Eks inimene kipub tundmatut tuntu kaudu seletama ja nii tekib ka uut lugu alustades, kuni autori loodud maailm veel selge pole, võimalikke paralleele - et mille moodi. Sedapuhku tekib neid lausa ridamisi: Charles de Lint oma urban fantasyga, sekka saab SanFran Stephensoniliku kirjelduse, siis ilmuvad, umbes nagu Zelazny Amberi teises osas, deemonid. Ning mõne meeldivalt segase asja puhul võib tekkida kahtlus, kas see on vanamoodsalt sõge, nagu näiteks Bester, või kaasaegselt sõge, nagu Pratchett.
Kui maailm juba paigas ja lugu omal jõul edasi veereb, meenutab stiil Chalkerit. Tõsi küll, Chalkeril on tavaliselt taustal mingid põnevad ühiskondlikud konstruktsioonid, Kadrey piirdub tegelaste tasemel kildudega. Siiski, "nagu Chalker" on mõeldud kiidusõnana, sest Chalkeri humoorikat teksti ma loen meelsasti, samas kui mõned tõsimeelsed eepikud: Jordan, Bujold, McCaffrey, Moorcock jne jne mõjuvad nüride ja igavatena. Ning üks nimi veel: ma olen kiitnud Vonneguti Cat`s Cradle` alapealkirju, mida võib luuletusena kokku lugeda. Selles osas annab Kadrey vanameistrile silmad ette. Kogu nimede nimetamise moraal - ma arvan, et vaid väga vähese lugemusega inimene võib millegi kohta öelda: nagu Kadrey. Mis muidugi ei tähenda, nagu ei võiks Kadrey meeldida.
Kosmogooniale pole liiga suurt rõhku pandud. Lihtsalt et on kolm sfääri ja ühest teise ei peaks pääsema, eriti inimesed kui madalaimad olendid, aga pika aja jooksul üht-teist mureneb ning siis ikka pääseb sfääride vahel liikuma. Ning kui teile tundub, et baaris on üks pukk juba pikka aega tühjana seisnud, siis ei pruugi see nii tühi ollagi, lihtsalt te ei näe seal istuvad deemonit, kes on tulnud jägermeistrit maitsma. Pole ainult ja tingimata küberpungile omane võte (aga selles sagedastiesinev küll), kui mökuvõitu poiss (või siis otaku) lastakse kokku kick-ass-girliga. Nii et antud juhul on meespeategelane eriliste ambitsioonideta tätoveerija. Naiskõrvaltegelane on tema lesbiline kolleeg-ihuneetidepaigaldaja ilusalongist. (Meeskõrvaltegelane on Lucifer ise, aga see selleks.) Naispeategelane on aga mitte-meie-sfäärist printsess, kes kaotanud oma riigi, needuse läbi ka silmad, ent kellele senise kasvatuse/hariduse tõttu on kõige sobivamaks palgasõduri elukutse. Loomulikult armub tätoveerija temasse kohe ja lootusetult. Ning läheb innukalt kaasa, kui üks vanadaam neiule järjekordse ülesande annab: teate, mul oli üks raamat, kus olid kõikide asjade õiged nimed, aga see raamat läks mul kaotsi ja asub nüüd põrgus. Minge tooge see mulle tagasi... Nagu arvata võib, tekib sellega seoses mitmesuguseid sekeldusi. Millest kannatab lugeda küll.
Kui maailm juba paigas ja lugu omal jõul edasi veereb, meenutab stiil Chalkerit. Tõsi küll, Chalkeril on tavaliselt taustal mingid põnevad ühiskondlikud konstruktsioonid, Kadrey piirdub tegelaste tasemel kildudega. Siiski, "nagu Chalker" on mõeldud kiidusõnana, sest Chalkeri humoorikat teksti ma loen meelsasti, samas kui mõned tõsimeelsed eepikud: Jordan, Bujold, McCaffrey, Moorcock jne jne mõjuvad nüride ja igavatena. Ning üks nimi veel: ma olen kiitnud Vonneguti Cat`s Cradle` alapealkirju, mida võib luuletusena kokku lugeda. Selles osas annab Kadrey vanameistrile silmad ette. Kogu nimede nimetamise moraal - ma arvan, et vaid väga vähese lugemusega inimene võib millegi kohta öelda: nagu Kadrey. Mis muidugi ei tähenda, nagu ei võiks Kadrey meeldida.
Kosmogooniale pole liiga suurt rõhku pandud. Lihtsalt et on kolm sfääri ja ühest teise ei peaks pääsema, eriti inimesed kui madalaimad olendid, aga pika aja jooksul üht-teist mureneb ning siis ikka pääseb sfääride vahel liikuma. Ning kui teile tundub, et baaris on üks pukk juba pikka aega tühjana seisnud, siis ei pruugi see nii tühi ollagi, lihtsalt te ei näe seal istuvad deemonit, kes on tulnud jägermeistrit maitsma. Pole ainult ja tingimata küberpungile omane võte (aga selles sagedastiesinev küll), kui mökuvõitu poiss (või siis otaku) lastakse kokku kick-ass-girliga. Nii et antud juhul on meespeategelane eriliste ambitsioonideta tätoveerija. Naiskõrvaltegelane on tema lesbiline kolleeg-ihuneetidepaigaldaja ilusalongist. (Meeskõrvaltegelane on Lucifer ise, aga see selleks.) Naispeategelane on aga mitte-meie-sfäärist printsess, kes kaotanud oma riigi, needuse läbi ka silmad, ent kellele senise kasvatuse/hariduse tõttu on kõige sobivamaks palgasõduri elukutse. Loomulikult armub tätoveerija temasse kohe ja lootusetult. Ning läheb innukalt kaasa, kui üks vanadaam neiule järjekordse ülesande annab: teate, mul oli üks raamat, kus olid kõikide asjade õiged nimed, aga see raamat läks mul kaotsi ja asub nüüd põrgus. Minge tooge see mulle tagasi... Nagu arvata võib, tekib sellega seoses mitmesuguseid sekeldusi. Millest kannatab lugeda küll.