K Chess

Graham Hancock oli kunagi kaheksakümnendate lõpus päris mõnus mees, valutas südant Kolmanda Maailma pärast ja kirjutas imperialistide mahhinatsioone paljastavaid artikleid. Aga mingil hetkel hakkas talle tunduma, et “ametlik” ajalookäsitlus on täis vastukäivusi, ja sealt edasi läks kõik allamäge. Ta muudkui leidis/leiutas uusi tõendeid, küll sellest, et tuntud ehitised (nagu sfinks ja Giza püramiidid) pärinevad jääajast, küll sellest, et kunagi eksisteeris meie planeedil hävinud supertsivilisatsioon. Eriti naljakas on sealjuures see, et ta on oma kronoloogiat korduvalt muutnud, kinnitades iga kord, et iidsed ehitised (templid, püramiidid, kiviringid, mullakünkad) on ülitäpselt orienteeritud konkreetsetele taevakehadele konkreetsetel aastatel. Ta ei vaevu selgitama, kuidas tal õnnestub tähti või päikest veenda asukohta muutma, kui ta korraga järeldusele jõuab, et see või teine ehitis valmis tegelikult sajandeid hiljem.

Kuldne aeg asub alati minevikus, ole sa marurahvuslane või lillelaps, ja pole raske näha, miks ka Hancocki tuhandete aastate taha tõmbab — kui oma väljamõeldis eelajalukku paigutada, võib alati öelda, et kõik tõendid on tänaseks hävinud. Hancock läheb veel kaugemale ja väidab konkreetselt, et tema tsivilisatsioon sai otsetabamuse komeediga ja sellest ei jäänud ühtainust mutrit ka alles. Vähesed ellujäänud rändasid laia maailma ja hakkasid karvastele metsinimestele õpetama, kuidas kive riita laduda ja savitahvlitele kriksadulle joonistada. Tema auks peab ütlema, et erinevalt paljudest teistest vandenõuteoreetikutest hoiab ta tulnukatest eemale ja tema iidne supertsivilisatsioon on puhtalt maist päritolu. Ufoloogiale kõige lähemale jõudis ta “Marsi müsteeriumis”, kus ta räägib Marsil asuvatest püramiididest ja sfinksist (varasematest palju parema kaameraga Mars Global Surveyor polnud raamatu ilmumise ajaks veel jõudnud seda piirkonda pildistada) ning spekuleerib, et sealne tsivilisatsioon hävis asteroiditabamuse tagajärjel.

Kui üheksakümnendatel oli Hancock lihtsalt ülemäära elava fantaasiaga tüüp, kes suutis tänu kõrgele intellektile ja suurele lugemusele kõiksugu veidratele ideedele põhjendusi leiutada, siis hiljem hakkas ta pidurdamatu narkootikumide tarbimise tõttu uskuma, et tema luulud on tõelisemad kui tegelikkus ise. Kanep, nagu ta tunnistab, tekitas tal lihtsalt paranoiat, aga tosinkond aastat tagasi hakkas ta päris karme hallutsinogeene panema ja nüüd ei saa temaga enam inimese moodi rääkida, sest ta on sisuliselt religioosne fanaatik, kes järgib oma ainulaadset pühakirja.

Mind ennast vaktsineeriti kõiksugu ebateaduslike lolluste vastu varajases nooruses, kui ma leidsin umbes kümneaastasena vana Horisondi, milles räägiti (eel)ajaloolistest kontaktidest tulnukatega. Otsisin ka artikliseeria ülejäänud osad üles ja pettumus oli suur, kui selle lõpetas ümarlaud, kus teadlased kogu asjale (mis oli refereeritud mingist von Dänikeni raamatust) vee peale tõmbasid. Kuidas see nii juhtus, et seda imperialistlikust riigist pärit antikommunistlikku šarlatani üldse avaldama hakati, rääkimata sellest, et seeria lõpuni ilmus, on siiani raske mõista. Aga muidugi õppisin sel moel varakult ära, et “põnev” ja “tõelevastav” ei ole teps mitte identsed kategooriad. (Eesti ulmefännile tuleb siinkohal ilmselt meelde Tiit Tarlapi “Äraneetute pärijad”, mille autor ei saanudki seda õppetundi selgeks.)

Romaan? Romaanist pole mõtet rääkida, see lihtsalt kordab Hancocki luulusid ilukirjanduslikus vormis. Märksõnadeks kõrgematel sagedustel vibreeriv peenmateeria, ajarännakud, astraalprojektsioon, kõrgemad olendid — ja muidugi annavad šamanistlike hõimude kasutatavad hallutsinogeenid otsese ligipääsu kõrgemale tõele, mille meie materiaalne õhtumaa on hüljanud. Siinsamas Eestiski on imelapsi, kelle sulest purskub sarnaste üllitiste vahutav juga. Stiililt on tekst üllatavalt abitu, palju kehvem kui tema mitteilukirjanduslikud raamatud, meenutades kõige rohkem Dan Browni. Browniga seob teda ka armastus hakitud tegevustiku vastu (pehmekaanelises väljaandes on 343 lehekülge ja sinna mahub ära 99 peatükki). Kaks püüdlikult vaheliti laotud tegevusliini toimuvad vastavalt neandertallaste-aegses minevikus ja tänapäeval ning saavad kokku alles lõpupoole, ehkki autor vihjab jõuliselt, et suur kurjam on mõlemas sama. Ma lugesin algusest kümmekond peatükki, lõin siis käega ja hakkasin sirvima, et süžeest mingit aimu saada.

Ehkki loo lõpp jääb õhku rippuma, pole sellele siiski järge ilmunud. Neandertallaste asemel hakkasid Hancockile meeldima asteegid ja eurooplaste sissetungi aegsest Mehhikost on ta kirjutanud juba kolm romaani.

Toivo Laan on seni avaldanud paar luulekogu ja mälestusteraamatu “Naerdes läbi pisarate ehk 3700 km jalgsi läbi laguneva NSVL-i”, kõik omakirjastuslikud. Ehkki “Ajamasina” põhjal pidasin teda teismeliseks, on ta Esteri andmeil sündinud 1966. aastal. Oma tõenäoliselt esimest ulmejuttu (suure kirja ja lopsaka reavahe kiuste 44 lehekülge) pidas ta nii oluliseks, et lasi selle Reaktorisse või Algernoni saatmise asemel paberile trükkida ja läikivate kaante vahele köita.

Juba esimeses lauses kostitatakse meid tõdemusega, et “sellest ajast on palju möödunud”, ja umbes samas kvaliteedis jätkub tekst lõpuni välja. Keelekasutus on tähelepanuväärselt abitu ja süžeed, niipaljukest kui seda on, ei saa kindlasti ülemäärases koherentsuses süüdistada. Ehkki ma olen kindel, et valmiskirjutamise ja trükkisaatmise vahel ei lugenud keegi teksti üle, on seal napilt kirjavigu, ainult kaks jalutama läinud jutumärki hakkasidki silma.

