Kasutajainfo

Maarit Leijon

1981–

Teosed

· Andrzej Sapkowski ·

Czas pogardy

(romaan aastast 1995)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.545
Arvustused (11)

Kuigi see raamat ei võitnud Poolas mitte ühtegi auhinda (oli küll mitme auhinna nominant), pean ma romaani «Põlguse tund» sarja eelmisest raamatust paremaks. Ilmselt jääb see võrdlus minu südametunnistusele, aga mulle meeldis ikka ilgelt. Noh, Tshehhi Science Fiction, Fantasy & Horror Akadeemia andis oma aastaauhinna ikkagi sellele romaanile, kui parimale mitte angloameerika tõlkele ning romaan jõudis ka samas viie parima fantasyraamatu hulka koos Terry Pratchetti, Robert Holdstocki ja Tim Powersi romaanidega – väärt seltskond, mis!

Romaanist endast ka.
Kui «Krew elfow» oli justkui sissejuhatus ja Ciri arenemise lugu, siis nüüd läheb madinaks ning suuremat sorti soolikalaskmiseks. Otsa teevad lahti võlurid ja maagid, kes oma suurkogunemisel üksteisele kõrri kargavad... räme ja võigas kirjeldus. (Sapkowskil on üldse need maagiaga tegelejad suht tujukate ja üleolevatena kujutatud ning selline on ka nende omavaheline tapatalg.) Iseäranis mõjuv on stseen ühest maagist, kes nutab pärast pisemat kõrilõikust... on küll üleolev paarisaja-aasta vanune maailma saatuse määraja, aga reaalne veri ja surm lööb ka sellise liimist lahti... ning seal aknaorvas nuuksub lihtsalt üks tujukas ja ärahirmutatud suur laps.

Ka Nilfgraad alustab uut sõjakäiku... maa on tules, inimesed põgenevad ning Nilfgraad röövib, tapab ja orjastab.

Ning kõik otsivad Cirit... Ciri põgeneb võlurite/maagide tapatalgusaarelt Kajaka Tornis asuva teleportvärava kaudu. Kahjuks on Kajaka Torni portaal vigane ning viib sinna kuhu juhtub. Ciri maandub kuhugi kõrbesse, Nilfgraadi aladele.

Sünge ja painav (aga superhea) romaan, mille tõttu näen ma juba kolmandat ööd unes sõdu ja laastamist, verd ja tuld.

Teksti loeti vene keeles

Otsene järg sarja eelmisele romaanile. Soolikalaskmisest, sõjast ja laastamisest Jyrka juba rääkis. Ekspluatatsiooni käigus pekstakse muuhulgas ka peategelane Geralt sedavõrd poolvigaseks, et ta ennast Brokilloni laanes järgmise raamatu alguseni ravima on sunnitud. Ciri liitub Nilfgaardis kohalike retsidivistide bandega. Hindeks paneks sedapuhku viie väikese miinusega. Mitte et ta halb oleks, lihtsalt sarja seniloetud osadest kõige vähem ylivõrdeid vääriv.
Teksti loeti vene keeles

"Põlguse tunnnis" tuleb ehk kõige teravamalt välja, mispärast Sapkowski loodud Sortsi-seeriate maailm nii vihkamist täis on. Inimestest vallutajad, röövijad ja marodöörid on kunagi ammu-ammu tulnud merelt elfide maale ja selle üle võtnud. Iga suurema asula juures turritab mõni elfideaegne varemekönt, võlurite saare hunnitud ehitised osutuvad lähemal vaatlusel illusoorselt restaureeritud varinguohtlikuks ahervareks, kusjuures teleport on kas inimeste lollusest lõhutud või elfide poolt enne maha jätmist tahtlikult rikutud. Lühidalt, tüüpiline inimtsivilisatsioon, mis on rajatud agressioonile ja võimujanule.Mispoolest siis see autor parem on kui sajad teised. On ju pea igas fantasy-loos mõni koht, kus jäle palgamõrtsuskas (näiteks siniseid kristallprille kandev Professor) laibana kõrtsipõrandale kukub, nii et põrandapragudest tolm üles põrub. Või eksleb kangelanna (Ciri) üksi surmakõrbes, kõrvetav päike peakohal, saatjaks vaid ükssarvik ning sööb sipelgaid. Stiili- ja kontseptsioonitunnetuse järjepidevust igal autoril tõepoolest ei ole. "Põlguse tunni" realistlikkus (usutavus) tuleb tegelaste kannatuste ja tapmissteenide naturalistlikust kujutamisest. Maailm, mille eksistents kulgeb ühest kataklüsmist teise ilma igasuguse lootuse ja tahtmiseta asju muuta, millel on vaid kaks tasandit (tavareaalusus ja põrgu), ei saagi midagi muud pakkuda. Geralti jaoks on Ciri laps, keda tuleb kaitsta, ümritsevale kirjule ühiskonnale on ta järjekordne hävitaja, keda saab oma huvides ära kasutada - iidse inimeste- ja elfidevahelise vaenu, aga ka võimatu armastussuhte kehastus.See sari võiks ju kanda Ciri, mitte Geralti nime. Miks ka mitte? Maailmas, kus võimust midagi ülemat pole, on üksik paratamatult hukule määratud. Kõigi poolt naiivseks tunnistatud Geralt saab jälle peksa, aga jääb ellu. Miks ja mille jaoks? Üks võimalik vastus on: et oleks, mida edasi lugeda, sest alati on Geralt see, kes lugejalegi ilmselged räpaste inimeste ja tigedate elfide mõttekäigud ja tegevusplaanid kuhugi võimatusse ilmakaarde ära väänab.
Teksti loeti vene keeles

Lugesin romaani kohe pärast Geralti juttude kogumikke. Asudes arvustama, avastasin üllatusega, et üks romaan jäi mul vahelt lugemata, aga lugemisel küll millegi puudumist ei märganud. Seda effekti (et mingi osa vahelejäämine ei häiri) on Sapkowski juures juba märkinud teisedki arvustasjad ja juba see näitab imho autori meisterlikkust.

Järjestikusel lugemisel oli ka teine effekt - romaan mõjus kogumikest tagasihoidlikumalt, kuigi (veidi ette rutates) on ta ikkagi viit väärt.

