Kasutajainfo

Maarit Leijon

1981-

Teosed

· Maarit Leijon ·

Musträstas

(kogumik aastast 2022)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
0
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (2)

"Maarit Leijon elab ja kirjutab Soomes" on ainus info, mida jutukogu "Musträstas" autor on kogumiku koostaja ja tõlkija Arvi Nikkarevi sõnul soovinud avaldada. Nõnda ongi üks võimalus läheneda sellele kogumikule kui teatud tüüpi mustale kastile, mille tööpõhimõtted jäävad lugejale tundmatuks.
 
Muidugi võib Soome ulme olla juba üldise ettekujutusena lugeja jaoks olemas. Näiteks on just Nikkarevi tänuväärsel algatusel eesti keeles tõlkena olemas omal maal üsna tuntud Pasi Ilmari Jääskeläineni ja Johanna Sinisalo lühilood. Eraldi tasub mainida veel Magdalena Hai väga stiilset juttu "Vaskmõrsja", mille tõlge sai 2015. aastal Eesti lugejatelt Stalkeri auhinna.
 
Kui proovida läheneda selle kogumiku juttudele tunnetuslikult, siis on kohe nende kõigi juures märgata erilist olemuslikku süngust. Kuigi kõik viis lugu on kujult üsna erinevad, ei jäta see õhkkond neist ühtegi maha – võiks öelda, et tegemist on viies erinevas vormis esitatud õuduslugudega.
 
1. Südametu (6/10)
 
Natuke aega pärast ühe kuulsa egüptoloogi surma pööravad 19. sajandi lõpu vaikse linnaelu segamini kaks noort ja ilusat Poola päritolu härrasmeest, kes hakkavad piirama värsket lesknaist ja tolle intelligentset, aga haige jala tõttu kannatavat tütart. Samal ajal algavad linnas öised mõrvad.
 
Tegemist on heale teadusajaloolisele pinnale (19. sajandi egüptoloogiahuvi plahvatuslik tõus) asetatud fantaasia-müsteeriumiga. Pisut on siin tunda seda, et tegemist on autori debüütlooga, sest kuigi mõistatuse vajalikud elemendid esitatakse loo käigus oskuslikult, et need kõik lõpus kokku viia, jääb teekond punktist A punkti B kohati lohisema.
 
2. Öö (7/10)
 
Neli inimest on kohtunud, et erinevatel põhjustel üheskoos enesetapp sooritada. Olles sellega algust teinud, satuvad nad aga mingi veidra nägemuse sisse.
 
See lugu on eelnevast hästi erinev – kuigi ka siin on selge teaduslik element (seekord matemaatiline), on kandev teema hoopis sümbolism või ehk isegi schopenhauerlik küsimus tahtest ja kujutlusest. Sellist suurt mõtet ei kanna lugu siin küll päris täielikult ära, aga juba selle motiivi ette võtmine peaks kiitust pälvima.
 
3. Must vürst (8/10)
 
Alternatiivajaloolisel Venemaal olid muistsed varjaagid ja russid üliinimlikult tugevad ja pikaealised olendid. Tänapäevases maailmas on need tihti juba mitmesaja-aastased tegelased ajaloost aga ajast maha jäänud ja elavad vaid minevikumälestustes. Erinevate asjaolude kokkulangemisel satub nende juurde üks inimesest arst, kes hakkab kangestunud süsteemi raputama.
 
Musta vürsti lugu on selgelt kogumiku parim. Seda võib lugeda kui ühte head ulmelugu kättemaksu teemal või siis võib mõelda sellele kui allegoorilisele loole Venemaast ja selle erinevatest valitsejatest viimase tuhande aasta vältel. Autor ilmselgelt armastab ajalugu – see väljendub enamikus kogumiku töödest, aga siin on selle mõtte ja teostuse võimsus kõige paremini tasakaalus.
 