Peategelase vend Jaak jääb lapsepõlves rängalt haigeks ja tervenedes on ta korraga võimeline sooritama matemaatilisi vägitegusid nagu peast keerukate võrrandite lahendamine ja päevade kaupa pii komakohtade tsiteerimine. Mingite ebamääraste mahhinatsioonide tulemusena (põrandalaua alt leitud notariaalselt kinnitamata testament) saab ta vanavanemate talu omanikuks, paneb sellele nimeks Tulnuka ja kaob siis mõneks ajaks ära. Kui ta jälle välja ilmub, demonstreerib ta sugulastele teleportatsiooniväravat ja selgitab, et käib kauges galaktikas kulla ja vääriskividega kaetud planeedilt nodi toomas. Osa sellest kingib ta ka neile, vannutades kõiki saladust pidama.

Tegevus leiab aset… kurat teab millal. Ilmselt muutis autor mingil hetkel meelt ja otsustas tegevuse sajandi-paari tagant tänapäeva tuua, aga Jaagul käiakse külas saaniga ja varsti peale seda saadab peategelane kellelegi Liinale kosjaviinad, lootuses, et pudel tuleb tagasi tühjaksjoodult, kaela külge seotud kihlust sümboliseerivad kindad. (Samal päeval on salapärasele Liinale viinad saatnud ka Jaak ise. Mõlemad pudelid tuuakse puutumatult tagasi ja nagu välja tuleb, on Liina otsustanud leivad ühte kappi panna hoopis kellegi Mariga.)

Mingil hetkel hakkab peategelane enesestmõistetaval toonil rääkima Jaagu ajamasinast, millest pole kuni selle hetkeni sõnagi juttu olnud — ma lappasin eelnenud leheküljed mitu korda läbi ja autor tõepoolest unustas selle sisse tuua. Sugulastele peetud “perekonverentsil” räägib Jaak ainult kosmoses rändamisest.

Süžee on heitlik; korraga otsustab peategelane ülikooli astuda, teeb eksamid ära, joob end täis ja veedab… kaks nädalat kaineris? Selline mulje neist paarist lausest igatahes jääb. Sealt välja saades võtab ta pähe, et joomingu käigus kohatud tudeng Anneli on nüüd tema uus elu armastus, ja ehkki ta ei tea neiu aadressi, õnnestub tal tegevuspaigaks olevas tänavanimede ja majanumbriteta linnas täpselt õige paneelmajakorter üles leida. (Miks autor otsustas, et nimede järgi Eestis asuv linn peaks nii jaapanipärane olema, jääb selgusetuks.) Anneli ukse taga laseb ta kella just siis, kui too trepist üles tulles tema selja taha jõuab. Nagu selgub, on Annelil tegelikult elukaaslane, kes aga haihtub seletamatul kombel (tõepoolest seletamatul, Anneli ise on ka hämmingus) ja nüüd saab peategelane hakata tegema ettevalmistusi ROMANTILISEKS AJAREISIKS! Oma reisikaaslast hoiatama ta ei vaevu.

Romantiline ajareis 13. sajandi Inglismaale ei kesta kaua, sest peategelast lastakse pea otsekohe mürgitatud nooltega — autor peab vajalikuks mainida, et mürk pärineb konnalt, kes suri välja juba 14. sajandil, ning see koos noolevarte radiosüsinikanalüüsil saadud tulemustega äratab muidugi (muidugi!) politsei tähelepanu. Tõsi küll, anakronistlike nooltega pihtasaamine ei ole ebaseaduslik, nii et suuremaid probleeme sellest ei teki. Muide, päästeretkel peategelase ja tema kallikese äratoomiseks osaleb koos Jaaguga viiskümmend kolmekäelist tulnukat.

Sündmusi jätkub piisavalt, et ma saaksin arvustuse neid ümber jutustades vabalt kolm-neli korda pikemaks venitada, aga no saate juba isegi aru, millega tegu. Ühegi tegelase käitumine pole motiveeritud, ulmeline butafooria kaob ja ilmub suvaliselt, jutustaja vahetub nagu autor heaks arvab... Ja oh seda hõrku stiili, mis on mahlane nagu ahjus kuivatatud kask! Vähemalt saab autor üsna kähku aru, et lugu ei vii mitte kuhugi, ja laseb Tulnuka talu vastu taevast. Ongi ajamasindamisel kriips peal.

Uido Truija on omale igatahes arvestatava konkurendi saanud…

Sellest romaanist on tegelikult väga keeruline rääkida, kuna suur osa lugemismõnust kaoks ära, kui süžeed lähemalt avada. Loo algus on Reynoldsi kohta väga ebaharilik, sest laiahaardelise ja tehnikarohke kosmoseooperi korüfee on korraga pähe võtnud kirjutada üheksateistkümnenda sajandi purjelaevaekspeditsioonist. Päris nii lihtne see asi muidugi pole ja umbes seal, kus peategelane esimest korda surma saab, hakkab lugeja mõistma, et midagi oleks nagu viltu. Järgnevates peatükkides tuleb välja, et tegelased mitte ei avasta niisama maid, vaid ajavad mingi kahtlaselt ebainimlike parameetritega hiidehitise jälgi. Üha selgemaks saab, et reaalsusega on midagi lahti — aga kas nad on lõksus Dickilikes skisofreenilistes luuludes, rändavad maailmade vahel või toimub midagi muud, jääb päris tükiks ajaks arusaamatuks nii lugejale kui peategelasele. Lugedes tekkisid mul esmalt paralleelid mõned kuud varem kätte sattunud Lavie Tidhari “Unholy Landiga”, ehkki tegelikult pole neil romaanidel praktiliselt midagi ühist.

Raamatu esimest kaht kolmandikku, kus üht ja sama stsenaariumi mitmesuguste variatsioonidega korduvalt läbi mängitakse, võibki selle kõige huvitavamaks osaks pidada. Kui peategelane juba asja jagama hakkab, muutub süžee sirgjoonelisemaks ja paraku ka igavamaks. Mitte et küsimuste vastused kuidagi pettumusttekitavad oleksid, lihtsalt eelnenu on niivõrd tugev, et lõpp tundub selle kõrval kahvatuna. Salapära ja sellest tulenev õõv on relvad, mida Reynolds oskab hästi kasutada, aga kui peategelane lõpuks neile pidevalt teele ette jääva Lovecraftiliku geomeetrilise blasfeemia sisemusse pääseb, osutub see lihtsalt üheks pimedaks, mõnevõrra elusaks labürindiks. Peategelase olemus ja sellest tulenev päästeretke tehniline lahendus on leidlikud, aga jäävad kuidagi muu sekeldamise ja seletamise varju. Loo epiloog, kus ta saab havi käsul omale mitte-päris-igavese õnneliku elu, oleks peaaegu et maitsetu ämber, kui asja ei päästaks tema alter ego lõbusalt turtsakas iseloom.

Esimene Reynoldsi romaan, mida ma lugesin, oli “Revelation Space”, mis ei jätnud erilist muljet. “Eversion” meeldis mulle märksa rohkem ja kardetavasti just seetõttu, et sedasorti mastaapne kosmoseooper, millele Reynolds on oma karjääri rajanud, ei ole tema tugevaim külg. Selle romaani järgi otsustades tulevad tal tuttavamas keskkonnas aset leidvad väiksemad, isiklikumad lood paremini välja. Silas Coade on üks köitvamaid peategelasi, keda ma ulmes kohanud olen, aga paraku ei pühenda Reynolds talle eriti palju aega, vaid kiirustab otsi kokku sõlmima.

