis kulminatsioonis kõrvupidi kübarast välja tõmmata... Tegelikult oleks sellest materjalist saanud jutu teha küll. Kui suurem osa maailma kirjeldusest välja jätta ja praegu peitu jäänud episoodid toimumise järjekorras lahti kirjutada, võiksid peategelase topeltmängu psühholoogilised nüansid isegi huvi pakkuda. Praegusel juhul hinne 2 - ma ju siiski suutsin selle läbi lugeda.  
 
Tade Thompson
Mitte midagi väga uut sündmuste toimumispaigas (meenub "Snow Crash") ega neis lenduvates hormoonides, lõpp on ehk natuke ebaloogiline, pärast Mahkra lugemist tundus nelja väärilisena, kogumiku laiemat konteksti arvestades siiski 3.  
 
Meelis Kraft
Karm lugu. Kohaliku taustaga lugu. Hea lugu. Usutav lugu - selles mõttes, et alles päeva-paari pärast, kui loo lummus hakkab hajuma, võib tekkida kõhklusi: näiteks et kas kuus kutsikat on ikka ilvese tavaline pesakond. Ulmeline osa aga kahtlusi ei tekita. Üldiselt mulle ajamasinaga mängimine - sündmuste esitamine nö vales järjekorras - ei istu, aga antud juhul oli see õigustatud. Hindeks muidugi 5, kogumiku kontekstis isegi plussiga.  
 
Seio Saks
Sümpaatne idee, millest oleks saanud enamatki välja arendada, praegune kild jääb nagu napiks. Avansina ja ka motot arvestades miinusega 4.  
 
Kell Rajasalu
Meisterlikud eri värvi killud. Ühte kaleidoskoopi panduna jääb tervikpilt ehk pisut hõredaks, aga parem ongi salapära säilitada kui lugejat liigsete seletustega tüüdata. Kahtlemata 5  
 
Häli Kivisild
Kohaliku taustaga ja nii hea lugu, et tahaks veidi viriseda. No et alguses on maailma võibolla liiga põhjalikult kirjeldatud. Võibolla oleks võinud neile põhjalaiustele lisaks numbritele ka oluliste asustatud punktide järgi nimed anda, et oleks lihtsam ette kujutada: Tõrva on vist üsna täpselt 58 peal. Ja (see on nüüd nali) natuke nagu feministlik on lugu ka: juttu on ühe pere nelja järjestikuse põlvkonna naistest, üsna tõenäoliselt olid neil ka isad, aga keegi isegi ei kahtlusta, et mõni kasulik omadus võiks neilt pärineda... Hindeks 5  
 
Miikael Jekimov
Ma ei tea, miks, kuid mulle tundub, et tegemist on korralikult teostatud tellimustööga. Mis kipub tähendama, et autoril pole sisuga isiklikku suhet. Kirjeldused on väga head, selles osas on autor oma oskusi varemgi näidanud. Inimsuhted on klišeelik, heal tasemel sotsiaalporno. Ja lugu lõppeb ära seal, kus asjad võiksid huvitavaks minna - no et kuidas see katastroofijärgne ühiskond toimib, mida seal toodetakse, millistest vahenditest peetakse üleval pagulaslaagreid. Aus 3.  
 
Henri Stravinski
Vabandust, aga see pole ilukirjandus, isegi kui koostaja seda tõsiteadulikuks fantastikaks nimetab. 1.  
 
Veiko Belials
Nii väga see lugu mulle ei meeldinud, et mõnede proportsioonide või tempode üle viriseda, aga siinses kontekstis sobib 5 hindeks küll.  
 
Edgar Pangborn
See on koostajal hea leid. Tõsi, tausta ja sündmusi koos hoidev liin, mingi sõge muusika, läheb minust väga suure kaarega mööda, ning aegumise märke on ka tunda. Ma ei hakanud originaali otsima, aga tundub vähemalt, et tõlkija on tekstiga hea kontakti leidnud. Kokkuvõttes 4.  
 
Indrek Hargla
Siin tundus olevat paar väikest ebaloogilisust või vähemalt seletamata jätmist. Aga samas väärib rõhutamist, et suur osa viidetest varasematele sündmustele polnud esitatud tuima autoritekstina (nagu paraku mõnes teises jutus) vaid just selleks mängu toodud isiku kaudu. (Kas 'mälur' on kõige õnnestunum ametinimi, on nüüd iseküsimus.) Korralik lugu, pole põhjust madalamaks hindeks kui 5.  
 
