Kasutajainfo

Orson Scott Card

24.08.1951-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Orson Scott Card ·

Speaker for the Dead

(romaan aastast 1986)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Stalker 2016
Hinne
Hindajaid
17
8
4
0
0
Keskmine hinne
4.448
Arvustused (29)

Ender's Game'i esimene ja"rg ei ole pooltki nii hea kui triloogia esimene raamat. Speaker võitis kyll Hugo ja Nebula aga minu arvates mitte päris teenitult. Speaker on kaugel Ender's Game'i yhtlaselt k@rgest tasemest ja läbimõeldud, haaravast ja mõtlema panevast syzheest. Kui Ender's Game''i juures häiris geeniuslaste suur osakaal, siis nyyd on see veel suurem. Romaani tegevus toimub 3000 aastat pärast esimest raamatut aga kõik peategelased on elus -- nad kõik sõitsid valguse kiiruse läheduses ühelt tähelt teisele ja nii ei vananenud. Ender on muutunud sõjakangelasest/genotsiidi toimepanejast poisikesest, kelle arengut oli huvitav jälgida mingiks jutlustajaks, kes on väga igav. Card unustab ka vahepeal ära, et ta on romaanikirjanik mitte jutlustav preester. Siiski, romaanis on küllalt originaalsust ja mõnevõrra haarav syzhee.
Teksti loeti inglise keeles

Cardi esimene ulmenovell “Ender’s Game” avaldati 1977 “Analog”-is. Aastaid hiljem sai ta idee inimesest, kes ameti poolest rääkis koolnutest nende matustel tõtt, “Speaker of Death”. Idee ei andnud tulemust enne kui lisandus veel teinegi: peategelaseks võiks olla debüütnovelli Ender. Et kavatsetud romaan tõekõnelejast teostuks, tuli Enderile luua minevik ja nii sündiski 1985 ilmunud “Ender’s Game”. Järgmisel aastal oli müügil juba pearomaan, milles tegutseb täiskasvanud ja mõtlev Ender. Esmakordselt võitis üks kirjanik kahel järjestikusel aastal mõlemad ulmekirjanduse peaauhinnad (Hugo, Nebula). Pean seda osa eelmisest paremaks, hindeks 5.
Teksti loeti soome keeles

Mõtlesin kaua selle arvustusse ümber ja siin see nüüd on.

Sellesse romaani ei ole vast nii lihtne sisse elada kui Ender`s Game`i, kuid kuidagi ei taha nõustuda Miladyga, "läbimõeldud, haaravat ja mõtlema panevat süzheed" on siin minu meelest isegi enam kui sarja esikteoses. Romaani keskne intriig ja sellesse mässitud Novinha pere on igatahes tähelepanuvaarsed saavutused. (märkima peaks ka, et pere lapsed ei ole siiski sellise kaliibri geeniuslapsed nagu Ender seda esimeses raamatus oli)

Millest siis lugu on. Ca 3000 aastat peale Enderi Genotsiidi koloniseeritakse planeet, nimetatakse ta Lusitaniaks ning avastatakse sealt suhteliselt madala arengutasemega kuid mõistuslikud olendid pequeninod (kogu raamatut on ohtralt vürtsitatud portugali keelega kui Lusitanial kõneldava) ehk maakeeli vast põssad. Õppinuna ajaloost, otsustab miski suunav kongress seekord rakendada mittesekkumispoliitikat. Ainsad inimesed, kes põssadega suhtlevad on zenadorid, nemadki teatud reegleid järgides; kui nende eesmärgiks on õppida põssasid tundma niipalju kui võimalik, siis teha tuleb seda ettevaatlikult, et mitte välja anda infot inimkultuuri kohta (mis võiks põssade arengut ebaloomulikul moel kiirendada). Eriti hästi see ei õnnestu, õige pea mõrvatakse esimene zenador (Pipo) põssade poolt inimeste jaoks metsikul kombel teadmata põhjusel. Orb Novinha, kellele Pipo oli aastate jooksul isa eest, laseb kutsuda Surnute Eest Kõneleja. Siinkohal astub mängu Ender alias Andrew Wiggin, mees kelle hüüdnimi on sõimusõnaks universumi lõikes. 3000 aastast suurema osa on veetnud ta kosmoses, Lusitanialegi jõuab ta 22 aastat peale kutse laekumist, ikkagi veel ainult 35-aastasena. Ülejäänud lehekülgedel lahkab Card nüansirikkalt perekonda, religiooni ja kultuuri. Raamatu kandva ja seda eelmise osaga siduva liini - Enderi lunastuse - jätan ma siin targu puudutamata.

Romaani peamiseks puuduseks on aga tema raskepärasus. Kõik mis ette võetakse, võetakse ette asja pärast. Peale selle on teatud määral ebaloomulik Enderi vagatsev kuju. Kaua võib põdeda! Olen samas ka juba teatud määral väsinud lugema kirjeldusi eriliste inimeste erilisest elust. Need n-ö lihtsad inimesed, kelleks selles raamatus on Novinha pojad ja tütred, on minu meelest oma tragöödias palju eredamad ja ligitõmbavamad kui Ender oma õe, missiooni ja kübermaailmas pesitseva abilisega.

Ja lõpetuseks. See romaan täiendab ja kompenseerib eelmise osa mõneti lünklikku lõppu ja olen arvamusel, et inimesel tuleb läbi mõlemad raamatud ning püüda tajuda seda tervikuna. "Ender`s War`i" hinne oleks puhas viis, tema osadele antud viitele tuleks aga miinused juurde mõelda. Ja Enderi sari lõpebki selle raamatuga, see mis edasi tuleb, ei kuulu enam siia.

Teksti loeti inglise keeles

Oleks väga küündimatu lugeda seda raamatut igavapoolseks ning klisheerikkaks. Pigem vastupidi, üle pikka aja leidsin ma mingist raamatust teatavat värskust. Süzhee ning teemaarendus on kindlalt viied, samuti tegelaste motiivid ning sünsmuste areng. Mis jätab (mõnikord isegi üsna palju) soovida on mõningased teisejärgulised detailid, nagu näiteks pequeninode kultuur ning traditsioonid, mis kohati üsna kohmakalt ja kunstlike vahenditega püütud teha inimestega võrreldes võimalikult kontrastseteks. Õnneks on need n.ö. otsitud taustaprobleemid üsnagi teisejärgulised ja pean tunnistama, et seda raamatut sai loetud mõnuga. Pean tunnistama, et Speakerite nimetamine teatavaks religiooniks on omamoodi suur pluss. Tõde on inimeste jaoks olnud alati peaagu religioosse tähtsusega -- kõik otsivad tõde, kuid kui paljud suudavad seda mõista? Kui tõde on valus, kas inimene ikka veel soovib seda kuulda? Või veelgi enam, kas ta siis ikka veel peab seda tõeks? Religioon on "Seaker for the Dead"-s kirjeldatud kohati ülepaisutatult, kuid samas pean tunnnistama, et loetavusele tuleb see igati kasuks -- vastasel korral peaks raamat olema tunduvalt mahukam ja samas ka tunduvalt koormavam. Muide, need zenadorid pärinevad tegelikult portugali keelt kõnelevate inimeste nimetusest xenoloogide kohta. Kogu raamat on omamoodi mõeldud analüüsina hea ja kurja olemustele. Kõik hea ei pruugi olla alati hea ning kõik halb ei pruugi olla ka halb. Medalil on alati teine pool. Ender, keda omal ajal kutsuti inimkonna päästjaks, kutsutakse nüüd xenotsiidi läbiviijaks ning unversumi põlatumaks persooniks. Samas on ta xenotsiidi ohvrite viimane päästerõngas. Kogu tema tegevus on suunatud oma tegevuse hüvitamiseks, lähendes oma pühendatuses juba religioonile.

Üldiselt pean tunnistama, et igati väärtuslik kirjatükk. Kohati pisut raske, kuid aju on inimestel siiski mõeldud mõtlemiseks, mitte kolba sisemuse vooderdamiseks. Mõtlemisainet leiab siit piisavalt.
Teksti loeti inglise keeles

Harva tuleb ette seda, et mõne väga hea raamatu järg oleks endiselt väga hea, ikka esineb kvaliteedilangust ja seebistumist. Antud juhul on Card toonud targu sisse esimese raamatuga võrreldes hoopis uued ideed ja need ka hiilgavalt välja mänginud, nii et selle sarja esimesed raamatud on minu jaoks nüüd sama kõrgelt hinnatavad kui kunagised absoluutsed lemmikud "Asum" ning "Asum ja impeerium". Natuke võiks viriseda selle kallal, et tegelased käituvad vahel kuidagi naiivselt ja ebaloogiliselt nende üldist ülikõrget intellektuaalsust arvestades, samuti hakkab veidi häirima see peategelase märterlus. Ja muidugi hulk asju, mida isand Kristjan Sander bioloogilisteks mõttetusteks nimetaks :-) Aga üldiselt on raamatu ideed geniaalsed ja sündmustik põnev. Lisaks on väga nauditavad selle raamatu dialoogid, eriti need, kus Ender muu rahvaga maailma asjadest räägib. Milady arvustusest (ülalpool) ei saa ma hästi aru, küllap ta luges mõnda muud raamatut, igatahes mingit "jutlustamist" mina siit ei leidnud, pigem on just näha, et on võimalik ka ilma lõputu jahumiseta igasuguseid tarku asju ära öelda.
Ja Surnute eest Kõneleja on üks geniaalsemaid asju minu seniloetud raamatute hulgas. Millegipärast assotsieerub ta mul kogu aeg Hyperioni Veristajaga, kuigi nad vist tegelikult üsna erinevad välja näevad :-)
Teksti loeti inglise keeles

Ka mulle avaldas Surnute Eest Kõneleja - institutsiooni idee sügavat muljet. Mulle isiklikult meeldiks, kui pärast surma minu kohta taoline ettekanne tehtaks - aus, ja täpselt nii nagu oli, aga heast südamest.Muide, autor ütleb eessõnas selgesti, et SftD ei ole järg Ender`s Game`ile. Too on hoopis sissejuhatuseks SftD`ile.
Teksti loeti inglise keeles

On küll hea stoory ja head tegelased ja komplitseeritud ökosüsteem, aga paraku võtab ideoloogia sedapuhku kaks punki alla. Vähe puudus, et oleksin raamatu mõnekümne lehekülje järel üldse sinnapaika jätnud ja ühega hinnanud. Väga võimalik, et olen paha inimene, aga sveitseri aukartus elu ees ja vahitorn ja muu siuke värk ei lähe kohe üldse peale. Rumal olen muidugi ka, ei oska rõõmu tunda siukesest filoloogilisest haruldusest nagu inglise-portugali segakeel ja jälgida neid suhtenüansse, et millal kasutatakse täis-, millal pool- ja millal hellitusnimesid: juba kuuelapseline perekond suudab oma nimederohkusega segadusse ajada.
Ender ehk esimene osa mulle meeldis, kuigi teatud kahtlused maailmavaate suhtes tekkisid ka sellega seoses. Autori enda sõnade kohaselt oli Ender tal nägemusena peas kuueteistkümnendast eluaastast saadik, see nägemus ei saanud jääda kirja panemata. No et nägemus oli kirjutajast suurem ja sundis teda kui instrumenti tegutsema, autor ei suutnud asja omapoolse (mormooni)suhtumisega ära rikkuda. Teise osa puhul on tegemist kaalutletud kirjanikutööga, milles sisu ja tehnika on moraali teenistuses. Ja see nutune headus ei meeldinud.
Inimeste, sitikate ja põssade kõral asub tegutsema veel neljas mõistusega osaline ehk AI. Millega seoses oli mul tõsiselt hea meel lugeda, et kolm tuhat aastat pärast sitikate õhkulaskmist ja üleüldist kosmose koloniseerimist kasutatakse arvutiga suheldes jälle klaviatuuri, millelt tuleb sisse toksida pikki sõnalisi korraldusi. Ender on tulemas, windooza päevad on loetud ;)
Teksti loeti inglise keeles

Hea jupi võrra parem, kui `Ender`. Häirivad (taas) imelapsed ja väga Card`ilik sügav usk jumalasse osade tegelaste poolt.
Teksti loeti inglise keeles

Enders Game järg(jed) on kirjutatud pisut teise stiiliga, kui esimene osa. Kuid siiski on ta hästi kirjutatud ja täiesti nauditav. Häirib ainult katoliikluse ja selle dogmade ebausutavalt suur mõju tulevikus...
Teksti loeti inglise keeles

Enderi saaga peateos (nii vähemalt väidab Orson Scott Card ise) pole nii hästi kirjutatud kui sarja sissejuhatav osa "Ender`s Game". See raamat on kirjutatud hoopis teises stiilis kui "Enderi mäng", pole enam sellist pidevat madinat ja tampi taga. Hoogsustki on väheke kadunud, teos on natuke liiga raskepärane. Samuti muutub see teos kohati liiga seebiks kätte ära. Lahatakse sügavuti Novinha ja Libo perekondi, kes keda armastab, kes kellega abiellub (no loomulikult mitte oma armastatuga), kes on kelle isa ja vend ja õde ja poeg jne., nagu ühes korralikus Mehhiko seebis kunagi. Võib-olla on asi selles, et enamus tegelasi on brasiillaste järeltulijad, ei tea. Samas selle tasakaalustavad põssad. Nad on igati vahvad tegelased. Just nemad teevad selle raamatu heaks. Kui "Ender`s Game" sai minult "5" paari plussiga, siis "Speaker for the Dead" saab "5" paari miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Hoopis teist masti raamat kui Enderi mäng. Keskendub väärastunud perekonna, ühiskonna, ususu ja liigisuhetele. Teeb seda hästi, aga minule isiklikult on psühhopaatidest, hüsteerikutest ja usuhulludest lugemine alati vastu hakanud, mistõttu üks punkt maha.
Teksti loeti inglise keeles

Meeldiv raamat. Ma küll ei pannud tähele et ta nüüd nii raskepäraselt loetav oli. Jah tõesti ei olnud enam seda tampi taga, liiga palju Pipot ja katoliiklust, aga sellegipoolest tore raamat. Meeldisid sellised väikesed tüngad, mis seal sees olid. Näiteks kui Ender piiskopi ees põlvitas.
Teksti loeti inglise keeles

See jutt, et "Ender`s Game" oli "Speakeri" proloog ei pea päriselt paika. Card sindrinahk lihtsalt kirjutas "Speakeri" tuklsiläinud eessõna "Ender`s Game`i" lõppu, ja oleks sedamoodi peaaegu-et hea raamatu ära rikkunud. Yldiselt, kui Enderi ja tema õeraasu tegelaskujud välja jätta, siis ega rohkem nendel kahel raamatul suurt yhist ei ole.

