Paar kuud tagasi arvustasin siin Chris Robersoni juttu “Death on the Crosstime Express” ja ütlesin, et ülejäänud antoloogia kohta ei oska veel midagi arvata. Olles raamatu nüüd läbi lugenud, peab tunnistama, et Robersoni lugu osutus siin üheks parimaks. Peamiseks probleemiks tundub olevat koostaja seatud mahupiirang, sest korraga mahlaka ulmelise maailma ja sisuka intriigi välja arendamiseks ei jätku lihtsalt ruumi; enamasti kannatavad mõlemad. Muidugi võib õigustatult(?) väita, et tüüpiline ulmekirjanik lihtsalt ei oska krimilugu kirjutada, aga isegi üks autorite hulka ära eksinud päris krimikirjanik ei tule ülesandega toime. Mitmel puhul tekib kiusatus öelda, et “autori loominguga edasi tutvuma see küll ei kutsu”, aga ka mulle juba tuntud kirjanikud on selliste käkkidega esindatud, et siit ei tasu küll mingeid järeldusi teha.
Suurem osa lugudest on silmnähtavalt tellimise peale valmis visatud; on mingi ulmeline element, on mingi krimielement ja nende vahel puudub enamasti igasugune seos. Uurija lahendab kuriteo poolkogemata, sest kurjategija jätab lahkelt maha mingi asitõendi, mida tõlgendatakse just nii, nagu autorile parajasti parim tundus, ja kõik ülejäänud variandid jäävad läbi kaalumata. Keegi isegi ei vihja sellisele võimalusele. (Mitmel korral tähendab uurija küll sügavamõtteliselt, et “tegelikult on kõik palju keerulisem, aga mis mina vaenelaps siin ära teha saan”.) Rahule jäin ma ainult mõne looga ja neist enamikku ühendab autorite soovimatus mingit eriti värvikat sündmuspaika välja mõelda, valides selle asemel meile tuttava maailma või selle otsese tuletise. Need lood on seetõttu küllaltki väheulmelised ja tavakirjanduslikud, mis pole ju ka hea lahendus.
“Crosstime Expressi” ei hakka ma siinkohal uuesti tutvustama, seega…
…alustame raamatu kõige halvemast loost, saab risu jalust ära. “Murder in Geektopia” on napist mahust hoolimata erakordselt tüütu jahumine maailma teemal, kus eelmise sajandi algul tulid võimule nohikud ja tänu nende pingutustele on sõda ja kuritegevus täiesti kadunud. See peaks meeldima neile, kelle arvates “Ready Player One” lugeda kõlbas, Di Filippo jutt koosneb samamoodi 95% ulatuses viidetest popkultuurile. Pole vaja öeldagi, et süžee on hästi abitu.
Kolm lugu käsitlevad maailmu, kus ühed või teised põlisrahvad jäid vallutustest puutumata ja võtsid eurooplaste asemel juhtrolli.
“Running the Snake” leiab aset alternatiivses Britannias, mis on tõepoolest britilik (st keldid tõrjusid mandrirahva sissetungi edukalt ja kuninganna käib ringi, sinerõikaga värvitud tissid paljad). Lollide lüpsmiseks uue kultuse asutanud sulikamp satub plindrisse, kui nende templis sureb tähtis ülik ja süüdlaseks tundub olevat seal jumalusena teeniv tohutu madu. Papjeemašeest marionetil küll mürgihambad puuduvad, aga eks sa tõesta kohtu ees, et sa pole kaamel… Lahendus on triviaalne ja ainus, mida selle loo puhul positiivset võib leida, on ehk humoorikas toon, mis IMHO kaldub pigem jantlikkuse poole.
