Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Maarit Leijon

1981–

Teosed

· Brandon Sanderson ·

Edgedancer

(lühiromaan aastast 2016)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (2)
Triinu Meres

Kiire, mõnus ja põnev. Sanderson on meisterkäsitööline, ja see on kompliment. Mees OSKAB kirjutada.  
Alati on rõõm lugeda kompetentse peategelasega lugusid ja selles raamatus on sihandane. Korraga väga osav ja samas on antud hea seletus, kuidas saab olla ühtaegu väga noor, nii umbes 13, ja oivaline. (Mis on ühtlasti peategelase sõna maagiavaldaja kohta, kuid tähendab ka "oivalist" tähenduses "imeline, suurepärane, äge".)
On mõned väga head tähelepanekud ja laused (-"... blablabla, ära saa surma, mul võtaks kuid ja kuid sellest üle saamine!" - "See oleks lühem aeg, kui minul sellest üle saamiseks kuluks!") ja mõned nutikad lahendused teemal "kuidas vältida kõige lahenemist Suure Võitluse Läbi nagu fantaasiaromaanides nii masendavalt tavaline".  
Maailm on nii oma ja ometi nii võõras, loed ja saad aru, et selle raamatu puud liigutavad end kiiresti väliste mõjurite peale, pööravad lehed kõrvale näiteks, vili kasvab nädalatega, tormid on kõigile teada tugevad ja tulevad alati ühest suunast jne. Kummalised loomad, veel kummalisemad muud olendid, rahana kasutatavad üksused on ühtlasi kasutatavad valgustitena ja väge, mis nad helendama panevad, saab tormide ajal neisse laadida. Osadest asjadest ei saanud ma täpselt aru (just see tormivalguse ja helenduskerade teema, kas ja kuidas võlujad tormivalgust tarbivad ja miks osad samas ei saa seda kätte ja kelle kirju lehm), aga ka need detailid tunduvad läbimõelduna. Lihtsalt mul oli esiteks lugedes liiga põnev, et korralikult süveneda, ja teiseks mu inglise keel nüüd täiuslikult hea ka pole.  Võisin mõnest väga olulisest poolausest üle vaadata kui "raskesti mõistetav, olgu, edasi!"  
Aa, sisu lühikokkuvõte?   
Võlutarist orb, tänavalaps, moraalne ja oportunistlik, naiivne, tark, ignorantne ja oivaline, proovib natuke aega elu uues linnas. Miks just seal, mis juhtub ja kes ta inimesena on, saab teose jooksul selgemaks.    Kõik on huvitav. Lugeja on just parasjagu peategelasest rohkem teadlik mõnedest asjadest. vähem teadlik teistest asjadest ja kokku saavutatakse hea tasakaal. 
Teksti loeti inglise keeles
x
Triinu Meres
1980
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Triinu Meres

Täiesti tore muinasjutt, kus krimimõistatus "kes on saatan" ja erinevad kogemused täiesti huvitava kompoti moodustavad. Üllatusi on ning enamik neist head. 
Naistegelased tunduvad läbi erinevate illusioonide üldiselt toredamad kui mehed =)
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Lugu, mille sündmustik kahvatub kujutatud maailma ees väga ja väga. Ilmselt oli see autori taotlus samuti - põhiliselt näitab ta põgenenud hinge loos keerulist tähelaeva- ja selle meeskonna maailma, kuidas see toimib, mismoodi ühel laeval saab olla enam-vähem inimestest meeskond, ta liigub enam-vähem kindlates dimensioonides enam-vähem reaalsena - ja ometi ei keskenduta kuskil mingitele tehnilistele lahendustele, lugu on ideede lugu. Kuidas võiks olla, kui senised piirangud ei piiraks ja mida nad just ei piiraks. 
Samas, et sellele natuke udusele väga võõrale maailmapildile konkreetsust anda, on väike lugu hästi valitud. Väga nutikalt loovad selle võõra ja kummalise reaalsusega kontrasti inimlikud jooned, mis meile tuttavad. Sealjuures ei pruugi need inimlikud jooned lugejale meeldida - kuidas ta nii loll on?! - aga nad on tuttavad, arusaadavad ning kirjeldatud moel, mis tundub usutav. Inimesed on ikka inimesed kõige selle kummalise taevanduse, planeedile enam iial mitteastumise, kehatute reisijate ja virtuaalsuses asuvate lastide maailmas. 
Ehk: lugu on tähelaeva kaptenist ja ühest kehatust põgenenud hingest, kes peaks rahulikult koos paljude teistega laeva lastiks olema, ent ei suuda seda välja kannatada. Loo muudab aga eriliseks ning lummavaks keskkond, millega lugejat tutvustatakse.
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Lugeda võis, aga ei haaranud - lugesin ja lugesin ja ükski tegelane ei hakanud tööle, kuidagi skemaatilised ja pooltühjad tundusid nad. Loo lõpu ligidal muutus peategelase skemaatilisus ja poolkõva olek loogiliseks, ta polnudki terviklik olend, ent sellevõrra läks mul kaotsi tollesse lühiromaani mõeldud iva - ma ei näinud, et tehisolendi tunded oleksid samaväärsed inimolendi tunnetega. Ma nägin ainult, et ta ise võib seda arvata, ent selgelt on ta samas lapik, ebatõeline loomus. 
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Ajarändur, uurimismeeskonna vabatahtlik, saadetakse tulevikku, lootuses, et see on umbes 50 aasta kaugusel ning oh, mida kõike ta tagasi tulles rääkida võiks. Ent midagi läheb viltu ja ta sattub ... väga kaugesse tulevikku? Paralleeluniverumisse? Paralleeluniversumi aega veidi enne aja lõppu, mis sobiks umbes meie ettekujutusega ajast 50 aastat tulevikus (ja tegelikult oleme ka meie omadega üsna aja lõpus)?
Silverberg ei ütle täpselt, mis juhtub. Kindlasti juhtub see, et inimteadvus sattub samasse kehha intelligentse merivähitaolise olevusega ning lugu räägib sellest, mida too inimteadvus kogeb, kuidas toime tuleb ning mis juhtub. 
Mingit erilist imevärki aset ei leia, lugu on rahulik ning kujundatud merivähi emotsioonide pinnal - mille eest annan Silverbergile au - ta tabas ära, et emotsioonid on keha ning merivähikeha emotsioonid  mõjutavad ka inimteadvust, kui inimene parasjagu merivähikehas resideerub. 
Ma ei oska öelda, kas lugu ka muul moel kuidagi pädev on, mu merebioloogiaalased teadmised ei ole kuigi laiad, ent mereolevuse vaikne jälgimisviis ja elu tunnetamine andsid mulle väga tugeva laengu niisamagi.
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

 Lugu sellest, kuidas enesetappu üritanud Nora sattub teadvusetu olles Kesköö raamatukokku, kus talle pakutakse võimalust proovida ükskõik millist elu, mida ta vähegi soovida oskab, ja kui see ei meeldi, valigu aga järgmine ja proovigu seda.
Raamatu miinused:

 

1. Esimene ja konkurentsitult kõige suurem: peategelane sattub kogu aeg situatsioonidesse, kus ta on ebakompetentne. Ta ei oska, ei tea, laveerib kuidagi ja loodab, et pääseb ebamäärast vastuste ja "noh-tead-küll"-idega  minema. Nora ei ole eriti loll ega kohmakas, lihtsalt tegevustik ongi säärane, et ta sattub üha uuesti ja uuesti situatsioonidesse, milleks ettevalmistus puudub. 
Kui ta suhtuks olukorda aplombiga ja kasutaks ära oma vabadust, mis mitte millegagi tegelikult seotud olles tekib, oleks mul kergem tema tegutsemist jälgida. Ent ta püüab kogu aeg normaalne näida, sisse sobituda ja varjata, kuidas ta tegelikult situatsiooni ei sobi, ja seda on vähemalt mulle äärmiselt piinav lugeda. Ikka uuesti ja uuesti. Ühes elu hakkab juba mingi kontekst tekkima - mu lemmik oli liustiku-uurija elu - kui see juba lõppeb ja järgmises jälle kõike otsast alustatakse. 
 


2. Mõnikord näivad peategelase reaktsioonid rumalad. No kes jätab kaks päeva enne pulmapäeva pulmad ära, sest ta on väga löödud oma ema surmast kolme kuu eest? Mõistlik inimene ütleks ammu enne kui kaks päeva varem, et kuule, ma olen vaimselt hädas ja ei taha praegu abiellumisele mõeldagi - ärme praegu sellega tegele. 


 




3. Kui elusid on nii kohutavalt palju, sõna otseses mõttes lõputu hulk, ei ole eriti tõenäoline sattuda teise võimalikes eludes eksleja peale - tähenduses "see peaks olema palju haruldasem kui peavõit loteriis".
Sama inimesega VEEL KORD kokku sattuda peaks olema juba praktiliselt võimatu. 