Mitte et Speaker mulle lõppkokkuvõttes vähem meeldinud oleks.

Nuriseks ka natuke. Absurdne tundus sellle tehisintellekti solvumine Enderi peale. Tulenevalt sellest, et Ender pidevalt rakettidega ringi tuiskas, oli ta 3000-st aastast on-line kui palju? 30? Ja nyyd kaob yheks tunniks side ja AI on kohe shokis?

Katoliiklased või mitte, sellegipoolest tundub uskumatuna, et preili Ivanova teadlasena andmete mahasalgamist mingilgi moel ohutumana sai vaadelda kui tõe välja selgitamist.

Sellised loogikavastasused välja arvata, siis kokkuvõttes oli muidugi igati väärt asi. Sellegi poolest oleks Card targemini teinud, kui ta selle sissejuhatuse tarbeks midagi muud välja oleks mõelnud..

Teksti loeti inglise keeles

Cardi "maailm" ehk reeglid, tegelased, kohad jne, milles tegevus toimub, on mu meelest hea - isegi sama hea, kui "Enderi mängus". Esiteks see n-ö ajast mööda elamine, tänu millele Ender nägi iseenda tegude jm mõju 3000 aastat hiljem. Teiseks uue planeedi ökosüsteem koos Põssadega. Jne. Sündmuste üldine käik on samuti haarav. Aga mõned asjad ikkagi häirivad ja nii palju, et ei saa neid mainimata jätta. Mu meelest oli üle pingutatud Novinha kibestumuse ja ühtlasi rumalusega. Samuti ei suutnud mind miski raamatus veenda, et Ender võis tõesti täiskasvanud Novinhasse armunud olla. Ja natuke naiivselt oli lahendatud ka raamatu üks suuremaid ootusi - see koht, kui Ender surnu eest kõneles. Nii see, mida ta rääkis, kui eriti rahva reaktsioonide kirjeldamine. Aga "nelja" on raamat kindlasti väärt.
Teksti loeti inglise keeles

Selleks ajaks, kui "Speaker for the Dead" mulle ette sattus, oli "Ender`s Game`i" lugemise ajast juba nii palju mett kerre voolanud et ega ma suurt midagi peale kõige üldisema ei mäletanud. Aga vähesestki piisas, et mõista - tegu on hoopis teistlaadi teosega, ja selle paigutamine eelnenuga ühiselt mingisse "sarja" on tegelikult üsnagi tinglik. Olles lugenud Cardi eessõna Speakerile ei saa ma ausalt öeldes ikkagi päriselt aru, miks oli kangesti vaja et Speaker ja Ender oleks üks ja sama isik. Koguni nii kangesti, et selleks tuli Speakerile üks romaan "ette" kirjutada. Iseenesest on see muidugi tore, et Card nii arvas, sest tänu sellele saime lugeda sellist omaette head romaani nagu "Ender`s Game".

Speaker iseenesest on muidugi vähemalt sama hea kui "Ender`s Game", kui mitte paremgi. Ja seda vist eelkõige just tänu sellele, et ta ei püüa kramplikult (tegelikult ei püüa üldse) olla "järg" selle sõna tavalises tähenduses. Sellega on ehk seletatav ka mõnede Enderi-fännide pettumus, kes ei leidnud eest seda, mida lootsid. Minagi leidsin midagi teistsugust, aga ikkagi head.

Teksti loeti inglise keeles

"Enderi mängu" sai loetud umbes neliteist aastat tagasi, kui see raamat oli esimest korda eesti keeles ilmunud. Sellest romaanist jäi mul omal ajal hea mälestus ja hoolimata möödunud ajavahemikust mäletan ma sellest suhteliselt palju, oma osa on siin muidugi ka mullu kinos vaadatud ekraniseeringul, mis mälestusi värskendada aitas.

Nagu eelmised arvustajad on maininud, pole "Surnute eest kõnelejal" "Enderi mänguga" kuigi palju ühist ja vähemalt minu jaoks on võrdlus selgesti käesoleva raamatu kahjuks. "Surnute eest kõneleja" jätab lugedes kohutavalt igava ja veniva mulje, tegelaste psühholoogia ning religioonifilosoofiaga on ilmselgelt üle soolatud. Lõpupoole, kui jõutakse tegelaste omavaheliste suhtedraamade juurest Lusitania mõistatuste lahendamiseni, läheb romaan küll huvitavamaks, ent mitte piisavalt et hinnet "4" peale tõsta. Oma religioosse tulevikuühiskonna, peresuhete lahkamise ja veidraid eluvorme sisaldava võõrplaneediga meenutab "Surnute eest kõneleja" veidi Sheri S. Tepperi "Rohtmaad"-samuti üks raamat, mida väga ammu loetud sai ning mis on samuti kirjutatud 1980. aastate USA-s.

Näib, et Cardile meeldib kirjutada religioonist, ent seejuures hoiab ta eemale mormooniteemast ja keskendub teiste usulahkude kritiseerimisele. Kui lühiromaanis "Silm silma vastu" pälvisid rohket kriitikat baptistid, siis "Surnute eest kõnelejas" saavad oma koosa nii katoliiklased kui ka kalvinistid.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et hoolimata mu isiklikust arvamusest on "Surnute eest kõneleja" eesti keelde tõlkimine igati tubli tegu nii kirjastuse kui ka tõlkija poolt. Hindeks "3+".

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav on see kuivõrd erinevatele järeldustele võib üht ja sama raamatut lugedes jõuda :)

Erinevalt mõnestki eelarvustajast väidan, et "Kõneleja" ja "Enderi mäng" on omavahel väga tihedalt, lahutamatult seotud. Läbi põimunud. Ühe mündi kaks külge jne. Lõppkokkuvõtteks tegelevad mõlemad raamatud sellise teemaga nagu inimese reaktsioon võõrale. Kui tahta "Mängu" lugeda kelladest-viledest ja muust ulmebutafooriast pungil aktsiooniloona, siis palun väga - saab täitsa kõva jutu. Mis seal aga olulisem oli on just seesama võõraga kohtumine ja sõda on lihtsalt üks võimalikke suhtlusvorme. Ilmselt peaks see olema "Mängu" juures arvustusena, kuid mis seal ikka - need kaks raamatut ongi kokku tervik. "Mäng" on lugu sellest, kuidas inimkond "suurema hüvangu" nimel Enderit ära kasutas ja kuidas see siis mõjus poisile endale ja inimkonnale...

"Kõneleja" jätkab inimloomuse kallal urgitsemist, asetades inimesed uuesti kontakti võõra mõistusega rassi ja võõra ökosüsteemiga. Ja lisaks on selle taustal ka lihtsad ja inimlikud tragöödiad. Lugedes mõtlesin korduvalt, et omal huvitaval moel on see lugu Tammsaarelik, tegeledes tõe ja õiguse ja armu ja andestuse, töö ja elu mõtte, süü ja lunastuse teemadega. Aga rõhutan veelkord - põhiline on inimloomuse kallal urgitsemine. Ja seda teeb Card mõnuga.

Lihtsalt repliikidena: mingi paar aastat tagasi püüdsin seda lugu inglise keeles lugeda. Jäin hätta ja jäi pooleli. See on tõesti piisavalt keerukas oma portugalikeelsete "asjadega"... Seega on tõlkimine olnud tänuväärne ettevõtmine. Mis puutud religiooni-temaatikasse, siis mitte üheski episoodis ei kaota Card minu meelest lugupidamist ei katoliiklaste, protestantide ega kellegi teise religioossete veendumuste vastu. Kui üldse, siis võibolla on probleemiks see, kuivõrd vähe on religioon Cardi jaoks 3000 aasta jooksul muutunud. Kindlasti ei jää see nii staatiliseks isegi hoolimata asjaolust, et juba olemuslikult püüavad religioonid säilitada aastatuhandete vanuseid tõekspidamisi.

Hindeks kindel viis.

Teksti loeti eesti keeles

Raamatut oli huvitav lugeda kuigi see oli ka omamoodi raske. Algul seoseid teiste teostega ei tekkinud. Saan siiski nõustuda Targo Tennisbergiga selles suhtes et mingi sarnasus Simmonsi Hyperion-tetraloogiaga on olemas. Kasvõi katoliikluse suure osakaalu näol mõlemas loos, näiteks. Nõustun ka nende arvustajatega kelle arvates Kõnelejas on igasugused wunderkindid liialt loo fookuses. Ja et need imelised lapsed kippusid sageli valima oma vanemate elukutse, see sobiks pigem kuhugi kastiühiskonda, arvan. Tänud tõlkijale sest algkeeles ma poleks lugemist vaevaks võtnud. Üldmulje on positiivne.
Teksti loeti eesti keeles

Oli hetki, kus lugedes kaldus jooksev hinne nelja poole, kuid kokkuvõttes on asi viie ära teeninud. Tsiteerides klassikuid: "Pole paha..."
Teksti loeti eesti keeles

Kuulge, neli on hea hinne!

Väga mõnus lugemine oli, mul on hea meel, et see on eesti keelest olemas ja selgesti arvas ka mu isa, et see võiks mulle meeldida, saates mulle teise eksemplari veel =)

Mis mulle meeldis
* Kammerlik toon - suurtest asjadest ja sündmustest, teisest ja kolmandast mõistuslikust liigist inimeste kõrval räägiti indiviidide ja nende elus toimuva kaudu. Otsusest, kas Lusitania hakkab mässama või mitte, teame peamiselt meeri isikliku dilemma mõjul. Suured asjad on alati kuskil kaugel kellegi teise otsustada ja igavad. Ses raamatus ei olnud, sest need toodi lähedale, isiklikule pinnale.
* Et "Ender" oli peaaegu ropp sõna.
* Et oli surma, jõledat surma, tavalist surma, ähvardavat surma - ning kuigi surm oli suur asi, selgus tema dramaatika osaliselt eksituste tragöödiast tuluenevat. (Tragöödia ja komöödia on teatavasti väga lähedalt seotud ning olenevad peamiselt vaatepunktist, milles sündmusi näidatakse). See, et inimesed surevad, on ju normaalne tegelikult. Päriselus ja -surmas pole surnute eest kõnelejat kuskilt võtta. Püütakse küll teha oma parim, rääkida matustel päris asju, aga välja tuleb nagu alati ning ega inimestelt ei saagi midagi muud oodata - inimesed ju, normaalsed ju, annavad oma parima ja välja tuleb ikka nagu ikka!
* Päris põnev oli, kuidas see õnnelik lõpp nüüd saabubki - selles, et lõpp on õnnelik, kahtlust ei tekkinud, lapsi ära tappa oleks juba seda õnnelikkust rikkunud, nad olid ka turvatsoonis, aga muidu ei olnud kindlat.
* Et perekonnas oli rohkem lapsi kui kolm. Mul on nii kõrini neist raamatutest-filmidest-lugudest, kus on peredes 1-3 last ja keegi isegi ei selgita, MIKS nii vähe.
* Ender kui turvaline kangelane, kes alati ellu jääb ja asjad ära klatib, isegi kui ta peab tegema midagi, mis talle väga ei meeldi.