Ei mäletagi, millal ma viimati raamatu ühe hooga läbi lugesin ja veel ekstra kauem üleval olin, et ei peaks lõppu homse peale jätma. “Eversion” sai sellega hakkama.

Ega mul polegi selle raamatu kohta palju öelda; lapsena, kui ma Tarzaneid neelasin, tundus põnev (ja tänu vanale tõlkele meeldivalt eksootiline), aga paar aastat tagasi üle lugedes torkasid kõik puudused ikka väga teravalt silma. Hea küll, see oli Burroughsil üleüldse esimene romaan ja ajapikku ta õppis üht-teist, aga tema süžeed ja tegelased jäävad sellegipoolest kuni surmani väga ühetaoliseks ja värvituks, kuidagi siivsaks ja hädiseks. Kui võrrelda Burroughsi näituseks Howardiga, kelle jõulise ja sünge “Draakoni Tunni” ma printsessiraamatule kohe otsa lugesin, pole küsimustki, kumb on parem kirjanik (jätame Howardi romaani süžeeprobleemid siinkohal kõrvale).

Aga olgu peale, ma ei tulnud siia tegelikult Burroughsi kiruma. Selle kirjatüki ajendiks oli paar päeva tagasi wõrgust leitud eestiaegne “Marsi printsessi” tõlge, mille Heining & Ko 1993. aastal üsna naljaka kaanepildiga varustatult uuesti välja andis. (Õieti leidsin ma lausa kaks tõlget, aga kõigest järjekorras.) Esmalt ilmus salapärase H. M.i tõlge järjejutuna ajalehes Koit (17. aprill – 14. august 1923) ja kõik need numbrid on Digaris olemas. (Samas numbris, kus “Marsi printsess” lõpeb, algab kohe selle järg “Marsi jumalad”, mis sai uusväljaandes pealkirjaks “Raevukas Carter”.) Ehkki üheksakümnendate versiooni lugedes jäi mulle omal ajal mulje, et see on peale kirjapildi täiesti originaalitruu, kohendati teksti trükiks ette valmistades tegelikult päris kõvasti, mis on ilmne juba eessõna esimesest lausest alates. Koidus ilmudes kõlas see nõnda (pikad essid ja kaksisveed on selguse huvides ära jäetud):

Kapten Carteri imelikku käsikirja teile esitades raamatu näol, usun, et mõni sõna sellest tähelpanemisväärilisest isikust võiks pakkuda huvi.

H&Ko versioonis sai sellest:

Kapten Carteri imelikku käsikirja teile raamatuna esitades usun, et mõni sõna sellest tähelepanuväärsest isikust võiks teile huvi pakkuda.

Ja nõnda edasi.

Kümme aastat hiljem ilmus romaan täiesti uues tõlkes ajalehes Virulane (22. august – 14. november 1933), sedakorda mõnevõrra lühendatult. Ja selle versiooniga on hoopis naljakas lugu, sest Digaris on olemas ainult selle teine pool. 22. augusti Virulases on küll teade, et sellessamas numbris hakkab ilmuma “kuulsa “Tarzani” lugude autori — Edgar Rice Burroughs'i — uus romaan”, aga mida pole, on järjejutt ise; esimest korda näeb seda alles 30. septembri skännis. Sellest varasemad numbrid on kuueleheküljelised, mis võiks sellele mõistatusele valgust heita — küllap ilmus järjejutt esialgu kahel viimasel, reklaamidega leheküljel, mille keegi hea inimene on skännitud eksemplaridel küljest lõiganud. Digaris igatahes selle versiooni esimest poolt ei ole, nagu võtmesõnaotsing näitab. (Cartereid ja isegi John Cartereid esineb mitmes kohas, aga Barsoomi oma ilmub välja alles 30. septembril.) Muide, kui keegi peaks väga ihkama seda tõlget tervikuna lugeda, siis ESTERi sõnul on Rahvusraamatukogus olemas neist Virulase väljalõigetest kokkuköidetud raamat.

Täpselt neli aastat tagasi kuu arvustuse tiitlit edasi andes nimetasin muuhulgas ära arvustuse sellele jutule, mainides, et kui ma teksti enese kätte saan, panen sellele tõenäoliselt hea hinde.

Palun andestust.

Tol hetkel piirdus minu Sterlingi-kogemus tema kogumikuga “Skismaatriks+”. Ma ei oska asja lähemalt uurimata öelda, kas varasem Sterling oli parem või suutis tõlkija tema abituse ära varjata, aga igatahes oli “Maneki Neko” äärmiselt ebameeldiv üllatus.

Tsuyoshi booted his mediator, cleaned his superconducting heads and examined the old tapes. Home videos from the 1980s. Someone’s grandmother as a child, presumably. There had been a lot of flaking and loss of polarity in the old recording medium.

Tsuyoshi got to work with his desktop fractal detail generator, the image stabilizer, and the interlace algorithms. When he was done, Tsuyoshi’s new digital copies would look much sharper, cleaner, and better composed than the original primitive videotape.

/---/

Tsuyoshi and his wife had a lunch of ramen with naruto, and she left to go shopping. A shipment arrived by overseas package service. Cute baby clothes from Darwin, Australia. They were in his wife’s favorite color, sunshine yellow.

Tsuyoshi finished transferring the first tape to a new crystal disk. Time for a break. He left his apartment, took the elevator and went out to the corner coffeeshop. He ordered a double iced mocha cappuccino and paid with a chargecard.

His pokkecon rang. Tsuyoshi took it from his belt and answered it.

Tsiteeritud lõigud jätsid mulle niivõrd sügava mulje, et olin sunnitud lugemise katkestama ja need tulevase arvustuse seemneks eraldi faili kopeerima. Jutu sisu on tollest neetud päevast möödunud (jällegi, täpselt) 23 kuu jooksul suuremalt jaolt ununenud, aga ma mäletan hästi muljet, et BAASi-arvustused oleks justkui hoopis teisele loole. Lõpetuseks pean pahandama, et ka Lewis Shineriga kahasse kirjutatud “Mozart in Mirrorshades” kaotas pärast “Maneki Nekot” suure osa oma võlust, sest Sterlingi panus on ülelugemisel ikka väga valusalt ilmne.

Mitmest loetud romaanist ja jutust on selge, et Harry Turtledove tegeleb põhimõtteliselt ulmemakaronide keetmisega. Kõhu saab täis, päris ära rikkuda on seda toitu ka üsna raske, aga mingit muljet ei jää. Konkreetselt seda juttu lugesin üle-eelmisel aastal väljamaa keeles ja üldse ei tulnud tuttav ette… alles juhtumisi “Täheaeg 2” sisukorda nähes leidsin, et olin seda kunagi varem juba tõlkes lugenud.