 

4. Loomulikult on täiuslik elu pereelu mehe ja lapsega. Milline naise täiuslik elu siis veel olla saaks?

 

5. Lõpp on täiesti üle võlli magus. 

 

Raamatu plussid

 

!. Menstruatsiooni mainimine. Mitte pealtükkivalt ja ainult üks kord, aga ma loen seda teatud lakmuseks - kui raamatus on naised ja menstruatsiooni kordagi ei mainita, on tegu mõnevõrra eblaka teosega. Kui menstruatsiooni vähemalt mainitakse, on kohe punkt kirjas.

 

2. Peategelane on üsna sümpaatne. Kui välja arvata see, et ta peab kogu aeg sattuma olukordadesse, milles ta täiesti ebapädev on, tundub ta üsna nutika, aruka ja meeldivana. Usutavana samuti.

 

3. Keel on hea. Vaheldusrikas. 

 

4. Listiku-uurija elu oli lahe. Seda ma uskusin ja nautisin.

 

5. Lõpp on täiesti üle võlli magus ja samas kuidagi usutav. Kõik saabki korda, oo. See tõstab tuju.

 

 
Teksti loeti eesti keeles
1.2023
Triinu Meres

Järgnev pole päriselt raamatuarvustus. 
Rohkem nagu ... filosofeerimine ja mõtteline vaidlus juba surnud autoriga. 
Sest "Linn" ei olnud mulle lihtne ja meeldiv lugeda, vaid täitis mu sooviga autoriga vaielda. 
Kõige suurem, absoluutne ja fundamentaalne uskude erinevus minu ja Simaki vahel on, et minu jaoks ei ole võimalik kedagi hukutada, tehes ta õnnelikuks. 
Jaa, saab hukutada, andes talle, mida ta enda arust õnneks vajab, aga see ei ole tegelikult õnnestav, vaid piinav - ja ma isegi usun kaasa, et kui inimesel ei ole enam mingit eesmärki elus, tal ongi halb ja mõttetu olla ja elutahe kaob.
Kui pole eesmärke, on raske elada. Kuigi olla õnnelik on väga hea eesmärk, lisan omalt poolt juurde. Väga hea!
Kui teha teine päriselt ja üleni õnnelikuks, ei saa ju seda hukutamiseks arvata. Nagu ... milleks too (antud juhul inimkond) siis eksisteeris, kui mitte õnnelik olemiseks? Mis muu oleks mõte? Mis muu olekski eesmärk? Õnnelikuks saamine (mis selles raamatus selgus olema inimkeha hülgamine ja edasi elamine teiseplaneetlasena) ongi ju eesmärk ja mitte kuidagi, mitte mingi valemiga ei suuda ma näha, et miski muu saaks seda olla.
Tundub väga mannetu olla universumi president, kes ei oska ega suuda samas õnne tunda.
Brr!
Ja ometi on Simak sedasi kirjutanud. Kirjutanud, nagu oleksid laienemine ja kasv mingid head asjad iseeneses, inimkonna eksistentsi eesmärk, ja õnn takistuseks selle teel. 
Või noh ... suurem jagu raamatut tundus sedasi rääkivat ja arvavat. Epiloog on teisest puust, aga see on ka mitukümmend aastat hiljem kirjutatud lugu.
Aga enne kirjutab Simak asju stiilis "perekond on hea asi iseenesest. Kui ka paarissuhtes osalevad inimesed oleksid eraldi õnnelikumad, peab perekond sälima!" ja "vaesuse puudus halb, sest siis pole inimestel endam tahtmist tööd teha".
Muidugi, sellega olen ma nõus, et mõttetu töö tapab ja kui su tegevusel pole eesmärki, ei tee see ka sind ennast päriselt õnnelikuks. Aga sellega, et õnnelik olemine on haigus, häda ja murekoht, ei. Ma ei suuda, ma ei taha, ma ei mõista seda seisukohta. 
Nii vale!
Võrreldes sellega on raamatu alguses üles visatud teooria, et kõik inimesed on südames introverdid ja põrutavad omaette olema, kui saavad, üpris taltsas. Ka idee, et introvertsus äärmusena viib täieliku empaatiapuuduseni, ma saan kuidagi alla neelatud - jah, minu kogemus ütleb, et see on VALE, introverdid on pigem empaatilismad kui ekstraverdid, mitte vastupidi, aga olgu, ulmeraamat. Olgu, võtame vastu, loeme edasi.
Aga et õnn hukutab inimkonna?
Ma ei saa, ma ei mõista, ma ei ole nii üldse nõus!!!!
Jaah, ikka on sajandeid ja lausa aastatuhandeid raamatu keskmes ühe perekonna sama nime kandvad liikmed. Jah, nad on kõik mehed, nimega naisi on raamatutegelaste hulgas kaks, üpris kõrvalised tüübid, ja jälle on üks neist oluline ainult armusuhte tõttu meestegelasega. Jah, on kõnelevad ja mõtlevad koerad, Simaki tüüptunnus (kuigi tal on rohkem teoseid, kus selliseid pole, ent ütled "rääkiv koer", mõtled "Simak") ja teised planeedid, on aja- ja dimensioonide hüpped, teise maailma avanev uks, ja lahked sõbralikud tegelased, on inimesed, kes teiste olendite heaolu nimel otsustavad inimkonna sekkumisvõimalust vähendada, ennast põhimõtteliselt tappes, on isegi vaprus - aga kõik see kahvatub mu jaoks idee kõrval, et õnn saab olla hukutav. 
Simak arvab, et õnn on hukutav inimkonna olemuslikule eesmärgile ja inimkonna olemuslik eesmärk on valitseda ja laieneda - ja see eesmärk samas Simakile ei meeldi. Paha inimloomus, paha!
Nagu ... äkki ei oleks siis vaja nii rumalaid asju välja mõelda? Õnn ei saa olla hukatus, jeebus küll! Äkki ei olnud üldse vaja välja mõelda tegelasi, kes sellist rumalust usuvad?
Ja siis see väide, et inimesed on tapjad, aga näiteks koerad mitte. Massiline kõikide-liikide-taimetoitlus saab rikutud, sest INIMENE. Et end kaitsta kurja eest, peab SAMUTI olema inimene. Kiskjad on sellised nii-ja-naa, mitte päris taimetoitluse usku pööratavad, aga võime murrangut tuua, on ikka inimeses ja inimloomuses ...
Öäk.
 
Ma ei saa aru, ma ei võta vastu ja mingi sünge osa minust märgib: "Kui "Linn" on Simaki peateos, mulle Simak vist ei meeldi."
Mis on suur murrang, sest seni olin veendunud, et Simak, täpsemalt tema raamatud, meeldib mulle üpris väga.
Tapmine kui inimlik joon on samuti niivõrd jabur idee, et mul ei õnnestu seda kuidagi omaks võtta. 
Ainsad, kes selles raamatus on sama karmi loomuga kui inimesed, on sipelgad. Sest nad on nagu inimesed, kuigi nii teistsugused, et isegi telepaatia nendega ei toimi.
Ja lõppude lõpuks kaovad ka nemad.
Ei, lugu on omal moel terviklik ja selle suurt mastaapi ei saa eitada. Põhimõtteliselt on esitatud kogu Maa tulevikuajalugu, kuni on veel midagi, mis ajaloo-mõistesse mahub.
Kuidagi sobib sõna "Linn" mitte ainult üldpealkirjaks, vaid iga osa pealkirjakski päris hästi. 
Lihtsalt osaliselt toetub kogu romaan (juttudest koosnev romaan on) nii absurdsetele ideedele, et ... nagu ma ütlesin: alguse "kui inimesed saaksid, nad tahaksid kõik elada looduslähedast elu kuskil maakohas" paistab selle kõrval veel üpris mõistlik. Et noh, tõepoolest, valglinnastumine ju näitab, et mingi huvi meil rohkem omaette olla on? Kuigi samas on ilmne, et osaliselt tuleneb linnade laienemine sellest, et suurem jagu inimesi ei saa endale lubada kesklinna hindu ja parem siis juba rahulik, veidi privaatne elupaik kui mõni Mustamäe.
Aga vanalinn peibutaks ikka, kui kättesaamatult kallis poleks.
Nnnnojah.
 