“Sacrifice” on ainus lugu selles antoloogias, mille autoriks päris krimikirjanik, aga ausalt öeldes oli selle sisu mul arvustuse kirjutamise ajaks nii põhjalikult meelest läinud, et pidin raamatust järgi vaatama. Asteekide mail toimuv lugu on edasi antud eurooplase silme läbi, kellele ei mahu kuidagi pähe, millise rahuga kohalikud pidevat inimeste ohverdamist võtavad. Vähe sellest, et ohverdatakse sõjavange ja kurjategijaid, ka printsess, kellele ta euroopalike kombeid ja inglise keelt õpetab, on nõuks võtnud end lähemal ajal ohverdada lasta. Maailm peab ju edasi kestma… Krimilugu keerleb Hiina konsuli poja ümber, kes ei surnud teps mitte vabatahtlikult.
Ka Buckelli loos “The People’s Machine” kohtame asteeke (mehhikaid), ehkki peategelaseks on seekord mõrva uurimiseks Euroopasse sõitnud asteegi ülik. Keegi püüab asteeke süüdi lavastada; asjasse on segatud mehaanilised arvutid ja vangivõetud nuhkidele loengut pidada armastavad revolutsionäärid.
Veel ühe rühma moodustavad lood, mis küll toimuvad mingil määral meile harjumuspärases euroopalikus keskkonnas, aga selleni on viinud hoopis teistsugused arengud.
“Fate and the Fire-lance” leiab aset dramaatiliselt lahknenud maailmas, mida autor pole vaevunud tegelikult väga erinevaks kirjutama. Rooma impeerium on kahekümnenda sajandi alguses ikka veel alles, aga sellegipoolest ähvardab puhkeda maailmasõda, kui 1914. aastal tapetakse ertshertsog Franz… vabandust, hoopis Rooma keisri poeg Gavrilo Princip. Süüdlane tunnistab kohe üles, kui sellele pisutki vihjata; tema süüd pole küll võimalik tõestada, mis vabandab sellist käitumist mõnevõrra, aga totakas lugu on see sellegipoolest.
Holy infodump, Batman! “The Sultan’s Emissary” autor pole end tausta kirjeldamisel tagasi hoidnud ja julgelt pool tekstist on lihtsalt ajalooloeng. Musulmannid vallutasid keskajal pea kogu Euroopa ja Ameerikad pealekauba, ja nüüd on sultani saadik iseseisvaks jäänud Suurbritannias tapetud. Süüdlaseks tundub olevat kristlane… Ehkki sellises plahvatusohtlikus situatsioonis ootaks, et poliitika mängib tõenditest olulisemat rolli, ei osuta autor sellele üldse tähelepanu.
Kõige ulmelisem ja ühtlasi mõnes mõttes suvalisem lugu siin on “Via Vortex”, mille komponentidel puudub igasugune nähtav seos. Et Vereinigten Staaten von Amerika on saksakeelne, on sellises raamatus muidugi enesestmõistetav, aga Meaney on oma maailma õnnistanud ka ebahariliku füüsikaga — prioriteetne side toimub mingisuguse keeriselise tehnoloogia abil, mis võimaldab ka teleportatsiooni. Ehkki selline reisimismoodus maksab ränka raha, on veelgi pelutavamaks teguriks see, kuidas juppideks võetud inimene sihtkohas uuesti kokku pannakse. Üsna võigas lugu… Abitut lõpplahendust poleks siia üldse vaja olnud, pigem võinuks otsad lahtiseks jätta ja rohkem õudusele rõhuda. Teistsugusest ajaloost hoolimata ei suuda autor vastu panna kiusatusele sisse tuua meie maailma nähtuste analoogid (Einstein on sama kuulus kui meil ja Empire State Building on ka olemas, ehkki Toweri nime all).
“The Adventure of the Southsea Trunk” kuulub järgmisse luguderühma, mis leiavad aset väga tuttavas USAs või Suurbritannias, millele on mingi vint peale keeratud. Alguses tundub, et McDevitt on asja teistest tõsisemalt võtnud ja esimese vihje, et midagi on korrast ära, saame siis, kui Sherlock Holmesi loojana mainitakse hoopis kedagi kahekümne esimese sajandi kirjanikku… aga siis laguneb süžee jälle koost, müsteerium saab triviaalse lahenduse ja põneva sissejuhatuse tagant paljastub midagi hoopis nürimat.
