Kasutajainfo

Orson Scott Card

24.08.1951-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Orson Scott Card ·

Speaker for the Dead

(romaan aastast 1986)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Stalker 2016
Hinne
Hindajaid
17
8
4
0
0
Keskmine hinne
4.448
Arvustused (29)

Ender's Game'i esimene ja"rg ei ole pooltki nii hea kui triloogia esimene raamat. Speaker võitis kyll Hugo ja Nebula aga minu arvates mitte päris teenitult. Speaker on kaugel Ender's Game'i yhtlaselt k@rgest tasemest ja läbimõeldud, haaravast ja mõtlema panevast syzheest. Kui Ender's Game''i juures häiris geeniuslaste suur osakaal, siis nyyd on see veel suurem. Romaani tegevus toimub 3000 aastat pärast esimest raamatut aga kõik peategelased on elus -- nad kõik sõitsid valguse kiiruse läheduses ühelt tähelt teisele ja nii ei vananenud. Ender on muutunud sõjakangelasest/genotsiidi toimepanejast poisikesest, kelle arengut oli huvitav jälgida mingiks jutlustajaks, kes on väga igav. Card unustab ka vahepeal ära, et ta on romaanikirjanik mitte jutlustav preester. Siiski, romaanis on küllalt originaalsust ja mõnevõrra haarav syzhee.
Teksti loeti inglise keeles

Cardi esimene ulmenovell “Ender’s Game” avaldati 1977 “Analog”-is. Aastaid hiljem sai ta idee inimesest, kes ameti poolest rääkis koolnutest nende matustel tõtt, “Speaker of Death”. Idee ei andnud tulemust enne kui lisandus veel teinegi: peategelaseks võiks olla debüütnovelli Ender. Et kavatsetud romaan tõekõnelejast teostuks, tuli Enderile luua minevik ja nii sündiski 1985 ilmunud “Ender’s Game”. Järgmisel aastal oli müügil juba pearomaan, milles tegutseb täiskasvanud ja mõtlev Ender. Esmakordselt võitis üks kirjanik kahel järjestikusel aastal mõlemad ulmekirjanduse peaauhinnad (Hugo, Nebula). Pean seda osa eelmisest paremaks, hindeks 5.
Teksti loeti soome keeles

Mõtlesin kaua selle arvustusse ümber ja siin see nüüd on.

Sellesse romaani ei ole vast nii lihtne sisse elada kui Ender`s Game`i, kuid kuidagi ei taha nõustuda Miladyga, "läbimõeldud, haaravat ja mõtlema panevat süzheed" on siin minu meelest isegi enam kui sarja esikteoses. Romaani keskne intriig ja sellesse mässitud Novinha pere on igatahes tähelepanuvaarsed saavutused. (märkima peaks ka, et pere lapsed ei ole siiski sellise kaliibri geeniuslapsed nagu Ender seda esimeses raamatus oli)

Millest siis lugu on. Ca 3000 aastat peale Enderi Genotsiidi koloniseeritakse planeet, nimetatakse ta Lusitaniaks ning avastatakse sealt suhteliselt madala arengutasemega kuid mõistuslikud olendid pequeninod (kogu raamatut on ohtralt vürtsitatud portugali keelega kui Lusitanial kõneldava) ehk maakeeli vast põssad. Õppinuna ajaloost, otsustab miski suunav kongress seekord rakendada mittesekkumispoliitikat. Ainsad inimesed, kes põssadega suhtlevad on zenadorid, nemadki teatud reegleid järgides; kui nende eesmärgiks on õppida põssasid tundma niipalju kui võimalik, siis teha tuleb seda ettevaatlikult, et mitte välja anda infot inimkultuuri kohta (mis võiks põssade arengut ebaloomulikul moel kiirendada). Eriti hästi see ei õnnestu, õige pea mõrvatakse esimene zenador (Pipo) põssade poolt inimeste jaoks metsikul kombel teadmata põhjusel. Orb Novinha, kellele Pipo oli aastate jooksul isa eest, laseb kutsuda Surnute Eest Kõneleja. Siinkohal astub mängu Ender alias Andrew Wiggin, mees kelle hüüdnimi on sõimusõnaks universumi lõikes. 3000 aastast suurema osa on veetnud ta kosmoses, Lusitanialegi jõuab ta 22 aastat peale kutse laekumist, ikkagi veel ainult 35-aastasena. Ülejäänud lehekülgedel lahkab Card nüansirikkalt perekonda, religiooni ja kultuuri. Raamatu kandva ja seda eelmise osaga siduva liini - Enderi lunastuse - jätan ma siin targu puudutamata.

Romaani peamiseks puuduseks on aga tema raskepärasus. Kõik mis ette võetakse, võetakse ette asja pärast. Peale selle on teatud määral ebaloomulik Enderi vagatsev kuju. Kaua võib põdeda! Olen samas ka juba teatud määral väsinud lugema kirjeldusi eriliste inimeste erilisest elust. Need n-ö lihtsad inimesed, kelleks selles raamatus on Novinha pojad ja tütred, on minu meelest oma tragöödias palju eredamad ja ligitõmbavamad kui Ender oma õe, missiooni ja kübermaailmas pesitseva abilisega.

Ja lõpetuseks. See romaan täiendab ja kompenseerib eelmise osa mõneti lünklikku lõppu ja olen arvamusel, et inimesel tuleb läbi mõlemad raamatud ning püüda tajuda seda tervikuna. "Ender`s War`i" hinne oleks puhas viis, tema osadele antud viitele tuleks aga miinused juurde mõelda. Ja Enderi sari lõpebki selle raamatuga, see mis edasi tuleb, ei kuulu enam siia.

Teksti loeti inglise keeles

Oleks väga küündimatu lugeda seda raamatut igavapoolseks ning klisheerikkaks. Pigem vastupidi, üle pikka aja leidsin ma mingist raamatust teatavat värskust. Süzhee ning teemaarendus on kindlalt viied, samuti tegelaste motiivid ning sünsmuste areng. Mis jätab (mõnikord isegi üsna palju) soovida on mõningased teisejärgulised detailid, nagu näiteks pequeninode kultuur ning traditsioonid, mis kohati üsna kohmakalt ja kunstlike vahenditega püütud teha inimestega võrreldes võimalikult kontrastseteks. Õnneks on need n.ö. otsitud taustaprobleemid üsnagi teisejärgulised ja pean tunnistama, et seda raamatut sai loetud mõnuga. Pean tunnistama, et Speakerite nimetamine teatavaks religiooniks on omamoodi suur pluss. Tõde on inimeste jaoks olnud alati peaagu religioosse tähtsusega -- kõik otsivad tõde, kuid kui paljud suudavad seda mõista? Kui tõde on valus, kas inimene ikka veel soovib seda kuulda? Või veelgi enam, kas ta siis ikka veel peab seda tõeks? Religioon on "Seaker for the Dead"-s kirjeldatud kohati ülepaisutatult, kuid samas pean tunnnistama, et loetavusele tuleb see igati kasuks -- vastasel korral peaks raamat olema tunduvalt mahukam ja samas ka tunduvalt koormavam. Muide, need zenadorid pärinevad tegelikult portugali keelt kõnelevate inimeste nimetusest xenoloogide kohta. Kogu raamat on omamoodi mõeldud analüüsina hea ja kurja olemustele. Kõik hea ei pruugi olla alati hea ning kõik halb ei pruugi olla ka halb. Medalil on alati teine pool. Ender, keda omal ajal kutsuti inimkonna päästjaks, kutsutakse nüüd xenotsiidi läbiviijaks ning unversumi põlatumaks persooniks. Samas on ta xenotsiidi ohvrite viimane päästerõngas. Kogu tema tegevus on suunatud oma tegevuse hüvitamiseks, lähendes oma pühendatuses juba religioonile.

Üldiselt pean tunnistama, et igati väärtuslik kirjatükk. Kohati pisut raske, kuid aju on inimestel siiski mõeldud mõtlemiseks, mitte kolba sisemuse vooderdamiseks. Mõtlemisainet leiab siit piisavalt.
Teksti loeti inglise keeles

Harva tuleb ette seda, et mõne väga hea raamatu järg oleks endiselt väga hea, ikka esineb kvaliteedilangust ja seebistumist. Antud juhul on Card toonud targu sisse esimese raamatuga võrreldes hoopis uued ideed ja need ka hiilgavalt välja mänginud, nii et selle sarja esimesed raamatud on minu jaoks nüüd sama kõrgelt hinnatavad kui kunagised absoluutsed lemmikud "Asum" ning "Asum ja impeerium". Natuke võiks viriseda selle kallal, et tegelased käituvad vahel kuidagi naiivselt ja ebaloogiliselt nende üldist ülikõrget intellektuaalsust arvestades, samuti hakkab veidi häirima see peategelase märterlus. Ja muidugi hulk asju, mida isand Kristjan Sander bioloogilisteks mõttetusteks nimetaks :-) Aga üldiselt on raamatu ideed geniaalsed ja sündmustik põnev. Lisaks on väga nauditavad selle raamatu dialoogid, eriti need, kus Ender muu rahvaga maailma asjadest räägib. Milady arvustusest (ülalpool) ei saa ma hästi aru, küllap ta luges mõnda muud raamatut, igatahes mingit "jutlustamist" mina siit ei leidnud, pigem on just näha, et on võimalik ka ilma lõputu jahumiseta igasuguseid tarku asju ära öelda.
Ja Surnute eest Kõneleja on üks geniaalsemaid asju minu seniloetud raamatute hulgas. Millegipärast assotsieerub ta mul kogu aeg Hyperioni Veristajaga, kuigi nad vist tegelikult üsna erinevad välja näevad :-)
Teksti loeti inglise keeles

Ka mulle avaldas Surnute Eest Kõneleja - institutsiooni idee sügavat muljet. Mulle isiklikult meeldiks, kui pärast surma minu kohta taoline ettekanne tehtaks - aus, ja täpselt nii nagu oli, aga heast südamest.Muide, autor ütleb eessõnas selgesti, et SftD ei ole järg Ender`s Game`ile. Too on hoopis sissejuhatuseks SftD`ile.
Teksti loeti inglise keeles