Sisust on siin juba eelnenud arvustustes juttu olnud, ei hakka kordama. Kuigi Sapkowski lood on kõik mitmeplaanilised, on igal lool siiski mingi põhiline teema. Ja minu jaoks oli antud juhul selleks sõda. Olgu Cyri arenemisega ja Geralti ning Yenniferi armulooga kuidas on (ka need on siin olulised), aga vihkamine ja sõja julmused jätsid väga sünge ja painava mulje.

Lõpetuseks häiriv pisidetail, millest siin arvustustes ennegi juttu olnud - wiedzmin EI OLE SORTS!!!

Teksti loeti vene keeles

"Elfide veres" sätiti malendid lauale, nüüd hakatakse kombineerima ja tuld andma. Algab sõda, mis üsna maailmasõja mõõdu välja annab. Võlurid kogunevad konsiiliumile, sinna liigub ka Yennefer koos Ciriga, et tüdruk pärast võlurite kooli anda. Geralt julgestab neid eemalt, tapab muuhulgas kolm palgamõrtsukat ja palkab eranuhid Ciri päritolu välja selgitama. Kogu lugu on läbi põimitud rohkete poliitiliste intriigidega, keegi ei usalda kedagi, igalühel on omad motiivid. Vihkamisest ja kahtlustusest on ainult üks samm Põlguseni, mis siis valla pääseb. Sõna "halastus" on unustatud.

Geralt tapab ka siin paar peletist (mantikori), sest tal on raha vaja. Nüüd aga ainult Ciri päästmiseks ja tema eest hoolitsemiseks. Geralti motivatsioon on Ciri; jäädes küll anakronistlikuks üksikuks hulkuriks, ei tee ta enam midagi, mis pole seoses Ciri heaoluga. Kuhugi on Geralt kohale jõudnud. Ühtlasi avaneb ka võimalus Yenneferiga suhted selgeks rääkida...nagu alati saab nende õnneaeg olema üürike.

Ciri saab oma esimesed vereristsed; Yennefer kaob kuhugi; Geralt pekstakse poolsurnuks; suurem osa võlureid notivad üksteist maha; maad laastab räige sõda. Tundub, et kogu maailm on peast lolliks läinud ja ainult vägivallaga on võimalik midagi saavutada. Mõistust ei paista kuskilt. Kõik valitsejad tahavad ainult sõdida, kusjuures sõja tegelikke põhjuseid - peale laastava Põlguse, mis kõike varjutab, nagu polekski.

Hea nagu Sapkowski ikka. Ja võib kindel olla, et päris ilmaasjata pan midagi ei kirjuta. Siiski jäid mõned kohad romaanist nagu veidi logisema. Eriti just kaks viimast peatükki, kus Ciri kõrbes ellujäämisega tegeleb ja hiljem vangi võetakse. Päris lõpp ise - Ciri sattumine Rotibandesse oli aga küll hea.

Hindeks jääb väga tugev "neli".

Teksti loeti vene keeles

Kui GRRMartin loeks poola keeles, siis võiks ju arvata, et ta on oma rahavamassidele pealemineva meinstriim-epopöa maha viksinud Sapkowski pealt. Tõsi küll, ehedat (lääne)slaavi jõhkrust, metsikust ja süngust tema lugudes pole või kui ongi midagi sinnapoole, siis Sapkowski ületab Martinit suht lõdvalt. Tea kas kellelegi veel meenutas elfide taandumine järjest jõudsamalt laieneva inimasustuse ja loodavate kuningriikide eest esimeste Uus-Inglismaa indiaanihõimude kokkupuudet valgete kolonistidega? Ja noh, Nilfgaardi rünnaku põhjuseks olnud mingi küla vallutamine ja paralleelid Poolaga olid sama ilmsed.

Väga, väga tahaks juba kolmandat osa lugeda. Mõnusalt pooleli jäi kõik.

Ja kuhu see Yennefer üldse kaduski...?

Teksti loeti inglise keeles

Kuna "Krew elfow" meeldis mulle väga ja olin kuulnud, et sarja teine romaan on veelgi parem, olid mu ootused suhteliselt kõrged. Petetud need ootused ei saanud, ehkki ei ütleks, et "Czas pogardy" oleks nüüd sarja esimesest osast kõvasti parem olnud. Käesoleva romaani sündmustik käivitub nagu veidi aeglasemalt, ajapikku aga muutub lugu tõeliselt võimsaks, sisaldades mitmeid meeldejäävaid episoode (nagu Ciri eksirännak kõrbes).

Vaadates Baasi eelmisi arvustusi (millest vanim pärineb aastast 1998) võib näha, et fantasy-teksti kirjutamine sünges ja verises võtmes avaldas vanasti lugejatele hoopis suuremat mõju. Tänaseks on sarnased teemad tänu Martinile juba ammu laiade massidena jõudnud ja Abercrombie on neil teemadel vindi nii üle keeranud, et Sapkowski tegelaskujud mõjuvad keskmiselt vägagi südamlike ning inimlikena. Mis ei vähenda kaugeltki Sapkowski Geralti-sarja väärtust. Muide, Ciri tegelaskuju ja tema eksirännakute kirjeldused hakkavad mulle järjest enam "Troonide mängu" Aryat meenutama.

Teksti loeti inglise keeles

Sapkowski on väga andekas kirjanik. Andekas just eelkõige sellepoolest, et jutustab lugu väga mõnusal viisil: ta põimib erinevaid loosiseseid niite omavahel väga sujuvalt ja elegantselt, andes jutustamise käigus edasi ka päris palju ümbritseva maailma kohta. Iga peatükk moodustab terviku.
Teine kiiduväärt asi on Sapkowski huumor, mida pole küll eriti palju, aga see-eest on see väga nauditav. Näiteks väikestes tekstilõikudes, mida võib leida enne igat peatükki.
 
P. S. Soovitan Geralti saagat lugedes kõrvale võtta mõni internetist leitav tolle maailma kaart. See aitab hästi luua seoseid ja mõista, kustpoolt need nilfgaardlased siis õieti tulevad.
Teksti loeti inglise keeles
4.2022

Hm.
HMMMMMMMM!
Ehk: järgneb lumehelbekese seisukoht. 

