Tegelikult on see isegi loetav. Eriti haiglas, vanglas või ühistranspordis. Jõudnud veidi üle poole, tuli mulle meelde, et ma ei viibi ju üheski neist kinnipidamiskohtadest ja seega ei pea lõpuni lugema. Galaktika on suur ja lai ning kusagil on just nagu veel mõned. Galaktikas on palju erinevaid rasse, enamasti humanoidseid (välja arvatud need, kes ei ole). Tähendab, mõnedel on kõrvade all atrofeerunud lõpused, mõnedel lai, ilma ninata kalanägu jne. Ulmeline idee on selles, et mõistuslike olendite teadvused koosnevad mingitest tükikestest, umbes nagu legoklotsidest. Pärast surma lagunevad teadvused miskisse infovälja laiali ja legoklotsid lägevad ükshaaval taaskasutusse. Aga vahel jäävad tükid kokku ja satuvad niisugusel kujul uude teadvusse. Sel juhul teavad humanoidid asju, mida nad pole kunagi õppinud või kuulnud või lugenud. Üks peategelastest on inimene, tema teab palju ajamõõtjatest, veel rohkem putukatest, eriti putukate suguelust. Nii et väga paljud asjad assotseeruvad tema jaoks just sellega. Siis on miskid tüübid, kes otsivad ja püüavad selliseid kaasasündinud teadmisega humanoide. Sest mingid veel vingemad tüübid ostavad neid kokku ja pumpavad vastavate seadmetega teadvuse tühjaks, lootes, et keegi teab midagi mingist helist ja selle tekitamiseks vajalikust instrumendist. Mõnede arvates on tegemist tervet galaktikat hävitava relvaga, mõnede arvates umbes nagu kevadkülviga vms.
Kui oleks just nagu isegi mingi sisuga kosmoseooper, siis miks see mulle ei meeldinud? Arusaamatute sõnadega kirjeldatakse arusaadavaid asju, st teiste rasside aja- pikkuse- ja rahaühikuid; puudub igasugune võimalus neile mingit võrreldavat väärtust leida. Arusaadavate sõnadega kirjeldatakse arusaamatuid asju: teadmata konstruktsiooniga kosmosesõiduki tööpõhimõtteid ja remontimist; teadvusest eelmiste elude mälestuste otsimist jms. Sugugi harvad pole ka arusaamatute asjade kirjeldamised arusaamatute sõnadega. Tagatipuks on maalasest putukamäletajal kaasas juhm sõber ja koos veavad nad kõikjal kaasas purki marineeritud kurkidega. Üldse ei ole naljakas, aga eriti juhmid arvustajad on leidnud selles paralleeli Hitchhikeri rätikuga.
Kui oleks just nagu isegi mingi sisuga kosmoseooper, siis miks see mulle ei meeldinud? Arusaamatute sõnadega kirjeldatakse arusaadavaid asju, st teiste rasside aja- pikkuse- ja rahaühikuid; puudub igasugune võimalus neile mingit võrreldavat väärtust leida. Arusaadavate sõnadega kirjeldatakse arusaamatuid asju: teadmata konstruktsiooniga kosmosesõiduki tööpõhimõtteid ja remontimist; teadvusest eelmiste elude mälestuste otsimist jms. Sugugi harvad pole ka arusaamatute asjade kirjeldamised arusaamatute sõnadega. Tagatipuks on maalasest putukamäletajal kaasas juhm sõber ja koos veavad nad kõikjal kaasas purki marineeritud kurkidega. Üldse ei ole naljakas, aga eriti juhmid arvustajad on leidnud selles paralleeli Hitchhikeri rätikuga.