On küll hea stoory ja head tegelased ja komplitseeritud ökosüsteem, aga paraku võtab ideoloogia sedapuhku kaks punki alla. Vähe puudus, et oleksin raamatu mõnekümne lehekülje järel üldse sinnapaika jätnud ja ühega hinnanud. Väga võimalik, et olen paha inimene, aga sveitseri aukartus elu ees ja vahitorn ja muu siuke värk ei lähe kohe üldse peale. Rumal olen muidugi ka, ei oska rõõmu tunda siukesest filoloogilisest haruldusest nagu inglise-portugali segakeel ja jälgida neid suhtenüansse, et millal kasutatakse täis-, millal pool- ja millal hellitusnimesid: juba kuuelapseline perekond suudab oma nimederohkusega segadusse ajada.
Ender ehk esimene osa mulle meeldis, kuigi teatud kahtlused maailmavaate suhtes tekkisid ka sellega seoses. Autori enda sõnade kohaselt oli Ender tal nägemusena peas kuueteistkümnendast eluaastast saadik, see nägemus ei saanud jääda kirja panemata. No et nägemus oli kirjutajast suurem ja sundis teda kui instrumenti tegutsema, autor ei suutnud asja omapoolse (mormooni)suhtumisega ära rikkuda. Teise osa puhul on tegemist kaalutletud kirjanikutööga, milles sisu ja tehnika on moraali teenistuses. Ja see nutune headus ei meeldinud.
Inimeste, sitikate ja põssade kõral asub tegutsema veel neljas mõistusega osaline ehk AI. Millega seoses oli mul tõsiselt hea meel lugeda, et kolm tuhat aastat pärast sitikate õhkulaskmist ja üleüldist kosmose koloniseerimist kasutatakse arvutiga suheldes jälle klaviatuuri, millelt tuleb sisse toksida pikki sõnalisi korraldusi. Ender on tulemas, windooza päevad on loetud ;)
Teksti loeti inglise keeles

Hea jupi võrra parem, kui `Ender`. Häirivad (taas) imelapsed ja väga Card`ilik sügav usk jumalasse osade tegelaste poolt.
Teksti loeti inglise keeles

Enders Game järg(jed) on kirjutatud pisut teise stiiliga, kui esimene osa. Kuid siiski on ta hästi kirjutatud ja täiesti nauditav. Häirib ainult katoliikluse ja selle dogmade ebausutavalt suur mõju tulevikus...
Teksti loeti inglise keeles

Enderi saaga peateos (nii vähemalt väidab Orson Scott Card ise) pole nii hästi kirjutatud kui sarja sissejuhatav osa "Ender`s Game". See raamat on kirjutatud hoopis teises stiilis kui "Enderi mäng", pole enam sellist pidevat madinat ja tampi taga. Hoogsustki on väheke kadunud, teos on natuke liiga raskepärane. Samuti muutub see teos kohati liiga seebiks kätte ära. Lahatakse sügavuti Novinha ja Libo perekondi, kes keda armastab, kes kellega abiellub (no loomulikult mitte oma armastatuga), kes on kelle isa ja vend ja õde ja poeg jne., nagu ühes korralikus Mehhiko seebis kunagi. Võib-olla on asi selles, et enamus tegelasi on brasiillaste järeltulijad, ei tea. Samas selle tasakaalustavad põssad. Nad on igati vahvad tegelased. Just nemad teevad selle raamatu heaks. Kui "Ender`s Game" sai minult "5" paari plussiga, siis "Speaker for the Dead" saab "5" paari miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Hoopis teist masti raamat kui Enderi mäng. Keskendub väärastunud perekonna, ühiskonna, ususu ja liigisuhetele. Teeb seda hästi, aga minule isiklikult on psühhopaatidest, hüsteerikutest ja usuhulludest lugemine alati vastu hakanud, mistõttu üks punkt maha.
Teksti loeti inglise keeles

Meeldiv raamat. Ma küll ei pannud tähele et ta nüüd nii raskepäraselt loetav oli. Jah tõesti ei olnud enam seda tampi taga, liiga palju Pipot ja katoliiklust, aga sellegipoolest tore raamat. Meeldisid sellised väikesed tüngad, mis seal sees olid. Näiteks kui Ender piiskopi ees põlvitas.
Teksti loeti inglise keeles

See jutt, et "Ender`s Game" oli "Speakeri" proloog ei pea päriselt paika. Card sindrinahk lihtsalt kirjutas "Speakeri" tuklsiläinud eessõna "Ender`s Game`i" lõppu, ja oleks sedamoodi peaaegu-et hea raamatu ära rikkunud. Yldiselt, kui Enderi ja tema õeraasu tegelaskujud välja jätta, siis ega rohkem nendel kahel raamatul suurt yhist ei ole.

Mitte et Speaker mulle lõppkokkuvõttes vähem meeldinud oleks.

Nuriseks ka natuke. Absurdne tundus sellle tehisintellekti solvumine Enderi peale. Tulenevalt sellest, et Ender pidevalt rakettidega ringi tuiskas, oli ta 3000-st aastast on-line kui palju? 30? Ja nyyd kaob yheks tunniks side ja AI on kohe shokis?

Katoliiklased või mitte, sellegipoolest tundub uskumatuna, et preili Ivanova teadlasena andmete mahasalgamist mingilgi moel ohutumana sai vaadelda kui tõe välja selgitamist.

Sellised loogikavastasused välja arvata, siis kokkuvõttes oli muidugi igati väärt asi. Sellegi poolest oleks Card targemini teinud, kui ta selle sissejuhatuse tarbeks midagi muud välja oleks mõelnud..

Teksti loeti inglise keeles

Cardi "maailm" ehk reeglid, tegelased, kohad jne, milles tegevus toimub, on mu meelest hea - isegi sama hea, kui "Enderi mängus". Esiteks see n-ö ajast mööda elamine, tänu millele Ender nägi iseenda tegude jm mõju 3000 aastat hiljem. Teiseks uue planeedi ökosüsteem koos Põssadega. Jne. Sündmuste üldine käik on samuti haarav. Aga mõned asjad ikkagi häirivad ja nii palju, et ei saa neid mainimata jätta. Mu meelest oli üle pingutatud Novinha kibestumuse ja ühtlasi rumalusega. Samuti ei suutnud mind miski raamatus veenda, et Ender võis tõesti täiskasvanud Novinhasse armunud olla. Ja natuke naiivselt oli lahendatud ka raamatu üks suuremaid ootusi - see koht, kui Ender surnu eest kõneles. Nii see, mida ta rääkis, kui eriti rahva reaktsioonide kirjeldamine. Aga "nelja" on raamat kindlasti väärt.
Teksti loeti inglise keeles

Selleks ajaks, kui "Speaker for the Dead" mulle ette sattus, oli "Ender`s Game`i" lugemise ajast juba nii palju mett kerre voolanud et ega ma suurt midagi peale kõige üldisema ei mäletanud. Aga vähesestki piisas, et mõista - tegu on hoopis teistlaadi teosega, ja selle paigutamine eelnenuga ühiselt mingisse "sarja" on tegelikult üsnagi tinglik. Olles lugenud Cardi eessõna Speakerile ei saa ma ausalt öeldes ikkagi päriselt aru, miks oli kangesti vaja et Speaker ja Ender oleks üks ja sama isik. Koguni nii kangesti, et selleks tuli Speakerile üks romaan "ette" kirjutada. Iseenesest on see muidugi tore, et Card nii arvas, sest tänu sellele saime lugeda sellist omaette head romaani nagu "Ender`s Game".

Speaker iseenesest on muidugi vähemalt sama hea kui "Ender`s Game", kui mitte paremgi. Ja seda vist eelkõige just tänu sellele, et ta ei püüa kramplikult (tegelikult ei püüa üldse) olla "järg" selle sõna tavalises tähenduses. Sellega on ehk seletatav ka mõnede Enderi-fännide pettumus, kes ei leidnud eest seda, mida lootsid. Minagi leidsin midagi teistsugust, aga ikkagi head.

Teksti loeti inglise keeles

"Enderi mängu" sai loetud umbes neliteist aastat tagasi, kui see raamat oli esimest korda eesti keeles ilmunud. Sellest romaanist jäi mul omal ajal hea mälestus ja hoolimata möödunud ajavahemikust mäletan ma sellest suhteliselt palju, oma osa on siin muidugi ka mullu kinos vaadatud ekraniseeringul, mis mälestusi värskendada aitas.

Nagu eelmised arvustajad on maininud, pole "Surnute eest kõnelejal" "Enderi mänguga" kuigi palju ühist ja vähemalt minu jaoks on võrdlus selgesti käesoleva raamatu kahjuks. "Surnute eest kõneleja" jätab lugedes kohutavalt igava ja veniva mulje, tegelaste psühholoogia ning religioonifilosoofiaga on ilmselgelt üle soolatud. Lõpupoole, kui jõutakse tegelaste omavaheliste suhtedraamade juurest Lusitania mõistatuste lahendamiseni, läheb romaan küll huvitavamaks, ent mitte piisavalt et hinnet "4" peale tõsta. Oma religioosse tulevikuühiskonna, peresuhete lahkamise ja veidraid eluvorme sisaldava võõrplaneediga meenutab "Surnute eest kõneleja" veidi Sheri S. Tepperi "Rohtmaad"-samuti üks raamat, mida väga ammu loetud sai ning mis on samuti kirjutatud 1980. aastate USA-s.

Näib, et Cardile meeldib kirjutada religioonist, ent seejuures hoiab ta eemale mormooniteemast ja keskendub teiste usulahkude kritiseerimisele. Kui lühiromaanis "Silm silma vastu" pälvisid rohket kriitikat baptistid, siis "Surnute eest kõnelejas" saavad oma koosa nii katoliiklased kui ka kalvinistid.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et hoolimata mu isiklikust arvamusest on "Surnute eest kõneleja" eesti keelde tõlkimine igati tubli tegu nii kirjastuse kui ka tõlkija poolt. Hindeks "3+".

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav on see kuivõrd erinevatele järeldustele võib üht ja sama raamatut lugedes jõuda :)

Erinevalt mõnestki eelarvustajast väidan, et "Kõneleja" ja "Enderi mäng" on omavahel väga tihedalt, lahutamatult seotud. Läbi põimunud. Ühe mündi kaks külge jne. Lõppkokkuvõtteks tegelevad mõlemad raamatud sellise teemaga nagu inimese reaktsioon võõrale. Kui tahta "Mängu" lugeda kelladest-viledest ja muust ulmebutafooriast pungil aktsiooniloona, siis palun väga - saab täitsa kõva jutu. Mis seal aga olulisem oli on just seesama võõraga kohtumine ja sõda on lihtsalt üks võimalikke suhtlusvorme. Ilmselt peaks see olema "Mängu" juures arvustusena, kuid mis seal ikka - need kaks raamatut ongi kokku tervik. "Mäng" on lugu sellest, kuidas inimkond "suurema hüvangu" nimel Enderit ära kasutas ja kuidas see siis mõjus poisile endale ja inimkonnale...