4. Viimane sangar (6/10)
 
Peterburis tapetakse Soome-Vene topeltkodakondsusega tütarlaps ja kahtlustatav on Soome tähtsa poliitikategelase tütar. Olukorda saadetakse lahendama välisministeeriumi ekspert Katariina Brask – eriliste võimetega uurija, kes aga oma annete eest maksab unetuse, migreenide ja muude hullemategi hädadega.
 
See lugu on kirjutatud pigem põhjamaade nüüdiskrimi stiilis kui et ulmeloona. Peategelase erilised võimed ei ole siin loo seisukohast eriti olulised, kuid hinnata tuleb kindlasti autori detailset ja oskuslikku nüüdis-Venemaa kujutamist.
 
5. Musträstas (7/10)
 
Legendaarne 15. sajandi Prantsuse sarimõrvar, vürst Gilles de Rais, kes ka ajalooliselt tapetud laste vere abil tarkade kivi otsis, on siin loos neetud surematusega. Kaks rändrüütlit, kes on nõuks võtnud de Rais tappa, otsivad üles teadjanaise, kes kunagi lapsena on de Rais' käes pääsenud.
 
Kuigi de Rais on seotud "Sinihabeme" legendiga, on tore näha, et siin ei ole tegemist mitte selle muinasjutu töötlusega, vaid tõsise alkeemia-teemalise ajaloolise fantaasialooga. Põhjalikule ja huvitavale taustale ei jõua lugu ise küll päris järele, kuid ka sellisena on see silmapaistev sooritus.
 
Kõigi kogumikus toodud lugude puhul torkab silma ühiseid jooni – kõige märkimisväärsemalt peategelaste juures, sest alati on tegemist võimeka naisega, kes on loo toimumismaailmas erinevatel põhjustel pigem tõrjutud ja sunnitud tegutsema ühiskonna äärealadel. Sellest mallist erineb kõige enam lugu "Must vürst" – ning sealne väike variatsioon aitab osaliselt kaasa selle loo paremale meeldejäävusele.
 
Esile tuleb veel kord tõsta autori igast loost paistvat ilmset armastust ajaloo vastu ja sellega kaasas käivat head detailitunnetust. On selge, et tema kirjutatu on alati ka lugejaskonnale korda läinud – ajakirja Portti iga-aastasel novellivõistlusel on kõik kirjutised tema võrdlemisi napist loomingust kõrgeid kohti pälvinud.
 
Kõik need elemendid ei pane lugejat küll mõistma "musta kasti" ennast, kuid see polegi vajalik. Autori looming on paljust muust Eestis ilmuvast tõlke- ja omakeelsest ulmekirjandusest selgelt eristuv ning valitud lugudel on meeldivalt ühtlane tugev tase. See laseb loomingul rääkida enda eest ja teeb kogumikust millegi, millega tasub kindlasti lähemalt tutvuda.
 
Hinnang: 7/10 (ühtlaselt tugevate juttude aus keskmine)
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Mitte eriti pretensioonikas debüüt, millest siiski aimdub autori soovi peategelast hoolikamalt välja töötada, kui paljud debütandid seda teevad. Hindeks nõrk neli, aga Veskimees näiteks alustas samasugustega.
 
https://www.algernon.ee/node/1239
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ei ole BAAS-is praegu võimalust originaali viidet lisada. Paneme selle siis siia:  https://thraca.gr/2017/11/blog-post_25-11.html
 
 
Jutt on üks neid väheseid, kus peategelane on NPC. Juhanil on "Warcraft n'thousand" ning millalgi oli Years Best kogumikes veel mingi lugu, kus keegi oli saadetud üksildasele saarele vaimselt tervenema ja selle juurde käis temasse armuv NPC. Too siis oligi peategelane. Kui selliseid palju saab, siis läheb tüütuks, aga praegu on tore.
Teksti loeti inglise keeles

http://www.algernon.ee/node/1226
Mul on väga hea meel, et Taivo selle jutu kirjutas ning et ta selle just niisugusena kirjutas. Maailm on Veskimehe "Lõputu juuni" oma, kuid nii teemadering kui vorm kõike muud kui veskimehelikud.
 
