(romaan aastast 1986)
Sellesse romaani ei ole vast nii lihtne sisse elada kui Ender`s Game`i, kuid kuidagi ei taha nõustuda Miladyga, "läbimõeldud, haaravat ja mõtlema panevat süzheed" on siin minu meelest isegi enam kui sarja esikteoses. Romaani keskne intriig ja sellesse mässitud Novinha pere on igatahes tähelepanuvaarsed saavutused. (märkima peaks ka, et pere lapsed ei ole siiski sellise kaliibri geeniuslapsed nagu Ender seda esimeses raamatus oli)
Millest siis lugu on. Ca 3000 aastat peale Enderi Genotsiidi koloniseeritakse planeet, nimetatakse ta Lusitaniaks ning avastatakse sealt suhteliselt madala arengutasemega kuid mõistuslikud olendid pequeninod (kogu raamatut on ohtralt vürtsitatud portugali keelega kui Lusitanial kõneldava) ehk maakeeli vast põssad. Õppinuna ajaloost, otsustab miski suunav kongress seekord rakendada mittesekkumispoliitikat. Ainsad inimesed, kes põssadega suhtlevad on zenadorid, nemadki teatud reegleid järgides; kui nende eesmärgiks on õppida põssasid tundma niipalju kui võimalik, siis teha tuleb seda ettevaatlikult, et mitte välja anda infot inimkultuuri kohta (mis võiks põssade arengut ebaloomulikul moel kiirendada). Eriti hästi see ei õnnestu, õige pea mõrvatakse esimene zenador (Pipo) põssade poolt inimeste jaoks metsikul kombel teadmata põhjusel. Orb Novinha, kellele Pipo oli aastate jooksul isa eest, laseb kutsuda Surnute Eest Kõneleja. Siinkohal astub mängu Ender alias Andrew Wiggin, mees kelle hüüdnimi on sõimusõnaks universumi lõikes. 3000 aastast suurema osa on veetnud ta kosmoses, Lusitanialegi jõuab ta 22 aastat peale kutse laekumist, ikkagi veel ainult 35-aastasena. Ülejäänud lehekülgedel lahkab Card nüansirikkalt perekonda, religiooni ja kultuuri. Raamatu kandva ja seda eelmise osaga siduva liini - Enderi lunastuse - jätan ma siin targu puudutamata.
Romaani peamiseks puuduseks on aga tema raskepärasus. Kõik mis ette võetakse, võetakse ette asja pärast. Peale selle on teatud määral ebaloomulik Enderi vagatsev kuju. Kaua võib põdeda! Olen samas ka juba teatud määral väsinud lugema kirjeldusi eriliste inimeste erilisest elust. Need n-ö lihtsad inimesed, kelleks selles raamatus on Novinha pojad ja tütred, on minu meelest oma tragöödias palju eredamad ja ligitõmbavamad kui Ender oma õe, missiooni ja kübermaailmas pesitseva abilisega.
Ja lõpetuseks. See romaan täiendab ja kompenseerib eelmise osa mõneti lünklikku lõppu ja olen arvamusel, et inimesel tuleb läbi mõlemad raamatud ning püüda tajuda seda tervikuna. "Ender`s War`i" hinne oleks puhas viis, tema osadele antud viitele tuleks aga miinused juurde mõelda. Ja Enderi sari lõpebki selle raamatuga, see mis edasi tuleb, ei kuulu enam siia.
See jutt, et "Ender`s Game" oli "Speakeri" proloog ei pea päriselt paika. Card sindrinahk lihtsalt kirjutas "Speakeri" tuklsiläinud eessõna "Ender`s Game`i" lõppu, ja oleks sedamoodi peaaegu-et hea raamatu ära rikkunud. Yldiselt, kui Enderi ja tema õeraasu tegelaskujud välja jätta, siis ega rohkem nendel kahel raamatul suurt yhist ei ole.
Mitte et Speaker mulle lõppkokkuvõttes vähem meeldinud oleks.