"Kõneleja" jätkab inimloomuse kallal urgitsemist, asetades inimesed uuesti kontakti võõra mõistusega rassi ja võõra ökosüsteemiga. Ja lisaks on selle taustal ka lihtsad ja inimlikud tragöödiad. Lugedes mõtlesin korduvalt, et omal huvitaval moel on see lugu Tammsaarelik, tegeledes tõe ja õiguse ja armu ja andestuse, töö ja elu mõtte, süü ja lunastuse teemadega. Aga rõhutan veelkord - põhiline on inimloomuse kallal urgitsemine. Ja seda teeb Card mõnuga.

Lihtsalt repliikidena: mingi paar aastat tagasi püüdsin seda lugu inglise keeles lugeda. Jäin hätta ja jäi pooleli. See on tõesti piisavalt keerukas oma portugalikeelsete "asjadega"... Seega on tõlkimine olnud tänuväärne ettevõtmine. Mis puutud religiooni-temaatikasse, siis mitte üheski episoodis ei kaota Card minu meelest lugupidamist ei katoliiklaste, protestantide ega kellegi teise religioossete veendumuste vastu. Kui üldse, siis võibolla on probleemiks see, kuivõrd vähe on religioon Cardi jaoks 3000 aasta jooksul muutunud. Kindlasti ei jää see nii staatiliseks isegi hoolimata asjaolust, et juba olemuslikult püüavad religioonid säilitada aastatuhandete vanuseid tõekspidamisi.

Hindeks kindel viis.

Teksti loeti eesti keeles

Raamatut oli huvitav lugeda kuigi see oli ka omamoodi raske. Algul seoseid teiste teostega ei tekkinud. Saan siiski nõustuda Targo Tennisbergiga selles suhtes et mingi sarnasus Simmonsi Hyperion-tetraloogiaga on olemas. Kasvõi katoliikluse suure osakaalu näol mõlemas loos, näiteks. Nõustun ka nende arvustajatega kelle arvates Kõnelejas on igasugused wunderkindid liialt loo fookuses. Ja et need imelised lapsed kippusid sageli valima oma vanemate elukutse, see sobiks pigem kuhugi kastiühiskonda, arvan. Tänud tõlkijale sest algkeeles ma poleks lugemist vaevaks võtnud. Üldmulje on positiivne.
Teksti loeti eesti keeles

Oli hetki, kus lugedes kaldus jooksev hinne nelja poole, kuid kokkuvõttes on asi viie ära teeninud. Tsiteerides klassikuid: "Pole paha..."
Teksti loeti eesti keeles

Kuulge, neli on hea hinne!

Väga mõnus lugemine oli, mul on hea meel, et see on eesti keelest olemas ja selgesti arvas ka mu isa, et see võiks mulle meeldida, saates mulle teise eksemplari veel =)

Mis mulle meeldis
* Kammerlik toon - suurtest asjadest ja sündmustest, teisest ja kolmandast mõistuslikust liigist inimeste kõrval räägiti indiviidide ja nende elus toimuva kaudu. Otsusest, kas Lusitania hakkab mässama või mitte, teame peamiselt meeri isikliku dilemma mõjul. Suured asjad on alati kuskil kaugel kellegi teise otsustada ja igavad. Ses raamatus ei olnud, sest need toodi lähedale, isiklikule pinnale.
* Et "Ender" oli peaaegu ropp sõna.
* Et oli surma, jõledat surma, tavalist surma, ähvardavat surma - ning kuigi surm oli suur asi, selgus tema dramaatika osaliselt eksituste tragöödiast tuluenevat. (Tragöödia ja komöödia on teatavasti väga lähedalt seotud ning olenevad peamiselt vaatepunktist, milles sündmusi näidatakse). See, et inimesed surevad, on ju normaalne tegelikult. Päriselus ja -surmas pole surnute eest kõnelejat kuskilt võtta. Püütakse küll teha oma parim, rääkida matustel päris asju, aga välja tuleb nagu alati ning ega inimestelt ei saagi midagi muud oodata - inimesed ju, normaalsed ju, annavad oma parima ja välja tuleb ikka nagu ikka!
* Päris põnev oli, kuidas see õnnelik lõpp nüüd saabubki - selles, et lõpp on õnnelik, kahtlust ei tekkinud, lapsi ära tappa oleks juba seda õnnelikkust rikkunud, nad olid ka turvatsoonis, aga muidu ei olnud kindlat.
* Et perekonnas oli rohkem lapsi kui kolm. Mul on nii kõrini neist raamatutest-filmidest-lugudest, kus on peredes 1-3 last ja keegi isegi ei selgita, MIKS nii vähe.
* Ender kui turvaline kangelane, kes alati ellu jääb ja asjad ära klatib, isegi kui ta peab tegema midagi, mis talle väga ei meeldi.


Mis mulle ei meeldinud
* Seebikas. Polnud isegi selle vastu nii väga, et õdesus ja vendlus olid suured asjad või surnud Pipo, Libo ja Marcao vahele jäämisel Novihna otsustele, aga Jane`i reaktsioonid, liikumine ühelt teisele, Enderi raskused Valentine`iga ja Miro lahkumine - seda oli juba liiga palju.
Kammerlikkus oli ju tore, aga kui kammerlikuks võib asjad ajada, muutmata neid absurdseks?!
* Novinha kui tegelane. Üldse on naistegelased selgelt Cardil halvemad kui mehed, aga oma soo tõttu saab ta selle andeks. Aga see oli juba üle võlli nõme, et sihuke inimene oli.
* Trükkimine. Salasõnad - pealegi nii lihtsad kui Ender. Autod. Kolm tuhat aastat tulevikus, kui Jane saab olemas olla. (Peidab pea käte vahele ja oigab.)
* Uskude ja üldse inimkommete evolutsioneerumatus.

Aga kokku oli ikkagi hea raamat!
Teksti loeti eesti keeles

Tegevusliku kronoloogia järgi kolmas raamat Andrew `Ender` Wiggini romaanisarjast. Mind valdasid kahetised tunded. Olin kunagi lugenud originaali ja et nüüd maailmast paremat "sotti" saada, lugesin maakeelse tõlke uuesti üle. Olgu kohe öeldud, et Sashi tõlge on taas suurepärane. Niisiis, kahetised tunded.

Satikate hävitamisest ja ksenotsiidist on möödas 3000 aastat. Enderit vihatakse, aga ta on pideva tähelaevadega reisimise tõttu endiselt elus. Nüüd siis uue nn religiooni esindajana - surnute eest kõnelejana. Kutsutaksegi Kõneleja ühte kolooniasse (Lusitania) surnust rääkima ja juhtunusse selgust tooma. Enderiga on kaasas kookon viimse satikaga, kes soovib kusagil uut elu alustada. Koloonia on huvitav veel sellepoolest, et seal elutsevad uued veidra nimega tulnukad - põrsikud. Kas inimkond kordab end ja toimub uus ksenotsiid? Kas tulnukaid on võimalik mõista ja nendega rahus elada? Otsitakse taas vastuseid inimeseks olemise ja hea/halva vahettegemise igavikulistele küsimustele.

Lugu on tegelikult hea. Mulle meeldisid väga nood põrsikud ja nende bioloogiliselt veider maailm. Ei häirinud põrmugi Cardi raamatusse kirjutatud (pingutatud?) tulnukate kultuuri vastandumine inimkonnale. "Enderi mängust" loetud satikatega võrreldes olid põrsikud hoopis omanäolisemad ja põnevamad tegelased. Antud romaani puhul Enderi kõiketeadev/alati hakkamasaav/eksimatu tegelaskuju väga ei seganudki. Võib-olla sellepärast, et rõhk oli ühel Lusitania perekonnal ja võõrapärastel tulnukatel. Raamatu teine pool oli tegusam ja seega parem, sest austet Kõneleja jõudis moraalitsevast heietamisest lõpuks asjade tuumani. Ja võimas tehisintellekt Jane! Vot temast loeks hää meelega veel. Lahe!

Natuke negatiivsest poolest - minu maitse jaoks liiga palju religioosset arutamist ja tegelaste raskuste kallal juurdlemist. Enderi enesehaletsus oli niigi väsitavalt esiplaanil elik polnud usutav, kuid lõpuks muutus ka peredraama kurnavaks. Mõistan, et need olid karakteriloomeks vajalikud, kuid oleks võinud veidi väiksemas mahus olla. Rohkem tegevust või tulnukatele keskendumist. Kordan, et kui pilt sai paika, läks lugu palju paremaks.

Võrreldes "Ender in Exile" romaaniga, on antud lugu väga hea ja pole "Enderi mängust" oluliselt kehvem. Viimane on lihtsalt hoopis teise lähenemisega kirjutatud. Tuleb järgmine lugu - Xenocide - ette võtta. Tubli 4 minu poolt ja väga hea, et nüüd ka eesti keeles loetav.