 

Raamatu originaal ilmus 1995 aastal. Ehk mitte nii hirmus ammu ja samas - samas just parasjagu ammu, et veider segu äärmuslikust seksismist, "naine on täiesti teistmoodi isik kui mees" ja samas märkamisest, et menstruatsioon on olemas, kreeme kasutatakse vahel asja pärast ning vägistamine on nõme, ei tunduks arusaamatu ja hirmus, vaid on just nimelt arusaadav.
meeskirjaniku looming. Meeskirjaniku, kelle teadvusse on jõudnud, et naised võivad olla lahedad, ent kes samas on üles kasvanud "naised veenuselt, mehed marsilt" õhkkonnas. 
"Lesbid on nunnukad, peded ebanormaalsed"-õhkkonnas.
"Naistele meeldib ka seks, aga üksteisega on nad aina ussid"-õhkkonnas. 
Ja siis ta on kõik selle kirja pannud ausalt ja ilustamata, sest tema nägi tollal maailma sedasi ning kirjutas ka sedasi.
See jättis mulle peamise mulje raamatust.
Jah, toimub igasugu muid asju. Poole raamatut võtab enda alla hiiglaslik võlurite vaheline reetmiste ja topeltreetmiste karussell, milles mina ei saanud kuni lõpuni päriselt aru, kes ja miks mida saavutada tahtis, mille või kelle poolt oli ja mis õieti juhtus. Aga kuna mul ei olnud ka tunnet, et ma peaksin aru saama või pooli valima, madistasid nad seal omavahel ja ma elasin kaasa Geraltile ja Cirile.
Yennefer kadus ära ja ülejäänud raamatuski ei selgunud päriselt, kuhu ta kadus ja mida tegi. 
Jasker oli selles raamatus tõlgitud Tulikaks ja kui mul õnnestus aru saada, et see on tema, ma lihtsalt leppisin selle nimega. Kuna ma ise poola keelt ei oska, võin ainult öelda, et ARVASIN Jaskieri Võilille tähendavat, aga võisin ka eksida. Äkki ongi Tulikas. 
Lihtsalt sarja vaadanud ja ennegi eesti keelde tõlgitud raamatuid lugenuna oleks mul lihtsam olnud, kui nimede osas oleks järjekindlus valitsenud.
Pluss on mul kahtlus, et kui tõlkija ei ole viitsinud varasemaid tõlkeid sirvidagi, ei ole ta väga professionaalne.

Raamatu sisulisest sisust siis samuti lõiguke: ülesehituselt on see teos erinev fantaasiakirjanduse tavalisest. Üldiselt toimub erinevate liinide ülesehitus ja lõpus on suur lahing ja andmine. Selles on natuke ülesehitust, suur andmine (mitte päris lahing, aga peaaegu) ja siis ühe tegelase teekond pärast seda. 
Too ühe tegelase teekond võtab kolmandiku raamatu lõpust ja kuigi see pole otse igav,  on kuidagi vaene tunne. Tulevärk oli juba ära, nüüd roomatakse mööda kõrbe või jälgitakse kõrvalt piinava aeglusega toimuvat võitlust. Jah, mõned napid põiked mujale teiste tegelaste kogemustesse on samuti, aga neid on vähe ja nad on lühikesed. 

Kokku jäi raamatust meelde niisiis nõme naistessesuhtumine ning kõrbes ekslemine. Ja jube idee, et naine ei vägista naist, kui see teine otse vastu ei pane, on tegu konsensusliku seksiga. Aga mees sarnases olukorras oleks küll vägistaja. 
Nagu MIDA. 
NAGU MIDA?????

Teksti loeti eesti keeles
x
Triinu Meres
1980
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

See lugu on pühendatud autori lapsepõlve raamatutele.
Ta on minust küll umbes 20 aastat vanem, aga sääraseid raamatuid olen ka mina lugenud, istudes kapi ees, kus minu ema aegsed lasteraamatud kuhjadena unustuses seisid. Ma olin lapsena suur lugeja ja mul polnud mingeid piire ega muresid ideloogiate või liigse kommunismiga. 
Just selliseid lugusid mäletan, kus looduseuurija Moskvast väikesesse Siberi külla läks, kohtus sealsete inimestega, oli vana kordnik, kes jahipüssi nähes kohe rõõmustas, olid kohalikud lapsed, targad ja innukad suure linna kohta kuulma, algkooliõpetaja oli vähe teistsugune ainult - ma ei mäleta ühtegi asumisele saadetud haritlast. Aga muidugi sobib ta sinna keskkonda nagu valatult. 
Maria Galina on võtnud sellise mullegi tuttava lasteraamatuloo ja kirjutanud lahtisemaks. Kohe päris-päris lahtiseks. Kordniku juures elab tüdruk, pika patsi ja vaikiva suuga - häh, muidugi on see tema lapsnaine. Mehed metsast võtavad, keda tahavad.
Innukas ja sõbralik poiss kohalikust koolist viib su, kuhu tema tahab, mitte kuhu sina tahad.
Ja tegelikult ei ole mitta uurija Moskvast see tark, kes kõike teab, vaid kohalikud tunnevad kohalikku eluolu oluliselt paremini. 
 
Muidugi on see lugu puhas ulme - ja ometi ja ometi. Ma olen selliseid lasteraamatuid lugenud kümneid. 
Äkki avalikult jutustatud loo taga oli vahel just nimelt säärane tõde?
Võiks ju olla. 
Teksti loeti eesti keeles

William Somerest Maugham tuli meelde. Idamaad, lõunamaad - üks eksootiline kant puha. Džungel ja mõistlik kristlik vaimulik, erinevate huvidega rännuseltskond, kohalik, kes teab rohkem, kui välja näitab ja veider haigus - noh, et veider haigus on pisike rinnust väljaulatuv mehike? Pisiasjad-pisiasjad. 
Väga traditsiooniliselt kõlav aafrikaseiklus ikkagi ju.   
Olulisel kohal loos on erinevad kibemagusmõrud armusuhted ja näiteamine milleks ikkagi inimene võimeline on, kui püüab seda, mida (keda) ihaleb. Kes tegi, miks tegi, kui palju tegelikult tegi ja mis on teise inimese projektsioon?  

Ent mehike rinnus annab kõigele veel lisadimensiooni - kui palju on tõeline? Kas saab olla, et tõelisus on ka näivus? Kas on üldse vahet?