Muide, ma olin "Linna" enne ka korra lugenud, ent kuna ta ei jätnud mu ajju mingeid märke, unustasin kõik ära, millest jutt, ja sain sedakorda lugedes ikka nagu puuga pähe. 
Ma nüüd ei teagi, kas lugeda kohe veel Simakit, et vastik maitse tema nimega seoses suust peletada, või ei iial enam.
Ma vist ikka loen lihtsalt järgmise Simaki varsti otsa. Sest tema emotsionaalne tundlikkus ning sisemine soojus on liiga head, et nad päris maha jätta. 
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Viimaks on kogumikus ka üks lugu, milles asjad lähevad hästi, mitte halvasti.  Ma rõõmustasin. Jah, lugu on mulle tuttav. Giles de Rais oma. Ja et ta Jeanne D'Arci rüütel oli. Isegi Merle (olen mõelnud, muide, miks prantsuse musträstas on eesti nimeks saanud) tundus kuidagi ... tuttav. Et just tüdruk. Ja ilus lauluhääl.  Igatahes, isegi kui Merle on ka kuidagi ajalooline-legendaarne, on Leijon ikkagi teinud väga head ja intensiivset looloomistööd. Ta jutustab loo naisest, kes pole ainult naine, kes suudab mõndagi - ja Gilles de Rais'st. Loos on meeletult palju igati tänapäevast ausust - mind hirmsasti tüütab ja piinab iga raamat või jutt, kus tegelased on oma ajastu viisakad, ei ütle midagi otse ja lisaks on neil enne päris asjadeni jõudmist ees veel omaenda usud asjadesse, millesse meie enam ei usu. Näiteks võiks mõni ajastupõhisem-puhtsüdamlikum peategelane punapäist ja tedretähnilist kaaslast siiralt jälestada, sest ta näeb nii vale välja ja on ilmselt saatanast.  Ent selles loos ei käida peenetundeliselt ringi ümber ringi ja isegi Gilles de Rais räägib otse - see teeb loo kohe poole paremaks.  Muidu on tegelikult ka hea jutt. Aga see ausus on nii kirgastav ja karastav, et annan täispunktid. 
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Jälle igati hea lugu, milles usutav kõik viimse kui migreenihooni välja.
Tõde on, et mina ootasin algusest peale lahendust, kus vene eriteenistus on korraldanud soome poliitikule lõksu, tappes ja vägistades noore neiu, ent asi läheb viltu, sest poliitik ei peatu hotellis, vaid on selle andnud oma tütrele kasutada ja tütar ei saa kedagi vägistada nii, et spermajäljed järel.
Aga ei ole asjad nii lihtsad. 
Ehk: mind veeti eksiteele, lugu ei hargnenud, nagu ootasin, oli põnev lõpuni. Õhkkond oli üleni usutav ja samas huvitav ning  lisaks olid peategelannal huvitavad võimed ning ta ka maksis nende eest päris rämedalt. Keha ei talu sellist inimesele ebatüüpilist  kohtlemist lõputult.
Mis puudu jäi? 
Võibolla on autori maailmatunnetus mulle liiga lohutu? Ma ikka tahaks lootust =)
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Kes on teinud enesetapu, saab veel viimase võimaluse lahendada ära probleemid oma elus ja liikuda edasi koormavabalt. Abiks on mingid olevused, kes meessoost. 
Vabanemine võib valus olla.
TÄitsa talutavate tegelaskujudega jutt. Aga samas jääb minu meelest puudu küsimus. 
Lugu ei sisalda endas küsimust, kui mitte pidada küsimuseks teemat: "Kas enesetapp aitab?" 
Teksti loeti eesti keeles
11.2022
Triinu Meres

Lugu algab ja hakkab kerima nagu ühe tänapäevase naisterahva, kes fännfiktsioonides leiduva geiporno, vampiiriromantika ja normaalse inimliku feminismi peal kasvanud, kirjutatud naistekas. 
Vampiirvennad (kuigi nad vist ikka pole vennad, see jääb täpsustamata), kes on ühtlasi armukesed, üks on Hästi Paha ja teine endassetõmbunud ja vaikne, on nagu kirjandusklišeede vabrikust pärit. KINDLASTI on nende kohta ohtralt troope, ikka imekaunid vampiirmehed, ikka on see jutukam ja šarmantsem vend Paha ja teine hea, ent pole seda headust varem kunagi arendanud.
Ma uurida ei jaksa, aga peab olema. 

Ja siis peategelanna, kes on emantsipeerunud ja totaalselt kaasaegse autori poolt mitte pimestavalt kauniks Mary Sueks, vaid vigase jalaga lühinägelikuks, ent terava mõistusega ja kartmatuks tütarlapseks kirjutatud. Ühtegi seksuaalset toimingut ta ei häbene, ei pelga peksu, ei tunne hirmu vampiiride ees, ei kummarda ka saksa ees, ei tõmba küüru selga.
Ta on sama selgelt võitjaks kirjutatud kui klassikaline Mary Sue: mis iganes loo sees viltu läheb, tema võidab ikka. Selge ju!
Ja nii lähebki. Tema ja vaiksema-ent-imekauni vampiirmehe vahel kasvab sümpaatia, nad proovivad seksi, see sobib neile ja jutt kerib nagu väga klassikaline mitteromantiline romanss. (Milline normaalne tänapäevane naine saaks häbi- ja õõvatundeta lugeda igavese armastuse tõotusi jms, mis vist üldiselt romantiliste lugudega koos käivat arvatakse? Aga samas armastuslood meeldivad meilegi.) 
Mina lugesin täie huvi ja põnevusega, et noh, mis siis, ja noh, kuidas siis. 
Ja olin täiesti pettunud, kui autor näis vaatavat: "Krt, liiga moosiseks läheb. Teen mingi järsu lõpu, viis lehekülge maksimum."
Nagu ... mis mõttes sa juba nii julgelt ja toorelt mu madalatele tungidele meeldivat asja kirjutad ning siis korraga otsustad, et eiei, peab ikka Kirjandus olema?
Kohe hakkasin autorit eblakuses kahtlustama. Minu mõttes jätkas ta umbes nii: "... ja mingi inimeseks olemise ja südamega südamlik olemise iva peab ka kuskil olema. See peategelane-tüdruk on väga tore, aga samas väga mõistuslik, selle peale saab südametuse-teema ehitada. Kuigi ma ei taha seda liiga ilmseks teha - nagunii läksin oma mitteromantilise romansiga veits liiale."

Ehk tegelikult ei saanud mina lugejana sellest südametuse-tõigast päriselt aru. Enam-vähem, ent mitte päriselt. Ja kuidas selle kõigega veel seotud oli "me kordame oma emade elusid, kuitahes neist erinevaks end ka peame," oli täiesti segane.
Autor: "Oh, selle peaks ka sisse panema, hea mõte! Aga ... pole ühtegi kohta. Hm. Ma päris lõppu panen kaldkirjas lõigu siis!" 

Ehk: mina lugesin lugu kui uue aja naistekat. Et peategelanna vahepeal midagi oma isa tööde jänukitest leidis ja nendega tegeles, oli mu jaoks lihtsalt: "No midagi ta peab tegema ju, dohh, muidu oleks odav." 
Ja et nende isa tööde ja muumialeiu tõttu ilmus neiu käsutusse üks maagiline ehe, oli mu jaoks lihtsalt: "Noh, Mary Sue leidis võluamuleti, milline üllatus. Või siis mitte." 
Saabus võitlus Pahaga.
Ausalt, see paha vend oli nii igakülgselt Paha, et kui tal olnuks rinnas suur silt kirjaga PAHA, oleks see asja paremaks teinud - kerge huumor ses osas, mitte lihtsalt kõigi negatiivsete joonte tema isiku peale kuhjamine. 
Loomulikult pidi Mary Sue selle võitma - näiteks oma imeväega ehte abil.
"Nii, ja nüüd on lõpp. No ei saa ainult moosi ju ka jagada," mõtles autor minu ettekujutuses lõpuks. "Teeb kuidagi natuke mõrumaks selle loo, muidu on lihtsalt õnneliku lõpuka vampiiriromanss, kus peaosas vigase jalaga neiu."
Ja siis tegi. 
Noh. Jah.
Kui aus olla, mina oleksin tahtnud, et ta oleks julgem olnud. Kui juba, siis juba, kui moos, siis moos.
Aga ega mina ei ole tema asemel ja osadele lugejatele kindlasti meeldib nii rohkem. 
Kuid mu vahepealne vaimustus: "OMG, nii julgelt loomalikele instinkidele rõhuv, OMG, nii tore, et on täiega romanss, ent pole samas mitteusutav, OMG, homovampiirid!"taandus lõpuks õlakehituseks ja noogutuseks. "Jah, võib nii ka. Nojah."
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Üllatavalt hea lugu. 
Tõdemus, et vanad vene legendaarsed isikud, lood vene kuulsatest ja võimsatest läbi ajaloo on kuidagi üle võlli, kõike on liiga palju, eriti metsikusi ja vägivalda, on koondatud ideesse, et nad ei olegi inimesed, vaid midagi muud. ONGI midagi muud, mitte lihtsalt hullud. Mitte midagi tavalist nagu vampiirid või tulnukad, autor on leiutanud uued kollid - rusid - ja mängib nendega.
Ka loo peategelane, minategelane mängib nendega.
Minu mõistusele täiesti arusaamatul moel ta manipuleerib, kavaldab ja kasutab oma arstioskusi täiesti südametunnistusetult. Mõnes mõttes tunduvad ta teod hellad - ja samas üldse üldse ÜLDSE mitte. Ning kuigi ma lugedes olin hämmastunud, KUI kale ta on ja kuidas põimuvad sündimata laste päästmine ja samas tapab ta täiesti südametunnistuse piinadeta,lõpplahenduseks polnud ma ikkagi valmis.
Hea töö, autor!
Miks viite ei tule - kuulge, te kirjutate loo, kus keegi Must Vürst tapab maha ja vägistab surnuks terve Kiievi, kõik elanikud, ja eeldate, et ma peaksin sellele loole täispunktid panema? Unistage edasi. Minu poolest võiks ta seda ka Moskvaga teha, ikka viite ei saaks. 
Inimlikud kannatused ei täida mind vaimustusega, isegi kui nad toimuvad kaadri taga. 
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Kolm ehk rahuldav. Rahuldas ära.
Väga rahuliku kuluga raamat, milles siiski peidus ka veidi intriigi, draamat ja mis lõpeb lahtiselt - kuigi mina loodan, et kõik läheb kuidagi ikkagi hästi.