Teksti loeti eesti keeles

Hm, 2015. aastal kõigest kolm arvustust seni... lahja, väga lahja. Hullem kui isegi esimene aasta, 1997... Noh, 5-ni vast jõuan.
[30.12.2015: algselt oli siin pikk lõik eelmise selgituseks, aga tõepoolest, parem on see lisada "Arvustaja endast" alla]

Muide, hoiatuseks – järgnev tekst on spoilereid täis...
See raamat on mulle vastu hakanud. Esimest korda üritasin seda lugeda aastat 7-8 tagasi, kui alles teatud seltskonnaga kaalusime ulmesarja, millest hiljem sai Sündmuste horisont. Siis läks mul esimene punane tuli põlema, kui jõudsin selle idiootliku meetodini, kuidas inimkond põrsikutega suhtleb – kui ikka tagumiku kaudu hambaid parandada, siis loomulikult on valus ja väheefektiivne ja suur võimalus sisikonnas veel midagi ära lõhkuda... Raamatu kandsin enda jaoks maha hetkel, kui Novinha elulised materjalid salastas – tõeliselt tolle teise eelpoolmainitud lugejagrupi vääriline loogika! Mu (kasu)isa sai just selle info pärast surma ja mina salastan selle... et „kaitsta”?!? No persse, see peaks teadlane olema... isegi allakümneaastased saavad aru, et tõenäoliselt lõppeb see sellega, et veel keegi saab surma. Aga ilma selleta oleks raamat lahjaks jäänud, terve Novinha õnnetu elu oleks ilma selle lauslolluseta ju hulga vähem õnnetu olnud ja Card pidanud midagi seeditavamat välja mõtlema. Lõplikult viskasin ma esimesel korral raamatu kõrvale hetkel, kui Jane enam Enderiga ei rääkinud. Selles stseenis on nii paljud asjad valesti, et ma ei oska isegi kusagilt otsast alustada: mingi kahe tuhande aasta vanune tehisintellekt solvub nagu teismeline plikake, kui kutt ühel hetkel ta tundlikus vestluses ta otseses mõttes kohatut ja segavat mula kuulata ei taha... Ja muidugi oleks kõik edasine hoopis teisiti välja näinud ja raamat vast 50 lehekülge lühem tulnud, kui Ender oleks kohe kogu info saanud.
No muidugi lugesin nüüd raamatu läbi ja olen hulga leebem. Card vähemalt püüab. Ta on hea kirjanik ja võimalik, et see on minu probleem, et ma ei suuda mööda vaadata väga kunstlikest pinge tekitamise vahenditest. Ikkagi pole ma üldse selle raamatuga rahul, sest esiteks oli terve kandev konflikt, nagu öeldud, inimeste endi tekitatud võimendatud hirmude ja ülemõtlemise tagajärjel (aga inimesed on päriselus võimelised rumalamaltki käituma, nii et las olla). Teine, palju suurem etteheide on teadlaste, ütleksin, narratiivne juhmus – ma juba tean neist vähestestki vihjetest, kuidas umbes Card selle elu seal Lusitanias välja on mõelnud, aga „teadlased” ei saa 50 aastaga aru. Kolmas on Enderi enda teatud jumalkuningalik positsioon, mis lubab tal tegelikult kogu ülejäänud inimkonnale pähe lasta ja kõrgeima ametliku valitsusorgani otsustest üle sõita (st küll on lihtne asju ajada, kui sul on sellised võimalused). Ja neljas on teatud „võtame käest kinni ja saame hästi läbi” meeleolu raamatu lõpus, mille kohta päriselus saaks öelda ainult, et see ei saa hästi lõppeda.

Aga miks siis ikkagi 3 ja mitte hullem hinne? Sest Cardis midagi ikkagi on ja kahtlemata on sel teosel teatud lummavus, teatud suurus ja võiks isegi öelda helge elujaatavus. Väga paljude näitajate järgi väga tugev raamat; lõpuks teenis see ka arvustuse ju ära (vabandatagu siit õhkuv egoism...)

Teksti loeti eesti keeles

Jälle see viimase arvustaja needus ehk suurem osa sellest, mida ma nüüd kirja panen, on juba eespool ära öeldud. Aga ma ütlen siiski: et endal meeles püsiks kui peaks tulema tahtmine seda raamatut veelkord kätte võtta.
 
Esiteks seda, et tegemist oli viimase aja ühe vaevalisema lugemisega. Lõpetasin "Enderi mängu" ülelugemise umbes-täpselt kuu aega tagasi, mis tähendab, et "Surnute eest kõnelejat" suutsin lugeda kiirusega ca 15 lk päevas. Õudselt vaevaliselt. Raamat peaks olema mitte 50 lehekülge lühem nagu Ats eespool arvab, vaid oma 300 lehekülge lühem. Sest umbes alates sealt muutus lugu mingilgi määral huvitavaks ning päästis Ulmekirjanduse Baasi esimesest "kahest" sellele teosele.
 
Raamatu esimesest kahest kolmandikust enese läbi närimine oli täielik agoonia: see on tohutult veniv, jutlustav, igav, moraliseeriv, heietav lugemine. Ja kasuks ei tulnud üldse mitte see, et vahepeal oli pool tekstist (olgu, liialdan) portugali keeles. Täiesti ebavajalik kirjanduslik võte. Kui keegi tahab keelt õppida, siis selleks on keeleõpikud. Kui kirjaniku arvates ei saa mingeid keelelisi nüansse tõlkida, siis on kirjanik lihtsalt kehv tõlkija. Mina oleks raamatut eesti keelde tõlkides selle tuimalt välja visanud, antagu mulle andeks.
 
See veniv algus meenutas mullegi "Rohtmaad". Aga ainult selles mõttes, et "Rohtmaast" on mul meeles, kuidas pärast läks raamat heaks. "Surnute eest kõnelejaga" seda ei juhtunud. Viimane kolmandik, kus lõpuks ka mingi tegevus algaas, lihtsalt rehabiliteeris esimese poole, kuid väga vähesel määral.
 
Aga ei läinud mulle peale ei see imeline võõrtsivilisatsioon ja planeedi ökosüsteem. Kogu see muinasjutt sobiks pigem mõnda fantaasiaraamatusse kui teadusliku fantastika žanrisse liigituvasse teosesse. Uus ja igavene elu puudena. Puudele laulmine, mispeale need valmistavad sulle noad-kahvlid ja majaehitusmaterjali. Oeh. Vabandage väga, aga - JURA!
 
Ilmselgelt ei ole ma selle raamatu sihtgrupp. Aga miks ma seda siis üldse lugesin? Sest erinevalt sellest, mida Orson Scott Card ise eessõnas soovitab, promotakse seda teost "Enderi mängu" järjena. Ka eestikeelse teose tagakaanel on miskipärast kirjas kiidusõnad "Enderi mängule", mis oli tõesti VÄGA HEA raamat, aga ei mingeid New York Timesi kriitikute hinnanguid "Surnute eest kõnelejale". Seega - sain lihtlabaselt petta. Tegemist on täiesti erinevate raamatutega, mis on kunstlikult üheks seotud.
 
Siiski olen tänulik, et see eesti keelde tõlgiti - muidu poleks ma ju seda teada saanud ning õhkaksin siiani Enderi seikluste jätku järgi. Nüüd aga tean kõikidest ülejäänud järgedest kauge kaarega mööda käia. Eestikeelse tõlke kohta ainult üks küsimus: miks oli vaja sitikas järjes satikaks tõlkida?
 
Kui mõned eelarvustajad kommenteerisid oma hinnet, et viis mõne miinusega või midagi selles stiilis, siis minu hinne on kolm paljude miinustega. Tegelikult pigem kaks, sest ma ei kavatse ilmselt seda raamatut enam kunagi lugeda ja oleksin võinud oma ajaga midagi targemat teha. Aga lihtsalt austusest kirjaniku vastu ja MIDAGI selle teose viimases kolmandikus siiski oli.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmaloome oli viimase peal. Põrsikute elutsüklid, nende kohanemine dnad muutva viirusega ja ka virtuaalne tegelaskuju olid huvitavad ja mõjusid originaalselt. Card hoidis samuti suisa krimikirjaniku osavusega põnevust üleval, et mis nende Põrsikutega siis on ja miks nad tapavad ja seal tuli veel mitu ootamatut pööret. Ka religioossed teemad olid intrigeerivad, mulle tundus näiteks surnute eest kõnelemine huvitava ideena. Selline lahe humanistlik komme ja mulle on religiooni ja ulme sidumine alati paeluv tundunud. Aga miks ma ei suuda täispunkte anda? Selle neetud mehiko armuseebi pärast. Taustal on neetud põnev müsteerium seoses hästi loodud tulnukatega ja selleasemel keskendutakse lastele ja truudusetutele naistele ning nende kõigi probleemidele. Eessõnas ütles Card, et üks ta sõber kurtis lugedes kuidas ta ei suuda lastel vahet teha ning muutis neid värvikamateks. Noh mina ei suutnud neil sageli sellest hoolimata vahet teha. Miks pagan pidi neid tatte nii kuradi palju olema? Ma saan aru, et katoliiklik pere aga arvestades, et lapsi tehti peamiselt abieluvälliselt oleks olnud hea põhjus piirduda kolmega või sedasi. Peategelase ehk Enderiga samastumine oli ka peaaegu, et võimatu. Tegemist oli messia, sherlock holmesi ja supermani ristandiga ikka sõna otseses mõttes. Ülirikas, ülimõistev, ülikannatav, üliinteligentne. Ka kõige paadunum rets sulas tema pilgu all ning kõige kivinenum preester tuli tema poole üle ja andis sõbrakätt. See pole enam usutav karakter, see on Konstantin Päts Ivan Orava lugudest. Aga kui ulmeosa jälle mängu tuli siis oli see suurepärane. (less)
Teksti loeti eesti keeles
x
Joel Jans
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Alguses tundub, et tuleb vahva õuduslugu aga siis hakkab elluärganud muumia janditama ja teda üles äratanud härradega kemplema, et kumma  maailm on parem ja mind see kaasa tõmmata ei suutnud. Lihtsalt ei olnud vaimukas ja mõjus aegununa. Võibolla mõne lugeja jaoks päästab hinde teksti vanus ja see, et esitatud idee on oma ajast ees aga mind see leebuma ei pane.  
Teksti loeti eesti keeles

Pisut etteaimatav süzee aga mõnusa atmosfääriga etnoõudus Leedu rahvaluulest ja legendidest huvituvast professorist, kes läheb uurima ühe sealse krahvi raamatukogus leiduvaid haruldasi teoseid ning avastab, et tema võõrustaja on tegelikult libakaru. Loo kõige suuremaks üllatuseks on kahtlemata tema vanus. Ilma baasi vaatamata oleks pakkunud, et kirjutatud kusagil sajandi alguses-keskpaiku ehk siis väga hästi vananenud tekst mida kõlbab lugeda ka tänapäeval.
Teksti loeti eesti keeles

Antud jutt meenutab tugevalt Insener Garini hüperboloidi, ehk peategelasteks on taas geniaalne insener ja ahne ärimees, kes üritavad oma uudse hävitusrelvaga kogu maailma aktsiaturge raputada. Relvaks ise on seekord aga Aeliitast pärinev Mstislav Losi pulssrakett, mis on lõhkeainega täidetud ning millega üritatakse kuud pooleks lüüa. Mulle meeldis. Kirjeldused on mastaapsed ja haaravad ning ka lõpp oli päris muhe. Nimelt selgub, et kogu inimkond saab kosmilistest kataklüsmist sedavõrd sügava ühise trauma, et otsustab kapitalismi täielikult hüljata ning puna-hipideks hakata.
Teksti loeti eesti keeles

Peategelaseks on siin nagu ka eelmisteski teostes legendaarne häkker Jean le Flambeur, kes on põgeneb esimese romaani alguses ühe Sobornosti looja Joséphine Pellegrini ning Oorti pilvest pärit soome-sõdalastsiki Mieli abiga kübervanglast. Pellegrini vajab nimelt Marsil tema abi ja üldises plaanis tuleb Jeanil varastada tagasi ka oma enda mälestused. Järgnevates raamatutes selgub, et asi on muidugi palju keerulisem ja Jean jääb Fjodorovistide ehk Sobornosti ja arvutimängurite ehk Zokude üha paisuva sõja vahele, kus peamine kisma käib väga erilise seadme ümber, mis lubab universumit ümber konfigureerida. Lisaks on peategelane sattunud ootamatult isarolli, kuna ta varastas eelmises teoses  sobornosti kõige vanema ja tähtsama pooljumala lapsepõlves tehtud ajukoopia ning peab nüüd ka selle jõnglasega tegelema.
 