Pseudodokumentaal, milles linna mööda ringi jalutatakse ja lihtsalt kohalikega vesteldakse, on nõudlik vorm, millega on kerge igavaks muutuda - "Kultuuridessant" vähemalt minu jaoks aga ei muutunud. Autor oskas lugeja huvi nii väikeste provokatsioonide kui muheda kirjutamisviisiga ülal hoida, käsitledes sealjuures läbinägelikult valdkondi, millest lähtekohaks olnud Veskimehe "Lõputus juunis" väga vähe juttu (ehk siis Taaravalla / Asumaa kultuurielu). Võib olla kuulsaimas selle žanri esindajas, Carl Sagani "Kontaktis", antakse samamoodi erinevatele rääkivatele peadele järjekorras sõna, alustades USA presidendist ja lõpetades Community College'i usuõpetajaga, ning romaanil on võrdlemisi ulatuslik austajate ringkond sellegipoolest.
 
Üksikud arvatavasti asjatundmatusest tulenevad krobelisused - kui juba 1990-ndate alguse Somaalia ära mainimist vääris kui riik, milles õiguskaitse jaoks oli vaja autoriõigusega kaitstav teos registreerida, oleks võinud samas seoses nimetada ka USA-d - tugevat üldmuljet ei riku.
Teksti loeti eesti keeles

Sama pealkirjaga eestikeelse antoloogia kaugelt kõige tugevam tekst. Ainult selle põhjal võiks autorit rikka mehe Veskimeheks pidada (mulje oleks muidugi ekslik).
Teksti loeti eesti keeles

Süžeed käivitav paranoia on tänapäevaks juba kõiki ära tüüdanud: jälle kord võõralt planeedilt külge hakkav salakaval ajuparasiit, kellega nakatumist kindlaks teha ei osata. Autor kirjutab siiski millestki muust - aga sellest on ta ise jutus "Enne koitu" tegelikult juba kirjutanud. Ideede taaskasutuse ehe näide.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on tehniliselt küündimatu ja sisu poolest avameelselt ajuvaba. Igasugu mürginooltest töötab paremini vana hea kuulipilduja. Laste asemel teeks sama töö ära robot. Laste ajude pesemiseks leidub hulk muid meetodeid kui neid kaugjuhitava tanki juhtidena kitsekarjuste karjamaade äärde patrullima saata. Kirjeldatud patrullimise oleks aga peatselt lõpetanud mõned maamiinid. Ja nii edasi. Miks seda saasta antologiseerida tuli, pole võimalik aru saada. Oleks siis veel algaja autori esimene suleproov, ma saaks veel aru - aga pole ju.
Teksti loeti eesti keeles

Keelekasutus on ladus ning autor täidab endale püstitatud eesmärgi. Too eesmärk pole küll eriti pretensioonikas, aga esimese jutu puhul ei peagi ju olema (ja võib-olla on isegi parem, kui ei ole?). Põhirõhk on tegelasel, mitte keskkonnal - selline debüüt tekitab optimismi.
Teksti loeti eesti keeles

Seda juttu on keeruline hinnata. Autor oskab kahtlemata hästi kirjutada ning gradatsioon on suurepäraselt realiseeritud. Sobiks loovkirjutamise õpiku näiteks ning sellepärast ka "Algernonis" ilmus.
 
