Kasutajainfo

Orson Scott Card

24.08.1951-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Orson Scott Card ·

A War of Gifts: An Ender Story

(lühiromaan aastast 2007)

eesti keeles: «Kingituste sõda»
antoloogia «Täheaeg 14: Teise päikese lapsed» 2015

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
1
2
0
0
Keskmine hinne
4.167
Arvustused (6)
12.2010

Lühiromaani «Kingituste sõda» tegevus toimub «Enderi mängu» ja «Enderi varjuga» samal ajal Lahingukoolis. Kooli satub Põhja-Carolina puritaanliku evangelistliku pastori perest pärit Zechariah Morgan, keda fundamentalistist isa «kasvatuslikel eesmärkidel» piitsutab. Kui poisi ema näeb oma geeniusest lapse Lahingukooli võtmises võimalust päästa ta peksva isa käest, aitab ema sellele igati kaasa.

Lahingukoolis keeldub patsifistist Zeck simulatsioonimängudes tulistamast ning protestib omal vaiksel moel kõige militaristliku vastu. Kui ta näeb, kuidas Hollandi poiss Flip Rietveld Sinterklaasi päeva eelõhtul jätab jalanõu voodi kõrvale kinki ootama ning teine Hollandi poiss Dink Meeker sinna sümboolse kingi jätab – koduigatsusest tingitud žestid mõlemad – läheb Zeck Lahingukooli ülema kolonel Graffi juurde kaebama, et miks neil lubatakse religioosseid toiminguid sooritada, temal aga mitte.

Sõjakoolis üldiselt ei tohi, kuna pidevalt Meka suunas palvetavad moslemid ja iga seitsme päeva tagant (erineval päeval) hingamispäeva pidavad kristlased ei sobiks kooli rutiiniga. Hollandi poisid väidavad, et tegu pole religioosse toimingu, vaid kultuurilise žestiga ning Lahingukooli ülemgi leiab, et kingituste tegemine kui sõbralik žest ei tohiks küll kedagi häirida, eriti kuna keegi ju Jõuluvanasse tõsimeeli ei usu ning papa Noeli, Jõulutaati, Santa Clausi või Sinterklaasi pole ju keegi Lahingukoolis ringi kõndimas näinud.

Vihane Zeck, keda keegi niiehknaa eriti ei salli, läheb kooli moslemipoiste juurde ning peagi algab kindlatel kellaaegadel palvetamine, mis aga keelatakse ning palvetajad kartsa pannakse. Tüli kui palju. Asja peab lahendama Ender Wiggin.

Lugesin seda raamatukest just 5.-6. detsembril – Sinterklaasi päeval – ja minu hinges tekitas see küll hooajale vastava tunde. Mu meelest on see väike ilus lugu usust, kultuurist, inimlikkusest ja sisemistest hirmudest. Mingil veidral kombel on nii inglise kui ameerika arvustajad seda teksti üsna kõvasti tümitanud. Küll tundub see neile banaalne ja pealiskaudne, küll häirib neid fundamentaalse kristlase stereotüüpne kujutamine jne.

Minu meelest on see kriitika jama! Üks kriitika tegijaist – Steven H. Silver on muidugi varemgi silma paistnud kui üpris kitsarinnaline ja ulmet kehvasti mõistev kristlane, aga õnnetuseks on temasuguseid maailmas veelgi. Igatahes sain kinnitust varemgi täheldatud tõigale, et mingitel kummalistel hetkedel on mormoon Card kõvasti liberaalsem, inimlikum ja üldhumanistlikum kui suurem osa Ameerika nn. «tavalisi kristlasi».

Minule igatahes meeldis see väike vaikne pühade-eelne religioonimõtisklus küll väga. Lisaks on kõik ilukirjanduslik hästi paigas – tegelased, faabula, dünaamika, dialoogid, usutavus. Minu lemmikud oma käitumiselt on igatahes hollandlased Flip ja Dink, kes kinkidejagamise revolutsiooni Lahingukoolis õieti algatavadki. Ender muidugi probleemilahendajana on oma tavapärasel absoluutsel tipptasemel :)

Tekitas igatahes huvi Enderi-asju üle lugeda ja veel lugemata sarja osi hankida.