Minuarvates on see mida Rajaniemi teeb ehe pimeda hobusega miiniväljal kappamine. Ehk lugeja ei ole veel tema eelmistest sündmustepöördest toibunud, kui juba uus vint on peale keeratud ja järjekordne pöörane konseptsioon välja käidud. Teemantlinnad orbiitidel, millede külgedel elavad omaette terved mikrorassid, Sobornosti hävitajad -  meetripikkused komputrooniumiga jurakad, kuhu pakitud tuhandeid lahing-hingi. Spetsiaalsed sõjateadvused, mis inimese loogikast erinevad, singulaarsed jumalolendid lõputu arvutusvõimsusega kodeerimas lahti universumi kui kõige suuremat kvantarvutit ja nii lehekülgede viisi. Piisab kergest tähelepanu hajumisest, et mõne teise autori raamatujagu ideid mööda libiseks. Ja see on ka põhjus miks Rajaniemi lugemine pole teps mitte kerge. Mul juhtus sageli nii, et lugesin kümmekond lehekülge, tõdesin, et ma ei saa midagi aru ning vedasin end arvutitaha wikisse, misjärel juhtus omakorda nii, et ma ei viitsinud edasi lugeda vaid veerasin sama mõtet juba oma peas ning uutes suundades edasi. 
 
Ahjaa, nagu eelminegi raamat ei saa ma siingi üle ega ümber võrdlusest Bobvesi maailmaga. Lugedes torkas nimelt pähe, et Bob on nagu early adopter või 60nendate lõpu hipi, kes on saanud mõnel esimesel PDP11 mainframel unixi kompileeritud ja unistab nüüd ilusast piirangutega digiühiskonnast. Rajaniemi on aga vaade meie praegusele tänapäevale, kus suurkorporatsioonid on võtnud kõik need hipi vinged vidinad ja kasutavad neid äriks, kasumiks ning aegajalt ka inetuteks kuritöödeks.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin ja ei jõudnud ära naerda. Nagu Totu kuul ainult, et surmtõsiselt kirjutatud :) Mina omaltpoolt tahaks küll selle teksti keskmist hinnet kergitada.
Teksti loeti eesti keeles

Kauge tulevik on nagu liberaali unistus, rahvariike pole, arvutid on kõikjal, loodusresursse ei raisata ja kõik masinad kestavad igavesti. Õnnetuseks ilmuvad kosmosest Alieni ja Predatori ristsugutised, kes otsustavad inimesed maha tappa ning igasuguse võidulootuse kaotanud inimkond põgeneb läbi ajatunnelite viissada aastat minevikku ehk siis Simaki kaasaega.   
 
Kui see romaan oleks kirjutatud tänapäeval, siis oleks sellest saanud lihtsalt järjekordne sotsiaalne vaade kultuuride põrkumisest ja migrantide omaksvõtust või kiusamisest. Ehk siis vaade lihtsa inimese vaatepunktist, kes on keset seda jama sattunud. Seetõttu mõjub Simaki vaade mõnusalt originaalselt, kuna ta eeldab, et kaugete järeltulijate läbisaamisega pole erilist muret (mingeid mässe linnades küll mainitakse aga põgusalt) ning vaatleb toimuvat katastroofi läbi ajakirjanike, poliitikute ning muude kõrgel kohtadel asuvate ametnike silmade. Ajakirjanikud kaklevad parimate uudiste esmaavaldamisõiguse üle poliitikud üritavad asju mätsida, muretsevad oma tagasivalimiste pärast ja takerduvad muudesse väiklastesse probleemidesse. Maailm samal ajal laguneb, mitme miljardijagu tuleviku inimesi on majanduse põhjalikult sassi löönud ja mis kõige hullem on see, et neid minema peletanud tulnukad hakkavad tasahilju põgenikele järgnema.   
 
Mulle meeldis, oli head fantaasialendu ja originaalseid ideid, suurejoonelisust ning lõpus sisaldus ka päris nutikas puänt.
Teksti loeti inglise keeles

Mieville jätkab oma mõnusa Bas-Lag maailma arendamist. Seekord toimub tegevus merel ning peategelaseks on eelmise romaani peategelase kunagine armuke. Muid seoseid esimese teosega väga polegi seega kõlbab ka täiesti eraldi lugeda. Bellis Coldwine on naisterahvas, kes on sattunud New Crobuzonis ebasoosingusse (peamiselt siis ta kunagise armastatu tegevuse tõttu esimeses raamatus) ning ta üritab põgeneda meretaga asuvasse kolooniasse. Teel sinna ründavad neid aga piraadid ning Bellis leiab end piraatide ujuvlinnast, mis ehitatud tuhande aasta jooksul kokkuvröövitud laevarakkidest ning mida valitsevad vampiirid. No ja sealt kandub tegevus aegamööda New Crobuzonist üha kaugemale, sest ujuvlinna valitsejatel on plaan püüda kinni tohutusuur süvameres elav peletis ning see oma ujuvlinna ette rakendada.
 
Head Mievillelikku fantaasiat on siin nagu esimeseski. Toon ühe näitena stseeni, kus peategelane satub punase liivaga rannale, kus siin-seal roostetavad mõned hiiglaslikud masinad. Lähemalt uurides selgub, et rannaliiv kujutab endast ise samuti roosteräbu ja tillukesi masinaosi. Mulle meeldis siin ka see, et Mieville tõi üsnagi aurupunklikku fantasymaailma omaajgu moodsaid füüsikateooriaid (tõenöosuste kaevandamine jms). Kui mingit negatiivset aspekti esile tuua siis kahtlemata teose paksus. Kohati on tempo liiga aeglane ja Bellis pole nii põnev tegelane, et viitsiks kõigile ta tegemistele kaasa elada. Muidu aga väga kõva lugemine ja kaalusin tükk aega kas panna täishinne või mitte. Lõpuks leidsin, et Perdido meeldis mulle siiski rohkem ja sellest siis ka hinne neli.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani peategelaseks on surmamõistetud geeniteadlane, kes on tegelenud keelatud inimgeenide näppimisega. Ootamatult ilmub aga välja rikkur, kes aitab tal põgeneda ning paneb ta koos teiste sarnaste teadlastega kuskil pisikuul tööle, et nad aitaks leida sobiva relva maa anastanud tulnukate vastu. Mingid meist palju kõrgemal ja teistsugusel arengutasemel tulnukad tulid nimelt romaani sündmuste hetkeks juba kolmsada aastat tagasi kohale ning näljutasid maaelanikud surnuks. Inimkond pudenes peale seda päikesesüsteemi mööda laiali ning tegi tänu ühtede teiste tulnukate poolt kiiratud infole suure arenguhüppe (seda infoülekannet kutsutaksegi Ohiuchi hotlineks). 

Suurem osa teosest on mõnusalt kiire matk läbi hulga eri maailmate ja mikroühiskondade. Peategelane ei ole seejuures seotud lineraarselt ühe kehaga vaid temast eksisteerib terve hulk kloone, kes siis kogevad erinevaid maailmaid ning surmasaamise viise. Üks neid suudab näiteks isegi jupiterile kukkuda. Mulle igaljuhul meeldis, lühike, fantaasiarikas ja vihane.
Teksti loeti inglise keeles

Inimeste ja krabisarnaste olendite sõda, sekka palju kosmoselahingud, tehnomula ja rupskeid. Peamiseks miinuseks on kesksete inimtegelaste näotus ja üheplaanilisus, krabide liin osutus nende omast märksa põnevamaks ja päästis ka raamatu kehvemast hindest. Üle kolme siiski anda ei tahaks ja hilisem sama sarja raamat Dark Intellience on märksa põnevamalt kirjutatud.
Teksti loeti inglise keeles

just selline ulme, mida nohiklik ulmefänn minus on eluaeg tahtnud. Palju tehnoloogiat, palju mastaapsust, hulga lahedaid ideid jne. Väga suur rõhk on just transhumanismil, kus on ühe inimese võimalikud piirid seal. Kas üks inimene on võimeline ületama aja ja ruumi kõik piirid ja uurima kogu universumi kehatu digitaliseeritud olendina, mis võib teha endast lõputult koopiaid ning toota lõputus koguses uusi masinaid ja ideid ning konseptsioone. Panin kõhklemata viie ära kuigi, kui nüüd muutuda nohiklikust ulmefännist küüniliseks kirjandussõbraks siis arenguruumi autoril on. Tahaks näha rohkem peategelase minade vahelisi konflikte ja arusaamatusi, Ka võiks nõks nuriseda autori kosmoseteadmiste üle. Kosmoselahinguid kirjeldatakse natuke liiga vähe ja kohati jäävad nad segaseks, arusaamatuks jääb, kuidas saab Bob just hetk tagasi välja tulistatud rakette uuesti üles korjata, kas ta ei peaks ootama kuni see on oma trajektoori ära teinud vms. Samuti on vähe selgitust saanud see, et miks Bob ei saa ikkagi lükata kogu asteroidivööndit 3d printereid täis mis toodavad uusi 3d printereid jne. See kaotaks ju kohe resursipuuduse, mis takistab tal näiteks maalasi ümberasustamast ja isegi kui printerite tootmine on esialgu aeglane oleks nende juurdetekkimise tempo eksponentsiaalne. Aga neist pisiasjust hoolimata mõnus lugemine, kiire, hoogne ja transhumanismi suhtes meeldivalt jaatav ning optimistlik.
Teksti loeti inglise keeles