“Worlds of Possibilities” on esmapilgul paljulubav lugu, kus juba aastaid surnud olnud mafiooso värske laiba avastanud politseinikud jooksevad ringi nagu peata kanad, ehkki nagu autor peagi avaldab, on paralleelmaailmade olemasolu neile hästi teada ja nendevaheline reisimine kui mitte just tavaline, siis igal juhul võimalik. Miks Cadigan lugejat nii saamatult alt tõmmata üritas, ei oska mina öelda.
Samamoodi mafioosolaipade teemaline “Chicago” on rumalavõitu lugu alternatiivsest Al Capone’ist ja tema kloonidest.
“Conspiracies: A Very Condensed 937-Page Novel” räägib sellest, kuidas ametiühinguboss Jimmy Hoffa mitte mõrvati, vaid tulnukate poolt rööviti, ja millise segaduse ta nende juures korraldas. Tüüpiline Resnick. Mulle Resnick ei meeldi.
“The Blood of Peter Francisco” on üks antoloogia kolmest parimast loost, niivõrd-kuivõrd see midagi ütleb. Väga peavooluline tekst, kus ajaloo alternatiivsust on raske märgata, kui konkreetse ajajärguga lähedalt tuttav pole. Mina oma väikese kalaaruga ei taibanud toimuvast mõhkugi. Muidu väldib Park teistega samasse ämbrisse astumist edukalt, sest pole mingit krimilugu püüdnudki arendada — tegevus on edasi antud kurjategija kaasosalise silme läbi. Kes vihjed ära tabab, võiks seda ehk nautidagi.
“G-Men” ei püüa midagi väga uudset välja mõelda; maailm on ilmselgelt meie oma ja õigupoolest on ajaloo lahknemisest möödas ainult paar tundi, nii et midagi ebaharilikumat hakkab juhtuma alles vahetult loo lõpus. Linnaosast, mis on tuntud kahtlasevõitu seksuaalsusega härrasmeeste külaskäikude poolest, leitakse kaks väga ootamatut laipa ja asja kinnimätsimise katsed viivad selleni, et kuuekümnendate USA poliitiline maastik tõotab hoopis teistsuguseks kujuneda… Ameeriklasi kõnetab see kahtlemata rohkem kui siinset rahvast. Igati hästi kirja pandud, aga paraku napib ulmelisust siingi.
Stirlingi lugu “A Murder in Eddsford” võiks iseloomustada kui pastoraalset olupildikest laibaga. Juba alguses oli mul tunne, et see kuulub Emberverse’i sarja, ja autor kinnitas seda peagi. (Sarjaga ei pea tuttav olema, et loost aru saada — mina tean sellest ainult kuulu järgi ja autor poetab teksti piisavalt infot, et midagi segaseks ei jääks.) Toimumispaigaks on meie oma maailm, lihtsalt (mõneti ebaharilikul moel) postapokalüptiline, ja selle tuttavlikkus võimaldab tausta kirjeldamise suuremalt jaolt vahele jätta, mis jätab rohkem ruumi loo enese jaoks. Ehkki süüdlase arvasin ma väga varakult ära, näitab see pigem, et süžee on loogiline ja autor ei ürita lugejat alt tõmmata. Minu lemmik selles antoloogias, mis on lisaks kirjanduslikule kompetentsusele ka traditsioonilisel moel selgelt ulmeline.