Detaile (paraku küll peamiselt nimesid) on omajagu, õhustikku armetult vähe. Tegelased kõnelevad püüdlikult kõiki pisiasju ära mainides; kus sellest ei piisa, tuleb appi kõikvõimsa Autori kirjeldav sulg (hea küll, vähemalt on see tehniliselt korralikult teostatud). Isegi loo olemasolu ainus õigustus, “mis siis, kui…”, on ilukirjandusele ebatüüpilises sissejuhatuses juba välja räägitud. Iseasi muidugi, et minusugune harimatu mats poleks ilma midagi taibanud…

Selline lugu siis. Hamba all ei karjunud, aga midagi head selle kohta ka öelda ei oska. Kõhe mõelda, et paarkümmend aastat kirjutada vihtunud autoril tolle pretensioonika pealkirjaga alt-ajaloo kogumiku tarvis oma loomingust midagi paremat valida polnudki…

Tark, sportlik ja hea välimusega teadlane Steve palgatakse üheks reisiks Maa–Marss–Maa liini sõitva laeva “Arcturus” pardale, et välja selgitada, miks sel IPC kurgikujulisel uhkusel kuidagi sõiduplaani järgida ei õnnestu. Selgitab ka, aga see pole väga oluline, sest mingid Päikesesüsteemi välisaladelt kohale saabunud kurjamid asuvad laeva poolel teel katki lõikama ja minema pukseerima. Steve’il õnnestub koos targa, sportliku ja hea välimusega tibi Nadiaga end nende eest ära peita, Ganymedesel hädamaanduda ning käepärast olevast kolast abi kutsumiseks vajalikku kõrgtehnoloogiat (ja eluspüsimiseks vajalikku madaltehnoloogiat) ehitama hakata.

Ganymedes on mõistagi täpipealt nagu meie sõbralik sinine planeet, ka sealne floora ja fauna kõlbab süüa. Osa sellest on aga paraku mõistuslik — konkreetselt siis rumalad, äbarikud ja inetud koopaelanikud, kellel on kuus jäset ja kes kehvemini varustatud elusorganismidesse leppimatu vaenulikkusega suhtuvad. Mis on muidugi igati sobiv reaktsioon, sest inimesed asuvad neid otsekohe nottima (ette rutates ütlen, et romaani kandvaks ideeks ongi ‘neli jäset hea, kuus jäset halb, elagu õiglane genotsiid’).

Kauaks nad kosmosehätta ei jää; romaani teises pooles annavad nad koos sõbralike, aga ihult nõrgavõitu Titaani humanoididega “Arcturuse” kaaperdamises süüdi olevatele jupiterlastele pasunasse ning hakkavad siis kõigist heade poolele jäävatest Päikesesüsteemi liikidest armeed kokku ajama, et nood pahalased üldse ilmast ära hävitada. Laeva vangishoitud reisijad saavad ka ilusti koju.

“Doc” Smith ise olla seda nimetanud oma kõige tõsiteaduslikumaks romaaniks, milline väide on kahtlemata alatu laim (jäägu selles veendumine lugejale koduseks ülesandeks). Teksti stiilist rääkides võiks mainida, et autori Lensmani-romaanidest inspireeritud ürgaegse arvutimängu Spacewar! üks autoreid kirjeldas Smithi kui “toidukeemikut, kelle keel on tundlik ja elegantne nagu suruõhuvasar”. Dialoogid kubisevad “totally rad” kvaliteedis fiktsionaalsest slängist, mis küllap juba kirjutamise aegu rumala mulje jättis (eeskätt just neiu Nadia kõnetamiseks näib peategelane iga kord uue ja eelmisest jaburama tiitli välja mõtlevat).

Ehkki “õiglane” hinne sellele — ja kõigi eelduste kohaselt ka viimsele kui ühele teisele tema teosele — oleks kusagil ühe kandis, lugesin ma romaani puhtalt selle naiivse pulp-õhustiku pärast, teades, millega riskin. Kõik see eluks sobiv ja elust kubisev Päikesesüsteem, Tõsisest Rauast™ tehnika, nihikskaaladest kubisev kosmoselaeva sild, jõuväljad ja -kiired, joatoru kaliibriga raygunid… ehhee. Ühesõnaga, sain sealt, mida tahtsin, ülejäänu võib rahulikult andeks anda ja — pärast esimese Lensmani lugemist — autori maha kanda.

Ehh, stalinistlik ulme:-) See on selline pikantne delikatess, umbes nagu kasside lemmik, viie meetri kauguselt hinge kinni löövad roiskunud kalarapped. Minu loetud eksemplari ostis mu isa noorpõlves sõnaraamatute ja elektroonikakäsiraamatute vahele; kas ta seda kunagi luges ka, ei tea. (Köide on heas korras ja muljumisjälgedeta, nii et ilmselt mitte.)

Ei, ma usun, et on hullematki kirjutatud ja ehk maakeeldegi tõlgitud, aga mingi armetu 220 päeva ega kahe ilmamere saladus selle teksti vastu ei saa. Autori jaoks on peaasi meie ülikauni tuleviku imesid kirjeldada, ühtegi tegelast siin pole, isegi süžee puudub. Tuiab üks pruuni ülikonnaga Moskva ajakirjanik N. Liitu mööda ringi ning laseb mugavaid ja praktilisi halle tunkesid kandvatel lihtsatel tööinimestel endale kõike lahti seletada. Vaene pealinlane ei tea millestki ööd ega mütsi ja vahib, suu ammuli, kõige elementaarsemaid asju. Mingi hale loogika ei suuda autorit takistada endale vett peale tõmbamast: olles alguses kirjeldanud, kuidas kõik autod sõidavad teesse paigutatud kaablist elektriväge ammutades, viib ta meid paar peatükki hiljem autotehasesse. Sellisesse, kuhu ühest otsast paned sisse maagi, koksi, liiva ja kasvõi saepuru ning siis teisest otsast tuleb lõpp-produkt välja. Vaadake, nali on selles, et see tehas toodab hirmsas tempos sisepõlemismootoriga autosid…

Lõpus pakutakse meile, nagu tollal tavaks, lendu nõukogude tööstuse barankakujulisele suursaavutusele, kosmosejaama K. E. Tsiolkovski (või mis iganes selle nimi oli, mul pole raamatut praegu käepärast); see on vast raamatu kõige mõistlikum osa, kui sellist kategooriat siin üldse kasutada annab.

Omamoodi kurikuulus tekst, mille populaarsus teismeliste arvutihuviliste seas — kellest paljud armastasid võõrastesse arvutitesse sisse murda — pani aluse küberpunkarite kräkkeritega samastamisele; nõiajahi kõrghetkel USAs võrdus korraga arvuti ja “Neuromandi” omamine enese kurjategijaks tunnistamisega.

Ma olen viimased paar aastat (alates sellest, kui eelmise sajandi Gibsoni pea täies mahus läbi sain) mõelnud, et miks kuradi pärast mulle “Neuromandi” järgsed asjad ei meeldi. Ei, loetavad, aga mitte midagi vaimustavat. Eks ma olen pirtsakas ka, näiteks muusika puhul on tavaline, et mingi esitaja kahe kindla loo peale olen sillas, ülejäänuid ei kuulaks raha eest ka… aga ikkagi? Asi ehk minu ikkagi üsna kehvas inglise keele oskuses? Sest kui oled millegagi emakeeles tuttavaks saanud, aitab see hiljem originaali raskematest kohtadest üle. Õnnetul kombel ei klapi see hästi, sest ka mitmed inglise keeles loetud keerulised tekstid on hästi peale läinud… ja veel üks eestikeelne Gibsoni romaan, “Idoru”, ei meeldi mulle kohe üldse.