Alustasin lugemist päris optimistlikult, võrdlused olid küll Lemi ja küll ka Strugatskitega aga reaalsuses langes mõttes mu lõpphinne iga loetud hetkega. Erinevalt Strugatskitest ja Lemist pole tegelikult abstraktsete peategelase ümber toimuvate sündmuste mõte minuarvates seotud inimlikkuse proovilepanekuga. Pole Lemi Eedenile omast inimkonna kui terviku vaatlemist läbi nende arusaamatusse keskkonda asetamist. Et kuidas inimesed otsivad alati ratsionaalseid selgitusi ja analoogiaid. Pole ka stalkerlikke hingepiinu, et kuidas võõraga kohtuvad stalkerid üritavad seda omakasuks või teiste hüvanguks kasutada jms. On lihtsalt selline kulgemine, kus tegelased lähevad ükshaaval hulluks ja kui alguses tundus natukenegi põnev see, et mida peategelane võib veel avastada või mõni ootamatu hirmuäratav pööre sündmustes, mingi autori kaval konks. Siis mida edasi seda enam sain aru, et seda ei tule. Pigem selline aeglane langemine hullusesse, jälgituna erakliku inimese poolt. Lõpus paljastatakse ka põhjus - et kõik on lihtsalt mingi võõra ja võibolla isegi mitte enesest teadliku olendi katse meie maailma tungida ja seal olevat jäljendada. See raamat võib kahtlemata meeldida Tombergile, kes leiab sealt õige "täiusliku võõra" tunnetuse ja meeldib ilmselt ka Juhan Rauale, kes nagu arusaan naudib lihtsalt autori kirjelduste ja kirjutamislaadi sugestiivsust ja naha vahele pugemist. Ehk ma saan aru miks see raamat mõnedele inimestele meeldib aga minule oli see ebarahuldav matk läbi sürreaalsuse.
 
Minule jäi aga mõttest väheks. Ei ürita autor enda fantaasiat viimase piirini kruttida, et luua mingeid nutikaid konstruktsioone ja neid siis hiljem omaloodud huvitavate teooriatega lahti seletada ning pole ka Lemile või vendadele omast inimese enda lahkamist. On selline painajalik palaviku-unenäole omase stiiliga kulgemine. Ja tegelikult tundub, et ega autoril suurt mingit mõtet kah polnud... kunstijulledele täpselt see mis vaja, paneb nende hinge käima ilmselt paremini kui LSD mark keelel aga mina pole kunagi happeulmadest hoolinud
Teksti loeti eesti keeles

Bobverse edasijõudnutele ehk virtuaalsed isiksuste koopiad on muutunud inimkonna igapäevaseks koostisosaks. Jupiter on mingis singulaarsusõnnetuses täielikult hävinud ning maailma valitsevad kaks võimast klanni - zokud ja Sobornost. Zokud on digitaliseerunud endised MMO mängurid, kes lingivad endi teadvusi kokku üle kvantpaaride ning Sobornost on kamp Fedorovismi kummardajatest digitaalseid mõistusi, kes on samuti loonud endast miljoneid virtuaalseid koopiaid (neid kutsutakse gogoliteks) ning terve hulga erinevat AI ründevara. Zokud arendavad oma keerukat liitreaalsuse ühiskonda marsil ja Sobernost möllab kosmoses, omades seal planeetide suurusi arvuteid. Nende vahel on juba toimunud suur protokollisõja nimeline konflikt ning vastasseis visiseb edasi. Keskseks tegelaseks on kõigis kvantvarga romaanides Jean le Flambeuriga, kes on päikesüsteemi kõige kõver häkker. Ahjaa, kuskil seal on ka maa, mis tundub olevat suuremalt jaolt digitaalseid hauakambreid täis kõrb ning kus möllavad isepaljunevad programmid ja metsikud nanomasinad.

Kui esimene teos kvantvaras räägib zokude klannist, mis on muarust kergemini mõistetav kamp, siis teine romaan Fraktaaliprints on Sobernostist, mis on hulga segasem ja hullumeelsem. Lisaks Flameurile on siin teiseks peategelaseks maa printsess Tawaddud ning varguse objektiks on seekord ühe Sobernosti kõige tähtsama mehe noorusaegne koopia.

Minuarvates loob Rajaniemi väga kaugele arenenud digiühiskonnast lahedalt kirju ja usutava pildi. Kogu see gogolitest, korporatsioonidest, singulaarsete jumalatest, hiidteemantitest ehitatud linnadest, planeedisuurustest arvutifarmidest ning ümber päikese tiirlevatest kvantruuteritest koosnev keskkond tundub üheaegselt nii ülisegane kui ka loogiline. Ilmselt tunduks meie maailma kirjeldus mõnele 18-19 sajandi inimesele sama jabur. Praegusele teadusele endiselt kättesaamatu aga raamatu tegelastele juba antiikne tehnoloogia põimub moondunud popukultuuri, elustatud muinasjuttude või täiesti arusaamatute singulaarsete mõistuste looduga ning Rajaniemi komme mitte midagi seletada ei tee kogu selle kompoti mõistmist just lihtsamaks. Samas saan ka aru, et kui ta püüaks kõike selgitada siis ta ilmselt jääkski seda tegema ja raamatud oleksid mitte kolmsada vaid kolm tuhat lehekülge. Lisaks saab lugeja kannatlikus pidevalt, uute põnevate ideede ja konseptsioonide näol premeeritud. Mulle meeldib väga, kui ulmeautorid üritavad piiluda ennustamatu singulaarsuspunkti taha ja mõelda, kuidas tuleviku inimeste igapäevane elu võiks olla selles meile ettekujutlematus maailmas. Seega ei saa ma ka sellele Rajaniemi romaanile kuidagi alla maksimumhinde anda.
Teksti loeti inglise keeles

Lähituleviku Kuu on muudetud suurriikide katsepolügooniks, kus testitakse autonoomseid isearenevaid relvasüsteeme. Õnnetuseks arenevad relvasüsteemid aga nii kaugele, et nad ei soovi oma isandatega enam mingit tegemist teha. Appi kutsutakse vana kosmosekangelane Ijon Tichy, kes lendab kuule asja uurima ja saab seal sügava trauma - täpsemalt lõhestub ta aju kaheks täiesti eraldiseisvaks isiksuseks ning ei pea ilmselt ütlemagi, et kõik kuul nähtu jääb sellesse teise ja koostööle mittealluvasse poolde.

Ijon Tichy lood jagunevad kergemateks ja naljakamateks ning tõsisemateks ja filosoofilisemateks. Antud tekst kuulub sinna tõsiste juttude poolele. Kohati läheb toimuv isegi niivõrd huumorivabaks ja filosoofiliseks, et mul hakkas juba segi minema kas peategelane on absurdimees Ijon või vana emo-navigaator Pirx. Mõned koomilisemad hetked muidugi on, näiteks saab korduvalt nalja usa julgeoleku ja erinevate luureagentuuride kulul. Peamiselt kasutab aga Lem seda teost kohana, kus mõtiskleda isepaljunevate relvasüsteemide, mikroskoopiste droonipilvede ja muu põneva ning hetkel vägagi aktuaalse tehnoloogia üle. Mulle meeldis tegelikult väga aga midagi jäi samas täiusest puudu, seega koondhindeks tubli neli pluss.

"The American Medical Association finally lost the battle to save their profession, because computers gave better diagnoses and were much more patient with patients. Prosthetic sex was replaced by a simple device called an Orgaz. This was a headset with electrodes and a handgrip that resembled a toy pistol. Pulling the trigger gave you the ultimate pleasure because the appropriate place in your brain was stimulated with no effort, no exertion necessary, plus there were no upkeep expenses for male or female remotes, nor indeed the aggravations of natural courtship and matrimony. Orgazes flooded the market. To be fitted you went to special clinics. Gynandroics and other firms that manufactured synthetic women, angels, nymphs, fauns, etc., went out of business with much gnashing of teeth. As for education, most of the developed countries did away with compulsory school attendance. "Children," went the new doctrine, "should not be subjected to daily imprisonment and the psychological torture called learning." Who needs to know how many men's shirts you can sew out of six yards of Egyptian cotton if one shirt requires seven eighths of a yard, or when two trains will collide if one engineer is eighteen, drunk, and going 100 miles an hour and the other is colorblind and doing 75, if they're separated by 15 miles of track and 43 pre-automation semaphores? Equally useless are facts about kings, wars, battles, crusades, and all the other rotten behavior of history. Geography is best learned by traveling. All you have to know is the price of the ticket and when the plane takes off. Why learn foreign languages when you can put a translator chip in your ear? The study of biology depresses and depraves young minds, nor is it practical since no one now can become a doctor or dentist (after the appearance of dentautomata, about thirty thousand out-of-work dentists in both the Americas and Eurasia have committed suicide each year). And chemistry is of no more value than a knowledge of hieroglyphics. Meanwhile on traffic signs and street signs words are slowly being replaced with pictures."

Lugeda soovitan pigem siiski vaid eriti paadunud Lemi või Ijon Tichy fännidel või siis nendel, kes tahavad oma silmaga näha, kuidas üks poolakas suutis juba 30 aastat tagasi meie tänapäevast maailma ette ennustada ja mitmed põnevad teemad enne Strossi lahti kirjutada
Teksti loeti inglise keeles

Hea vastukaal samuti hiljuti loetud Perumovi "Haldjate pistodale". Viimane oli kohutavalt veniv sõrmuste isanda uusversioon: jälle laisk kääbik, jälle vapper robustne päkkar, jälle turmamäel süttib tuli, jälle morias orkid kolistavad. Ehk ei midagi uut.  
 
