2.2022
“Famous Men” on mõnes mõttes äraspidine romaan; kui tihtipeale on paralleelmaailmadest rääkivates lugudes tegelasteks kas maailmade vahel reisimist enesestmõistetavana võtvad inimesed või nendega korraks kokkupuutuvad lihtsurelikud, siis siin tõstetakse ühest reaalsusest teise tohutu hulk asjast mitte midagi jagavaid tavainimesi ja eksootiliseks võõraks maailmaks, kuhu nad satuvad, on meie enda oma.
Ühel juhuslikul päeval umbes praegu (raamatu ilmumisaasta sobib tegevusajaks hästi) avaneb New Yorgis Calvary kalmistul maailmadevaheline värav ja sealt hakkab voolama põgenikke, tuhat tükki korraga, kelle järel värav sulgub uuesti tunniks ajaks. Saja viiekümne kuuenda rühma järel neid enam rohkem ei tule; keegi ei tea täpselt, mis teisel pool juhtus, aga üsna kindlasti oli sellel mingi seos käimasolnud tuumasõjaga. Ütlen kohe ära, et värav on ühepoolne, sealtkaudu meie maailmast välja ei pääse, ja keegi põgenikest ei tea selle tööpõhimõttest midagi, seega rohkem meil nende maailmaga tegemist ei tule — seda jäävad esindama ainult sealt pärit inimesed ja need vähesed esemed, mille nad kaasa tõid. Nende maailm ei erinenud meie omast väga dramaatiliselt, olles meie omaga identne kuni kahekümnenda sajandi alguseni, mistõttu on väga paljud asjad põgenikele tuttavad. Erinevusi esineb peamiselt keelepruugis ja hoonestuses; meie maailma suurte autode asemel olid tüüpilisteks erasõidukiteks väikesed “kapslid” ja New Yorgi metroo oli mitte maa-alune, vaid rippraudtee.
Romaani tegevustik algab kolm aastat hiljem ja esitatakse meile kahe põgeniku silme läbi, kelleks on Helen (Hel) ja meie maailmas tema elukaaslaseks saanud Vikram. (Väravast läbisaadetuid valiti loosiga ja Heli parajasti Californias viibinud mees ja väike poeg jäid maha.) Sellal kui Vikram püüab assimileeruda, kannatab Hel ränga kaotusvalu käes, keeldub oma eluga midagi ette võtmast ja lebotab kodus. Tema peamiseks sidemeks vana maailmaga kujuneb sealse tuntud ulmekirjaniku Ezra Sleighti romaan “The Pyronauts”, mille Vikram muude raamatute seas kaasa võttis (ta kirjutas parajasti selleteemalist doktoritööd). Hel leiab ajapikku just läbi selle raamatu oma elule uue eesmärgi — kui ta komistab maja otsa, kus mõlema maailma Sleightid elasid, tekib tal idee rajada maailmade lahknemise teemaline muuseum. Ezra Sleight kujuneb omamoodi selle lahknemise sümboliks (Hel ise kahtlustab lausa, et ta oli selle põhjuseks) — meie maailmas uppus ta lapsepõlves ja niipalju kui keegi suudab tuvastada, võttis ajalugu teise kursi umbes samal ajal, aastal 1909.
Meie maailma inimeste suhtumine põgenikesse varieerub ükskõiksest aktiivselt vaenulikuni; nagu suuremat võõrasterühma ikka, demoniseeritakse neidki. Valitsus kehtestab põgenikele eraldi reeglid — nad kõik peavad esimese viie aasta jooksul käima kord nädalas propagandakoosolekutel, kus neile tambitakse pähe Jumala, põhiseaduse ja õunapiruka tähtsust. (Muidugi on põgenikel väga naljakas vaadata videot USA õigussüsteemist, mis on kõige õiglasem kogu maailmas ja, nagu kogemustest teada, keeldub põgenike peksmise ja tapmise suhtes midagi ette võtmast.) Enamiku põgenike igapäevaelu ei ole siiski väga dramaatiliselt erinev kohalike omast, sest nad on ikkagi üsna tüüpilised newyorklased ja räägivad pea samasugust inglise keelt; ehkki juriidiliselt alamast klassist, ei ole neid enamasti võimalik muust rahvast eristada. Mis põhjustab ka probleeme, sest ajaloo lahknemise tõttu on paljud asjad olemata jäänud — ühe põgeniku kaelal olev väga prominentne haakrist paneb kõiki, kellega ta kohtub, teda natsiks pidama.