Teksti loeti inglise keeles

Raul on juba sisulise poole pealt öelnud niivõrd piisavalt, et lisada pole midagi. Kordama ka ei hakka.

"Enderi mängu" taustal ei tõuse käsi kuidagi päris seda kõige kõrgemat hinnet andma. Mis ei tähenda, et sel lool iseenesest midagi viga olnuks. Terve 14. Täheaja kontekstis oli see minu tagasihoidlikul hinnangul parim jutt.

Mingid ebakõlad jäid siisk veidi segama. Raske on neid hästi sõnastada, kuid ütleme siis nii, et need 7-, 8- ja 9-aastased ei tundu üldse lastena. Heakene küll - piisavalt on mulle kui lugejale nina alla hõõrutud, et nad on geeniused ja puha, kuid selles jutus ei tundu nad ka geeniustena, vaid kuidagi natuke lihtsalt religioonivallas hästi haritud täiskasvanutena.

Võibolla ei saa Rauliga päris samale emotsioonile pretendeerida ka selle tõttu, et no pole ju jõuluaeg :)

Põhilised väärtused, mis siit välja tulevad on inimlikkus, hoolivus, uue võimaluse pakkumine ka sellisele tölplasele, kes kohe kindlasti pole seda ära teeninud. Card toob esile religioonis ühe tõsise probleemi - sa võid olla tõeliselt õige inimene, aga kas sa oled ka hea? Headus, armastus ja hoolivus peaksid õiguse üles kaaluma... Kummaline paralleel, kuid Tammsaare kõnetas Vargamäe Andrest ka mõttega, et tõe ja õiguse taga nõudmise asemel võiks armu ja armastust, lihtsalt headust osutada ja otsida.

Mis puutub fundamentalistlikke usklike kujutamisse, siis olgugi, et nad võivadki tõeliselt arulagedateks osutuda, siis ometi on saanud Card hakkama sellega, et ma ei nimetaks seda lugu religioonikriitiliseks. Card ei näita näpuga, ei sildista. Ta jutustab lugu, kirjeldab asju ja kogemusi, millega osa inimkonnast (paraku) igapäevaselt kokku puutub. Pigem on selle kaudu isegi tahtmise korral võimalik teatud mõtteviiside tagamaadele pilku heita.

Enderit oli siin ainult näpuotsaga.

Teksti loeti eesti keeles

Mida rohkem ma Cardi teoseid loen, seda enam tunnen, et selle autori looming ei sobi päriselt mu veregrupile. Peresuhete psühholoogiline lahkamine pideva religiooniteema kontekstis ja aeglaselt kulgeva süžee näol pole kombinatsioon, mis mind eriti köita suudaks.

Lühiromaani sisust on esmaarvustaja juba rääkinud. Mainiks veel ära ühe huvitava detaili-kui 1985. aastal ilmunud "Enderi mängus" on Holland Teise Varssavi pakti koosseisus kommunistliku valitsuse all, siis käesolevas, 2007. aastal ilmunud lühiromaanis on mainitud riik hoopis tugevalt ühisesse Euroopasse integreeritud ja isegi hollandi keel on inglise keele mõju tõttu hääbumas. Ka Pakistani saatus, mis "Enderi mängus" kommunistide võimu all oli, on "Kingituste sõjas" teistsugune. Ehk siis huvitav näide, mis saab siis, kui kirjutada ühest ja samast tulevikumaailmast pika aja jooksul ning muutuvas maailmas elades.

Teksti loeti eesti keeles

Selgub, et usutavade järgimine on Hegemoonia sõjakoolis keelatud. Zeck märgib teose algupoolel üsna tabavalt, et kui mingi ideoloogia keelatakse, siis ikka selleks, et ruumi teha teisele ideoloogiale. "Kinkide sõjas" tunda olev suhtumine, et kuna usupraktikatega tegelemine on koolile tülikas, siis parem keelame selle kõigile ja ühtemoodi ära, paistab stalinlikuna. Pole nähtust, pole probleemi.