Ulmeline osa on samas nõrgem. Tulnukad, kes kingivad inimestele plastmassi söödavaks muutvate ensüümide retsepti ja kirjutavad selle seitsmejalaste tähtedega kaljuseintele... Kahtlane, kas see ühelegi maisele kaljuseinale niimoodi ära mahub. Edasi, molekulaarne koostur, mis suudaks uusi ensüüme valmistada, muudaks tsivilisatsiooni tundmatuseni. See oleks singulaarsusega võrreldav tehnoloogia nagu tehisintellekt. Autoril on see kuidagi samas reas mingite pesuvõrkudega.
Teksti loeti inglise keeles

Piiripealne ulmejutt maakohakeses resideeruvast kodanikust, kelle elu (või ükskõik mis) rutiini hulka kuulub muuhulgas ka 200 gr viinuski manustamine kohe, kui pood avatakse ning pool tundi enne selle sulgemist. Kodanikul on kunagi olnud ka kirjanduslikke kalduvusi, kuulus ka EKL-i.
Peaaegu vaimukas.
Teksti loeti eesti keeles

Korralik käsitöö, aga see on ka kõik. Eestikeelse kogumiku järelsõnas öeldakse, et sellest jutust sai alguse autori laiem tuntus ja eks see olegi niisugune tisleriselli esimene söögilaud, mille annab juba korralikku majja ära müüa. Meistritööni on siit veel tükk maad.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi siin on ning tagaukse kaudu endast väljumise teema üle olen isegi vahel mõelnud. Jutt lõppeb aga suvalise koha pealt ära ning üleüldse tundub autor olevat kuidagi kõhklev ja ebakindel. Tüüpiline algaja tekst.
Teksti loeti eesti keeles

Siin on mõningaid häid mõtteid ja isegi lehekülgi (tüdruku päeviku algus on nii umbes paarikümne lk. ulatuses tõeliselt hea), aga üldiselt on see raamat risuhunnik. Platvorm, millel see kõik lasub, on seejuures dänikenism - et kunagi elasid Maal või külastasid seda õilsamad ja suuremad ja pikaealisemad jne. liigid kosmosest ja meie oleme kuidagimoodi nende järeltulijad. Ei külastanud ja ei ole. Kedagi appi tulemas ka ei ole, kui me siin kõik peesse keerame.
Teksti loeti eesti keeles

Romaanist paistab kaugele, et see on kirjutatud andeka inimese loometee alguses: pseudodokumentalistika on tavaliselt noore kirjaniku võte ja kogu teksti viib tasakaalust välja mõõdutundetu lõpumöll  tuldpurskavate elektrijuhtmete ja linna mööda hulkuva verega kaetud koletisega. Lugeda tasub eelkõige ajaloolisest huvist.
 
Romaan pani aluse Kingi kirjanikukarjäärile ja selle pehmekaanelise väljaande õiguste eest sai ta praeguses rahas kopsti üle miljoni. Võis koos perekonnaga kopitavast keldrikorterist välja kolida ja soliidselt kirjanikuks hakata. Valdav enamus autoreid (ka USAs) unistavad sellisest jaagupotist kogu elu. Pehmekaanelist müüdi esimese aasta jooksul üle miljoni eksemplari.
 
Iga menuki edu taga on kirjandusvälised põhjused; kirjandusteosele võidakse suur hulk krobelust andeks anda, kui see õiget nooti tabab. Nähtavasti on siin koos mitu teemat, mis 1970-ndate keskpaiga USA-s lugejates resoneerusid. Meie ei suuda seda kunagi lõpuni mõista, sest ajaline ning ruumiline distants on liiga suur - nii näiteks on kogu see usuhulluse teema eestlase jaoks tundmatu maa.
Teksti loeti eesti keeles

Faber on hea kirjanik ja see on hästi kirjutatud romaan.   Suurkorporatsioon värbab Maa peal enda poolt hallatud planeedile pastorit, kes pärismaalaste hulgas misjonitööd teeks. Konkurss on meeletu, tuhandeid inimesi käib komisjoni eest läbi. Peategelane on konkursi võitja, endine alkohoolik ja narkomaan, kes kunagi jalaluud murdnuna haiglas med. õe poolt kristlusse pöörati, tollega hiljem abiellus ning Londonis oma kiriku asutas.
 