See ei ole eriti madinarohke raamat, mõni võiks seda lausa uimaseks nimetada; suur osa tegevustikust on lihtsalt võõrasse keskkonda paisatud lihtinimeste igapäevaelu. Suuri avastusi, kangelastegusid ega dramaatilisi läbimurdeid ei tasu siit oodata, mitte keegi põgenikest ei ole võimeline oma maailma tagasi pöörduma ega julgeolekuagentuuridele/sõjaväele õpetama, kuidas sinna pääseks. Niipalju kui põnevust esineb, on see hästi argine, ja ehkki üks tegelane komistab millelegi, mis võiks anda lootust taas vanasse maailma pääsemiseks, osutub tema arvamus ekslikuks. Tegevustiku vahele on põimitud katkendeid Sleighti romaanist ja intervjuusid poole tosina põgenikuga, kes esindavad väga erinevaid elualasid (üks neist on meie maailmas vanamuti tapnud ja istub vangis).
Ehkki ma lootsin siit midagi muud (mulle meeldib kärts-mürts ja maailmade vahel hüppamine, surmavaenlane sabas), ei näe ma erilist põhjust kaevata. Lõpp vajub mõnevõrra ära, sest autor toob sisse mingisuguse alamõõdulise kurjami, kelle eesmärgiks on kõik vanast maailmast pärinev hävitada — oleks tema käitumine impulsiivsem ja sihitum, jätaks ta selles slice of life kompotis veenvama mulje. Nagu paljud teisedki lugejad, pean märkima, et tegelased ei ole just kõige värvikamad, mis torkab ulmelise elemendi nappuse tõttu teravamalt silma kui muidu, ja temaatikast hoolimata pole autoril kaotuse ja võõrandumise kohta midagi eriti sisukat öelda. Võiks öelda, et see on romaan, mis pigem ergutab kujutlusvõimet kui väljendab midagi sügavamõttelist.
Autori eesnimi on muide tõepoolest K — BAAS on üks vähestest saitidest, kus talle pole vastu tema tahtmist punkti sappa riputatud :->
Ühel juhuslikul päeval umbes praegu (raamatu ilmumisaasta sobib tegevusajaks hästi) avaneb New Yorgis Calvary kalmistul maailmadevaheline värav ja sealt hakkab voolama põgenikke, tuhat tükki korraga, kelle järel värav sulgub uuesti tunniks ajaks. Saja viiekümne kuuenda rühma järel neid enam rohkem ei tule; keegi ei tea täpselt, mis teisel pool juhtus, aga üsna kindlasti oli sellel mingi seos käimasolnud tuumasõjaga. Ütlen kohe ära, et värav on ühepoolne, sealtkaudu meie maailmast välja ei pääse, ja keegi põgenikest ei tea selle tööpõhimõttest midagi, seega rohkem meil nende maailmaga tegemist ei tule — seda jäävad esindama ainult sealt pärit inimesed ja need vähesed esemed, mille nad kaasa tõid. Nende maailm ei erinenud meie omast väga dramaatiliselt, olles meie omaga identne kuni kahekümnenda sajandi alguseni, mistõttu on väga paljud asjad põgenikele tuttavad. Erinevusi esineb peamiselt keelepruugis ja hoonestuses; meie maailma suurte autode asemel olid tüüpilisteks erasõidukiteks väikesed “kapslid” ja New Yorgi metroo oli mitte maa-alune, vaid rippraudtee.