Selle asemel et keelata jõel voolata, võiks jõe kanaliseerida. Cardi Hegemoonia tundub mulle inimvaenuliku süsteemina, millegi Scalzi teostest tuntud Koloniaalliidu taolisena. Organisatsioon, mis kõik selle mis temas väärtuslikku on, on teistelt pihta pannud, kuna loov alge temas eneses puudub.

"Kingituste sõja" rahugeenius Zeck ei erine Cardi teiste lugude geniaalsetest tegelastest. Kõigis neis on midagi ebainimlikku. Mõni neist, nagu Jane "Investment Counseloris," ei kuulugi inimkonda. Parim osa minu jaoks "Kingituste sõjas" oli taaskohata romaanist "Enderi mäng" tuttavat Dink Meekerit. Natuke resigneerunud süsteemi vastu mässaja ja humanist.

Lühiromaanis mainiti korra teadlikumate õpilate muret psühhoanalüüsi pärast, mida kool teostavat õppuritel arvutimängude kaudu. Miskipärast tundub mulle et Card paneb psühhoanalüüsile oma teostes küllaltki palju rõhku. Näiteks Enderi käitumist "Enderi mängus" püütakse seletada tema keeruliste suhetega vend Peteriga. Mu meelest on psühhoanalüüsi kuldaeg juba möödas. Kui metood seisneb inimesele diagnoosi panemises uurides tema lapsepõlve, siis on selle mängumaa suht piiratud, eriti laste puhul.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle Scott Cardi religioos-filosoofilis-humanistlikud mõtisklused nähtavasti sobivad ja ka mulle tundusid just hollandlased kõige sümpaatsemad; Ender aga natuke ehk põhjndamatult ette upitatud imelisim imelaps imelaste seast. Aga noh, kui juba "Enderi mängus" on ta inimkonna imeline päästja, siis miks ei peaks ta olema suuteline suhteliselt kergesti lahendama ka säärast tülikat ja problemaatilist olukorda.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Jah, nagu eespool öeldud, täiesti normaalne Kuldajastu stiilis lugu. Kahju, et autor nii harva ulmet kirjutab (või avaldab?).
Teksti loeti eesti keeles

Autor on tõenäoliselt intelligente inimene, aga jutt on jamps. Mis akadeemia, mis preester... Kui ta juba nii kange akadeemik oli, et taimi ja inimesi võtva katku konstrueeris, siis näiteks jalgsi ringi tuterdamise asemel helikopteriga ringi lennata oleks selle kõrval pisiasi olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu ülal öeldud: on lugu, on karakterid. Miinusteks on mõningane hõredus rabeluste kirjeldamisel (alati polnud nii väga selge, kes kuhu mis suunast liigub) ning mõned loogikavead. Alguses tundub, et mingi liikumisandur reageeris rotile - sellisel juhul oleks seal pidanud need masinad 24/7 ringi lõgistama ja põmmutama, sest linn pidi rotte täis olema. Liikumisandurid sätitakse ikka vastavalt soovitava saagi kaalule paika. Ja lõpus siis heidavad tegelased pilke "ööhämaruses laiuvale lagendikule", kusjuures kell on midagi kolme paiku öösel ja aastaaeg hilissügis... Ja juhtmerulli Triinu juba mainis.
Teksti loeti eesti keeles

Kõik Hollywoodi elemendid on olemas:
* väga hästi kirjutatud ja stiilne algus, mis suubub aga tavapärasesse tõmblemisse;
* cliffhanger'id;
* väga paha pahalane;
* abitult tema võimusesse sattuvad head;
* üks neist süütult süüdi mõistetud, teine tehnikat täis topitud eriagent;
* ebatõenäoliselt õnnelik pääsemine ja võitlussteen, kus paha oma palga saab;
* rassismiteema ning sellega haakuv vasakpoolne noot (inimesed kardavad seda, mis meenutab neile nende endi sisemuses peituvat deemonit);
* lõpusuudlus.
 