J.-H. Rosny seenior
See oli nüüd asi, mida ma esimesest peatükist kaugemale ei suutnud lugeda ja juba see nõudis suurt pingutust. 1.  
 
Ma olen loetud Täheaegadele tavaliselt neljasid jaganud, iga kord on ju ka paar head juttu olnud. Kui esimene ja viimane tekst oleksid prügikasti jäänud, oleks seekordne üllitis isegi viite väärt, õnnestumisi oli tavbalisest rohkem. Ja vormistus. Ma saan aru, et vahel on tore pöörduda juurte juurde, Urmas Alase Täheaegades oli tekst leheküljel tõesti kahes veerus. Loodetavasti jääb see ühekordseks meenutuseks. Ning selleks, et saaks pealkirja järele pikad rallitriibud (?) joonistada, pidi iga lugu algama paarisleheküljelt, mis omakorda tõi kaasa sobimatutena mõjuvad reklaamiküljed.
Teksti loeti eesti keeles

See on hea raamat ja samas üsna igav raamat. Tegevus toimub samas universumis, milles Leckie Abistavate-triloogia, sedapuhku pole rõhk Radchi impeeriumil; ääremaadel teeb pigem rõõmu, et impeerium nõrgeneb, kuna imperaatori kloonid on omavahel tülli pööranud. Aga ka ääremaadel on rohkesti intriige, tuhandete aastate pikkusi vaenusid, mälestusi genotsiididest jne. Lisaks pidev hirm presgerite ees - rassi ees, kellest pole teada midagi muud, kui et nad võivad ootamatult ilmuda ükskõik kuhu ja seal kõik hävitada. On kokkulepe presgeritega, et mõistuslikke rasse nad ei torgi, aga kui keegi alustab sõda või ahistab oma kodanikke, satub mõistuslikkus sügava kahtluse alla.
Romaanis saab üksipulgi selgeks, et "presgeri tõlk" võib olla ka ametinimetus, eelkõige on tegemist aga geneetiliselt parendatud liigiga; nad on aretatud küll inimeste baasil, aga täiskasvanuks saades ilmnevad neil mõned presgerite - inimeste seisukohast - üleloomulikud võimed. Õigupoolest oli tõlkide olemusele vihjatud juba triloogiaski, aga kuna seal oli tegevus keskendunud muudele asjadele, võisid need vihjed jääda tarviliku tähelepanuta. Tunduda lihtsalt veidrustena - kui tõlk teatab, et on nooruses palju inimesi söönud, "aga ainult neid, keda pidi sööma" või siis pole päris kindel, kas ta on parajasti Dlique või Zeiat. (Dlique on ka ainus vana tuttav, kellest ka selles raamatus korraks juttu tuleb.)
Aga. Kui juba triloogia puhul käis sagedane teejoomine mõnele lugejale närvidele, siis nüüd on seda veelgi rohkem. Ja väga harva õnnestub ka kohvi hankida. Teejoomisest tüütumad on pidevad kordused. Romaanis on kolm liini ja sageli kirjeldavad kõik kolm sama sündmust - veidi erinevalt. Kui kellelgi on mingi tunne, siis kirjeldab ta seda lehekülgede kaupa - ja mõnes järgmises peatükis uuesti. Isegi kui on tegemist eksistentsiaalse hirmuga, kipub see liiale minema.
Kui triloogias oli "tema" koha peal ainult "she" - isegi kui eelmises lauses oli öeldud, et habemega - siis nüüd on isikulisi asesõnu kuhjaga. Erinevatel rassidel, erinevatel rahvastel, vastavalt soole ja vist ka orientatsioonile, ametlikus pöördumises ja sõbralikus vestluses. Ning kuna peamine intriig käib selle ümber, kas keegi on inimene või presgeri tõlk - mõned arvavad üht- ja mõned teistviisi -, mis tähendab ka vastava asesõna kasutamist, siis ei saaks kogu seda jama tõlkimisel ignoreerida.
Teksti loeti inglise keeles

Romaan kuulub Laundry sarja, täpsemalt on tegemist sarja kuuluva triloogia viimase osaga. (Algas triloogia mäletatavasti sellega, kuidas haldjatest linnavahid jõuluvana lintšisid.) Raske öelda, kas sellega saab viimaks otsa kogu Laundry - ennegi on selles olnud niiöelda vahefinišeid, mille järel tegelaskond oluliselt muutub.
 