Mis mulle ei meeldinud
* Seebikas. Polnud isegi selle vastu nii väga, et õdesus ja vendlus olid suured asjad või surnud Pipo, Libo ja Marcao vahele jäämisel Novihna otsustele, aga Jane`i reaktsioonid, liikumine ühelt teisele, Enderi raskused Valentine`iga ja Miro lahkumine - seda oli juba liiga palju.
Kammerlikkus oli ju tore, aga kui kammerlikuks võib asjad ajada, muutmata neid absurdseks?!
* Novinha kui tegelane. Üldse on naistegelased selgelt Cardil halvemad kui mehed, aga oma soo tõttu saab ta selle andeks. Aga see oli juba üle võlli nõme, et sihuke inimene oli.
* Trükkimine. Salasõnad - pealegi nii lihtsad kui Ender. Autod. Kolm tuhat aastat tulevikus, kui Jane saab olemas olla. (Peidab pea käte vahele ja oigab.)
* Uskude ja üldse inimkommete evolutsioneerumatus.

Aga kokku oli ikkagi hea raamat!
Teksti loeti eesti keeles

Tegevusliku kronoloogia järgi kolmas raamat Andrew `Ender` Wiggini romaanisarjast. Mind valdasid kahetised tunded. Olin kunagi lugenud originaali ja et nüüd maailmast paremat "sotti" saada, lugesin maakeelse tõlke uuesti üle. Olgu kohe öeldud, et Sashi tõlge on taas suurepärane. Niisiis, kahetised tunded.

Satikate hävitamisest ja ksenotsiidist on möödas 3000 aastat. Enderit vihatakse, aga ta on pideva tähelaevadega reisimise tõttu endiselt elus. Nüüd siis uue nn religiooni esindajana - surnute eest kõnelejana. Kutsutaksegi Kõneleja ühte kolooniasse (Lusitania) surnust rääkima ja juhtunusse selgust tooma. Enderiga on kaasas kookon viimse satikaga, kes soovib kusagil uut elu alustada. Koloonia on huvitav veel sellepoolest, et seal elutsevad uued veidra nimega tulnukad - põrsikud. Kas inimkond kordab end ja toimub uus ksenotsiid? Kas tulnukaid on võimalik mõista ja nendega rahus elada? Otsitakse taas vastuseid inimeseks olemise ja hea/halva vahettegemise igavikulistele küsimustele.

Lugu on tegelikult hea. Mulle meeldisid väga nood põrsikud ja nende bioloogiliselt veider maailm. Ei häirinud põrmugi Cardi raamatusse kirjutatud (pingutatud?) tulnukate kultuuri vastandumine inimkonnale. "Enderi mängust" loetud satikatega võrreldes olid põrsikud hoopis omanäolisemad ja põnevamad tegelased. Antud romaani puhul Enderi kõiketeadev/alati hakkamasaav/eksimatu tegelaskuju väga ei seganudki. Võib-olla sellepärast, et rõhk oli ühel Lusitania perekonnal ja võõrapärastel tulnukatel. Raamatu teine pool oli tegusam ja seega parem, sest austet Kõneleja jõudis moraalitsevast heietamisest lõpuks asjade tuumani. Ja võimas tehisintellekt Jane! Vot temast loeks hää meelega veel. Lahe!

Natuke negatiivsest poolest - minu maitse jaoks liiga palju religioosset arutamist ja tegelaste raskuste kallal juurdlemist. Enderi enesehaletsus oli niigi väsitavalt esiplaanil elik polnud usutav, kuid lõpuks muutus ka peredraama kurnavaks. Mõistan, et need olid karakteriloomeks vajalikud, kuid oleks võinud veidi väiksemas mahus olla. Rohkem tegevust või tulnukatele keskendumist. Kordan, et kui pilt sai paika, läks lugu palju paremaks.

Võrreldes "Ender in Exile" romaaniga, on antud lugu väga hea ja pole "Enderi mängust" oluliselt kehvem. Viimane on lihtsalt hoopis teise lähenemisega kirjutatud. Tuleb järgmine lugu - Xenocide - ette võtta. Tubli 4 minu poolt ja väga hea, et nüüd ka eesti keeles loetav.

Teksti loeti eesti keeles

Hm, 2015. aastal kõigest kolm arvustust seni... lahja, väga lahja. Hullem kui isegi esimene aasta, 1997... Noh, 5-ni vast jõuan.
[30.12.2015: algselt oli siin pikk lõik eelmise selgituseks, aga tõepoolest, parem on see lisada "Arvustaja endast" alla]

Muide, hoiatuseks – järgnev tekst on spoilereid täis...
See raamat on mulle vastu hakanud. Esimest korda üritasin seda lugeda aastat 7-8 tagasi, kui alles teatud seltskonnaga kaalusime ulmesarja, millest hiljem sai Sündmuste horisont. Siis läks mul esimene punane tuli põlema, kui jõudsin selle idiootliku meetodini, kuidas inimkond põrsikutega suhtleb – kui ikka tagumiku kaudu hambaid parandada, siis loomulikult on valus ja väheefektiivne ja suur võimalus sisikonnas veel midagi ära lõhkuda... Raamatu kandsin enda jaoks maha hetkel, kui Novinha elulised materjalid salastas – tõeliselt tolle teise eelpoolmainitud lugejagrupi vääriline loogika! Mu (kasu)isa sai just selle info pärast surma ja mina salastan selle... et „kaitsta”?!? No persse, see peaks teadlane olema... isegi allakümneaastased saavad aru, et tõenäoliselt lõppeb see sellega, et veel keegi saab surma. Aga ilma selleta oleks raamat lahjaks jäänud, terve Novinha õnnetu elu oleks ilma selle lauslolluseta ju hulga vähem õnnetu olnud ja Card pidanud midagi seeditavamat välja mõtlema. Lõplikult viskasin ma esimesel korral raamatu kõrvale hetkel, kui Jane enam Enderiga ei rääkinud. Selles stseenis on nii paljud asjad valesti, et ma ei oska isegi kusagilt otsast alustada: mingi kahe tuhande aasta vanune tehisintellekt solvub nagu teismeline plikake, kui kutt ühel hetkel ta tundlikus vestluses ta otseses mõttes kohatut ja segavat mula kuulata ei taha... Ja muidugi oleks kõik edasine hoopis teisiti välja näinud ja raamat vast 50 lehekülge lühem tulnud, kui Ender oleks kohe kogu info saanud.
No muidugi lugesin nüüd raamatu läbi ja olen hulga leebem. Card vähemalt püüab. Ta on hea kirjanik ja võimalik, et see on minu probleem, et ma ei suuda mööda vaadata väga kunstlikest pinge tekitamise vahenditest. Ikkagi pole ma üldse selle raamatuga rahul, sest esiteks oli terve kandev konflikt, nagu öeldud, inimeste endi tekitatud võimendatud hirmude ja ülemõtlemise tagajärjel (aga inimesed on päriselus võimelised rumalamaltki käituma, nii et las olla). Teine, palju suurem etteheide on teadlaste, ütleksin, narratiivne juhmus – ma juba tean neist vähestestki vihjetest, kuidas umbes Card selle elu seal Lusitanias välja on mõelnud, aga „teadlased” ei saa 50 aastaga aru. Kolmas on Enderi enda teatud jumalkuningalik positsioon, mis lubab tal tegelikult kogu ülejäänud inimkonnale pähe lasta ja kõrgeima ametliku valitsusorgani otsustest üle sõita (st küll on lihtne asju ajada, kui sul on sellised võimalused). Ja neljas on teatud „võtame käest kinni ja saame hästi läbi” meeleolu raamatu lõpus, mille kohta päriselus saaks öelda ainult, et see ei saa hästi lõppeda.

Aga miks siis ikkagi 3 ja mitte hullem hinne? Sest Cardis midagi ikkagi on ja kahtlemata on sel teosel teatud lummavus, teatud suurus ja võiks isegi öelda helge elujaatavus. Väga paljude näitajate järgi väga tugev raamat; lõpuks teenis see ka arvustuse ju ära (vabandatagu siit õhkuv egoism...)

Teksti loeti eesti keeles

Jälle see viimase arvustaja needus ehk suurem osa sellest, mida ma nüüd kirja panen, on juba eespool ära öeldud. Aga ma ütlen siiski: et endal meeles püsiks kui peaks tulema tahtmine seda raamatut veelkord kätte võtta.
 
Esiteks seda, et tegemist oli viimase aja ühe vaevalisema lugemisega. Lõpetasin "Enderi mängu" ülelugemise umbes-täpselt kuu aega tagasi, mis tähendab, et "Surnute eest kõnelejat" suutsin lugeda kiirusega ca 15 lk päevas. Õudselt vaevaliselt. Raamat peaks olema mitte 50 lehekülge lühem nagu Ats eespool arvab, vaid oma 300 lehekülge lühem. Sest umbes alates sealt muutus lugu mingilgi määral huvitavaks ning päästis Ulmekirjanduse Baasi esimesest "kahest" sellele teosele.
 
Raamatu esimesest kahest kolmandikust enese läbi närimine oli täielik agoonia: see on tohutult veniv, jutlustav, igav, moraliseeriv, heietav lugemine. Ja kasuks ei tulnud üldse mitte see, et vahepeal oli pool tekstist (olgu, liialdan) portugali keeles. Täiesti ebavajalik kirjanduslik võte. Kui keegi tahab keelt õppida, siis selleks on keeleõpikud. Kui kirjaniku arvates ei saa mingeid keelelisi nüansse tõlkida, siis on kirjanik lihtsalt kehv tõlkija. Mina oleks raamatut eesti keelde tõlkides selle tuimalt välja visanud, antagu mulle andeks.
 
See veniv algus meenutas mullegi "Rohtmaad". Aga ainult selles mõttes, et "Rohtmaast" on mul meeles, kuidas pärast läks raamat heaks. "Surnute eest kõnelejaga" seda ei juhtunud. Viimane kolmandik, kus lõpuks ka mingi tegevus algaas, lihtsalt rehabiliteeris esimese poole, kuid väga vähesel määral.
 
Aga ei läinud mulle peale ei see imeline võõrtsivilisatsioon ja planeedi ökosüsteem. Kogu see muinasjutt sobiks pigem mõnda fantaasiaraamatusse kui teadusliku fantastika žanrisse liigituvasse teosesse. Uus ja igavene elu puudena. Puudele laulmine, mispeale need valmistavad sulle noad-kahvlid ja majaehitusmaterjali. Oeh. Vabandage väga, aga - JURA!
 
Ilmselgelt ei ole ma selle raamatu sihtgrupp. Aga miks ma seda siis üldse lugesin? Sest erinevalt sellest, mida Orson Scott Card ise eessõnas soovitab, promotakse seda teost "Enderi mängu" järjena. Ka eestikeelse teose tagakaanel on miskipärast kirjas kiidusõnad "Enderi mängule", mis oli tõesti VÄGA HEA raamat, aga ei mingeid New York Timesi kriitikute hinnanguid "Surnute eest kõnelejale". Seega - sain lihtlabaselt petta. Tegemist on täiesti erinevate raamatutega, mis on kunstlikult üheks seotud.
 
Siiski olen tänulik, et see eesti keelde tõlgiti - muidu poleks ma ju seda teada saanud ning õhkaksin siiani Enderi seikluste jätku järgi. Nüüd aga tean kõikidest ülejäänud järgedest kauge kaarega mööda käia. Eestikeelse tõlke kohta ainult üks küsimus: miks oli vaja sitikas järjes satikaks tõlkida?
 