Põhimõtteliselt makulatuur. Kahju, et kultuurinormid panevad andekaid inimesi niisugust põhku tootma.
Teksti loeti eesti keeles

Pseudodokk. Autori poolt käsitletud teema - II maailmasõja õuduste mäletamine, konkreetsemalt Jaapani "Üksuse nr. 731" tegevus Mandžuurias - on vaieldamatult oluline ja ma jagan täiesti tema hoiakut. Fabritseeritud nn. diskussioon koos "tavainimeste" ignorantsete ja hoolimatute arvamustega on veenev ja hästi komponeeritud. Tulemus kipub siiski ilukirjandusest kaugemale jääma, sellele hämarale piirialale, mida nimetatakse "ilukirjanduslikuks esseeks". Võrdluseks, Carl Sagani "Contact" läheneb ka sellele piirile, jäädes IMHO siiski ilukirjanduse poolele, kuid ka seda peavad mõned inimesed igavaks. Mart Laari "Sügissõda" asub žanripiiride mõttes umbes samas kohas kui Liu teos.
 
Ulmekirjandusena on lühiromaan aga kehv. Autoril on vaja käsitleda sündmuste pealtnägijate usaldusväärsuse teemat ning selleks püstitab ta loogikavaba konstruktsiooni. Nimelt leiutatakse viis minevikku vaadata, kuid kvantmehhaanika seaduspärasuste tõttu kaob vaadeldud muster pärast vaatlemist ära, mis tähendab, et üht aega ja kohta saab vaadata vaid ühe korra. Kuna kogu sisendi töötlemiseks pole arvutus- ega salvestusvõimsust, suunatakse sisend inimajju, mille tagajärjel muutub keegi vaadeldava sündmuse ainsaks elusolevaks pealtnägijaks. See kontseptsioon on ilmselge jama.
 
Kokkuvõtteks siis hea essee vajalikul teemal, dokumentaalsele käsitlusviisile alla jääv ilukirjandus ja vilets ulme.
Teksti loeti inglise keeles

Alternatiivajalugu, milles Jaapani ja USA valitsused saadavad Suure depressiooni tõttu töötuks jäänud mehed Vaikse ookeani alla tunnelit kaevama. 1922. aasta Washingtoni leping ning Saksamaale Versailles' rahulepinguga kehtestatud piirangud kaotatakse 1930. aastal ning see rahustab sealse elektoraadi maha ning hoiab ära natside võimule pääsu. Kokkuvõttes jääb II ms ära,  1960-ndatel on Jaapani koloniaalimpeerium täie tervise juures, Hiina kommunistid lüüakse kasti ning CCCP hoitakse ühiste jõupingutustega enam-vähem kontrolli all.
 
Tegelased on täiesti olemas ja loos ei puudu inimlik (traagiline) mõõde, kuid tulemus on ikka kuivapoolne.
Teksti loeti inglise keeles

Ken Liul on küll nii mõnigi pisarakiskujast halemeelne jutt, mis suurt kuhugi ei sünni, kuid kindlasti ei saa nii öelda "Mono no Aware" kohta. Määratlus "Ida-Aasia Bradbury" võib kõlada tobedalt, aga siiski: autoril on õnnestunud kokku sulatada kaht kultuuritraditsiooni, Jaapani kirjanduse ja Anglo-Ameerika SF oma, võttes viimasest vaid seda, mida selles on ilusat ja mõtlikku. Hugo auhind tuli kindlasti teenitult.
 
Jutt ise on siin: http://www.lightspeedmagazine.com/fiction/mono-no-aware/
Teksti loeti inglise keeles

Nebula nominant.
 
Paljudel kirjanikel tekib tahtmine kirjutada eepiline tekst, kuhu mahub miljoneid aastaid inimkonna tulevikku, kosmose vallutamist ja üliolendiks saamist (vt. näiteks kogumikust "Me armastame Maad 2" Puhhovi lugu). Tavaliselt on sellised tekstid raskesti loetavad, heal juhul vaid kohati ebaloogilised ning kõige sügavmõttelisemad ja tähendusrikkamad autori enda ja tema kaisukaru jaoks. Kui autoril ja lugejatel veab, piirdub haigushoog jutu kirjutamisega ega jõua asjani, mille kunagi produtseeris Olaf Stapledon.
 