 

Kui pikemalt lahti rääkida, siis umbes poole raamatust võtab enda alla usu- ja kombesüsteemi, mis kuulub nimetuse Pajatus alla. 
Pajatus on muidugi palju laiem, kui mahuks pisikesse raamatusse, millest omakorda poole võtavad enda alla maailmadevahelise Oikumeeni saadiku tegemised. Siiski tundub kirjasaanu põhjal, et Le Guin on üritanud luua säärast kombe- ja müüdipõhja, mis talle endale meeldiks, sobiks ja hea tundub. 
See on alati tore - mulle meeldib palju rohkem, kui kirjanik üritab luua ideaalset süsteemi ja siis tegeleb selle sees ilmnevate kitsaskohtadega, kui variant, kus ta kohe alguses loob teadlikult kipaka süsteemi ja siis lahendab silmnähtava vea ära, oo, vau, vaadake, nüüd on palju parem, eks. 

Le Guin muidugi ei lähe odavat teed. Tema seekordne teos nõudis talt endalt mõtlemist ja nõuab ka lugejalt kaasamõtlemist. 
Ega see ei ole raske mõttetöö, mida teha tuleb, ent suurt põnevust ja "mis edasi saab?" lehepööramisvajadust leiab selles raamatust vast viimasel neljakümnel leheküljel. Kõige põnevamad asjad enne seda on stiilis "kas see poolearuline tõusis tõesti õhku?" ja "kas teda siis jälitatakse või ei jälitata?"
Väga rahulik. Malbe. Jutustav, üllatamata lugejat suurte teravate pööretega.
Pajatus.
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Üllatavalt hea lugu.  Minu "rahuldav" tähendab, et rahuldas ära ning selles loos oli olemas areng, suhteliselt (kuigi mitte väga) sümpaatne peategelane ning algus ja lõpp. Lisaks oli päris hea maailmaloome, ideede käsitlemine ning üks sümpaatne kõrvaltegelane.
Tempo oli pisut uimane ning enamik tegelasi ikkagi kuidagi üksteisega sarnased, ükskõik kui erinevad nende välised atribuudid ka olid ning kui juttu on tähtsatest maailmamuutvatest asjadest (mis see toimiv surematuseseen muud on?), võiks see kuidagi dramaatilisemalt käia kui Tartu agulitänavatel komberdamine ja ebamääraste armuintriigidega jantimine.
Teisiti öeldes: põnevusega oli nagu kehvasti, kuigi elemente, mille abil seda luua saaks, tegelikult jagus. 
Kokku siiski täiesti loetav lugu. 
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Minu arust imetore jutt. 
Esimesele arvustajale: 
Minul ei tekkinud mingit NPC muljet. Aga mul on ka tunne, et NPC-d on kas
A) liiga tavalised tüübid, et neile keskenduda
B) liiga erilised tüübid, et mängjatele anda, eip.
Ja see peategelane oli täpselt mängijasisuga, aga kuna jutt EI meenutanud millegagi D&D mistahes versiooni, las see teema jääb.
Aga miks see jutt imetore oli
* poeetiline ja kaunis
* imelise maailmaehitamisega. Kuidas on töötatud tegelasarengu ja samas maailmaehitusega, kuidas need on ühendatud - oivaline
* Väga terviklik lugu - ja samas etteaimamatu lahend.
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Ammu ei ole ma niimoodi raamatusse sukelduda suutnud. 
Ammu ei ole ükski raamat mind niimoodi endasse tõmmanud. 

Täispunktid.

 

Tagakaanel on kirjas:

Igal aastal viivad Protektoraadi elanikud metsas elavale Nõiale ohvrianniks beebi. Nad loodavad, et see ohverdus hoiab teda tagasi linna kimbutamast. Aga metsas olev nõid Xan on lahke. Ta jagab kodu targa sookoletise ja täiuslikult tillukese draakoniga. Xan päästab lapsed ja viib nad südamlike perede juurde teisel pool metsa, toites sel teekonnal lapsi tähevalgusega.

Ühel aastal toidab Xan kogemata last kuu-, mitte tähevalgusega, täites nii tavalise lapse erilise võluväega. Xan otsustab, et peab tüdruku, kellele ta paneb nimeks Luna, üles kasvatama nagu oma lapse.

Kui läheneb Luna kolmeteistkümnes sünnipäev, hakkab tüdruku võluvägi avalduma – ohtlike tagajärgedega. Samal ajal on Protektoraadist pärit noormees otsustanud oma inimesed Nõida tappes vabastada.

Vahelduseks on tagakaanetekst ka päris adekvaatne - ei reeda raamatu sündmusi ette (ma ei saa üles kordadest, kus raamatu lõpukulminatsioon on tagakaanel kirjutatu arust teema, millel terve raamat on kirjutatud, palun, teadke juba ette, mis kummaline sündmus raamatus saabub ja muudkui oodake, et see nüüd juhtuks), ent need asjad, mis seal öeldud, tõesti toimuvad. On lahke Nõid metsas, on beebi, kes vanematelt ära võeti ja neetud traditsionalistide poolt metsa toodi, on mees, kes otsustab Nõia tappa.

Aga lisaks on autor paljut märganud, veel rohkemat mõelnud ja kõneleb neist asjust ikka ja jälle.

Nii kerge on valetada - ning kui piisavalt valetada, hakkad ise ka uskuma, et tegelikult oli just nii.  Raamatus ei valeta ainult Pahad ja valetamine ei ole Paha - me valetame, et mitte haiget teha, me valetame, et asjad kõigi jaoks kergemaks muuta, me valetame jutu mõttega, isegi kui sõnad rangelt võttes tõesed on, me valetame palju, aga see ei tähenda, et me halvad oleksime.  Valetamine ei ole tingimata halb - kuigi kahtlemata on kergem ja puhtam elada valedeta. Lihtsalt lühikeses perspektiivis pole see samas üldse kerge. 

Inimesed unustavad. Isegi tähtsaid asju. Isegi väga tähtsaid. Mõnikord on raske mäletada, sest teema on liiga valus ja hirmus ning su mälu keerab end sedasi, et lihtsalt - ei ole meeles. Mõnikord on ohtlik mäletada, sest mälestus võib su katki teha ja enda kaitseks unustatakse. Mõnikord lähevad asjad meelest mingi hea põhjuseta - ja mõnikord tulevad nad samamoodi meelde. Mingi hea põhjuseta.

Kurbus on ohtlik jõud. Siin raamatus on see ohtlikkus otsene; saapaga näkku, kui muidu aru ei saa. On Kurbusesööja, kes naudib haigettegemist, ja kõige vähem sallib lootust. Aga kuna mina olen väljaspool raamatut oma päriselus kurbusega sina peal, tunnen teda nii hästi, kui saab, ma tean, et väidetav on tõsi. Kurbus on ohtlik. Ja kui on lootust, kasvõi tibanatuke, kasvõi pisike kõva lootusepung, ongi elu hoopis teise maiguga. Sest vaata, laialt levinud esoteerikalegend on, et ei tohi eeldada, vaid eeldamine teeb haiget, kui loodad head, saad pettuda, kui midagi ei looda, pole pettumust ja saad nautida seda, mis ON - selle asemel, et loota millegi tulemisele, mida pole ja ilmselt ei tulegi.  Mina ei ole nõus. Sest ma tean, kuidas on elada lootuseta; kuidas on elada, mõeldes: "Nojah, see ongi parim elu, midagi ei olegi ju halvasti" ja samas tunda, et nojah, olen siis nõus elama - aga absoluutselt ei kurvastaks, kui elu otsa saaks. Surm oleks SIUKE puhkus. Aga no - eks ma elan. Kunagi midagi paremaks ei lähe, aga millekski on ilmselt vaja elada ja küll inimesed oleks mu peale kurjad, kui end ära tapaksin.  Ohjah, olgu siis. Eeldus PEAB olema. Mitte selline eeldus: "Oi, täna sajab vihma, nii halb, ma tahtsin randa minna, raev ja meeleheide", aga eeldus: "Täna sajab vihma, aga kord paistab jälle päike, vihm ei ole igavene, päike ei ole igavene, ja isegi kliima üha kuumenedes tuleb mahedaid helli uduvihmapäevi. Kõik muutub, isegi mu enda raske süda saab kord kergemaks!"