Ehkki enamik antoloogia jutte on nii lihtsad, et peale sisukokkuvõtte polegi nende kohta midagi öelda, osutus arvustuse kirjutamine üllatavalt vaevaliseks ja aeganõudvaks. See on lihtsalt nii hall raamat; siin pole midagi, mis vaimustust tekitaks, ega ka midagi, mis eriti närvi ajaks ja sõimu vääriks. Kokkuvõttes meenutab see pigem suvalist jutuvõistluse-Täheaega kui kogenud koostaja viiendat antoloogiat. Hea küll, ma liialdan natuke, sest autorid on suuremalt jaolt ikkagi professionaalid ja elementaarne kirjaoskus on kõigil olemas, aga lugeda pole seda siiski mõtet. Kes minu hinnangut ei usalda ja tahab ise pilgu peale visata, leiab selle Internet Archive’i e-raamatukogust (lugemiseks peab konto registreerima).
Suurem osa lugudest on silmnähtavalt tellimise peale valmis visatud; on mingi ulmeline element, on mingi krimielement ja nende vahel puudub enamasti igasugune seos. Uurija lahendab kuriteo poolkogemata, sest kurjategija jätab lahkelt maha mingi asitõendi, mida tõlgendatakse just nii, nagu autorile parajasti parim tundus, ja kõik ülejäänud variandid jäävad läbi kaalumata. Keegi isegi ei vihja sellisele võimalusele. (Mitmel korral tähendab uurija küll sügavamõtteliselt, et “tegelikult on kõik palju keerulisem, aga mis mina vaenelaps siin ära teha saan”.) Rahule jäin ma ainult mõne looga ja neist enamikku ühendab autorite soovimatus mingit eriti värvikat sündmuspaika välja mõelda, valides selle asemel meile tuttava maailma või selle otsese tuletise. Need lood on seetõttu küllaltki väheulmelised ja tavakirjanduslikud, mis pole ju ka hea lahendus.
“Crosstime Expressi” ei hakka ma siinkohal uuesti tutvustama, seega…
…alustame raamatu kõige halvemast loost, saab risu jalust ära. “Murder in Geektopia” on napist mahust hoolimata erakordselt tüütu jahumine maailma teemal, kus eelmise sajandi algul tulid võimule nohikud ja tänu nende pingutustele on sõda ja kuritegevus täiesti kadunud. See peaks meeldima neile, kelle arvates “Ready Player One” lugeda kõlbas, Di Filippo jutt koosneb samamoodi 95% ulatuses viidetest popkultuurile. Pole vaja öeldagi, et süžee on hästi abitu.
Kolm lugu käsitlevad maailmu, kus ühed või teised põlisrahvad jäid vallutustest puutumata ja võtsid eurooplaste asemel juhtrolli.
“Running the Snake” leiab aset alternatiivses Britannias, mis on tõepoolest britilik (st keldid tõrjusid mandrirahva sissetungi edukalt ja kuninganna käib ringi, sinerõikaga värvitud tissid paljad). Lollide lüpsmiseks uue kultuse asutanud sulikamp satub plindrisse, kui nende templis sureb tähtis ülik ja süüdlaseks tundub olevat seal jumalusena teeniv tohutu madu. Papjeemašeest marionetil küll mürgihambad puuduvad, aga eks sa tõesta kohtu ees, et sa pole kaamel… Lahendus on triviaalne ja ainus, mida selle loo puhul positiivset võib leida, on ehk humoorikas toon, mis IMHO kaldub pigem jantlikkuse poole.
“Sacrifice” on ainus lugu selles antoloogias, mille autoriks päris krimikirjanik, aga ausalt öeldes oli selle sisu mul arvustuse kirjutamise ajaks nii põhjalikult meelest läinud, et pidin raamatust järgi vaatama. Asteekide mail toimuv lugu on edasi antud eurooplase silme läbi, kellele ei mahu kuidagi pähe, millise rahuga kohalikud pidevat inimeste ohverdamist võtavad. Vähe sellest, et ohverdatakse sõjavange ja kurjategijaid, ka printsess, kellele ta euroopalike kombeid ja inglise keelt õpetab, on nõuks võtnud end lähemal ajal ohverdada lasta. Maailm peab ju edasi kestma… Krimilugu keerleb Hiina konsuli poja ümber, kes ei surnud teps mitte vabatahtlikult.