Muidu ütleksin, et suurepärane lugu, ent ma arvasin lõpu ära juba esimese kolmandiku peal. Mõtlesin veel, et no ei, autor ju ei teeks nii, saladused ootavad paljastamist, mis on preestri patt, kas ta ... 

Ja siis näidati, et mhmh.  Kusjuures tegelikult ei sõlmu otsad isegi elegantselt ja kõikeseletavalt kokku, pigem osasid asju lihtsalt ei seletata ja jääb sellega. Juhtus vot nii. Üldiselt ei ole mitteseletamine mu silmis pahe, ent seekord tundsin, et autor läks kergema vastupanu teed.  Aga kõik muu on väga hea: keskkond, tegelaste korraga traditsioonilisus ja samas mõistetavus, ning kuigi loo naised omavahel eriti ei räägi, on nad vähemalt olemas ja isiksustega. 
Teksti loeti eesti keeles

Kui inimestega koos elaks maal veel üks intelligente rass, tiibadega nagu inglid, tehnoloogias tugevad, kunstis nõrgad, kahesoolised ning meist tugevamad, mismoodi see oleks?

Või kas nad on tugevamad? Või kas nad on hirmsamad? Kas nad on ... kas inimesed on tegelikult hirmsamad? Kes pigistab keda kõvemini? Aga kas õnnestub? 

Põhimõtteliselt on see lugu ka sellest, kuidas rass (liik) ei määra midagi, oluline on indiviid.  Vist. Ja sellest, mis on saatus ja mis on üksikisik.

Lugu on põnev, nii Venemaa kui Nõukogude Liidu ajalooga mängiv ning laia haardega. Naisi on tegevuses pigem vähe, aga natuke on. (Ma viimasel ajal loen kõike selle pilguga, et kas naistel üldse on kirjaniku maailmas mingi muu roll kui sünnitaja ja söögitegija oma). Kõigil neil vene perekonnanimega meestel on veidi keerukas vahet teha. Ametite ja konteksti järgi tegin. Väga ei seganud, sest lugu haaras kaasa ja peamiste tegelaste nimed olid meeldejäävad ja selged.

Loos on esinatud isegi mingid pahad ja mingid head, ent kuna sündmustik teeb sõlmi ning pole üldse sirgjooneline, pole üldse kerge aru saada, kes on kes. 

Lõpplahendus on inimlik. Igas mõttes.

Teksti loeti eesti keeles

Esiteks: väga hea, et selline kogumik olemas on. Lootuspunk vajab tutvustamist ja see raamat tutvustab kenasti.
Teiseks: Parimad lood on raamatu teises pooles. Ma üldse ei taha vähendada teiste heade lugude väärtust, ent kui lugeja tunneb, et ooh, see oli hea - aga väidetavalt läheb veel paremaks, ei ole see ju halb asi?
Kolmandaks: Siin on mitu juttu - nimeliselt ei hakka ära tooma, aga üle kolme - mis on head absoluuttasemel, mitte "Eesti ulme kohta käib küll". Osad lausa nii head, et suu jääb ammuli. 
Neljandaks: lugusid on väga eriilmelisi. Mitte et teaduslik fantastika, postapokalüptika, fantaasia-imeulme on kõik esindatud jne - ei, seda kõike muidugi ka. Aga KIRJUTATUD on väga erinevalt. On mõtlikke sisekaemusi, on paljude tegelastega madinaid, on kõike seal vahel. On rõõmsaid reipaid lugusid, on selliseid, kus lootus vaid kauge taustaheli, on kõike seal vahepeal. Jah, suur jagu autoreid on lõppu puistanud rõhutatud "Läheb paremaks!"-emotsiooni. Ent osad ei ole ja see on tore. Värskendav ja mõjub ehedana. 
Viiendaks: tegu on peamiselt Hooandjas finantseeritud teosega, võiks nagu oodata kerget põlve-otsas-tegemise maiku. Kuid ei: väga professionaalne, väga kaunis, heade piltide, imekauni kaane ja korraliku toimetusega. 
Kuuendaks: see on uue raamatusarja esimene teos. Ausalt öelda saab raske olema sama taset hoida. Nõuab koostajatelt kõvasti kirge - selle raamatu puhul on seda kirge igatahes jagunud.   
Teksti loeti eesti keeles

Tugev kolm. 
Selle loo haldjad on just sellised, nagu hirmsate lugude haldjad mu meelest olema peavad: vägevad, halastamatud, kaunid ja nii romantilised, et kananahk tuleb turjale. Valavad verd nagu veini, ei karda midagi, aga annavad armu eest kõik ära. 

 

Romantiline tüdruk minus ohkaks hardalt, kui ta veel ohata jaksaks. Õnneks on ta ammu tunduvalt kainema naise sisse maetud ja ainult noogutab kergelt. Natuke liiga liiga liiga tulised on need tunded, mis Kalmsteni peategelases käärivad. Natuke liiga eredad, natuke liiga uimastavad. Vastumeelsusest traditsioonide osas ma saan aru ja kiidan heaks. Aga naine ... ahhh! 

Romantiline tüdruk minus tõmbab tera tupest ja ei kõhkle.  Karastunud sõdalasnaine minus ainult naerab selle peale. 

Lisaks õiendavad selles loos vana jumalused ja mu arust pole neil tegelikult sinna midagi asja. Liiga deus ex machina. Samas: kes siis ei armastaks Lokit? Romantilised tüdrukud igatahes armastavad teda väga! Ja suurem pilt andis loole omajagu juurde, ei saa salata. 

Kokku: kartmatult romantiline jutt. Minu jaoks veidi liiga romantiline. 

Teksti loeti eesti keeles

Maailmaehituselt ja tegelashääle poolest üks kogumiku parimatest lugudest. Kirjatehniliselt samuti: uudissõnad, uudismõisted vanade märkide ja värkide kohta, kirjeldused, mis toovad pildid silme ette, võrdne suhtumine söömisesse ja seksi, kõik absoluutselt viimase peal. Ma kiitsin Kristi Reiseli lugu maapõhja, aga see lugu on hoopis teistmoodi hea. Mitte niimoodi hormoone kaasakiskuvalt põnev, mitte selline lõbus ja nunnu, vaid aju tööle panev jutt. Esitab küsimusi, millele ise jooksvalt vastab, aga vastab ainult sellele, kes kaasa mõtleb. 

 

Samas on, millele kaasa mõelda. Maailm on nii kaunilt kokku pandud! Sigilad ja pungumine inimtekke jaoks, täiesti rahulik väljasttulnute, "võõraste" inimsöömine, rahulik ja avalik eritamine, kõik nii loogiline - ja ometi nii ootamatu. Loen ja naudin iga lõiku, sest nii palju uusi teadmisi!

Lugu on muidugi ka. Lastest, kes lähevad ses kummalises põnevas maailmas aardejahile. Ja mis nad leiavad ja kelle nad leiavad. 
Ma võtaksin selle loo ja tema autori ees mütsi maha, kui ma mütsi kannaksin. 
Imeline töö. 

Teksti loeti eesti keeles

Kõik kiidavad, Nii minagi.
No "kõige ilusam isane" on nii hea, nii õigel kohal ja et tegelikult koerlased niimoodi ei ela ja karja ei jaga, on kukepea. Zetod ongi ju võõra planeedi võõrik eluvorm ja et nad välja näevad nagu rohekad taksikoerad, on pisiasi-pisiasi. 

 

Lugu on põhimõtteliselt kelmilugu võõralt kinniselt planeedil "paki" äratoomisest ning on ka inimesest keskne tegelane. Ent kuna me näeme toimuvat vähemalt loo esimeses pooles suures osas Naffi silmade (ja nina ja kõrvade ja magude) läbi, on see korraga lõbus, armas ja nii elurõõmu ja lootust täis, et lihtsalt ruigasin rõõmust. 
Põnev oli samuti, loomulikult. Palju takistusi, palju loogilisi ja arusaadavaid, aga ka ootamatuid, nagu ühes õiges kelmiloos olema peabki. Mis on pakis? Kas see on päriselt väärtuslik? Keegi kuskil tahab midagi, aga miks just seda, miks just niimoodi, kas nad on tegelikult ka nõus maksma või mängivad topeltmängu ..? 
Ja tagatipuks teeb Naffi katkist lukku parandades midagi päris ootamatut, mille tagajärjed on veel ootamatumad. 

Kui veel lisasoovitust vaja on, siis algul on umbes sama tundega lugu kui "Tont nr 5", aga edasi läheb põnevamaks.
Võibolla päris lahendus - edasine kava - oli mu jaoks natuke üle võlli. Aga loo väärtust see alla ei too. 

Muide, ma tunnen päriselus üht Paul Mihkelsoni ka. 

Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu. Meeleoluga, tegelastega, pinevusega ja kuigi midagi ei öelda ära, on nendes mitteütlemisteski palju infot. 
Teksti loeti eesti keeles

Veider lugu. Mõnes mõttes ei meeldinud mulle seal üldse midagi: kahemõõtmelised tegelased, palju (peamiselt ulmelisi) erivõimeid ja  maailmaomadusi, millest enamikku puudutatakse vaevu-vaevu ja ülejäänud võiksid ka olemata olla, intriigid ja saladused, mis nagu algatatakse ja millest siis üle sõidetakse, ei saa ei asjade olemusest ega arengust sotti - ja samas ... MIDAGI selles oli. Umbes nagu ma noorena jäin telekast vaatama, kuidas Angelique looride lehvides kõrbes ringi sõidab, jäin ka seda lugu lugema, silmad pärani ja sees "OMG, niimoodi saab ka teha?!" 
Ja noh. Ilmselt kirjeldustes ja kiires tegevusearengus, armuromantikas ja telepaatias kokku ikkagi oli midagi, mis mu ära rahuldas. 
Teksti loeti eesti keeles

Keskkond ja selle kirjeldused olid head, aga inimeste käitumisloogika ei kandnud enamasti ÜLDSE, mistõttu ei olnud mul toimuvat jälgida natukenegi põnev. Nagunii läheb, nagu autor tahab, tegelastel ei ole siin mingit rolli. 
Teksti loeti eesti keeles

Kosmoserännak laevas, mis põhimõtteliselt riik, eesmärgiks uus planeet, kuhu inimesed ümber asustada. Peategelane on raamatukoguhoidja Anna, pisike naine, kirglik ema, kes aga ei taha olla sünnitusmasin.

 

Lugu keerleb selle ümber, kas kosmoselaev-riigi elukorraldus on ikka parim võimalik ja kas seda hoitakse jõuga üleval, samas armastusest jutustades.
Laev kui elukeskkond on veenvalt kirjeldatud ning detailid head - taimede austamine, seksism, vanadele ainult eluks vajalik, peaaegu näljapajuk - ent siis teeb lugu paar uskumatut käändu ja lõppeb nagu Punamütsikese muinasjutt, kus jahimees (ehk ainus oluline täiskasvanud mehest tegelane peale ebamäärast sugu hundi) päästab päeva ning toob kõigele lahenduse. 

 

Ma olen päris kindel, et lõpplahendus mind ei rahuldanud. Seal juhtus liiga palju ebatõenäolisi asju järjest. Aga lugu ise oli põhiosas täiesti loetav. 
Teksti loeti eesti keeles

Väga kammerlik (põhimõtteliselt on tegelasi täpselt üks) ja ühtlane, samas väga ülevaatlik. Millised on maailmad, millised on inimesed, mida teeb üks just selline inimene, kui ta määramatuks ajaks üksinda paradiisjasse keskkonda elama on jäetud, kuidas ta mõtleb, kuidas ta tunneb. 
Stoori on ka, ärge kahelge. 
Ent lugemisrõõmu rikkumata on raske sellest kirjutada. 
Hea lugu igatahes. 
Teksti loeti eesti keeles

Tugev kolm.
Lugu läks üsna aeglaselt käima. Mingi vana armastus, mingid nõiavärgid, diskrimineerimine, talurahvas ei saa ülikooli - tavaline asi. Et hõljukid ja käsitsi kanga kudumine kõrvuti eksisteerivad, on lihtsalt selle maailma eripära. Muidu ei midagi uut.
Ent Ilo, peategelanna, loogika oli mõjuv, ja seda oli kena jälgida. Ta sai aru ja ma uskusin, et jah, vist nii saab. Loen ja mõistsin koos temaga.
 
Loo lõpp läks alla lõmpsti! ja jättis hea tunde. Just sellise hopepunk-tunde, kus inimene võitleb, sest ta lihtsalt ei saa teisiti, ja krt, vahepeal isegi võidab. 
Teksti loeti eesti keeles

See on lugu alternatiivajaloolisest-alternatiivtänapäevast-alternatiivtulevikulisest Kreekast, kus on õpitud inimese mälestusi, tundeid, kogu nö. hinge üle kandma teisesse kehasse. Lisaks sellele on see lugu autoritaarsest režiimist, seksuaalsest armastusest, sellest, mis tunne on olla keegi teine ja ometi sina ise, poliitmõrva plaanimisest ning ma oleksin väga uhke, kui mul kunagi õnnestuks midagi sama hea kirjutada. 
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti tore muinasjutt, kus krimimõistatus "kes on saatan" ja erinevad kogemused täiesti huvitava kompoti moodustavad. Üllatusi on ning enamik neist head. 
Naistegelased tunduvad läbi erinevate illusioonide üldiselt toredamad kui mehed =)
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mille sündmustik kahvatub kujutatud maailma ees väga ja väga. Ilmselt oli see autori taotlus samuti - põhiliselt näitab ta põgenenud hinge loos keerulist tähelaeva- ja selle meeskonna maailma, kuidas see toimib, mismoodi ühel laeval saab olla enam-vähem inimestest meeskond, ta liigub enam-vähem kindlates dimensioonides enam-vähem reaalsena - ja ometi ei keskenduta kuskil mingitele tehnilistele lahendustele, lugu on ideede lugu. Kuidas võiks olla, kui senised piirangud ei piiraks ja mida nad just ei piiraks. 
Samas, et sellele natuke udusele väga võõrale maailmapildile konkreetsust anda, on väike lugu hästi valitud. Väga nutikalt loovad selle võõra ja kummalise reaalsusega kontrasti inimlikud jooned, mis meile tuttavad. Sealjuures ei pruugi need inimlikud jooned lugejale meeldida - kuidas ta nii loll on?! - aga nad on tuttavad, arusaadavad ning kirjeldatud moel, mis tundub usutav. Inimesed on ikka inimesed kõige selle kummalise taevanduse, planeedile enam iial mitteastumise, kehatute reisijate ja virtuaalsuses asuvate lastide maailmas. 
Ehk: lugu on tähelaeva kaptenist ja ühest kehatust põgenenud hingest, kes peaks rahulikult koos paljude teistega laeva lastiks olema, ent ei suuda seda välja kannatada. Loo muudab aga eriliseks ning lummavaks keskkond, millega lugejat tutvustatakse.
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda võis, aga ei haaranud - lugesin ja lugesin ja ükski tegelane ei hakanud tööle, kuidagi skemaatilised ja pooltühjad tundusid nad. Loo lõpu ligidal muutus peategelase skemaatilisus ja poolkõva olek loogiliseks, ta polnudki terviklik olend, ent sellevõrra läks mul kaotsi tollesse lühiromaani mõeldud iva - ma ei näinud, et tehisolendi tunded oleksid samaväärsed inimolendi tunnetega. Ma nägin ainult, et ta ise võib seda arvata, ent selgelt on ta samas lapik, ebatõeline loomus. 
Teksti loeti eesti keeles

Ajarändur, uurimismeeskonna vabatahtlik, saadetakse tulevikku, lootuses, et see on umbes 50 aasta kaugusel ning oh, mida kõike ta tagasi tulles rääkida võiks. Ent midagi läheb viltu ja ta sattub ... väga kaugesse tulevikku? Paralleeluniverumisse? Paralleeluniversumi aega veidi enne aja lõppu, mis sobiks umbes meie ettekujutusega ajast 50 aastat tulevikus (ja tegelikult oleme ka meie omadega üsna aja lõpus)?
Silverberg ei ütle täpselt, mis juhtub. Kindlasti juhtub see, et inimteadvus sattub samasse kehha intelligentse merivähitaolise olevusega ning lugu räägib sellest, mida too inimteadvus kogeb, kuidas toime tuleb ning mis juhtub. 
Mingit erilist imevärki aset ei leia, lugu on rahulik ning kujundatud merivähi emotsioonide pinnal - mille eest annan Silverbergile au - ta tabas ära, et emotsioonid on keha ning merivähikeha emotsioonid  mõjutavad ka inimteadvust, kui inimene parasjagu merivähikehas resideerub. 
Ma ei oska öelda, kas lugu ka muul moel kuidagi pädev on, mu merebioloogiaalased teadmised ei ole kuigi laiad, ent mereolevuse vaikne jälgimisviis ja elu tunnetamine andsid mulle väga tugeva laengu niisamagi.
Teksti loeti eesti keeles

 Lugu sellest, kuidas enesetappu üritanud Nora sattub teadvusetu olles Kesköö raamatukokku, kus talle pakutakse võimalust proovida ükskõik millist elu, mida ta vähegi soovida oskab, ja kui see ei meeldi, valigu aga järgmine ja proovigu seda.
Raamatu miinused:

 

1. Esimene ja konkurentsitult kõige suurem: peategelane sattub kogu aeg situatsioonidesse, kus ta on ebakompetentne. Ta ei oska, ei tea, laveerib kuidagi ja loodab, et pääseb ebamäärast vastuste ja "noh-tead-küll"-idega  minema. Nora ei ole eriti loll ega kohmakas, lihtsalt tegevustik ongi säärane, et ta sattub üha uuesti ja uuesti situatsioonidesse, milleks ettevalmistus puudub. 
Kui ta suhtuks olukorda aplombiga ja kasutaks ära oma vabadust, mis mitte millegagi tegelikult seotud olles tekib, oleks mul kergem tema tegutsemist jälgida. Ent ta püüab kogu aeg normaalne näida, sisse sobituda ja varjata, kuidas ta tegelikult situatsiooni ei sobi, ja seda on vähemalt mulle äärmiselt piinav lugeda. Ikka uuesti ja uuesti. Ühes elu hakkab juba mingi kontekst tekkima - mu lemmik oli liustiku-uurija elu - kui see juba lõppeb ja järgmises jälle kõike otsast alustatakse. 
 