Kuni mulle sobivas kontekstis meenus üks Gibsoni intervjuu, kus ta pajatas “Neuromandi” saamisloost. Olles seni ainult jutte kirjutanud, võttis ta lolli peaga vastu romaanilepingu. Ja veetis siis üsna paanilise aasta, üritades aru saada, kuidas romaani kirjutamine käib ja kuidas sellise hiidpika teksti jooksul mitte lugeja tähelepanu kaotada. Ta tegi seda paarkümmend korda täies mahus ümber (oma põntsu andis “Blade Runneri” kinnotulek, mis olla tema algse nägemuse juba teoks teinud, aga palju paremini) ja Gibsoni tekstid kipuvad ümberkirjutamise käigus aina lühemaks jääma… Ehk siis on “Neuromant” oma struktuurilt pigem lühijutt, aga sinna on nii palju sisse pressitud, et annab romaani mõõdu välja (ei, ma ei hakka nüüd promoma innovaatilist lähenemist Stalkeri kategooriatele). Ja Gibsoni jutud mulle meeldivad, kohe väga. Hiljem oli tal juba kogemusi rohkem ja romaanid tulid täitsa romaani nägu, isegi vahetuvad tegevusliinid on olemas:-)

Romaani tegelik panus ulmekirjandusse polnud mitte uue atribuutika ja tausta pakkumine vanale žanrile (mida oli lihtne kopeerida ja mida kopeeriti ka, nii et veri väljas, ja mis isegi mõned head teosed andis, nagu Richard Kadrey “Metrophage”), vaid väga elav ja intensiivne kirjutamisstiil (mida on väga keeruline kopeerida ja mida eriti ei kopeerita ka). Jaak Tombergi magistritöö “Ekstrapolatiivne kirjutamine” kirjeldab hästi, millega siis ikkagi tegu (ehkki tekstinäiteid on ikka üsna valus lugeda). Jäljendamishimu on muidugi kerge tekkima (eriti algajal, mis seletab kõiki noid erakordselt abituid küberpunklugusid), sest atribuutikat on lademes, nii ka suhteliselt lõdva randmega vägivalda (tegelased on ju lõppude lõpuks ehtsad psühhopaadid). Mõnel juhul annab omast arust originaalitruu jäljendus tulemuseks noh näiteks patsifistpunkaritega täidetud Viljandi. Õnneks kaotasin ma need katsetused kolides ära;-)

Esimest korda lugesin “Neuromanti” vast kolmeteistaastaselt ja tagakaas oleks peaaegu sundinud raamatut riiulisse tagasi panema — aga ju ma siis vaatasin sisse ka ja olingi hingekesest ilma… Tõlge, ehkki kahtlemata üks halva teksti etalone eesti keeles, ei ole mind tegelikult kunagi suutnud väga loksutada. On lihtsalt nii hea lugu, et tuleb selgelt ja kahinata läbi kõige hullemate atmosfäärihäirete (siinkohal võiksin pajatada mälestusi televisiooni tarvitamisest masina abil, mille pilt oli poole ekraani võrra nihkes ja hüplev). Originaal on pigem boonuseks, et saad teada, kuidas mingeid asju nimetatud on jne. Ehkki, kui juba valida on, siis loen ikka väljamaa keeles. Iga paari aasta tagant uuesti üle.

Tõsi, iga korraga märkab üha rohkem tehnilisi apsakaid — no ei saa geostatsionaarne satelliit rippuda Manhattani kohal; sealt nähtav olla küll, aga see on ikkagi teine asi… See, et Gibson arvutitest muhvigi ei teadnud, on ju üldteada, ja kõige sellest tuleneva üle ma tõesti vinguda ei viitsi. On jabur, aga võiks veel palju hullem olla. “Neuromant” ei jutusta mitte (ainult) arvutitest, vaid (ka) inimestest, narkootikumidest, linnadest, kuritegevusest, ilukirurgiast, meediast, saastest…

Võiks mainida, et kuna mina romaani esmailmumisel heal juhul alles loode olin, jäin ilma selle eeldatavasti vägevast tulevikulaksust; tänaseks on sellest tulevikust saanud “tulemata jäänud minevik”, mis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt tekstile veel omajagu juurde annab. Eelistan näiteks uudiseid tarbida teatava ajalise distantsiga, võiks öelda ajalookaifi pärast. Arvake ära, mis hinde ma Gibsoni “The Gernsback Continuumile” panin?

Noore ja naiivsena olin ma absoluutselt kindel, et kui Gibsonit veel tõlgitakse, siis stiiliühtsuse huvides ikka tolles äratapet kõnepruugis. “Idoru” ja “Põleva Kroomi” ilmumise ajaks olin õnneks targemaks saanud, mis potentsiaalset närvivapustust vältis. Siiski on tollest ettekujutusest jäänud riismeid: “Neuromandis” on mõned väljendid (tõrreskasvatatud, Huilgav Rusikas), mis utoopilises uues tõlkes peaks kindlasti samaks jääma. Muidu on nagu Strugatskitega, et kunagine Pioneeri järjejuttude sõnavara on üle parda visatud, aluseks võetud veel paarkümmend aastat varasem, ja siis loe ja piinle.

Eesti väljaande kaanepilt muide on maha viksitud poolikuks jäänud koomiksiversiooni esimese vihiku kaanelt. Näeb suisa parem välja kui originaal.

Ma ei saagi nüüd aru, kas raamatu maht tuleneb sellest, et Kunnas on tahtnud kasvõi plasmanui neljaks kõik oma geniaalsed ideed edasi anda, või sellest, et ta muretses lugeja taipamisvõime pärast ning püüdis kõik nanopuust ja kvantpunaselt ette teha. Või äkki mõlemast.

Asi pole isegi selles, nagu Gort Ashryn oleks mehe debüüt. Ta on oma kirjutusoskust juba mitmel korral tõestanud, lisaks dokumentaalromaanile “Viiv pikas sõjas” ka romaanid “Kustumatu valguse maailm” ja “Sõdurjumala teener”. Viimaste ühisväljaande võtsin ma kõige kibedamal ulmelugemise ajal (vähem kui kuu enne Stalkeri-hääletust) spetsiaalselt raamatukogust, veendumaks, et “Viivust” jäänud hea mulje tõele vastab. Vastab jah. Aga Gort Ashryniga on ta endale pikalt ja mõnuga vett tõmmanud.

Sulatatakse Jaak Jaagu kloon Jaak MDCLVIII pärast pikka kosmosereisi üles, ja niipea, kui ta enamvähem oma nime meenutada suudab (hehe), järgneb sada viiskümmend lehekülge ekspositsioonilist dialoogi stiilis “Nagu te hästi teate, [lehekülg detailset möla], ja kas te oskate selle põhjustest midagi rääkida?” — “Mul pole küll arvutti käepärast, aga minu eelkäijate mälestused [pool lehekülge detailset möla], mis küll asja sugugi selgemaks ei tee, oskaksite ehk mind valgustada?” Vähemalt niipalju viisakust on autoril olnud, et nimetada selle möla kogukestuseks realistlik kuus tundi — mis muidugi kuidagi ei selgita, miks ikkagi laipväsinud sõjaväelased teineteisele populaarteaduslikke loenguid peavad. Praktiliselt kõik dialoogid järgivad sama mustrit, ja teate mis, natuke nagu kehv on lugeda. Meile esimese köite jooksul katkematu joana kaela valatav maailm ei ole eriti huvitav, ammugi ei mängi need ajaloodetailid loos mingit olulist rolli.