Ka Buckelli loos “The People’s Machine” kohtame asteeke (mehhikaid), ehkki peategelaseks on seekord mõrva uurimiseks Euroopasse sõitnud asteegi ülik. Keegi püüab asteeke süüdi lavastada; asjasse on segatud mehaanilised arvutid ja vangivõetud nuhkidele loengut pidada armastavad revolutsionäärid.
Veel ühe rühma moodustavad lood, mis küll toimuvad mingil määral meile harjumuspärases euroopalikus keskkonnas, aga selleni on viinud hoopis teistsugused arengud.
“Fate and the Fire-lance” leiab aset dramaatiliselt lahknenud maailmas, mida autor pole vaevunud tegelikult väga erinevaks kirjutama. Rooma impeerium on kahekümnenda sajandi alguses ikka veel alles, aga sellegipoolest ähvardab puhkeda maailmasõda, kui 1914. aastal tapetakse ertshertsog Franz… vabandust, hoopis Rooma keisri poeg Gavrilo Princip. Süüdlane tunnistab kohe üles, kui sellele pisutki vihjata; tema süüd pole küll võimalik tõestada, mis vabandab sellist käitumist mõnevõrra, aga totakas lugu on see sellegipoolest.
Holy infodump, Batman! “The Sultan’s Emissary” autor pole end tausta kirjeldamisel tagasi hoidnud ja julgelt pool tekstist on lihtsalt ajalooloeng. Musulmannid vallutasid keskajal pea kogu Euroopa ja Ameerikad pealekauba, ja nüüd on sultani saadik iseseisvaks jäänud Suurbritannias tapetud. Süüdlaseks tundub olevat kristlane… Ehkki sellises plahvatusohtlikus situatsioonis ootaks, et poliitika mängib tõenditest olulisemat rolli, ei osuta autor sellele üldse tähelepanu.
Kõige ulmelisem ja ühtlasi mõnes mõttes suvalisem lugu siin on “Via Vortex”, mille komponentidel puudub igasugune nähtav seos. Et Vereinigten Staaten von Amerika on saksakeelne, on sellises raamatus muidugi enesestmõistetav, aga Meaney on oma maailma õnnistanud ka ebahariliku füüsikaga — prioriteetne side toimub mingisuguse keeriselise tehnoloogia abil, mis võimaldab ka teleportatsiooni. Ehkki selline reisimismoodus maksab ränka raha, on veelgi pelutavamaks teguriks see, kuidas juppideks võetud inimene sihtkohas uuesti kokku pannakse. Üsna võigas lugu… Abitut lõpplahendust poleks siia üldse vaja olnud, pigem võinuks otsad lahtiseks jätta ja rohkem õudusele rõhuda. Teistsugusest ajaloost hoolimata ei suuda autor vastu panna kiusatusele sisse tuua meie maailma nähtuste analoogid (Einstein on sama kuulus kui meil ja Empire State Building on ka olemas, ehkki Toweri nime all).
“The Adventure of the Southsea Trunk” kuulub järgmisse luguderühma, mis leiavad aset väga tuttavas USAs või Suurbritannias, millele on mingi vint peale keeratud. Alguses tundub, et McDevitt on asja teistest tõsisemalt võtnud ja esimese vihje, et midagi on korrast ära, saame siis, kui Sherlock Holmesi loojana mainitakse hoopis kedagi kahekümne esimese sajandi kirjanikku… aga siis laguneb süžee jälle koost, müsteerium saab triviaalse lahenduse ja põneva sissejuhatuse tagant paljastub midagi hoopis nürimat.
“Worlds of Possibilities” on esmapilgul paljulubav lugu, kus juba aastaid surnud olnud mafiooso värske laiba avastanud politseinikud jooksevad ringi nagu peata kanad, ehkki nagu autor peagi avaldab, on paralleelmaailmade olemasolu neile hästi teada ja nendevaheline reisimine kui mitte just tavaline, siis igal juhul võimalik. Miks Cadigan lugejat nii saamatult alt tõmmata üritas, ei oska mina öelda.
