Ehkki “Shakespeare for Squirrels” on tehniliselt sarja kolmas raamat, ühendab neid ainult peategelane ja mina ise sain eelnenud romaanidest teada alles autori järelsõnast. Kõik lood on täiesti iseseisvad ja varasemate lugemine pole vajalik. Küll aga kuluks ära lähem tutvus Shakespeare’i näidenditega, sest tema nimi pole pealkirjas sugugi juhuslikult. Konkreetselt on tegevuspaiga ja suurema osa tegelaste aluseks “Suveöö unenägu”, ehkki autor on siia juurde seganud veel mitmeid näidendeid ja omaenese fantaasiat.
Narr nimega Pocket, tema juhmardist õpipoiss Drool ja nende ahvipärdik, kes on piraatide poolt paadiloguga merele loksuma jäetud, uhutakse rannale Kreekas, mis millegipärast ei sarnane sugugi selle Kreekaga, mida peategelane kuulu järgi teab, vaid on kaetud lopsaka ürgmetsaga ja täis kõiksugu veidraid olendeid. Haldjate otsa komistanud peategelastele hakkab elu juba üsna mõnusana tunduma, kui nad mässitakse mõrvaloosse — nimelt on Puck, kes peaks justkui surematu olema, ammust maha lastud. Kohalikud (inimestest) võimukandjad käsivad Pocketil mõrvar leida, vastasel juhul tehakse ta koos oma sõbraga peajagu lühemaks. Selle juures abistavad (ja takistavad) teda kamp kiimaseid haldjaneiusid, juhuslikult metsas kohatud teatritrupp, kes harjutavad peagi lavastuma pidavat näidendit, ja hulk muid värvikaid tegelasi, enamik neist Shakespeare’ilt laenatud.
Nagu üsna varakult selgeks saab, valitseb selles maailmas teatriloogika; näiteks tapetakse Pocket ühel hetkel linnavahtide poolt, kes jäävad siis jahmunult jõllitama tühja kohta, kus ta hetk tagasi seisis, sellal kui vägagi nähtav narr ise ei saa millestki aru ja põgeneb kandade välkudes. (Hiljem tuleb küll välja, et “jutustaja lohakuse tõttu” on süžees loogikaviga ja mingil hetkel ilmub ta märkamatult elavate sekka tagasi.) Nagu Shakespeare, kasutab ka Moore ära iga võimaluse midagi kahemõttelist öelda — tõsi küll, kuna ta kirjutab ikkagi tänapäevasele lugejale, on suurem osa dialoogist pigem ühemõtteline —, ja tulemust oleks kõige parem kirjeldada kui lustlikult roppu. Pidevad seksiteemalised naljad, koomiline vägivald ja pea eranditult kõlupäised tegelased teevad sellest ühe kõige naljakama raamatu, mida ma olen kunagi lugenud. Ja “pidevad seksiteemalised naljad” ei ole liialdus. Pornoga muidugi tegu pole, rõhk on siiski huumoril ja mahladest nõretavad detailid jäävad lugeja kujutlusvõime hooleks, aga olge hoiatatud :-D
Suur osa viidetest kirjandusklassikale jooksis mul muidugi mööda külgi maha, sest Shakespeare’ist ei tea ma praktiliselt midagi, aga et toimuv arusaamatuks jääks, ei pea sellegipoolest kartma. See on ikkagi täiesti iseseisev ja loogilise süžeega lugu, mitte konkreetse näidendi fanattidele mõeldud primitiivne paroodia.
“Huge, innit?” said Moth.
“I am sad and my knob is huge,” cried Bottom, with an asinine whimper.
“Bottom, do stop whinging about your enormous dong,” said I. “We are trying to sleep.”
“I miss Titania,” said Bottom.
“Last you saw her you were terrified of her,” I said.
“Absence makes the fond grow harder,” whispered Cobweb.