Nagu oli näha juba Merchant Princesi puhul, on Stross märksa osavam sarjasid alustama ja arendama kui lõpetama. Liiatigi, selgub järelsõnast, võttis autor eesmärgiks kirjutada endale võõras stiilis, nö mugavustsoonist väljas. Nii ongi suurem osa lehekülgedest täidetud igavavõitu kirjeldustega, mis peavad tõestama, kui närune ja ebahügieeniline oli elu 200 aastat tagasi. (Hea küll, postitõlla võrdlemine lennuki turistiklassiga on ju natuke naljakas.) Veel on hulk ruumi pühendatud vana teleseriaali (The Prisoner) ümberjutustusele.
 
Tegevus: eelmiste osade karm bitch satub haledatesse olukordadesse, ent tuleb oma söakusega neist lõpuks välja, kindlustades oma õukondlikku positsiooni sellega, et toob Britanniat valitsevale Mustale Vaaraole kingituseks Napoleoni 12-aastase klooni. Mängus on unenäolistel alustel tekkinud ajasilmused, "jumal masinast" tüüpi lahendus ja hulk ebamääraseid esoteerilisi võimeid.
 
Valitud jutustamisviisi tuntuimaks esindajaks on tõenäoliselt Jane Austen. Kuna ma pole selle daami loominguga tuttav, ei oska ma öelda, kas kõnealune romaan on jäljenduse - või paroodiana - hästi välja kukkunud. Strossi loomingu kontekstis ei vääri see aga kolmest enamat.
Teksti loeti inglise keeles

Sellega on nüüd natuke keeruline. Päris kindlasti on tegemist "Vita Nostra" järjega, aga see ei ole "Brevis esti" tõlge. Autorid on teksti muutnud, peatükke lisanud ja ära jätnud jne. Võimalik, et ingliskeelsele turule mõeldes, igatahes tõlkijaga tihedalt koostööd tehes - aga isegi kui mul oleks originaal kõrvale võtta, ei jaksaks ma suht keerulise teksti kõiki nüansse võrrelda. Nii et tegemist on nö autoriseeritud tõlkega. Sergei suri paar nädalat enne teksti kirjastusele üle andmist. Koos jõuti põhjalikult arutada ka "Brevi finieturile" tehtavaid muudatusi, aga eks näe, kas ja kuidas ja millal need ingliskeelsesse raamatusse jõuavad.
 
Veel keerulisem on öelda midagi romaani sisu kohta. No näiteks eelmise osa lõpust on peategelase, neiu Saša jaoks möödunud ebamäärane ajavahemik (mille käigus ta kohtab oma autoõnnetuses hukkuvat teisikut), edukate ülikoolikaaslaste jaoks pool aastat (ebaedukad on kadunud Väga Halba Kohta) ja reaalses maailmas on kulunud 15 aastat. Jälle on tegemist tavainimeste jaoks hoomamatute oskuste omandamisega. Käe sirutamisest mitme meetri kaugusele kuni ajasilmuste loomiseni, lendamisest oli juttu juba eelmises osas. Mingitpidi on tegemist kvantifitseerimatu kvantifitseerimisega ja reaalsuse mõõduka muutmisega. Lugeja jaoks on toodud mõned näited nende hoomamatute õpingute kohta. Nii saab Saša koduse ülesandena musta paberilehe kolme punase täpiga, ülesandeks on leida, millise viiemõõtmelise kontseptsiooni projektsioon see on ja väljendada kontseptsioon selle kaudu, mida see ei ole.
 
Mulle tundub, et lihtsameelsematel lugejatel tekib suur kiusatus romaan varem või hiljem pooleli jätta.
 
Üliõpilastest peavad saama sõnad (täpsemalt sõnatüübid) mingis ülimas tekstis. Saša näiteks on parooli omadustega verb käskivas kõneviisis, väga haruldane kombinatsioon, millega kaasneb võime senise maailma asemele uue loomine. Väga võimalik, et aluseks on võetud muinasjutt, milles väidetakse: "Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal." Ma olen üsna kindel, et seal ei mõeldud ainult ühte sõna, vaid sõnadest koosnevat teksti, seepärast on siis vajalikud ka need erinevad sõnatüübid. Tasakaalustavalt mõjub see, et jumala lihane poeg on üpris hädine äpu.
 