Samamoodi mafioosolaipade teemaline “Chicago” on rumalavõitu lugu alternatiivsest Al Capone’ist ja tema kloonidest.
“Conspiracies: A Very Condensed 937-Page Novel” räägib sellest, kuidas ametiühinguboss Jimmy Hoffa mitte mõrvati, vaid tulnukate poolt rööviti, ja millise segaduse ta nende juures korraldas. Tüüpiline Resnick. Mulle Resnick ei meeldi.
“The Blood of Peter Francisco” on üks antoloogia kolmest parimast loost, niivõrd-kuivõrd see midagi ütleb. Väga peavooluline tekst, kus ajaloo alternatiivsust on raske märgata, kui konkreetse ajajärguga lähedalt tuttav pole. Mina oma väikese kalaaruga ei taibanud toimuvast mõhkugi. Muidu väldib Park teistega samasse ämbrisse astumist edukalt, sest pole mingit krimilugu püüdnudki arendada — tegevus on edasi antud kurjategija kaasosalise silme läbi. Kes vihjed ära tabab, võiks seda ehk nautidagi.
“G-Men” ei püüa midagi väga uudset välja mõelda; maailm on ilmselgelt meie oma ja õigupoolest on ajaloo lahknemisest möödas ainult paar tundi, nii et midagi ebaharilikumat hakkab juhtuma alles vahetult loo lõpus. Linnaosast, mis on tuntud kahtlasevõitu seksuaalsusega härrasmeeste külaskäikude poolest, leitakse kaks väga ootamatut laipa ja asja kinnimätsimise katsed viivad selleni, et kuuekümnendate USA poliitiline maastik tõotab hoopis teistsuguseks kujuneda… Ameeriklasi kõnetab see kahtlemata rohkem kui siinset rahvast. Igati hästi kirja pandud, aga paraku napib ulmelisust siingi.
Stirlingi lugu “A Murder in Eddsford” võiks iseloomustada kui pastoraalset olupildikest laibaga. Juba alguses oli mul tunne, et see kuulub Emberverse’i sarja, ja autor kinnitas seda peagi. (Sarjaga ei pea tuttav olema, et loost aru saada — mina tean sellest ainult kuulu järgi ja autor poetab teksti piisavalt infot, et midagi segaseks ei jääks.) Toimumispaigaks on meie oma maailm, lihtsalt (mõneti ebaharilikul moel) postapokalüptiline, ja selle tuttavlikkus võimaldab tausta kirjeldamise suuremalt jaolt vahele jätta, mis jätab rohkem ruumi loo enese jaoks. Ehkki süüdlase arvasin ma väga varakult ära, näitab see pigem, et süžee on loogiline ja autor ei ürita lugejat alt tõmmata. Minu lemmik selles antoloogias, mis on lisaks kirjanduslikule kompetentsusele ka traditsioonilisel moel selgelt ulmeline.
Ehkki enamik antoloogia jutte on nii lihtsad, et peale sisukokkuvõtte polegi nende kohta midagi öelda, osutus arvustuse kirjutamine üllatavalt vaevaliseks ja aeganõudvaks. See on lihtsalt nii hall raamat; siin pole midagi, mis vaimustust tekitaks, ega ka midagi, mis eriti närvi ajaks ja sõimu vääriks. Kokkuvõttes meenutab see pigem suvalist jutuvõistluse-Täheaega kui kogenud koostaja viiendat antoloogiat. Hea küll, ma liialdan natuke, sest autorid on suuremalt jaolt ikkagi professionaalid ja elementaarne kirjaoskus on kõigil olemas, aga lugeda pole seda siiski mõtet. Kes minu hinnangut ei usalda ja tahab ise pilgu peale visata, leiab selle Internet Archive’i e-raamatukogust (lugemiseks peab konto registreerima).