Lazartsuk oli hoopis teine teema. Isegi see, et ta oli ilma mingi varjamiseta kirjutanud orkid ausateks venelasteks ja haldjad kaunites mundrites natsideks, oli kuidagi mõnus mitte häiriv. Ma saan sellest mõttemaalmast aru. Kui lugesin Sõrmuste isanda originaali ja vaatasin filme oli ka mu hinges kahtlus, et need haldjad pole ikka õiged mehed. Kas see on nüüd mingi ida-euroopa inimese paranoia või elutarkus ei tea öelda aga lugu julgen soovitada. Seda enam, et netis emakeeles olemas.  
Teksti loeti eesti keeles

Kui „Me armastame maad”, esimene kogumik oli tõesti väga tugevalt maa armastuse ja sinna tagasipöördumise teemale keskendunud, siis teine osa annab minu arvates pigem läbilõike Vene ulmest ja seal valitsenud stiilidest. Antoloogia algab 50-60ndate Nliidu kirjandusele omaste märterluslugudega ja jõuab välja 21. sajandini ehk isekate ja küüniliste tegelasteni. Sellist sarnast ülesehitust, kus liigutakse helgematest juttudest aina süngemaisse, kasutas Veiko ka enda koostatud „Keskpäeva varjude” puhul ning minule selline stiil meeldib. Kuigi üheks selle kõrvalmõjuks oli antud kogumikuga, et nüüd, mil lugemisest rohkem kui kuu, kipuvad mitmed sarnase stiili ning tooniga kõrvuti asetsenud lood kokku sulanduma. Eriti just esimesed kolm teksti: Georgi Gurevitš „Lohe Infra“ (1958),Valentina Žuravljova „Astronaut“ (1960) ja sama autori „„Kotkapoeg“ ei naase” (1961), mis tundusid juba lugedes nagu ühe autori poolt loodud pildikesed samasse maailma. Hoolimata enda nõukogude paatosest on need lood samas kuidagi helged ja mõnusad. Samuti ei mõju neis olevad eneseohverdused mitte kui tülgastavad kommunismi laiendamiseks mõeldud kangelasteod, vaid inimlikud ning raskelt tulnud otsused. „„Kotkapoeg“ ei naase” kukub ehk neist stiililiselt kõige rohkem välja. Kusjuures üks asi millega need vanad lood veel võluvad on ka tehniline läbimõeldus, isegi kui tehnoloogia pole jutus kõige esmasem teema, on rakettide omadusi, kiirusi jms üsna põhjalikult kajastatud ning see aitas vähemalt minul sageli paremini aduda, kuivõrd raske katsumus tähelend ikkagi on. Žuravljova „Astronaut” on neist ilmselt kõige parem, lohutu ja liigutav lugu ning ka pagana hästi kirja pandud. Vähemalt mul tulid lugedes silme ette kõik need värvid, millega astronaut maalis. 

Looga Ilja Varšavski „Otsusta ometi, piloot!“ (1965) lõpeb ka helgete kosmoseavastamiste tsükkel. Enam ei ole iga lend oluline ja esmakordne, vaid toimuvad juba regulaarselt nagu lennureisid ning vanu kangelasi pole enam vaja. Ka Dmitri Bilenkini „Tema Marss“ (1971) ja Olga Larionova „Päike jõuab Veevalajasse“ (1981) kuuluvad sellesse teise mõttelisse tsüklisse. Ka siin on kolmiku viimane lugu minu arvates kõige nõrgem. Pisut nõrgaks jääb minu maitsele ka Sergei Kazmenko „Viimane laev“ (1982, avaldatud võrgus 2014). Kohe temale järgnev Kir Bulõtšov „Kolmteist aastat teel“ (1984) ei vea aga alt. Kir läheb stiililiselt tagasi esimeste kolme jutu ajastusse. Toon on seal küll muidugi märksa omakasupüüdlikum, aga sisaldab samas piisavalt esimeste juttude naiivsust. Inimesed ei mõtle enam niiväga kollektiivile vaid pigem iseendile ja oma soovidele.

Mihhail Puhhov „Üles visatud“ (1990) on samuti üks imelik tekst, väga raskelt loetav, aga enda ideelt ja selle laiahaardelisuselt kogu teose kõige suurejoonelisem ning geniaalsem. Autor võtab ette raske ülesande, kiigata singulaarsuse taha ja veab selle isegi minu arust auga välja - vähemalt ideeliselt. Hakkiva stiiliga läheb ta minuarust küll tublisti liiale, aga väga hea lugu sellegipoolest.

Boriss Rudenko „Limaan“ (2005) on mu kolmas kõige-kõige lemmik antud kogumikust. Puhtalt ülesehitatud inimlikule nahapäästmise soovile aga oi kui valusa lõpuga. 

Vladimir Iljin „Kaugkosmose seadus“ (2007). Minuarust natuke liiga anekdootlik lugu ja võll keeratakse üle, mistõttu muutub asi juba satiiriks ja mitte nii heaks ka pealekauba. Eriti kuna lõpplahendus oli etteaimatav.

Aleksandr Zolotko „Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika“ (2012). Stiililiselt ühtne viimase looga. Ilmselt võib öelda, et ka kolm antoloogia viimast lugu moodustavad mingi terviku. Ainult, et esimese kolmiku täielike antipoodidena on need puhtalt küünilistest inimestest ning Zolotko oma paremuselt teisel kohal. Idee on hea, tegelased on samuti värvikalt välja joonistatud aga midagi jääb siiski puudu, ning antoloogia parima kolmiku seltsist jääb ta napilt välja.

Ehk siis mitte nii hea kui „Me armastame maad 1”, aga korrralik kogumik sellest hoolimata. Veiko on teinud hea töö ja häid ning väga häid jutte leidus rohkem, kui nii mõneski teises antoloogias.
Arvutus ilmus esmakordselt Reaktor 2017 aasta detsembrinumbris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-me-armastame-maad-2
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb mingi jurakas meie tähesüsteemi, inimesed käivad seal ringi ahhetavad- ning ohhetavad ja lähevad lõpuks sama targalt minema. Ilmselt üks igavamaid ulmeraamatuid, mida olen lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

1. Päästa meid kurjast
Jah, kindlasti hästi kirja pandud aga kuhu jäi ulme? Kogu tegevus oleks võinud leida aset ka mõnes väikeriigi sadamas. Ehk ulme võiks kulissidest suurem roll kanda olla. Lisaks veel see lõputu kohvijoomine, mis kohati omandas päris naljakad mõõtmed. Näiteks kuidas üks agenditedest teeb äärmiselt pingelise situatsiooni aeg ettepaneku jama lõpetada ja kohvi jooma minna. Teiseks oli loo lõpp liiga ebamäärane. Paljugi jäi lahtiseks, näiteks mina oleks tahtnud küll teada saada, et millega kõige kõrgemat jaama ülemust ähvardati. Ka Tähetolmu saabumine mõjus üleliigsena. Autorid oleks tahtnud sellega justkui näidata, et halvad saavad siiski karistatud ning ühtlasi siduda lugu tihedamalt Weinbergi maailmaga. Muide, mul oli selle looga ka harukordne võimalus lugeda esialgset, ainult Weinbergi, versiooni (ta algne plaan oli see Reaktoris avaldada), ning Reidari poolt kirjutatu on küll napp aga kindlasti oluline. Reidar taipas nutikalt ära, et õudust tuleb ka lugejale lähedalt näidata, mitte sellest vaid kohvikõrvale rääkida ning andis loole minuarust kõvasti elu juurde ning kergitas minu silmis ka hinnet, milleks tugev kolm.

 

2. Tsölibaadi lõpp
Mõnus lugu ja rohkem ei kommenteerikski. Üks minu kindlaid selle kogumiku lemmikuid ning sarnaselt Habichtile tulid ka mul silme ette Kuttneri „Hogbenid”. Hinne viis.

 

3. Juhtmevaba armastus
Esimene pool jutust on päris mõnusalt kirja pandud krimilugu, kus kaugelt saabunud uurija tegeleb võika mõrva uurimisega. Aga selle teise poole oleks justkui teine autor kirjutanud. Ühtäkki visatakse krimimüsteeriumi arendamine kõrvale ning seni mõnusalt kulgenud uurimistöö asendub mingi ebaloogilise juraga. Peategelane satub poolkogematta mõrvari ülestunnistust kuulma, talt rebitakse käsi küljest ning mõrvari paljastamise asemel hakkab ta hoopis miskile vanamehele eutanaasiat organiseerima. Taustal möllamas veel miski Schrödingeri politseihaarang, mis toimub ja ei toimu ning siis jälle toimub. Tundub nagu oleks autoril äkitselt kirutamisest villand saanud ja siis lõpu viie minutiga kokku visanud ja pärast isegi mitte üle lugenud. Potentsiaalselt hea krimi-ulme lõppes totruste kuhjaga ning seetõttu minupoolt hindeks kaks miinus.

 

4. Enne kui lahvatab leek
Hea lugu, head ideed, korralikult kirja pandud ning põnev. Aga kuhu jäi lõpp? Juba teine selle antoloogia lugu, mis lõppeb ilma mingi selgituseta lihtsalt ära. Ehk tahtis autor teha Strugatskite stiilis lahtise lõpu? No see kukkus tal küll siis vabandage väljendust sitasti välja. Muidu oleks viiegi pannud aga lõpu tõttu tuleb selline väga kõhklev kolm, pika-pika miinusega.

 

5. Tuulerändur
Tore dark-fantasy, mis meenutas Sapkowski nõiduri lugusid. Peamiseks miinuseks on jutu teatav mustandlikkus. See oleks nii lausetelt, kui ka sisult tunduvalt kõvemat toimetamist tahtnud. Aga nelja saab kindlasti ära ja jekimov on minuarvates endiselt üks kõige lubavamaid uusi eesti autoreid.

 

6. Kõik kivide pärast
Suhteliselt rumal MILF satub maagilise huulepulga tõttu kahe maailma vahel pendeldama. Kirja pandud ladusalt aga juttu ennast ei ole, on mingi maagiline episood inimese elust, kes pole ei huvitav ega ka ebameeldiv vaid lihtsalt igav. Lõpp jäi autoril samuti kirjutamata seega hindeks kindel kaks.

 

7. Meie külas nähti imet
Jällegi üks väga hea lugu, mida ma pikalt kommenteerima ei vaevu. Viis.

 

8. Jumala hingus
Kõige häirivam on selle jutu juures tema liiga vanamoeline stiil. See pole enam kosmos vaid mingi 19 sajandi metsiku lääne kolgas. Võibolla olekski see jutt aurupungina paremini toiminud? Iseenesest polnud ju muidu vigagi, võiks nii neljagi anda aga anakronismid ning mõningane etteaimatavus venitavad kolme peale.