Olgu, liiga selle raamatu teemast väljas jutt. Aga mulle väga meeldis, et kõik see sümboolne ja võlukunstiline, igapäevane ja tolle-maailma-luuleline oli päris minu päris kogemuste ja loogikaga haakuv. Mulle ei jäänud tunnet: "Nojah, lasteraamat, ilukirjandus, autor räägib asju, mida enamik lapsevanemaid kuulda tahab, ja enamasti tahavad inimesed kuulda asju, mida nad juba usuvad tõde olevat." Mul on vaid tunne: "JAAA!!! Nii ilusti näidatud tõde!"

Kolm ülalpool paksus kirjas ära toodud nähtust koos terve hunniku muude, ilmsemate ja tavalisematega on kokku keeratud, segi aetud ja tulemuseks on, et miski pole selge ja klaar. Või noh, on selgelt Head (kes on kõik need, kes on normaalsed, toredad, kaastundlikud jne) ja üks selgelt Halb Isik + mõned, kes on halva kaasajooksikud, aga ei ole mingit rinnet, kus head ühel pool, halvad teisel pool, võitlus ALGA!, vaid on segadik. Midagi taignataolist, kus sissepandud komponendid täiesti ettearvamatult sassi lähevad ja täiesti ootamatuid kombinatsioone moodustavad, lisafaktoriks veel, kuidas pikaealiste jaoks on mööduvad aastad pisiasi-pisiasi ja neil pole eriti mingit arusaamist sellest, kuidas kuskil mujal kellelegi teisele on 8 aastat pool igavikku. Aastate jooksul unustatakse, aetakse sassi, hoitakse end kurbuse eest, valetatakse, kuni ise ka uskuma jäädakse ja ...  Kook, mis kokku küpsetati, on äärmiselt maitsev.

Sellel, mis südamesse mahub, pole piire. Ma lootsin lugedes umbes sellist lõppu, nagu saabuski. Umbes säärast valu, helguse ja helluse vahekorda.

Mu lootus täitus.
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Järgnev pole päriselt raamatuarvustus. 
Rohkem nagu ... filosofeerimine ja mõtteline vaidlus juba surnud autoriga. 
Sest "Linn" ei olnud mulle lihtne ja meeldiv lugeda, vaid täitis mu sooviga autoriga vaielda. 
 
 
Kõige suurem, absoluutne ja fundamentaalne uskude erinevus minu ja Simaki vahel on, et minu jaoks ei ole võimalik kedagi hukutada, tehes ta õnnelikuks. 
Jaa, saab hukutada, andes talle, mida ta enda arust õnneks vajab, aga see ei ole tegelikult õnnestav, vaid piinav - ja ma isegi usun kaasa, et kui inimesel ei ole enam mingit eesmärki elus, tal ongi halb ja mõttetu olla ja elutahe kaob.
Kui pole eesmärke, on raske elada. Kuigi olla õnnelik on väga hea eesmärk, lisan omalt poolt juurde. Väga hea!
Kui teha teine päriselt ja üleni õnnelikuks, ei saa ju seda hukutamiseks arvata. Nagu ... milleks too (antud juhul inimkond) siis eksisteeris, kui mitte õnnelik olemiseks? Mis muu oleks mõte? Mis muu olekski eesmärk? Õnnelikuks saamine (mis selles raamatus selgus olema inimkeha hülgamine ja edasi elamine teiseplaneetlasena) ongi ju eesmärk ja mitte kuidagi, mitte mingi valemiga ei suuda ma näha, et miski muu saaks seda olla.
Tundub väga mannetu olla universumi president, kes ei oska ega suuda samas õnne tunda.
Brr!
 
Ja ometi on Simak sedasi kirjutanud. Kirjutanud, nagu oleksid laienemine ja kasv mingid head asjad iseeneses, inimkonna eksistentsi eesmärk, ja õnn takistuseks selle teel. 
Või noh ... suurem jagu raamatut tundus sedasi rääkivat ja arvavat. Epiloog on teisest puust, aga see on ka mitukümmend aastat hiljem kirjutatud lugu.
 
Aga enne kirjutab Simak asju stiilis "perekond on hea asi iseenesest. Kui ka paarissuhtes osalevad inimesed oleksid eraldi õnnelikumad, peab perekond sälima!" ja "vaesuse puudus halb, sest siis pole inimestel endam tahtmist tööd teha".
Muidugi, sellega olen ma nõus, et mõttetu töö tapab ja kui su tegevusel pole eesmärki, ei tee see ka sind ennast päriselt õnnelikuks. Aga sellega, et õnnelik olemine on haigus, häda ja murekoht, ei. Ma ei suuda, ma ei taha, ma ei mõista seda seisukohta. 
Nii vale!
 
Võrreldes sellega on raamatu alguses üles visatud teooria, et kõik inimesed on südames introverdid ja põrutavad omaette olema, kui saavad, üpris taltsas. Ka idee, et introvertsus äärmusena viib täieliku empaatiapuuduseni, ma saan kuidagi alla neelatud - jah, minu kogemus ütleb, et see on VALE, introverdid on pigem empaatilismad kui ekstraverdid, mitte vastupidi, aga olgu, ulmeraamat. Olgu, võtame vastu, loeme edasi.
Aga et õnn hukutab inimkonna?
 
Ma ei saa, ma ei mõista, ma ei ole nii üldse nõus!!!!
 
Jaah, ikka on sajandeid ja lausa aastatuhandeid raamatu keskmes ühe perekonna sama nime kandvad liikmed. Jah, nad on kõik mehed, nimega naisi on raamatutegelaste hulgas kaks, üpris kõrvalised tüübid, ja jälle on üks neist oluline ainult armusuhte tõttu meestegelasega. Jah, on kõnelevad ja mõtlevad koerad, Simaki tüüptunnus (kuigi tal on rohkem teoseid, kus selliseid pole, ent ütled "rääkiv koer", mõtled "Simak") ja teised planeedid, on aja- ja dimensioonida hüpped, teise maailma avanev uks, ja lahked sõbralikud tegelased, on inimesed, kes teiste olendite heaolu nimel otsustavad inimkonna sekkumisvõimalust vähendada, ennast põhimõtteliselt tappes, on isegi vaprus - aga kõik see kahvatub mu jaoks idee kõrval, et õnn saab olla hukutav. 
Simak arvab, et õnn on hukutav inimkonna olemuslikule eesmärgile ja inimkonna olemuslik eesmärk on valitseda ja laieneda - ja see eesmärk samas Simakile ei meeldi. Paha inimloomus, paha!
Nagu ... äkki ei oleks siis vaja nii rumalaid asju välja mõelda? Õnn ei saa olla hukatus, jeebus küll! Äkki ei olnud üldse vaja välja mõelda tegelasi, kes sellist rumalust usuvad?
Ja siis see väide, et inimesed on tapjad, aga näiteks koerad mitte. Massiline kõikide-liikide-taimetoitlus saab rikutud, sest INIMENE. Et end kaitsta kurja eest, peab SAMUTI olema inimene. Kiskjad on sellised nii-ja-naa, mitte päris taimetoitluse usku pööratavad, aga võime murrangut tuua, on ikka inimeses ja inimloomuses ...
Öäk.
 
Ma ei saa aru, ma ei võta vastu ja mingi sünge osa minust märgib: "Kui "Linn" on Simaki peateos, mulle Simak vist ei meeldi."
Mis on suur murrang, sest seni olin veendunud, et Simak, täpsemalt tema raamatud, meeldib mulle üpris väga.
 
Tapmine kui inimlik joon on samuti niivõrd jabur idee, et mul ei õnnestu seda kuidagi omaks võtta. 
Ainsad, kes selles raamatus on sama karmi loomuga kui inimesed, on sipelgad. Sest nad on nagu inimesed, kuigi nii teistsugused, et isegi telepaatia nendega ei toimi.
Ja lõppude lõpuks kaovad ka nemad.
Ei, lugu on omal moel terviklik ja selle suurt mastaapi ei saa eitada. Põhimõtteliselt on esitatud kogu Maa tulevikuajalugu, kuni on veel midagi, mis ajaloo-mõistesse mahub.
Kuidagi sobib sõna "Linn" mitte ainult üldpealkirjaks, vaid iga osa pealirjakski päris hästi. 
Lihtsalt osaliselt toetub kogu lugu nii absurdsetele ideedele, et ... nagu ma ütlesin: alguse "kui inimesed saaksid, nad tahaksid kõik elada looduslähedast elu kuskil maakohas" paistab üpris mõistlik. Et noh, tõepoolest, valglinnastumine ju näitab, et mingi huvi meil rohkem omaette olla on? Kuigi samas on ilmne, et osaliselt tuleneb linnade laienemine sellest, et suurem jagu inimesi ei saa endale lubada kesklinna hindu ja parem siis juba rahulik, veidi privaatne elupaik kui mõni Mustamäe.
Aga vanalinn peibutaks ikka, kui kättesaamatult kallis poleks.
Nnnnojah.
 