Ken Liu katse ei ole erand: raskesti loetav, kohati ebaloogiline ja kõike muudki. Lainete kujund seda siiski mõnevõrra päästab.
Teksti loeti inglise keeles

Erilise särata jutt, mis millegipärast 2017. aastal Hugole nomineeriti. Isa jutustab oma lapsele, et ema otsustas kosmoselaevaga minema lennata kuhugi Pluuto-tagusesse ruumi, kus asuvat Päikese gravitatsioonilise läätse fookus. Jutustuse vahele on pikitud psühhomüüdi-sarnaseid killukesi erinevate eksootiliste eluvormide ajutegevusest - või sellest, mida hea tahtmise juures võiks ajutegevuseks pidada. Kompositsioon IMHO ei õigusta ennast, aga jutu põhiliin on ka nõrk.
Teksti loeti inglise keeles

Sisu ja ülesehituse poolest traditsiooniline ameerika krimilugu. Pahalane otsib tutvumisportaalidest teatud tüüpi prostituute ja tapab neid. Politsei ei saa juhtumi lahendamisega hakkama ega suuda üksikmõrvu seostada. Ühe ohvri ema palkab eradetektiivi, kes avastab mustri, raalib välja järgmise ohvri, läheb tollele külla ja jääb koos temaga mõrtsukat ootama. Pärast korralikku maadlust lõpulehekülgedel saab pahalane oma teenitud palga.
 
Tegevus toimub lähitulevikus ning kujutatakse mitmeid tehnoloogilisi lahendusi, mida hetkel veel laiatarbekasutuses ei ole (eelkõige kehalisi implantaate nagu tugevdatud lihased või varjatud kaamerad). See muudab teksti õrnalt ulmeliseks. Kirjutatud on hästi ning põnevalt, kuid mitte eriti originaalselt.
 
Hugo & Nebula nominant.
Teksti loeti inglise keeles

Hästi traditsiooniline SF jutt tehnika arengust ning selle efektidest inimsuhetele. Korralik käsitöö. Jutt ise on siin: http://www.lightspeedmagazine.com/fiction/simulacrum/
Teksti loeti inglise keeles

Hiina libarebaselugu, millest kuskil keskel selgub, et see on ka aurupunk. Kahvatu ning teises pooles ka ajuvaba tekst. Wõrgus siin: http://strangehorizons.com/fund_drives/2012/special-issue-hunting1-f.shtml
Teksti loeti inglise keeles

Heietus Facebook'i ja Google'i ehk siis kogu oma elu jagamist eeldava sotsiaalvõrgustiku, otsingumootori ning varjatud reklaami teemal. Mingeid üllatusi ei paku. Tekst ise on siin: http://www.lightspeedmagazine.com/fiction/the-perfect-match/
Teksti loeti inglise keeles

Kristjan-Jaagul on õigus: seda teost poleks saanud kirjutada mitteulmena. ULG oli tark inimene ja sai suurepäraselt aru, et Maal on kõik kohalike utoopiate loomise katsed ette läbi kukkuma määratud, sest nendes ei suudeta tagada julgeolekut. Kui piiri taha koonduvad röövlid või vaenulik armee (oleneb utoopia suurusest), siis tuleb ka endal hakata kaitsejõude looma, see eeldab kindlat juhtimismudelit ja läinud see riigita ühiskond ongi. Samuti ei ole võimalik teha kellestki revolutsionääri, kes seda sisimas ise ei ole.
 
ULG annab retsepti, mis võiks mõneks sajandiks toimida: füüsiline eraldatus tagab julgeoleku ning utoopiasse kolivad ainult inimesed, kes on ise väga motiveeritud selles elama. Kui lisada ajupesu korraldav haridussüsteem ning infosulg, võibki vist saada stabiilse süsteemi. Lõpuks käib muidugi ka see maha, nagu autor veenvalt näitab.
 
Hoolimata mõnest naiivsest mõttekäigust - Einstein näiteks küll andis meile uuel tasemel teadmise gravitatsiooni olemusest, aga antigravitatsiooni pole ikkagi; miks peaks Sheveki teooria aja olemusest kaasa tooma rakenduse ansibeli näol? - on muidugi tegu väga hea raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles

Mind teevad tigedaks kaht liiki lood. Esimene liik on lihtne: ilukirjanduslikuks tegevuseks võimetu isend on mingi jampsi kokku keeranud ja vastutustundetu toimetaja või kirjastaja selle avaldanud. Kui küpsisekarbist küpsiste vahelt koerajulk leida, siis see on mõnevõrra häiriv, eks ole.
 