Kui mõned eelarvustajad kommenteerisid oma hinnet, et viis mõne miinusega või midagi selles stiilis, siis minu hinne on kolm paljude miinustega. Tegelikult pigem kaks, sest ma ei kavatse ilmselt seda raamatut enam kunagi lugeda ja oleksin võinud oma ajaga midagi targemat teha. Aga lihtsalt austusest kirjaniku vastu ja MIDAGI selle teose viimases kolmandikus siiski oli.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmaloome oli viimase peal. Põrsikute elutsüklid, nende kohanemine dnad muutva viirusega ja ka virtuaalne tegelaskuju olid huvitavad ja mõjusid originaalselt. Card hoidis samuti suisa krimikirjaniku osavusega põnevust üleval, et mis nende Põrsikutega siis on ja miks nad tapavad ja seal tuli veel mitu ootamatut pööret. Ka religioossed teemad olid intrigeerivad, mulle tundus näiteks surnute eest kõnelemine huvitava ideena. Selline lahe humanistlik komme ja mulle on religiooni ja ulme sidumine alati paeluv tundunud. Aga miks ma ei suuda täispunkte anda? Selle neetud mehiko armuseebi pärast. Taustal on neetud põnev müsteerium seoses hästi loodud tulnukatega ja selleasemel keskendutakse lastele ja truudusetutele naistele ning nende kõigi probleemidele. Eessõnas ütles Card, et üks ta sõber kurtis lugedes kuidas ta ei suuda lastel vahet teha ning muutis neid värvikamateks. Noh mina ei suutnud neil sageli sellest hoolimata vahet teha. Miks pagan pidi neid tatte nii kuradi palju olema? Ma saan aru, et katoliiklik pere aga arvestades, et lapsi tehti peamiselt abieluvälliselt oleks olnud hea põhjus piirduda kolmega või sedasi. Peategelase ehk Enderiga samastumine oli ka peaaegu, et võimatu. Tegemist oli messia, sherlock holmesi ja supermani ristandiga ikka sõna otseses mõttes. Ülirikas, ülimõistev, ülikannatav, üliinteligentne. Ka kõige paadunum rets sulas tema pilgu all ning kõige kivinenum preester tuli tema poole üle ja andis sõbrakätt. See pole enam usutav karakter, see on Konstantin Päts Ivan Orava lugudest. Aga kui ulmeosa jälle mängu tuli siis oli see suurepärane. (less)
Teksti loeti eesti keeles
x
Andri Riid
18.03.1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
7.2019

Millegipärast arvasin enne lugemist, et seoses Kaali meteoriidi langemisega hakatakse pajatama midagi eestlaste kuulsusrikkast ajaloost, suurtest sõjakäikudest vmt, aga romaan on heas mõttes vähepatriootiline ning sisuks olev lugu on märksa argisem, tegelased pole kõrgestisündinud ega väljavalitud, vaid lihtsad inimesed. Teisalt pole midagi liiga argist maailma päästmises ning lõppkokkuvõttes ongi mõnes mõttes välja kukkunud selline vaese mehe "Sõrmuste isand". See ei ole mõeldud halvustamisena.  
 
Romaan kipub pea iga kirjaniku puhul olema mingiks eneseteostuse kõrgeimaks vormiks. Mistõttu kiputakse neid sageli kirjutama varem, kui õige aeg käes on. "Neetud taevakivi" autorile on romaanide kirjutamise oskus aga vist kuidagi kaasasündinud ning need kõige põhilisemad tugevused, mis kandsid tema esikromaani - süžhee põimimise ja otste sidumise oskus - ei ole antud teoses ka kuhugi kadunud.    
 
Lisaks aga tundub, et autor on nende kahe aasta jooksul, mis lahutasid tema esimest ja teist romaani, inimesena tunduvalt küpsenud, omandanud jälgimisoskust, üldistusvõimet ning tema karakteritesse on sugenenud sügavust. Nii et ma usun, et kui külm ära ei võta (st et kui kirjutamist katki ei jäeta) ja kõik jätkub samas vaimus, võib Tuuli Tolmovi sulest edaspidi just romaanivormis juba midagi päris head  tulla.    
 
Maitsevääratuseks võib lugeda liigselt tänapäevase keelekasutuse, sh selgelt kontekstivälised võõrsõnad, aga ka see võiks olla tulevastes teostes iseparanduv.
Teksti loeti eesti keeles

Aasta 2006. TÜ õppejõud ja uneuurija, afganistani päritolu Aleksandr Aristarkhov on töönarkomaan ja hoolimatu kaasinimeste suhtes. Tal on ka probleeme enesevalitsemisega ning kui üks ta poolametlikest patsientidest ei taha enam lasta end kahtlaste meetoditega ravida, Aleksandr ägestub ja tapab patsiendi. Aleksandril on ka muid muresid - suhe eestlannaga puruneb ja Peterburis elanud ema sureb, ent laiba sündmuskohalt kõrvalisse kohta toimetanud Aleksandr pääseb mõrvaloost puhtalt.

Teose teises osas kulgeb tegevus Venemaale, kus Aleksandr on saanud suure päranduse, mille seas on ka suur villa Jekaterinburgi naabruses. Aleksandr seab end seal sisse ja sisustab selle keldris endale katselabori. Temast saab kohalik kuulsus ning kohalik autoriteet pakub talle oma tütre kätt. Kirg unehalvatust uurida aga aina kasvab, ning katsejäneseid, kes kõik lõpetavad  oma maise elu kuhugi kraavi heidetuna, kulub juba kümnete kaupa.

Teosel on ka raamlugu, aastal 2037 käib suur sõda, pole selge kelle vahel, rindejoonega keset Venemaad - nii et kui lugu ei tee ulmeks veel unehäirete uurimine narkootikumide abil, unenägude salvestajad ja visualiseerijad, siis tulevikudimensiooni lisamine kindlasti.

Tuuli Tolmovi kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel 3. koha pälvinud debüütromaanis on klišeelikud nii inimtüübid kui süžeekäänakud ning mingit ehedat elukogemust siit muidugi otsida ei tasu. Seda ei saagi siin olla, autor oli romaani kirjutades 22-aastane. Seda enam tuleb tunnustada, et romaani süžee on kindlakäeliselt konstrueeritud ja autori käpa all - eks see üks inimese moraalse laostumise lugu ole - ning see on tõesti tekst, mida millegi muu kui romaanina pole võimalik ette kujutada. Veider on vaid, et romaanis kasutatakse - enamjaolt, mitte lõpuni järjekindlalt - vene nimede briti transliteratsiooni (Elizaveta, Anatoliy jne), meil on ju täiesti töötav transkriptsioon juba 1920ndatest aastatest käibel olnud.

Teksti loeti eesti keeles

Sellest, et see raamat ennast lugeda ei lase, sain ma aru juba leheküljel 18, mil jõudsin lauseni "Kapteni noor ja peente joontega nägu on suurest kurnatusest sisse langenud, muutunud surimaski sarnaseks, kus tuhmunud silmad mustades aukudes pingul põsesarnade kohal miilavad. Nüüd on tal aega vaadata kaunist maastikku, erutatult külavahel ja põldudel jooksvat talurahvast, päikesetõusu, kõike, sellal kui õhulaev aina maa poole laperdab." Ühtekokku kulus mul raamatu 290st leheküljest läbi närimisele kuu aega. Masohhism? Ilmselt.
 
Ei Bornhöhe, Vilde ega teised tuntud eesti autorid, kes iganes orjaajast on kirjutanud, pole kasutanud sellist "ehedat 19. saj vaimus seiklusjutu stiili", mida Tänava poolt viljeldu muidugi ka pole. Küll leiab analoogilist kirjapruuki ennast kirjanikuks pidavateks, kuid seda teps mitte olevate autorite "teostest". Kuna Saalomon Vesipruul on väljamõeldud kirjanik, kelle loomingust on tuntud vaid mõni rida, siis võib sellest stiilist vaimustunutele järgmiseks soovitada lugeda Thavet Atlase teoseid.
 
Seda enam, et "Newtoni esimene seadus" on ka igas muus mõttes arbitraarulme. Ühest küljest kehtib põllumajanduses teoorjus, ühiskond on seisustega ning valitseb kirjaoskamatus; teisalt on olemas alkeemia, üleskeeratavad hobused, aurumasinad, spektromeetria, antigravitatsiooni seade, loodud on isegi tehnoloogia planeetidevahelisteks lendudeks (!) ja kasvatatakse homunkuulusi. Ma tõesti ei tea, mismoodi õnnestub jõuda järeldusele, et romaani ajalooline taust on "korralikult välja töötatud", pigem tõmbab autor järjekordse arbitraarse jaburuse silindrist välja nagu mustkunstnik küüliku, kui ta seda heaks arvab.
 
Romaani süžeeks on selle kirjeldus, kuidas ühes mõisas, üha pingelisemaks muutuvas poliitilises olukorras, mida lõpuks kroonib sõjaline konflikt Maavalla ning Leedu vürstiriigi vahel, kavandatakse salajast väljarändamist Ehatähe nimelisele planeedile (mis romaani lõpus ka teoks saab). Plaani elluviijateks on seltskond ennast teadlasteks pidavaid võlureid-avantüriste, kes on selleks hulga riigi raha vasakule toimetanud. Peale selle on kujutatud dekadentset ja absoluutselt jõuetut kuningavõimu ning vastalist ja väga primitiivset talurahvast.
 
Minu meelest võiks Maniakkide Tänav arutu romaanide vorpimise järele jätta. Tal ei ole lihtsalt neid romaanikirjanikule vajalikke kvaliteete, mille hulka võiks kuuluda mittetriviaalse süžee kudumise ("Newtoni esimene seadus" algab suvalisest kohast, kulgeb lõdvalt ning lõpeb läbi kohmaka otste kokkusõlmimise imalavõitu happy endiga) ja tegelaste lugejale lähedaseks tegemise, sh nende arendamise oskus. Üksnes kiiresti kulgeva tegevustiku kirjeldamine võib edukalt töötada lühijuttudes ning on Tänava käes ka mitu korda toiminud, kuid sama tehnika rakendamine romaani kirjutamisel toodab vaid koomiksi/anime ümberjutustusi.
Teksti loeti eesti keeles

Selle romaani esitlusel oli üsna kummastav see, et targutati ühest ja teisest sarnase temaatikaga kirjandusteosest (Spinradi "Terasunelm" ja Harrise "Vaterland"), aga ei Andrei Hvostov ega Helme ise ei maininud kordagi tänaseks juba kaks korda eesti keelde tõlgitud Philip K. Dicki "Meest kõrges lossis". Mul on väga raske sellest mööda vaadata ja veel vähem uskuda, et kumbki pole ühest läbi ajaloo  tuntumast, pealegi veel temaatiliselt sarnasest alternatiivajaloost midagi kuulnud ("Haakristi ja ajarelva" tagumisel kaanel Veiko Belials seda romaani siiski mainib, ehkki erilist ühisosa ei näi nägevat).
 
Dicki romaan tuleb käesolevat teost lugedes meelde siiski korduvalt ja mitte ainult temaatika, maailma ümberjagamise, Reichi eri ametkondade vahelise rivaalitsemise ja ümberjagamise teostanud liitlaste vaheliste vastuoludega vm tehniliste detailidega seoses. Sarnaselt Dicki romaaniga on ka käesolevas teoses neli põhilist tegevusliini (laevakapten von Angerapp, tehisnaine Incerta, rühm USA vastupanuvõitlejaid, Ostlandi provintsilinna Revelisse saadetud noor oberjunkur Staack). Lehekülgi on Dicki romaanis siiski ca kolmandiku võrra rohkem, tegelasi aga vähem, mis tähendab üldjuhul sügavamale kaevumist, nii see ka on; samuti ei tulnud Dickile pähe jaburat mõtet teha ühe tegevusliini peategelane romaani minategelaseks.
 
Autor on hoobelnud, et kirjutas romaani valmis väga kiiresti, ma ei mäleta, kas jutt käis paarist tunnist või kahest nädalast, nii või teisiti on see tähelepanuväärne saavutus, aga sellel on ka teine külg ja see, et tervikuna jääb romaan pealiskaudseks, isegi räpakaks. Siin on küll kohati ladusat sulejooksu, toredaid detaile, ajalootundmist, aga lõppmulje on, et põhiliselt õnnestus Helmel selle teosega end määratleda modernse pulpi viljelejana. Viimast muljet tsementeerib kõiki kaklusi võitev, kõikidesse arvutisüsteemidesse ülehelikiirusel sisse häkkiv ning tagatipuks ka teleporteerumisvõimega Incerta, selle romaani arbitraarne superkangelanna.
 
Mis puutub aga lubatud järge, siis väga suurt panust selle realiseerumisele ma ei teeks, sest mäletatavasti oli 2013. ilmunud Peeter Helme ulmeromaan "Sofia" samuti reklaamitud välja suurromaani "Tuleviku mäletajad" esimese raamatuna ega pole tänaseni mingit jätku saanud. Ning kui "Haakristi ja ajarelva" hüpoteetiline järjelugu peaks lõppema samas vaimus kui see raamat siin, siis tuleb autoril küll peeglisse vaadata.
Teksti loeti eesti keeles

Hiidpikk oopus jaburas Uus-Crobuzoni nimelises linnas toimuvast jõukatsumisest sisuliselt võitmatute hiidputukate ja linna elanikkonna vahel, kus n-ö heade rollis on põrandaalune teadlane Isaac Dan der Grimnebulin, kes õigupoolest kogu pahanduse ellu kutsuski, tema putuka peaga tüdruksõber Lin, kes peab end kunstnikuks ja veel paar Isaaci kaasosalist.
 
Üks teose märksõna on kahtlemata arbitraarsus. Aurupungilik räämas ja reostatud linn, kus mitte keegi mitte millestki ega kellestki ei hooli, on karikatuurne ja olemuslikult jätkusuutmatu absurdsus, samavõrd suvalised on seda teoses kirjeldatud kõige erinevamad kombinatoorsed inimene-pluss-mõni-muu-taime-või-loomaliik eluvormid. Meil siin on probleeme kõige lihtsama elundisiirdamisega, Uus-Crobuzoni nimelises sitamajas võid endale vabalt jalgade või mõne muu kehaosa asemele lasta siirdada rattad või suusad ja oma allakäiguteed jätkata. Head teed. 
 
