Kasutajainfo

Jodi Taylor

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Jodi Taylor ·

Just One Damned Thing After Another

(romaan aastast 2013)

Hinne
Hindajaid
0
0
1
1
0
Keskmine hinne
2.5
Arvustused (2)

Romaanist jääb mulje kui Connie Willise ajarännulugude ja Jasper Fforde’i Thursday Nexti sarja ebaõnnestunud sulamist. Kui täpne olla, siis Fforde’i meenutab ainult esimene kolmandik, sealt edasi lõpetab autor lollitamise ära ja asi läheb tõsisemaks. Ja ma ütlesin teadlikult “lollitamise”, sest kui Thursday alternatiivne reaalsus on läbinisti jabur ja sellisena järjekindel, siis St. Mary sari leiab aset meie maailmas ning huumori allikaks on peamiselt jutustaja kerglane toon ja tegelaskonna süüdimatu käitumine. Mõlemad on karjuvas vastuolus kirjeldatavate ohtudega, mistõttu jätab peategelane mitte vaimuka, vaid pigem psühhootilise mulje.
 
Tegevus toimub millalgi ebamäärases lähitulevikus (hologrammid on igapäevased, aga muidu jätab tehnika juba natuke vanamoelise mulje). St. Mary on ajarändudega tegelev salajane asutus, mille palgal on korraga umbes pooltosin väliagenti, kes peavad katma kogu tuntud ajaloo (ja eelajaloo). Tegelaste, kaasa arvatud möödaminnes mainitud taustategelaste nappus ongi üks romaani ebausutavamaid aspekte; isegi Little Britainist leiaks natuke rohkem kvalifitseeritud inimesi. Või noh, arvestades St. Mary tava valida töötajaid eksamiga, milles läbi kukkunud teist võimalust ei saa, vist siiski ei leiaks. Et üleüldse keegi sõelast läbi pääseb, on peategelase kirjeldatavat bardakki arvestades täiesti uskumatu — viimaseks katseks olev ellujäämisõppus vabas looduses on avaliku saladusena pigem ignoreerimiseks mõeldud ja ainult loll ei saada seda mööda kusagil nurgataguses peidus konutades. Seda hoolimata sellest, et St. Mary tibatillukest ajaloolaste kontingenti ähvardab välitöödel pidevalt surm ja nad kõik peaksid oma (ja teiste) ettevalmistust äärmiselt tõsiselt võtma. Personaliga käiakse üldse erakordselt pohhuistlikult ringi. Markantse näitena on iga agendi esimene ajareis (mis sooritatakse üksi) tegelikult eriti mõnitav psühholoogiline katse — värske ajarändur jäetakse paariks nädalaks kuhugi ürgaega lõksu ja selle ainsaks eesmärgiks on teada saada, kui tugevad närvid tal on.
 
Autoril puudub eriline ettekujutus, millega ajaloolased üldse tegelevad ja kuidas nad käituksid, kui tekiks võimalus minevikku reisida. Kogu seda väidetavat eriharidust ja -treeningut pole tegelaste käitumises-mõtlemises kusagil märgata ja ajarändude organiseeritus jätab enam kui soovida. Hetkekski ei jää muljet, nagu tegeleks asutus tõsise uurimistööga ja peaks oma olemasolu kuidagi õigustama. Kord saadetakse kõik (tolleks hetkeks ellujäänud) agendid läbi elama mingit suvalist sündmust Esimeses maailmasõjas, siis jälle kaks ajaloolast (mitte paleontoloogi!) kuuks ajaks kriidiajastusse vaatlusi tegema. Romaani keskne intriig saab muide alguse siit, kasvades välja pealtnäha juhuslikust seksuaalse ahistamise juhtumist. Seda vähemalt oskab autor mingil määral usutavana kujutada; peategelane ei taha oma karjääri ohtu seada ja teeb näo, et kõik on korras, kui ahistaja enam tema elumoodulisse ei pääse.
 
Taylori maailmas on ajalugu fikseeritud ja seda muuta üritajaid tabab — väidetavalt — kiire surm, ka pole võimalik minevikust midagi kaasa tuua. Kui täpne olla, siis viimane reegel ei kehti päris sajaprotsendiliselt. Ühel hetkel avastatakse siiski võimalus iidseid, pöördumatult kadunuks arvatud kultuuriväärtusi päästa, aga St. Mary ei hakka pilootprojektina mingite neandertallasekontide ega kuldripatsitega vaeva nägema, vaid võtab kohe ette Aleksandria raamatukogu! Paradokside ja muu ajarändude karvasemasse külge puutuvaga pole autor pead vaevama hakanud; peale ühe kohustusliku ajasilmuse on süžee lihtne ja lineaarne. Kui Aleksandriasse raamatuid päästma minnes selgub, et nad on natuke hiljaks jäänud ja hoone juba põleb, ei tule neile pähegi oma aega naasta ja uuesti üritada (ehkki korduvalt samasse aja- ja ruumipunkti reisimist on varem juba ette tulnud). Eks autori eesmärgiks oligi kergekaaluline seiklus, aga tore oleks, kui selles loos vähemalt midagigi läbimõeldut leiduks.
 