2. Mõnikord näivad peategelase reaktsioonid rumalad. No kes jätab kaks päeva enne pulmapäeva pulmad ära, sest ta on väga löödud oma ema surmast kolme kuu eest? Mõistlik inimene ütleks ammu enne kui kaks päeva varem, et kuule, ma olen vaimselt hädas ja ei taha praegu abiellumisele mõeldagi - ärme praegu sellega tegele. 


 




3. Kui elusid on nii kohutavalt palju, sõna otseses mõttes lõputu hulk, ei ole eriti tõenäoline sattuda teise võimalikes eludes eksleja peale - tähenduses "see peaks olema palju haruldasem kui peavõit loteriis".
Sama inimesega VEEL KORD kokku sattuda peaks olema juba praktiliselt võimatu. 

 

4. Loomulikult on täiuslik elu pereelu mehe ja lapsega. Milline naise täiuslik elu siis veel olla saaks?

 

5. Lõpp on täiesti üle võlli magus. 

 

Raamatu plussid

 

!. Menstruatsiooni mainimine. Mitte pealtükkivalt ja ainult üks kord, aga ma loen seda teatud lakmuseks - kui raamatus on naised ja menstruatsiooni kordagi ei mainita, on tegu mõnevõrra eblaka teosega. Kui menstruatsiooni vähemalt mainitakse, on kohe punkt kirjas.

 

2. Peategelane on üsna sümpaatne. Kui välja arvata see, et ta peab kogu aeg sattuma olukordadesse, milles ta täiesti ebapädev on, tundub ta üsna nutika, aruka ja meeldivana. Usutavana samuti.

 

3. Keel on hea. Vaheldusrikas. 

 

4. Listiku-uurija elu oli lahe. Seda ma uskusin ja nautisin.

 

5. Lõpp on täiesti üle võlli magus ja samas kuidagi usutav. Kõik saabki korda, oo. See tõstab tuju.

 

 
Teksti loeti eesti keeles
1.2023

Järgnev pole päriselt raamatuarvustus. 
Rohkem nagu ... filosofeerimine ja mõtteline vaidlus juba surnud autoriga. 
Sest "Linn" ei olnud mulle lihtne ja meeldiv lugeda, vaid täitis mu sooviga autoriga vaielda. 
Kõige suurem, absoluutne ja fundamentaalne uskude erinevus minu ja Simaki vahel on, et minu jaoks ei ole võimalik kedagi hukutada, tehes ta õnnelikuks. 
Jaa, saab hukutada, andes talle, mida ta enda arust õnneks vajab, aga see ei ole tegelikult õnnestav, vaid piinav - ja ma isegi usun kaasa, et kui inimesel ei ole enam mingit eesmärki elus, tal ongi halb ja mõttetu olla ja elutahe kaob.
Kui pole eesmärke, on raske elada. Kuigi olla õnnelik on väga hea eesmärk, lisan omalt poolt juurde. Väga hea!
Kui teha teine päriselt ja üleni õnnelikuks, ei saa ju seda hukutamiseks arvata. Nagu ... milleks too (antud juhul inimkond) siis eksisteeris, kui mitte õnnelik olemiseks? Mis muu oleks mõte? Mis muu olekski eesmärk? Õnnelikuks saamine (mis selles raamatus selgus olema inimkeha hülgamine ja edasi elamine teiseplaneetlasena) ongi ju eesmärk ja mitte kuidagi, mitte mingi valemiga ei suuda ma näha, et miski muu saaks seda olla.
Tundub väga mannetu olla universumi president, kes ei oska ega suuda samas õnne tunda.
Brr!
Ja ometi on Simak sedasi kirjutanud. Kirjutanud, nagu oleksid laienemine ja kasv mingid head asjad iseeneses, inimkonna eksistentsi eesmärk, ja õnn takistuseks selle teel. 
Või noh ... suurem jagu raamatut tundus sedasi rääkivat ja arvavat. Epiloog on teisest puust, aga see on ka mitukümmend aastat hiljem kirjutatud lugu.
Aga enne kirjutab Simak asju stiilis "perekond on hea asi iseenesest. Kui ka paarissuhtes osalevad inimesed oleksid eraldi õnnelikumad, peab perekond sälima!" ja "vaesuse puudus halb, sest siis pole inimestel endam tahtmist tööd teha".
Muidugi, sellega olen ma nõus, et mõttetu töö tapab ja kui su tegevusel pole eesmärki, ei tee see ka sind ennast päriselt õnnelikuks. Aga sellega, et õnnelik olemine on haigus, häda ja murekoht, ei. Ma ei suuda, ma ei taha, ma ei mõista seda seisukohta. 
Nii vale!
Võrreldes sellega on raamatu alguses üles visatud teooria, et kõik inimesed on südames introverdid ja põrutavad omaette olema, kui saavad, üpris taltsas. Ka idee, et introvertsus äärmusena viib täieliku empaatiapuuduseni, ma saan kuidagi alla neelatud - jah, minu kogemus ütleb, et see on VALE, introverdid on pigem empaatilismad kui ekstraverdid, mitte vastupidi, aga olgu, ulmeraamat. Olgu, võtame vastu, loeme edasi.
Aga et õnn hukutab inimkonna?
Ma ei saa, ma ei mõista, ma ei ole nii üldse nõus!!!!
Jaah, ikka on sajandeid ja lausa aastatuhandeid raamatu keskmes ühe perekonna sama nime kandvad liikmed. Jah, nad on kõik mehed, nimega naisi on raamatutegelaste hulgas kaks, üpris kõrvalised tüübid, ja jälle on üks neist oluline ainult armusuhte tõttu meestegelasega. Jah, on kõnelevad ja mõtlevad koerad, Simaki tüüptunnus (kuigi tal on rohkem teoseid, kus selliseid pole, ent ütled "rääkiv koer", mõtled "Simak") ja teised planeedid, on aja- ja dimensioonide hüpped, teise maailma avanev uks, ja lahked sõbralikud tegelased, on inimesed, kes teiste olendite heaolu nimel otsustavad inimkonna sekkumisvõimalust vähendada, ennast põhimõtteliselt tappes, on isegi vaprus - aga kõik see kahvatub mu jaoks idee kõrval, et õnn saab olla hukutav. 
Simak arvab, et õnn on hukutav inimkonna olemuslikule eesmärgile ja inimkonna olemuslik eesmärk on valitseda ja laieneda - ja see eesmärk samas Simakile ei meeldi. Paha inimloomus, paha!
Nagu ... äkki ei oleks siis vaja nii rumalaid asju välja mõelda? Õnn ei saa olla hukatus, jeebus küll! Äkki ei olnud üldse vaja välja mõelda tegelasi, kes sellist rumalust usuvad?
Ja siis see väide, et inimesed on tapjad, aga näiteks koerad mitte. Massiline kõikide-liikide-taimetoitlus saab rikutud, sest INIMENE. Et end kaitsta kurja eest, peab SAMUTI olema inimene. Kiskjad on sellised nii-ja-naa, mitte päris taimetoitluse usku pööratavad, aga võime murrangut tuua, on ikka inimeses ja inimloomuses ...
Öäk.
 