Keeruline raamat, mitte ehk nii uudne kui esimene osa, kuid kindlasti polnud lugemisele kulunud aeg asjatult raisatud.
Teksti loeti inglise keeles

Meeldiva üllatusena on Hutchinson pöördunud korraks jälle oma Killustatud Euroopa maailma poole. Mis mäletatavasti algas "Euroopa sügisega", millele tulid lisaks veel kolm romaani. Et siis jälle kullerite organisatsioon ja Euroopa, mis kohati kildudeks pudeneb ja kohati tükke kokku korjab. Nüüdne pole otseselt järg, tegevusaega on raske paika panna, üks vähestest vihjetest on "Krakovis tegutses kord üks legendaarne kuller", mis võib, aga ei pruugi tähendada meile tuttavat eestlasest kokka Ruudit.
Eesti on aga jälle mängus küll. Üks peategelastest on eestlannast politseiohvitser Krista, teine kuuekümne ringis teksaslanna Carey, karjääri lõpetamisele mõtlev kuller ja Texase Vabariigi litsentsiga eradetektiiv. Veidi põhjalikumalt kui pelgalt dekoratsioonina esindab Eestit ka alkohoolikust ajakirjanik Lenna. Sündmused toimuvad Tallinnas, Gliwices, Taani väikesaartel ja mujalgi.
Taust on ulmeline, lugu ise aga pigem Le Carre stiilis kulgev spiooniromaan. Carey kunagine juhendaja ja armuke korraldas Eestis suuremat sorti pahanduse, mõni aasta hiljem lavastab Poolas aga oma hukkumise autoavariis. Terasemad tegelased ei jää seda uskuma ning nii otsivadki teda Carey, Eesti politsei, Poola kullerid ja kahe paralleelmaailma salateenistused. Mõnigi kord üksteisele jalgu jäädes.
Olen tähele pannud, et kui raamat mulle meeldib, kipun norima pisiasjade kallal. Antud juhul - Tallinna kaart on ilmselt mingist alternatiivmaailmast. (Võimalik muidugi, et suurlinna elaniku jaoks ongi Tallinnas kõik asjad üksteisest mõne kilomeetri kaugusel - nii nagu tallinlase jaoks on Tartus kõik jalutuskõigu kaugusel...) Siis, poolakeelsete tänavanimede jms sabast oleks pidanud kohaliku keele omastava käände ära koristama ja ingliskeelses raamatus kasutama inglise varianti. No ja autor on kaunistanud teksti kõlava eestikeelse sõnaga "politseikolonelleitnant" - mis küll ei takista ohvitseri majorist otse koloneliks saamast. Jne.
Kuna Hutchinson siinmail kellelegi peale minu ei paista huvi pakkuvat, ei oska ka kellelegi soovitada. "Euroopa sügis" peaks olema enne läbi loetud, ja kõik selle järjed teevad tausta mõistmise mõnevõrra lihtsamaks.
Teksti loeti inglise keeles
3.2023