Nuriseks ka natuke. Absurdne tundus sellle tehisintellekti solvumine Enderi peale. Tulenevalt sellest, et Ender pidevalt rakettidega ringi tuiskas, oli ta 3000-st aastast on-line kui palju? 30? Ja nyyd kaob yheks tunniks side ja AI on kohe shokis?
Katoliiklased või mitte, sellegipoolest tundub uskumatuna, et preili Ivanova teadlasena andmete mahasalgamist mingilgi moel ohutumana sai vaadelda kui tõe välja selgitamist.
Sellised loogikavastasused välja arvata, siis kokkuvõttes oli muidugi igati väärt asi. Sellegi poolest oleks Card targemini teinud, kui ta selle sissejuhatuse tarbeks midagi muud välja oleks mõelnud..
Speaker iseenesest on muidugi vähemalt sama hea kui "Ender`s Game", kui mitte paremgi. Ja seda vist eelkõige just tänu sellele, et ta ei püüa kramplikult (tegelikult ei püüa üldse) olla "järg" selle sõna tavalises tähenduses. Sellega on ehk seletatav ka mõnede Enderi-fännide pettumus, kes ei leidnud eest seda, mida lootsid. Minagi leidsin midagi teistsugust, aga ikkagi head.
Nagu eelmised arvustajad on maininud, pole "Surnute eest kõnelejal" "Enderi mänguga" kuigi palju ühist ja vähemalt minu jaoks on võrdlus selgesti käesoleva raamatu kahjuks. "Surnute eest kõneleja" jätab lugedes kohutavalt igava ja veniva mulje, tegelaste psühholoogia ning religioonifilosoofiaga on ilmselgelt üle soolatud. Lõpupoole, kui jõutakse tegelaste omavaheliste suhtedraamade juurest Lusitania mõistatuste lahendamiseni, läheb romaan küll huvitavamaks, ent mitte piisavalt et hinnet "4" peale tõsta. Oma religioosse tulevikuühiskonna, peresuhete lahkamise ja veidraid eluvorme sisaldava võõrplaneediga meenutab "Surnute eest kõneleja" veidi Sheri S. Tepperi "Rohtmaad"-samuti üks raamat, mida väga ammu loetud sai ning mis on samuti kirjutatud 1980. aastate USA-s.
Näib, et Cardile meeldib kirjutada religioonist, ent seejuures hoiab ta eemale mormooniteemast ja keskendub teiste usulahkude kritiseerimisele. Kui lühiromaanis "Silm silma vastu" pälvisid rohket kriitikat baptistid, siis "Surnute eest kõnelejas" saavad oma koosa nii katoliiklased kui ka kalvinistid.
Lõpetuseks tahaksin öelda, et hoolimata mu isiklikust arvamusest on "Surnute eest kõneleja" eesti keelde tõlkimine igati tubli tegu nii kirjastuse kui ka tõlkija poolt. Hindeks "3+".
Erinevalt mõnestki eelarvustajast väidan, et "Kõneleja" ja "Enderi mäng" on omavahel väga tihedalt, lahutamatult seotud. Läbi põimunud. Ühe mündi kaks külge jne. Lõppkokkuvõtteks tegelevad mõlemad raamatud sellise teemaga nagu inimese reaktsioon võõrale. Kui tahta "Mängu" lugeda kelladest-viledest ja muust ulmebutafooriast pungil aktsiooniloona, siis palun väga - saab täitsa kõva jutu. Mis seal aga olulisem oli on just seesama võõraga kohtumine ja sõda on lihtsalt üks võimalikke suhtlusvorme. Ilmselt peaks see olema "Mängu" juures arvustusena, kuid mis seal ikka - need kaks raamatut ongi kokku tervik. "Mäng" on lugu sellest, kuidas inimkond "suurema hüvangu" nimel Enderit ära kasutas ja kuidas see siis mõjus poisile endale ja inimkonnale...