Teine teose märksõna on võimuvastasus. Võimu esindavaid miilitsaid langeb nagu loogu ja kellelgi neist kahju pole. Et see vähegi loogiline oleks, on võimu kujutatud julma ning teosele omaselt arbitraarsena, mis miilitsaid kasutab peamiselt teisitimõtlejate jälitamiseks ja represseerimiseks, mitte elementaarse korra tagamiseks. Autor on solidaarne kõigiga, kes võimule oponeerivad. Eriti solidaarne on ta sealjuures ühiskonna põhjakihiga, kelleks on igat liiki kurjategijad, narkomaanid, prostituudid, kerjused ja muu selline rahvas.    
 
Arbitraarsus laksab ka siis, kui süžee omadega puntrasse keerab, mispuhul tuuakse deus-ex-machinana mängu mingi uus jõud, olgu selleks suvalistes dimensioonides kahlav kangurämblik, prügimäel tärganud tehisintellekt või keegi Jack Poolpalvetaja (kelle võimalikud motiivid jäävad üldse läbinisti arusaamatuks), kes siis Isaaci (ajutiselt) järjekordsest täbarast olukorrast päästab.
 
On näha, et autoril on raskusi inimeste ja nendevaheliste olukordade kujutamisega. Justkui selle kompenseerimiseks on kõikvõimalike võõreluvormide ja eluta looduse kirjeldused jälle totaalselt ülepaisutatud. Nõustun ülalpool toodud mõttega, et loed romaani justkui palavikulise vihaga, et teada saada, millise jama autor kogu senise jama kulminatsiooniks välja on mõelnud. Millekski enamaks kui grafomaanluseks aga ei oska ma seda teost küll pidada. Ärge järele tehke.
Teksti loeti eesti keeles

Jim Butcher meenutab laadilt kangesti kunagise kirjastuskooperatiivi Katherine/Katariina poolt eesti lugejale vahendatud hittautoreid James Hadley Chase'i ja Carter Browni. Mõlemad kirjutasid kümnete kaupa kiiretempolisi ja pealiskaudseid krimilugusid, milles lisaks tegusale detektiivile esinesid grotesksed' gangsterid ning pealt kullakarvalised, seest mädad kaunitarid. Raamatute peamine mõte oli panna lugeja võimalikult kiiresti lehti keerama, et oleks võimalik järgmine sama autori raamat ette võtta.    
 
Butcheri võtmes lisandub krimisüzheele härripotterlik loitsimine, aga see ei tähenda, et "Tormirinne" oleks kuidagi vähem tühisem kui eelmainitud autorite sulesaak. Kipun ka arvama, et lugenuna ühte Butcheri romaani, oled sa neid kõiki lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

"Fastsineeriva triloogia rahuldust pakkuv lõppakord", või kuidas seda nimetataksegi, jagab tegevust kolme liini vahel.  
 
 
A. Alalt X naasnud bioloog või siis selle koopia, keda kohtasime triloogia teises osas ja kelle nime me ei saagi kunagi teada. Siseneb uuesti alale X, peale seda, kui see on laienema hakanud ja mh uurimisasutuse hoone üle võtnud. Kaaslaseks tööpostilt õigel ajal putku pannud Kontrolör/John Rodriquez. Näevad asju.  
 
B. Majakavaht Saul Evans, kelle tegevusliin leiab aset aastakümneid minevikus, päevadel enne ja pärast ala X ülevõtmist, mõtleb oma Charliest ja jageleb mingi jabura teaduse ja esoteerikaühingu tegelaste Henry ja Suzanne'iga. Midagi juhtub, midagi ei toimu.  
 
C. Direktor/Cynthia/Gloria kes on kahe eelneva liini ühenduslüliks. Mingi piirini. Tema tegevusliin paigutub aega enne 12. ekspeditsiooni toimumist.  
 
See on vist mingi moodsa aja haigus, et miski, mis seda teps mitte pole, maskeeritakse teaduslikuks fantastikaks. Peale seda, kui on eelnevad viissada lehekülge loetud sellest, kui võõrik on ala X ja sellel toimuv, tahaks žanrireeglite järgi juba nagu teada saada, milles asi on. See romaanisari on vist õudus - see võõras/kuri/õudus, mis alal X inimesi kollitab, jääbki seletamatuks. Õudne igatahes ei ole ning tegelased on kõik suuremalt jaolt soodad. St et ma ei saa aru, mis neid käivitab. Igatahes mitte need asjad, mis inimesi tavaliselt. Seetõttu on ka üsna ükstaspuha, mis neist saab ning raamatut on väga igav lugeda, sest suur osa põnevusest/köitvusest on teadupärast hoolimine.  
 
Aga ega vist autor ei teadnud ise ka, kuhu ta oma kirjatööga välja jõuda tahab.
Teksti loeti eesti keeles

Bioloogist siiski päris lahti ei saa, ehkki Lõunaringkonna triloogia teise osa peategelaseks on luurajate dünastiast põlvnev Joe Rodriguez, kes on määratud juhatama  uurimisasutust, mille direktor on 12. uurimisekspeditsioonil (millest rääkis triloogia esimene osa) kaduma läinud ning kes laseb inimestel end miskipärast Kontrolöriks kutsuda.
 
Millegagi skandinaavia kirjandust meenutavas teoses areneb tegevus aeglaselt; peategelase, samuti ala X kohta saame oluliselt rohkem teada, kui triloogia esimeses köites ning raamat laseb end ka paremini lugeda, v.a ehk lõpp. Tõeline sitamaitse, vabandage väljendust, jääb suhu triloogia viimasest osast.
Teksti loeti eesti keeles

Juhtus nii, et ma lugesin seda romaani kaks korda järjest, ilmselt seetõttu, et teos, eriti selle algusosa, meenutab arhetüüpset kunstiliste pretensioonidega eesti filmi, kus on fragmentaarne dialoog, palju loodusvaateid ja faabula end  edasi ei keri. Niisiis oli mul (esimese) lõpetamise järgselt tunne, et olen üpris ühetoonilises tekstimassiivis midagi olulist kahe silma vahele jätnud. Kirjutatud on romaan iseenesest ladusalt, isegi hästi (muidu poleks seda üldse lugeda võimalik olnud), aga korduslugemisel midagi olulist esmasele kogemusele ei lisandunud. Iseloomulik on, et nädal või paar peale lugemist on topelttööle vaatamata loetust meeles vähe, mingid üksikud pildid. Tunnel, Lonkur, veekindlast paberist (kuid lagunevad) märkmikud, majakavahi foto, hääled öös, üksteisele vastutöötavad inimesed.  
 
Kogu lugu keerleb ühe piiritletud maalapi ümber, kus teadmata aegadest toimub veidraid asju ning kuhu korraldatakse perioodiliselt ekspeditsioone, et olukorda uurida. Peab tunnustama ekspeditsioonide korraldajate ja nendel osalejate  kindlameelsust üritustega jätkata, kui kogu selle aja peale pole midagi erilist õnnestunud välja selgitada ja on juba teada, et ka ekspeditsioonidel osalejatega mingeid veidraid asju juhtub ning kaotused elavjõus on substantsiaalsed. Peale selle on need ekspeditsioonid üpris organiseerimatud. Inimesed käiksid neil nagu teravate elamuste ekskursioonil, mitte tööd tegemas. Ilmselt ei saa ka käesoleva ekspeditsiooniga asjad peakorteri jaoks selgemaks.  
 
Kui seda romaani püüda kuidagi lahti mõtestada, siis tundub, et see räägib peaasjalikult vist ikkagi peategelasest bioloogi ja tema eelmisel v üle-eelmisel ekspeditsioonil osalenud ja seejärel surnud mehe suhtest. Niivõrd-kuivõrd seda võib üldse toimivaks suhteks nimetada, sest ma ei näe, et naine oleks omalt poolt suhtesse midagi panustanud. Naine/bioloog on nimelt terve elu elanud omas mullis, on põhimõtteliselt antisotsiaalne olend ja ei vaja teisi inimesi. Ta ei vaja ka teisi - ainult naistest koosneva - ekspeditsiooni liikmeid, nad on talle ainult tülinaks kaelas. Mitte kauaks.
 
Ja kui te arvate, et bioloog läks sellele ekspeditsioonile selleks, et leinast jagu saada, välja selgitada, mis mehega juhtus, eesmärgiga mehe eest kätte maksta, siis kõik need vastused on valed. Niipalju, kui ma aru saan, on bioloogi peamine motiiv see, et mees reetis teda ekspeditsioonile minnes ja ta on alas eesmärgiga välja selgitada mehe süü suurus ja ulatus, et seejärel talle õiglane hinnang anda.    
 
Ma ei kujuta absoluutselt ette, millest triloogia kaks ülejäänud osa räägivad. Bioloogiga võiks nagu asjad ühel pool olla. Loodetavasti.
Teksti loeti eesti keeles

Sisust: aferistidest ja seiklejatest koosneva postilaeva meeskonna kätte satub poolkogemata aardekaart. Aarde äratoomisel kimbutab loo kangelasi endine korrumpeerunud võmm, loo tegevusajaks sidemetega kurjategijaks degradeerunud Baptiste Legrand oma käsilastega. Loo lõpus päästetakse maailm.
 
Viimasel ajal tundub mulle, et eesti ulmes toimub osade autorite ja fännide poolt mingi alternatiivreaalsuse konstrueerimine. Alternatiivreaalsuse kandvaks ideeks on muidugi postulaat, et eesti ulme juhtivautoriks on Maniakkide Tänav. Umbes samasugune alternatiivne fakt on (suuresti samade inimeste) poolt propageeritav arusaam, et Lew R. Bergi näol oli tegu tugeva ja olulise märuli- ja militaarulme autoriga. Eriline sürreaalne vint keeratakse asjale peale siis, kui jällegi suuresti samad inimesed asuvad vaagima Tiit Tarlapi loomingut (mida nad eriti ei armasta), võrdlema teda Bergiga ja sealt mingeid järeldusi tegema.
 
Õhinat, millega "Reaktori" toimetus on esitlenud käesolevat, 13 aastat peale autori surma välja ujunud lühiromaani, peaks ilmselt interpreteerima nii, et autori 50ndaks sünniaastapäevaks on välja ilmunud suurepärane näide Bergi loomingust, mis tema positsiooni tugeva märuliulme kirjutajana veelgi tsementeerib. Näite juures on peamine häda muidugi see, et me ei saa teada, kui lõpetatud oli algtekst, palju on sinna üldse alles jäänud algautorit, mis nimelt on juurde lisatud, kui ulatuslikult seda on toimetatud jne. Nii et võib-olla on see hoopis lugu toimetanud Veiko Belials, kelle märulikirjutamise anne siinkohal avaldub?
 
Tõenäoliselt on "Kombinatsiooni kolme kaardiga" toimetatud enamgi, kui suuremat osa Bergi loomingust, sellist Bergile tüüpilist metoodilist üleseletamist, mida tema nime all avaldatust ohtrasti leiab, on siin märkimisväärselt vähe. Üldiselt aga ei ole põhjust väga hõisata. Mul on all mõõdukas kogus Robert Silverbergi "kehva ja paljusõnalist" pulpulmet, mida ju ei ulme ega Silverbergi kontekstis millekski eriliseks ei peeta ning Berg jääb kahetsusväärselt alla igas elemendis. Minu meelest valdas kadunud autor enam-vähem ühte asja ja see oli oskus oma looga punktist A punkti B välja jõuda, osates sinna sisse põimida ka paar asjalikku süžeekäänakut. See on ka käesolevas jutus põhimõtteliselt olemas, kuid kõik ülejäänu on tuttavalt skemaatiline ja tuletuslik. Võib-olla ainus, milles autor end seekord ületab, on kujuteldava religiooni atribuutika väljamõtlemine, aga jällegi, oli see juba säilinud märkmetes olemas?
 
Ma olen lugenud küll vaid valikulist osa Lew R. Bergi loomingust, ometigi tundub mulle, et Lemmy Maracca ilmub selles teoses lugeja ette esmakordselt, ometi on seiklejate kambal ja põhikurilasel substantsiaalne eelajalugu, mistap mõjub tekst järjeloona. Mitmed otsad jäävad ka siin täiesti õhku rippuma - näiteks see, kelle ülesandel oli kurilaste seltskonnas blond bimbo, kes näeb välja nagu "tavaline, kuigi luksusklassi prostituut" ja mis asja ta seal ajas? Mis mõte oli teksti kirjutada aarde asukohaks olevat planeeti asustav amorfne eluvorm, kui selle eluvormi olemasolu seal loo käiku kuidagi ei mõjuta?
 
Kõige lõpuks jäävad meelde võib-olla hoopis detailid, mida autor kahtlemata kuigi tähendusrikkana ei mõelnud, nt Lemmy suhtlemine oma abikaasa Irisega. Neis nappides stseenides on omajagu traagikat.
Teksti loeti eesti keeles

"Tõrkeotsing" on samm paremuse poole Weinbergi eelmisest romaanist, ehkki kuskil poole pealt hakkasin (ja jäingi) mõtlema, et pole mingit head põhjust, miks tegevus peaks toimuma alternatiivmaailmas, kus tänaste naaberriikide arvelt pindalalt tublisti suuremas Eestis elab ca 10 miljonit inimest. Kuna, noh, Liivi ja Põhjasõda jäid olemata, sest mingit ühtset, jagamatut ja ekspansiivset Vene riiki meie kõrvale ei tekkinudki. Aga see on selles teoses, kus ajaloosündmused on meie ajaloo sündmustega üsnagi paralleelsed, üpris kõrvaline ning mingit erilist täiendavat kvaliteeti või teistsugususe hõngu ka sellest ei tõuse. Kõik võiks toimuda meie maailmas paarkümmend aastat hiljem ja ei peaks suurt midagi ringi tegema.
 
Teine pisut veider moment on peategelase valik ja positsioneerimine. Nimelt, käesoleva loo peategelane on kohaliku maffiaautoriteedi poeg, kes ise küll eriline kurikael pole - see roll jääb ta isale ja vennale - pigem selline ambivalentne tegelane. Mingi eriti pikantse lisandina on loos aga ka tema õde ja TÜ professorist ema, kes oleks end valgustkartvatest tegudest justnagu distantseerunud ja seeläbi legitimiseerinud, aga osalevad himukalt kõikides mustal teel teenitud raha jagamistes. Kurjus on detailides. Ühesõnaga, see, et Eesti pealtnäha võimalik et kõige ontlikum ulmekirjanik innustub pätiromantikast ja leiab vist siis ka õigustust kuritegelikule eluviisile, üllatas mind ebameeldivalt.
 
Kolmas moment puudutab teose retseptsiooni ehk on reaktsiooniks neile, kes autorit liigses heietamises süüdistavad. Kui nüüd asi väga lihtsaks ajada, siis piltlikult öeldes algabki kirjandus sealt, kus lõpeb dialoog ja tegevuse markeerimine ja tuleb muu - sh need tagasipõiked ja sisemonoloogid. Jooksvast tegevusest lahknevate tükkide olemasolule ja võrdlemisi suurele kontsentratsioonile võib vaimukalt osutada, nagu teeb seda eelkirjutaja, ent see ei tähenda, et väljendatud soovitus - kõik sellised lõigud välja rookida ja nende sisu üle teksti laiali tilgutada - kuidagi pädev oleks.
Teksti loeti eesti keeles

Selles lühikeses romaanis manab autor meie silme ette utoopilise kasvuhoonemaailma, mille tegelased on - kõige järgi otsustades - vaimse alaarenguga. Inimeste päevi täidab töölkäimine (ainus töö, mida meile näidatakse on töö reklaamibüroos), igaõhtune baarikülastus koos tööseltskonnaga (mille käigus juuakse küllaltki suuri koguseid, ilma et sellele järgneks vähimgi pohmell või tervisekahjustused) ja nädalavahetusi kodus kükitamine. Inimestel ei ole mingeid hobisid, ühiskondlikke tegevusi, üksteisel külas ei käida ja isegi kui nad kodus nt mingeid teleseriaale vaatavad, ei kujuta ma ette, millest need räägivad, sest köitvate draamade jaoks näib selles maailmas nappivat ka kujutlusvõimet. Ilmselt vaatavad nad kodus lage.
 
Kirjutatud on see tekst kohati (alguspool rohkem, teine pool on märksa parem) umbes nii nagu võiks seda teha Saalomon Vesipruul:
"Knut nägi Simonat selle imeilusa suvise maailmaga lausa maagiliselt ühte sulanuna ning Simonale jälle tundus, nagu oleks Knut oma särava naeratusega juba niigi täiuslikule suvepäevale valgust ja värve veelgi juurde lisanud. "Küll see sõprus on ikka imeline..." mõtlesid mõlemad üheaegselt teineteisele naerusui otsa vaadates.
 "Küll see sõprus on ikka imeline," jõudis Knut enne Simonat selle jagatud mõtte kuuldavale tuua.
 "Tõepoolest," nõustus Simona. "Ja mõelda vaid, et alles eile see tekkis ja on juba tänaseks niivõrd tugev..."
 Seepeale puhkesid mõlemad uuesti naerma ning vaatasid vähimatki kohmetust tundmata teineteisele otse silma."
 
Kui tegelastel ka mingeid elulisi probleeme pole, siis üks tundlik teema selles maailmas ometi on ja selleks on kõik soojätkamisega seonduv. Olgugi et ka sugutung näib selle maailma inimestel olevat alaarenenud, sest see avaldub väga harva, üksnes radikaalse stimulatsiooni tagajärjel ja põhjustab asjaosalistele suurt piinlikkust. Mingil põhjusel ei ole inimestele selles maailmas antud ka absoluutselt mitte mingit seksuaalharidust, kõik tuleb ise avastada. Niisiis, peale mehe ja naise sõbrunemist ja pikka aega võtvat lähenemist võib juhtuda, et jõutakse voodisse ja seal ka midagi ära tehakse.  "Pattulangemisele" järgneb ehmatus, hirm ja nn rasedusmasendus, aga kust see viimane tuleb, on taaskord ebaselge, sest bioloogiliselt puudub selleks põhjus ning ühiskonnas pole ka kehtestatud ei puritaanlikke keelde ega repressioone.
 
Võib ju püüda romaani mõtestada kuidagi nii, et autor on joondanud kõik talle ebameeldivad nähtused - tühisus, pealiskaudsus, alkoholism, aseksuaalsus jne - ja need kõverpeeglisse väänanud, nii et seda klantspilti tuleks tegelikult käsitleda düstoopiana, aga ka nii näib raamat täitvat peaasjalikult vaid selle autorile kordaminevat teraapilist funktsiooni. Nii et isegi kirjaoskajaliku näitena arbitraarulmest ma seda tegelikult lugemiseks soovitada ei julge.
Teksti loeti eesti keeles

Eks ta üks paremat sorti pulp ole. Tagakiusatud ülivõimetega olenditest kirjutas juba A. E. van Vogt ("Slan", 1940) ning kuivõrd käesoleva teose orogeenid on sedavõrd arbitraarsete ülivõimetega siis (a) nad kas peaksid olema selle maailma konkurentsitud valitsejad või (b) nad tulebki selle ohu tõttu, mis nad muule elanikkonnale kujutavad, võimalikult vara, võimalikult humaanselt elimineerida. Siin on aga mingid võimatult piinarikkad ja otstarbetud meetodid, mis ei säästa ühtesid ega päästa teisi.   
 
Maailma, kus tegevus toimub, raputavad perioodilised vulkaanilised katastroofid. Eks neid ole ka meile tuntud maa ajaloos toimunud. Nende kraesse on kirjutatud suured liikide väljasuremislained ja väiksema mastaabiga muutusi - viimase 2000 aasta suurim, 535. aastal toimunud purse tegi lõpu antiiksele maailmakorraldusele ja selle järelmõjudega on mh seletatav ka arheoloogiliste leidude vähesus Eesti alal 6. sajandil. Suuremad vulkaanipursked toovad endaga kaasa jahenemisest ja päikese vähesusest tingitud ikaldusi. Üldiselt kuni kaks aastat ikaldust ka eelindustriaalsel ajastul kannatas iga vähegi tsivilisatsioon välja. Jamaks läheb, kui ikaldub veel mitu aastat järjest. Saabub nälg ja selle sabas taudid. Lõpuks surevad kõik.  
 
Romaani maailmas tsivilisatsioon põhimõtteliselt ei hävine, mis sest, et 30 aastat põllult mingit saaki ei saa ja osad põllukultuuridki välja surevad. Nagu ma aru saan, loodetavasti ekslikult, on tegu meie enda planeedi maaga tulevikus, mitte X-planeediga Y-tähtkujus. Kui kaua peaks aega mööda minema, et kujuneks välja selline rannajoon nagu raamatusse joonistatud kaardil? Ikka miljoneid aastaid, eks ole. Tsivilisatsioon on ka veidi tagurlik või nihkes, meditsiin paistab mingil põhjusel olevat hästi arenenud, aga mingit normaalset transpordivahendit leiutatud pole.  
 
Nende perioodiliste katastroofide, vormilise science fantasy alamžanrisse kuulumise ning arenguromaanile omase süžeega meenutab "Viies aastaaeg" tugevalt, eriti esimeses pooles, Anne McCaffrey "Lohelendu". Sisuliselt on ta oma arbitraarsusega, mis ilmneb peale kõige muu ka süžeekäikudes, siiski fantasy.  Kui kellegagi eesti autoritest paralleele tõmmata, siis on see Triinu Meres. Vähemasti käib keegi kohalikest uusimate arengutega ühte jalga.  
 
Peategelase prioriteedid (või peaks ütlema instinktid?) on paigast ära. Avastades, et ta mees ja laste isa on mõrvanud omaenda lihase poja, kui too ülivõimeid ilmutas, haaranud kaasa teise lapse ja põgenenud, on naise, kes seejärel meest jälitama asub, kandvaks motiiviks mehele kätte maksta, mitte teist last päästa. Seda teist ihkab ta ka, aga see ei ole tema primaarne motiiv. Peaks olema just vastupidi. Miks? See oleks loogilisem, rohkematele inimestele intuitiivselt mõistetav, teeks peategelasele kaasaelamise iseenesestmõistetavaks. Nii nagu praegu on, realiseerub pigem hälvikult-hälvikule stsenaarium.  
 
Miks mees üldse sedasi reageeris (naise vanemad panid ta lapsena sarnases situatsioonis lihtsalt lauta kinni ja ootasid, kuni vastav asjapulk ta ära viib, märksa arusaadavam käitumine) ja miks ta põgeneb? Miks naine sellise mehe üldse oma laste isaks valis? Ei seletata kuidagi muud moodi, kui et romaani meestegelased ongi valdavalt ohtlikud/pahatahtlikud loomad. Kui autor niiviisi maailma näebki, siis ei ole muidugi mõtet temaga vaielda, see rong on läinud.  
 
Tegevuse kolme tegelase (ei hakka lugemismõnu ära rikkuma, välja lobisedes, kes need on) vahel jaotamine on ok, isegi nutikas; igasuguste - jällegi täiesti arbitraarsete - kivisööjate kaasamine ja tegevusega sisuliselt üldse mitte edenemine - romaani lõpuks ei ole naine oma mehe tabamisele üldse mitte lähemale jõudnud -  küll mitte. Oma maailma detailide kallal nikerdamises on autor ülipüüdlik - romaan kubiseb uudis- ja eksitussõnadest (kui keegi sööb mingit vilja, mida ta õunaks nimetab, on tegu pigem millegi porgandilaadsega). Aga lugeda võib ja mis saab kellelgi Hugo-laureaadi eestinduse vastu olla. Ega selliseid palju pole.
Teksti loeti eesti keeles

Pean Hargla loomingu kõige olulisemaks osaks tema kümneid jutustuse või lühiromaani mõõtu ulmetekste, millest suurem osa on ilmunud autorikogumikes, kuigi paras ports neist on ilmunud paberil Täheajas või mingis muus väljaandes ning pole autorikogudesse  kunagi jõudnudki.    
 
Viimane Hargla jutukogu "Suudlevad vampiirid" ilmus 7 aastat tagasi. Väidetavalt on seda tänaseks müüdud ca 2500 eksemplari, mis on ühe ulmejuttude kogu kohta eesti oludes täiesti fantastiline number. 2011. aastaga võrreldes on Hargla kirjanikukarjääris samas toimunud õige mitu olulist arengut - esiteks on temast oma keskaegsete kriminullide sarjaga saanud üks eesti edukaimaid kirjanikke üldse, teiseks on Harglast saanud ka küllalt hõivatud telestsenarist ning kolmandaks omaenda teoste kirjastaja.    
 
"Kolmevaimukivi" on nagu käskjalg, mis toob teate, et Hargla pole hoolimata kõigist muudest ahvatlustest ulmet unustanud ja see on hea uudis number üks. Sellest, et hirm, et ta on ulmekirjutamise päris hüljanud, päris alusetu polnud, annab tunnistust vahest see, et enamik kogumiku lugudest on dateeritud 2017. või 2018. aastaga. Teine hea uudis on, et "Kolmevaimukivi" on ka küllaltki tugev kogumik ning võib turvaliselt prognoosida, et 2019. aasta Stalkerid antoloogia/kogumiku ning eesti autori jutustuse/lühiromaani kategooriates on Harglale samahästi kui reserveeritud.    
 
Kogumiku kõige väljapaistvam tekst on science fantasy alamžanrisse kuuluv avalugu "Mirabilia saladus". Pisut andersonlik või isegi farmerlik tekst veidi tohmi peategelasega ja mitme twistiga on väga vilunud sule ja filigraanse žanriteadlikkusega kirja pandud. Hargla ei ole, võimalik, et viimased 17 aastat midagi samaväärset kirjutanud (ükski teine eesti ulmeautor ka ei ole).    
 