 
Faber jutustab hästi ja tihedalt - näiteks sobib stseen romaani algusest. Mees ja naine, kes üksteist väga armastavad, sõidavad koos lennujaama, et saata mees viieks aastaks kaugesse võõrasse maailma misjonäriks. Kas ta sealt elusalt tagasi tuleb, teab vaid Jumal, kes ta selle töö jaoks välja valis. Poole sõidu pealt ütleb naine, et kuule, ma praegu mõtlesin, et võib-olla me ei saa enam kunagi seksida. Tõmba siia parkimistaskusse ja teeme veelkord. Teevad siis autos kähku veel korra ja sõidavad lennujaama. Seal on pagasisabas Ameerikasse naasev turistiperekond 3- ja 5-aastaste lastega. Olek on nagu ikka väheke närviline, 3-aastane kipub jonnima ja üldse. Pastori naine siis istub tolle juurde lennujaama põrandale maha ja mängib temaga samal ajal kui pastor vanematega tühjast-tähjast vestleb ja pinget maha võtab. Nad on palju aastaid juba niimoodi tegutsenud erinevate tulemustega. Sellest võib tulla võimalus neid pöörata - aga ei pruugi. Võivad ka lihtsalt lahku minna ja ainsaks usu kohta käivaks repliigiks on "God bless you" lahkumisel.
 
 
Mõni muu autor oleks kirjutanud ilma selliste detailideta. Lihtsalt, et hakkasid kodust sõitma, jõudsid lennujaama, sinna siis hüvastijätustseeni ja aidaa...
 
 
Lõpuks aga kippus jamaks minema. Esiteks läks tegelastel võõral planeedil auto katki ja nad hakkasid jala baasi poole tagasi jalutama, omamata erilist ettekujutust vahemaast ega ühtegi sidevahendit. Sellise jama kirjapanek näitab, et autor on oma eesmärkide nimel enda loodud maailmast ning selle toimimise loogikast juba parasjagu irdunud... Heakene küll, võib olla planeete, mille atmosfääris on raadioside palju keerulisem kui meil, aga mingi piipitamine ikka läbi tuleb. Tsivilisatsioonis, mis rändab tähtede vahel ringi, lihtsalt ei juhtu selliseid lugusid (sihilik aurupunk on muidugi iseasi).
 
 
Teiseks, lõpuks ilmneb, et põliselanikud on organismid, millel ei olevat haavade paranemise võimet ja iga nõelatorge võib neile saatuslikuks saada. Pärismaailmas ei tohiks selliste õnnetukeste evolutsioon hulkraksetena eriti kaua kulgeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti ei ole see fiktsionaalne teatmeteos romaan. Kuna tekstidel puudub omavahel seos peale ühise teema ning siia on lõdvalt lülitatud teistegi autorite laaste, saab žanrimääratlus olla vaid "kogumik". Muutsin ära.
 
Tore lugemine, aga ma olen siiski rohkem narratiivse proosa austaja.
Teksti loeti eesti keeles

King väidab sissejuhatustes, et aeg-ajalt kirjutasid talle surmamõistetud või vähihaiged ja palusid tal ära öelda, kuidas lugu lõppeb... Eks teos üks selliste õnnetute eneseabikirjandus olegi.
 
Kingi tugev külg pole ei maailmaloomine ega süžeekudumine ja seda ta teisal ("Kirjutamisest") ka avameeli tunnistab. King on tõeliselt hea siis, kui põnevust üles kruvib või kirjutab detailselt kellegi läbielamistest mingis ebatavalises olukorras. "Laskuris" näitab ta ennast ootuspäraselt kehva maailmalooja ning fabuleerijana, kuid loobub üllatuslikult demonstreerimast seda, mida hästi oskab.
Teksti loeti eesti keeles