Teksti puhtkirjanduslik tase on ikka väga nõrk, aga ulmeline osa ootab alles ees! Üsna lugemise alguses tekkisid mul tugevad paralleelid ühe enim sitta imitatsiooni sünnitanud ulmežanri, küberpungiga, ja ma mõtlesin Gort Ashryni iseloomustamiseks välja sõna ‘heinleinpunk’. Ebaaus Kunnase suhtes, aga ise ta ju hakkas norima…

Kogu atribuutika järgib põhimõtet, et kõik uus on lihtsalt hästiminiaturiseeritud vana. Tore muidugi, et autor suudab ette kujutada, et ükski tehnoloogia ei teki tühja koha peale, ja et see tavaliselt ka vidinate nimetustes kajastub, aga piirduda lihtsalt olemasolevatele asjadele hästi futude eesliidete lisamisega, ilma et nende olemuses midagi muutuks… Noh, et kõik asjad on väidetavalt tihkelt nanosid (vabandust, vananenud tehnoloogia, pikosid) täis, aga roboti alt ära kruvitud jalad on ikka kahtlaselt rauast ja õliplekilised. Tavaline õppevahend Gort Ashryni maailmas on täiuslikult reaalsust kopeeriv arvutisimulatsioon, aga selle nähtav ja kuuldav osa mängitakse ikkagi maha keskmise rokk-kontserti mahus hologrammi abil! Jättes kõrvale natuke naljaka fakti, et ulme-hologrammidel pole tõesti mitte midagi pistmist tegelike hologrammidega, peab ikkagi küsima: miks nii?

Peamiselt piirdub tehnika võimsuse edasiandmine hooletute möödaminnes märkustega, kuidas näiteks detsimeeritavad hukati lähidistantsilt (kolmsada meetrit), aga ei siin ega järgmises osas ei joonistu kuidagi välja, kuidas lähidistantsi selline tähendus lahingutaktikat mõjutab. Või siis mainib minategelane, kuidas ta hästi närvis oli ja mingi otsuse tegemine hullult kaua võttis, mingi neli millisekundit (ma jätan siinkohal väga hoolikalt norimata selle kallal, kuidas peaks kuitahes vahetult närvisüsteemi ühendatud arvuti suutma signaale ajus kiiremini edasi pressida kui see biokeemiliselt võimalik — määdzhik noh, tulevik). Arvutid, muide. Mingi nipiga ületab üksainus selline miljoneid kordi inimese ajupotentsiaali. Jätame — jällegi — kõrvale probleemi, kuidas saab arvuti võimsuselt inimest nii palju ületada ja ikkagi üheselt masinlikuks jääda (noh, see ‘potentsiaal’ võib ju tähendada näiteks elementide arvu riistvaras, mitte vaimset suutlikkust); häda on selles, et nonde arvutite suutlikkus ei avaldu kuidagi süsteemselt. Lisa sellisele hullvõimsale masinale üks armetu tattaeglane inimaju ja ongi võitmatu kooslus — nimetatud aeglus on oluline, sest piirab üsna rängalt reaktsioonikiirust. Võitlevad vennad (vist küll alles järgmises osas) isepaljunevate lahingurobotitega, ja ena imet, nood on täiesti abitud, sest suudavad arvutada korraga 2^{hästi_väike_n} käitumismustrit, ja väike bounding overwatch või midagi inimeste poolt muudab kogu robotite kiiruse ja võimekuse ebaoluliseks nende taktikaliste puudujääkide tõttu…

Absoluutselt kogu tehnika on hoolikalt lahti seletatud, muidugi nii, et olemusest aimu ei saaks (ei ole ju olemas neid asju), aga piisavalt, et väga puiselt mõjuda.

Palja silmaga, nende ürgsete soojuskaamerate või infrapunaseadmetega meid vaevalt võinuks avastada, kuid biosensoorse akustika abil, millega teatavasti on võimalik registreerida pisimaidki elutegevuse märke sadade kilomeetrite kauguselt, või Q-kiirtega, mille suhtes läbitungimatut või moondeomadustega materjali pole veel leiutatud, võinuks ilmselt näha meie positsioone nagu peopesal.

Biosensoorne akustika on siis elutajuv kuulmine? Nunuh, väga ilmekas… Q-kiired (nii üheksateistkümnes sajand on see nimi) aga imerohi, mis tagab, et kui tulevikus ikka väga vaja on, saavad tegelased kõigest läbi vaadata (selle kasutamine eeldatavasti nõuab samal tasemel leidlikkust kui kunagine tuumafüüsikute nali, neutriinopomm — kui see kõigest läbi võtab, siis on mingi pildi nägemine nagu komplitseeritud ju?).

Seal, kus tegelased vastastikku loengute pidamisest natuke puhata saavad ja autor midagi sisulisemat kirjeldab, on tulemus tavaliselt sama nõrk. Näide: peategelane tuli möödaminnes välja olulise taktikalise uuendusega, õpetades oma kompaniis endale lisaks välja tosin tulejuhti. Normaalselt on neid kaks. Neidsamu tulejuhte, kes, “nagu me kõik hästi teame”, esimesena surma kipuvad saama, sest kogu vastase tuli koondub neile. Selline tunne, nagu Henry Ford XXIX oleks välja tulnud olulise tehnilise uuendusega ja pannud kõigile autodele piduripedaali, kui varem olid need ainult igal kolmandal. Okei, äkki ilmnebki ammustandardiseeritud koosseisude juures täiesti rutiinselt selliseid kahe silma vahele jäänud elementaarseid võimalusi, aga siis võiks seda ju möödaminneski mainida. Ega kõik lugejad pole kogenud kaadrisõjaväelased. Ja noh, tegelastel selliste mainimistega juba hammas verel.

Ma ei saa kohe muidu, kui pean lisama lingid kahele kirjale ulmelisti arhiivis: 02.11.1999 ja 17.04.2007 (olulised on mõlema faili esimesed kirjad Juhan Habichtilt). Gort Ashryn kannatab väga tugevalt selle all, et kõik ideed, mida autor enamvähem seostatud tekstiks suutis vormida, on raamatusse sisse saanud, on nad mingitpidi olulised või mitte (üldiselt mitte…).

Jah, mastaapset tulevikuajalugu Eestis seni tõesti pole olnud. No ja siis, ega Gort Ashryn sellest paremaks ei muutu? Star Treki, khm, headus ei sõltu kübetki sellest, kui palju sündmusi ja kui täpselt nad lähemast kolmest sajandist paika panevad.

Sotsiaalsete ja moraalsete probleemide käsitlust raamatus ei taha ma torkidagi. Lõppeks kirjutab Uido Truijagi sotsiaalsetest ja moraalsetest probleemidest…

Ahjaa, illustratsioonid. Või hea küll, pildid, ei taha nende peale võõrsõnu raisata:-) Ulmes on pildid saatanast, kui just väga head põhjust pole. Kaanepilt on mõttekas, Gort Ashryni kaanekujundused on kenad tagasihoidlikud, aga pilte teksti sisse toppida, eriti veel nii abituid, on omapärane idee. Kui üldse, siis midagi abstraktsemat; mulle jääb vist alatiseks meelde Zelazny “Valguse isanda” kunstniku omapärane agressiivne stiil.