Romaani tegevustik algab kolm aastat hiljem ja esitatakse meile kahe põgeniku silme läbi, kelleks on Helen (Hel) ja meie maailmas tema elukaaslaseks saanud Vikram. (Väravast läbisaadetuid valiti loosiga ja Heli parajasti Californias viibinud mees ja väike poeg jäid maha.) Sellal kui Vikram püüab assimileeruda, kannatab Hel ränga kaotusvalu käes, keeldub oma eluga midagi ette võtmast ja lebotab kodus. Tema peamiseks sidemeks vana maailmaga kujuneb sealse tuntud ulmekirjaniku Ezra Sleighti romaan “The Pyronauts”, mille Vikram muude raamatute seas kaasa võttis (ta kirjutas parajasti selleteemalist doktoritööd). Hel leiab ajapikku just läbi selle raamatu oma elule uue eesmärgi — kui ta komistab maja otsa, kus mõlema maailma Sleightid elasid, tekib tal idee rajada maailmade lahknemise teemaline muuseum. Ezra Sleight kujuneb omamoodi selle lahknemise sümboliks (Hel ise kahtlustab lausa, et ta oli selle põhjuseks) — meie maailmas uppus ta lapsepõlves ja niipalju kui keegi suudab tuvastada, võttis ajalugu teise kursi umbes samal ajal, aastal 1909.
Meie maailma inimeste suhtumine põgenikesse varieerub ükskõiksest aktiivselt vaenulikuni; nagu suuremat võõrasterühma ikka, demoniseeritakse neidki. Valitsus kehtestab põgenikele eraldi reeglid — nad kõik peavad esimese viie aasta jooksul käima kord nädalas propagandakoosolekutel, kus neile tambitakse pähe Jumala, põhiseaduse ja õunapiruka tähtsust. (Muidugi on põgenikel väga naljakas vaadata videot USA õigussüsteemist, mis on kõige õiglasem kogu maailmas ja, nagu kogemustest teada, keeldub põgenike peksmise ja tapmise suhtes midagi ette võtmast.) Enamiku põgenike igapäevaelu ei ole siiski väga dramaatiliselt erinev kohalike omast, sest nad on ikkagi üsna tüüpilised newyorklased ja räägivad pea samasugust inglise keelt; ehkki juriidiliselt alamast klassist, ei ole neid enamasti võimalik muust rahvast eristada. Mis põhjustab ka probleeme, sest ajaloo lahknemise tõttu on paljud asjad olemata jäänud — ühe põgeniku kaelal olev väga prominentne haakrist paneb kõiki, kellega ta kohtub, teda natsiks pidama.
See ei ole eriti madinarohke raamat, mõni võiks seda lausa uimaseks nimetada; suur osa tegevustikust on lihtsalt võõrasse keskkonda paisatud lihtinimeste igapäevaelu. Suuri avastusi, kangelastegusid ega dramaatilisi läbimurdeid ei tasu siit oodata, mitte keegi põgenikest ei ole võimeline oma maailma tagasi pöörduma ega julgeolekuagentuuridele/sõjaväele õpetama, kuidas sinna pääseks. Niipalju kui põnevust esineb, on see hästi argine, ja ehkki üks tegelane komistab millelegi, mis võiks anda lootust taas vanasse maailma pääsemiseks, osutub tema arvamus ekslikuks. Tegevustiku vahele on põimitud katkendeid Sleighti romaanist ja intervjuusid poole tosina põgenikuga, kes esindavad väga erinevaid elualasid (üks neist on meie maailmas vanamuti tapnud ja istub vangis).
Ehkki ma lootsin siit midagi muud (mulle meeldib kärts-mürts ja maailmade vahel hüppamine, surmavaenlane sabas), ei näe ma erilist põhjust kaevata. Lõpp vajub mõnevõrra ära, sest autor toob sisse mingisuguse alamõõdulise kurjami, kelle eesmärgiks on kõik vanast maailmast pärinev hävitada — oleks tema käitumine impulsiivsem ja sihitum, jätaks ta selles slice of life kompotis veenvama mulje. Nagu paljud teisedki lugejad, pean märkima, et tegelased ei ole just kõige värvikamad, mis torkab ulmelise elemendi nappuse tõttu teravamalt silma kui muidu, ja temaatikast hoolimata pole autoril kaotuse ja võõrandumise kohta midagi eriti sisukat öelda. Võiks öelda, et see on romaan, mis pigem ergutab kujutlusvõimet kui väljendab midagi sügavamõttelist.
Autori eesnimi on muide tõepoolest K — BAAS on üks vähestest saitidest, kus talle pole vastu tema tahtmist punkti sappa riputatud :->