Selgusetuks jääb, mida nende rahastajatel saadava infoga teha on — rangelt salajas hoitavad ajarännud ei saa ometi midagi teadustöös kasutamiseks kõlblikku produtseerida ja lahenduse sellele probleemile leiutab autor alles romaani käigus, kui asutuse tegevus on juba aastaid kestnud. Ka tundub enam kui veider, et rohkem tehnika abi ei kasutata. Kahe inimese ja mitmenädalase toiduvaru mahutamiseks piisava ajamasina asemel, mida on autori vastupidisest kinnitusest hoolimata väga raske maskeerida, oleks ju palju praktilisem minevikku peamiselt kaameraid ja muid salvestusseadmeid saata. Andmeid saaks rohkem ja lihtsamalt, kahuriliha kuluks ka vähem.
 
Muidugi on loos olemas konkureeriv (ja hästi paha) ajarändurite organisatsioon, ajasilmus ja armulugu. Viimane on mõeldud eriti kirglikuna, aga võtab pigem kulmu kergitama — kord kepib paarike raevukalt äsja hunnikusse aetud auto najal, kord röögib peategelase kallim tema peale, sest ta ei rääkinud oma nurisünnitusest. Mis muide juhtub möödaminnes, paari kuu pikkuse perioodi jooksul, mille ta veedab töölt minemalööduna näruse abiraha peal hallitavas kütmata toapugerikus vireledes. Vallandamise eest on vastutav üks väga vähestest tegelastest, kes romaanist üldse meelde jääb — eriline mõrd, kellel on elus ainult kaks eesmärki, St. Mary iga hinna eest oma käpa alla saada ja peategelasele sitta keerata. Need napid lõigud on mõnes mõttes kõige köitvamad, sest siin on autoril toimuvast ettekujutus olemas, erinevalt teaduslikust uurimistööst või veidralt kergekaalulisest märulist. Mõrrale kusjuures näidatakse mõneti ebausutava sündmusteahela kulminatsioonina koht kätte; kättemaksufantaasiana on see igati rahuldustpakkuv.
 
Ega ma lugemist väga ei kahetse, lihtne lobe lugu oli ja sai kiiresti läbi, aga soovitada ma seda küll ei saa ja need tosinkond järge jäävad minust puutumata.
Teksti loeti inglise keeles

Polnud otseselt halb. Aga hea ka ei olnud üheski mulle olulises valdkonnas. Niipea, kui hakkas klišeest kõrvale minema, võttis autor kätte ja libises hästi igavatesse rööbastesse tagasi.
Valdkonnad, mida arvestasin:
* tegelased, nende karakterid.
Üheplaanilised, arenguta, ent siiski mitte täiesti skemaatilised. Phmt tunduvad inimestena, aga igavad.
* tempo - kogu aeg ühtlane madistamine. Sinna vahele jääv on nii napilt edasi antud, et ei paku enamasti mingit kergendust, samas ei muutu madin enamasti nii intensiivseks, et olla tunnetatav tipu ja kulminatsioonina.
Vahe-etapp Rushfordis oli meeldiv erand.
* romanss - võiks olla halvem. Ent võiks ka olla kuradi palju parem - praegu on osalised lihtsalt silmini armunud ja kuna nad on toredad inimesed, eks nad klapivad. Ja ühe traagiline suhteminevik tekitab natuke muresid, aga vähe-vähe. Muidu on kõik suhkruvatt, mees on seksijumal, naine orgasmijumalanna, bla-bla.
* usutavus - ma isegi ei muretse väga teemal "kuidas siis ikkagi ajarännud". Pole kirjeldatud ja ongi parem, kui et oleks. Aga igal pool on väikesi ebausutavusi, arusaamatuid kokkusattumusi, isegi sõnastatud "seal on mingi jama, kust need ajakoorinaadid tulid, et kaks rühma inimesi kriidiajastus just kokku sattuvad???" jääb lahenduseta. "Aa, see tegelane!" ja kõik. Selle tegelasega ei räägita asjast iial, ei räägita ka teistega, ei midagi.
Kuidas saab doktorikraadiga isik sedasi töötuks jääda, et sureb peaaegu nälga, sest cv-s pole möödunud mõne aasta kohta midagi öelda?
Kas sõjaväehaigla põleski maha ajaränduri sekkumise tõttu?
Kui kogu aeg oli olemas võimalus päästa ajaloolisi ürikuid ja ehteid, kui neid omast ajast minema ei viida, vaid kuskile turvalisse kohta peidetakse ja tulevikus arheoloogidele öeldakse, kus kaevata, miks seda ei tehtud?
Ja. Nii. Edasi.
See ei olnud otseselt _halb_ raamat. Aga viimased poolsada lehekülge küll sundisin end edasi lugema, sest Goodreadsi aastas loetud raamatute väljakutse tahab, et raamatu LÕPUNI loeksin. 
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuli 2022
juuni 2022
mai 2022
aprill 2022
märts 2022
veebruar 2022

Autorite sildid: