Viimaks on kogumikus ka üks lugu, milles asjad lähevad hästi, mitte halvasti. Ma rõõmustasin. Jah, lugu on mulle tuttav. Giles de Rais oma. Ja et ta Jeanne D'Arci rüütel oli. Isegi Merle (olen mõelnud, muide, miks prantsuse musträstas on eesti nimeks saanud) tundus kuidagi ... tuttav. Et just tüdruk. Ja ilus lauluhääl. Igatahes, isegi kui Merle on ka kuidagi ajalooline-legendaarne, on Leijon ikkagi teinud väga head ja intensiivset looloomistööd. Ta jutustab loo naisest, kes pole ainult naine, kes suudab mõndagi - ja Gilles de Rais'st. Loos on meeletult palju igati tänapäevast ausust - mind hirmsasti tüütab ja piinab iga raamat või jutt, kus tegelased on oma ajastu viisakad, ei ütle midagi otse ja lisaks on neil enne päris asjadeni jõudmist ees veel omaenda usud asjadesse, millesse meie enam ei usu. Näiteks võiks mõni ajastupõhisem-puhtsüdamlikum peategelane punapäist ja tedretähnilist kaaslast siiralt jälestada, sest ta näeb nii vale välja ja on ilmselt saatanast. Ent selles loos ei käida peenetundeliselt ringi ümber ringi ja isegi Gilles de Rais räägib otse - see teeb loo kohe poole paremaks. Muidu on tegelikult ka hea jutt. Aga see ausus on nii kirgastav ja karastav, et annan täispunktid.