Ma ei saa aru, ma ei võta vastu ja mingi sünge osa minust märgib: "Kui "Linn" on Simaki peateos, mulle Simak vist ei meeldi."
Mis on suur murrang, sest seni olin veendunud, et Simak, täpsemalt tema raamatud, meeldib mulle üpris väga.
Tapmine kui inimlik joon on samuti niivõrd jabur idee, et mul ei õnnestu seda kuidagi omaks võtta. 
Ainsad, kes selles raamatus on sama karmi loomuga kui inimesed, on sipelgad. Sest nad on nagu inimesed, kuigi nii teistsugused, et isegi telepaatia nendega ei toimi.
Ja lõppude lõpuks kaovad ka nemad.
Ei, lugu on omal moel terviklik ja selle suurt mastaapi ei saa eitada. Põhimõtteliselt on esitatud kogu Maa tulevikuajalugu, kuni on veel midagi, mis ajaloo-mõistesse mahub.
Kuidagi sobib sõna "Linn" mitte ainult üldpealkirjaks, vaid iga osa pealkirjakski päris hästi. 
Lihtsalt osaliselt toetub kogu romaan (juttudest koosnev romaan on) nii absurdsetele ideedele, et ... nagu ma ütlesin: alguse "kui inimesed saaksid, nad tahaksid kõik elada looduslähedast elu kuskil maakohas" paistab selle kõrval veel üpris mõistlik. Et noh, tõepoolest, valglinnastumine ju näitab, et mingi huvi meil rohkem omaette olla on? Kuigi samas on ilmne, et osaliselt tuleneb linnade laienemine sellest, et suurem jagu inimesi ei saa endale lubada kesklinna hindu ja parem siis juba rahulik, veidi privaatne elupaik kui mõni Mustamäe.
Aga vanalinn peibutaks ikka, kui kättesaamatult kallis poleks.
Nnnnojah.
 
Muide, ma olin "Linna" enne ka korra lugenud, ent kuna ta ei jätnud mu ajju mingeid märke, unustasin kõik ära, millest jutt, ja sain sedakorda lugedes ikka nagu puuga pähe. 
Ma nüüd ei teagi, kas lugeda kohe veel Simakit, et vastik maitse tema nimega seoses suust peletada, või ei iial enam.
Ma vist ikka loen lihtsalt järgmise Simaki varsti otsa. Sest tema emotsionaalne tundlikkus ning sisemine soojus on liiga head, et nad päris maha jätta. 
Teksti loeti eesti keeles

Viimaks on kogumikus ka üks lugu, milles asjad lähevad hästi, mitte halvasti.  Ma rõõmustasin. Jah, lugu on mulle tuttav. Giles de Rais oma. Ja et ta Jeanne D'Arci rüütel oli. Isegi Merle (olen mõelnud, muide, miks prantsuse musträstas on eesti nimeks saanud) tundus kuidagi ... tuttav. Et just tüdruk. Ja ilus lauluhääl.  Igatahes, isegi kui Merle on ka kuidagi ajalooline-legendaarne, on Leijon ikkagi teinud väga head ja intensiivset looloomistööd. Ta jutustab loo naisest, kes pole ainult naine, kes suudab mõndagi - ja Gilles de Rais'st. Loos on meeletult palju igati tänapäevast ausust - mind hirmsasti tüütab ja piinab iga raamat või jutt, kus tegelased on oma ajastu viisakad, ei ütle midagi otse ja lisaks on neil enne päris asjadeni jõudmist ees veel omaenda usud asjadesse, millesse meie enam ei usu. Näiteks võiks mõni ajastupõhisem-puhtsüdamlikum peategelane punapäist ja tedretähnilist kaaslast siiralt jälestada, sest ta näeb nii vale välja ja on ilmselt saatanast.  Ent selles loos ei käida peenetundeliselt ringi ümber ringi ja isegi Gilles de Rais räägib otse - see teeb loo kohe poole paremaks.  Muidu on tegelikult ka hea jutt. Aga see ausus on nii kirgastav ja karastav, et annan täispunktid. 
Teksti loeti eesti keeles

Jälle igati hea lugu, milles usutav kõik viimse kui migreenihooni välja.
Tõde on, et mina ootasin algusest peale lahendust, kus vene eriteenistus on korraldanud soome poliitikule lõksu, tappes ja vägistades noore neiu, ent asi läheb viltu, sest poliitik ei peatu hotellis, vaid on selle andnud oma tütrele kasutada ja tütar ei saa kedagi vägistada nii, et spermajäljed järel.
Aga ei ole asjad nii lihtsad. 
Ehk: mind veeti eksiteele, lugu ei hargnenud, nagu ootasin, oli põnev lõpuni. Õhkkond oli üleni usutav ja samas huvitav ning  lisaks olid peategelannal huvitavad võimed ning ta ka maksis nende eest päris rämedalt. Keha ei talu sellist inimesele ebatüüpilist  kohtlemist lõputult.
Mis puudu jäi? 
Võibolla on autori maailmatunnetus mulle liiga lohutu? Ma ikka tahaks lootust =)
Teksti loeti eesti keeles

Kes on teinud enesetapu, saab veel viimase võimaluse lahendada ära probleemid oma elus ja liikuda edasi koormavabalt. Abiks on mingid olevused, kes meessoost. 
Vabanemine võib valus olla.
TÄitsa talutavate tegelaskujudega jutt. Aga samas jääb minu meelest puudu küsimus. 
Lugu ei sisalda endas küsimust, kui mitte pidada küsimuseks teemat: "Kas enesetapp aitab?" 
Teksti loeti eesti keeles