Kuna parajasti vormindasin USB 1.0 otsas rippuvat terabaidist kõvaketast, eelistasin oma arvutiromu võimalikult vähe torkida ja lugesin siis esimese osa järel ka käepärast olnud teise läbi. Teises osas läheb pisut huvitavamaks, ehkki sisu on selle viiesaja lehekülje peale ikkagi häbematult vähe. Vähemalt pole tekst väga keeruline, muidu küll lõpuni poleks kannatanud… Kui nii edasi läheb, võib viimasele köitele juba rahuldava panna.

Sõda, jah: kujutame nüüd ette, kuidas raudrüütlite hiilgeajal oleks keegi võinud tänapäevast sõda kujutada. Et noh, alguses lasevad vibukütid penikoorma või paari kauguselt lendu tiheda nooltepilve, millede tekitatav vihin kõlab pigem kõuemürinana; seejärel tulevad kolmetonnistel hobustel kümnemeetriste piikidega rüütlid, kes on sünnist saadik turvist kandnud ja sellega sõna otseses mõttes ühte kasvanud… Hullult realistlik, eks, isegi kui me jätame arvestamata, et tegelikkuses pisut teisiti läks? Probleem on selles, et tekst ei tekita vähimatki tunnet, et loetav on miskitpidi tõeline. Tõeline mitte tulevikuennustamise mõttes, vaid iseeneses, kirjandusena. Tegelikult täpselt üks koht on, mis heas mõttes meelde jäi: see, kuidas mehed parajasti tankiga möla ajavad ja see teatab, et omadel on tuletoetust vaja. Veereb natuke kaugemale, teeb sekundi murdosa jooksul pooltosin lasku horisondil paistvate mägede suunas ja siis tuleb tagasi. Ei olnud lihtsalt kirjeldus, vaid midagi enamat; oleks sellist stiili rohkem, oleks juba suur samm loetava teksti poole.

(Pesin just pesu, ja sealjuures meenus kellegi kunagi Marduses ilmunud “Lihasööjad püksid”. Ei saanud autor lõpus elegantselt mainida, kuidas kuskil urkas vedelesid verest korpas püksid, mille kokkuvajunud säärtest kolletuvad luud välja ulatusid, ikka pidi sõnaselgelt ütlema, et “need olid lihasööjad püksid”. Ja ma hakkasin natuke mõtlema, et miks siis ikkagi niimoodi kaude ütlemine hea on. Me ei ole ju mingid hiina jobud aastast 1000, kes arvavad, et midagi väärt on ainult need asjad, millest enne eluaegset õppimist aru ei saa?

Ja selle läbi sain mina sõnastama Kuldse Reegli: teadmine ei tähenda mõistmist. Ämbrite kaupa kirjeldusi sellest, kuidas mehed omal päid otsast lasevad, ei too meid üldse lähemale arusaamisele, miks kuradi pärast nad niimoodi teevad. Hea kirjandus läheb mööda sellest, millest näiteks kooliõpikud kubisevad, ja annab sulle mulje, nii et sa kuidagi asjast aru saad. Kiuslik küsimus: kas reservkolonelleitnant Leo Kunnas õppis kohusetunnet, au ja julgust kooliraamatust, või äkki ikkagi kuidagi kaudsemalt, eeskuju järgi näiteks?

Siin peitubki põhjus, miks “Sõdurjumala teener” on hea kirjandus, Gort Ashryn aga mitte.)

Selles köites realiseerub lõpuks ka võimalus, et mõni tegelastest vastaspoolele üle jookseb ja, khm, sellele tagajärjed järgnevad. Tõsi, fakt, et reeturi kogu üksus hukatakse, ei mõjuta mitte kuidagi sõdurite käitumist. Ma ei viitsi arutleda teemal, kuidas ja miks selline sunnivahend määrustikku viidi ning kes ja mismoodi arvas, et see mingitpidi tõhus võiks olla (reeturil on peaaegu et definitsiooni kohaselt sügavalt savi, mis tema kaaslastest saab) — probleem on selles, et vähegi inimlike sõdurite keskel tekitaks see väga paranoilise õhkkonna, mis lahingutegevuse eskaleerudes üha süveneks. Ja Gort Ashryni maailma sõdurid on piisavalt inimlikud, et suht möödaminnes rängalt ja korduvalt määrustikku rikkuda (Jaak Jaagu kloon Jaak MDCLVIII, ma räägin sinuga!). Et raamatus, mis isegi iga väljatulistatud granaadi aintiainelise olemuse ja täpse laengu ära märgib, ei ole sellise ebaloogilisuse selgitamisele tähelepanu pööratud (geneetiline manipulatsioon? mingid põnevad tulevikunarkootikumid? lahinguarvuti poolne pidev ajupesu?), tuleb järeldada, et Kunnas ei pannud seda tähelegi. Et noh, kirjeldame mingeid hästi drastilisi sunnivahendeid, et sõjaväeelu ebainimlikkus ikka selge oleks, ja siis ongi hea ja piisav. (Siinkohal peab kuulutama, et enne Kunnase Algernoni-intervjuu lugemist uskusin ma jumala tõsiselt, et ta peabki siinset sõjaväekorraldust ilgelt heaks. Veel üks kivi autori kapsaaeda kuhjuvasse kangrusse.)

Lahe on, kuidas miljonite inimajude võimsusega arvutid on lihtsalt arvutid, aga pane jupp maad lahjemale arvutile inimkujuline kest ümber ja voilá! valmis on elukas, kes võib inimest igati asendada, ka emotsionaalselt (kuni inimese väljatõrjumiseni). Ja kes teise osa alguses kodanikuõigused said. Okei, see oli poliitiline otsus, ja ega tsivilistid hüperintelligentsete militaarmõistuste olemasolust muhvigi ei tea, ja nood on ühiskonnast isoleeritud ka, blahh blahh, aga potentsiaalset probleemi ei mainita poole sõnagagi. Muide, kui ma õieti mäletan, siis peategelase uus silmarõõm kasutab ajuna umbes samade parameetritega arvutit, kui nood naeruväärselt juhmid ja abitud isepaljunevad robotid… Näe, mida kõike femtoorgaaniline naiseihu võimaldab!

…Oot misasja? Femtoorgaaniline? Ei-ei-ei, kvantmaailm on natuke nagu fundamentaalselt erinev meile igapäevaselt tuttavast makromaailmast. Ei saa nii, et paneme elementaarosakesed ritta ja siis ütleme, et need prootonid on orgaanilised, need aga mitte — see on umbes sama mõttekas kui nende värvist või tekstuurist rääkida. Või sellesinase veideraine põlemisel tekkivast kärsahaisust. Ühesõnaga täpselt sama jama, mis esimeses osas, kogu arenenud tehnoloogia piirdub mõtlematult lisatud futuristlike eesliidetega.