 

9. Raske vihm
Kolmas lõputa lugu ja ma vist hakkan selle konseptsiooniga juba harjuma. Igaljuhul poolepealt katkestamise tunne oli ka siin aga Manfredi loodud maailmas see isegi ei häirinud. Lugu oli meeldiv segu „Perdido tänava jaamast” ja Strugatskite „Linnast”. Määndumine, veidrad haigused, pidev pimedus, lootusetus, hallus, vaesus olid mõjusalt-mahlaselt kirja pandud ning peategelane mõjus usutavalt. Lisaks oli veel lugedes peas kummitamas mõnus aimdus, et see kõik on vaid tükike suuremast ja palju haiglasemast maailmast. Seega panen (väikeste kõhkluste saatel) viie ära.

 

10. Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk Näitus Geuna linnapildi ajaloost
Olustikupildike usuhullu naise elust feodalismi langenud kosmosemaailmas. Meenutas heas mõttes „Juuksevaibakudujaid”, maailm vähemalt ise tundus vägagi sarnane. Hea hinde panekut takistab aga kirjutamiseks kasutatud stiil. Oli see siis tahtlikult või tahtmatu aga laused tundusid liigestest lahti ning sõnade järjekord oli kohati neis suvaline. Vähemalt minul muutis see eksperimentaalne kirjaviis lugemise ääretult raskeks (lugesin mitmes jaos aegajalt pause tehes) ja seega puhtalt loetamatuse eest hindeks kindel 2.

 

11. Mina: kaitsja
Üks! kindel üks või pigem isegi null! See pole lugu vaid halb inglite elust jutustav viienda klassi koolikirjand. Mina seda lõpuni lugeda ei suutnudki, kümme lehte taevase elu vaimuvaest kirjeldust oli juba täiesti piisav. Tegelikult oli sedagi liiga palju, mismoodi sihuke jama küll esikümnesse pääses mina aru ei saa. Seda enam, et olen lugenud ju ka teise ja kolmandasse kümnesse kuuluvaid tekste ja seal leidus kõvasti paremat kraami ja suurem enamus neist sisaldas mäekõrguse võrra rohkem mõtet või stiili. Isegi eelmise jutuvõistluse Helen Käidu lood tunduvad selle tekstiga võrreldes Stalkeri väärilised. Paber nuttis, kui seda juttu talle trükikojas pressiti ja ilmselgelt oli zürii seda hinnates kas pilves või purjus... või mõlemat.

Teksti loeti eesti keeles

Rooma leegionäär Ocavianus eksib Inglismaal enda vägede juurest eemale ning avastab ühest koopast kivi, mis kiirab müstilist musta valgust. Selgub, et selle kivi abil on võimalik teatud intervalli järel tuleviku või minevikuga infot vahetada, misjärel rajab ta kivi valvamiseks salajase ordu. Edasine tegevus toimub paraleelselt aastatel 1000, 1600 ja 2300 (ei viitsinud raamatust täpseid arve vaadata ja ümardasin). Aegamööda hakkab aga kõigis neis ajastutes elavatel munkadel tekkima arusaam, et midagi on selle rasket valgust eritava ja ajastuid ühendava monoliidiga valesti.
 
Erinevad minevikud on hästi kirja pandud, autor on (minuarvates) tabanud hästi erinevate ajastute inimeste mõttemaailma ning ka kujutatud tulevik on ulmeline ja täis lahedate ideedega tehnoloogiat (hingemasinad, kehadevahetamine jne). Lugu ise jookseb meeldivalt kiirelt ja kohati on seda isegi raske käest panna. Tabasin muide lugemise ajal end korduvalt mõttelt, et midagi on ka meie ajaliiniga valesti. Ei saa ju olla, et sellise läbimõeldud keskaegse maailmaga tugevalt zanriulmelise põneviku on kirjutanud Mart Sander aga mitte Indrek Hargla. Massaraks! Eesti ulmekirjanikud peaksid häbi tundma. Alguses tuleb Kunnaselt Gort Ashryn ja nüüd siis Lux gravis. igaljuhul olen tõesti positiivselt üllatunud ja minupoolt saab see raamat maksimaalse hinde. Kahtlemata üks selle aasta parimaid kodumaiseid ulmeteoseid ning on tõesti kahu, et Stalkeri hääletuses satub see tõlkeulme alla.
 
PS: Üks eelnev antud raamatu arvustaja on avaldanud imestust naistegelaste puudumise üle. Mina ei suuda seda küll parimagi tahtmise juures veaks pidada. Kogu tegevus toimub ju ikkagi karmi korraga mungakloostris ning kõige kauem koht, kuhu sealt satutakse on kloostri kõrval kasvav mets.
 
PPS: Ka järelsõna on asjalik, mulle meeldis raamatus tegutsevate (ka fiktiivsete) tegelaste kohta rohkem tausta saada. Nagu väike mõnus lisaboonus kogu loole.
Teksti loeti eesti keeles

Naljakas lugu, kuigi teine raamat on täiskasvanulikum, kus peategelane trügib juba suurte meeste mängumaale, meeldis see mulle vähem. Lahingud on eepilisemad, kosmoselaevad müdistavad ringi ja planeetide saatused on õhus aga köitis vähem. Ilmselt asi selles, et rohkem keskendutakse erinevatele intriigidele ja üks hirmus risti-rästi ja topelt üle kõigi käiv intriigipunumine on mulle alati nõksa igav tundunud. Need intriigid tõmbavad ka tempot alla ja lasevad paista liiga selgelt sellel välja, et autor ei anna enda tegelasele ühtegi hetke hingetõmbamiseks. Isegi kui tal on mõni lahingutest ja intriigidest vaba hetk siis ta lihtsalt valutab südant enda kui inimkonna pärast. Sihuke armutu nuudi amdine natuke väsitab, loogiline oleks, et ta tunneks mõnest pisiasjast vahel ka siirast rõõmu. Kasvõi sellest, et nüüd pole mitte midagi perse läinud. Aga tema mõtleb isegi kallima otsas olles mornilt maailma saatusest. Meenuvad juba Porutzik Rzevski anektoodid, kus Natasha on voodis ning kihku täis aga Pierre Bezuhhov vaatab mõisa aknast raagus puud ning mõtleb elu üle. Mul on tunne, et sel peategelasel on väga raskekujuline tööstress. Teiseks oli väga valus lugeda kohe peale Charles Strossi Singularity sky-d. Browni nägemust kosmosesõjast oli ikka kohmakas ja naeruväärne. Õnneks pole sedalaadi tehnovõhiklus läbiv joon. Maapeal toimuvad lahingud olid samas väga head, paistsid tõesti läbimõeldusega silma ja olid mõnusalt moodsat sõjatehnot täis. Kui veel nuriseda siis ka etteaimatavusega olid kehvad lood, kohati hakaks autori kirjutamismuster liiga selgelt eristuma, et kui ta teeb tegevuses väikese pausi siis on selge, et nüüd pöörab ta kõik peapeale ja enamasti polnud raske arusaada mis piinamisvahendi ta seekord enda tegelasele valib. Ajaviiteks endiselt huvitav lugeda aga täispunkte ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmaloome oli viimase peal. Põrsikute elutsüklid, nende kohanemine dnad muutva viirusega ja ka virtuaalne tegelaskuju olid huvitavad ja mõjusid originaalselt. Card hoidis samuti suisa krimikirjaniku osavusega põnevust üleval, et mis nende Põrsikutega siis on ja miks nad tapavad ja seal tuli veel mitu ootamatut pööret. Ka religioossed teemad olid intrigeerivad, mulle tundus näiteks surnute eest kõnelemine huvitava ideena. Selline lahe humanistlik komme ja mulle on religiooni ja ulme sidumine alati paeluv tundunud. Aga miks ma ei suuda täispunkte anda? Selle neetud mehiko armuseebi pärast. Taustal on neetud põnev müsteerium seoses hästi loodud tulnukatega ja selleasemel keskendutakse lastele ja truudusetutele naistele ning nende kõigi probleemidele. Eessõnas ütles Card, et üks ta sõber kurtis lugedes kuidas ta ei suuda lastel vahet teha ning muutis neid värvikamateks. Noh mina ei suutnud neil sageli sellest hoolimata vahet teha. Miks pagan pidi neid tatte nii kuradi palju olema? Ma saan aru, et katoliiklik pere aga arvestades, et lapsi tehti peamiselt abieluvälliselt oleks olnud hea põhjus piirduda kolmega või sedasi. Peategelase ehk Enderiga samastumine oli ka peaaegu, et võimatu. Tegemist oli messia, sherlock holmesi ja supermani ristandiga ikka sõna otseses mõttes. Ülirikas, ülimõistev, ülikannatav, üliinteligentne. Ka kõige paadunum rets sulas tema pilgu all ning kõige kivinenum preester tuli tema poole üle ja andis sõbrakätt. See pole enam usutav karakter, see on Konstantin Päts Ivan Orava lugudest. Aga kui ulmeosa jälle mängu tuli siis oli see suurepärane. (less)
Teksti loeti eesti keeles

Kuu ordu tuhat aastat hiljem! Ehk elab kord kauges tulevikus noormees, keda peetakse Marsi koobastes kaevur-orjana. No ja mitte tavalise kaevurina vaid meisterkaevurina. Ühel hetkel kasvab aga ebaõiglus liiga suureks, tema värske abikaasa tapetakse tühise ülesastumise pärast ning ka noormeest ennast püütakse hukata. Hea vastupanuliikumine aga päästab ta ära, viib temaga läbi korralikku bioloogilise uuenduskuuri ning saadab lõpuks ülikunoortega koos "kooli", elu õppima ning klassiühiskonnal baseeruvat süsteemi seespoolt lammutama.
 
Et siis sisult lihtne ja kliskeelik aga kirja pandud üllatavalt nauditavalt. Koolis toimuv oli nagu Troonide mäng segatuna Battle royalega. Ilmselt on veel mingid tugevad seosed ka Hunger Gamesiga, aga pole seda saagat lugenud ega oska öelda kuipalju. Märulit leidub ohtralt, tegevus on tempokas ja kiire ning autor ei kipu enda peategelast ülemäära hellitama. Kohati kippusin isegi ära unustama, et tegemist young-adultiga. Probleemid olid seal üsna täiskasvanulikud ning tapeti, vannuti, vägistati ning vallutati Troonide mänguga võrdsel tasemel. Julgen soovitada. kui head ja haaravat ajaviitekat, mina ei suutnud igaljuhul käest panna enne kui oli lõpuni loetud.
Teksti loeti eesti keeles