Muide, ma olin "Linna" enne ka korra lugenud, ent kuna ta ei jätnud mu ajju mingeid märke, unustasin kõik ära, millest jutt, ja sain sedakorda lugedes ikka nagu puuga pähe. 
Ma nüüd ei teagi, kas lugeda kohe veel Simakit, et vastik maitse tema nimega seoses suust peletada, või ei iial enam.
Ma vist ikka loen lihtsalt järgmise Simaki varsti otsa. Sest tema emotsionaalne tundlikkus ning sisemine soojus on liiga head, et nad päris maha jätta. 
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Raamat, milles kõik pisiasjad on valesti ja kokku on ikka kõik õigesti. 

Ühe lausega oluline ära öeldud, jai.

 

Kõik on valesti: jutu põhiaeg, milles ta toimub, on 6000 aastat tulevikus. Selle aja järel kannab isik Archer Sutton ikka veel perekonnanime Sutton, mida kandis tema esiisa 6000 aasta eest. 
Mõtleme oma esivanematele 6000 aasta eest. Mhmh, hästi loogiline, et nimi säilis.
6000 aasta pärast loevad nad hommikueine kõrvale ajalehti ja suitsetavad verandadel (mis on olemas) piipu. 
Raamatu üks kahest nimega naistegelasest on olemas selleks, et olemas oleks mingisugune armuliin ja vahepeal natuke suudeldaks. Teine on androidiõiguslasest natuke hull ja üdini naeruväärne matsakas maadam.
Kui on mingit infot vaja, võetakse viisori teel ühendus isikuga, kes tööna valdab sel teemal igasugust informatsiooni, ja siis tema käest saab olulise teada. Ei ole mingit võimalust viisorikõnet jälitada, see on üleni turvaline, küll aga võib töötaja emotsonaalselt sinuga juttu ajama kukkuda. 
Muidu omavahelise suhtluse jaoks helistatakse või minnakse kohale. 
On olemas "androidid", kes on muidu 100% inimesed, ainult paljunemisvõimeta, ning väga suur osa raamatust keerleb idee ümber, kas nad on või ei ole inimesed. Üldiselt Simak vist arvab, et ei ole - et nad on taagata, mida inimliik kannab, sest inimesed on evolutsioneerunud, aga "tehtud" androidid on kuidagi sellest pärandist vabad. 
Kuigi nad on tehtud täpselt inimestena, lihast, verest, kudedest, ajud on sees jne.
Tolles 6000 aastat tulevikus räägivad nad niimoodi sama inglise keelt, kui 1977, ei mingit probleemi arusaamisega, ei mingit aktsentigi, mis tuvastuks. Rääkimata sellest, et trükimasinal löödud tekst kuidagi 6000 aasta pärast raskestiloetav oleks. Hullem, Archer Stutton 6000 aasta pärast teab, et see on trükimasinal trükitud ja isegi mõtleb, et näe, palju XXXX-ga mahatõmbamisi, nagu oleks trükkija selle konkreetse masinaga mitte väga hästi tuttav. 
Neid mitteklappivaid asju on leegion ning ajuti tekib tunne, et Simak lihtsalt ei pidanud neid oluliseks. Aga eriti, ERITI inmelik oli, et ta kirjutas inimliigist kui üdini erilisest - jah, peamiselt halvas mõttes. Aga ühtne ja eriline oli Inimene ta jaoks. Jah, oli toredaid inimesi, aga ka nemad tegelesid asjadega ikkagi nurga alt "inimene ei tohi inimliigi hiilgust piirata ega rikkuda" ja kõik olulisemad tegelased, kes Inimene olemist rohkem või vähem ei toetanud, olid ise ka tegelikult mitte-päris-inimesed.  
Phmt paralleeli tuues: ei olnud olemas valgeid orjuse vastu võitlejaid - kõigis orjanduse vastastes oli ikkagi kübeke tõmmut verd, mis siis, et see vbla silma ei hakanud. 

Ja ometi - ja ometi on ses raamatus kõik õigesti. 
Sest olemuslikult, põhiliselt seisab kõik ideel, et vihmaussil on oma Saatus ja igal elusolendil, kuidas see ka tehtud, sündinud, koorunud vms ka oleks, on enda oma. Et kõik olevused väikseimast ripsloomast suurima võõrplaneetlaseni, kes laiub kuskil silmapiirist silmapiirini, on oma Saatusega ja see Saatus elab koos olevusega sünnist surmani. (Või koorumisest. Või moondearengu ma ei teagi, mis etapist alates.)
Ning raamat tegelikult räägib sellest, kuidas ühel isikul on teadmine, et nii on, ning ta tahab seda jagada - ning ajas toimub sõda, et tema sõnumit kas moonutada, sel levida lasta või takistada üldse raamatu kirjutamist. (Andestatav ennastimetlev punkt kirjanikult, kelle elu on raamatute kirjutamine: et 6000 aasta pärast veel raamatuid kirjutatakse ning need muudavad kogu galaktikat.) Ja kuna see asi on õigesti, kuna Simak tundub olevat põhiloomuselt hea inimene, kuuluvad mu jaoks kõik veidrused ja tobedused, ebausutavused ja mitteklappimised gruppi "pisiasjad, pisiasjad" ja kokku oli tegu igati hea raamatuga.
Seda enam et klappisid ajasilmuste nüansid, oli selge, et ka "androididel" on tunded ning Archer Suttoni emotsioonid püsisid loogilised. 
Olgu, kui naeruväärne armuliin välja arvata. 
Teksti loeti eesti keeles
4.2022
Triinu Meres

Hm.
HMMMMMMMM!
Ehk: järgneb lumehelbekese seisukoht. 

 

Raamatu originaal ilmus 1995 aastal. Ehk mitte nii hirmus ammu ja samas - samas just parasjagu ammu, et veider segu äärmuslikust seksismist, "naine on täiesti teistmoodi isik kui mees" ja samas märkamisest, et menstruatsioon on olemas, kreeme kasutatakse vahel asja pärast ning vägistamine on nõme, ei tunduks arusaamatu ja hirmus, vaid on just nimelt arusaadav.
meeskirjaniku looming. Meeskirjaniku, kelle teadvusse on jõudnud, et naised võivad olla lahedad, ent kes samas on üles kasvanud "naised veenuselt, mehed marsilt" õhkkonnas. 
"Lesbid on nunnukad, peded ebanormaalsed"-õhkkonnas.
"Naistele meeldib ka seks, aga üksteisega on nad aina ussid"-õhkkonnas. 
Ja siis ta on kõik selle kirja pannud ausalt ja ilustamata, sest tema nägi tollal maailma sedasi ning kirjutas ka sedasi.
See jättis mulle peamise mulje raamatust.
Jah, toimub igasugu muid asju. Poole raamatut võtab enda alla hiiglaslik võlurite vaheline reetmiste ja topeltreetmiste karussell, milles mina ei saanud kuni lõpuni päriselt aru, kes ja miks mida saavutada tahtis, mille või kelle poolt oli ja mis õieti juhtus. Aga kuna mul ei olnud ka tunnet, et ma peaksin aru saama või pooli valima, madistasid nad seal omavahel ja ma elasin kaasa Geraltile ja Cirile.
Yennefer kadus ära ja ülejäänud raamatuski ei selgunud päriselt, kuhu ta kadus ja mida tegi. 
Jasker oli selles raamatus tõlgitud Tulikaks ja kui mul õnnestus aru saada, et see on tema, ma lihtsalt leppisin selle nimega. Kuna ma ise poola keelt ei oska, võin ainult öelda, et ARVASIN Jaskieri Võilille tähendavat, aga võisin ka eksida. Äkki ongi Tulikas. 
Lihtsalt sarja vaadanud ja ennegi eesti keelde tõlgitud raamatuid lugenuna oleks mul lihtsam olnud, kui nimede osas oleks järjekindlus valitsenud.
Pluss on mul kahtlus, et kui tõlkija ei ole viitsinud varasemaid tõlkeid sirvidagi, ei ole ta väga professionaalne.