Teise liigiga on keerulisem. Siia kuuluvad suurepäraselt arendatud tekstid, mis lõpuks keeratakse täielikult kraavi. "State Change" on teist liiki käkk. Peaaegu 13 meisterlikku lehekülge ja siis 14., millega kõigele eelnevale vesi peale tõmmatakse.
 
Sisust: inimesed sünnivad koos nende hinge sisaldavate esemetega. Kui hing otsa saab, siis inimene sureb. Nii näiteks sündis tuntud ameerika luuletaja Edna St. Vincent Millay koos küünlaga, mille pani iga kord, kui luuletust kirjutas, mõlemast otsast põlema. T. S. Eliot sündis koos kohvipulbri topsiga, kust lonkshaaval kohvi keetis. Peategelase kolledžiaegne toakaaslane sündis koos sigaretipakiga. Peategelane ise sündis jääkuubikuga, mida pidi iga hinna eest külmikus hoidma või siis vähemalt termoses. Hing peab igal juhul inimese ligidal püsima ning tööle minnes veab ta termost kaasas ja torkab kuubiku selleks otstarbeks tema kabinetti üles pandud külmkappi.
 
Konks seisneb selles, et oma hinge kujutavat asja tarvitades löövad inimesed neile ainuomaselt särama. Nii et valik on lihtne: kas elada pikk ja väga hall elu (vist mitte siiski igavene?) või siis võtta aeg-ajalt lonks kohvi või sigaret ja teha midagi võimast, mida ainult sina suudad teha. LeGuinil on üks jutt sama liini pidi, kus esinevad lendavad inimesed, kes aga võivad keset lendu taevast alla kukkuda. Turvalisem oleks kogu elu maad mööda ronida.
 
Aga Liu juurde tagasi. Nagu öeldud, on kõik see väga kõrgel tasemel kirja pandud. Lõpuks juhtub aga kaks asja: jääkuubik sulab ära ning sigaretikarbi tibi saadab peategelasele kirja, milles informeerib teda, et suitsud on küll otsas, aga karp alles ja tema elab edasi - muutununa, täiskasvanuks saanuna. Võib aru saada, et sama võiks juhtuda ka peategelasega, kelle kuubikust jäi ka vesi ju alles.
 
Paraku aga jääb see viimane lehekülg eelnevaga täielikult seostamata. Need teised tüübid, Edna Millay ja T. S. Eliot, need ju surid ära? Või alustas T. S. Eliot vapralt uut ja hoopis sisukamat elu, kui kogu ta kohv oli kuseks muutunud ja kui vahepeal surnud pole, elab tänapäevalgi??
 
Kõige nõmedam lugupidamatus lugeja vastu on oma teoses loodud maailmasüsteem või mängureeglid niimoodi lihtsalt laiali lükata. Võrreldav sellega, kui mõne Agatha Christie romaani lõpuks maanduks häärberi ette murule lendav taldrik, kust väljuks roheline mehike ja mõrva omaks võtaks.
 
Ja selle eelneva 13 lehekülje pärast ei saa rahuldavast nõrgemat hinnet ka panna...
Teksti loeti inglise keeles

LeGuin nimetas selliseid jutte psühhomüütideks, Lemil on neid omajagu ja veel hulgal teistelgi. Seesinane ei paista eriti millegi poolest silma: keskpäraselt hea või hästi keskpärane, kuidas võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Valik lühiproosat kogumikust "Mortal Engines" (1977). Sarja "Penguin Modern" 9. anne - üks 50-st märkmikuformaadis vihikust klassikutelt üle maailma, 1 £ tükk. Formaat meeldib mulle ning tekstid on ka sümpaatsed (kuigi mitte kõik viit väärt) ja suurepäraselt tõlgitud. Lemilikud mõistujutud, millesarnaseid LeGuin psühhomüütideks nimetas.
Teksti loeti inglise keeles