"Kõneleja" jätkab inimloomuse kallal urgitsemist, asetades inimesed uuesti kontakti võõra mõistusega rassi ja võõra ökosüsteemiga. Ja lisaks on selle taustal ka lihtsad ja inimlikud tragöödiad. Lugedes mõtlesin korduvalt, et omal huvitaval moel on see lugu Tammsaarelik, tegeledes tõe ja õiguse ja armu ja andestuse, töö ja elu mõtte, süü ja lunastuse teemadega. Aga rõhutan veelkord - põhiline on inimloomuse kallal urgitsemine. Ja seda teeb Card mõnuga.
Lihtsalt repliikidena: mingi paar aastat tagasi püüdsin seda lugu inglise keeles lugeda. Jäin hätta ja jäi pooleli. See on tõesti piisavalt keerukas oma portugalikeelsete "asjadega"... Seega on tõlkimine olnud tänuväärne ettevõtmine. Mis puutud religiooni-temaatikasse, siis mitte üheski episoodis ei kaota Card minu meelest lugupidamist ei katoliiklaste, protestantide ega kellegi teise religioossete veendumuste vastu. Kui üldse, siis võibolla on probleemiks see, kuivõrd vähe on religioon Cardi jaoks 3000 aasta jooksul muutunud. Kindlasti ei jää see nii staatiliseks isegi hoolimata asjaolust, et juba olemuslikult püüavad religioonid säilitada aastatuhandete vanuseid tõekspidamisi.
Hindeks kindel viis.
Tegevusliku kronoloogia järgi kolmas raamat Andrew `Ender` Wiggini romaanisarjast. Mind valdasid kahetised tunded. Olin kunagi lugenud originaali ja et nüüd maailmast paremat "sotti" saada, lugesin maakeelse tõlke uuesti üle. Olgu kohe öeldud, et Sashi tõlge on taas suurepärane. Niisiis, kahetised tunded.
Satikate hävitamisest ja ksenotsiidist on möödas 3000 aastat. Enderit vihatakse, aga ta on pideva tähelaevadega reisimise tõttu endiselt elus. Nüüd siis uue nn religiooni esindajana - surnute eest kõnelejana. Kutsutaksegi Kõneleja ühte kolooniasse (Lusitania) surnust rääkima ja juhtunusse selgust tooma. Enderiga on kaasas kookon viimse satikaga, kes soovib kusagil uut elu alustada. Koloonia on huvitav veel sellepoolest, et seal elutsevad uued veidra nimega tulnukad - põrsikud. Kas inimkond kordab end ja toimub uus ksenotsiid? Kas tulnukaid on võimalik mõista ja nendega rahus elada? Otsitakse taas vastuseid inimeseks olemise ja hea/halva vahettegemise igavikulistele küsimustele.
Lugu on tegelikult hea. Mulle meeldisid väga nood põrsikud ja nende bioloogiliselt veider maailm. Ei häirinud põrmugi Cardi raamatusse kirjutatud (pingutatud?) tulnukate kultuuri vastandumine inimkonnale. "Enderi mängust" loetud satikatega võrreldes olid põrsikud hoopis omanäolisemad ja põnevamad tegelased. Antud romaani puhul Enderi kõiketeadev/alati hakkamasaav/eksimatu tegelaskuju väga ei seganudki. Võib-olla sellepärast, et rõhk oli ühel Lusitania perekonnal ja võõrapärastel tulnukatel. Raamatu teine pool oli tegusam ja seega parem, sest austet Kõneleja jõudis moraalitsevast heietamisest lõpuks asjade tuumani. Ja võimas tehisintellekt Jane! Vot temast loeks hää meelega veel. Lahe!
Natuke negatiivsest poolest - minu maitse jaoks liiga palju religioosset arutamist ja tegelaste raskuste kallal juurdlemist. Enderi enesehaletsus oli niigi väsitavalt esiplaanil elik polnud usutav, kuid lõpuks muutus ka peredraama kurnavaks. Mõistan, et need olid karakteriloomeks vajalikud, kuid oleks võinud veidi väiksemas mahus olla. Rohkem tegevust või tulnukatele keskendumist. Kordan, et kui pilt sai paika, läks lugu palju paremaks.