Raamatu sisulisest sisust siis samuti lõiguke: ülesehituselt on see teos erinev fantaasiakirjanduse tavalisest. Üldiselt toimub erinevate liinide ülesehitus ja lõpus on suur lahing ja andmine. Selles on natuke ülesehitust, suur andmine (mitte päris lahing, aga peaaegu) ja siis ühe tegelase teekond pärast seda. 
Too ühe tegelase teekond võtab kolmandiku raamatu lõpust ja kuigi see pole otse igav,  on kuidagi vaene tunne. Tulevärk oli juba ära, nüüd roomatakse mööda kõrbe või jälgitakse kõrvalt piinava aeglusega toimuvat võitlust. Jah, mõned napid põiked mujale teiste tegelaste kogemustesse on samuti, aga neid on vähe ja nad on lühikesed. 

Kokku jäi raamatust meelde niisiis nõme naistessesuhtumine ning kõrbes ekslemine. Ja jube idee, et naine ei vägista naist, kui see teine otse vastu ei pane, on tegu konsensusliku seksiga. Aga mees sarnases olukorras oleks küll vägistaja. 
Nagu MIDA. 
NAGU MIDA?????
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Polnud otseselt halb. Aga hea ka ei olnud üheski mulle olulises valdkonnas. Niipea, kui hakkas klišeest kõrvale minema, võttis autor kätte ja libises hästi igavatesse rööbastesse tagasi.
Valdkonnad, mida arvestasin:
* tegelased, nende karakterid.
Üheplaanilised, arenguta, ent siiski mitte täiesti skemaatilised. Phmt tunduvad inimestena, aga igavad.
* tempo - kogu aeg ühtlane madistamine. Sinna vahele jääv on nii napilt edasi antud, et ei paku enamasti mingit kergendust, samas ei muutu madin enamasti nii intensiivseks, et olla tunnetatav tipu ja kulminatsioonina.
Vahe-etapp Rushfordis oli meeldiv erand.
* romanss - võiks olla halvem. Ent võiks ka olla kuradi palju parem - praegu on osalised lihtsalt silmini armunud ja kuna nad on toredad inimesed, eks nad klapivad. Ja ühe traagiline suhteminevik tekitab natuke muresid, aga vähe-vähe. Muidu on kõik suhkruvatt, mees on seksijumal, naine orgasmijumalanna, bla-bla.
* usutavus - ma isegi ei muretse väga teemal "kuidas siis ikkagi ajarännud". Pole kirjeldatud ja ongi parem, kui et oleks. Aga igal pool on väikesi ebausutavusi, arusaamatuid kokkusattumusi, isegi sõnastatud "seal on mingi jama, kust need ajakoorinaadid tulid, et kaks rühma inimesi kriidiajastus just kokku sattuvad???" jääb lahenduseta. "Aa, see tegelane!" ja kõik. Selle tegelasega ei räägita asjast iial, ei räägita ka teistega, ei midagi.
Kuidas saab doktorikraadiga isik sedasi töötuks jääda, et sureb peaaegu nälga, sest cv-s pole möödunud mõne aasta kohta midagi öelda?
Kas sõjaväehaigla põleski maha ajaränduri sekkumise tõttu?
Kui kogu aeg oli olemas võimalus päästa ajaloolisi ürikuid ja ehteid, kui neid omast ajast minema ei viida, vaid kuskile turvalisse kohta peidetakse ja tulevikus arheoloogidele öeldakse, kus kaevata, miks seda ei tehtud?
Ja. Nii. Edasi.
See ei olnud otseselt _halb_ raamat. Aga viimased poolsada lehekülge küll sundisin end edasi lugema, sest Goodreadsi aastas loetud raamatute väljakutse tahab, et raamatu LÕPUNI loeksin. 
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

See ei ole lihtne seikluslugu. 

 

Ükskõik, kas need kolm eraldi lugu koos või eraldi. Antud hetkel pean silmas „koos”, ent võiks ka igaüht eraldi sedasi kirjeldada.

Mitte miski pole lihtne, ühene, selge – ja nii palju, kui ma olen seniseid arvustusi näinud, ei tundu mitte ainuski neist seda keerukust ja teksti nõudlikkust lugejale teadvustavat. Kiidetakse nüansseeritud tegelasi ja põnevat maailma, ent minu arust on see küll kõik õige – ent peamiselt on imeline, kuidas autor töötanud on. 

Esimene lugu on on ses osas kõige ilmsem, kõige selgem. Meil on naistegelane, kelle kohta jutu jooksul selgub, et teda on lapsest saati kasvatanud mees, kellega ta hiljem, ise täis kasvades, armusuhtesse astus ja isegi lapse sünnitas. Ja tema ise, see tegelane, ei näe üldse, KUI räme ja hirmus see kõik on, aga lugeja loeb ja on : „AAAARRRGH!” 

Kui lõpplahendus saabub, siis nii traagiline kui see tegelastele ka on, LUGEJA võib rahul olla. Tema õiglustunne on rahuldatud.

Ma olen kirjanikutööst vaimustuses, sest niimoodi mina näiteks vist ei oskaks. Et on küll positiivne tegelane, kelle pilgu läbi lahtirulluvaid sündmusi jälgitakse, ent tema pilk ei ole kõigest läbinägev, vaid vastupidi. Pimetähnid on lugejale ilmsed ja too loeb lugu, mis ei ole sama, mis tegelase arvamus sündmustest.
Samas just seetõttu, et peategelane ei ole autor, et tema vaade ei ole kuidagi Õige, on see lugu nõudlik lugemine. Eeldab lugejat, kes mõtleb ise ega ole häiritud sellest, et talle öeldavat ei saa 100% tõena võtta.

Teises loos on kasutatud sama võtet – vaatepunktitegelase tõde ei ole absoluutne tõde – ent see pole nii varjatud. Loed toimuva kohta Haldemari vaatepunktist, aga tema põlgus „väikeste” riikide ja rahvaste suhtes ja tema vaimustus Aekadionist ei ole selgelt lugeja teema. Lugejaga räägivad hoopis rohkem Etalia kahtlused, tema mõtisklused aekadionlaste täiuslikkuse ja „täiuslikkuse” üle ning Haldemari tõde ei tundu kuigi tõesena.
Päris lõpu üllatus lihtsalt keerab tema ebausaldusväärsusele veel intensiivsust juurde.

Teine lugu on kõige pikem ja ka kõige rohkem seikluslugu. Samas, kuivõrd lugeja teab pärast esimest lugu juba ette mõnesid olulisi elemente Aekadioni lõpust, on lugeda korraga põnev (KUIDAS see juhtub?) ja samas loetakse tegelikult peamiselt tegelaslugu. Kes on Haldemar, mismoodi ta mõtleb, milline on tema vaatekoht.
Selline ... tugeva sisemise vindiga värk.

Kolmandas loos läheb metamäng lugejaga veel kaugemale.
„Arvasite, et teate nüüd? Arvasite, et teil on vastused, mis on õige ja vale, mis on halb, mis hea? Tutkit!”
Kokku ON need kolm lugu üks suur ja terviklik. Viimane on vast rohkem teisi lõpetav ja kokkuvõttev – ent selle kokkuvõtteta jääks üldlugu VÄGA poolikuks.
Lõpp on vägev.
Karm on see suur lugu samuti. Mitte ühtegi lihtsat vastust. Mitte mingit pai lugejale, et mhmh, nüüd on kõik Õige ning saab korda.
Pigem: „Inimesed on inimesed on inimesed igavesti ja selle vastu pole ühtegi rohtu.”

Võibolla on see teatud moel isegi lohutav. Kõik ONGI just nii hea, kui olla saab.
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Raamat.
Oot, peaks nagu ütlema, milline, et postitusest lugejale mingit kasu oleks? 
See ei ole maailmamurdev ega hingepugev, mkmm. Aga on põnev ja mitteloll, mhmh.
 
Juhtub palju asju. Seiklused, enamasti mõnusasse dramaatilisse maagiaga aurupunk-keskkonda paigutatud. Haldjad, vampiirid, võlukunst, kaos ja kord, metallist sajajalgsed, haldjate vastane Raudne Vennaskond ja muu taoline.
Põhimõtteliselt on tegu ühe juhtumi, ühe "ülesandega", mida täidab üpris noor, üpris kaunis ja üpris võimekas raamatukoguhoidja.
(Kui ma ütlen "üpris kaunis", oletavad lugejad õigesti, et peategelane on naine, eks? Kuigi tal on assistent, kes on mees ja kahtlemata kaunis. Mitte "üpris".)
Raamatukoguhoidja ja eluohtlikud, võitlust täis seiklused, üks teise järel, ikka hullemad ja hullemad? Ebaloogiline?
Mitte kui arvestada, et Raamatukogu on paralleelmaailmade-ülene korra ja süsteemi kants. Selle agendid on üpris võimekad, kuigi nende ametlik eesmärk on jahtida raamatuid ja see peaks enamjaolt üsna ohutu olema. 
Noh, mitte alati. 
 
