Richard Kadrey

Ärkab keegi kuskil ja alustuseks ei jaga ööd-ega-mütsi, kes ta on, kus ta on, miks ta on jne. Ta on veidras labori-laadses ruumis, kus robotkäed tema eest hoolitsevad, kaaslasteks kaks mumifitseerunud laipa ja kõik näeb vägisi sedamoodi välja, et ta on osaline eksperimendis, mis on õõvastavalt valesti läinud. Tasapisi tuleb mälu tagasi ja selgub, et tegelane on keegi dr Rayland Grace ja ta on kosmoselaeval, mis on äsja jõudnud Tau Ceti süsteemi. Ja et tema ülesanne on päästa inimkond väljasuremisest. 

Pealkirja tõlge on kindlasti tulevikus tõlkijatele paras pähkel. Mu meelest ei annaks nt "Projekt Ave Maria" sugugi edasi seda meeleheitlikku, viimase lootuse külge klammerdumise tunnetust. Miks mitte nt "Projekt Viimane Õlekõrs" :) Igatahes on see sureva Maa viimane lootus.

Tahtmata väga sisu reeta, ütlen siiski, et mitut moodi on mängus tähtedevaheline elu (see selgub tegelikult juba esimestes peatükkides, nii et väga kellegi lugemisrõõmu ei riku) ja nagu Weiri puhul varasematest raamatutest tuttav, siis tegemist on küllaltki detailirohke, pigem sellise tehno-thrilleri-laadse, lähitulevikku käsitleva seikuslooga. See, mis inimkonda ähvardab ei ole siis ei "tuleb suur asteroid" ega "tulnukad ründavad, sest meil on palju vett [või-mis-iganes-ressurssi]" ega "džunglist/igikeltsast/Pahast Valitsuse Laborist või terroristide käest välja ilmunud viirus". Mingis mõttes on tegemist looduskatastroofi, mingis mõttes justkui evolutsiooni keskmise sõrme näitamisega. Ja paradoksaalsel kombel on probleemi juurikas peidus ka võimalused selle lahendamiseks.

Paralleelselt käsilolevate probleemide lahendamisega, avaneb tagasivaadetena ka loo taust ning on võimalik dr Grace'i paremini tundma õppida. Peategelased ei sammu uljalt võidult võidule, vaid tuleb ette tagasilööke, kuid lõpuks pressitakse end siiski kõigest läbi. Ma ei ütleks, et lõpp on just päris klassikaliselt õnnelik, kuid huvitav kindlasti.
Hindeks "4", sest päris sellist tugevat head taset ei ületa. Eks ilmselt ikka see probleem ka, et "Marslase" mõõdupuu on ees ja kui ootaks midagi üllatavat, siis justkui jääb natuke puudu. Samas võrreldes "Artemise" probleemide nö väiksusega, siis mastaabivähesuse üle siin kurta ei saa. Ja samas on suur osa romaanist koondunud väga väikesesse punkti: tilluke kosmoselaev ja paar tegelast.

"Rise of the Jain" triloogia kolmas osa.

Võimalik, et siinkohal tuleks midagi öelda ka terve sarja kohta – Sõdur, sõjalaev, inimene… Miskipärast kõlab ’lahingulaev’ mu silmis uhkemalt ja poeetilisemalt kui ’sõjalaev’… A’ jäägu see tõlkijate inimeste otsustada. Ilmselt nagu ikka kipub selliste telliste puhul küsimus tõstatuma, on see, kas tegemist on ühe romaani kolme osaga või kolme eraldi seisva romaaniga? Järjed võtavad täiesti katkestuseta sündmuste kirjeldused üles samast kohast, kus eelmine osa lõpetas. Seega on minu silmis lihtsalt üks pikk romaan.

Heakene küll – mingid väga selged erinevused on kolme osa vahel olemas: kui esimene keskendub peamiselt tegelastele Cog, Trike, Angel ja Klient. Natuke mõni veel. Siis teises osas tõusevad keskmesse Trike ja Orlandine, lisaks näikse oluline olevat prador-kapten Orlik ja kolmas osa on juba suhteliselt konkreetselt Trike’i show, Klient, Orlandine ja teised on lihtsalt vajalikud dekoratsioonid. Kui esimene osa oli valdavalt kirjeldav, hästi dialoogivaene, siis teises osas tekkis dialoogi juurde ja kolmandas osas olid tegelased juba suhteliselt jutukad. Samamoodi areneb triloogias see esimese osa puhul küllalt teravalt vajaka jäänud inimlikkuse aspekt. Kuigi tuleb tõdeda, et paradoksaalsel kombel arenes Trike inimlikkusest ikka väga kaugele ja sama kehtib ka Orlandine’i kohta.

