edasi hargneb tegevus meie päevade LA-s, kus leidub maagiat, libahunte, vampiire ja muud säärast rahvast. näiteks mooke, ringiliikuvaid surnuid, kes erinevad zombidest selle poolest, et on suht taibukad ega lagune nii kergesti. ning muidugi on LA-s arutu hulk lollpäid. romaani peategelaseks on supervaras Coop. kellelt tellitakse miski reliikviaväärtusega karbi vargus. vaevalt jõuab ta töö ära teha, kui ilmub järgmine jõud, kes teeb keeldumist mittevõimaldava ettepaneku karp uuesti ära varastada.
mind ei üllatanud, kui ma leidsin viite Gaimanile, küll aga see, et oli vihje ka Lukjanenko vahtkonnale. mõnetine sarnasus on autori Sandman Slimi lugudega - tegelastel on küll teistsugused ametid, kuid süžeelised rollid ja omavahelised suhted on analoogilised. autori tugevad küljed on endised: mõnusalt jabur taustsüsteem, üle võlli vägivald, vägagi naljakad dialoogid. hea küll, natuke hakkas romaan venima. nii et hinde osas ma hetkeks isegi kahtlesin. siis aga otsustasin, et ka oma võimetest 90% kasutav Kadrey on parem kui 99% end ulmekirjanikeks pidavatest veidrikest.