"Einsteini viimased sõnad" on üpris pöörane (mitte halvas mõttes) alternatiivajalugu, mis sisaldab tuntud inimesi (sh päris mitut eestlast) harjumatutes rollides ning mis "Kolmevaimukivi" kontekstis on umbes midagi taolist nagu "Tagasi tulevikku IV" oli Hargla 2006. aasta kogumiku "Roos ja lumekristall" kontekstis.    
 
Eelnevaga võrreldes kerglasem "Per homicidium ad astra" on kosmoselaeval aset leidev mõrvamüsteerium, mille tegelaskujude nimedes (tüpaažides vähem) võib ära tunda terve rea ulmefändomi tegelasi. Sama võtet on Hargla varasemalt kasutanud lühiromaanis "Jõgeva elavad surnud" ja lühijutus "Mõrv Reaktori toimetuses".    
 
Veel on tuumakamatest lugudest kogumikus filosoofilisi üldistusi ja paraku ka "ema on sul ..."-nalju sisaldav "Heliose teoreem", kus mitmekomponentne tehisintellekt jälgib inimühiskondade arengut planeedil ja püüab leida vastust küsimusele, kas enesehävituslik alge on inimese DNAsse sisse programmeeritud ning "Suvitusromaan", mis räägib meile turismitalus loomepuhkust veetvast kirjanikust, kes topib oma nina sinna, kuhu pole vaja, a la Gailiti Toomas Nipernaadi või Oskar Lutsu "Soo" peategelane Toomas Haava. See jutt ei sisalda tegelikult üldse ulmelist komponenti, aga vaba assotsiatsiooni korras heiastus  eluvõõra intellektuaali konfrontatsioonis teda arvult ja jõhkruselt ületavate maameestega mulle illustratsioon viimaste aastate antiintellektuaalsuse tõusule eesti ulmes. "Suvitusromaan" on kogumiku viimane lugu ning kuna teksti peategelane kirjutab järge "Mirabilia saladusele", on selle kõrvalefektiks kogumiku alguse ja otsa tervikuks sidumine.    
 
Eelmisel aastal pani Hargla kokku antoloogia "Eestid, mida ei olnud" - mille idee üksi väärib viit punkti, aga mitte see pole hetkel oluline - mis tõi eesti ulmepärandisse mitu väärt lugu. Ise kirjutas Hargla omakoostatud antoloogiasse Lehola Lembitu eduloo pealkirjaga "Clemens Fellinus, Rex Estonicum", mis aga jäi antoloogia konktekstis oma derivatiivsuse ning hapra narratiiviga, mida lõhkusid kroonikaväljavõtted, pigem keskpäraste lugude hulka ning ma ei viitsinud seda käesolevate kaante vahel üle lugeda. Samuti ei jätnud eriti sügavat muljet kogumiku kaks etnoõuduse žanrisse kuuluvat pala - antologias "Pikad varjud" ilmunud "Tammõküla viljakuivati" ja kogumiku nimilugu.    
 
Üldiselt tundub, et "Kolmevaimukivi" on umbes samal tasemel kui 12 aasta tagune "Roos ja lumekristall", mida peangi Hargla kõige tugevamaks autorikoguks. Ning kui vahepeal ilmunud "Suudlevad vampiirid" kippus jätma pigem väsinud muljet, siis "Kolmevaimukivis" on värskus tagasi. Seda on rõõm tõdeda.
Teksti loeti eesti keeles

Lisaks fraasile "rääkima Moskva" on tekstis veel valesti kirjutatud kosmoselaeva nimi, mis eesti transkriptsioonis ja traditsioonis on Sojuz. See selleks. Jutt ise on üldiselt täitsa loetav, aga  selle taguots jääb õhku rippuma, nii et ei saagi aru, kas autori ainsaks eesmärgiks oligi presenteerida suhtkoht esoteerilist ideenatukest, et päikesesüsteemis on peale meie veel mõistuslik elu ja et see ongi põhjus, miks me oma kosmosereisidega kuhugi jõudnud pole. See võiks olla tegelikult taust, mille taustal hargneb kellegi/millegi lugu, aga mitte lugu ise.
 
Ka siis, kui autori taotluseks oligi maalida selline suurte sündmuste peegeldus rohujuure tasandilt, oleks lugu pidanud jõudma tagasi lapspeategelase juurde ja näitama tema reaktsiooni toimunule. Huvitavad (ja soovitavalt eripalgelised) oleks võinud olla ka vanavanemate reaktsioonid, aga kõige tähtsam tegelane selles jutus on Kaido, kelle silmade läbi me maailma ju näemegi. Oleks võinud saata ta kasvõi maja taha oma mängukosmodroomi segi peksma, ilmselt mõtleks kirjutamisega tegelev inimene sellest midagi märksa originaalsemat kerge vaevaga välja. Midagigi. Praegu lõpeb lugu lihtsalt jahmunud vaikusega.
 
Ning lõpumärkus eksitab natuke, nagu oleks see kosmonautide kolmik päriselt Marsile suundunud või nagu oleks Komarov päriselt kuul käinud. Selle, et need kokku neli kosmonauti said meie reaalsuses kosmoses surma, oleks lihtsalt võinud ilma mingi märkuseta lugejatele avastada jätta.
 
P.S. Tõenäoliselt oleks taolises situatsioonis, kus laps on siiras vaimustuses nõukogude kosmonautide poolt kohe-kohe kordasaadetavast kangelasteost, ilmnenud ka mingi mahedamat sorti nõukogudevastasuse väljendus vähemalt ühelt vanavanematest.
Teksti loeti eesti keeles

Alustuseks tsiteerin Priit Hõbemägi: "Sõna “sotsiaalporno” tuli Eestisse Soomest, kus seda hakati kasutama teatud sorti dokumentaalfilmide kohta. Nii tähistati seal ajakirjanduslikke lugusid, mis inimlikke kannatusi detailselt kirjeldades suurendasid vaatajate hulka või väljaande läbimüüki [---] sotsiaalporno dokumentaalides näidati kerjuseid, kodutuid, tõrjutuid, vaeseid, totakaid ja haigeid. Hiljem liideti neile veel narkomaanid, sugupoolevahetajad, igasugused erinejad, mõrtsukad, bioloogiliste sugulaste otsijad, hüljatud, loomapiinajad, ellujääjad, tülitsejad ja abielurikkujad."
 
Teisalt on väidetud (Marek Kahro), et "tegemist [on] pitseriga, mille nõrganärvilised kriitikud löövad populaarseks osutuvate telesaadete taha. Piisab vaid, kui ekraanile lastakse mõni poolhambutu külajoodik või õnnetu saatusega üksikema ning juba näevad valvepuritaanid selles solvangut korralike lauakommetega inimestele" ja et "ei saa öelda, et sotsiaalpornost puuduks hariv osa. Nii mõnigi lugu toob vaataja maa peale ning tekitab janu õigluse järele."
 
Mis sunnib kedagi täitma terveid lehekülgi räiguste detailsete kirjeldustega? Hõbemägi järgi on sotsiaalporno eesmärk pakkuda "närvikõdi, emotsioone ja erutust õnnetute ja elus hätta sattunud inimeste viletsuse, häbi ja hädade üksikasjaliku kirjeldamise läbi".
 
Nii et kui tekib küsimusi nagu miks on peategelase maika soustiplekiline, miks elab ta korteripugerikus ja ühes majas araablasest narkoärikaga, miks kutsub ta oma diginaist "neetud libuks", miks on järjekordses väikeses ja räämas korteris, kuhu ta läheb, räpased kardinad, miks pühib ta jumal teab mis lögaga kokku saanud terariista sellesse räpasesse kardinasse, miks tegelased suhtlevad omavahel agressiivselt ja empaatiata, siis on vastus ilmselt eelnenud tsitaatides kirjas.
 
Kui mind seada valiku ette, kas olla antud situatsioonis see nõrganärviline kriitik ja valvepuritaan, siis pigem jah, sest kindlasti läheks mulle rohkem korda tegelased, kes endast ja end ümbritsevast rohkem hooliksid, kui jutu lehekülgedel autori tahtel materialiseerunud minategelane, Rean, Mülgas ja viimase tüdruksõber. Ning kindlasti ei pühendaks ma sellele aspektile sedavõrd palju arvustuseruumi kui sotsiaalpornosse kaldumine poleks austatud autori soolotekstides väga sagedane.
 
Lugu kubiseb raskesti jälgitavast tehnomulast (mida on võimalik läbi töötada ja mille käigus selgub, et see pole juhuslik sõnadevalim, vaid ikka läbi mõeldud, aga seesama läbitöötamise vajadus teeb lugemisest töö) ning muidugi on tekst tervikuna ka üsna lohakalt kokku visatud.
Teksti loeti eesti keeles

Kõrgeima hinde pälvib teos eeskätt ambitsioonikuse eest. Ei mäletagi, et mõni eesti autor oleks nii metoodiliselt ette võtnud ajasreisimise (ja sellega kaasnevate kõrvalefektide, antud juhul siis alternatiivse ajaloo) teema. On väga tähelepanuväärne, et see autoril tegelikult ka õnnestunud on. Lisaväärtuseks on romaani sündmustiku pärisajaloo konteksti panemine läbi reaalselt elanud isikute tegelastekskirjutamise kaudu. Samuti on romaan paras ninanips neile eesti ulmeautoritele, kes kirjutavad teosest teosesse ühte sedasama ammu kõiki äratüüdanud rudimentaalselt ulmelist (halvemal juhul autorist endast kõnelevat) lugu. Et saab ka elegantsemalt ja intellektuaalsemalt. Raamatu eestikeelsesse versiooni lisandunud tulevikuliin teeb raamatu veel ulmelisemaks, aga lõhub mõnevõrra algse romaani selgemat struktuuri.
Teksti loeti eesti keeles

Selle romaani lugemine toimus justkui kolmes järgus. Esimesed 40 lehekülge läksid kui lepse reega. Triinu Merese tekstidega seostub mul teatud raskepärasus, kangutamine; see romaan läks aga kähku käima ja tundus stiililt kergem ja loetavam. Teatud iseärasustega küll, nt esiotsa tundus igas lauses keskmiselt üks omadussõna liiast olevat.
 
Järgmisel 40l leheküljel olukord muutus. Peategelase sekeldamine kurjategijate perekonnaga tundus üpris võlts ja ebaautentne. Nii kurjategijad kui Gert Omara operatiivtöötajana olid selles situatsioonis rohkem nagu lapsed, kes pätti ja võmmi mängivad. Ja kuidagi ei olnud abiks püüdlik puueesti ja inglise keele segu pättide suus - väga küsitav võte autori poolt teatud ühiskonnakihi inimeste karakteriseerimiseks.
 
Ülejäänu läks juba sellest punktist sujuvalt paremaks. Maailmaga oli päris korralikult vaeva nähtud ning see, kuidas too järk-järgult lugeja ees avanes, mulle ka sobis. Kui üldse "Lihtsaid valikuid" millegagi käepärasega võrrelda, siis võib-olla Bujoldiga - kosmos, planeedid, sünnipäraga ja sünnipäratud tegelased, sisemine ilu ja  traagika.
 
Üldiselt on Triinu Merese loomingus üks pidev teema, mis ta enamikest tekstidest ühes või teises variatsioonis läbi käib. Seisneb see selles, et ehkki tema tegelane on mõeldud/palgatud/sündinud mingit rolli täitma, hakkab ta provotseerimatult tegelema hoopis millegi sellisega, mis pähe tuleb ja milleks tal üldse mingeid volitusi pole. Lähtudes kehakeemiast, emotsioonipahvakust, intuitsioonist vmt; kindlasti mitte tööandja, lähedaste või ühiskonna huvidest. Nii on ka selles raamatus kogu see jampsimine endise kallima tulevase lapsega võrdlemisi irratsionaalne.
 
Lisaks on kõigis Merese tekstides minu meelest rohkem autorit kui kirjandusteosele üldiselt kohane. Autori võimetus oma tegelastest distantseeruda teeb tast, mida aeg edasi, aina vähem üllatamisvõimelise autori, sest on juba jupp aega olnud aru saada, et ta kirjutab vaid ühte ja sedasama lugu. Endast.
Aga üldiselt on tegu täiesti tähelepanuväärse romaani ja tugeva ning õigustatud pretendendiga tänavuaastasele Stalkerile.
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajatest kaldun nõustuma Katariina Roosipuuga. 1997. aasta romaanivõistluse III koha laureaat ja "eesti ulme kümnendi teos" on isegi rohkem kui korralikul tasemel kirja pandud suurejooneliselt veniv esoteeriline targutus, mille vahest suurim probleem on selle absoluutselt eemaletõukav peategelane.  
 