Tegevuskoht: Marss. Koloniseerimise algusest on möödas ligi 300 aastat, elanikke ca 6 miljonit (?), inimasustust on veel mõnel Päikesesüsteemi kuul ja ühes asteroidiparves. Marssi püüti algul terraformida, aga kui tehtud oli umbes 5%, leiti, et pole erilist mõtet. Elatakse pealt kinni kaetud suures kanjonis ja kraatrites, pealinn on muidugi Bradbury, on ka Wellsi nime kandev sõjaväeasula jms. Kuna suurem osa tööjõust on pärit Andidest, siis on valitsevaks religiooniks kergelt katoliiklusega segunenud usk Pachamamasse - mitte et rahvas eriti usklik oleks, aga on ju vaja nimesid, kelle kaela kõik ebaõnnestumised ajada jms. Ühiskonnakorralduses on määrava tähtsusega pettus, vägivald ja korruptsioon.
Peategelane: Hakan Veil. Ema müüs ta veel enne sündimist (umbes nagu) turvafirmale maha, nii et kuuenädalaselt opereeriti temasse autonoomne AI ja mõned turvasüsteemid. Parendatud võimete hinnana peab ta iga kaheksa kuu järel vähemalt neli kuud magama. Ärgates ei tundu söök ja puhkus eriti olulistena, küll aga on peaaegu vastupandamatu soov pidevalt kellelegi pasunasse anda. Ärkveloleku tsükli lõpus on ilmselt vastupidi, aga nii kaua romaan ei kesta. Töö, mille jaoks teda oli modifitseeritud, seisnes selles, et ta magas mingis pikemat aega teel olevas raketis, kui aga tekkis mingi ohtlik ja ootamatu olukord, äratati ta üles, et ta olukorra likvideeriks. Nagu ta tunnistab, oli ellujäämine ja inimeste tapmine selle töö juures see lihtsam osa. Mingil hetkel läks ta tööandjaga tülli ja jäeti Marsile, kus ta püüab eradetektiivi ja/või turvamehena toime tulla.
Nüüd - miks see romaan mulle meeldis. Esiteks täitis see meeldivat funktsiooni. Rüüpasin oma espresso sisse, võtsin mugava lugemisasendi, järgnes paarkümmend lehekülge mõttetut vägivalda ja seksi (vahekorras umbes kakskümmend ühele) ning juba vajusidki silmad mõnusaks lõunauinakuks kinni.
Olulisem oli siiski stiil. Toimuvast teab lugeja niisama palju kui peategelane, ehk siis sugugi mitte kõike. Marsi olusid ei anta edasi nii, nagu seletaks heatahtlik giid neid juhmile turistile. Nii peategelase sisemonoloogis kui tegelastevahelistes dialoogides ei korrata üle nende jaoks enesestmõistetavaid asju. Nii jääb lugejale mõndagi esialgu segaseks, aga mumeelest on see ainult hea: peategelane saab kaasa mõelda viitsivale lugejale lähedasemaks, samas kui mingid autoripoolsed seletused tekitaksid võõristava distantsi. Niisiis, lugeja saab üsna kiiresti aru, et VV-kanister on ühest V tähega punktist teise viiv kiirrong. Aga mõistmiseks, misasi on 'branegel, oli mul ikka mitut vihjet vaja. Kui järjest on kaks suurtähega sõna, siis võib see tähistada inimest, firmat, kohta, relva vms - võibolla hiljem selgub. Inimeste nimesid, muuseas, pole erilist mõtet meeles pidada; just nagu GRRMartini epopöas, saavad kõik kõrvaltegelased nagunii surma. Hea küll, siin jäävad kaks tükki ellu, aga ma ei ütle, kes...
Niisiis, Marsile saabub revident. Ja tema 116 abilist...
Teksti loeti inglise keeles

Et autor hiljuti nö päriskirjanikuks tunnistati, tõstis raamatu lugemisjärjekorras tüki maad ettepoole, liiatigi olin ühte Kalmsteini juttu varem lugenud ja see oli mulle meeldinud.
Mõnegi jutu taga on tunda vägevat nägemust, kahtlemata ei puudu ka oskus neid nägemusi sõnades edasi anda. Iseasi nüüd selles, mida on lugejal nende nägemustega peale hakata.
Niisiis, Lumemarjaveri on imho väga hea jutt. Kogumiku kompositsioon lisab oma plussi, esimest korda on rõhk inimlikel probleemidel. Ka Põgeneda rottidelinnast on väga hea jutt, praegu muidugi veel aktuaalsem kui kirjutamise ajal. Aga kui nüüd jälle kompositsioonile mõelda, siis edasine tekitab vaid pettumust.
Optimusega on autor kombanud valdkonda, mis talle ilmselt kõige paremini ei sobi. Tundmatu surma keksumäng mööda ajatelge on täiesti tarbetu. Ja Murtud süda on - jällegi, minu jaoks - masendavalt igav.
Kokkuvõttes: kaks viit, kolm ühte, mõned (peaaegu) kolmeväärilised. Mis sobib siis ka keskmiseks. Pluss kasulik kogemus: lugemisjärjekorra esimese kolmesaja sisse pole mõtet autorit võtta.
Teksti loeti eesti keeles