Nii et jah… Üldplaanis on „Rise of the Jain“ triloogia kolmas osa üks tõsiselt massiivne ja minu jaoks kurnav lahingukirjeldus. Relsskahurite, plasmakahurite, mateerialagundajate, energiakilpide, induktsioonrelvade, virtuaal- ja küberrünnakute, bio-, fusioon- ja muude reaktorite sähvimise-särina-kärina ja kõikmõeldavate eriefektide kaskaad on hingemattev. Hämmastav mastaap ja lehekülgedele laiali laotatuna lõpuks äärmiselt tüütu. (Välja arvatud muidugi juhul kui lugeja just midagi taolist otsibki.) Ühtegi tegelikult uut ideed siin raamatus polnud. Kogu see ulmebutafooria on juba varasematest osadest loetud-nähtud.

Minu jaoks personaalselt on oluline see, mis selgub Jaini ja Kliendi mineviku kohta. Mida ma saan teada Spatterjay viirusest ja huvitav on jälgida Trike’i ja Kliendi tegutsemist olukorras. Kokkuvõttes jäi mulle tunne, et 2/3 teosest on lihtsalt ballast ja kuna keerasin ikka vahepeal julmalt lehti edasi, libistades silmi diagonaalis üle teksti, siis eks ilmselt mõndagi olulist jäi ka märkamata... Süvenedes võiks siit ilmselt leida väärt viiteid Polity ja Pradorite kuningriigi poliitilistele suhetele, sest suhteliselt palju lehekülgi on pühendatud nii Pradorite kuningale kui EC’le, mis on Polity valitsev tehismõistus. Kahju on sellest, et Dragon’i nimeline tulnukas kaob vaateväljast, samuti Obsidian Blade’i nimeline erioperatsioonide sõjalaev, mille abil alistati teises osas sülem-intelligents Clade, mis palju hävingut külvas.

Kuri saab lõpuks tappa ja nagu asjakohane, siis võibolla ei saa ikkagi kah. (Natuke jäävad otsad lahti.) Aga vähemalt lühikeses perspektiivis on inimkond päästetud.

Ehk siis justkui oleks täitsa hea raamat (nagu kogu triloogiagi), kuid nimetatud vead ei võimalda mu meelest maksimumhinnet.

Ats on sisukokkuvõttes olulisema ära öelnud: Bob-1 läheb otsima ammukadunud Benderit, kes lahkus Boviverse’ist enne FTL-side leiutamist ja kellega kontakt on kadunud. Tal kulub mitukümmend aastat, et jälg üles võtta ja seejärel jõuda sinna huvitavasse kohta, kuhu ilmselt Bendergi kadus. Pole ka eriline spoiler, et ta leiab eest megastruktuuri, mis tekitab kõikvõimalikke seoseid eelmises kahes raamatus teemaks olnud Teistega, kes oma Dysoni sfääri tarbeks materjali hankides hävitasid ka terveid maailmasid koos sealse eluga. Eriti soovitav oli kui selle elu hulgas leidus ka mõistuslikke tegelasi. Vaidleks küll vastu hinnangule, et maailm on rahulik. Olgu – vähemalt esialgu ei toimu mingit niivõrd dramaatilist madinat nagu oli sõdimine eri riikide replikantidega, sureva Maa päästmine või sõda Teistega. Samas on suhteliselt teose alguses teema püsti selle Tähelaevastiku fraktsiooni ja teistega (Starfleet, Skippies, Gamers), kes kloonimise käigus toimuvate isiksuse muudatuste tulemusel aina ebabobilikumaks muutuvad. Õhus on konflikt.

Suurem osa teosest on siis seotud sellega, kuidas mõned Bobid ja üks Bridget (mitte-bob-inimreplikant) üritavad seal megastruktuuris Benderit otsida. See on justkui Jules Verne’i seiklusromaan 19.saj. loodus- ja kultuurivaadetega. Sekka on pillatud SF temaatikad ja natuke Bobverse’is toimuvat sisekonflikti, sest see Tähelaevastiku fraktsioon tahab ikkagi jõustada oma põhidirektiivi st välistada Bobide (ja tundub, et üldse replikantide) kontaktid bioloogiliste teadvuslike eluvormidega. Konflikt realiseerub.

Minu probleemiks selle raamatuga on, et autor on laiali valgunud. Benderi otsimine on muidugi selline leebe ja tore ja kohati põnev quest. Aga… sarnaselt kapten Granti laste rännakute kirjeldamisega jääb kohati ikka täiega venima. Kummalisel kombel saan tõmmata paralleele McDevitti „Omegaga“, kus tegelased seiklevad võõrtsivilisatsiooni keskel ja kuskil taustal terendavad mingid muud kriitilised probleemid. McDevitt siiski suutis need muud probleemid oluliseks kirjutada ja ka konkreetset tsivilisatsiooni ähvardas hukku. Ehk siis kriis oli olemas. Bobiverse’i neljas osa on mu meelest jätnud kriisi loomata.

Aga suht tore lugemine oli siiski.