Mis sellest kõigest eesti keeles on saanud, ei oska ma arvata ja pole julenud ka järgi uurida. Igatahes kui ma sel aastal lõpuks Stalkeri hääletamiseni jõuan (mis on mul häbiväärsel kombel õnnestunud ainult kaks korda), panen selle raamatu üsna kindlasti kolme parima tõlkeromaani hulka.
Narr nimega Pocket, tema juhmardist õpipoiss Drool ja nende ahvipärdik, kes on piraatide poolt paadiloguga merele loksuma jäetud, uhutakse rannale Kreekas, mis millegipärast ei sarnane sugugi selle Kreekaga, mida peategelane kuulu järgi teab, vaid on kaetud lopsaka ürgmetsaga ja täis kõiksugu veidraid olendeid. Haldjate otsa komistanud peategelastele hakkab elu juba üsna mõnusana tunduma, kui nad mässitakse mõrvaloosse — nimelt on Puck, kes peaks justkui surematu olema, ammust maha lastud. Kohalikud (inimestest) võimukandjad käsivad Pocketil mõrvar leida, vastasel juhul tehakse ta koos oma sõbraga peajagu lühemaks. Selle juures abistavad (ja takistavad) teda kamp kiimaseid haldjaneiusid, juhuslikult metsas kohatud teatritrupp, kes harjutavad peagi lavastuma pidavat näidendit, ja hulk muid värvikaid tegelasi, enamik neist Shakespeare’ilt laenatud.
Nagu üsna varakult selgeks saab, valitseb selles maailmas teatriloogika; näiteks tapetakse Pocket ühel hetkel linnavahtide poolt, kes jäävad siis jahmunult jõllitama tühja kohta, kus ta hetk tagasi seisis, sellal kui vägagi nähtav narr ise ei saa millestki aru ja põgeneb kandade välkudes. (Hiljem tuleb küll välja, et “jutustaja lohakuse tõttu” on süžees loogikaviga ja mingil hetkel ilmub ta märkamatult elavate sekka tagasi.) Nagu Shakespeare, kasutab ka Moore ära iga võimaluse midagi kahemõttelist öelda — tõsi küll, kuna ta kirjutab ikkagi tänapäevasele lugejale, on suurem osa dialoogist pigem ühemõtteline —, ja tulemust oleks kõige parem kirjeldada kui lustlikult roppu. Pidevad seksiteemalised naljad, koomiline vägivald ja pea eranditult kõlupäised tegelased teevad sellest ühe kõige naljakama raamatu, mida ma olen kunagi lugenud. Ja “pidevad seksiteemalised naljad” ei ole liialdus. Pornoga muidugi tegu pole, rõhk on siiski huumoril ja mahladest nõretavad detailid jäävad lugeja kujutlusvõime hooleks, aga olge hoiatatud :-D
Suur osa viidetest kirjandusklassikale jooksis mul muidugi mööda külgi maha, sest Shakespeare’ist ei tea ma praktiliselt midagi, aga et toimuv arusaamatuks jääks, ei pea sellegipoolest kartma. See on ikkagi täiesti iseseisev ja loogilise süžeega lugu, mitte konkreetse näidendi fanattidele mõeldud primitiivne paroodia.
“Huge, innit?” said Moth.
“I am sad and my knob is huge,” cried Bottom, with an asinine whimper.
“Bottom, do stop whinging about your enormous dong,” said I. “We are trying to sleep.”
“I miss Titania,” said Bottom.
“Last you saw her you were terrified of her,” I said.
“Absence makes the fond grow harder,” whispered Cobweb.
Mis sellest kõigest eesti keeles on saanud, ei oska ma arvata ja pole julenud ka järgi uurida. Igatahes kui ma sel aastal lõpuks Stalkeri hääletamiseni jõuan (mis on mul häbiväärsel kombel õnnestunud ainult kaks korda), panen selle raamatu üsna kindlasti kolme parima tõlkeromaani hulka.