Tollest mehest nimega Markus (jajah, tal on sama eesnimi, mis autoril), kes veedab aega mingis meditsiiniasutuses oleskledes, teame romaani 300ndaks leheküljeks enam-vähem kolme asja -  ta on arsti õppinud (mulle öeldi, et just nii tuleks nimetada seda, kui meditsiinitudengil on õpingud mingis faasis pooleli jäänud), ta on olnud noorena agar seelikukütt ning ta ei taha elada. Kuidas on võimalik minategelasega romaanis nii palju lehekülgi kirjutada ja selle nii juures vähe infot tegelase kohta välja anda, on üldse omaette kunsttükk.  
 
Konkreetses asutuses on Markus selleks, et ta kätt enda külge ei paneks; lisaks käib teda seal külastamas ja igapäevaste seksiseanssidega ravimas (vmt) tema kasuõde Lena. Veel on oluline maja keldrikorrusel inimestega enamasti viimaste surmaga lõppevaid teaduslikke eksperimente korraldav kuri geenius nimega Diana. Teadlasepreilil on laboritäis masinaid, mis inimeste ajutegevust mõjutavad ja katseloomadest elumahlad välja imevad. Kuna Markus ühel oma harvadest aktiivsushetkedest topib oma nina sinna kuhu pole vaja, pälvib ta sellega Diana tähelepanu ning  sattumise kurja teadlase teadustöö järjekordseks katseloomaks.  
 
Ühest küljest on romaanis maamärke kirjutamise kaasajast - tehnoloogiline tase, viited pornoajakirjadele, sportautod kui staatusesümbolid jmt. Teisalt on romaani tegevuskohta väga raske kuhugi meile tuntud maailma paigutada. Mainitakse Venemaad, USAd, mõningaid Euroopa riike, kuid Eestit nende hulgas ei ole ning pole ka mistahes muid viiteid Eestile. Õigupoolest ei saagi olla, sest Markuse vanaisa oli, niipalju kui mina aru saan, sisuliselt mõisahärra. ENSVs ei saanud sellist staatust endale keegi arusaadavalt lubada. Kõige selle tõttu kaldusin tegelasi ühes nende rahvusvaheliste nimedega kuhugi Skandinaaviamaale paigutama, ent ka see teooria ei päde, sest teose teises pooles viivad kaks naistegelast Markuse endaga koos automatkale, mis päädib Norra põhjaosas ning on väga hästi aru saada, et nii Rootsi kui Norra on asjaosalistele võõrriigid. Aga jumal temaga, s.o romaani aegruumiga. 
 
Autoretk ja sellel toimuv ongi romaani kõige tegevusrohkem osa, meenutades oma intensiivsuselt kohati veidi Matt Barkeri "Leegitsevat täiskuud". Seda lõbu pole siiski kuigi kauaks, sest ükski retk ei kesta igavesti ning peatselt jõutakse reisi sihtkohta, ehk ameeriklaste hallatavasse sõjaväebaasi, mis asub mütoloogiliselt tähendusrikka mäe lähistel. Edasi pöörab romaan kastanjeedatsemiseks, mille elemente võis muidugi täheldada juba varemgi.  
 
Mul oli lugemise käigus, eriti esimeses pooles suur kiusatus raamat üldse pooleli jätta, sest nt esimesed 100 lk ei juhtu absoluutselt mitte midagi ning justkui aegluubis toimuvad sündmused ka enamuses ülejäänud teosest. Haaravuse koha pealt pole üldse mitte abiks ka see, et Markus on suuresti vegetatiivne olend, kelles pole inimlikke tundeid, kes on romaani naistegelaste lükata-tõmmata ning kelle  põhielemendiks on raimondkaugverlik targutamine. Seda nii sisemonoloogis kui dialoogis teiste romaani tegelastega.  
 
Ning selle, et viimanegi sümpaatiakribal romaani kangelase vastu kaoks, garanteerib viide sellele, et kunagine väidetavalt edukas seelikukütt oli pigem stalker ja vägistaja: "Tõsiasi, et praegu, keset ööd, oli tema hotellitoa uks ilmselt lukus, ei teinud mind kuigi õnnetuks - omal ajal olin ma meie ülikooli ühikates ringi laaberdades ja tüdrukuid otsides naisterahvaste sellise sõjakavalusega korduvalt kokku puutunud. Lukud ei olnud midagi ületamatut /.../ omal ajal olin ma avastanud, et selline öine sissemurdmine võis imelikul kombel vahel äärmiselt edukas olla. Unest üles aetud naistel ei olnud selle vastu sageli mitte midagi - ei tea, kas kõlas nende geneetilises mälus mingi teadmine ammumöödunud aegadest, kus meesterahvad just niimoodi, salajas, keset kuuvalgust ja salapäraseid varje oma vallutusretkedel käisidki, või siis ei tulnud tüdrukutel lihtsalt keset ööd nende igatsugu vabandused ja ettekäänded kohe meelde."
Teksti loeti eesti keeles

Ulmevaldkonnas on teoseid, millest inspireerituna olen kasutusele võtnud termini arbitraarulme. Arbitraarne siis selles tähenduses, et suvaline, meelevaldne. Kui arbitraarulmet viljeleval autoril on vaja teoses mingit pööret, lahendust, põhjendust jne siis leiutab ta selle käigupealt, pööramata vähimatki tähelepanu sellele, kas uus element on mingitpidi loogiline, seotud eelneva sündmustiku, teose üldise dünaamika või sellega, mida me üldiselt maailma toimimise mehhanismidest teame. Sisuliselt, kui üldse, on ratsukäik  põhjendatud vaid selle üldise sõnumiga, mida autor meile edastada tahab. Üks mõte viib teiseni, leheküljed täituvad ja lõpuks polegi päris selge, mis see nüüd välja kukkus - ilukirjanduslik või esoteeriline teos, monograafia või pühakiri.
 
Umbes nii on lood ka Simaki "Jumalate valikuga", mille kohta olen ka mina kuulnud, et tegu on autori hilisema loomeperioodi ühe tugevama teosega. Eks ta ole. Teosest saame teada, et suurem osa maa inimestest on järsku kuhugi ära kadunud, maha on jäänud vaid käputäis, peale selle veel robotid. Roboteid pole nii väheste inimeste teenindamiseks sellises koguses vaja, seega otsivad nad endale ise tegevust ja vuravad katkematult ringi; akud neil ei tühjene ega ole ka muid rikkeid, sest neid ei ole.
 
Selle käputäie inimestega on jälle nii, et esiteks hülgavad nad masinad, sest ei oska neid parandada ja üleüldse on loodusega harmooniliselt kokkuelamine palju üllam. Selle tagajärjel kaovad neil ära kõik haigused, ühtlasi kasvab eluiga kümnetes kordades. Need, kes on (USAs) suguliini pidi indiaanlased, pöörduvad tagasi esivanemate elustiili juurde, s.t et hülgavad ka robotid ning on selle võrra veel õilsamad. Suurem osa mahajäänutest avastavad eneses teleporteerumise võime (seda, kuidas nad teleporteerudes miskile võõrale planeedile jõudes seal end näiteks keset ookeani või vulkaani südamest ei avasta või kuidas nad üleüldse välistavad teleporteerumise eluks kõlbmatule planeedile, me muidugi teada ei saa, aga ilmselt polegi vaja) ja andekamad neist hulguvadki mööda ilmaruumi aastasadade kaupa ringi, söögi- ja ülalpidamise muret ei paista neil igatahes olevat. Et asi mahajäänute jaoks kurb poleks, siis on mõni neist varustatud telepaatiavõimega, mis võimaldab neil rõõmsat sidepidamist kõigi teeleläinutega.
 
Võib täitsa olla, et vanemas eas, kui tervis pole enam see, mis enne ning kõik see värk, mis maailmas toimub, tundub juba suuresti arusaamatu saginana, tulebki peale igatsus mineviku ja lapsepõlve järele, kus kõik oli lihtsam, õigem ja rohelisem. Lisaks tahaks puhtalt elukogemuse pealt öelda välja olulisi asju. Noh, et tegelikult oleme me kõik täiesti valesti teinud, alates esimesest tööriistast. Umbes selles võtmes tulebki vist "Jumalate valikut" interpreteerida.
Teksti loeti eesti keeles

No ja see on pala, mille juures tuli meelde kohe eelmise jutuvõistluse võidutöö "Meister ja õpipoiss". Käesoleva loo meister lüüakse küll loo algusjärgus kohe maha, aga õpipoisil on seda enam käed tööd täis.
Teksti loeti eesti keeles

Mul on tunne, et kui võtta selle loo kõrvale kuue aasta tagusel ulmejutuvõistlusel viiendaks jäänud Ülle Lätte pala ja hakata neid kahte juttu lõik-lõigult paralleelselt lugema, siis oleks tekstide sarnasus stiililt, tegelaste koosseisult, miljöölt ja loo dünaamikas veel näkkukarjuvam, kui praegu pelga lugemismälestuse põhjal paistab. Mitte et ma tahaks autorit plagieerimises süüdistada, aga originaalsusepunkt läheb hinde panemisel küll maha. Tegelikult peaks teise veel võtma, aga olgu.
Täiendus: Varsti peale esialgse arvustuse kirjutamist selgus, et "Meie külas nähti imet" ongi järg "Udriku küla naistele" ning kaugeltki mitte ainus järg, mis juba kirjutatud või töös on. Ega see teadmine nüüd originaalsusepunkte juurde/tagasi ei anna muidugi. Ühesõnaga, kui eesmärgiks oli "samasse maailma" midagi analoogilist kirjutada, siis jah, see kahtlemata õnnestus, aga see on suuresti ka kõik.
Teksti loeti eesti keeles

Kui kellelegi jäi arusaamatuks, miks loo peategelane Shelli iga kord erinevasse reaalsusesse paiskub, kui huultele läiget paneb, siis ammendav vastus on tekstis täitsa olemas - "ilmselt mingi katalüsaator, mis tungib multiversumi interferentsi ja see diferentseerib superpositsioonide paralleelsuse". Nali naljaks, ent üldiselt sobiks lugu paremini  klantsajakirja (need on vist enamasti ka naistele suunatud) tolle lugejaskonna müstikasoont stimuleerima, üldise loetavuse eest tuleb 3+ ära.
Teksti loeti eesti keeles
1.2018

Ega ma ei tea, kuidas see lugu oma alguse ja kuju sai, aga täiesti võimalik, et seda kirjutati mõnes etapis n.ö vanvogtilikul meetodil, s.o mõne nihkes loogikaga unenäo baasil, nihkes nagu unenäod ikka kipuvad olema. Nii võib välja tulla täielik jama, aga võib välja tulla midagi hoopis teistpoolselt iseäralikku, nagu seda on Kalmsteni jutu tegevuspaigaks olev määndunud linn, kus pidevalt sajab, ühes veega ka kahjulikke ühendeid ning igal pool, ka inimeste organismis, ajavad oma niidistikku laiali erinevad, kasulikud ja kahjulikud seeneliigid.
 
Sellel taustal ajab loo peategelane teda poissmehekorteris aeg-ajalt külastava ja endast mitte rääkiva noore naise jälgi; naise, kes on tema jaoks ilmselgelt liiga hea.  
 
Kui sama antoloogia kaante vahel, kus see jutt (esma)ilmus, juba on üks pätiperekonna lugu, siis "Raske vihma" kangelane, hoolimata sellest, et ta midagi kuritegelikku neil lehekülgedel otseselt korda ei saadagi, mõjub märksa autentsemalt ja ähvardavamalt kuritegelikuna kui Maniakkide Tänava kujutatud perekonna liikmed kokku ja viiega korrutatuna.  
 
Viimati, kui mind mõni Ulmeühingu ja Fantaasia jutuvõistluse lugu tõsiselt ja positiivselt üllatas, oli selleks eelmainitud Maniakkide Tänava "Ajudega töötajad". "Raske vihm" on isegi veel parem.
Teksti loeti eesti keeles

See jaburalt pika pealkirjaga (ja kuidas puutuvad asjasse plastaknad, võiks küsida, ilmselt on ka viide näitusele, nii pealkirjas kui tekstis, tegelikult liigne) jutt on alamžanrist, mida eesti ulmes esindavad eelkäijatena nt Andre Trinity "Tervitused Alcypast" ja Osvald Soobli "Aahe oma", mida mina nimetaksin naiivulmeks. S.t maailm, mida kujutatakse, on veidi absurdne, nihestatud, ilmselgelt jätkusuutmatu, aga lugu lugema asudes anname me vaikimisi allkirja, et nõustume autori poolt kehtestatud eelduste, tingimuste ja reeglitega. Ja kui lavakujundus kõrvale jätta, siis põhimõtteliselt loeme lugu ühest taolisest inimesest, kes võtab riski ja toob ohvri selleks, et ühiskond edasi liikuda saaks.
Jutt flirdib tearoosvaldliku fraseeringu ("Miks. On. Seinad. Rohelised.???") ja lauseehitusega, mille otstarbekuses võib kahelda ja mis ei tee lugemist iseenesest kuidagi kergemaks, aga ilmselt on tegu Triinu Merese viimase nelja aasta parima looga. Vähemalt minu meelest.
Teksti loeti eesti keeles