Võrreldes "Ender in Exile" romaaniga, on antud lugu väga hea ja pole "Enderi mängust" oluliselt kehvem. Viimane on lihtsalt hoopis teise lähenemisega kirjutatud. Tuleb järgmine lugu - Xenocide - ette võtta. Tubli 4 minu poolt ja väga hea, et nüüd ka eesti keeles loetav.
Muide, hoiatuseks – järgnev tekst on spoilereid täis...
See raamat on mulle vastu hakanud. Esimest korda üritasin seda lugeda aastat 7-8 tagasi, kui alles teatud seltskonnaga kaalusime ulmesarja, millest hiljem sai Sündmuste horisont. Siis läks mul esimene punane tuli põlema, kui jõudsin selle idiootliku meetodini, kuidas inimkond põrsikutega suhtleb – kui ikka tagumiku kaudu hambaid parandada, siis loomulikult on valus ja väheefektiivne ja suur võimalus sisikonnas veel midagi ära lõhkuda... Raamatu kandsin enda jaoks maha hetkel, kui Novinha elulised materjalid salastas – tõeliselt tolle teise eelpoolmainitud lugejagrupi vääriline loogika! Mu (kasu)isa sai just selle info pärast surma ja mina salastan selle... et „kaitsta”?!? No persse, see peaks teadlane olema... isegi allakümneaastased saavad aru, et tõenäoliselt lõppeb see sellega, et veel keegi saab surma. Aga ilma selleta oleks raamat lahjaks jäänud, terve Novinha õnnetu elu oleks ilma selle lauslolluseta ju hulga vähem õnnetu olnud ja Card pidanud midagi seeditavamat välja mõtlema. Lõplikult viskasin ma esimesel korral raamatu kõrvale hetkel, kui Jane enam Enderiga ei rääkinud. Selles stseenis on nii paljud asjad valesti, et ma ei oska isegi kusagilt otsast alustada: mingi kahe tuhande aasta vanune tehisintellekt solvub nagu teismeline plikake, kui kutt ühel hetkel ta tundlikus vestluses ta otseses mõttes kohatut ja segavat mula kuulata ei taha... Ja muidugi oleks kõik edasine hoopis teisiti välja näinud ja raamat vast 50 lehekülge lühem tulnud, kui Ender oleks kohe kogu info saanud.
No muidugi lugesin nüüd raamatu läbi ja olen hulga leebem. Card vähemalt püüab. Ta on hea kirjanik ja võimalik, et see on minu probleem, et ma ei suuda mööda vaadata väga kunstlikest pinge tekitamise vahenditest. Ikkagi pole ma üldse selle raamatuga rahul, sest esiteks oli terve kandev konflikt, nagu öeldud, inimeste endi tekitatud võimendatud hirmude ja ülemõtlemise tagajärjel (aga inimesed on päriselus võimelised rumalamaltki käituma, nii et las olla). Teine, palju suurem etteheide on teadlaste, ütleksin, narratiivne juhmus – ma juba tean neist vähestestki vihjetest, kuidas umbes Card selle elu seal Lusitanias välja on mõelnud, aga „teadlased” ei saa 50 aastaga aru. Kolmas on Enderi enda teatud jumalkuningalik positsioon, mis lubab tal tegelikult kogu ülejäänud inimkonnale pähe lasta ja kõrgeima ametliku valitsusorgani otsustest üle sõita (st küll on lihtne asju ajada, kui sul on sellised võimalused). Ja neljas on teatud „võtame käest kinni ja saame hästi läbi” meeleolu raamatu lõpus, mille kohta päriselus saaks öelda ainult, et see ei saa hästi lõppeda.
Aga miks siis ikkagi 3 ja mitte hullem hinne? Sest Cardis midagi ikkagi on ja kahtlemata on sel teosel teatud lummavus, teatud suurus ja võiks isegi öelda helge elujaatavus. Väga paljude näitajate järgi väga tugev raamat; lõpuks teenis see ka arvustuse ju ära (vabandatagu siit õhkuv egoism...)