Selles loos on palju tuttavlikke elemente. Ei, see pole plagiaat, lihtsalt nö värvid on tuttavad. On PKDickilikku paranoiat: keegi jälgib kedagi, kes jälgib kedagi, ning pole kindel, kus on reaalsus, kus virtuaalsus või ettekujutus. On juhitamatu ja kurat-teab-kuhu kihutav kosmoselaev oma AI-ga (mulle pole "2001" kunagi eriti istunud, ütleme siis parem, et see sarnaneb Herberti-Ransomi Pandora-sarjale). On Le Carre stiilis spioonilugudele omast "keegi meist on reetur" pinget. On isegi midagi sarnast selle loetamatuks paisunud sarja algusosadega, kus kodanik Hari teatud perioodilisusega ilmus näpunäiteid jagama. On LitRPG poole kiskuvat protsentide lugemist ja edetabelite koostamist jne.
Kui need on vaid värvid, siis mis on peateema? Ei midagi vähemat elu mõttest. Täpsemalt, järgmiste põlvkondade elu mõttest. Kui esimene põlvkond on teinud mingitel, olgu siis majanduslikel, ideoloogilistel vms põhjustel pöördumatu elumuutuse ja sellega rahul, siis nende järeltulijad võivad kergesti jõuda pahura äratundmiseni, et keegi teine on nende elu neilt küsimata üheselt paika pannud.
 
Niisiis, on (vist) mõnesaja reisijaga põlvkonnalaev, mis peaks 150 aastaga (ja hibernatsiooni ei tunta) jõudma mingi soodsa planeedini, sest Maa on (võibolla) hävimas. Ja siis on (vist) neli noorukit, kelle ülesanne on tagada, et kui laev kohale jõuab, tunneksid selle reisijad oma eksistentsi mõttestatuna ja hakkaksid usinalt kolooniat rajama. Nelja nooruki jaoks liigub aeg teises tempos, nende üks päev vastab laeva viiele aastale ja kord päevas saavad nad laeval toimuvat mõjutada.
 
Seega on ühte romaani mahutatud hulk hüpoteese, kuidas teatud inimkooslust kahe-kolme põlvkonna vältel tegusana hoida. Muuhulgas kipub paistma, et õnnetunne ja elu mõttestatuse tunne on (sageli) pöördvõrdelised. Sellise materjali koos hoidmine on keeruline ja romaani esimene pool seetõttu igavavõitu. Seejärel tekivad usutavad intriigid: luuakse liitusid, armutakse, vihatakse, tapetakse... Ja stressiolukorrale omaselt ei käitu tegelased enam üleliia loogiliselt. Ning siis, pärast kunstlikult (aga mitte kunstipäraselt) väänatud pinget tuleb suht ootuspärane lõpp.
 
Ah jah, veel üks autoritele omane võte: toimuva taga on inimesega võrreldes üleloomulike võimetega tegelane (või mitu), kelle motivatsiooni pole võimalik mõista - ja nii ei pea ka autorid kõike üksipulgi lahti seletama. Hinne kõikus lugedes kolme ja nelja vahel, aga üks mõtlema ärgitav lõpudetail kergitas seda ülespoole: iga sajandi teisel kümnendil toimub...
Teksti loeti vene keeles

Jälle üks neid raamatuid, mille ma tüdimusega pooleli jätsin. Pealkiri tundus ju lubavana ja maailm oligi huvitav: mustkunst ja maagia on kokku sulanud, näiteks saab kaardipakiga trikke teha, aga vaenuliku publiku korral ka kaardid neile pähe kinni läkitada. Hoogsat tagaajamist on küllaga, natuke nalja ka.
Tegevusaeg on 1970ndate algus, peategelaseks Korea sõja veteran (seega ei saa ta enam väga noor olla), kes on äsja matnud oma mentorist mustkunstniku, kelle juures ta tsirkuses töötas, ja tahab nüüd eradetektiivina lihtsama elu peale pääseda. Aga juba esimese kliendiga tekivad tal väga suured raskused.
Esimesed kõhklused teose suhtes tekkisid sellest, et minu arusaam Rollingute Altamonti kontserdist on autori omale üsna vastupidine. Loogiline ei tundunud ka see, et Korea veterani jaoks on kõige vaenulikum asi maailmas saksa-jaapani maagia ühisosa.
Vastuse sain autori kohta andmeid otsides. Ta võis ju nooruses punkbändis mängida ja surnuaiavahina töötada, hilisemas elus sai temast aga vasakpoolne sõjaajaloolane. Kommarist antifa, tähendab. Midagi head pole sellistelt oodata.
Teksti loeti inglise keeles

On küll ladusalt kirjutatud ja idee on hea, aga lugemine läks minulgi vaevaliselt. Ilmselt nõuab see lugu nautimiseks mingit erilist meeleolu.
Teksti loeti inglise keeles