Ei tea ja ei tahagi teada, kuidas peaks käima jumala normaalsete inimeste automaatne konvertimine hoopis teise keele ja kultuuriga isikuteks — määdzhik noh, tulevik, nagu eelmise osa arvustuses juba ütlesin… Põeb autor väga seda isiksuse ainulaadsuse (ja seega siis puutumatuse) asja ja tahab näidata, kui hullult ebainimlik ikka toimuv on. “Redivivusele” teeb iga kell ära…

Lahedalt toimub romaani lõpus salajasele ülesandele minek. Teeme nüüd kõik näo, et usume: meil on pikka aega ette plaanitud ülisalajane operatsioon (seesinane Manhattan Manhattani kloon Manhattan XII), mis määrab maailma saatuse. Selle teostamise lõppfaasis läheb mingi kolonel teisele planeedile, võtab sealt ühe üksuse, väidab, et peab täitma ülisalajase ülesande ja teatab kohalikule ülemjuhatajale, et nüüd vajab ta meeletut energiakogust, mille kokkukraapimiseks tuleb sisuliselt kogu väekontingent kaitseta jätta. Selle põhjendamiseks, pange tähele, pole tal midagi ette näidata. Olgu kuidas on marssali pitsatiga kullast ürikuga, millele too käsud omaenese verega kirjutanud on, tal ei ole isegi SMSi-pikkust sõnumikest (paar terabaiti vms). Ta lihtsalt ütleb, et kui seda energiat ei saa, laseb ta kindrali maha. Ilmselgelt eeldades, et kindral isegi ei ürita sellise sitapea takistamiseks midagi teha. Noh, jah, okei, kolonel lubab lisaks kindrali tapmisele seppuku sooritada (et oma subordinatsiooni rikkumist heastada), aga see on neil niikuinii umbes sama tavaline kui hammaste pesemine. Ehk on see mõeldud bürokraatia ebainimlikkust kujutama ja et näe, kui hästi peategelane ikka väljapääsmatust olukorrast välja pääses, aga paraku muudab selle ebatõenäoliseks asjaolu, et Jaak Jaagu kloon Jaak MDCLVIII ei tee kogu selle jama peale teist nägugi. Poohui need potentsiaalsed hingepiinad, ta ei pomise isegi “litsid mehed need peastaabi mehed” või midagi sellist.

Ajaränd on teadupärast imerohi, mis ravib kõike soovimatust rasedusest ülegalaktilise katastroofini, nii et kõik lahtised otsad peaks järgmises osas kõvasti umbsõlme saama.

Nüüd on siis sarja mõlemal osal Stalker olemas. Häbi on kuuluda teie hulka, vennad ja õed teaduslikus fantastikas. Häbi on. Tõesti ei taha millelegi hinnaalandust teha puhtalt sellepärast, et see eesti oma on. Ega ma eesti ulmega seksuaalsuhtes pole, et selle miinuseid plussideks peaksin… Kardan, et nüüd on jälle üks ulme etalon tavainimese jaoks juures — “noh ma lugesin selle taevani kiidetud GOST Arseenikumi läbi ja ausalt, ulme on ikka üks lapsik iba küll”.

Viljandi raamatukogus juba aastaid olnud romaan, mida ma märkasin alles eelmisel kevadel. Paks väljamaakeelne raamat, nii kaas (Whelani joonistatud punapäine õhukese särgiga tšikk sooritab kummalist võimlemisharjutust) kui blurb üsna kahtlased… Et BAAS selle kohta midagi ei öelnud, võtsin ta ikkagi ära. (Muide, arvustuse kirjutamise ja lõpuks õnnestunud BAASi-registreerumise vahel on umbes kolmveerand aastat; selle käigus kadus romaan ise BAASist kuhugi ära… Veider.)

Kahe tuhande aasta kauguses tulevikus, kus Maa on koloniseerinud kümneid, kui mitte sadu planeete, ja rõivamood vähikäiku teinud, seisab inimkond vastiku probleemi ees: iga üksiku planeedi elanikkond (ning kaasatoodud loom- ja taimkond) on liiga väike, et tagada piisav geneetiline mitmekesisus. Nagu sellest veel vähe oleks, on nimetatud tibatillukesed ühiskonnad suutnud oma koduplaneedid nii ära läbustada, et nood sõna otseses mõttes neile vastu hakkavad. Kõigele sellele on nimeks pandud Diversity Crisis, suurte algustähtedega ja puha.

Esimese asjana joostakse nutuga Algkoju abi otsima (esimene kontakt üle sajandite!); õnnetul kombel vallandab delegatsiooni saabumine vastiku epideemia ja Maa keeldub edaspidisest suhtlusest kolooniatega, igavesest ajast igavesti. Õnneks on siiski üks planeet, mis Kriisi all ei kannata; rumalate esivanemate poolt Pandoraks nimetatud (et me ka ei õpi). Sealne rahvas on elanud suletud linnades, oma keskkonda hoidnud nagu silmatera, häirinud seda nii vähe kui võimalik ja uurinud seda nii palju kui võimalik. Kõikjalt kolooniatest Pandora süsteemi põgenenud inimesed elavad planeedi orbiidil ülerahvastatud jaamas ja loodavad, et just nemad valitakse idüllilisele planeedile mõnda põgenikekülla elama (ega nemad ei tea, et väljaspool linnu on ainult peotäis arste, kelle ravivõtted on seadusega piiratud, põhjenduseks keskkonnatasakaalu hoidmine — kogu selle mittesekkumise taustal on küll hästi tibanatuke veider, et pandoralased on oma biosfäärist kaitseotstarbelise relvasüsteemi kujundanud).

Kolooniad on pandoralastega termotuumadiplomaatia abil kokku leppinud, et nood kasutavad oma geneetika-alaseid teadmisi kriisi lahendamiseks. Tähelepanuväärne on, et hoolimata kõigist oma imetabastest oskustest — mis hõlmavad suutlikkust luua ja elus hoida linnu juhtivaid hiiglaslikke orgaanilisi ajusid — ei piisa pandoralastele rakuproovidest. Eelnimetatud põgenikekülad on mõeldud potentsiaalsetele katsealustele, ja kui ma nüüd mälu pingutan, siis seisnes Kriisile lahenduse otsimine vist lihtsalt paljutõotavate liinide ristamises kunstliku viljastamise läbi. Või midagi sinnakanti. Karjade kaupa võõrplaneetlastest naisi igatahes rasestada tuli.

Peategelasetar Chena Trust (ulmelise hellitusnimega Supernova), tema õde Teal ja ema Helice (isa on teadmata kadunud) kuuluvad väheste õnnelike hulka, kes planeedile pääsevad. Või pigem õnnetute, sest Chena genoom osutub niivõrd väärtuslikuks, et teda püütakse iga hinna eest (hmm, vahepeal küll mitmeaastaseid pause pidades) katsealuseks värvata või suisa sundida. Teadagi, keskse konfliktita üks põnevuslugu läbi ei saa, ja kui reaalsus selle põhjendatust vähendab — näiteks ei pea rasedust kandma teps mitte munaraku omanik ise — siis seda halvem reaalsusele. Taamal hämaruses kooserdab kogu inimkonda hõlmav vandenõu, mille haare kõige ülejäänuga kokkusobivalt kuidagi tagasihoidlikuks jääb.

Autori pühapäevaroheline maailmapilt (mida täiendab hoolimatus ka muu käsitletava osas) hakkab üsna varsti närvidele käima; kõigest üle on küll asjaolu, et tekst on lihtsalt igav. Poleks ma pähe võtnud BAASi augu täitmiseks sellest arvustust kirjutada, oleksin pooleli jätnud. Ümbrispaberi järgi otsustades tunduvad vähemalt pooled tema romaanid sarnast, ee, keskkonnateemat käsitlevat.