Tekstis on palju rohkem ja vähem selgeid viiteid erinevatele raamatutele, Arthur Conan Doyle ja Dumas, Per Gynt (oli see päriselt seal või mulle ainult tundus?) ning haldjajutud stiilis Poul Anderson. Miski ei suru end peale, kuigi mõned asjad mainitakse ka ära, ent peamiselt toimuvad seiklused. Üks ülesanne, palju pinget. 
Sedasorti seiklusraamatute traditsiooniline vorm on üha kasvav pinge ja üha kasvavad panused. Jah, ka seal on samamoodi. Pinge ja panused üha kasvavad.
Ühe olulise põhikrutski ma lugejana arvasin ära umbes 180 lk enne peaosalist. Ilmselt on süüdi mu Eesti rahvajuttudega tuttav aju. Kui asjaolu lõpuks tegelastele kohale jõudis, ega mul ei olnud väga: "No nüüüüüd sa siis viimaks taipad!" Seal oli väga lühidalt selgitatud, miks ta sellele varem ei tulnud, aga ega too taipamatus mänginud erilist rolli. Tegu polnud sündmusi käivitava sõlmpunktiga, lihtsalt ühe ehiskeeruga.  


 


Üldiselt oli raamat tore, ühtegi rämedat loogikaapsu silma ei jäänud. Ega küll maailm ka uue nurga alt paistnud, ent nii põnev, et ei saa kuidagi magama mindud, vaid vaja on veel natuke lugeda, oli küll. 
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Kiire, mõnus ja põnev. Sanderson on meisterkäsitööline, ja see on kompliment. Mees OSKAB kirjutada.  
Alati on rõõm lugeda kompetentse peategelasega lugusid ja selles raamatus on sihandane. Korraga väga osav ja samas on antud hea seletus, kuidas saab olla ühtaegu väga noor, nii umbes 13, ja oivaline. (Mis on ühtlasti peategelase sõna maagiavaldaja kohta, kuid tähendab ka "oivalist" tähenduses "imeline, suurepärane, äge".)
On mõned väga head tähelepanekud ja laused (-"... blablabla, ära saa surma, mul võtaks kuid ja kuid sellest üle saamine!" - "See oleks lühem aeg, kui minul sellest üle saamiseks kuluks!") ja mõned nutikad lahendused teemal "kuidas vältida kõige lahenemist Suure Võitluse Läbi nagu fantaasiaromaanides nii masendavalt tavaline".  
Maailm on nii oma ja ometi nii võõras, loed ja saad aru, et selle raamatu puud liigutavad end kiiresti väliste mõjurite peale, pööravad lehed kõrvale näiteks, vili kasvab nädalatega, tormid on kõigile teada tugevad ja tulevad alati ühest suunast jne. Kummalised loomad, veel kummalisemad muud olendid, rahana kasutatavad üksused on ühtlasi kasutatavad valgustitena ja väge, mis nad helendama panevad, saab tormide ajal neisse laadida. Osadest asjadest ei saanud ma täpselt aru (just see tormivalguse ja helenduskerade teema, kas ja kuidas võlujad tormivalgust tarbivad ja miks osad samas ei saa seda kätte ja kelle kirju lehm), aga ka need detailid tunduvad läbimõelduna. Lihtsalt mul oli esiteks lugedes liiga põnev, et korralikult süveneda, ja teiseks mu inglise keel nüüd täiuslikult hea ka pole.  Võisin mõnest väga olulisest poolausest üle vaadata kui "raskesti mõistetav, olgu, edasi!"  
Aa, sisu lühikokkuvõte?   
Võlutarist orb, tänavalaps, moraalne ja oportunistlik, naiivne, tark, ignorantne ja oivaline, proovib natuke aega elu uues linnas. Miks just seal, mis juhtub ja kes ta inimesena on, saab teose jooksul selgemaks.    Kõik on huvitav. Lugeja on just parasjagu peategelasest rohkem teadlik mõnedest asjadest. vähem teadlik teistest asjadest ja kokku saavutatakse hea tasakaal. 
Teksti loeti inglise keeles
Triinu Meres

Kiitustvääriv jutt. 
Võibolla on mu vaatlusvõime oma kultuuriruumis kinni. Kogumiku teine (lugemisjärjekorras esimene) Jaapani-lugu ei suutnud mu südant, hinge ... või siis lihtsalt emotsioone puudutada. Ent selles loos mõtles peategelane nagu normaalne inimene, kellest mina oma kultuuritaustaga aru saan.
Elasin täiesti kaasa noorele naisele, kes ei tahtnud sooritada au-enesetappu perekonna eest, kuhu alles pool aastat tagasi sotsiaalse edu kaalutluste tõttu abiellunud oli, tema võitlustele, tema kartmatusele ja hirmudele, talle kui inimesele.
Loo esimese poole peategelane tegeleski klannisõdade keskele sattunud noore naisena enda päästmisega erinevate sõjakoleduste eest ja tema otsustavus oli väga meeldiv. Jutt oli detailitäpne vähemalt minu harimata lääne silmale, igasugused turvistiku, kasvatuse, majade paigutuse, vaid kandetooliga väljaspool kodu liikunule hirmsa tänavarägastiku ja sõdurite hierarhia ja loomuste kirjeldused tundusid õiged, kohased. Kuskil ei tulnud "oot, see on nüüd küll meile tuttavate ettekujutuste kunstlik sellesse keskkonda surumine"-tunnet. 
 
Kui seiklusjutt muutus õuduslooks, oli seda veidi tunda - teine keskkond, veidi teistsugune kirjutusstiil, väga palju pikki hoolikaid kirjeldusi (pikk hoolikas kirjeldus elutruudest nukkudest lihtsalt kõlab juba üsna kriipivalt, eks) ja uus B-tegelane. 
Sümpaatselt kirjutatud lahe B-tegelane, usutav oma omadustekomplekti ja suhtumisega. 
Üldiselt ma õudust väga ei hinda - meetodid on nii lihtsad, kirjelda, kirjelda, vaikne ebakohasus imbub sisse - ja siis lajata täiega, arvukad terad, putukajalad, deemonlikud kriisked ja muu säärane. Teed nii ja töötab, rahvas on rahul.
Aga selles jutus on küll kasutatud täpselt neid lihtsaid meetodeid, ent tehtud seda hästi ning kuna peategelane on ikka veel seesama seiklusjutuna alanud loost tuntud otsustav noor naine, ei hakka õudus lämmatama. Seda on parasjagu, et olla stiililiselt tunda. Piisavalt, et silme ees hakkaks jaapanlik hirmsus jooksma. Aga mitte nii palju, et otsustada: ah, jälle mingi pärimuslik jura, miks mind huvitama peaks?!
Ka viimaks saabuvad-tekitavad lahendused on piisavalt loogilised. Jaapani filmidest tuttavad elemendid mängivad koos kenasti. Päris loo lõpuks pole masendavat tunnet ning samas ei anta absurdselt ebausutavat happy end-i.
Ütleksin: väga hea töö, autor!
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Kaks esimest lugu olid sellised ... hea keskpärasuse tasemel. Oli häid osi, oli "oh, kui tobe!" -osi. Kaks ülejäänud lugu olid head. Hinnaalanduseta, kuigi parem (keele)toimetus oleks ära kulunud.

Esimene lugu oli nagu jaapani õudusfilmiklisheede kogum ajaloolise jaapani kastmes mõnede toredate detailidega.
Teine lugu oli küberpunk põnevate meestegelaste ja ideega, kuidas võiks ette valmistuda kõikesuutva tehisintelligentsi tekke jaoks - ja et ta tekib, on ainult aja küsimus. Kahjuks olid naistegelased ebausutavad ja tagatipuks asus loo sees nii usutamatu ja halb armulugu, et võttis mu kujuteldavalt hindelt palli maha.
Kolmas lugu oli samuti küberpunk. Nanorobotid ja augid, võrguliidesed ja silme ette jooksvad andmed juba eelmisest jutust tuttavad ja üldiselt üleni usutavad - me oleme selgelt sellise tehnika poole teel. Ka oli loos oluline intriig, mis muuseas puudutas ka teemat "kuis toimida, kui mõnede hukk tooks kaasa paljude pääsemise" , aga polnud ebausutavaid naistegelasi ega aburdset armuteemat ja seega oli lugu palju meeldivam.
Ja neljas jutt algas nagu samuraide ajal aset leidev seikluslugu ning muutus siis õudusjutuks, mängides mõlemad osad hästi ja põnevalt ette. Jutt sisaldas viimaks ometi elusalt ja ehedalt mõjuvat naisest peategelast ning lugu oli ilusti komponeeritud, detailid välja joonistatud ning üldiselt rõõm lugeda.
Kahju, et keeletoimetaja parem ei olnud. Just sellise peaaegu väga hea loo sees nagu viimane torkavad kokku-lahku-kirjutamise vead või valesti ühilduvad sõnad väga silma kui "aga miks siis nii?!"
Teksti loeti eesti keeles